Tere, kullakallid nüüd muusika, kuulajad. Tere õhtust. Õhtune õhk nüüd muusika eetris tulevasest tunnis on ilmsesti täis elektrit suuremal määral kui see mõnelgi varasemal korral ehk olnud all. Läti pole siin midagi võrreldes sellega, kuivõrd tugevaid elektrilaenguid erinevas mõõdus vormis erineval viisil võib kuulda, näituseks sellelgi suvel seitsmeteistkümnendast kuni 19. juunini päevani Barcelonas sonarinimelisel festivalil mille nimi on Tiit, kus need festivalist nimega Solar, mis püüab ühendada peaaegu et kõikvõimalikke erinevaid elektroonilisi, muusika ja muid kunsti tegemise vahendeid kasutavaid stiile, suundi lähtume, siin on toimunud aastaid sealsamas väiksest err kavas enamasti südasuvises Haanjas ning nõnda palju kui tänase tunni võimuses püüame mängida, et neid artiste, kes seal eelnevatel aastatel külas käinud on ja anda aimu sellest mida üks seesugune järjest laieneb, järjest enam mainet kogub elektroonikafestival enesest kujutab siinsamas ju tegelikult üsna meie lähedal Euroopa mail meie esimene esineja, kes peaaegu terve oma palaga eetrisse pääseb, Oll rikal Kaalu pisut segadust tekitav nime, sest perekonnanime poolest seesuguseid artiste, kes muusikat teevad, on käinud eestimaistel festivalidel, nii šargaljale nimeline itaalia, prantsuse akordionimängumeister, jazzkaarel, hiljem praegu või ka elektroonilise tantsutegija, kes lihtsalt end kaljaoluks nimetab ja pärit hoopiski Briti saartelt. Sedapuhku seitsmendad rikal prantsuse uuema elektroonilise muusika esitaja esindaja, kes näitab, et nii hästi abstraktsemaid, kammerlikumaid, pisut avangardi maigulisedki kõlanud kaunis kenasti ka tasuliste taktidega kokku sünnivad. Panud. Bliss infiinisheri Palo see päritolu elektrooniliselt muusikult, Frederik Kaljanalt Nendest üsna erinevatest, ilma nurkadest kaugemalt ja lähemalt Barcelonasse sonarifestivalile jõudnud elektroonilisest helikunstitegijatest. Üks nendest, kes on seal käinud kui varasematel aastatel, kuigi praegu, kes soovib õitseda sonari aadressiga internetileheküljelt täpsemalt järele uurida kas Costa Rica, Lihula, näiteks tänavuste esinejate hulgas olla. Festivali üks põhisüüdlasi, nii-öelda selle üks peamisi korraldajaid, Ricle palav on öelnud, et festivali kirjeldada seeläbi, mida ta ei ole, tundub talle oluliselt lihtsam kui kõnelda sellest, mida tema ja nüüdseks juba mitmekümne 1000 kuulajani ulatuva publiku meelest festival on. Niisiis, mida festival ei ole, rikneb palavus, Rootsi ei ole see lihtsalt tehnofestival tantsupidu, ehkki neid mehi, naisi, kelle ametinimeks kirjutatakse d j on sellel üritusel ohtrasti, nii Eestist, tantsusaalist, saalides kui päevavalgel platsidele erinevate suurematel, väiksematel esinemiskohtadele astumas. See Palo sõnutsi suisa avangard festival. Ehkki küllalt kohtab ka neid helikunsti tegijaid, kes on võtnud oma tegevusalaks üsna kitsa heliriba ning seal siis mitte niivõrd laiuti, kuivõrd süvitsi uurivad nii mõlemat tämbriteadust kui kõikvõimalike ümberkäimise viisi müraga. Meil viise, mille läbi mürastki muusika ja helikunst võib saada. Valge tee olevatki olnud selles, et leida kohtumiskoht Nende jaoks, kes katsuvad elektroonilisi vahendeid postid tegemisel rakendada ning mitte ainult helikunstniku ja publikut, vaid teisalt ka muusikatööstuse esindajaid ja loomulikult kommenteerijaid, kuid Surnalistika ligi tõmmata. Kõigi Paalo väidetega nii festivali kui kogu praegusaegsel elektroonilise muusika seisu olemuse väärtuste suhtes ei pruugi selle saate kuulaja ega ammugi siis kümned tuhanded festivalil käinud küll üksipulgi nõus olla. Aga ettevõtmine on olnud ilmsesti vaeva väärt ja tundub, et laieneb ning seda mitte sugugi kvaliteedi arvelt. Me siseneme nüüd erinevalt eelnevast prantsuskeelsest, ehkki keelt kuulda ei olnud muusikalisest ruumist rohkem briti kultuurialadele ja meeski lõigeimialefinitšaeld esinenud nimeks. Aga söötsin, ehk siis kirurg teeb meile järgnevalt siin nüüd muusika eetris helikunsti, mis nime järgi viib meid üheksaks tunniks tuleviku lai laosinduda. Pala pealkiri õigupoolest võtab küll aega tibake vähem kui neli ja pool minutit ning selle tunni lõpupoole üsna üsna saate saba otsas võib kuulda häältena bändi ehk sööline esituses ka sootuks teistsugust helidega tehtud kunsttükke kui, kui see järgnev tuleviku nimeline pala söödion ja naine, no siin tuleb veel üks helikild, mis kunagi kindlasti kõlanud ka sonarifestivalil, millest täna nüüd muusika saadetud. Hääle kuulajale, kes tänast müüruusika tundiseni jal pisut kõheldas, ehk kuulanud kes ehk on jõudnud arvamusele vaatamata mõningatele väidetele, saate alguses, kipub nüüd muusikatund täna ikkagi meenutama rohkem alternatiivset tantsuõhtut kui, kui abstraktset või hoidku eide, kes avalgardistliku helikunstitundi sellele kuule meelelahutuseks või teadmiseks ettehoiatavalt vete lohutavalt, et kõik eni vilt sellest tunnis ei jää teps mitte niisuguseks, nagu varem kuuldud tuleb naid, abstraktsemaid või äkilise Maidki kunsttükkide tegijaid ja neid tegelasi, kes tegelikult võivad ka nii ühesugust kui teistsugust palet ise ette pöörata. Eks neid on nagu taamal eetris kõlav Boothriks seisuse nimega grupp, mis sisaldab küll kaht saksakeelset elektroonikat muusikut, neljalandi, Velmegija, Toomas Kärner, mõlemad seotud ka üsnagi tuntud elektroonilise muusikafirmaga Mil Plato toosama porteriks, kes, olgugi üsna häguselt ikkagi Plansuliste rütmidega eel kuuldud pärast tüüris võtab nüüd muutuda tunduvalt hajusamaks, ehkki tolleski olevas valas Oll teatav helipilvede pursseerimine teatav rütmika abstraktsemal moel ometigi olemas. Võib siiski kahelda, kas isegi väegade alternatiivse moega tantsuklubides kusagil väga vastu hommikut ja sügavas öös võtaks keegi tantsida. Pigem on see nüüd juba teistsugune kunst, muusika kui nad eelmised tantsutiirud, ehkki tegelane jällegi üks neid, kes käinud Ivari festivalil eelnevatel aastatel Barcelonas on seesama tasama grupp Booter, eks. Järjekordne Päikesepaistelise festivali paar osalejaid, kelle muusikale Me küll nüüd aeg üsna alguses vahele segasime nimetab end meil Allen, ehkki liigub tema ringi. Kui nii, võib öelda hoopiski teistsuguses keele ja kultuuriruumis eelnevatest tegelastest tegemist küll samuti vana ja tubli kauge kultuurrahvaga selle rahva esindaja. Sest mehe nimeks õigeks nimeks, mille järgi tema vanemate tunnevad, on nagu n õõnes kortes sporteega. Seesugune lagurate, sümfooniliste maheduste ja kamakad ramminud teisi kokkusobitamine ei ole muidugi teab kui uus sõna, tänasest taevas ei ole ta seda enam uus, aga homsest küllaga ja on kõikvõimalike stiidilistasimbiooside otsimine ja tihtipeale nende leidmine ilmselt juba nende mõne viie-kuue aastaga sonarifestivali üheks olulisemaks tunnusjooneks. Miguel Nunez Cortez Ortega juurest. Me liikumas läbi ühe väikse vahendatud mälestuspildi 98. aasta sonarifestivalist. Peagi. Sootuks väänavamate või siis ka aju ragistada omate helide kunsttükkide juurde. Aga siin vahepeal vahepealne mälupilt, sõnad kuuluvad Briti kriitikule Robbie vangile, kes on olnud üsnagi pusin sonarifestivali jälgija kroonikas kirjutaja selle sündmuse algusaastatest peale ning kes on tabanud ühes oma festivali üleval alates mullusest suvest. Kaunikesti kena pildi. Pilt järgmine. Peol ja tema inglise muudegi kolleegid jõuavad kella kuue paiku viimase festivalipäeva hommikul väsinuna tantsulisemat ürituselt tulles oma istmiku maha toetada, hinge tõmmata ning leiavad end istumas samalt pingilt koos kunagi äärmiselt popule gaase saksa elektroonilise pime ansambliga Kraftwerk. Veteranid olid 98. aasta suvel palutud Solaris esinema. Korraldajad lugesid seda iseenese jaoks kahtlemata auks. Ja Kraftwerk kirjeldab seda krediidikrabi jalg nägid välja ja oli täpselt seesuguse moega, et peale oma esinemist olid nad järgnevad kaks päeva ja ilmselt töödki ringi kõndinud mööda Solari heliküla. Väga globaalset küla, mis on täis nii kõikvõimalikke sõnalisi üritusi, arutluspaneele, pisikesi sümpoosioni, kõikvõimalike videos ja üldse igasugu multimeedia, installatsioon ning muusikat, igat masti veteranid koondnimega Kraftwerk olid ilmselt seda kõike uudistanud. Nad olid näinud, milleni on maailm vahepeal jõudnud, sel ajal, kui nemad on olnud kusagil vaikselt varjusurmas või nokitsemas oma vanade populaarelektrooniliste hobuslikeste kallal ning seal siis istusid seal oli festivali 98. aasta viimase päeva hommikul pole ilmselt tükk maad targemana ja nagu rõhutab krediidi sõnatuna. Ja vaevalt et meil väga palju lisada uni nii otseses kui kaudses mõttes. Sest roboti lik, esteetika ja sedasorti iroonia, nagu seda kunagi Kraftwerk rakendas ja jõudis seeläbi armsaks saada mitte üksnes avangard istidele populaarse muusika poole peal, vaid ka mitmetele seesugustele Eesti festivali telgi tuttavatele, väliskülalistele, kes ise pesuehtsat džässi mänginud, ometi maininud ning seda muusikaski paista lasknud, et Kraftwerk nende loomingusse tugeva jälje jätnud. Nõnda nagu Kraftwerki tegelikult võttis ette üsnagi lihtsaid asju, selles mõttes. Võttis helisid maali ja vaatas, kuulas, mis sellega teha annab. Samamoodi on nimetanud end lühidalt ja tabavalt järgmine esineja, Torsten Nikolai, kelle koodnimetuseks elektroonilise muusikalavadel ja stuudiotes on signaal. Festivalil sonar, mis elektroonilist muusikat nii teistmoodi esitleb, toimub suviti juuni kuuti. Hispaanias Barcelonas on üks seesuguseid kohtumispaiku, kus, nagu juba ennem sai mainitud, ei loodeta kokku saada lihtsalt hästi rohkepäist, publikut ja lõpmata kirevat seltskonda esinenud vaid tahetakse hästi ja heas mõttes ära kasutada ka muusikatööstust. Vähemalt osa sellest, kes kohale ilmub, tekkis teinegi kord oma sponsorluse õla alla paneb selleks et kogu ta linnake, esinemiskohad ja nende lähema ümbrus kindlasti oleksid kenasti inimväärilised, oleksid mugavad. Tõepoolest kosutavad hääd ja meetrile tunduvad kohad olla. Ning võib-olla. On see ju ometi üks värlisemaid võimalusi muusikatööstusest tagasi saada, Pattaya rakendada seda raha, mida huviline sinna tegelikult kaudselt igal pool maailmas maksnud on. Just nimelt seesugustel eesmärkidel ja seesugusteks tegudeks, kui et mööda platsi käiksid kenad neiud miniseelikutes ja lihtsalt Kübarat. Tõsi, too viimane firma ei ole küll muusikatööstuse osa vististi veel võib-olla. Küll aga on tuntud nimi elektroonikatööstuses omanik ja peaaegu seisudeni imega esineja juba üsna meile, lähedalt maalt, Soomemaalt on astumas luid muusika eetrisse peatselt ehkki seoses muusikutööstusega maksab mainida sedagi, et ta grupp praegu kahest kangest mehest, Vainaste väisenest koosnev Pansolik kandiski algusaegadel nimetust Panasonic seni kuni suurkorporatsioon vahele astus ja ei lubanud seesugustel väga kummalist helikunsti nikerdavatel tegelastel kusagilt Soomest, pealegi tarvitada täpselt Maailmakuulsa firma nimega sarnast nimetust. Ning tulemuseks on see, et Panasonic Mick jäigi sama pikukeseks. Aga keskkohast kadus ära üks täht miga. Vainio ja tema sõber väisenen on teinud küll samamoodi muusikat, mille järgi ei ole suur kunst tantsida klubilises olukorras. Aga mina olen seni esile see suguseidki hääli oma kõikvõimalikest analoogsüntesaatoritega, digitaalaparaatidest, mis leiavad oma muusikalise aine just nimelt sellest, et peenelt mitte ainult disainitud, vaid ka tarkvaraga varustatud masinavärk üritatakse ja suudetakse valesti käituma panna lendavaid teisiti. Panasonic kõik on praegusel ajal vala alaline elanik oma kahes isikus sest joon leidnud Vainio ja olevat tolle koha festivali, linna oma elektroonilist ettevõtmiste jaoks kõige paslikum paiga Euroopas vähemasti siin üks pala, mis ilmselt samamoodi sonaadi lavadel kunagi või klubides kõlangad, valdsolik. Viimased poolteist minutit, mida siin nüüd muusika eetris kujundas, loominguline kollektiiv nimega Fames mainivad ehk siis talupoja käsiraamat ometi elektroonikute ansamblitele tola kandis FM ehk siis eesti keeli ultralühilaine no ju ta muu hulgas täitis kuulaja teadmata sedagi ülesannet testis kenasti kenasti. Õigupoolest või mitte, levib heli teie vasemas ja paremas muusikaga motika alalishelisid, testitud on, olles sonarifestivalil, kus Paamas mänialgi on viimastel aastatel üles astunud. Nii, ja naapidi on proovitud, kuidas levivad helilained ümber meie pool lapergusest poolkera, see tähendab, on tehtud üritusi ja vahel tabatud ka märki selles suunas, et proovitud erinevate silmanurkades asuvate muusikute vahel, kellest mõistsis Solari festivalil tekitada virtuaalseid kontsed olukordi ning kuigi seesugused ettevõtmised kõikvõimalike virtuaalsete, arvutivõrkude ja muude usinalt jooniste abivahendite tarvitusel on, on välispidiselt pisut müstilise moega, sest kohal viibinud, kes asja Barcelona poolt on vaadanud, on teinekord olnud sunnitud tunnistama, et vaatamata suurtele videot maalidele ja oma arvutipargi taga kummargil pusivatele elektronmuusikutele on ikkagi võimatu olla 100 protsenti veendunud, kas muusikaline kohtumine ilmaruumis aset leidis või mitte. Aga katsetusi selles suunas jätkatakse loomulikult mitte ainult tsaarifestivalil Barcelonas, vaid üle ilma mujal poolgi. Ja aeg-ajalt on seesugune üritus olnud päris kena kuulata mitte ainult osalejatele, vaid ka väärt kuulajatele. Siirdume nüüd korraks sellesse muusikasse valdkonda kus džäss ja praegusaegne elektroonika kokku saada saavad küll üsnagi populaarses kontekstis ja teeb seda samuti soomemaine mees Chimite Elar, olgu siis see veel üks väike tagantjärele kummardus. Kellingtorile, kes mõni aeg tagasi lasi muusikahuvilistele maailma tähistada oma sajandat sünniaastapäeva. Palal karavan esineja Chimitena. Viimane helik killuke möödunud suvistest Saari festivalidest Barcelonast kuulus trupile nimega hypalai. Multikultuuriline helide popurrii, nagu Taani ei ole saatetegija paraku võimeline loo nime küll välja lugema, sest originaal on araabiakeelne ja nii kaugele saate tegija keeleoskus ei küüni. Küllaga esindas ta viimane pala jällegi seda pisut tantsulisemat populaarmuusikalise mat ja nagu öeldud, ka multikultuursemalt poolt, mis Ivari festivalil, olgugi see Euroopa festival ja üritus on soositud ja oodatud ilmselt edaspidigi. Usun, et võib isegi, tasub üle korrata sellesuvises Ivari toimumise aeg seitsmeteistkümnendast kuni 19. juunini. Kolm päeva-ööd täis ilmselt palju mitmekesisemat muusikat, kui sellesse tänasesse nüüd muusikatundi mahtus. Ja muidki üritusi, sest nagu korraldajad ise möönavad kõrvalt kommenteerijad samuti tunnistavad on Solar seesugune üritus, mis ehk kahes osas koosneb muusikast. Ülejäänud osades mitmesugustest multimeediaettevõtmistest on ühtaegu nii muusikaüritus kui väikest viisi ka muusikaturg ning mõnelgi puhul nii ettekavatsetud kui spontaanselt korralduv muusika arutelu. Henrik plekkpala au eelpoolgi tsiteeritud või festivali peakorraldajaid. On küll arvanud, et elektroonikamuusikas ka selle poolest on, et ta ja mõnevõrra keelele tuginevat vokaalses muusikas ilmnevad ameerika ja briti ülemvõimu kipub pärssima. Ent Juvist kuulub Toobalav arvamus siiski rohkem populaarmuusikat valdkonda ja, ja tunnistab võib-olla ka nüüd juba natuke tagantjärele olukorda, mis eelkõige vokaalsest popis kehtinud. Küll võib. Ma usun, nii mõnigi eestimaine muusika, Uudishimulik eelkõige need, kes on leidnud enesele midagi meeldivat kuulamisväärselt, nii nüüd festivalilt kui näiteks jätskaar. Ja kes käinud teisel pool lahte Boris rääkimatrovskibest võtteid, et kui on veel võimalust oma plaane seada kasvõi sel suvel või siis mõnel järgmisena sonar vaevalt kaob. Ilmselt ta tugevneb ja laieneb. Sõitsin päikselise Hispaaniasse. Arvatavasti on see selle saate tegija veendumuse kohaselt festival, millega tutvust maksab teha. Mine jääb küll see lubatud saates ots, kus saab kuulda helimaterjali kallal nikerdamas skalpelli, kujuteldava skalpelli ja tegelikult mitmekesise elektroonilise masinapargiga todasama lapseliku nimega Brittima meest. Väldi, kes selle nimeks võtnud elektroonilises muusikas kirurg ehk sööd. Jäägu see abstraktne Helju natukeseks tänase muusikatunni lõppu ja endid, kus need arvatavasti kuulettide järgmises, nüüd muusikas sootuks teistsuguseid helisid. Nii või teisiti jällenägemiseni.