Tere õhtust, kui lubate niisustavada. Hakkame kord kuus heli, arhivaarid unis kokku saama. Ajame juttu olnud asjust läinud aegadest inimestest, kes kord ilma teinud ja sellega ajalukku läinud. Kuule mammusid viis nendest alustamegi sissejuhatuseks 30.-te aastate meelal. See, kes alustas Trikkel ja see, kes praegu räägib, see Kadrikel ainult. Avastad on meie vahel, sest esimene heliarhivaar läks saatesse viiendal aprillil 1979. aastal, tal siis 12 aastat on meie vahet. Kui see nüüd kokku arvutada, siis saame suure hulga saateid miljonile meie arhiivis lapanud ja teistest tolmustest saadetest välja valinud. Et natukenegi minevikku meenutada. Ja no täna muidugi ei Käi mänge, Jutaja, telli arhivaar ümber. Minu teada peaks kell 12 olema Helgi Erilaid. Teod on hoopis teised muusikat, teised meeleolud. Teised on sümpaatne sarm, töökas ja väga sisukas naine. Ja kui ma praegu peaksingi nimed segamini ajama, siis teed need nimed, nende habemik noormeestega kindlasti segamini ei lähe. Te Helgi, Erilaiu tunnete pärast keskööd raudselt ära. Meie, nii nagu ma olen juba kord eelmises saates öelnud, läheme teisele ringile. Me püüame uuesti mõtestada ringhäälingut ja tema kohta eesti kultuuriloos pärast, et 18. detsembril 1991 möödub 65 aastat ringhäälingus sünnist. Sellest räägime ka täna, räägime meelelahutuse aspektist, kuid enne ikkagi muusikat. No vabandage kuul ees, sest minu saate muusikalini helitehniline Kujundaja Riina Gross juba ütles mulle, et ma tegin ju fopa vea eksituse, et kas ei peaks tagasi võtma, sest ega meie saade olla päris otsesaade. Ma leidsin selle peale enne mälest iga vastused, kui hobune komistab neljal jalal, miks siis inimene oma ühe suuga komistada ei võiks, niiet muusikat edasi? Rino, olge kallis, jätame selle muusika taustaks siis just nimelt selle muusika taustal oleks noh, üsna õpetlik rääkida seda, mida me viimaste nädalate jooksul oleme pidanud üle ja läbi elama. Et ei ole olnud mitanud ilusa muusika, vaid siinsamas raadiomaja ümber televisioonimaja ümber on seisnud kodukaitse ja kaitseliit, kogu vabariik on olnud ärevil. Mis saab meist ja õieti tänane saade on ju paradoks? Me mõtlesime selle saata, et välja koos Marie Lengiga mitu nädalat tagasi, et suve lõpuõhtutel oleks inimestel veel midagi meelelahutuslikku, aga siis tuli kõik see ja täna ma ei oska teile praegu öelda. Nii palju. Eile ja täna on Eesti vabariigi ülemnõukogu esimees Rüütel pidanud vastuvõtvat tunnustusakte meie Eesti vabariigile. Kuid elu on elupoliitika on poliitika ja küllap on tänagi kuskil maal suvetares veel inimesi, kes tahaksid viimastel õhtutel natukene puhata natukene olla eemal poliitikast ja seepärast Me jätkame Ja ringhäälingu ühiskondlikku tähtsust kiire ja ühtaegu suurte rahvahulkade Ni jõudva sõnumitoojana õpetas tundma omal ajal igapäevane saate tegevus. Ometi käisid vaidlused uue kommunikatsioonivahendi võimalust eripära üle ikkagi valdavalt kodu, tead Hitleri hubase kontserdisaali äratundmise pinnalt. Minu kodu asub otse vastu televisioonimaja. Seetõttu kõik õhtud, kõik päevad, tööd, aknaklaasid sõna otseses mõttes mürisesid ringhäälingusaadetest. Ja ma mõistsin, kui vajalik nendele kodukaitsjatele oli igaminutiline informatsioon. Just päev tagasi kohtusin ma puhkajaga pühajärvelt ja ta ütles, et nad olid kiindunud raadiosse, sest see oli ainus tõeline operatiivne vaheta infokanal, mis tõi neile teavet selle kohta, mis praegu Eestis juhtub. Ja vaadake, mis nüüd tegelikult juhtus. Juhtuski see, et raadio, mida siunatud, et ta on kõige juhuslikumalt jälgitav, et ta on nii nagu hambahari või noh, kub läheb vanni, siis võidu teda sealt kuulata. Nii et ta ei asenda iialgi televisioonis säravat säravat pilti ja etendust. Nüüd selgus, et kogu Eestimaa vajas raadiot üle kõige sest ainult tänu raadiole tänu sellele informatsioonile, mida mehed tõid sõna otseses mõttes lahinguväljast, kuigi õnneks meil ju vereni ei läinud olukord, see näitab raadio erakordset olemust, see näitab raadio tulevikku. See see kodune diivan ja see meelejahutus, see on ainult üks osa raadiost, kuigi küllaltki oluline osa ja tänasel päeval me püüaksime, kui olukorrad on meie jaoks siiski pisutki kristalliseerunud selgunud, meie selgroog on tugevamaks läinud. Usume, et me võidame. Siis ma tahaksin kasvõi mõningaid dokumentaalseid heliplaate minevikust kuulata anda, et näidata, et ka dokumentalistika on olnud ringhäälingus omal ajal meelelahutus pärast mul on siin mõned, tõsi, need on üsna ragisevad, kuigi Heino Pedusaar on nendest hoolega üle käinud. Vabariigi aegsed heliplaadid Tartust ja Tartu Tartu ülikooli kartseris ja ja härra orikülaskäigus sealsesse kohvikusse teeme ühe väikese niisuguse valiku, et saada aru, et kuidas see, mis omal ajal oli raadiotehniline ime on täna ka meie jaoks meelelahutus. Felix Moor 30.-te aastate lõpul siis oma köiseva helitehnikaga ülikooli kartseris, millest tänapäeval ainult vähesed rääkida teavad. Aga kui ta oli siis elu ja oluga, ütleme näiteks Pine Carteril oli seal ööpäev läbi voodi, hiilgu viidis kalast välja. Hästi oli ainult öösel voodi magamiseks, hommikul voodi välja viidud ja selle asemel toodud kitse väiksemaid vaguneid. Iga lüpsikäidud, aga valges kartseris valges kartseris seda ei olnud, seal oli nii palju Woodsid sissegi, paljugi, ruum mahukas ja oli päevalt ees ning öösel, mis oli siis üliõpilastele valgesse karterisse lubatud kaasa võtta vastu võtta seda, mida nad tahtsid raamatuid, ühtegi täitaatia. Kuulge, kas need seal ööbimiseks inimlike tarvete jaoks määratud ukse peal olevad augud ei olegi viimati duell püstolite kuulide augud, Aleksei on täielikult õiget linna muudetud märgilaud ja tol ajal oli kahevõitlusmoodi ja nad on Fintrineerinuvad muidugi teatud kaudset üle õla lata, väetid pöidlaga lahti lasta siis on et kuulitanud joognevatele märgib allapoole, ahah, aga kuidas raamatute korigas neid ka siit kaasa võtta ja tugevat isegi veidi eksamil ette valmistada? Finendidelt kaks on selle kohta ka mingisuguseid teateid only põrgedenditsiin eksamiks ettevalmistav ja teda olevat väga kenasti. Kevadel, kui eksamid eel juhtinud keegi tees istuma siis olevat tema aja jooksul õppinud oma ülesande täielikult pähe, on eksamile, läheb siis nagu praegult üliõpilasi, aitab professor mõned asjad küsimustega. Millal seda ei ole olnud lastud üliõpilasel rääkida, nii palju kui tema teadnud ja piss Provetor küsinud lõpuks et kas te olete karteris istunud, vastanud selle peale, jah, Lohdid, vastanud professor, kahe ma kirjutan suitsiidi maxima. Lahke viis. Ta ikkagi Darcel mingisugusel kujul oma otstarbetäitmist, kui siin isegi tugevasti õppetööd tehti sellel sulgemise ajal. No ma palju tänu, avaldan teile, vaatame pisut head kuulajad veel neid pealkirju, mis neil seintel näeme. Siin kohe üks Pealkiri Vaivohvel taas piison kis tirtudioodus Edgartaris. Tähendab kaks nädalat istus seal laua ääres tudengi Edgar Boris, aastaarv on juure antud 19 kuni 29. veebruar 1009 ava. Rohkem muidugi olustik ja Felix moori isikupära, kui see krabin tõmbab meid enda juurde. Kuid ma tuleksin siiski ühele mõttele, kas kartseris õppimine ei olnudki üks pääsetee, et teadvuse sügavustesse süveneda, sest ise kõrgkooli õppejõuna Dianna seda, kui sageli tulevad tudengid vastama. No umbes nii, et ehk läheb õnneks ehk õppejõud ei küsi. Kui me praegu seisame Eesti vabariigi uuenemise ja siis ka kõrgkooli ja, ja üldhariduse uuenemise künnisel, siis on päris selge, ma ei ütleks nii, et on kartsereid vaja rohkem igale poole luua. On vaja seda teadlikkust, et me õpime iseendale, mitte hinde pärast kellelegi muule. Kui Eesti kultuur üldse on saavutanud ja teadus, seda, mis ta saavutanud on, siis ikkagi ainult mehe meelele. Aga noh, see on niisugune õhtune paralisti vahejutt. Ja nüüd Riina Kross leiab meile kohe kindlasti midagi meeleolukat. Ta on Ta. Teiste laenati. Ta. Ma. Ei. Taha. Elada. Tarkvara. Pidasime praegu kolleegi karu, et kas mängida veel üht saksa pala tema jaoks jääb see kaugeks ja võõraks. Ja siis ma ütlesingi talle, et teie noor daam ei ole elus näinud ühtki korrektselt hästiistuvas ülikonnas saksa ohvitseri tänaval kõndimas. Olgu küll, et me teame nüüd ka nende kurjategusid, kuid me teame ka seda, et kui nad tulid kuskile koolimajadesse peavarjule, siis küsiti kohe, kas on klaverit ja alati leidus neid, kes oskasid klaverit mängida. Kohe oli vaja ka seda, et saab patriale läigiksid ja see väline kultuur, millal võis olla nii üht kui teist. See oli siis, kui osa Euroopa kultuurist ja kui me mõtleme täna sellele, kui palju on Euroopa kultuur ka sellel samal kurjal, orjuse ja Fjotalism ajal meile toonud, siis tänases situatsioonis oleks meil ka taasomandada seda rõõmsat meelt, seda siirast käit, suhtumist ja mittenud välist, vaid tõelist inimlikkust. Ja nii me leppisime kokku, et ta lubas, et ühe loome mängime veel. Nojah, kuulama võiks ju jäädagi, sest ma panin tähele, et minu pea kõikus vasakule ja paremale ja minu kolleegi pea teispool klaasi täpselt samuti. Kuid aeg on aeg ja ma tuletaksin kuulajale meelde, et nendel kahekümnendatel aastatel del, kui ringhäälingul palju loodeti, siis Saksamaal kirjanikud ja raadiotöötajad korraldasid 1929. aastal diskussiooni luule esitamisest, raadio kaudu. Jäi kõlama mõte raadio tervendamast vahelesegamist, kirjandusse. Loogilise mõtteavalduse leiab nii inglise, prantsuse kui ka Ameerika autorite selle perioodi töödes. Aeg läks ja raadio jäi ikka rohkem dokumentaalse informatsiooni Päevakaja jaoks. Ja mõistagi muidugi muusika. Ja sellest on mul eriti kahju, sest kuidagi vägisi vägisi hakati raadiost välja tõrjuma elavat sõna, kunstilist sõna- kut, kunstilise sõnaga seotud osavõtuillusioon on seotud identifitseerimistaotlus. Ja vahel me ju kuulame nii ilusat kunstilist sõna, et me ei tahaks sinna juurde ei muusikat ega midagi muud. Selle kohta öeldakse kujutluspiltide tektoonika. Ja siin ringi Perlingu arenguloos on lisaks muusikalevitaja leia uudiste levitajale raadiol olnud eriline koht kunstilise sõna levitamisel ka humoristliku kan naljaka. Järgnevalt mõne killu annaksime teile kuulda. Ma meenutaksin, et Hugo Laur oli enne 30 üheksandat aastat kõige populaarsem Eesti raadio. See esinev sõnakunstnik ja mõndagi on meil tallelt, palun. Ennemuiste elanud vanapoiss olnud endale juba 600 rubla, kogunud aga vanas põlves läinud nii kitsaks, et ei julgenud enam süüagi. Kui teised inimesed tale siia andnud, siis nüüd küll kasvavad katkenud. Aga kui teda ennast kästud süüa keeta, siis ütelnud mees maagia. Ta on või teen, mina ei taha midagi. Nõnda elanud vanapoiss oma 600 rubla rahaga suures näljas, mitu aastat. Teised inimesed Armost andnud, siis söönud ja tahtnud süüa. Aga kui ei andnud, siis poissi söönud ega tahtnudki. Mitmeaastase nälja järelejäänud vana rauk haigeks ja kui ta oma surmatunni tundnud ligi olevat küsinud vaese lesenaise käest toobi piima võlgu kiskunud see 600 rubla paberi raha tükkideks, seganud selletoobi piima sekka ja söönud kõik ühe korraga ära. Kui selle söömisega valmis olnud, siis heitnud hinge. Niisugune juba on kortse eestlane ja eks me teda tunneme ka praegustest parlamendivõitlustest, kus alles kõige tõsisem olukord suutis mehed ühe mütsi alla viia ja ühtmoodi mõtlema panna, aga rahvas tema muidugi mõtleb omamoodi ikka edasi. Ühel peremehel olnud siga ja see kadunud ära küll otsinud kõik kohad läbi, aga asjata. Ühel pühapäeval läinud naine kirikusse ja kuulnud seal, kuidas keegi teine naine rääkinud, et neile võõrassiga tulnud. Perenaisel on hea meel läinud koju ja kiidelnud. Ta teab küll, kus nende siga on. Mees. Kus ta siis on, kas sa tundsid seda inimest? Naine, kust maa kõik, ilma inimesi võin tunda, mees kollases saad, kus iga naine. Oota, ma lähen tuleval pühapäeval uuesti kirikusse ja läkski, kuulas kogu hommiku otsa, kas kunstil seast jutt on, aga ei olnud. Räägiti seekord hobustest ja muudest loomadest juba tulnud jutlusi ja teenistuse aeg kätte. Õpetaja pannud oma jutluse põhja selle peale, kuidas kord sead kõigeks kurjade vaimude käind järve kukutanud. Nüüd kohkunud naine ära ja ütelnud suure häälega. Ah siis oli meie siga gaasial koju tulles kaevanud lugu ka meelekuid, see ei ole midagi teadnud vastata, vaid arvanud naisel mõne kruvikese peas lahti olevat. Oo jaa. Niisiis, Aleksander Arder, keda praegu kuulsite aga juba varasemates saadetes Artur Rinne, Hugo Laur Möldre ja kui paljud kõike veel. Kuid ma tahaksin sellest laulu sisust välja minna, sest just saatsin tagasi teema nüüdsesse koduriiki Kanadasse oma väga lähedase sugulase, kes pärast neljakümmet kaheksat aastat külastas oma kodumaad. Mõistagi käisime meie ema haual liigutuspisar silmas kuid ajad olid olud, niisugused julgust ei olnud jätkunud, et koju tulla. Kõige üllatavam oligi see, et kui ta laevast maha astus, siis ta ütles, et küll mina imestan, et nii palju inimesi tulnud vastu võtma. Ma mõtlesin, et mind siin enam äragi ei tunne. Ja vaadake, siit tulebki üks selline noh, väga tugev niit, mis vaatamata sellele, et me oleme Andresse diaPearud, meid ametlikku kui hoiab. Ja alati, kui on vaja, siis me 11 toetame. Ja nii me liikusime siin ka Eestimaal. Ja veel ühele mõttele juhiksin tähelepanu. Üks tema poegadest, Jaan Eerik Järvlepp on silmapaistvate võimetega instrumentalist ja ka helilooja Kanadas maapidi tulema. Tema kontsert ja, ja saade oli planeeritud saada muidugi toimus, kuid läbi helilindi. Kuid noorel mehel on ikkagi sees veelse kartus, mida see jube maas sisaldab endas. Tõepoolest, kardame meiegi, kuid me oleme üksjagu tugevamad, julgemad mõistame asjade seisu. Kuid seekord jäi niiviisi, et isa külastas üksinda oma kodupaiku. Ja ma mõistsin, mida tähendavad juured. Sa võid olla aastakümned välismaal töötanud. Sul võivad olla head sissetulekute, korralikud Bennisonit. Seal võib olla ilus sõprusring, kuid see iialgi ei asenda oma kodumaad. Ja seepärast ka need samad laulud, vanad laulud, mida me kuulame, toitub ta seal, kuulab kantrit väga hea meelega. Ja minu meelest Niukest Eesti rahvusliku kantsler, ütleme ka praegu võiksime pakkuda. Ma. Arvan, et alla alla Alkoholi juuniva. Kella, sest kell ei pea emotsioonidest kinni, temal on oma takt. Meil on veel mõndagi rääkida, seepärast paluksin. Riina, olge kallis, otsige sealt need Valter Ojakääru 30.-te aastate muusikast teiste stiili, et me võiksime läheneda Jubarameetole ja uuele meelejahutuse sünnile. Eesti ringhäälingus. Ja selle aja kultuurikontekstile oli üldse huvitav see, et ringhääling, populariseeriv, näitlejad ja näitlejad omakorda ringhäälingut seepärast võimegi kõnelda ringhäälingu selle perioodi küllaltki suures sellisest kultuuri temakratiseeria rollist. Ärgive. Viie aasta jooksul 1961 65 leiti rohkem muud kui kõigi eelnenud kümnendite jooksul ühtekokku 1961.-ks aastaks, kui eetrisse jõudis meelelahutuslik nädalalõpusari. Laupäeva õhtu kõigile oli Eestimaal ringhäälingusaateid tehtud 35 aastat. Varasematest meelelahutusliku suunaga avalikest ettevõtmistest on nimetada küll avalikke raadioõhtute traditsioon alusepanijaks Felix Moor 1009 29 kuid ajavoolus oli seegi ununenud. Puudus kadegijaskond, sest üks on kõnelda silmitele, mikrofonile, stuudio vaikuses või vestelda silmast silma. Midagi muud, aga raadioteater tulvil saalis ühtaegu suhelda vestluspartneri saali ja kodus sõna pilti ootava kuulajaga. Alati oli populaarseks saanud ja see innustas. Sest teate, et kuulaja ootab. Ja mehed läksidki otsima mikrofoni suhtlemise senisest põnevamaid võimalusi. Oli aasta 1965. Sellele. Raa ta. Vaikne vaevalt. Olid detsembri alguspäevad 15 aastat tagasi. Valdo Pant, Jaan Ruus ja Joann Saar otsisid lapsele nime. Rameeto tere õhtust, lugupeetud kuulajad. Meil on hea meel teile teatada, et Eesti raadios astub täna eetrisse uus toimetus. Sündinu esimene häälitsus, meie vapilind ronk Jaagup ütles teile. Tere õhtust, lugupeetud kuulajad. Ronk Jaagup kannab sisi musta kuube. Tal on pikk kõver Adenaueri nina meenutav nokk ja võtmata uudishimu kõikidel läikivate asjade vastu. Praegu takseerib ta teraselt mikrofoni. Nähtavasti allaneelamise eesmärgiga. Kus Jaagup sai, jõuad veel täna kõnet pidada küll. Nii uus laps. Uus toimetus on sündinud. Aga igal lapsel, nii heal kui ka halval, on oma nimi. Õigus, Jaagup, räägime raadio kuulajatel ära, kuidas asi algas ja kuidas uus toimetus endale nime sai? Selleks peame lindirulli kerime mõned päevad tagasi, kui meie stuudios peeti sündimise pidu. Joosep ütle mulle üks ilus poisslapse nimi. Ei, sa ei lähe garaazumi targemaks. Ikka peavad teised sulle nimesid välja mõtlema, et mida ma teen. No ma, ma teen sulle välja ja ma tean, tuli välja 200 grammide. Kuule, kas sa said nüüd ikka aru, et olen, eks ole, mis sa tead, madin tuli välja, 200 grammi õuna. Veini, või mis? 200 grammi auna vangla. Ergule ei lähe läbi, ei tule välja. Vaadati, et mul on küll üks nimi, aga, aga see on väärt vähemalt 200 liitrit õunamahla arvestatud ümber kangema peale. Nii et ma pean sulle siis tegema seda, seda, eks ole. Ja seda, seda ja siis kaabel, vaatan, mis asi saatada. Vaata siis, ma vaatan klaasi pealt, kas on väärt ka seda nivel sulle ütelda või miks ei kuule, kas sa tead, siis sa pead kohe ütlema. Olgu-olgu no mis ikka teha, aga mida tähendab asepe? 50 grammi, maksad sa ise, eks ole? Teatrietendus üritan, tead, ma ütlen veel parem on 50 grammi, maksan mina. Keerukas Ma võin sulle selle nimega Elmo grammideta üteldi. Vot vaata, vaata, see on juba mehejutt ja. Kas mul on neid nimesid koguni 20. Aga sa ütle enne, kas see laps on imik või või Maimik. Ma ei, ma ei, ma ei, ma ei. Ma. Mõtlesin. Siin on segamini poisslapse ja ja tütarlapse nimi. See ei olegi nimi, seon, klassifitseerimine. Toots oleneb mõnus. Nüüd. Ilus poisslapse nimi painab laupäeva õhtul. Pane tal üks Klaubiskiste püks ära mis teeb püksi. Mis kloun püks. Mis nimi see on? Nimi? See tähendab, see tähendab, mis tähendab, tähendab geniaalne laps, väike poeg, läinud isasse, see kisendab ja teeb püksihange klampiskiste püks beebidele sild külge ja ongi selge, kellega tegu. Jajah, no küll küll saab ja et sa oled. Laps pole mõni vannivahus taavi või karvasaabas, et pane silt külge. See. Mis see on? Kuule, sa ei saa öelda, et nii nagu oleks nõelapadja alla neelanud võtta. Pudel maksab kinni. Mina nimetan sinu. Toks. Pea, mida, mida ta ei näinudki? No mina hakkasin pudelid katki lööma, millal ma jälle täis pudel katki? Ja ta, igatahes mina nimetasin tema nüüd raameetox. Roosid. Aga ütle laaniaks, kuule, kui sul mõistus tagasi tuleb, mis rameeto? Kogu aeg aja võimis ajavad. Rameeto on Raadio meelelahutuse toimetus. Pargis üks väga noor ja armunud paar. Siis. Siin. Siiski. Laulis nii. Ei näe. Ma ka see. Tahame ära. Nii rameeto oli siis sündinud ja sellel ajal ei osanud keegi meist aimata, missugune oluline koht on tema, Eesti Raadio meelelahutusarengus, kuid see on juba kuulajale tuttav teema. Selle juurde me tuleme tagasi lavena järgmistes saadetes. Täna õhtul aga ütlevad Riina Krossi, Ivar Trikkel teile, Sid hämarast stuudiost ja tööd ja püüame muusikani välja venitada keskööni, kust tulevad siis uudised ja juba järgmine toimetaja? Rõõmu juur. Ta. Nüüd. Juures.