Mõned nädalad tagasi külastas Hiinat esinduslik Eesti kultuuriinimeste delegatsioon ja seda delegatsiooni juhtis skulptuuri minister Jaak Hallik. Millegipärast on see sõit jäänud meie ajakirjanduses suurema tähelepanuta, aga seda meeldivam on nüüd maailmapildi saates, et oma reisimuljeid jagab sealt Jaan Kaplinski. Ma arvan, et igal inimesel olid omad konkreetsed eesmärgid. Elu eesmärkide hulka kuulus kindlasti raamatupood ja Olari Eltsi eesmärkide hulka. Kohtumine muusika, inimestega või mingi muusikapoe külastamine ja Elmo Nüganen saavutas oma eesmärgi juba esimesel õhtupoolikul käidi teatrikoolis. Aga kui need ebaloogiliselt natukene veel tagasi hüpata, Eestist pääseb Hiinasse ilmselt läbi põhja või Lääne-Euroopa või läksite läbi Venemaa? Me Helsingist on üks lend nädalas ühe sellise, kui me läksime. Kes kasutavad niisugust lennukit. Selle kohta on väga raske midagi öelda. Umbes pooleks. Hiinlased või ida-aasialased ja eurooplased, märynimised või turistid. Ma arvan, et näiteks Helsingist oli, oli selgelt inimesi, kes kas töötavad õpivad Helsingis või on kuidagiviisi seotud mingi sellise asjaga noored inimesed, mõned olid ilmselt üliõpilased. Aspirandid, stažöörid, Hiinal on praegu igal pool maailmas. Kas meie kultuuriminister sõnastas endale ka eesmärgid, mida ta püüdis saavutada, kas mingeid konkreetseid kultuurivahetusi väriseb pinnasondeerimise sait? Ei eesmärk oli äärmiselt konkreetne eesmärk oli alla kirjutada, nagu kombeks, on Eesti Hiina kultuurivahetuse Lepik. Ja seda siis kaks ministrit heinakultuuriministri meie ministriga tegid. Mida niisugune leping sisaldab, kui üldse narrineda? Leping on üsna üldsõnaline, mina seda teksti läbi ei lugenud, aga seal seisab siis esinejate vahetus stipendiaatide vahetused ja kollektiivide, aga noh, selle võimalused on juba piiratud. Eesti oma koore ja orkestreid lahtise käega mööda maailma ei sõiduta, see on teada. Kui nüüd meenutada neid päevi, tähendab, kuidas nad möödusid. Kõigepealt, kui palju te saite Pekingist väljaspool Likud kaugele te jõudsite? Neid viidi kahte linna. Üks on hanke kogumisel olevast nii tuntud siit maainimestele ja teine on Shanghai pidav, kujutab ennast seanktsioon. Funktsov on vanalinn pika ja kuulsusrikka ajalooga, ka kultuurilinn. Praegu on ta kuulus näiteks sellega, et seal on väga hinnatud siidi, tehakse ampsous. Sealt võib osta mitmesuguseid siidesemeid. Ja seal on ka väga kuulsat tee margid. Aga hooajalooliselt, kust mina teda tean, luuletaja suutum, poogeda ma olen natuke tõlkinud, oli omal ajal. See on siis ligikaudu ümmarguselt 1000 aastat tagasi, oli seal 900 aastat tagasi, oli seal kuberner maavalitseja ja on seal kirjutanud mõningaid luuletused. Ja sellest ma teda tean seda kohta. See on kaid on peetud kõige lääneliku maks linnakse kõige avatumaks linnaks. Mul on niisugune ettekujutus. Kus on see õige? Ma ei tea, ma olen olnud ka Klanktšouse kantonis. Ma arvan, et raske öelda, kumb on avatum, kantanud vana eurooplastel nisugune sillapea Hiinas olnud. Ja seda on Shanghai, aga Shanghai on nad on lihtsalt kasvanud palju suuremaks. Üsna erinevad nii oma laadilt. Rahvusvaheline kosmopoliit on Peking, me teame, et siin on väga palju, praegu ehitatakse, aga mis seal domineerib, missugune niisugune visuaalne külg? Hakkavad domineerima ikka kõrged majad juba pilvelõhkuja moodi, aga Shanghais on see täiesti. Ma võiksin näidata pilti. Aga seda raadios ei saa näidata ülevalt tornist vaadates, see oli nagu nagu mingi noor mets, pilvelõhkujate mets. Kui vaadata ühte ilmakaarde teises oli neid vähem. Aga see on on üsna imposantne. Mis seal praegu toimub, see ehitamine? Et teil on tunda, et niisugune jõuline majanduskasv seal toimub? Praegu see on igal sammul tunda. Vähemalt sealkandis Hiina rannikul. Sisemaa kohta ei oska midagi öelda, väidetakse, et seal on. Seal on palju maha jäänud, selles mõttes. Kuidas? Möödusid teie päevad seal, te olite nädal aega, ega ta vist niisuguste ametlike tseremooniate ka tõi, käinud alati koos ministriga või võitsite nendest. No kuulub hea tooni juurde, et käiakse koos, seda me ka tegime, seal raiskas palju aega. Noh, ma ei ütleks, sest tseremooniat tähendasid põhiliselt söömist. Eineid, mis anti Eesti delegatsiooni auks sealt nagu oleks olnud imelik puududa. Ja pealegi inimene tahab ka süüa, et ei ja muud olid niisugused lühikesed vastuvõtud, tassi tee juures viisakusfraaside vahetamine, mis nagu ei häirinud, aga siis viidi meid liidemet teatrisse vaatama pekingi, oopereid, kuhu läksime loomulikult kõik koos. Keegi ei tahtnud koju jääda, näidati akrobaatika esinemist. Käisime rahvapillikontserdil jälle kõik ühel meelel, need muuseum, mis ei olnud kohti, kust oleks väga tahtnud ära jääda. Kui te oma väed liikusid, kast äratasid tähelepanu või on nemad juba harjunud. Pärast aga ma arvan, et Pekingis ja Shanghais ja võib-olla vähem hank shows ei ole see mingi küsimus, sest seal on eurooplasi palju meil lääne inimesi. Loomulikult arvestades seda Shanghais on 13 miljonit koos eeslinnadega satelliitidega 17 miljonit elanikku, siis loomulikult võimlejaid eurooplasi olla väga palju, aga ikkagi jäävad nad niukseks tilgaks meres. Aga ei, tähelepanu äratasid mul võib-olla ehk ainult Al tšau budistlikus templis, kus ma siis tegin sinna kuuluvat kummardused Budale panin põlema suitsuküünlad, nagu sellises kohas tehakse. Aga ei, ma usun, et mujal ei pööranud keegi erilist tähelepanu. Me teame, et Tiibetis on kloostreid hävitatud ja budismi tagakiusatud. Mis seisus on see usk praegu Hiinastajale, seal domineerib muidugi enam ammu olnud. Tiina usu kohta on üldse väga raske öelda, põhiosa hiinlastest on olnud nii-öelda hiina uskumise on selline omapärane segu kõigest nende jumalate hulka, keda nad kummardasid, kuulusid mõned Body sattvad kõige kuulsam neist Kwan n. Täiesti võiks öelda, on paralleel Neitsi Maarjale, katoliiklikus maades aga ka Hiina enda, ütleme, Konfutsiuse kultuse esivanemate kultust, tao istlike surematutele, pühameeste kultus ja see kõik on moodustanud ühe terviku. Ja väga raske on öelda nende inimeste kohta, kas nad olid budistid, taoistid või midagi muud. Sellepärast päris budist, ütleme inimesi, kes on väga aktiivselt asjaga tegelevad kompetentsed, tunnevad kirjandust. Neid ei ole Hiinas kunagi nii massiliselt olnud. Või vähemalt viimase 1000 aasta jooksul, aga templis ütleme nende kummardajate hulgas, kes võtsid siis osa mingist rituaalist nagu mina oli silmatorkavalt palju noori inimesi. Mis mulje teile jäi või kuidas teile tundub, kas praegu Hiinas soositakse tegelemist usuga või tõrjutakse või ollakse neutraalne võimude poolt, tähendab, ametlikult võimud seda ei soosi, ehk ainult konfitsiaanlust mingil määral soositakse, aga seda ei julgeks küll religiooniks nimetada, vähemalt sellises vormis mitte. Teatud budistlikke esemeid ja vähemalt raamatuid pühi tekste ei ole tavalises poes müüa, vaid neid saab osta templist ainult. Nii et teatud sellised piirangud on. Aga võrreldes Nõukogude Liiduga, mulle tundub, et asjad on hoopis hoopis Obamat igas mõttes. Sest nagu mõtlesin, pühakute või jumalate kultus, mis Hiinas on, nende hulgas on igasuguseid, seal on täiesti budistlikud pühamus nagu bodhisattva, kui on in või või Maidre jab Udrase tulevikku, buda, nende kujusid on saada igas poes, kus vähegi kunsti müüakse. Ja ma ostsin näiteks lastele ühest väga tavalisest poestas lõbustuspargis sellise mile kuju, kes määrab, tal on seal naerumehhanism on sees, mis patareiga käib. Ta on sellise Mantkastanca moodi. Tõuseb jalgadele ja siis naerab. Ja Mileed maid trajad kujutatakse Hiinas valdavalt on erakordselt populaarne sellise paksu naerma vana mehena. Ta viibib praegu kuskil selles maailmasüsteemis aga maskeerunud selliseks kohtlaseks vanameheks. Ja noh, mulle ma ütleks, on sümpaatne religioon või kultuur, mis tunnistab naervat jumalat. Aga teisest küljest ei hakka muljet, ta omandab mingisuguseid suveniiri noh, niisuguseid funktsioone, et teda ei võta enam religiooniobjektina või esemele Omavaheliste piiride hägunemineni on Hiinas ka, ütleme suveniiri ja ja pühakuju piirid selles mõttes häguspõletajad puutusid kokku kirjanikke ja üldse Literaapidega. Kirjanikega me kokku ei puutunud. Ma arvan, et see oli teile pettumust ma ei tea, tähendab, kuule oma hiina keeles suudan ainult kõige lihtsamaid fraasi öelda ja poes käia nii. Sõnadest puudu tuleb siis näppudega rääkida siis ma arvan, et kirjanikud aga oleks olnud ka üsna keeruline suhelda ilma keelt korralikult oskamata. Aga siiski teil mingeid pikemaid ka sisulisemalt jutuajamisi oli, lisaks ütleme viisakusfraasidega mis olid niisugused põnevamad asjad, mis teil praegu meeles. Alati kõige põnevamad asjad on väljaspool ametlikke kohtumisi või siis, kui sa jälgid inimesi ja lihtsalt teen oma väikseid tähelepanekuid. Tuli ka juhuslikke mingisuguseid noh ka ütleme siis põgusaid jutuajamisi kuskil tänaval. Muuseumis või kaupluses? Ei, ausalt öeldes ei olnud ka aega selleks, sest meil oli tehtud ka selline kiirprogramm mõnelt poolt mind lausa tiriti ära et tuleb minna järgmisele objektile. Kui nüüd nii lihtsustatult küsida millele mõtleb, millele elab praegune ütleme siis suurlinna hiinlane, mis on tema, see maailm, kuhu tema mõtted on suunatud ja need mured? Ma arvan, et linna hiinlane munad on täpselt samad kui kõigil linnaelanikele üle maailma materiaalsed, materiaalsed, loomulikult. Nüüd see vastuolu, mida meilt ka mõnikord on räägitud, et ta majanduses on liberaalne ja, ja vaimu ja poliitikasfääris reglementeeritud ja ohja ei lasta järele ka seda torkas silma ka teil. Ei, aga nii palju, kui seal oli võimalik järgi uurida, siis peab küll ütlema, et ohje hom lastud lõdvemmale tunduvalt ja lastakse ilmselt edaspidigi. Sest just äsja ma kuulsin BBC rääkis sellest, et dalai-laama on esitanud teatavaid optimistlikke lootusi selle suhtes, et äkki õnnestub leida hiinlastega mingi mingi lepe tiibeti tulevase staatuse suhtes. Dalai-laama järgi on positiivseid märke, positiivseid muutusi toimunud ja toimumas Hiinas. Ja mulle tundub, et vaadates ka tõrvad seda õhkkonda vaadates neidsamu budakujusid, vaadata seda rahvamurdu templites ja üldse inimeste niisugust heatujuliselt rahulikku ja reibast olemist, vähemalt nendes kohtades, kus me olime, siis siis tundub, et õld hoiakud on positiivsed. Siiski areng läheb edasi ja inimestel on lootused. Ja praegu paistab, et kaliberaliseerumise osas. Aga noh, muidugi just oli ka kuulda, et Hank Chous vangistati näiteks keegi tuntud teisitimõtleja, inimene, kes tahtis asutada koos väikse rühmaga opositsiooniparteid mis tähendab sellistes konkreetsetes poliitilistes asjades ilmselt need ohjad on veel väga kaua trammis. Ja üks mu tuttav hiinlane mitte nüüd aga varem ütles, et et nojah, me ei ole rahul, sellega ei ole demokraatiat, on endiselt ühe partei süsteem. Aga tead sa, kui me vaatame Venemaale, mis toimus seal pärast seda vabanemist veel liberaliseerumist, siis me mõtleme, ei, pigem olgu see süsteem, mis on, kui toimub selline kaos nagu Venemaal ja ma arvan, et enamik hiinlasi just noori haritlasi mõtleb samamoodi, nad ei ole rahul. Aga nad ei tea, kuidas peaks seda süsteemi muutma ja ma arvan, et ka süsteemi tippudes on arusaam, et midagi peab muutma, aga keegi ei tea, kuidas seda teha. Et, et asi ei läheks käest ära. Niisugune Elon organ sure riigi organismis nagu Hongkong. Kas see ei ole mingit mõju avaldanud inimeste mõtteid teadmiste või mõttelaadis, ütleme nii? 80 protsenti või veidi alla selle Hiina elanikkonnast on talupojad kes elavad siiski suurel määral nii, nagu nad on elanud sajandeid. Ja nende jaoks Hongkong ei ole probleem, kõik sellised asjad jäävad väga kaugele nende tavalisest maailmast. Ja tavalise hiinlase kõige suurem probleem praegu on võib-olla tööpuudus. Sest Hiinas on ikkagi väga tugev riiklik sektor, mis on selline noh, osa tehaseid, mis on ehitatud nõukogude abiga viiekümnendatel aastatel ja nii edasi nad on nad on vananenud. Nad on halvasti majandatud, nad toodavad kaupa, mida võib-olla enam vaja ei ole. Aga keegi ei julge neid paugupealt sulgeda. See, see konverteerumine, see majandusmuutus on võib-olla kõige tõsisem probleem üldse. Hiina ees seisab. Räägime võib-olla ka teie seostest hinnakirjandusega ja heinakirjanduse ja luule tõlkimisega. See on niisugune, ma kujutan ette sihukene, passiivne keele õppimine, kas te olete õppinud seda iseseisvalt ja kui palju teid on juhendatud? Selles töös minimaalselt juhendatud, mul on ainult üks võib-olla kuus või seitse korda, olen ma kasutanud pris hiina keele õpetajat, siis kui ma olin kuu aega Vancouveris sealses ülikoolis nagu lektorina tööl siis ma ühe ülikooli kuulutustetahvli antud telefoninumbri järgi helistasin kellegile ja see osutus olema üks Taiwanist pärit üliõpilane kes siis oskas sedasama Põhja-Hiina praegust riigikeelt ka taiwani riigikeelt. Ja siis väikse raha eest andis mulle tunde, ma jäin ka väga rahule, ta oli väga tore ja väga intelligentne inimene ja õpetas ka hästi, aga seda jäi loomulikult väheks. Minu häda on selles, et mul on väga tugevasti, domineerib kuulmismälu. Ma õpin keelt päris edukalt ka veel vanast peast, kui ma saan teda kuulata ja natuke rääkida nii-öelda kommunikatsioonis. Aga raamatu järgi surnud keele õppimine läheb mul väga halvasti selles raske hiina keelega tegelema. Kas kassetid on olnud võimalik kasutada näiteks just niisugust, seda kuuldavat keelt? Jah, ma olen natuke, aga noh, kassetid ei anna ikka suhtlemisvõimalust, võib olla seederummiga, oleks lihtsam, nagu praegu tehakse. Sellise võiks joosta. Nüüd hakata niisugust kamakat Jaramana koon Hiina keelama hieroglüüfid, aga kuidas üldse on võimalik ennast sinna sisse puurida, kui sul reel õpetajat? Noh, eks kunagi on ka natuke nurme konna juures käidud, aga aga ka tema oli rohkem asjaarmastaja selles valdkonnas. Ma, kui ma ise soovitaks kellelgi, kui tal oleks võimalik ise otsida endale tekste, mida mul ei olnud, siis ma soovitaks alustada muinasjuttudega muinasjuttudes, nagu me teame, on tohutu palju kordusi. Selliseid Roonsaid fraase, mis kogu aeg korduvad. Üks tegelane ja üks vend teeb seda ja siis tuleb teine rände, teeb sedasama ja nii edasi. Aga ma ütleks, et ka Hiina klassikaline luule, mis on ainus tekstitüüp, mida ma mingil määral ehk suudan lugeda nii sõnaraamatuga ja suuresti aru saan. Ta läheb küll väga vaevaliselt viletsalt, aga siiski ka seal on väga palju selliseid Sabloonseid väljendeid ja kordusi ja tsitaate. Nii et selles mõttes olen ma natuke ennast selle valdkonna sisse söönud. Aga mingi teise valdkonna tekstid ütlevad konfortsiaanlikud tekstita lihtsalt moraalitekstid, siis nüüd ma annan, ma saaks mitte midagi aru. Ja päris sinu loogituks Moskvas Enoloog mulle ütles, tema on tänapäevaasjadega tegelev tõtskaa, ta nagu võiks osata vana keelt. Ja tänapäeva keelt oskab ta väga hästi vabalt. Aga tähendab, ta võtab jälle mingist võõramast valdkonnast teksti ette, siis avastab jahmatuseks pooltest märkidest aru nimelt vana kultuur, et need kihistused jah, nii palju neid on tohutu palju tõest. Nüüd vastuolu või õigemini erinevus kõneldava keele vahel ja see hieroglüüf, mis paberile pandud me teame, et see hieroglüüf on, eks ole siin rahvast liitnud ja ühendanud ja nad kõnelevad niivõrd erinevaid dialekte, kas see on tõesti nii, et nad omavahel ka näiteks põhja-lõuna hiinlane aru ei saanud? Ja ainuke keel, mida ma mõne sõna suudan rääkida, sedasama Pekingis puutum Huawei või mandariin, nagu teda nimetati vanasti. Aga juba Shanghais näiteks meie tõlkes neiu, kes kaasas oli väga terane, intelligentne, väga hea inglise keelega. Kui keskmiselt hea inglise keelega, aga jube. Mais jäi ta natuke hätta, ta ei saanud alati aru, mis inimesed rääkisid. Kui pekingi Žujal 10, siis Shanghais oli ta juba vist ka hang, chaus. Aga täiesti erinev keel mis on ääretult kaugel põhja, hiina keeles tulevad lõuna, dialektid kantoni ja futs jänni dialektid. Ja see on on võimas keel, mis on täiesti ametliku keelena Hongkongis kasutusel ja seal ei kavatse ilmselt keegi minna mandariini keeles. Keegi ei oska seletada. Kas raadio ja televisioon ei tee mingit ühtlustavad tööd? Teevad küll, aga. Tanel oma televisioon ja Hongkongi oma sealsamas ja need on kantoni keeles. Niisugune mõiste veel nagu see keeletoon või seal nagu tooniga keel öeldakse, mis see tähendab, äraseletatuna? Äraseletatuna tähendab näiteks seda, et seesama silpe erinevate toonidega erineva intonatsiooniga ma julgeksin võrrelda Eesti näiteks teise ja kolmanda vältevahega on täiesti eri tähendusega maa, hääldan nendest halvasti, aga ütleme näiteks sõna May tähendab ostma. No ja ma ei. Ma tahaks osta seda raamatut, ma loodan, et see oli enam-vähem arusaadav hiinlasele. Vähemalt korra mul õnnestus midagi osta. Aga seesama May, mõtlen mai siis see tähendab juba müüma teisendamatsiooni. Raplas on seda ääretult raske tabada, seda vahet. Nähtavasti peab lapsena selle sisse kasvama. Nii nagu eesti õ-tähe kohta tehti selline fundamentaalne avastus. Psühholingvistika valdkonnast tähte peab laps pisikesena kuulma, siis tekib tal ajus vastav, selline tähendab mudel või pesa. Ma arvan, et Hiina installatsioonidega on sama see see taiwani, neiu, kes minuga Vancouveris tegeles, küll ta parandas, mendia täpsustas, aga no ikka ma ei tabanud ära seda vahetada. Tema jaoks on see endastmõistetav nagu meile öö vahe, aga saarlase jaoks ei ole enam endast mõista. Nii et peab olema kõrv lapsest peale, nagu seda vahetegemisele vahetegemisse kasvanud. Kas see reis nüüd andis mingi impulsi tegeleda rohkem Hiina luulega või kas tegelikult ilmub lähemal ajal hiina luuletõlked? Ma ei ole veel kõike valmis saanud ja siis tuleb see toimetamise ja kommenteerimise töö, mis on kaunis ränk. Aga ei, ma usun, et see impulss oli väga tugev ja ma sain raamatut sealt osta ja võib-olla mõned sidemed, mis mis ehk aitavad edasi. No siiski natuke selle elava keele sees olemine, et veidi julgust tuleb juurde. Need saavad aru, et kui, kui oleks paar nädalat, siis saaks juba lihtsamad jutud räägitud ja passiivne keel läheb aktiivsemaks. Minu jaoks ikkagi elav keel on kõige olulisem ja mulle väga meeldib see, mis on praegu Euroopas. Et ladina keelt õpetatakse, kaaned õpetatakse rääkima. Oma muljeid Hiina sõidult jagas kirjanik Jaan Kaplinski.