Tervist, mina olen Urmas Vadi, eks see ole vana hea teada-tuntud asi, et kui keegi naerab, siis samal ajal kui keegi nutab. Vot selline mõttetera kohe saate alguseks. Tal on olnud sündmusterohke pool, maailm on leinas, sest Saksamaal suri selgeltnägijast kaheksajalg Paul kes hakkab nüüd jalgpallivõite, vaata see ennustama, mis saab üldse spordist. Samal ajal on aga tunda, et keegi rõõmustab ja ilmselgelt rõõmustab. Ja seal loomulikult raadioteater ja Andres Noormets oma kuuldemänguga vaikus ja karjed, mis pärjati Berliinis festivalil Prix Euroopa 2010 parima kuuldemängu tiitliga. Ja kuigi ma ei tea, kas selle võidu juures oli kaheksajalg Pauli immi napadega kombitsad mängus või oli Paul juba enne lahkunud taevastesse vetesse räägime me terve kultuuriga, saate vaikusest karjatest. Intervjuu Andres Noormetsa, Külli tüliga, Sven Karja, Kivisildnik oma akvaariumist kuulavad kuuldemängu Ilmar Raag, aga peab päevikut. Jääge kuuldele. Paberite hääl. Üksikute paberite kurb hääl Põlgusalune arvuti klaviatuur, mida lühikese nimetissõrmega hõredalt ribidesse togitaks Nihutasin tooli letiga paralleelseks. Avardasin maailma. Vaatasin õue. Selline pilvealune valgus. Tibutamiseli järele jätnud. Lombid lainetasid. Nüüd pritsisid nemad võt. Meelde tuli nurka luuletus vaikusest, mis päid painutab. Kõigepealt muidugi palju õnne, see on hästi oluline ja suur võit. Aga et et raadiokuulajad aru saaksid, et kui, kui suur ja oluline see võit siiski ikkagi on või, või mis asi see üldse on siis palun ütle, et kes selle preemia sinu kuuldemängule vaikuse karjed andsid. Mis festivaliga siis tegu oli või mis asi see ikkagi on? Lühidalt öeldes on see Euroopa meistrivõistluste kuldmedal raadiodraama kategoorias. Tõsisemalt rääkides on olemas niisugune meediafestival, mille nimi on prii Euroopa, mis toimetab kuskilt 80.-te keskpaigast. Varemalt olid aprill Futura millest võtavad siis osa kõik Euroopa riigid mis asuvad geograafilises Euroopasse, tähendab, et Uuralites siiapoole. Nii et see ei ole mitte ainult siis niisugune kitsam Euroopa, vaid ka Venemaa, Türgi, Ukraina vaevalt et Uuralites kuuldemänge tehakse või tehakse. No raadio rassiia on seal küll esindatud olnud suht järjepidevalt ja Uuralis ju ometi seda kuulatakse isegi kaugemal. Aga, aga kui neid veel täpsemalt minna selle festivali juurde, et sellest võtavad osa kõik suuremad euroop, meediaorganisatsioonid. Asi jaotub justkui kolme lahtrisse. See on telemeedia, raadio, meedia ja internet. Kui nimetada neid suuremaid, siis järjepidevalt ja, ja rohkelt on esindatud. BBC reisijad, Franz erinevad Saksamaa raadiokanalid. Noh, rääkimata telekanalitest, kõik need telekanalid, mida me räime oma satelliidi vahendusel või praegusel digi-TV vahendusel praktiliselt seal esindatud, kui nad toodavad oma programm kunstilist programmi. Aga sellest kuuldemängust vaikuse karjed, tihti ju räägitakse seda ja noh, mis ongi tegelikult väga oluline teema, et, et kui on mingisugune tekst eesti tekst, siis võib ka Eesti teema, siis, siis on midagi sellist, et ah, et kas seda üldse kusagil mujal Eestist väljaspool keegi kuulab, keegi aru saab, keegi hoolib. Et see sinu lugu on küll selline heas mõttes universaalne, mida, mida saaks küll Saksamaal kuulata? Kuskohas, et kas sa selle peale mõtlesid? Ei, kui ma seda tegin, ma muidugi ei mõelnud selle peale. Sest ega kui sa teed kuuldemängu, ega sa ei või kindel olla ju, mida raadioteater veel sinna kõrvale tee, kas see sinu kuuldemäng on just see, mida lähetatakse kuhugi kaugemale. Et seal on ikkagi oluline teha seda minu meelest, mis sulle endale korda läheb ja ma midagi sellist tegin, mis, mis mulle oluline on. Ja see, et ta nüüd sattus niimoodi seal kohapeal resoneerima. Et tõepoolest ta sai niisugused kiitvad hinnangud ja sellise positsiooni noh, võib-olla ongi see aasta oli selline võib-olla tõepoolest on tema oskad mingisugused universaalsed omadused, et inimesed nii sealt kui kui siitpoolt said sellest kuidagi elamuslikult aru. Seal festivalil jagatakse pärast ka tagasisidet, ma saan aru, et seal on seda ebamugav öelda, aga ütle, mis, mis sulle öelda? Oli seal see natuke, Meil on isegi piinlik, sest see oli selline. Ma pole elus saanud niisuguse lühikese ajavahemiku jooksul nii palju kiita. Tõsteti esile poeetilisust isiklikust mis jättis eriti hea mulje, oli see, et BBC eks raadiot peatoimetajatest ütles, et see kuuldemäng on tehtud. Graaftid kui seda tõlkida, siis ta on käsitööndus ei kõrge, käsitöö kvaliteediga, tehtud asi kõlab eesti keeles justkui väikese, nii suguse, halva halva maiguga, aga tegelikult on mõeldud just nimelt, et ta on nagu meisterlikult tehtud, kus ma arvan, et kõige suurema komplimendi püüdis endale ikkagi Külli tüli. Kes on selle kuuldemängu helirežissöör. Et sa oled viimasel ajal tegelenud raadioga hästi palju, et sa teed enda fantaasiasaateid ja kas oli perepilt, millesse ka osa ja võtsid. Ma ei tea, kas sa seda praegu teed ja, ja ka kuuldemänge oled sa nüüd viimastel aastatel ikkagi päris palju teinud. Aga samas sa oled lavastaja ja näitleja, kes teeb nii-öelda teatris tööd, et kui palju või, või mis, mis sind selle asja juures huvitab? See on huvitav küsimus. Need on mõneti sarnased ja mõneti absoluutselt erinevad maailmad. Teatris ma pean ikkagi mõtlema ruumist, pean mõtlema materjalist. Pean mõtlema vormist suhteliselt palju vormist, mis on visuaalne. Raadios, ma võin kõik selle ära unustada. Mingil moel raadio heliruum on, on teistmoodi saavutatav Ma ei pea mõtlema eelkõige, kuidas seda ruumi visuaalselt muuta või, või kuidas seda kujundada. Ma ei pea mõtlema, kuidas need inimesed reaalselt välja näevad. Ma ei pea mõtlema, kuidas situatsioonid, mis Anseni visuaalselt moodustavad, ma võin selle kõik kõrvale visata. Ja tänu sellele on kogu selles tegemises ikkagi mingid täiesti absoluutne vabadus jaoks. Sest siin on võimalik kokku panna absoluutselt kõik, ükskõik mil kombel on võimalik moodustada absoluutselt missuguseid maailmu. Et see kuuldemäng vaikuse karjed mille pealkiri kõlab väga Bergmann likult No seal on koos kaks asja, on sosinad ja karjed, mis oli Bergmanni-il ja koos karje ja vaikus, mis oli Lorca luulele loodud laulutsükkel Kuldar singilt. Aga miks siis hinnad kokku, et ta oli nagu imelik välja mõelda, midagi päris uut, sest nendest kahest asjast see räägib ja mõtlesin, et noh, las ta tõmbab siis kaasa mingisuguseid allusioone. Et iseenesest mõlemast on mingisugust. Kuna Lorca luulest on otseselt juttu ja, ja mingisugust niisugust kummalist Bergmanliku ma ei tea, elu seisakut on seal alguses olemas. Et nüüd sa pead sellest kuuldemängust pannud kokku mingisuguse müra ja luule kohe kaks täiesti nagu sellist vastanduvat asja, eriti kui võtta Lorca luule, mis ei ole ka kuidagi selline noh, makovskilik raiumine. Miks sa, miks sa seda tegid ja miks sa selle loo üldse kirjutasid? Ma olen tihti mõelnud niimoodi, et et kui ma hakkan järgmist kuuldemängu tegema, et mis mind siis huvitaks, et mida ma tahaksin seal otsida või, või millega ma tahaksin tegeleda, mitte lihtsalt, et võtan, no ma olen ka niimoodi teinud, et lihtsalt võtan teksti ja siis hakkan vaatama. Aga üldiselt on mul mingisugune niisugune nagu plaan. Ja siis ma mõtlesin, ma tahaks teha kuuldemängu sellest, kuidas luule ja argielu kokku saavad või et otsida, kus on selle luule kodu. Kogu aeg on mul tunne, et ta on kuskil meie, meie argipäevas kogu aeg olemas ja see kodu on kogu sellele argielule mõõtmatult palju lähemal, kui näidata kavatsetakse või suvatsetakse. Ja Lorca, sellepärast et eriti tema niisugused lühemad ja varasemad luuletused on kuidagi mingisugusel Niisugusel kummalisel moel minuga väga pikalt kaasas olnud. Sele Lorca avastasin kunagi 80.-te keskpaigas enda jaoks. Ja see oli mingisugune ilmutuslik avanemine, et nii väheste Nendega saab nii palju ära öelda. Kui ma olen tihtipeale mõelnud, et ma tahan teha lavastust nagu haikut siis ma ei mõtle isegi niivõrd ütleme jaapani klassikalist haikut, kuigi ka see mulle väga meeldib. Aga mul on tunne, et paljud Lorca luuletused on oma niisuguselt tiheduselt justkui haikud. Ma istun leti ees toolil. Mul on täielik ülevaade. Avatan letitagusest aknakest remonditöökoja sisemusse ja midagi mõju näen. Näen, kuidas õliste kätega tunked kõnnivad. Midagi pöörleb. Uriseb. Isegi leti taga istub aeg-ajalt üks sell lühike, tüse eessile. Nihisile läigib, läigib ja vaikib. Naine, et tema töö ongi läikida ja vaikida. Võiks ju küsida, et mis sellel peategelasel viga on, et kõige selline üldisem asi on see, et tal puudub justkui kontakt selle maailmaga, mis teda kuskil kuidagi füüsiliselt ümbritseb autotöökoda, poekeskkond, aga ta leiab, noh, ütleme selle, see luule luulest ta kuidagi otsib ja mõtestab seda noh, mis tema sees on ja mis, mis väljas on. Et seda tegelast ei kuulata ja ega temaga ei kuidagi ei suhtle kellelegiga. Võiks ju siis kohe ja öelda, et näed, see on, see on kuuldemäng sellest, kuidas need inimesed ei räägi omavahel. No mõneti on see niimoodi, et seal on jah, nii et kommunikatsioonist. Ta on tõepoolest palju juttu. Et ühiskond ei taha selle tüübiga kommunikeerida. Ja siis seda olukorda vaadeldes mõtestab ta selle enda jaoks ümber, ütleb, et mul on uus kontseptsioon ja otsustab üles hakata astuma erinevate vaikivata aktsioonidega taolise ühiskonna vastu mis ilmuta mingisugust inimsõbralikkust, mis pigem lõhub niisuguseid igasuguseid inimlikke suhteid. Ja siis võtab välja vaikimise kui aktsiooni mis minu meelest on päris arukas vastupanuvorm. Samamoodi on ka luule minu meelest vastupanuvorm, eriti tänases maailmas. Selle kuuldemängu esimene pool jätab justkui sellise mulje, et ahah, et kas seda peategelast üldse on olemas või et kas ta on füüsilisel kujul olemas, et keegi vasta talle. Tundub, et äkki see on mingisugune surnud mees, nad ei ole niimoodi, et järgmisel poolel on ta olemas, aga ta ise ei räägi kellelegiga. Ma olen tihti joonud niisugust tunnet iseenda nahal, et mind justkui ei ole olemas. Mõnikord on see nagu ärritav, mõnikord ma mõtlen, et see on nagu super hea, sest see annab niisuguse võimaluse seda olukorda kuidagi kõrvalt vaadata. Olen tõepoolest seda päris palju tajunud ja alati mõelnud, et huvitav, et mida siis peaks tegema või missugune peaks olema, et siis nagu olemas olla erinevates olukordades või, või, või erinevate inimeste jaoks. Või on see lihtsalt näivus. Et mõned inimesed lihtsalt ei tahagi, et mingisugused tüübid nende jaoks olemas oleksid. Et see olemasolemise teema on seal tõepoolest kuidagi niimoodi sees ja ma arvan, et see on päris hea, kui on võimalik valida olemise ja mitteolemise vahel reaalses elus. Et see ei ole see niisugune fataalne küsimus, et olla või mitte olla, et kas lahkuda või mitte lahkuda või ütleme, mõtestada seda küsimust selle sellega, et seal vahel on mingisugune Leete jõgi. Ideaalne on see, kui reaalses elus võimalik olla ja mitte olla. Noh, kindlasti, mis selle kuuldemängu juures kohe kõrva torkab, on, on mingisugune müra või noh, mingisugune ebameeldiv keskkond, mingisugune sumin, mis, mis hästi väsitab kõrva ja nii edasi, mulle tundub, et see on ka noh, ütleme mingi inimsuhetesse üle toodud seal mingisugune ja, või, või, või vaikimine. Aga mis sind häirib nagu kõige rohkem, mis müra sind häirib? Minu meelest on üldse tänane elu täis metsikult palju müra, metsikult palju müra. Praegu toodame mingisugust müra, aga ma arvan, et üks kõige suuremaid saastajaid tänapäeval ongi meedia. Et ma olen selles selles loos ja üldse ikka väga meedia kriitiline. Ma arvan, et meedia on niisugune loom, kes tahab sigida igasugustes ruumides, mis tühjaks jäetakse. Nii kui inimene oma olemises jätab mingisugused tühimikud, siis meedia kohemaid jääb sinna ja, ja sellest kasvab palju igasugust ollust inimese sisse mis muutub inimese osaks ja ta pärast ei saagi aru, kui ta teeb mingisuguseid otsustusi. Tahta seda või teist või omada seda või teist, ta arvab, et see on tema otsustus, aga tegelikult on see otsustustema sisse munetud ja mingisugune rass sosistab talle seda kõrva kuskilt kuklaste õla pealt, et Kalevipoeg kindlasti võtta need lauad, osta kindlasti Need lauad ja kindlasti võtta endale see kasukas ümber. Et, et see on metsik müra ja see tekitab ka inimsuhetesse müra. Kuigi inimesed tihtipeale just nimelt omamüra altite suhetega tekitavad endast tühimikke mis jälle millegi muu poole Nad saavad täis munetud. Et ma arvan, et kui tõepoolest noh, oleks võimalik tekitada ja ma arvan, et kuskil on ilmselt ka taolised üleskutsed olemas, et teeme ühe vaikuse päeva näiteks maailmas teeme nii, et sõidavad ainult need asjad, mis peavad sõitma. Ärme räägi, ütleme pool päeva, ärme räägi üksteisega ja ja teeme niimoodi, et kõik need kaubanduskeskused keeravad oma jutu paanikud välja ja, ja üldse noh, kus vähegi võimalik on. Vaikus. Ma arvan, see võiks olla mingisugune hämmastav päev, inimesed saavad aru, et et tõepoolest Jon Keitš omal ajal, kui ta kirjutas oma klassikalise loo, mis sisaldas ainult vaikust ja sellel sellest läbipaistvaid ümbruse hääli. Et on tabanud 10-sse, et siin on tõepoolest midagi niisugust asja, mida võiks nimetada klassikaliseks muusikaks, mis siis kõrvu kostab. Vot viimaseks asjaks tahaks küsida sellise tehnilise huvitava küsimuse, mis mind ennast nagu huvitav, et et seal on see peategelane, kes siis noh, jääb poes ja vist bussis oli see, jah? Peab kuidagi ette ei liigu ja siis siis inimesed hakkavad sõimlema ta ümber. Mul tekkis küsimus, et kui sina või, või Külli tülide makiga niimoodi ringi liigutama, noh vaevalt, et teil mingisugused suured kolakad kaasas olite, et saaks aru, Te teete need kuuldemängu, et võib-olla sa ka nägid mingi sellises nokamütsis välja selline kahtlane tüüp enda makiga, kes lindistas kuskil sulle tekkinud selliseid konflikte. Et mis sa siin lindistad. Isegi et peaaegu tekkis, no me tahtsime, kõik need taustad üles võtta nagu reaalselt ja, ja kuna mul olid peas olemas suhteliselt reaalsed kohad, mida ma ette kujutasin, siis midagi ei ole teha ikkagi saates, lõpuks lükkas vaid nendesse samadesse kohtadesse praktiliselt. Ja noh, muidugi viisakalt küsisime, kas me tohime seda teha, kui me läksime supermarketit salvestama, siis tuli välja, et supermarketi heliruum on autoriõigustega kaitstud, kus lodu? Uskumatu, seda ei tohi niisama lindistada, sellepärast et sinna paisatakse pidevalt reklaame ja muid asju, mis siis noh, ei ole niimoodi karistamatult edasikantavad. Ja olime sunnitud laskuma pikkadesse läbirääkimistesse, mis minu meelest kestsid üle üle tunni aja. Kuna me tegime seda nagu väikelinnas, siis tuli välja, et neil ei ole kohalikku kompetentsi, et seda lubada või mitte lubada. Ja lõpuks ikkagi asi lõppes sellega, et pidasin läbirääkimisi terve kaubandusketi mingi PR-inimesega ja siis põhjalikult, uuris, kuidas ja mis ja kus me leidsime selle kompromissi, et me tohime seda heliruumi kasutada. Aga kui me ei näita seda väga positiivses valguses, siis me oleme sunnitud sealt välja lõikama kõik tunnusmärgid, mis vihjavad selle heliruumi päritolule. Et seda me lubasime, nimega tegime ja, ja seda ma ka ei ütle, siis, et, et kust see pärit on, sest siis ma rikuks hinnangu seda kokkulepet, aga aga tuleb välja, et isegi müra on on mingisuguse kaubamärgiga kaitstud, et sa ei või seda karistamatult eetrisse paisata. Külli tüli, sina oled kuuldemängu, vaikuse karjed, helirežissöör noh, kõigepealt muidugi palju õnne sulle, et mul on selle üle hästi hea meel, aga kas see võit teeb sind ka rõõmsaks? Noh, arvatavasti muidugi teeb, mida see võit laiemas plaanis sulle tähendab, või kuuldemängudele üldse? No aitäh kõigepealt ma olen väga-väga rõõmus, on hästi suur tunnustus tegelikult sest seal Berliinis, kus see festival siis toimub üle 20 aasta on see toimunud juba seal ja, ja ka eestlased on seal hästi palju aastaid osa võtnud ikka üle 15 aasta kindlasti ma täpselt ei oska öelda, et siis seal on inimesed koos need osalejad ja need hindajad on kõik selle valdkonna kõige asjatundlikumad inimesed, nii et selles suhtes on ikka äärmiselt rõõmus meel, et märgati ja noh, muidugi see ka, et, et märgatakse just neid detaile, mis ise oluliseks pead, et siis saad pai seal selle eest, et see on ka ikka äraütlemata rõõmus. Kui me nüüd sellest kuuldemängu teemast edasi räägiksime, siis kas sina, Külli, tüli tähes kuuldemänge? Tunned ennast imelikuna keset müra? No tunnen, mismoodi, ma ei tea, ma arvan, et kõik inimesed tunnevad müra sees ennast häirituna või kuuldi sama kuuldi mängi tegelikult just sellest ju räägib ka, et, et kuidas, Peame siis seda müra endale syyditavaks tegema või, või selle sees olema, et need, kui mina kuuldemängu teen, siis ma tegelikult ikka vist alati mõtlen sellele, et vältida seda müra. Milline müra sind kõige rohkem väsitab, mis on see, mis seda müra teeb? Inimesed pidi on see erinev, eks, et ning muidugi hirmsat moodi väsitab, mis siin väga tugev heli üldse. Et kui seda on väga palju ja väga tugevalt korraga, minuga on siis ühel pool, ma ei suuda enam üldse taluda seda. Kui ilutseda nad sellel teemal, siis Betti Alver on ju ka öelnud, et räägi tasa, minuga siis on siis mu kuulmine on kergem või midagi sellist oli. Räägi tasa, minuga tasa taibata on kergem. Mulle kehtib hästi täpselt seeriast. Aga mida sa ütled lõpetuseks Andres Noormetsa kui lavastaja kui autori ja kui näitleja kohta. Ta vist ongi kõik kokku, eks inimene tähendab, minu jaoks on ta suurepärane partner olnud nende tööde juures, et ta on. Ta on väga väheseid inimesi, kellega ma olen kohtunud, kes tajuvad seda helimaailma noh, suurepäraselt, hästi täpselt, et ta on kogu aeg kohal oma eksisteerimiseks. Keegi hüüdis mind. Narkarid välja, tõid. Välja aimdust lähenevat lady valda. Narkarid Meie kuulede. Õhk oli lähenevast vägivallast piin. Lorca kirjutas, et kui määratu Lilla sääsk oma teed, mu vari läheb. See oli minu Tegevuse kirjeldus. Astusin väga aeglaselt edasi ja väljusin keskmisest uksest. Tänavale jõudes tõstsin pea kuklasse ja karjusin täiest kõrist. Karjusin. Karjusin pikalt ja tõsiselt. Siis. Sammusin aeglaselt vasakule ära. Minu selja taga lainetas vaikus. Luule oli sel hetkel elu. Sven korja, sina oled kuulanud kuuldemängu, vaikuse karjed ja, ja ka seda lugenud ja lugenud ka niimoodi, et sa ei teadnud, kes on selle autor, sallid, selle kuuldemängu võistluse žüriis, kus siis oli ka seesama töö, mis võitis selle kuuldemängu võistluse ja alustuseks küsiksin sinu käest, mis on selles tekstis ja nüüd selles kuuldemängus erilist. Et on selles midagi, mis no ütleme, varasemates kuuldemängudes ei ole, sest see paneb ju küsima, et miks noh, selline suur võit tuli nüüd, et kas selles kuuldemängus on midagi, midagi sellist, mida, mida sa varem ei ole näinud või kuulnud. Kuulnud siis ikka kuulnud jah, on küll natuke teistmoodi jah, kui isegi nüüd mõelda päris laiemalt siis Eesti raadioteatri arengule või kui pidulikult öelda, siis minu meelest on kuidagi see lähenemine käinud üsna sedaviisi, et eelmine aeg või epohhon kuidagi oponeerinud või vastandunud eelmisele. Et kui näiteks viiekümnendatel aastatel, kus ei olnudki, võib olla väga palju, siis originaalkuuldemänge, siis tehti sageli teatri valmis teatrilavastused kanti siis üleraadiosse. Kui neid kuulata, siis seal me näeme jälle kuuleme nihukest tohutut paatost või pidurit, kust võimsuste üle võlli paisutatust. Ma arvan, et, et see on muidugi seotud ka veel sellega, et et võib-olla need lavastused ei olnudki nii paatuslikud, aga, aga et võib-olla ka see mikrofon oli tol ajal nii harjumatu, et kui näitleja veel sattus mikrofoni ette, see muutis teda veel eriti eriti just lisas niisugust paatost siis kogu periood, seitsmekümnendad, kaheksakümnendad, kuuekümnendad peale oli Eesti raadioteatris väga valdav selline hästi selline olustik nagu realistlik laad. Et ka juba tekstid olid ka sellised, et enamasti oli seal siis selline tavaline lihtne inimene. Kell oli tavaliselt mingi eetiline konflikt. Ja me siis saime ülevaate tema tegevusest siis tööl, kodus puhkehetkel ja kõik ütlemised, helitaustad, kõik olid väga realistlikud, väga püüdlikud, kõik ukse kolistamised ja sussi sahistamised ja automürinat olid kõik väga sellised illustreerivad ja siis üheksakümnendatel ja ka uue sajandi alguses jälle minu meelest üritati siis sellele vastanduda või keerata uus lehekülg, kus siis tekkis ütleme siis selline sisega tulemuslik ja selline väga tugevalt fiktsionaalset maailma üritati ehitada ja noh, minu meelest ikkagi just sellist olustikurealismi väga lahti lahti rebida. Aga minu meelest natukene võib-olla see läks ühel hetkel ka liiale või et noh, väga kuidagi kapseldus sellise tingliku oma maailma, see Eesti raadioteater siis nüüd see tekst vaikuse karjed, võib-olla siis ehk tõesti võiks olla noh, niisugune sulam tegelikult sellest olustikust ja siis sellisest kunstilisest fiktsioonist. Sest minu meelest on tegemist väga raadiopärase tekstiga üleüldse, see on tõesti just nimelt kuulda mängutekst. Aga mitte ette loetud eetris ette loetud romaan või, või siis näitemäng siin nüüd tõepoolest loodud see olustikku, maailm üsna äratuntavalt meile kõik kõigile tuttavate helidega, see helide maailm. Aga, aga ta ei ole kindlasti illustratsioon või ta ei ole nüüd see äratundmistasandit. Ta üritab seda maailma üritatakse kuidagi ikkagi mõtestada, me ütleme siis ütleme siis pidulikult, et siin on nüüd olemas teine plaan, eks ole, et siin on, nüüd siseneb monoloog, mis on väga raadiopärane žanr, väga-väga isiklik väga-väga-sugune kuulajale siis väga-väga lähedale tulev aga selle sisemonoloogi kaudu siis minategelane üritab seda ümbritsevat fragmentaalset maailma üritab kuidagi sõnastada ja korrastada ja mõista. Kui nüüd proovida ühe lause või paari lausega kokku võtta seda, seda teemat, mida ikkagi vist saab teha, noh siis on ikkagi mingisuguse müra seest iseenda mõtete ja hääle kuulamine või kuulamine. Ja mingisugune vaikus otsimine, noh see kõlab nagu suurejooneliselt, aga, aga mulle tundub, et et seda suurejoonelisest või seda paatost tõmbabki maha seal mingisugune argine või isegi irooniline nagu vaatepunkt sellele. Et kas ma sõnastasin sinu meelest õigesti selle selle nagu põhiteema Jah, jah, üsnagi, mul on ka samad tundmused, umbes? Jah. Nojah, tõlgendada niimoodi, et, et selles tohutus helide mürada niisuguses Skaootilises virvarris, eks ole, ühel hetkel tõepoolest inimene, eks ole, tahab seda maailma korrastada, tahab sõnastada. Aga kohe ta jõuab ju selleni, et no ma jõuan kohe paradoksi. Nii, eks ole. Hakkame seda sõnastama siis tegelikult paradoksaalsel moel nagu toodame ju tegelikult müra juurde, eks ole, me räägime siis ja me toome veel ühed hääled. Me toome ühe hääle juurde. Et üldse millestki alustada. Ma kõigepealt vajame ühte puhast paberit, et vajame ühte vaikuse tsooni, mille, milleni see tegelane jõuab, eks ole, ta kõigepealt üritab selle müra blokeerida, mis seal väga kuuldemängus väga-väga mitmel mitmes episoodis on näha, eks minategelane läheb, eks ole, pea keset liiklusvoogu peatub liiklus, eks ole. Bussieks ole, peatab, jääb sinna seisma, eks ole, ta imiteerib ütleme ka kuidagi seda keskkonda. Et kõigepealt ta kõigepealt on vaja sellest sõnastamiseks on vaja mingisuguseid järelemõtlemisaega, on vaja kõigepealt jõuda ühte vaikuse tsooni. Ja selles mõttes jah, siin loos on ka teatav teatav iroonia kindlasti olemas ja, ja tegelikult ka minu meelest üks selline suurem eneseirooniline või, või siis selline paradoksi tajumine, et tegelikult ju ka see kuuldemäng ise probleemist, eks ole, tahab meile autor rääkida, eks ole, ta on teinud kuuldemängu, eks ole. Et, et siin on ju tegelikult päris suur vastuolu, et ta kutsub inimesi vaikusse, eks ole, otsib, otsib vaikuse tsooni ja ta teeb selleks kuuldemängu. Ta teeb mingisuguse helilise auditiivse taiese mille üleskutseks on, on saada kätte vaikust. Ega väga hea mõte noh, viimasel ajal Eestis on hakatud rääkima ka teatri puhul autoriteatrist noh, see on arvatavasti noh siis sellisest autori filmist tulnud mõiste ja seda mõistet on Andres Noormetsa puhul kasutatud ja mulle tundub, et et see kuuldemäng tänu sellele, et ta on selle nii ise kirjutanud kui ka ise lavastanud ja ise ka on see peategelane või, või noh, peaaegu et ainus tegelane noh, see, see tekitab veel eriti kindlalt selle nii-öelda selle autoriteatritunde. Et kas sinu meelest seed tema ise on see näitleja ka on pluss või miinus. Sven Karja. Ma arvan, kindlasti pluss, ma arvan, see on täiesti täiesti loomulik sellise selle teksti puhul. Ja võib-olla see, see kuuldemänge veel osutab ka, tõesti, ei ole niisugust Repiiride hajumisele selles mõttes, et et ega ju ei ole ka nüüd suurt vahet või noh, see on üsna selline väike tunnetuslik vahe, näiteks Andres Noormetsasaated, ütleme klassik, fantaasiasaated, klassikaraadios, mida ta muideks praegu aga ma mingil ajal väga tihedalt tegi, eks ole, sellised natukenegi meditatiivsed kuuldepildid ju võiks ikkagi öelda, seal oli noh, võib-olla lihtsalt muusikat rohkem, et noh, nüüd on lihtsalt see siis kunstilise fiktsiooni osakaal võib-olla ainult suurem, aga, aga nad noh, võib-olla niisugust väga suurt olulist vahet nagu ei olegi, eks ole, ikkagi tor tahab siis lihtsalt rääkida asjadest, mis, mis, mis, mis lähevad talle korda. Ka Kivisildniku akvaariumisse on jõudnud vaikus ja karjed. Akvaarium number viis tere kultuuri lähedased vikerraadio kuulajad. Õnnitlen teid järjekordse kaaluka kultuuriraja märgi puhul. Õnnitlus on küll veidi hiljaks jäänud, aga kuna me kultuurist midagi ei tea, siis käib küll. Kultuurist räägime kuigi palju teada, sest kultuuriuudised räägivad meile Tättest, Matvorest või Oxonenist ehk siis ühest Järvist, teisest Järvist või Arvo Pärdist. Tänases akvaariumis marineerime kõrgelt hinnatud kuuldemängu kellelegi Pärnu lavastaja Andres Noormetsavaikust ja karjeid. Vaikusekarjed kadusid kuidagi Järvidee Oksaneni vahel ära eriti üles ainult juhuse tõttu. Aga enne kuuldemängu lahkamist. Lühidalt vastutusest ja tüdimusest. Üksikute paberite kurb hääl. Põlgusalune arvuti klaviatuur, mida lühikese nimetissõrmega hõredalt ribidesse togitaks Poeetiline, ja sealjuures täiesti adekvaatne klaviatuurile ribidesse, see veenab meid. Aga kultuuriuudised ei veena. Olete ehk tähele pannud, et viimastel kuudel valitsevad meie meedias tüdimus ja kättemaksu meeleolud. Inimesed on meedia survel hakanud Oksaneni lugema ja Tätted kuulama ning on nüüd kohutavalt pettunud, elavad oma halbu emotsioone välja. Õnneks pole meedial seda väge, et sundida meid Järvisid või Pärti kuulama. Seega ei peame nendes haibitud muuse kantidest kunagi pettuma ja üldrahvalikke vihkamise minuteid ei järgne. Siit moraal. Ajakirjanikud peavad hoolega oma tegevust jälgima. Ülistada tohib ikkagi ainult tuima savi, mis teostatud korraliku käsitöö tasemel. Populistlikku amatöörlik mahitades järgnevad valulised reaktsioonid. Ajaleht rääkis oma juttu. Ma ei saanud temalt midagi, küsida, ta ei võtnud, tahaks minu probleemidele reageerida. Ki. Minu positsioonide dialoogipunktid olid juba eos elimineeritud. Maalin lihtsalt osake massist. Noormetsa kuuldemäng on kindlasti väga hästi tehtud, seda juba kas või ainult sellepärast, et ta töötab nendega, keda võib jäägitult usaldada. Ise kirjutab, ise lavastab, ise, loeb linti ja kõrvalosades kasutab sugulasi ja tuttavaid. Siit see tuleb ja mis põhiline, ei mingeid näitlejaid. Olen alati kahtlustanud, et eesti näitlejad on meie teatrikirstunael. Ühe mehe projektidega on nagu valgustatud monarhia, ka ühte tarka ja head inimest on võimalik ette kujutada. Ja vahel leidub selliseid ka tegelikkuses leida ka terved vaatliku, ühiskonna jagu arukaid inimesi. See on ometigi absurd. Ja täpselt sama lootusetu on leida eestist teatri täis loovaid inimesi. See pole lihtsalt võimalik. Nii et milleks üritada? Minu uus kontseptsioon oli sõnastatud tunnetuslikult tasandil. Seisin bussipeatuses. Mul oli täpne raha, muu polnud oluline. Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina kuulan kõik kuuldemängud on selline harjumus juba varasest lapsepõlvest. Võrgust kuulan kunagi ammu kuulasin vaikust ja karjeid. Paraku ei suutnud ma seda näidendit hiljem meenutada. Nüüd erisaate jaoks vaikust üle kuulates tundus täiesti ununenud olevat, kuni kauplusekohani. Ometi on tegu hea asjaga. Igati hästi kirjutatud, räägib meile olulistest asjadest meile arusaadaval viisil. Ometi on midagi, mis lasi mul selle hea asja unustada. Kuni marketi kassa episoodini on tegevust vähe, lihtsalt istutakse, oodatakse ja mõlgutatakse teid. Tavaline olek ja nii tavaline, et tähelepanu hajub ja pärlid lähevad kaduma. Ladusin korvi värvilisi asju. Asjad krõbisesid ja kõlisesid. Ragises ise krigisesid, hingasid ja oigasid. Neid oli palju kogunenud. Edasi on etendus, ärksa rutiin on loodud ja sellest välja rabelemine on märgatav ja erutav. Ometi saab siingi lavastaja temperament saatuslikuks. Vaikne, intelligentne, kohe väga vaikne ja ehk liigagi intelligentne. Oleme intelligentsist ja vaikusest võõrdunud, see ei kõneta meid enam. Päti Oksanen küll kõretavad, aga pärast tabab meid piinarikas pohmell. Noormets, ma kardan, ei kõneta meid üldse. Ta kvalifitseerub Järvideks, kes pärivad kauge maa ekspertide tunnustuse kuid ei suuda kodumaal kedagi erutada, veel vähem ekstaažile järgneva kassiahastuse käigus üldrahvalikult molli saada. Ja sellest on natuke kahju kuuldemänguna hea parem kui kõik Järvit kokku. Kodanik. Maks kära lõuendil, vabastage kassa, makske ära. Kassapidaja hakkas nutma. Tema bravuur voolas ümmarguste pisarateni mööda põski. Kraenurka oli märg. Turvatöötaja teeskles, et tal on kingapael lahti. Paikuse karjate iva on selles, et olmesse takerdunud inimene leiab tuge Lorca luuletuse meenutamisest ja sellest ärgitatuma, sekkub ühiskonnaellu. Tõsi, sekkumine on intelligentne ja seisneb lihtsalt vales kohas mõjutamises, kuid antud juhul nakatab luuletus ühe inimese ja selle ühe inimese sekkumine nakata peagi kogu ühiskonna. Oh jah. See on küll ilus, aga teades, et tõlkeluule ime üldse. On häid luuletõlkeid, mida pole müüdud ühtegi eksemplari. Seega on ka ühe inimese tõlkeluulesse nakatumine mehhaaniliselt võimatu. Ja kui tegu on Lorcaga, siis antagu andeks, isegi mina keeldun nakatumast, aga ma teen kõik, et teie nakatuksite palun väga, Lorca. Sind armastan roheline. Tuul rohetab okstes Aziz ja politseinikud joobnud, siis uksele koputasid. Jah, kõik näib justkui väga lihtne, lähed aga mööda punast vaipa ja korjad, kuldseid karusid ja igasuguseid medaleid ja muud nodi. Aga milline on ikkagi filmimehe argipäev? Kultuuriga päevikut pidas Pariisis Ilmar Raag. Neljapäeva hommikul sõidan Pariisist Brüsselisse rongiga. Eesmärgiks on belgia rahastajatele seletada, kuivõrd geniaalse filmiprojektiga ma parajasti seotud olen. Minu kõrval istub mu prantsuse produtsent, kes murelikult arutab umbes tuhandendat korda stsenaariumis peituvaid vigu. Me mõlemad teame, et seda südameperega valminud stsenaariumit võib rünnata mitmel moel. Rongisõit kestab umbes tund aega. Kohapeal on kaks kohtumist, anname endast parima. Mul on rõhutatud, et kuna Belgia toetab väga autorifilme siis pean rõhutama kogu aeg oma isiklikke motiive selle filmi tegemisel. Teen seda, kuid ka hiljem lõunalauas, kus meiega liitub belgia kaasprodutsent, on mul soov rääkida kogu aeg ainult endast väga napilt son sõnasabast kinni ja mõtlen siis, et ilmselt see ongi selle ameti tüsistus. Kuna sa pead pidevalt müüma iseennast kui autorit, siis võib veidi äärmuslik egotsentrism jäädagi külge ka siis, kui ei ole enam mingit põhjust ennast müüa. Ma arvan, et seda filmiprojekti arendanud neli aastat ja valminud on 25 versiooni sellest stsenaariumist. Ja ma olen enda järel põletanud maakonna täissildu. Aga ikka on veel ühte teist parandada. See tekitab ebakindlust, mida ka ei tohi liialt näidata. Õhtul saabume Pariisi tagasi. Väljas on esimene tõeliselt jahe Pariisi sügisõhtu. Minul seisab ees stsenaariumi ümberkirjutamine. Jalutades taban ennast kahelt mõttelt. Esiteks, et täiesti võimalik on, et saatusel ei olegi minu jaoks rohkem varuks kui lootusrikkad algused. Ja teiseks, et ma jätan sellest hoolimata asju pooleli, enne kui keegi mind nokauti lööb. Reede ka täna oli raske päev hommikul kohtusin filmi juhtoperaatoriga, kellega oli vaja arutada, milliseid laiekraani kasutada. Ta hoiatas mind, et mitmed režissöörid, kellega ta on varem töötanud ei ole ära osanud kasutada sinemata skoopi avarust, kui sellega esimest korda kokku puutuda. Tegemist on siis sellise laiekraaniga, mis on veel piklikum, kui see 16 üheksale pilt, millega me oleme juba uute telerite puhul harjunud. Edasi, aga läheb tüütuks, toimus järjekordne stsenaariumi arutelu. Meil on siis käsil 27. versioon ikka ühest ja samast stsenaariumist. Õhus on ärevust, sest viimased kellad on kohe löömas. Aga meil puudub staar, näitlejaga leping. Too tahab mõningaid muudatusi stsenaariumis. Õnneks on need siiski samas suunas, mis kogu meie projekt. Aga pidevalt tulevad erinevad tõlgendused, lõhuvad meie kõigi enesekindlust. Olen eelmise päeva sõitudest väsinud, peksan kohati segast. See on kui instinktiivne protest nendele lõpututele aruteludele, mis üritavad taas ja taas uuesti mõtestada mõnda detaili ja seejärel kutsuvad jälle üles kogu lugu sügavalt mõtestama. Tegelikult on aga peamine probleem selles, et minu partnerid on siin Pariisis väga professionaalsed. Mis tähendabki, et ma tunnen ennast kui koolipoiss, kes võib-olla ei olegi asjadest aru saanud. Režissööriks olemine aga tähendab, et sa enamus aja jätnud endast siiski mulje, et sa saad aru, mis sinu ümber toimub. Paraku on minul tunne nagu pekstakse pesapalli kurikaga vastu pead ja samas palutakse käia mööda sirget joont. Elektroonilises postkastis on mõned kirjad Eestist, kus aupaklikult palutakse nõu või isegi osalemist mingis arvamuste jagamises. Need noored inimesed enamasti ei aimagi, et mul ei ole praegu mingit moraalset õigust kellelegi kogemusi jagada. Tunnen ennast kui raugastuv endine rokkstaar, kes ülbitseb ikka veel faktiga, et osales omal ajal teismelistele mõeldud poistebändis. Õhtul on väljas esimest korda päris külm. Ainus soe müts mu kapis on ristatud mõõkadega Eesti kaitseväe ühendatud õppeasutuse müts. Kannan seda nagu hulkur, kes ei hooli armani sildistama rinna peale. Laupäev sõidan Eesti, et osaleda enteroprogrammis, mis on Ida-Virumaa noortele suunatud sotsiaalse motivatsiooniüritus. Kui kõrvale jätta see, et ma ise praegu ei usu oma eduloosse siis sellise ürituse patrooniks olemine tundub ometi üsnagi austav. Olen alati uskunud, et kõrvale jäetud sotsiaalses keskkonnas võivad peituda väga andekad inimesed. Koju Tallinnasse jõudes hakkan kirjutama juba ülejärgmise filmiprojekti esitluspabereid. Isegi kui Pariisi projektiga on kõik väga raskelt läinud, siis teiselt poolt masendust pakub lohutust üks õpetus, mida kunagi ütles mulle üles raadiohankejuht. Ta ütles. Ükski film ei ole nii hea, et tema eest maksta ükskõik millist hinda. Nii valmistan ma ette koma ülejärgmise filme, mis peavad tulema pärast seda, kui Pariisi filmiga on ühele poole saadud. Pühapäev teen väga vähe, tegelikult siis mitte midagi. Ootan oma kaasstsenaristi uut versiooni meie filmistsenaariumist. Seni mul paar päeva aega, et teha midagi muud. Esmaspäev olengi jõhvis, räägime kohalikele noortele motivatsiooni juttu. Minu jutt on peamiselt sellest, et noored ei tohiks oodata, et keegi, kas riik või kool või vanemad annaksid neile mingeid võimalusi et nende andmeil saaks lõplikult õitsele puhkeda. Esimesed sammud tuleb igal juhul ise astuda ilma mingile rahale lootmata. Iseenese initsiatiivil on ka midagi seiklusliku ja minu meelest ei ole taoline jutt sugugi helin hädaorust. Lõpuks on ju vaja vaid kahte asja. Esiteks, et oleksid sõbrad ja teiseks, et oleks hea idee, mida teha. Kõik muu on tühiasi. Muuhulgas rääkisin ka sellest, miks ma ise pärast keskkooli ei julgenud minna filmikooli. Uskusin üsna kindlalt, et ma ei pääseks sisseastumiskatsetel läbi. Jutustasin, kuidas mind omamoodi julgustas üks Moskva kiitilise lõpetanud lavastaja, kes ütles, et kiki ei oodatudki neid noori, kes tulevad otse keskkoolipingist sest neil puudub elukogemus. Parimal juhul on nad võimelised tegema armastusesuguseid noortest, aga millestki muust ei pruugi nad midagi teada. Mulle tookord tundus, et see on hea ettekääne teha midagi muud ja nii ma läksingi õppima ajalugu. Kui ma seda nüüd jõhvis rääkisin, siis olid mõned saalis istuvad teismelise tüdrukud sosistanud. Näe, nüüd on ta siis nii vana, et talle ei sobi enam armastusest filme teha. Oh jumal, selline märkus ühtaegu lõbustas ja samas ka veidi irooniliselt kurvastas. Mul on muide valminud oma esimese armastusfilmi stsenaariumi, mille ma kirjutasin alles pärast 40. eluaasta piiri ületamist. Nii kaua võttis see aega. Teisipäeva varahommikul sõidan Pariisi tagasi. Eestis on sõber, kes ütleb, et kella kuue ajal väljuvad lennukid on lüpsina asja, lennukeid. Seda seepärast, et ainult lüpsinaised tõusevad nii vara ülesse. Lennu ajal ja seejärel ka ümberistumisjaamas. Kirjutan kiiruga oma ülejärgmise filmi triitmenti Berliini filmikoostööturu jaoks. See on kuni kaheksa leheküljeline kokkuvõte stsenaariumist. Idee on selles, et väga tihti ei ole suurtel postidel aega lugeda kogu stsenaariumit aga nad tahavad tekstist siiski kõige rohkem teada saada, kui ainult lühikene sisukokkuvõte. Tihti kirjutatakse, et liikmed ka juba enne stsenaariumit valmis ja sellisel juhul on see kui tööplaan kirjanikule. Minu puhul oli ülesandeks juba olemasolev stsenaarium uuesti lühidalt ümber jutustada. Üldiselt mulle tundubki, et filmimehe põhiaeg läheb oma ideede taas taas ümber pakendamisele. Igal juhul on kuus tundi reisil piisav aeg, et see paber valmis saada. Niipea kui oleme Pariisis, saan paar telefonikõnet Eestist. Tihti ei adu isegi mu sõbrad, kui nad mulle helistavad, et ma olen juba poolteist aastat Prantsusmaal elanud, ütlen seda ilma uhkuseta, sest ma arvan, et tegelikult ei ole Prantsusmaal sugugi parem kui Eestis. Mina olen siin praegu vaid filmi pärast. Aeg-ajalt helistavad ka ajakirjanikud, kes meelitavad mind ütlema midagi mürgist mõne telesaate kohta. Ärapanemine ju müüb hästi. Üritan siis mitte väga snoob näidata, kui neile ajakirjanikele seletan, et ma ei ole neid eesti telesaateid näinud. Ise helistan operaatorile, kellega on vaja võtta kohtadele pilte, tegema minna. Ta ei saa tulla, sest sel nädalal on lastel koolivaheaeg ja ta ei ole juba hulk aega filmivõtete pärast saanud koos lastega olla. Mul tuleb seda muidugi aktsepteerida. Seevastu filmikunstnik on väga rõõmus, kui talle helistan. Õhtul tuleb veel üks hea uudis. Meie filmiprojekt sai Belgiast raha. Jälle üks samm edasi. Vestlen telefoni teel pikalt Laine Mägi ka, kes on ka Pariisis, et minu filmiprojekti raames prantsuse keelt õppida. Kui ta räägib oma juhtumistest koolis, saan aru, et ta prantsuse keel on tõepoolest suuri edusamme teinud. Kolmapäev, täna jätkan oma ülejärgmise filmipaberite koostamist Berliini jaoks. Vaja on inglise keeles kirjutada režissööri nägemus, sünopsis. Kõhklen mõnda aega. Mu Pariisi tillukeses kodus haigutab külmkapis jäine tühjus. Pean vist kõigepealt poodi minema, sest näljasena ei tule kirjutamisest midagi välja. Lisaks kõigele peaks uuesti käivitama rutiini, et iga päev ka sporti teha. Jooksen tavaliselt Montmartre zooparki ja seal Tenneli ringi kokku umbes kuus-seitse kilomeetrit. Tean kindlalt, et Eestis on parem joosta, aga rutiinil on ükskõik millises maailma linnas hea omadus ise endale sisendada, et miski siiski toimib. Ma jooksen. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kui teil on selgelt nägijatest lemmikloomi, koeri, kasse, hobuseid, sääski, kilpkonni, kes on suutelised ette ennustama meie edulugusid ja seda, millal ükskord õnn õuele jõuab, siis kirjutage meile aadressil Urmas Vadi ät r punkt ee. Lõpetuseks jääb mängima aga üks poola unelaul. Muuseas, neid laule saab kuulata täna ja homme Tartu mänguasjamuuseumis. Kuulake, jääge kas või Obama ja nähke, võib-olla isegi und. Aga peaasi, et järgmisel laupäeval kell 12 jälle üleval olete. Kohtumiseni.