Tere õhtust, kullakallid kuulajad. Tänane klassikaraadio muusika tungivat Teieni Tartu stuudiost. Selle saatemuusikavaliku on teinud kiitused ja millal saate tegija alal meelhr kuulajale kinnitada veel kord seda, millele osutasid raadiokava tänane tunni pikkune praegu õigemini need 59 või veidi vähem minutit, mis sellestki on meie päralt, on järele jäänud kuulub arvatavasti käesoleva aja ühele erakordsemale naishäälele. Selle hääle omaniku nimi on Sheila Chandra, tema sageli suuresti sõnadeta laulud täidavad nüüd raadioeetrit. Tänu nüüd muusikatunni esimene sõnadeta lugu silatšanralt esimene täispikk eetrisse jõudnud pala pikkuselt küll üsna lühendale ja nime poolest koguni keeltes kõnelemine üks keeltest kõlemise seeria Hei noppeid, sest samanimelisi rütmiliselt väga eksaktseid silp kõnelemise lugusid on silatsiaal Rooma 90.-te aastate heni albumitele ilmutanud ligi pool tosinat. Muidugi, siinkohal on kerge kujutleda terase silma ja kõrvaga kuulaja võimalikku etne heidet selles suhtes, et mitte ei tundu filotšanra laulutseni olevat ainult sõnade poolest kesised vaid ka viisi poolest mõnevõrra tagasihoidlikum kui. Seesuguseks väikseks võrdsemiseks ehk alust annabki siis järgnevad lood kus instrumentaalsaadet nii akustilist kui elektroonilist burdoone helidest täidetud ja mitmeid Voriatuudi esimesel kuulamisel isegi mitte kergesti kõrvapaistvad meloodiaid sisaldavad. Need lood ehk väravad vastupidi, siiski siratsiaal raisale õelad, et arvatavasti sellest, et juba oma karjääri alguses kaheksandate aastate hakul, kui ta tegi muusikat, mis enamasti oli sootuks teistsugune kui enamik tänase saate muusikast jõudis otsusele, et tegelikult pole tal päris otsest üht painulist eeskuju võimalik oma muusikateel leida. Ja et kõik reeglid, mille järgi aeg-ajalt kavatseb käia või neid ka muuta, tuleb tal ise luua, ehkki mitte tühjale kohale. Sest pärit on Shira Chandra, tema vanemad õieti Indiast me ju ise on elanud lapsepõlvest peale Briti saartel ning India element, mida vokaalis kui väga mitmekihilised selle vokaali taga hõljumas instrumentaalosas arvatavasti tuntav sagedasti. Nüüd aga kontrastiks kindlasti ja võib-olla võimaluseks süveneda Philadžanra sõnadeta helimängudesse teisest kandist. Kontrastiks eelnevale loole saab olema kahvinaar, järgmine pikem pala Gusto kõrgsetele Purdool nendele toetub. Vokaalkunst avab end loodetavasti mõnest muustki küljest. Külalistelt Kristikutelt võis eelpool kuuldud inflatsioon tra pikaldane rahulik tüüne kahvinaar kindlasti olla paigutatav maakera idapoolele. Küll aga sisaldas mitmekihiline heni pilt kahtlemata niisuguseidki elemente, mida teinekord kohtab ka läänes erinevate lauljate lauljannade kõlalistes olla mentides, intenatsioonides, nüanssides ja filodžanreemise tunnistust mööda hakkas ta märkama juba 80.-te aastate alguses, tehes veel suuresti seesugust kõla kunsti, mida annab paigutada pigem popmuusika alla. Et näituseks ka Briti saartelt pärit ja tema poolt imetletud hulk lauljaid, et needsamad helilised ornamendid sarnanesid ühtäkki öeldis tavaliselt neil hetkel tema jaoks suuresti Põhja-India vokaaltraditsioonides, ilmnevatega või niisamamoodi hakkas ta märkama. No et see ornamentika häälekasutus on tihtipeale tavatav sarnastes vormides ka, miks mitte Andaluusia iiri indiaani, pulga Taarja, paljude Vahemeremaade muusikas ja seesuguse äratundmise läbi kus ka edaspidiste aastate jooksul kõik see, mida silatsioon ta siis juba vägagi omapärases ja isikupärase lähenemisega helikunstis võib kuulda. Küll, aga olgu siin saateski mis, mille poolest need muusika üks aga võib-olla hiljem veel mõni viide tollesse Filantšuk Sandra muusikalisi lapsepõlve tollesse aega 80.-te aastate alguses, mil ta kuul iseenesest tähelepanuväärsesse hetkeks ka väga populaarsesse Anglo-India populaaransamblisse mul suud ning ka tema hilisemad sooloplaadid 80.-te aastate keskpaigast võib-olla isanale kõlaliselt kõigi nende hilisematele aastatel hilisemates albumite sisalduvate mitmeplaaniliste mitmekihiliste õlapiltidega. Ma algust oleks, teeks usinad söanda tänaseks päevaks, meil on jõudnud ori tasapisi juba sillutatav siis nende esimeste sooloplaatide aegu, kust ühelt neist teiselt järjekorras ja aastanumbril 1984 ilmunud sooloplaadilt, kuid on nüüd muusika järgmine pala. Vurdaal heli, too pikk, pidev just nagu vahelduseta edeneb muusika saateks pidevalt ühtlases kuulsis tiksub. Toon on mitmetes muusikakultuurides siiamaani märgatav, enamasti küll seoses folklooriga ja võib-olla et nii mõnestki kultuurist praeguseni mõnes mõttes püha justkui märk, heliline märk kõige olemasoleva edasi, keskmisest justkui visuaalne visuaalse märgi oma saba sööma. Külaline võrkuja. Silatsioon ral kummaline küll, nimetanud oma lusikat paaril puhul ka post sämpleri ajastu muusikaks mis tundub ehk kummaline, seetõttu just nimelt iidsetest traditsioonidest tundub silatšanra leidvate vahelidesti lätter. Ja kuis võiks tsehhis küll seostada elektroonilise ja küll veel viimase ajani põhiliselt popmuusika pärusmaale? Arvatava heli tegi tekitamis masinaga sämpleriga. Järgmine pala mille nimeks Speaking Intals. Olen küll üks neid, mis, mis laseb aimata toda sämperist tuleva kollaasliku muusika kokkupanemise põhimõtet, kus tükk tükikese kõrvale näpistatakse teinekord kuulajale arusaamatult Ki kust või mispärast. Ent silatsioon enese arvates ei oleks iial suutnud vähemalt seesugusel kujul nagu praegu, kui viimastel aastatel muusikat, kui ta poleks enne kuulnud kuidasmoodi erinevates kontekstides pärit helikilde suudab kokku panna samper. Võib küll öelda, et silatšanra muusikalised sulamid on ühtlasemad, seesugused, kus liitekohti sootuks vähem märgata. Olgu ehk šantori kasutajate puhul tavaliselt. Ideaal võib-olla muusikana ideaal, see, et ühte muusika palasse või vähemasti siis ühe muusiku loomingusse suudetakse kokku sobida teda nii lääs kui ida, nii elektroonika kui akustika. Ja arvata võib, et ideaale või milline ta õieti peaks olema, isegi ideaal on raske öelda võiks kõige lähedasemalt tolle saavutatud ka näiteks silatšanra 96. aasta albumil põun kroon, rõõm, nimi, mida võrdlemisi raske eesti keelde ümber panna. Mis aga oletatavasti on, kas Filatsioon ränese arvates lähim kõigele sellele, mille poole ta on järjekindlalt heliplaadilt heliplaadile aastast aastasse liikunud 80.-te algusest peale? Voogron rõõm sisaldab just nimelt akustikat, elektroonikat. Nii nende mitmekihiliste Heliladestuste esiplaanil kui taustal tule plaadi salvestamine oli omamoodi väga peente sisemiste kunstikaaludega kaalumine nimelt selles osas, kuis otsustada, kuivõrd on vokaaltoodud kuulaja tähelepanus esiplaanile. Kuivõrd missugustes vahekordades peavad olema kokku sobitatud taustal kõlavad mis tahes pillid, mida siis parasjagu kasutati mitmetes skulptuurides nendesamade pikkade pidevate portaal helide tekitamiseks kasutatavad Austraalia Tyleri tõu Euroopas väga paljudes kohtades levinud torupill aga sama hästi linnulaul või ookeanimüha. Ilmselt on õiguspüti kriitikul RoPyongil, kes on leidnud selle plaadi tegemist konteksti hinnates et helistuudio üleni oli muudetud omalaadseks. Suurendus kõrvaks ja arvatavasti ka muusika mängimise masinad, milles filotšanra albumit kroonrõõm mängima panna on samasugused teisesed suurenduskõrvad sest tolle pala erinevaid fragmente talle ühe pika albumi erinevaid lugusid, mis kõik ühte sama nime kannavad võib kuulatada poolest kindlasti ka tosin korda. Ja ka siis 10.-le 11. 12. või tead mitmeteistkümnendal kuulamisel avastada, et kusagil seal on siis helimaailmas liiguvad meloodiad, mida pole siiani eelmistel kuulamistel just nagu märgatudki seal väga tänuväärne helikunst selles mõttes, sest kui palju siis, mis ta soovis stiilist oleks seesuguseid katsetusi. Ja tulemusi, mille puhul värskus ja üllatusefekt tundub, et ei saa viia Ladza. Erandid öeldakse sageli kinnitavat reeglit. Erandlikuks selle saate kontekstis, kus valdavalt india anglo luuleta režilatshaldas sõnadeta laule kuuleb, pole ilmsesti ka viimati kuuldud pala. Vala keldi ballaad, alandame Glenn, selle paaris lõbus, solvavad väishi, mis rüütatud küll valdavalt jälle postitavasti idapärasest idapärastesse helidesse sisaldasid hetkel sõnu mitte salmi. Ent seisused eraldi silotšanra muusika puhul üldiselt ei pea olema otsitud millegi kinnituseks või ümberlükkamiseks. Need näitavad ehk nõnda kellegi filošanres sõnadeta lood, mis vahest küll tema helikunsti isikupärasem külg all, et ka keeltes täiesti olemasolevates vanades iidsetes praegustes keeltes kõneldes lauldes sulat silotšanra, täita oma laulud samasuguse maagia isikupäraga nagu ka siis, kui ta sõnadeta laule esitada. Niisiis olgu veel kas siis erand või mitte selles saates erand, sest tegemist järgnevalt taas sõnadega lauluga ja selles saadeta laulus lauldakse samamoodi mitmetes erinevates keeltes. Pala kannab pealiskirja seiklitestons ehk pühad kivid. Sheila, Chandra ja tema pühad kivid, palaviand. Ei tea, kas näed, kivid said üles korjatud ja eetrisse veeretatud sülatsioon 82. aasta albumilt temakese jaoks üsnagi tüüpilise või paljuütleva pealkirjaga heliplaadilt ving ma jään siis ta poissi ehk siis Ühte põimides oma esivanemate hääli ja esivanemaid näib filotšanra laulude järgi otsustades sisaldavat tema jaoks terve maailm. Sest nii oma mitmekeelsetes või ka sõnadeta keeletutes kiretaks tegevalt isikupärast. Lauludes jääb ta ilmselt otsima maailma erinevaid muusikuid, ühendavaid elemente ning neid ikka ja jälle leidma loodetavasti ja ühte toimima. Nõnda nagu ka selle saate viimastes palades. Lament ja keeltes kõnelemine number neli issile saake täidavad selle saate, mis oli nüüd muusika, mida tegi täna tartust, liikus jälle kuulmiseni.