Sajandi naine oma põhimõtete, eelistuste, armastuste ja valikutega oma pika ja rikka eluga on meie tänase saate teema stuudios maris Johannes ja täna räägime Helmi Tohvelmani-ist legendaarsest ballettmeistrist ja tantsupedagoogilist, kelle käe all on õppinud peaaegu kõik meie keskmise põlvkonna näitlejad, kes oli eelmid, ohvelmann, räägib Viive Ernesaks, Helmi Tohvelmani kauaaegne koostööpartner, Eesti teatri üks legendaarsemaid. Loosika juhte, esimene asi, mis meelde tuleb, et keegi sahmib ja jookseb kuskile, siis seisab, siis keerab pead siis paneb suitsu ette, siis viskab ruttu selle ära ja siis jälle midagi õiendab ja ei räägi sinuga üldse suurt ütlege. Hakkame peale lavastaja Kalju Komissarov, Tohvelmani omaaegne õpilane ja hilisem väga lähedane sõber. Mida mäletab tema oma õpetajast? Sel ajal, kui ta oli reaalsete konkreetselt minu õpetaja, siis olid meie suhted tegelikult üpris pingelist, see ei olnud mingi lillepidu. No kujutage endale ette esimest kuud teatrikoolis õppivat poissi, keda ajavad taga silmi mehed ja kohe-kohe noh, sisuliselt on sulle pakutud peaosa filmis nii. Ja seesama õpetaja ütleb. Ei see poiss ei lähe filmi peaosa mängima, kuna mul on teda vaja, et ta seal rühmastantsiks ühes lavastuses. Mis on ühe normaalse esimese kursuse tudengid, kes on esimest kuud koolis õppinud, reaktsioon sellises olukorras, muidugi kuradi vanaeit, kõik ülesed. Aga minul oli täpselt selline situatsioon Ja nüüd meie saate kolmas külaline, teatriloolane Lea Tormis, kes Helmi Tohvelmani lavastaja käe all ise kalevipoja balletis tütarlapsena kaasa tantsinud ja hilisem Tohvi kolleeg Panso koolist Tema oli ikka tõesti ema ja vanaema ees seal kateedris, kui Karl Ader oli vanaisa, siis nemad kahekesi lõid nagu mingisugused turvalisuse tunde, ma usun, telesest Tohvi oli alati see, kes ikka vaatas, kuidas kellelgi läheb ja ja kui mõnega oli rohkem muret, siis sellega tegeles ta eraldi veel ja temal olid murelapsed ja valulapsed ja, ja kuigi jah, ta oli nii vaikne ja tagasihoidlik nagu ja ja oma arvamust mitte pealesuruv, aga kui oli tarvis midagi ikka selgelt öelda, mis ta kellestki arvab siis ta võis olla väga jonnakas, väga jäik. Ja kuna Panso teda kuulas ja, ja teda austas, siis mõnel puhul, kui seal kärsitumad mehed ütlesid, ah, ei jaksa enam oodata, et sealt ei tule midagi, et see tuleb välja jätta. Siis juhul kui Tohvi seal midagi nägi, siis tema pani ennast maksma sellisel juhul. Ja ei julgenud ka need meesõpetajad talle vastu hakata. Kabansoisemit. Ta võis nuriseda küll, et naiste peale, et te olete ikka selle maa püha lihtsameelsuse lummas, kuigi ta ütles ise ka teinekord ta sõnadega, et maal veel ausust ja ja pidas lugu neist õpilastest, kes maalt pärit oli, aga Nad ei suutnud võib-olla tol ajal iga kord kohe nii ruttu selle linna elu ja ja kooli nõudmistega kaasa minna neljaks, natukene kauem aega ja siis oli tahvli see, kes oli nagu lõvi nende eest väljas. Tohvi oli nagu lõviga siis, kui asi puutus töösse. Helmi Tohvelmani üks legendaarsemaid töid oli vestlejaid, stoori koos Viive Ernesaksa eriklassi, Vello Rummo ja lavakate teise ning kolmanda lennuga, meenutab Viive Ernesaks. Aga Helmi all. Kusjuures kui me alustasime, see neid, neid vest, saidi proove ja see muusika oli ju meile kõigile võõras aasta oli ju 60 Kunnase vestlusel tuli välja 59 Bernstein ja kui meie olime ikkagi niivõrd ära lõigatud inimesed selles ajas, aga oli muidugi suur õnn, et autorikaitset ei olnud. Me võisime harrastada seda materjali igalt poolt ja ja see sai välismaal. Renee Hammer selleaegne direktor käis ja pildistas nende siis need siis paljundust ei olnud ja siis tehti fotod ja need fotod kuivasid kõveraks, need kukkusid klaveri pealt alla ja terve saal oli neid fotolehti täis. Vaat siis ma seal pusisin nende vahel anoodi, kiri oli vihikulehe suur vihikulehesuurused ja nende, aga need kuivasid ära ja need kõik lendasid kogu aeg. Aga muidugi see oli algus, nii võõras. Ja Eri Klas oli. Me istusime Helmi Tohvelmani kokku klõbistada, tuli Meie juures seal ja ütles niimoodi. Kolleks mõtlete, kamistike teete praegu oleks kas teie aruga saatel, mida te tegema hakkate? Mõtlesin proovimine pisikene ning täiesti hullud niisugust asja ei tehta ja see on praegu maailmas number üks lugu ja, ja seda nii. Lõpuks see lõppes ikkagi, need eri oli asi ise puldis siis need Estonia trummimehed ei oskanud sind trumme nii hästi mängida, siis panin väikse trummijaamal puldi kõrvale. LisaHarri vasar oli seal pea lauljas, ei saanud selle ühe lauluga seal hakkama, millega pärsteni filmise Carreras ei saanud hästi hakkama, siis eri laulis ise kõva hääl. Sealjuures tagus neid trumme ja no ikka päris naljakas oli. Mõtlen selle peale, et see oli siis, kui eelmine oli juba üle 60 ja loomulikult ja pildiliselt oli see fantastiline, kui see väike musta peaga nooreerija, siis halli vanad ahvelman, kes harjutavad seda armastan olla Ameerikas ja seesama rütm, mida me mängisime, nüüd ma noortega tegin. Seda tegi selle tantsu ideaalselt täpselt ära. Etenduse lõppes ära, Eelmi suri ära, ta ei sandikesed rütmi, selge. Liigutus oli õige, tähendab, kõik hakkab sisust peale. Kas see samm on nüüd natuke pool sammu ette või taha, aga kas seda seda liigutust tehakse ja milline India võitlus seal taga, vot see oli õige. Ikkagi, kui ma mõtlen selle peale, püha müristus. Tõesti oli aasta 60, kui kõik kraanid olid nagu kinni või, või noh, oli, oli üle elatud kõik õuduste aeg siin ja siis hakata mängima Ameerikat. Ja see oli huvitav, et pärast hiljem, kui me filmi nägime, mina võin küll peaaegu minnes mõtlesin, kust kohast Tohverman teadis, et sealt tulevad suurte hüpetega kõrged käed on üles välja sirutad neil kõik terve lava oli. Neid sirutatud käsi teise filmis tuled ka seal täpselt samuti kuulsad koreograafid mööda tänavaid, noh, läheb seal filmis niimoodi täpselt sama liigutus ja ma, mina tean, et filmi ei olnud seda filmi peal, seda muusikat käigul, kui ta esimest korda kuulis, aga ma hakkasin aegamööda neid tantse lahtidele mängima. Ta oli mul selja tagant, oli minu juures kodus ja ta ütles, ei tohi selja taha vaadata. Aga tegelikult mul pianiino see peegeldas, ma nägin küll, mis ta tegi, istus seal, nimetas kakras nurgas, siis läks kuskil sinna koridori, mõtlesin, mis te seal teete nüüd. Ja pärast ta ütles, et ei, ma praegu mõtlen, mängige palun seda kohta veel korrata. Tuhkagi pärast ta ütles mulle, et tead, ma mitte midagi ei saanud aru. Jah, ei saanud aru ja mis välja tuli ja mis välja tuli. Aga ta hakkas huvitavat, hakkas siiski Igasta loomade pealt, tähendab, ta tabas seda iseloomu, näiteks seal olid reaktiivid ja haid. Need suured võitlused olid hakas tundidest niisuguseid harjutusi tegema, et tiigrid järsku kõik liiklust nagu tiigrit, neid pankureid ja siis hakkas kõik ning seda füüsist nagu pehmemaks viimite teised oleks võitlustent. Oleks mõni ballettmeister, oleks nad pannud just niukses jõuliseks või Crumpega Helmekas neid pehmeks voolima, pehmeks, pehmeks, agressiivselt, pehmed. Nii rääkis Viive Ernesaks. Aga Vessay storis oli laval ka noor Kalju Komissarov. Essaid staarile vastamise ajal oli Helmi Tohvelmani 64 aastane. No ma kujutan ette, et, et see oleks üpris kummaline situatsioon, kui keegi avaneb ja omandab tähtsuse kultuuripildis alles 64. eluaastal. Seda mitte aga vestlejaid. Stoori ajal oli minu kaaskõneleja see noor poiss, kes kaasa tegid. Ütleme kui, siis te peate silmas seda situatsiooni siis ja muidugi ja see oli minu jaoks esimene suur töö, mille puhul ma teadsin, et see just ongi nüüd Tohvelmani töö. Siis seda küll jah. Et isegi see, et nii-öelda kõige elementaarsem asi nagu informatsioon tuli kuidagi teisi kanaleid pidi noh neid kanaleid pidi, mis praegusel hetkel võib-olla tunduvad ebanormaalsed või keegi ei olnud nagu suurt midagi näinud, aga ometi hakati seda kõike tegema. Minu jaoks on see natuke ime. Lihtsalt need olid tolle aja mängureeglid oodata, seda, et NLKP keskkomiteest keegi tuleks kohvriga kohale ja ütleks, poisid, näete, siin on Ameerika muusikali tekst, partituur v kõik muu, mis sinna juurde kuulub. See oli muidugi välistatud. Seda enam, et tolleaegse nõukogude liidu heliloojate liidu esimehe väga lugupeetud helilooja Tihhon Greenikovil on kuulus hinnang selle asja kohta ja see kõlas nii, et Vessaid story on huliganskaja oopera. Panditskaja, Plaska tuleks sellesse kuidagi rahulikumalt suhtuda, sest et mängureeglid tol ajal olid natuke teistsugused, tunduvalt erinevamad sellest, mis nad on täna ja tegelikult see kuulus profession. Ajad olid hullud, aga ikkagi, milline oli Tohvi fenomen, milles avaldus Lea Tormis? Eks Tohvist on olnud parema rütmitundega tantsuseadja ja võib-olla ka paremaid koreograafia, kuigi ta oma laadis oli kindlasti ületamatu nii rahvatantsude seades kui lavatantsude seades ja paremaid tantsijaid ja ma ei tea, kas paremaid pedagooge, aga võib-olla neidki. Aga vaat niisugust tervikut, kes kõike seda ühendas ja kes oli lihtsalt nähtus omaette ja kes ikka eelkõige noh, oli õpetaja, oli kasvataja, oli see, kes võttis oma selle tervikolemusega inimesi, mõjutas seal Viive, võis mõnikord ja öelda, et näed, et see rütm ei olnud päris õige ja kuidas ma seda nüüd ütlen ja ja eks me seda tajusime mõnikord teisedki. Et võib-olla see samm, mis ei olnud otseselt seal rahvatantsus, tuli sealt labani koolist, nagu kaudu saad, päritad, võib olla ka see ei olnud nii ülitäpne, võis mõni öelda, kes oli kuskil seal klassikalist balletti või mõnda muud stiili õppinud. Aga see ei olnud üldse tähtis. Tähendab, see kõik kadus ära, see tähtis oli see tema isiksuse mõju see, kuidas ta suutis teistele sisendada, kuidas ta suutis nende peale mõjuda, kuidas ta suutis igaühte jälgida ja, ja igav ühele tähelepanu pöörata, sellest ma juba rääkisin, et see oli tähtis, et kogu see tema vaimne maailm, mis ta ise ütles, et nägu ja Põldroosi vaimset maailma teda väga arendasid ja teised hiljem, aga just need, kes seal nagu algusaegade lollitama kujundajate hulgas. Niimoodi ta ise ju mõjus kõigile teistele, tähendab, see ei olnud see niisugune abstraktne vaimsus või või tarkade sõnade vaimsus, vaid just lihtsalt vaat mingi niisugune inimlik eluda, kus loomulikult ja inimlik sisu ja küllap ka ikka see, et eks neid inimesi on ju vähe, kes nii palju teistele mõtlevad ja teistega tegeled, see, et oma mured ikka hoidis nagu rohkem endale ja, ja ainult äärmisel juhul võib-olla milles võib valus abi, aga ikka ta mõtles, kuidas teistel läheb ja, ja üldse ta oli üks niisugune, peale selle juurikalikkuse ja selle toreda niisuguse maainimese vaimu oli seal ikka väga palju ka seda, niisugust poeetilist vaimsust tema armastas näiteks sageli ennast väljendada niukses värsis, vabavärsis. Ma hakkasin sellest poeetilist rääkima, et vot kui mu isa suri, siis ta ise haigena ta saatis mulle niisuguse värsivormis kirjakese äkki ja ta üldse ta oli ka varem ennast niimoodi pool värsivormis või päris värsivormis väljendanud, nii et et see poeesia oli kuskil tema mõtlemises niivõrd sees tuli tema liikumisest ja kõigest olekust välja, aga, aga ta võis seda ka lihtsalt niimoodi otseselt kirja panna, nii et ta oli ikka väga, aga mitmekülgne inimene ja peale selle keha kultuuriga suure sõnakultuuriga jäävad noh, tema oligi nagu minu jaoks küll elav tõestus sellest, et kui palju see läänemaine maailm keskajast alates on ikka seda keha ja hinge lahutanud ja, ja ikka käib see keha ja hinge vastuolu, see ju tervik noh, teatrikoolis tegelikult peavad kõik seda teadma ja kui nad seda ära õppida ei suuda, siis ei saa neist õiget teatriinimestega, aga neid asju lahutada ei saa. Nad on ju koos ja eks me kusagilt kõik seda ju teame, aga aga tema oli see, kes seda tõesti ka tõestas. Sellepärast, et kui sa õpetad niisugust sirgeseljalised hoiakut, mis on lihtsalt vajalik tantsides ja laval olles siis tead ka, et, et see ei ole ainult hoiak, et kui see sulle omaseks saab, siis see on inimese iseloom. Iga juubel või sünniaastapäev, see sünnitab inimese uuesti kui ingli. Aga Tohvist ei tohi teha inglit nii ütleb Viive Ernesaks. Kujutage isegi ette, kui inimene on liikumisjuht, tan lavastaja, ta, ta on noorte inimestega töötab. Kuulge, üks ingel, ma ei tea, ta nende jaoks on ingel, aga tegelikult ta ei olnud ju ingel selles mõttes, et see pidi ikka väga jõuline isiksus, oleme karakter, kes veab neid jalutuid nii-öelda noori. No tõesti, no jalutanud ja käsitlenud ja kellel mõttemaailm on ja kuidas ta neid ikkagi? Ta paninud liikuma, ta panimad, kirjandust armastamata, paninat lugema. Ja peale selle ikkagi ma mõtlen, et see, et ta selle erialaga ta oli nii kõnetehnika tundides ja karistus kogu aeg, mitte ainult erialatund, tema elu oligi see, kodus käis magamas ainult võib-olla mõnda sammu mõtlemisele kunstiraamatut lehvitamas, muidugi ta kunstiarmastus tohutult oli tal juba niigi kaasasündinud asi, nii et okupatsiooni, algojandi, tšekiga, suhkrut ja ta oli täiesti ilma söömata ja ta sellel läks isiklikult Wiiralti juurde, mis veerandile suhkurt ja sai sealt tema käest pilte meetritel alati seinanberkud Naha igas lavastuses, kuid emal oli ikkasin loomise protsess või töö oli siis tema, jah, vot siis oli küll ta ütles lavastajale. Ühesõnaga, keegi ei, julgen ära öelda, et ära tee praegu proovi, et sa oma seda liikumise kohta praegu, et me tahame selle edasi minna. Panin tüki seisma ja läks sinna lavale ja hakkas tegema ja treenis ja õiendas ja õiendas ja nii Novessaid jääl oli, nii et Vello Rummo ei saanudki lihtsalt legist eelmine CD me teeme praegu seda. Ja ei saanudki ja mina tahtsin teha lauluproovid ja Elme ei lasknud mul lauluproovi teha. Ma ei julgenud öelda, et auväärne vanem daam, kuidas ma ütlen talle, palun minge minema ja ma ütlen talle, et pange uks väljastpoolt kinni. Noh lauluproovi ajal ei saanud öelda, ta tuli sinna ja hakkas lihtsalt. Tähendab talle oli see tema töö oli talle nii oluline, et tema selles suhtes oli ikka julm, julm vend. Et ta lükkas teised kõrvale küll, kui tal oli ikka vaja midagi teha, seda tegi. Nii rääkis siis Viive Ernesaks, aga kuidas kirjeldaks Tohvi töömeetodid, tema õpilane Kalju Komissarov? Daffy oli teatriinimene, kuigi märksõna, mida tema puhul kasutatakse, on see, et ta oli tantsuõpetaja tantsulavastaja, aga tema oli selles mõttes noh, fenomenaalne nähtus, et tema vaatles seda tantsu liikumist, plastik, et alati kontekstis, et see on näitleja, väljendusvahend, mitte eesmärk iseeneses ja selles ongi see kolossaalne vahe. Ja selles mõttes unikaalne, et ta sulandus oma õpetusega ja oma nõudmistega just näitleja väljendusvahendite arsenali täiendamis ilmekaks tegemisse. Vaat kõikide nende ülesannete täitmises mitte hetkekski ei olnud tema puhul seda tunnet, et see on nüüd tants tantsu pärast, liikumine liikumise pärast, vaid et ta suutis noh, olles ise reaalses teatris töötanud väga täpselt ja otsetabad, mis asi see tegelikult on ja mis tähtsus sellel on näitleja eneseteostuses selle toffi meetodi juurde veel korraks tagasi tulla, siis nüüd alles hiljuti suhteliselt hiljuti ilmus Mati Undi tõlkes Jevgenia varbateatriantropoloogia raamat Paberlaevuke ja kui ma seda lugesin, siis noh, ma nüüd ei ole üle lugenud, mitu korda, aga seal oli noh, täiesti tuntavalt kordi, kuhu ma tegin endale. Kõik see suures osas see mis on varba paatus, rääkides teatrist, oli mulle tuttav, selgub, sest Parbot ma lugesin alles nüüd see oli just nimelt kõik see, millega tegeles Helmi Tohvelmani fanti. Ikka eelmid ohvelmanile mõeldes kõneleme legendaarsest teatri- ja tantsu pedagoogist. Aga kui palju me ikkagi teame oma suurte inimeste siseheitlustest? Neil keerulistel aegadel jätkab Viive Ernesaks. Me rääkisime sellest tähendab selleks ajaks muidugi päris mitu aastat aega, enne kui ta mind usaldama perekonda ja meie muresid ja minu kodu on minu ema ja meie koduga nagu tuttavaks sain. Ei, ta rääkis sellest palju ja, ja see oli ikkagi kohutav aeg. Selles mõttes, et tema oma kodu, kaotused seal Järvamaal Lõõla ja selle talukatsed ja sealt paistis, et oli sellega väga seotud selle maa ja maaeluga ja tema lemmik, mis ta sealt kaasa sai sealt alusteliks väike ema lüpsipink, mille vältel kogu eluaeg kuni surmani istus ja mina olen ka seal pingi peal istunud ja, ja see oli tal noh, ilus mööblitükike Niuke kaltsuvaip maas ja siis suured prantsuskeelsed romaanid ja saksakeelsete ristsõna, vaata ümberringi ja siis niisugune see on väga-väga-väga ilus. Aga muidugi see aeg oli raske ja siis oli niisugune aeg, et ta sai pärast seda Kalevipoega ja, ja siis Daralise küüditamise hirm ja siis ta peitis ennast. Aga ta oli tragi, ta võttis kätte ja läks igaks noh, meil oli vist nõutud. Ta läks marksismi õhtuülikooli ja siis ta hakkas nii õudselt õppimised marksismi õhtu ülikoolist, ta tegi meeletult konspekte, ta tahtis kõik viite peale teha ja teate, ta tegi kõik eksamid, viite peale kõik partei häälot kõik hektariga viite peale ja kujutage ette, missugune tähti otsapidi olema hirmuga pooleks muidugi loomulikult ja, ja see hirm, säilist tal kogu aeg, sest et ka need suured tunnustused siis, kui ta teeneliseks kunstnikuks sai seda rahvakunstniku aeg, siis Tallinn oli juba nagu aeg päi ja ta oli päris teine, aga siis ta oli nagu rahulikum, aga, aga ega ta ikkagi pelgas kogu aeg talle, see suur käsi, kez suhete kahend, plaksti järsku midagi, mõni sõna ei, ei hüppa ja, aga tema oli suur veeterdaja, kõik arvasid, et temale ta tegi niisugust nägu, kui oligi mingit tähtsust, ta kohe olid nii igast nägusid ja niimoodi kõik, mõtlesin, lollakas vana, niisugune tantsuõpetajatega, aga tegelikult see oli tal kaitsemask ja siis ta oskas teiste inimeste käest kõik välja pinnida öelda. Kõik inimesed võisid oma eluloo ja kõik oma intiimsemad ja salajasemaid asjad Helmile ära rääkida. Vot see on üks huvitav asi, miks nad talle rääkisid. Mina olen ükskord kõrval, kui üks arst tuli Helmi käest küsima, et ma lihtsalt ei teadnud kogu aeg, peavalud on need, mis ma peaks tegema. Helmi müksab mind jalaga laualt, ütles teate, mina arvan, et peaks ennast natuke sirge seljaga istuma. Võib-olla me oleme romantideerinud just sedasama Eesti aega, kui ma vaatan ka Tohvelmani pilte, kus ta seal on oma võluvatest kostüümides ja oma nendes Kertnego tantsu mingites numbrites, et see tundub kui üritada ennast mõelda sellesse sotsrealismi aeg ja, ja see tundub kuidagi noh, tõesti nagu mingisugune noh, nagu film, et kas ta seda ka kandis või, või kuidagi, kas nende minu meelest Tema nendest aegadest, kus olid juba need pallid ja, ja kus oli niisukesel seal seda ta naeruvääristas õudsema kombel, täpselt nagu täna me naerame, uusrikkaid, niine, Helmi naeris täie lõuaga ja ta lasi teha etüüdi nendest valge saali pallidest, nendest nii palju legende, kus need pinnad ja, ja kõik ja ohohoo ja muidugi Ema oli sellest üle, seal vist tuleb ka Väljase töölisteatri vaim. Nimed ja ei ole, see oli niuke Estonia. Ta oli temale kõige kohutavam asi ja kui mina läksin, tegin mingis opereti, seal käisin mängimas, siis ta oli nii solvunud selle peale ja siis ta ei tahtnud seda välja näidata ja ega ta ei, tal ei meeldinud üldse, ta oli armukade ka, ega ta ei sallinud kuskil mujal, mängis seal on ma, ma käisin ikka tihti, mängis. No ja ega siis ega ükski looja ei salli emale ja läheb Ojanditeist tegema kõige avaldaja juures. Osa muusikalist kujundust teinud ja lähed kuskil teise juures, oled ka midagi lõpp läbi? Kuidas aeg mõjutab inimest ja inimene aega eelmid ohvelmanni, meenutab Kalju Komissarov. Ma ei mäleta enam, miks või kuhu me kahekesi läksime. Aga kaubamaja taga Tallinna Kaubamaja taga seal tühjal platsil, kus nüüd on mingisugune palk või vigur kusagil seal keset seda platside korraga seisatas Jeltsini kalju. Siin selle koha peal oli töölisteater. Ei, see oli tema jaoks koht, tähtis. Kõik see, mis seondub töölisteatriga. Seda, noh, oli alati tunda, see kumas igalt poolt läbi ja tõesti, kuni sinnamaani, et ta pidas vajalikuks sel hetkel seisatada mind peatada ja öelda, et vot siin just siin selle koha peal oli töölisteater noh, näiteks niisugune näide. Kuna tema oli jah, otseselt tõesti töölisteatri patrioot ja mõningane nisugune irooniline suhtumine sellisesse tõusikliku, veidi tõusikliku Estoniasse koos oma seal valges saalis toimuvat kaitseliidu ja kuldsüdametepallide ja kõiges kogu muusele ofitsiaalset ringelt, Angeliga, siis seda kindlasti seda oli kindlasti, et tema puhul tunda tema mõningast irooniat, aga ma kardan, et mina ei ole kõige õigem mees vastamaks. Aga siin me jõuame nüüd võib-olla tänasel päeval natuke libedale pinnale. Sest õndsa eelmise vabariigi ajal oli üks niisugune kummaline nähtus. Miskipärast koguse domineeriv kultuurikeskkond oli vasakpoolse orientatsiooniga. Võtke palun lugege või Tammsaare artikleid ja esseid. Nii nii, et, et ma ei tea, kas tänasel päeval on sellest üldse mõtet rääkida. Sest ikkagi ärge unustage, et nende inimeste elu kõige ilusamad aastad nende noorus langes ajajärku, mida nüüd nimetatakse vaikivaks ajastuks, mis lõppes teatavasti vene baaside siiasaabumisega, sealt edasi Nõukogude võimu kehtestamisega teise maailmasõjaga ka kogu selle kammajaa, mis siis 39 40 või 38 40 ütleme, kes, mis hetkest hakkab seda arvepidamist pidama, olgu see siis Molotov-Ribbentropi paktist või, või kus siis need olid tegelikult nende inimeste elu kõige ilusamad aastad nende noorus. Jah, ja paraku jäi sinna sisse veel üks kole aeg. Kas sellest on juttu olnud sellest ajast, kui ta lavastas Kalevipojaga ja pages ühest kohast teise, teda ära ei viidaks? Ja seda ta rääkis täpselt nii, nagu oli ka juttu sellest, teatavasti Tohvi suitsetas praktiliselt lõpuni ja suitsetama hakkas ta sel päeval, kui oli pommitamine ja kui Estonia pihta sai ka töölisteater läks ja kadus, sellest päevast hakkas toffi suitsetama. Jah, nendest asjadest kõigist oli juttu ja mitte põgusalt mööda minnes, vaid korduvalt tuli ta nende asjade juurde tagasi. Kas ta kahetses ka seda näiteks, et, et ta siia jäi? Mitte kordagi, mitte hetkegi. Mitte mingil juhul, tähendab, selles mõttes meil oli juttu sellest, et aga noh osa ju läks, ta ütlesin, mina olen siin sündinud. Ja see oligi vastus kogu sellele probleemile või küsimusele või sellele võimalusele, see oli valik, teadlik valik, mitte see ei saanud pääsenud. Oh, mis siis viga oleks, kui ma oleks ka seal, mitte mingil juhul seda. Mina olen alati mõelnud seda, et kuidas sedalaadi inimesed sellest põrgust läbi tulid, et ise oleks külvanud kohutavalt kibestunud või, või selline muserdatud ja, ja väga küüniliseks tehtud. Kui, kui elad, elad viiekümnendaid aastaid üle, et, et kuidas, kuidas selline aeg Tohvile mõjus. Tähendab, ma kardan, et see on niisugune tagantjärgi tark Colemisest tekkiv hoiak. Ma kardan, et see on pigem, see on mulle elu kinkinud võimaluse väga lähedalt suheldes nende inimestega mitte ainult Tohvi, kes oli selle põlvkonna inimene, aga neid on ka teisi siin Salme Reek või või Liisu Lindav, kes toob sõna otseses mõttes kellelegi noh, koos töötasime ühes teatris ja, ja, ja võimalusi suhtluseks oioi kui palju. Mitte kordagi ei ole ma midagi taolist tunnetanud. Pigem oli alati tunda seda, et vaatamata kogu jamale oleme me jäänud ausateks inimesteks vaatamata kogu jamale, see, mille nimel me elame ja töötame, see kestab, see töötab, see omab tähendust. Pigem on see olnud selline hoiak. Ja nüüd jutujärg Kalju Komissarovile jälle Lea tormisele. Meenutame ikka Helmi Tohvelmani, kelle sünnist möödus hiljuti 100 aastat. Jälle üks asi, mida Tohvi puhul peaks rääkima, et tema oli üks suur krutskid, väljamõtleja ja algataja, sageli kaasategija igal juhul. Nii et see on ka asi, mida võib-olla vähem teatakse, aga ta oli väga huumorimeelne ja, ja eks ta huumoriga sai ka üle oma niisugustest, mõnedest muremõtetest, mida ta läbi aegade küllalt palju oli, aga ega ta neid ei armastanud rääkida, aga tõde ja teinekord oleks saanud teda aidata rohkem, kui oleks täpselt teadnud, milles asi, tal ei olnud ju eluaeg olnud õiget, oma korterit. Ta oli juba Eesti ajal seal üürinud kellelegi juures tuba ja, ja, ja ka vene ajal kestis sedasi, et tal oli nagu mingi üks tuba seal, praeguse teenindusmaja kandis mingil ülemisel korrusel ja seal Velda põetas oma haiget õde ja ka neil teemadel ta ei armastanud rääkida. Muresid oli tal küllalt. Võib-olla just seda rohkem ta armastas, kui sai niimoodi kambaga ja endast noorematega koos mingit nalja teha või midagi välja mõelda, nii et igasugune niisuguseid kelmikaid asju oli temaga ka ja vot veel võib-olla midagi talle väga iseloomuliku jälle ikka noh, selle kateedri tantsuga seotud tuleb ka üks meelde jäävad sellised hetked, mingisugused üksikud hetked ja kuna igaüks mäletab läbi enda, siis iga kord ei tahagi neid rääkides, sest siis on ikka niisugune tunne nagu juubelitel ja mõnikord ka peiedel sageli on, et igaüks räägib endast, siis selle juubilari või kadunud, kes aga seoses paratamatult tuleb nii, aga just vot need hetked, mis võib-olla ei tea, miks nad meelde jäävad, aga ju neil siis mingi tähendus. Minul eriti on niisugused üksikud hetked, mingid meeleolud, mingid üksikud ütlemised, mingi pilt tuleb alati silma ette, kuidas istuti, kuidas oldi sel hetkel ja siis see kaob kuhugi. Kui ma loen Madis Kõivu ja tema neid mälustuudio me siis ma vaatan, nii et see vist ei ole ainult minusuguse asi, et, et ju see on kõigil ikka niimoodi, et siis pärast hakkad meeleheitlikult otsima, kuidas need asjad seotud omavahel olid, kuhu sealt edasi mindi, mis siis edasi tehti, mis siis juhtus ja et see on nii lootusetu ja need seosed on nii raske leida, võib-olla neid ei peagi otsima, vaid lihtsalt oleme õnneliku, mõned niisugused hetked ja pildid on jäänud ja miks ma seda hakkasin rääkima, üks pilt oli niisugune tol ajal sageli siis oli see kuku klubi veel niisugune suhteliselt odav ja väga mõnus koht. Ja vot on jäänud meelde üks niisugune hetk, kus me olime, kes seal veel oli, ei mäleta, või kas seal keegi oli, aga igatahes meie Tohviga Jabans. Ja Panso millegipärast hakkas rääkima, nagu ta ikka armastas igasuguseid lugusid rääkida, rääkisid naljalugusid ja siis äkki ütled, aga et minul on üks depressioon ka olnud, et küll see oli hirmus. Küll see oli hirmus, aga näed, et õnneks August Sang, et tema oli niisugune tasakaalukas, heatahtlik mees, et tema aitas mind sealt välja jutustas, tehku seda silmadeta suureks ümmarguseks peas, nii nagu tal rolli, kui ta midagi niimoodi innuga rääkis. Ja ma vaatan, vilksti Tohvi otseme Tohviga, mõlemad peab peenikest naeru. Ja siis Tohvi pärast nagu midagi, ta ei ütelnud kunagi kurjalt, ta ütles alati heatahtlikult. Aga, aga midagi ei mäleta sõnastust, aga mõte oli selles, et ikka õnnelik, kes elus ühe depress oli, läks. Ja juba ütlesin, nagu natukene ehmatas nagu ei osanudki selle peale mõelda, et võib inimesi olla ja naiste hulgas vist võib-olla ons meest rohkem või ma ei tea, ei, need on meeste hulgas ka, aga no meestel on kombeks seda rohkem varjata ei taha ju välja need, kellele need depressiooni alalõpmata on ja ta siis ütles, et ma pean nüüd natuke aega otseti olema, see oli tal üks niisugune tore ütlemine. See oli kahel puhul, üks oli see, kui ta ei osanud kohe öelda, mis, kuidas ta teeb või kuidas ta mingit loengust probleemi lahendab, et siis siis ta pidi nagu üksi olema ja niimoodi otsaesise peale toetama ja, ja järele mõtlema ka. Teine oli ka see, et kui seal oli on mingisugune vapustus või kooli mingi niisugune asi, millest oli vaja üle saada, siis ta ka. Ta on nagu võib-olla tõste tugevaid üldse, ma pean nüüd üksinda otseti olema ja, ja nähtavasti omaette, siis leidis kuidagi selle võimaluse. Kes kahtleb täisväärtuslikku elu võimalikkusest peale kuuekümnendat eluaastat, neile üks hea näide Tohvelmani elulaadist meenutab Kalju Komissarov. Ma tooks ühe tüüpilise näite ja endiselt noh, selle näite puhul tuleks silmas pidada seda vanust, see oli kas 65. või 66. aasta, kui esmakordselt esines Tallinnas Helsingi Linnateater. Selles trupis esinesid massis kaasa tollase Helsingi teatrikooli üliõpilased. Üliõpilased tulid Toompeale Meile kooli, siis nad olid uudishimulikud ja nad tahtsid näha, mida meie õpime, mida nemad õpivad, mida meie õpime nii ja nad olid õnnelikud, kui Tohvi lubas nad oma tund ja nad tegid meiega kaasa selle tunni ja siis palus toffi näidata midagi sellist, millega nemad seal tegelevad. Nemad seal õpivad ja siis üks poiss demonstreeris tooliga kukkumisi üle tooli seljatoe ja tooliga koos ja sealt edasi siis direlisse niisuguseid niisuguseid vigureid. Ja siis ma vaatasin kõrvalt, kuidas millise uudishimuga toffi seda jälgis. 65 aastane. Ja muidugi mitte ainult jälgis, vaid kohe hakkas ka seda järgi tegema ja proovima. Ja näha oli kõrvalt see, et ta tahab aru saada selle viguri toimiv mehhanism, kuidas see asi töötab ja samas on näha seda, et ta raalib kõrvalt, sobib see tema jaoks või ei, sobiks tema jaoks nii. Ja sellega tegeleb 65 aastane ta. Erinevad ajad, erinevad mäletajad, erinevad temperamendile, erinevad mälestused. Kaks jalutuskäiku Helmi Tohvelmani iga meenutavad Viive Ernesaks ja Lea Tormis. Sõbrastasid Liisu lind, aga, aga seal oli neil natukene nihukeste intriige meeste pärast. Et nende sõpradele hiljem olid ikka suured, aga nad neil on üks niisugune tore trio oli, oli Katrin Välbe, Liisu, Linda ja Helmi Tohvelmani, kui nemad koos käisid, see Helme oli niisugune kahvatum. Liisul olid küll mingid rullid peas, aga siiski Katrin oli alati porgandipunane huulepulk. Ta ilma peeglilt värvis seda ja siis see käis niimoodi tšauhh, tšauhh siit-sealt, siis olid need vanad dressid ning selle siis nad jalutasid mehele. Ja siis mõnitasid, tehti inimestel, kellel korralikud aias. Jusi näitasid näpuga Tooivad, mis, mis unistritud. Kujutage ette, seda triot, see võis, seda oleks olnud varjatud. Filminud hirnuernics. Mina kujutasin niimoodi ette, et ahvi kui maalapsed oli palju rääkinud ikka sellest oma maakodust ja kõigist sellidel nii südamel ja nii väheda sinna pääses, noh Jaan Eilart teda mõnikord sinna vedas lihtsalt sinnapaika veel, nii et ta sai seal käia, aga noh, seal ei olnud nagu midagi enam sellel kujul. Ja ma arvasin, et ohvi, kui maha lapsed temale peaks meeldima, tal peaks olema sama teadus kui minul niimoodi metsas hull. Ja ehkki noh, ta oli ju küllalt vana, siis juba mitte enam liiga terve ja seal metsas käies äkki Tohvi kusagil ma nägin, et tal nagu ohkas, külm, kuigi ei olnud külm ilm, ta hakkas nagu võdisema ja oli hoopis teistmoodi, kui ta muidu on. Ja see on mingi suur mets, vaid meie üsna kodu lähedal on sihuke noh, karjamaa, mets, nagu seda vanasti nimetati, kus naaber veel oma lehmi sel ajalgi veel karjatas, aga mis oli juba üsna võssa kasvanud ja niimoodi ei midagi niisugust hirmsat suurt ürgmetsa vaid täitsa kodu ligidal. Ja siis me nägime, et tal on nagu kahe me jätsime selle oma käigu pooleli ja tulime koju tagasi. Andsime talle sooja juua ja panime ta korraks pikali ja niimoodi nägime, et tal oli nagu natukene endast väljas. Ja kui ma siis ääri-veeri mööda mööda püüdsin küsida, et kas tal hakkas külm või, või midagi, see on niisugune natukene soine maa või oli paha käia või midagi, et mis juhtus, et kas ta on haige, siis ta kuidagimoodi väga napilt ütles. Ja siis mul tuli meelde, et ma olin seda ükskord märganudki. Me käisime seenel kusagil kaugemal. Maimu Valter viis meid oma autoga kuskil kaugemale sinna minu meelest vist Lahemaa metsa seenele, et ka siis nagu tema istus suure osa ajast kusagil seal metsaserval niimoodi kivi otsas. Ma mõtlesin, et ta lihtsalt oli väsinud. Ja tema ütles niimoodi, aga mina olen lagedal maal. Et seal minu ümbruses, ma ei tea, ma seal lõõgas olen küll käinud, aga ega ma seal ringi käinud, palju ei ole ja ja tema aegadel võis seal olla palju lagedam, sest nõukogude ajal kasvas palju võsa ja metsa. Ka mulle ei jäänud muljet, et see nüüd lausa lagema olid. Aga ju ta siis sel ajal vast oli, et mina olen harjunud ikka rohkem põldude vahel käima ja niimoodi, et mul on metsas täiustunud lausa hirm, aga noh, kuidagi niisugune mulje, et mets ta kuidagi seda peaks nüüd Viive käest üle küsima. Nemad olid ju palju rohkem koos ja palju rohkem rääkisid ja ja kuidas see täpselt oli, aga vot see hetk jäi mulle niimoodi meelde. Tavaraja lageda maa Labsvad, miks tal oli see üks kujund, mida ta mitu korda kasutas, mis ta ütles Põldroosi kohta, aga ta kasutas ta ka muidu et põldroos lõi moes akna lahti, siis avanesid suured avarused. Ja kui ta rääkis oma emast, et kui emal oli hea tuju ja kui ta natuke aega oli, et siis ta lõi akna lahti ja istus oreli taha ja pani valge põlled, mängis. Meie tänane Tohvi tund hakkab lõppema ja lõpetuseks sõna- Kalju Komissarovile. Kordagolm viisime ta haiglasse, kus tagasi tulles ma ütlesin oma naisele, et, et mul on tunne, et noh, nädala jooksul meil teda enam ei ole. Aga ta tuli tagasi ja üks selline ärakukkumine oli enne kaheksakümnendat juubelit, aga õnneks seal oli ikkagi mitu head kuud vahet ja kui ta haiglast välja sai. Ja muidugi siin tuleks nüüd selle koha peal turuks eraldi ära öelda, pelgalt asja tähendab suures osas, et see kõik sai niimoodi toimuda, et olid need suured tagasitulekut. See on tänu professoreid supikule, kes hoidis teda nagu öeldakse, erilise hoole all ja, ja nii edasi ja nii edasi. Kuna Tohvi juubel oli tulemas 80. sünnipäev oli tulemas, siis hakkasin mina teda täiesti teadlikult vaikselt häälestama sellel. Kuule Helmi sind oleme haiglast väljas, need mured on möödas ja nüütu läheneb hiil ennast vormi ajada. Sest juubel on tulekul, kuidasmoodi, sa jätad oma lapsed sellest peost ilma? Kuidas, kas sa tõesti on sul südant? Istun siin kodus ja nutad omaette, oi kui raske, oi kui kole. Oi kui õnnetu ma olen. Sa jätad kõige kogu selle karja sellest peost ilma? Nad ju tahavad kõik sulle tulla ütlema, aitäh, nad tahavad sind näha. Alati oled sa nende kõikide kõikide poistega tantsinud, kuidas sa jätad seekord selle asja tegema, et selle pealt niimoodi vaikselt hakkasime nagu öeldakse, astuma pähe sellest. Asi jõudis sinnamaani välja, et andis uuesti tunde. Ta töötas ja ta töötas veel pärast juubelt enne kui siis oli juba see viimane kustu pime, mis siis noh, kestis küllalt pikka aega lõppes surmaga. Pärast oma kaheksakümnendat juubelit andis ta veel tunde. Nii, kusjuures see ei olnud mingisugune kohalolek lihtsalt niisama, vaid täpselt samamoodi kargas ta oma tamburiiniga seal ringi nii nagu 20 aastat enne seda veel 30 aastat enne seda. Meie tänane Tohvi tundsin, vikerraadios on lõppenud. Rääkisime legendaarsest õpetajast ja teatrinaisest Helmi Tohvelmani-ist. Meenutamas olid Helmi kolleegid Lea Tormis, Viive Ernesaks ja tema õpilane Kalju Komissarov. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.