Tere ilusat pühapäeva on jutusaateaeg ja täna hommikul stuudiosse Margit Kilumets. Mõnikord käivitab saatesse külalise valimise mootori, kas mõni seik, juhus, pillatud sõna või siis kiri või kutse. Ja sel korral just seda viimast. Isa ja tütar Jaak Arro ja Liisu Arro avasid sel nädalal ühisnäituse. Ja kuigi tegemist on perega, kes võib-olla tänu ema EP marjale ja teisele tütrele Anni Arro on kogu aeg meedia huviorbiidis Sis andisse, kutse mulle võimaluse lähemalt lähemalt tundma õppida meest, kes selle pere selja taga seisnud. Kõik need aastad, tere hommikust, Jaak Arro. Tere hommikust. Kas ma tegin selle määratlusega nüüd natuke liiga, kui ma ütlesin, et Epp on olnud tähelepanu keskpunktis ja Anni ja sina ikka justkui nagu vaikselt tagaplaanil. Oh ei, ei, kuidagi mitte, kui, kui tahaks olla esiplaanil, küll siis trügiks teeks küünarnukkidega ruumi, aga ei ole nagu seda vajadust olnud. Aga kui sa kunagi aastakümneid tagasi EParjaga kohtusid kunstiinstituudi päevil, kas sa siis arvasid, et, et seisab niimoodi olema, et sina rohkem toetad ja särad vähem ja lased naistel särada? Ma ei mäleta, mida ma mõtlesin, no eks selles eas tahab igaüks, ma kujutan ette kuulsaks saada ja ja et tema oleks nagu ikkagi üle üle kõige. Aga, aga noh, see ei tähenda tihtipeale ikkagi sellist kuulsust nagu nagu kõrvalseisvatele mõtleb. Pigem võib-olla sellist asja, et sa, et sa suudad teha midagi väga hästi. See ei tähenda ju, et sa pead draama sealjuures teiste ees. Et, et midagi väga hästi, enesetunne on hea ja siis sa usutki, et sa oled esil justkui, kuigi tegelikult pole. Üle mõne aja on nüüd välja pandud näitus, mille te olete teinud koos keraamikust tütre liisuga. Kuidas selle näituse idee sündis? Ega väga täpselt ei mäletagi, aga ma arvan, nii sihukeste tavavestluste jutuajamiste käigus söögilaua ümber veiniklaas. Järsku turgatas mõte, et aga miks mitte teha koos näitust, kuna olude sunnil ma olen pisut puutööd need teinud ja, ja ka üksikuid laudu. Ja liisul oli käsil mõttekraanikausse, teha millegile toetuma. Ja nii see mõte tuligi kõige kõige lihtlabasem Al kombel madeks lauad. Paneme sinna peale, Liisu kraanikausid, vaatame, mis juhtub. Vaatame, mis saab. Selle näitusesaalis galeriis hop ringi vaadates mõtlesime tegelikult täna justkui ühel hetkel, et sealt on puudu peeglid. Et nendesamade lilleliste nime ilusates toonides kraanikausside juurde sobiksid peeglid täiesti nagu rusikas silmaauku. Et peegleid oled sa ka oma eluse meisterdanud? Ja päris päris hulga ja ma ise arvan, et et vahest kõige uhkemad ja ilusamad on mul kodus maal seina peal. Aga ma tüki järgi nüüd ei julgegi öelda, palju neid tehtud on, aga aga neid ikka on tehtud ja, ja, ja kavas on neid veelgi teha. Sa ütlesid, et olude sunnil oled sa õppinud puutööd tegema, mis olud need niisugused on. No need on sellised olud, et kui mina olen sellise närviga maalija, kes vajab eile aega täna ega homme aega, ülehomme aega, et siis lõpuks võtta pintsel kätte ja midagi teha. Aega elu sul ei paku siis ma lihtsalt pöördusin puutöö poole, kuna ma leidsin, et see on niisugune võiks öelda ikkagi kunsti nagu minu puhul, kui ma teen, et ma saan seda teha ka siis, kui ma olen näiteks kaks tundi aega. Et ma enne mõtlen selle teose või, või asja, mida ma tegema hakkan, ikkagi peas läbi ja siis ma lõpuks teostan seda muidugi, seda tuleb ka teha teatud kire ja, ja niisugusi Jasmiga, mitte lihtsalt omatehtud kavandit teostada. Maalid oma niimoodi ei saa ja maalida saama tõesti ainult väga erilistel tingimustel, mida, mida väga raske tänapäevaelus saavutada. Ja seetõttu see puutöö alguse sai ja tegelikult päris vahva, et seda on tehtud ja ma kujutan ette, et ma teen seda, mõni aeg ikka veel. Viimati Eltsi maalisid. Aastaid täpselt ei mäleta, aga ma arvan, et see oli, see oli üks näitus Al-galeriis koos Leedu kunstniku Joonas Younasega. Aga mis aasta see võis olla viis aastat, ma arvan küll, tagasi. Aga kui see päris ausalt enda sisse vaatad, oled üdini üdini aus. Kas väikest kahetsust ei ole selle maalimise jaoks nii vähe aega on, et seda sa nii vähe teed. Kas rooste ei lähe? No kindlasti lähen, lähen ma rooste, aga, aga ma arvan, see rooste tuleb lihtsalt maha, kui jälle kuskilt otsast pihta hakkad, et ega see päris selline asi põled, sa oledki nüüd unustanud kõik ja, ja enam kunagi. Ma ei suuda sa pintslit kätte võtta ja midagi tegema hakata. Et ma tegelikult vaikselt ikkagi loodan, et külma veel Mikke maalin ka. Selleks peab olema niuke. Teatud põhjus. Kas mõni näitus võiks olla see põhjus? No ausalt öelda neid näitusi ongi väga sageli ette võetud ainuüksi sellepärast, et sul oleks kohustus ennast kokku võtta ja midagi terviklikku teha. Miks ma seda vaikselt arvasin? Midagi üllatavat ütlesid, nii et kui selline väike sundus peal on need, siis võib-olla tekib ka see eile aega, täna, ega homme aega. Kindlasti kindlasti, sest noh, tegelikult ei ole olemas ju vähemalt minu arvates sellist ütleme hetke, mida sa ootad, ootad ja see langeb sulle peale ja nüüd oled sa niukse jumaliku oskuse ande nägemusega üle külvatud haarad, pintsli või ükskõik mis vahendi ja kõik tuleb, ega see päris nii ei ole, ma arvan, see on palju proosalisemalt hakkadega ühest otsast riskima hakkad tegema algul jõuga alguses on jube raske, ükski asi kukub välja. Aga tehes tegelikult hakkab see valgus avanema, seal mingisugune pimedus kaob ja sul tulevad järjest uued uued ideed ja sa nagu hõljud mingisuguse lendava vaiba peal ja liigud edasi. Teil on abikaasaga tegelikult suhteliselt ideaalilähedased tingimused loominguks. Teil on kaks imetoredat kodu, üks sepamaal ja teine Haapsalus ja mõlemal pool, tegelikult saate te teha kunsti. Nüüd sain ma aru, mõned hetked tagasi, olete te esimest aastat otsustanud jäädaga talveks sinna sepa maale, kas kas olud on sellised, et te saate seal talv otsaga tööd teha? No põhimõtteliselt saab, ütleme, olud on küll nigelamad minu puhul, eriti kui, kui Haapsalus aga seal saab tööd teha ja epan harjunud alati maalima, ükskõik kas kööginurgas või lastetoas või kus iganes, et tema paneb otsti maha ja ta võtab lõuendi ja jumala maalib. Ja see talle meeldib, et see ei ole mingisugune piinega vaev vaid lihtsalt teil ei lähe korda. No täna hommikul on kindlasti raadiote juures palju inimesi, kes on ainult kuulnud midagi sellest sepamaast või pole üldse sellest midagi kuulnud. Mis koht see niisugune on ja kuidas teie ellu tuli? See on üks üsna üksildane talu Läänemaal Tõstamaa vallas, tähendab Pärnumaal, õieti Lääne-Eestis ütleme me olime esimest suve seal aastal 84, nii et see on ikka üsna pikka aega tagasi meie sugulastega, ehk siis esivanematega koht seotud ei ole, kuivõrd ainult nii palju, et minu isapoolne suguvõsa on küll Tõstamaa kandist ja sealt pärit, isasel kooliski käinud ja selle tõttu hakkasime mingisugust suve pelgupaika just sealtkandist otsima, et lapsepõlves sealpool oldud ja mingi lähedus oli ikkagi selle kandiga. No aastast siis 84 oleme seal vaikselt nagu kõpitsevad seda, seda eluolu alguses kehvemini ja nüüd viimane ots isegi kuidagi nii jõuliselt, et et me oleme valmis talveks jääma, kuigi neid talveks jäämise mõtteid on ka varem olnud, et miks mitte lapsed Tõstamaa kooli panna ja nii edasi ja nii edasi, aga aga noh, elu on teinud omad korrektuurid ja, ja ma arvan, et et on õieti teinud, et, et me oleme nüüd läbisele pika ringkäigu uuesti sinna jõudnud. Mis see kõige suurem takistus on olnud, kas te olete kartnud? Noh, nagu ikka vahel kunstnikud kardavad, et kui nad ei ole pildil, kui nad ei ole seltskonnas, et siis ei mäleta neid keegi ei, keegi ei taha ka nende teoseid osta, et kas see varjujäämine on olnud takistuseks. Ma arvan, et et nüüd tagantjärgi võttes ja mõeldes selle peale on see kindlasti üks üks väga tähtis osa sellest nii-öelda noore kunstniku elust, et sa pead olema ikkagi pidi kogu aeg, et sa ei saa kaduda, ära kuhugi metsata, allu seal vaikselt midagi väga hästi teha. See ei huvita mitte kedagi, et sa pead ikka natuke tsirkust ja pulli ja, ja, ja niisugust asja tegema tegelikult noores eas. Meie vanuses on see ainuõige. Ma leian, kui sa tahad tõsiselt oma loominguga edasi tegeleda. Need naljad on tehtud. Sa tead, mis on kogu selle teatri tagamaad ja taustad, pole vaja enam seda. Nüüd saad rahus omaette teha tõesti? Seda, mida sa tahad. Mis selles kohas tookord aastal 1984 oli niisugust, mis enda külge köitis. Kirjelda seda pilti, kui te esimest korda Epuga sinna õue peale sõitsite. No ta oli hästi mahajäetud, kuigi vana peremees oli sealt ütleme poole aasta eest lahkunud. Aga kuna ta ilmselt oma viimased elupäevad oli nagu tihti vilets vana, jõudnud seal enam midagi korrastada, kogu see kogu see asi oli ikka üsna üsna käest ära ja praegult mõeldes. No on ikka paras julgus meil see kogu see asi ette võtta, liiatigi kui lapsed olid imeväikesed ja, ja mõni alles sündimatagi. Aga see, see niisugune maailma ääre peal olemise tunne, noh tol ajal oli ju Nõukogude aeg, see kant seal. Mereäär küll ei olnud õnneks piirivalve kontrolli all, kuna kuna Saaremaa oli ees ja seal kontsert kuskile minna, et selle tõttu sai ka merele vaadata. Ja, ja mitte ainult päevasel ajal, vaid ka õhtul keegi ajanud siit-sealt minema. See oli kindlasti üks põhjus, aga just see niisugune nagu maailma otsas maailma ääre peal olemise tunne, tegid raadio lahti. Ükski korralikult ei tule, kõik ujub, kahiseb. Ükskõik, kas sa kuulad mingisugust raadio, Lukse purgi, nagu tollal kõik kuulasid, eks ole. See tuli samasuguse kvaliteediga nagu vikerraadio. Ja see oli kuidagi hästi põnev ja inspireeriv ja huvitav. Peale selle, et lendasid kogu aeg üle Vene hävitajad Pärnu õppelennuväljalt, ilmselt nad tegid seal mingeid pusi, Nad sööstsid püstloodis üles, nad tegid mingeid märki laskmisi, mere kohal pandi mingisugune lendav hõõguma, laudis tulistati, seda see kõik lisa, kas mingisugust nihukest? No ühest küljest õõva pärast, aga, aga just nimelt salapära selle peale, see kõige õigem nimetus sellele. Ja see oli sel hetkel tõesti inspireeriv. Seda ma mäletan väga täpselt, et just kõik see just see tunne serva peal olemise tunne, et üks samm ja sa ei tea, mis seal ees ootab maailma lõpp või midagi muud. Etebackisite kusagil kevadel, kui töökunstiakadeemias otsa sai paksite oma lapsed ja ma ei tea, kas siis olid ka koerad pakkisite kõik autosse ja sõitsite sinnamaale ära ja tulite siis sügiseks linna tagasi vä? No ta enam-vähem nii oli, tol ajal oli meil üks koer ja väikeauto ime, kuidas ta sinna jalgade vahele ennast ära pressis, rotveileri oli meil ema ja laps oli kaks kindlasti juba siis jah, alguses oli kaks, kohe oli kolmas. Nii et me sõitsime kenasti selle selle vahel ära kõigi oma kodinate ja värkidega. Aga ilmselt nagu paljudel oli ka meil see, see elurütm oli selline, et et tuli kevad, esimene soojalaine tavaliselt aprilli lõpp, mai algus, suure hurraaga sõidavad maale. Suvi teeme peenraid ja enne tagasi saanud tavaliselt kui jaanipäeval siis võid ette kujutada, millised olid need peenraid, milline oli rohi. See oli tõeliselt masendav, aga kuidagi me hakkama saime ja midagi seal maa peal isegi kasvas selle hirmsa rohu sees. Aga siis, kui jaanipäevaks tulime, siis me tõesti olime seal niikaua, kuni siis koolid algasid. Õpetas alguses koolis ja hiljem läksid oma lapsed kooli, aga ma mäletan, et mõne esimese suve saime ka olla, nii et septembri olime maa ja see oli see kõige ilusam aeg. Kas suvekohtadega vahel on nii, et sõbra traalivad selle välja, et seal on väga mõnus, alati pannakse kalkun ahju, kui sõbrad tulevad, et kas sellist ülerahvastatud olekut seal teie ääremaal on ka ette tulnud suviti? No alguses ikka ikka oli küll ikka palju me seal omaette olla üldse saimegi, alati oli keegi sõber ka seal, noh, eks need sai ka seal tööle pandud ja, aga noh tollal olid noor tollal, vaatad nagu asjadele hoopis teise pilguga ja ja isegi oli, oli päris kihvt, kui kui niukene pidev elu käis ja, ja inimesi vooris sinna ja tänna ja aga praegu küll seda ei tahaks, mõned mõned head sõbrad, kellega istuda ja juttu ajada ja nautida seda vaikust, rahu. Koera. Kaks nüüd on kaks esimest korda on nüüd kaks koera, nad on juba aastased ja väga tore. Kas te võtsite kaks koera sellepärast et nii sinul kui Epurles, kummalgi oma koer või oli see juhus või või miks see nii läks? Ma arvan, võtsime kaks koera sellepärast, et neil oleks lõbusam omavahel. Et meil eelmine koer, kes oli ka üksikvahest, tundus, et on kuidagi kurb või nukker. Pole endale aegadega ka nii palju tegeleda, kui võib-olla koer seda sooviks. Ja siis meil tuli niisugune mõte, käies ka välismaal ikka sa näed, kui inimene jalutab, tal on väga sageli kaks koera, mitte üks ja mõtlesime, et võtame ka kaks koera, et vaatame, mis juhtub ja jäi täitsa täitsa tore on, tegelevad omavahel ja natukene väike võimuvõitlus, ka. Võimupiirid on paika pandud tegelikult algusest peale mingit võitlust justkui pole üldse toimunud. Aga kumb siis peale jääb, tutvustame neid ka nüüd, üks on korki, eks ju, tema nimi on. Ruudi Rudolph Rudy, Ruts ja teine on teine staffi Ameerikast ähvardse terjer. Ta on niisugune suur ja tugev. Ja tema nimi on Edward keedueedi, et oleneb, kuidas tuju on, nii kutsub siis Rotsijaid. Aga et see on natuke alade rodsi käpal vä? Kogu aeg ja ega kui rudi lebab esikusega, et see julge sealt isegi mööda minna. Väga sageli tuleb aidata teda sealt mööda, ehk siis seista tema ja rudi vääri, kuigi rudi ei tee talle midagi, aga aga neil on, mingisugune kodukord on loodud, sest et, et see on meil ehk siis suur koer, on nisuke. Mänguhull möllamise hull, rabelemise hull, aga Rudy on niuke korralik, tark ta teab, kuidas tuleb käituda, kuidas tuleb olla. Ei meeldi sellised rumalad labased naljad, mingi totakas tormamine, mingisugune rebimine, kargamine, palli loopimine. Jah, palliga rudi küll mängib, aga see on hoopis teistsugune mäng. Eduard, taks purustada, kõik pallita, purustad, kõik köied tõmbab. Ehkki aga see ei meeldi Rudile Rudile meeldib noh, võib-olla malemäng või klaverimäng. Koorgidega need koerad, keda peab inglise kuninganna, eks ole. Ja siis pole ka midagi imestada, see on tal lihtsalt juba geenides olla. Just just väärikus on see õige sõna ka siinjuures. Me oleme tegelikult alati pühapäeva hommikuti palunud külalistel kaasa võtta oma muusikat ja, ja nüüd on selline koht küll jaak, kus sa võid paari sõnaga rääkida muusikast, mida sulle kuulata meeldib. Et kui seal setomaal on mõnus hommik ei EP ega liisu ega anni pole saanud parasjagu sinna plaadimasina ligi, et oma plaati sinna sisse toppida, siis mida sulle meeldib kuulata? Punkt üks ma panen alati klassikaraadio peale, sealt tuleb väga sageli juba sellist muusikat, et ma ei pea oma plaadiriiulist sorima hakkama, aga no tihti tuleb ka sellist, mida ma hea meelega ei kuula. Ja siis tuleb sinna plaadiriiuli juurde minna. No see valik, mis sa siis sealt võtad, sõltub ju väga palju meeleolust, mis parasjagu on. No võib-olla niisukese unise pühapäeva hommiku tarbeks võtaks ka niisuguse mõnusa rahuliku muusika. Näiteks mul on siin üks plaatvill liivansi trioga ja, ja see on kuidagi niisugune plaat, mida, mida ma kuulaks nii hommikul kui õhtul sõpradega juttu vestes klaasi juures või igal ajal ütleme nii. No proovime kuulajate peal, kuidas on, ja siis läheme oma jutusaatega edasi. Täna jutusaates Margit Kilumets ja kunstnik Jaak Arro. Me lõpetasime tegelikult sellise lõbusa looga teie koertest, kes tunnevad ennast seal sepamaal vähemasti sama hästi kui teie lapsed, nii ei ole ilus öelda, aga tegelikult nii on. Sepamaa on ju selles mõttes kuulus koht, et teie tütar Anni on kirjutanud sepa maast inspiratsiooni saades mitu kokaraamatut. Kas see seal sepamaa talu ümber on kogu aeg kasvatatud juurvilju, köögivilju, maitsetaimi, kas see on selline viimase aja trend või see on kogu aeg nii olnud? Noh, see, et need korralikult on kasvatatud, see nüüd on küll viimase aja trend varem meil lihtsalt polnud aega, nagu me rääkisime, eks ole, maikuus kui sa tuled maha paned ja kui sa siis jaanipäeval tuled seda kõike vaatama, ega sealt suurt saaki loota pole. Aga ütleme, minu ema ja isa olles oma suvetalus, kasvatasid väga palju kõike võt, selliseid asju, mida anni oma roogade valmistamisel ka kasutab. Ja ma arvan, et võib-olla võib-olla et on see esimene niisugune pisik või, või maitseelamus või või lõhn, mis sellelt ajamalt tuleb andnud niisuguseid inspiratsiooni, ka midagi taolist teha, sest ütleme, niisugune aiamaa, kus seal kasvab erinevaid maitsetaimi, noh, kas või näiteks till. Ja kui on niisugune sume suvehommik võib-olla natuke niiske, natuke puudutanud vihma, see kõik lõhnab nii metsikud kui soe ka. Et see on juba juba ainuüksi sellepärast tasub sellist väikest laiemat pidada. Et ta loob sellise meeleolu sinna talu ümber. Kuulsin sellega seoses mul tuleb meelde just ükspäev ma arvan, et see oli meie oma vikerraadio, kus kus inimene palju näinud, palju käinud, rääkis, et ta vaatab kurvalt, et ringi ja näeb noori peresid, kes ostavad maju ja teevad aedu ja panevad sinna maha killustiku ja kolm kadakate, neil ei tule see isegi pähe, et nad võiksid rohelist sibulat, et oma maja tagant võtta hommikul, kui nad hakkavad võileiba tegema. Et selles mõttes tuleb annile au anda, et kui mingit lippude kõrgel hoidnud, siis seda lippu, et mida rohkem asju ise kasvatada, seda, seda parem on kast, eksootilisi asju, muide ka püüate kasvatada seal ma ei tea viinamarju, artišoki. Artišoki tulid küll annil ja kasvasid ja isegi sõime sel aastal neid. See on ju midagi eriti peente kalliste. Jah, aga näed, see kasvab meil ja kasvavad kõik need tuntud maitseained, kui me siiamaani oleme Itaalias harjunud nägema küll nendest kindlasti rääkinud ja kirjutanud kõik need basiilikut ja Estra konide kõik kasvavad peenramaal ja, ja väga ilusti ja ja pole mitte mingit probleemi nimetada neid õieti tuleks öelda, eks ole, et pole õige nimetada neid välismaisteks taimedeks, kuna nad nii hästi meil kasvavad. Lõpuks on kartuli välismaine. Kui te kõik kodus olete sina ja EP ja Liisu ja Anni ja Johannes, siis kes süüa teeb? Anni annide täiesti kohe, no tal on ikka kirg teha süüa ja, ja ikkagi kõige vahvam tõesti selle asja juures on see, et ta viitsib iga võileiva tegemise pärast tõesti joosta aiamaale, tuua sealt peotäis erinevaid rohtusid, neid acid segada kas siis või, või üks ükskõik millega ja kasutada seda värsket rohelist just see, millest sa rääkisid. Et tihti sa kasvatad neid, aga ma ei viitsi minna, ma lõikan selle vorstijupi sinna leiva peale ja las ta olla, aga ei, et see on meil küll iga päev, vabane tõesti menüü oma aia värske ja siis midagi muud sinna juurde. Kas kohvikupidamine ta ju nüüd viimase aasta on pidanud Tallinnas suurt komeedi kohvikut ja natukene pannud oma jõudu ka sellesse haapsalu galerii kohvikusse, veini tuppa, et et kui sa oled nagu tühjaks tõmmanud, kas ta ikka jaksab veel koduski selli tegemisest rõõmu tunda? Ja vaata, ta seda kisselli ju ei teegi, ma arvan, et see on niisugune, noh, võib-olla tuim. Ma olen omal ajal teinud lastele, kui ma olin lastega kodus, kil pubertit ja lumepalli supp. Kuule, need on ikka nii head asjad ja. Head, aga see tegemine on ikkagi ju niuke ta särtsu täis, ütleme kui sa, kui sa segad erinevaid noh, põllult võetud maitsetaimed ja nuputad, mis, millega kokku paned seal alati pubertum pubert, eks ole. Aga ühesõnaga, ta ei ole väsinud, et ta teeb ning mul on hea meel. Videole heida teeb tõesti hea meelega, kui ta, kui ta maale tuleb ja kukub nii-öelda köögis laamendama momentaalselt heas mõttes. Liisu keraamika Johannes tegeleb videokunstiga või on operaator või kuidas? No ma, ma, ma ei oska isegi öelda, eks ta, eks ta pildistab siis ta on operaatorina siin ja seal rakkes erinevate telesaadete tegemisel teleseriaalide tegemisel, reklaamide tegemisel, aga samas monteerib neid. Nii et mis see üldnimetus on, ma ei teagi. Noh, ilusa nimetusega võib tõesti öelda videokunstnik või? Ma ei tea, aga, aga kas lapsi vaadates võid sa öelda, et nüüd, kui nad on tõesti suured täiskasvanud inimesed, et igaüks on leidnud oma tee selle õige asja, mille jaoks tal on annet ja mis talle rõõmu pakub? No, ma arvan küll, jah. Ma arvan küll, alati võib ju mingeid nüansse juurde tulla ja, ja kuidagimoodi see asi veel laiemaks minna või. Aga, aga mina arvan küll, et nad on kuidagi sattunud igaüks õigesse kohta. Kuidas teie olete kaasa aidanud, et see nii hästi on läinud või kas te olete kaasa aidanud vanematena? No, ma arvan, no mida üks vanem teha saab, vanem vanem saab teha ainult seda, et ei käse ja ei keela liiga palju, vaid vaid lasta sellel lapsel tõesti omi mõtteid mõelda, ise tunnetada ja noh, kus on tuge vaja mingil raskel hetkel siis toetada. Nii et nad on tegelikult nagu ise ikkagi seda vagu ajanud ja teie lihtsalt olete Epuga pealt vaadanud ja õnneks on hästi läinud. No ma arvan küll, et nad on seda ise teinud, eks kindlasti meie elu enda elustiil ja mingisugused jutuajamised ja mingisugused väited ja seletused on võib-olla neid ka aidanud viia ikkagi selle maailma, kus nad praegu on raske öelda, praegu, kus noor inimene oma ideid ja mõtteid võtab igalt poolt Palju räägitakse sellest, et kui lapsed kodust laiali, lendavad oma elu peale ja mees ja naine kahekesi jäävad, et siis saabub selline kriisisituatsioone, selgub, et, et kahekesi on õudselt igav ja polegi millestki rääkida, kas see on nüüd juba läbitud etapp või, või, või sa loodad, et seda ei tulegi? Ma ma isegi, ma tõesti ei tea, kuna me oleme ikkagi mõlemad loojad ma arvan, ei teki kunagi mingisugust niisugust ammendumise tunne, et ükskõik mida sa teed, alati on see uus ja huvitav, alati on see sinu jaoks mingi väljakutse teinekord surema, teinekord vähemalt määral. Ja teemasid leiab igalt poolt, mida omavahel arutada. Dodge, keera telekas lahti ja ja on mida kommenteerida ju pidevalt. Nii et ei ole kurb ja tühi tunne, et nad kõik on oma elu peal ja oma elukaaslastega kusagil kaugel. Üldse mitte vahva on, et nad, et nad kogu aeg turja peale liistuga Mis haapsalu majast saab, kui te nüüd enam sellel aastal sinna ei lähe, talveks? No me tegelikult ju proovime nii-öelda esimest talvemaal olla, me ei ole võtnud vastu mingeid sääraseid otseselt kriips, nüüd hakkab uus elu. Aga ja me niikuinii käime seal, noh edasi aga sellel talvel ikkagi Liisu üritab nagu sellise pärisperenaise rolli seal üle võtta ja oma isegi tööde-tegemistega sinna nii-öelda minu ateljeesse sisse kolida. See ülevõtmine tähendab siis seda, et hakkab seal seda galeriid pidama. Noh, ka seda jah, aga midagi ta, kuigi ta on sellega ka kogu aeg kõrval tegelenud tegelikult igasuguseid noh, väga paljudega arvutis teha ja kirjutada ja saata ja sehkendada. Ja kuna me niimoodi leidsime, et et siis oleks nagu andekas selle peale inimestega suhtlemise peale ja, ja ja tal on ka silma kogu selle galerii, kuidas öelda niisuguse olemuse, korrashoidmise ja kõige selle peale. Et Liisu võiks ju olla see inimene, kes seal teeks oma tööd ja sellel kõigel muul silma peal hoiaks ja meie saaksime keskenduda oma loomingule rohkem. Kas võib siis öelda nii, et temast saab nagu selline perekonna mänedžer, et kui on vaja müüa ja raha teenida, siis ta ütleb, et ema oli nüüd kiiremini ja, ja nüüd on vaja sellist pilti ja seal ootab keegi. No ma ei tea midagi sellist. Et selliseid hetki on juba ka praegu ette tulnud, aga eks see niimoodi kujuneb välja. Kindlasti ei tekkinud mingi nagu mustvalgel kogu seda olukorda, et üks on mänedžeri puhub ja üks ütleb teisele, mida teha, vaid vaid kordan, EP või mina, see, kes midagit lõpp korda, Liisu, see, kes midagi ütleb. Et nii, kuidas ta kujuneb, et me ei ole nagu mingeid kindlaid tööjaotusi maha maha pannud. Kuidas te üldse hakkama saate, et need viimased, vastan, et ma saan aru, on olnud ikkagi kunstiinimeste jaoks suhteliselt rasked, sellepärast et kui, kui veel viis-kuus aastat tagasi ei olnud väga keeruline leida, noh, ma arvan kasvõi mingit mingit välismaalast, kes tuleks ja ostaks pildi või, või, või keda huvitaks see, mida, mida siin tehakse, siis hetkel on see ilmselt üsna keeruline müüa kunsti. No eks ta ikka on ja eks ta, eks ta raske on ja, ja ime on see, et me üldse oleme nii kaugele jõudnud ja, ja ega me ju ainult sellest ju elame, meil mitte muid sissetulekuid ju tegelikult ei ole. Et see on, see on iseenesest suur ime. Ja ega Eestis väga palju selliseid kunstnikke, kellel oleks perekonnal oma galerii, kus sa saad oma kunsti müüa ega, ega sinna kõrvale panna, väga palju ei ole. No ega vist ei ole jah. Et lühidalt, eks me ole õnnega koos, mõnes mõttes. Aga eks selle nimel tuleb vaeva näha ja rabeleda. Aga mis puudutab neid välismaa või Eesti ostjaid, siis tegelikult ikka eesti inimene on ikka imeline. Tegelikult kui palju ta ennast siiski kunstiga ümbritseb ja kui palju see kunstile korda läheb, et ma arvan, üks välismaainimestel on see küll täiesti teise või kolmandajärguline asi, et ehk see tähendab seda ka, et ega me nüüd välismuistendi praktiliselt polegi. Et kõik on ikkagi kodumaine. Et see meie oma Eesti inimene on, see, kes armastab ilu, armastab mingisugust tunnet, tahab oma kodust teha selliseid kantsi, kus tal tõesti hea on olla ja kunst on üks väga tähtis osa selles. See kõlab küll praegu julgustavalt, sest ma just arvasin, et nüüd tuleb see, et sa ütled irooniaga, et Eesti inimene on imeline ja ma kuulen iroonia selle aadressil, kuidas keegi midagi ei osta ja ja aga vastupidi, kogemus näitab vastupidist. Jah, kui ikka inimesele vähegi võimalik tihtipeale seal on ta on ta ka kogu seda raha, et mingisugust maali endale osta, seda tihti on seda isegi kuidagi kurb vaadata, ausalt öelda, kas see on nii südantsoojendav ja, ja seal mina julgen küll väita, et maailmas pole vist ühtegi teist rahvust, kes oleks nii kunstilembeline. Kas vahel juhtub nii ka, et inimene helistab teile, ütleb, et nüüd ma olen otsustanud, et ma tahan, ostavad selle ja selle pildi selleks selleks päevaks, et, et ma tulen, et, et kas ma saaksin näiteks tulla seda sinna sepa maale teie juurde vaatama või peab ta haapsallu minema selleks või kuidas see käib? No see käib täpselt nii, nagu ta käib, et, et kuhu keegi tulla tahab, ütleme sepamaa lugu on meil selles mõttes siia pole praktiliselt keegi tulnud pilti vaatama, sest ikka pildid on meil enamik pildid on galeriis vanasti olid ka meil Haapsalu kodus. Et üldjuhul muidugi on mõistlik tulla haapsalu galeriisse seda vaatama, aga kui tegu on mingi pildiga, mis on meil veel kodus näiteks sepamaal? Miks mitte alati võib tulla. Ja selliseid kõnesid on alatasa. Et inimene helistab ja küsib, kas ta võib tulla alati võib, ta on alati teretulnud. Kuule, aga kuidas sinu puutööga lood on, kas, kas seda ka inimesed tahavad mõnikord, et ei tuldegi mitte Epp Maria pildi pärast, vaid tullakse hoopis sinu peegli või laua või millegi muu pärast? No eks neid juhtumeid on kindlasti, aga no võrratult vähem kui ütleme neid maalisoovijaid, sest et see puuasi ta on ikkagi nagu mingi asi. Et seda on nagu raske hoida, ütleme nii-öelda kunstiteosena, tal on nagu mingi funktsioon. Ma ei ole seda õieti defineeri, leidsin enda jaoks, mis asjad need üldse on, et vahel mulle tuleb meelde see mehed ei nuta, kus Ervin Aabel mäletad, ütles sellise lause kunstnikerdustega esmaabikapp, et see on nagu natuke natukene sarnane asi. Aga põhimõtteliselt sa ei ole vastu, et kui keegi ikkagi silma heidab, no näiteks kasvõi sellel näitusel sinu nendele kraanikausikappidele ja ütleb, et oi, jaak, et see on mu eluunistus, et ainult saaksin sellise asja, siis sa oled valmis, tellimused. Ja muidugi ei, ma olen teinud tellimustöid ka, ega nüüd, päris ilma, nüüd ma ka ei ole jäänud tellimustest. Ja kes teab, võib-olla rohkem ei jaksakski neid teha, sest eks ole ka omad omad võimalused. Töökoda pole ju nii suur. Eks ma küsin siit-sealt abi, teinekord keerulisemate operatsioonide tegemisel. Sõbrad aitavad, aga alati võtan tellimusi tellimuse rõõmuga vastu, kui ma, kui ma suudan teha midagi sarnast, mis inimesele rõõmu pakuks. Kas seal metsade vahel olles, mõnikord mõtled selle peale ka, et et äkkima mandun, et, et äkki ma ei teagi enam, mida teatris mängitakse ja ja mis kontserdilavadel toimub, sõpru ka ei näe ja olen siin nüüd naised kahekesi, et, et, et äkki mul ei olegi enam huvitavaid mõtteid ühel päeval peas. Ei, seda ma küll ei karda üldse, sest et see, ütleme võtame järjest teater, nii, seda teatrit on elus nähtud küll ja veel, ütleme keskkooli aegadest ja ülikooli seal, eks ole, kõik tükid ära nähtud. Aga, aga aegamööda ju sa hakkad kõike seda ka läbi nägema, et mis on see teater ja ja kuidas see toimib ja mis seal taga on, et ega siis seal neid, neid sähvatusi eredaid, ega neid ju ka nii väga palju ei ole ja noh, niisama teatrisse minna ju ei viitsi. Et see peab ikka kindla peale minek olema. Selleks leiad salatiaega. No aga muusika hea kontsert ei tule sulle sepa male. Koju tulen küll läbi, klassikaraadio tuleb nii palju häid kontserte ja tõesti ma naudin. Ma naudin just nimelt seda sulanud kontserdid kas autoga sõites või kodus raadiost, seal oma, kas siis kuskil metsavahel autos olles või siis seal sepamaal. Ja ma naudin just seda, et ma olen siin ja mitte seal kontserdil rahaliselt mõtle, kui kihvt, ma kuulan sedasama head kontserti oma keskkonnas. Tõeline nauding. Ma peaaegu usun, kui ma sind vaatan, aga ma usun ka, et, et sellega kaasneb väike selline noh, heas mõttes inimpelglikud, et ega seal vist väga mingis rahvamassis suures seltskonnas ei viitsi ega ei taha enam olla ka. Jah, see on nüüd küll tõsi, et need ajad on ka nagu ümber küll vanasti sai ju käidud küll ka igasugu küll saatkonna vastuvõttudel ja mis iganes hirmus trügimine, nagu seal tavaliselt on, et et nagu ei taha enam seda aega tagasi. Kui nüüd rääkida veel sellest, mis tavaliselt inimestele, noh, nad ütlevad, et kui meil tuleb puhkus, siis me läheme reisima. Mis teie teete, kui teil puhkus tuleb? Ausalt öelda, ega meil ei tulegi puhkust kunagi. Et tegelik puhkus, ma võin julgelt rääkida nii enda kui epo eest, sest ma tean, on see, kui me saame oma tööd teha. See on tõeline puhkus. Aga kõike seda muud eluks, Vajalikku virvarri on siiski piisavalt nii palju, et see see häirib ja segab sinu puhkus, võrdlus loomingut, eks ole. Et tegelikult see on see parim puhkus, kui saad rahus teha oma tööd ja et sa tunned sellest rõõmu, et tulemus on sind ennast õnnelikuks tegi, aga kuidas seda saavutada siis? No ma ei tea. See on rohkem nagu niuke juhuse, juhuse asi, asjade kokkulangevus, aga, aga no mina olen küll ausalt öelda, võtnud ka ikka korra aastas kätte ja sõitnud autoga, mulle meeldis sõita autoga sõitnud näiteks Saksamaal paar-kolm aastat järjest oleme poja Johannese, istume hommikul kell Eli sepamaal autosse ja õhtul kell kaheksa oleme Berliinis. Ja seal neetult kihvt. Mõni vaatab, et me oleme hullud 1500 kilti peatuseta sõidad Antangid üks kord vahepeal, nii, mis seal Berliinis edasi juhtub sees ja siis Berliinis lihtsalt tõesti, vot siis oled siis jalutad seal ringi, käin teinekord mõnel näitusel, mõnes muuseumis reeglina mitte, me ei lähe siiski nihukest kultuurireisi tegema, vaid lihtsalt olema lihtsalt vaatama teisi, kuulsid teisi inimesi, teiste atmosfääri, töist, õhkkonda. Aga miks just Saksamaa, kas see sobib sulle see või see on paras trajektoor, et olla. Selge, esiteks paras trajektoor, kuhu sõita, seal on piisavalt kaugel Eesti masse piisavalt teistmoodi. Ja kuidagi see midagi seal isegi ka sellest saksa vas, mis kuidagi võluv ma ei oska seda seletada. Ja EP saab siis kodus sellel ajal rahulikult maalida ja keegi teda. No ma väga loodan Kas sellel suvel on see Saksamaa tritega tehtud vä? Me teeme seda tavaliselt maikuus, kui, kui veel meie suvi pole pihta hakanud, no siis ei raatsi kuskile minna. Aga see on jah, niisugune mai algus, õieti mai lõpp. Sel aastal sai ka käidud ja siis autos mängib muudkui aga muusika siis mängib muusika ja. Meil on juba Hannesega teatud niuksed trajektoorid, kus see, mis muusikat kuulame. Näiteks kui me oleme jõudnud Lõuna-Saksamaale, kus juba näiteks Alpid hakkavad paistma pooden see järve ääres, siis me panime paati peale fondi plaadi, kus on kõik Bondi filmide ees lood. No see mõjub nii kiftilt, kus siis tulevad vastu ka mingisugused, panin Ferrari ja mõned niuksed. Lahedad autod, siis on niuke hea tunne. Nii, aga mis lugusid veel siis, kus kuulatakse ka päris Saksamaale jõuate, mis siis tuleb? No, ega me nüüd nii täpselt ei ole ka piiritleda. Bond on, see on meil küll nagu paigas tõesti, aga see on küll aastaid tagasi. Saksamaal panime peale plaadi, mida tavaliselt kunagi kuula, tollel vist olid isegi veel kassetid autodes ja see oli Kuldse Trio mingisugune kassett, see mõjus nii koomiliselt, nii totakalt, mõnes mõttes seal aga, aga tekkis jälle hoopis teine vaatenurk sellele muusikal sedalaadi asjal. Et see oli kuidagi südantsoojendav. Sa ise ju enam muusikaga selles mõttes ei tegele, et kõik see, mis jäi noorusaega päratrusti päevadesse, et see on unustatud kriips peal, et. Ja põhimõtteliselt küll tegeleda muusikaga siis tõesti tegelema, et ega see meie omaaegne muusika tegelemine ei olnud ikkagi muusika tegelemine ja see oli, see oli, see oli midagi muud seal pidude korraldamine ERKIs ja ja niukse hetke hetki, meeleolude ärakasutamine, pigem rohkem performans kui muusik. Ja sellepärast me ei mängiga tänase saate lõpetuseks mitte päratrusti, et inimesi mitte eemale peletada raadiote juures raju muusikaga pühapäeva hommikul olid midagi sinu oma valikus, näiteks. No näiteks Igor ja laisk, kes on ju ka samasugune vaba mees, teeb oma muusikat muide kusagil metsade keskel ühes toas. Just, ja mulle õudselt meeldib, et ta laulab ikkagi soome keeles, mitte inglise keeles, et, et ka meie ütleme, noored artistid, kui sa vaatad kas või seda, mis saade see on, mittetalendijaht, aga see. Eesti otsib super paari näiteks, eks ole. No enamik laulab inglise keeles ja siis, kui vahele tuleb mõni eestikeelne lugu küll on hea kuulata. Sest ikka see keel, mis seal sinu emakeel, selles keeles suudotki laulda tegelikult veenvalt. Aga see inglise keel on niuke pähe õpitud suu liigutamine. Ja selles mõttes juba kõigi karjala ainele on ikkagi ja üldse soome, soome, muusikas on seda palju. Ei karjalaine. Soome muusikas ma julgen öelda küll, minu lemmik. Ja ja natukene sinu moodi ka loomuselt, aga aitäh Jaak Arro stuudiosse tulemast. Me lõpetame karja laisega ja, ja kõikidele kuulajatele, soovime siinkohal ilusat pühapäeva, kellel on aega ja kes juhtub olema mitte kusagil maa üksinduses, vaid mõnes linnas samas kunstisaalide lähedal, siis minge näitusele ja, ja kellel mahti võite minna, kaob galeriisse vaatama, kuidas näevad välja tütre Jaak ja Liisu Arro kunstitööd. Ilusat pühapäeva.