Tere hommikust, hommik. Tere hommikust. Sarvikut ladina keeles postaurused. Tere hommikust, matkajad, maakus, Valencid. Tere hommikust, päike neljas, matkab. Üheksas juuli on meie jaoks alanud. Telgi kõrval pühitses aurus Vusdaurus eesti keeles koduveis, nuhib oma niiske ninaga ja pole vist maailmas Uudishimulik omat looma kui lehm. Aga uudishimu vihjab teadmistehimule, teadmised teevad üha targemaks, järelikult peaks lehma sugu samuti üha targemaks minema või läksime oma arutlusega rappa. Kahju, et niisama see jäigi seekord käimata. Pidime küll läbi kõndima Viru raba õpperajal, kuid vihm nühkis käigu ära. Tänavanega täike ilm nagu operetis Oklahoma. Nii kaunis on hommik ka lehmad nagu Oklahomas ainult lagendikule seeria, vaid üks võsu karjamaadest ja siia sööma tulnud kari, uurid, kas ei saaks oma igapäevasele menüüle mingisugust vaheldust kummalistest värvilistest asjadest, mida eelmisel õhtupoolikul veel polnud. Nüüd aga on sarvikut, laske jalga, me tahame oma telgid maha võtta, tahame ka sööma hakata ja minna siis oma uudishimu rahuldama. Meie saame sellest küll targemaks. Nii paistab ta Elas mari juba kaasates. Näändraktiivin. Oo, kuis nii kaunis on? Need olid nii ka niikuinii on selline too mulle seeni naaseda Neine. Seisma. Tänase päeva giidi Tiiu Mülla võtsime pardale võsult. Nüüd sõidab buss juba tema poolt maha pandud kursi järgi. Siit vasakule siit paremale, otse edasi, nüüd jälle paremale. Stopp. Picagase. Naine tänas maa külalisteks on õige valik Eesti Raadio õige valik. Lisahirmud. Tore küll, kõige kenamad, vaadake aknast välja. Vesiroosid, poeg kinkis selle Tiidimule koos vesiroosidega, ainult vesiroosid, siis ei õitsenud aga teie jaoks täna, et seal ja seal kaheaastased vesiroosid väikesed tema ise kaevas selle ja vett on siin umbes nii palju. Niimoodi. Ei tea, missugune vaade avanes sellest aknast tol ajal, kui siin suvitas Estonia teatri solist bariton Karl viitton oma pianisti, sest abikaasa Helmi viital mäeväljaga kindlasti teistsugune, ent kindlasti samuti kaunis. Praegu on siin Laine Sundja kodu. Laine Sundja harrastab imepärast kunsti, mis on maailmas vist küll ainulaadne taieseid puukoorest osa tema loomingust võime näha siin puukooretoas. Need ainulaadsed teosed pole graafika, Polomaalid, mingi sugulus ehk on Intaarseaga pilt kujundatakse puitplaadile, liimitavatest, puukooretükkidest. Nad on jah niimoodi saadud, et vaatasin ükskord lähemalt ühte puukoorekildu, see on nagu inimesegagi alune, paistane ju, mitte midagi, ma teie ettepanek tänase hunniku siia reite puukoori, siis ta leiaks seda. Läksin peale natukene valget, pisut halli, pruuni ka mõne peal kollast ja kõik aga inimese kangani vaatad teda pealiskaudselt, mitte midagi, nii hall nagu nagu suletud raamat, aga sõira tehe juba kaane lahti, vaata, tiitellehte autor on hea. Hea ja hakkab siis natukene lugema, põhjalikumalt veel. Vaatad südamesse ja armud ära, puukoorega oli samamoodi. Harrodera vaatasin pisut sügavamalt ja mõtlen seda teie täna ka, kui teie siit lähete, siis te näete puukoorekildu teistsuguse pilguga seal muidu niisugune materjal on majostaga kaminas tuld süüdata, aga siis ei raatsi enam. Siis vaatad siia loodus joonistanud. Mina nurgake, vahemaad, Expilt kõnnumaade traagika, see on siis kusagil kullaotsijate 12, ülejäänud aga oma pikakose all tõlkas, mäletad, mõnikord on nõnda, et elada suures majas, sa tead, et eksam, minu aken ka, aga sa ei suuda enam varsti meenutada, milline just on see minu aken, kus on minu kodusoojus ja nii ma siis mõtlesin, et ma püüan peast Picagazett teha ja niimodi tuli siis välja. Ja siis on siin on luiged läksid kard sügisel ülene joru ja hüüdsid oma luigelaulu siit üle, siis panin Tiia puukoorde selle luigelaulu ja siis seal Lahemaa Laukasood ja kased, vanad talumajad, siis on Saaremaa nurgake, seal siis on matkateedelt minu oma mälestusi Karjalast kapaatides. Aga asja üks mägijärv, seal siis kuupaisteline lagendik, mered, paatidest pisut tamme kasutatud nende puude juures, seal sõime paatide mägede osakajakad, seal merel koidu ajal, vana kotkas, eks Krimmi motiiv. Järv, noh, sa näed, vajub aparelli, kui kaugele lähed? Seal on väga ligidalt, on just see häda, sa näed, et materjal annab ära, reeda veel, aga muidu võib teda ja ma olin ära muidugi vaadata, siis tulevad kaugused õiged ja ja seal on tüdruk ja asi roosid. Kõik on alanud ilusast killust. No siis on nõnda, saad selle killu ja mina palju ei teegi midagi, küsin ta käest, ütle, kelleks tahad saada. Ja tema siis ütleb ja see on nii tore moment, et see, kus ma ei ole palju nagu inte näinud, aga kild hakkab tingima omale kaaslasi sinna kõrvale ja kui valmis saab, siis on uskumatult tore see, et pilt on päris niisugune uus, mis sa mulle endale ka üllatuseks ateist, puukoor seda teha ja see oli küll üks 13 aastat tagasi, ma meenutan nii ja siis ma tulin selle peale päris juhuslikult ja kuna selle valmis, siis vanem poeg võttis selle kätte ja vaatas, ütles, et ema, kas tead, sa oled teinud ühe toreda avastuse. Ja vain järsku tundsin, et ma olen rikas. Siis ma tegin mitmeid töid, pool nendest, ma tõesti võin öelda, voolses näitusest on Eestimaad ja muid maid pidi laiali rännanud ja siis noorem poeg pani piduri sellele, et tema missal aastal endast tõepoolest veic näeb, alguses niimoodi, et materjali külluses ja ja fantaasiat jätkub, aga kõik see nii ei ole heiduta, nii nagu Kersti Merilaas. Nii kitsaks ja kadedaks kooldunud on, käsi Heylange siit laevalt ainustki rahas. Kas need pildid, kui ma olen küsinud must kollaste käest ka selle küsimuse, öelge, mis te arvate, mis minule teie suures vaatamisväärsus Moskvas kõige suurem ja ilusam tundus, seal on mitmeid asju arvanud ja ei ole arvanud õieti ära. Nad on muidugi pakkunud siin ja Tretjakovi galerii muidugi kremli vanu, kuid ja kõike kõike seda Ostankinud ja mis aga ei ole arvanud ära, see oli hoopis üks inimene, maalin Moskvas varemgi mitu korda oma töö pärast käinud, aga siis oli mul neid võimaluse ükskord viis päeva seal päris paigal olla ja ma sõitsin flix kevadpäev, külm, rahe, sajune, selline päev. Ja, ja kui me sinna lennuväljale laskusime ja siis mulle tundus mu väike süda nagu värises, vaatasin seda suurt külma linna ja mõtlesin, et ei tea, kas tasus tulla, ilmad läksid nii halvaks ja siis lennujaamas järsku näen minu poole astub üks mees, üks pesueht, Moskvalane, kes oma Moskvat mitte ühegi teise maa vastu ei vahetaks ja ta tuleb lillekimbuga käes ja ütleb nii, see oli üks akvarellikunstnik, Sergei Arsalam. Ja tuleb, ütleb mulle niimoodi, et Stahlis laine saime kuulda sinu sõidust. Olen siin sul täna vastas, palun ära mine hotelli otsima, vaid tule. Meie juurde, olgu minu kodu, sinu kodu ka, siis ma tundsin, et oskamatus mulle soojaks, see külm või sellepärast ma ei tea, kas piltide pärast just siia võib-olla see väike kohiseb jõekene, mille kallale kahedaid giid viib, on teie jaoks täna rohkem kui puukoorepilt. Ma ei tea. Istud kuhugi põõsa alla ja tunned, et paremat enam ei ole. Loodusega kahekesi. Aed ulatub valgejõeni, mille kärestik on paigale. Nime on siin otse jõe kaldal. On veel üks hoone. Kunagi oli siin väike jõujaam, mis Viitorite suvilale valgust andis. Aga kui elekter teisi taate mööda külla jõudis, kaotas oma mõtte ja. Naine, Maria Alatalu Tiia, haigestumuse saunakese saesauna eesruum, kaminaruum seal sea vaata, aken saan ukselise riietusruumi ja ikka samakene ning puhketuba on ka siin. Nagu te näete, kuidas on siis kujundanud selle kaminaruumi ära, siin on iga kivi omab oma kuju, siin te näete, tuttavad on öökull ja konn ja jänes, mis siin kõik on. Kaminaruum on tõepoolest niisugune muuseumilaadne. Hästi palju igasuguseid tarbeesemeid nagu korjatud ja siin on sirbi. Need on vist lusikalõikamise noad, jah, nagu nagu lusikapultide valmistamiseks sellised kõverad nood siis ka söödohust mörsid. Siis on hobuse küll. Eri toonidega. Huvitav ta on nüüd kuidagi järjestanud kestanzid mingi meloodia püüdnud välja meelitada. Mis ta siis on? Karjapasun ta ei ole jahisarv. Kui sauna lahti lükata, siis kordad kose kohinat. Pikakosel tahaks olla kaua-kaua, aga ees ootavad teised paigad veel pilk kosele, valgete vesirooside tiigile, linna sõõm, värskelt niidetud heina lõhna ja siis viib buss meid metsa vahelt läbi suure tee poole. Seda möödaga jälle mere poole. Laul ütles ära, kus me praegu oleme. See laul sai maha lauldud õige valiku rahvaga. Valli Lember Pugatkina õue peal. Laulu autori Harry Kõrvits ja suvekodu on siinsamas lähedal teispool selja jõe sügavat orgu. Enne kui läheme kunstniku ateljeesse sisse, teeme käigu maja taha. Seal on terve skulptuuride näitus, materjaliks puujuurikad ja kännud skulptuuride keskel väike nõiamaja, mille Mademel troonib. Võta või jäta lõvi. Meil lõvi on minu arvates lihtsalt üks looduseks kõige huvitavam ja kõige toredam EXPO tahtsin üldse meie maja juures, selle kinkis mulle meie Väimela direktor kuusikson venelast siia toodud ja vaadake, kuidas loodus võib ikka teha tõelist imet. Ei ole siin ükski käsi midagi juurde pannud ega sõna võtnud ka ei ole. Ja vaadake, kuidas, täitsa puhkav, lõvi menogaks silma. Mina olen isegi võrdlemisi täpne küünilisuse lõhega, vaadake niuksed puhkavana. Ja kõige toredam on see teate, mina olen üheainsa Brontosaurusse siia toonud ja siis need ülejäänud juurikad on tantsinud siia lapsee tisse ja üleüldse terve selle nõiamaja olemine siin kõige suuremal määral oleneb ikkagi pioneerilaagrisse, mis siin kõrval on, sest kui ma selle meie maja tegin, ta oli tehtud minu oma laste jaoks ja oli hoopis teistsugune. Aga selle kuju palju aastaid hiljem ära põlenud maja asemele endine maju, kus ma ise elasin, see sai laste poolt ristitud, just pioneer laste poolt nõiamajaks. Aga kuna viis aastat selle koha peal ei olnud üldse mitte midagi, kõik käisid ikka küsimus, et miks ei ole lõia maja, miks ei ole, lapsed olid nii õnnetud ja siis lõpuks tulid mulle appi, meie sportlased tulid mulle külla, ütlesid, kuule, Valli, teeme sulle uue nõiamaja ja siis ostsime niukse vana majakese palgid ära ja meie korvpallurid, sellel ajal nii väga tuntud sportlased kalle kukega eesotsas tulid ja aitasid mulle selle maja siia üle tuua. Ülesehitamine kestis veel aitäh ja nüüd tal ongi niisugused nagu nõiamajaksel sobib need jalakesed all ja siis juurikad tikivad siia juurde ikka selle sellepärast, et iga inimene, kes mul külas olnud, tassib veel ikka ühe juurika juurde ja siin selle nõiamaja teise külje peal siin on graatsiline ballett samuti puujuurikat väga elegantselt poosides ja selle nõiamaja tagaküljel. Siis on terve pealuude ja kontide kollektsioon, mida pioneerilaagri lapsed siia kokku toonud. Üks nendest kompositsioonidest võiks vist küll surmatantsu nime kanda, jällegi männi juurikad ja oksad ühte põimitud kätega naguniisugustes fantastiliste poosides ja nende otsa on pandud loomade voliud. Ma vaatan, teil siin katuseharjas on kurg nüüd mitmetest komponentidest kokku pandud, aga kulub hästi selle nõiamaja juurde, et siin on meil naabruses kurje küla ja seal olid need pure, külal olid mingisugused võistlused ja nemad tulid ja siis palusid, et ma teeksin nendele kure, sest nendel oli tarvis sealt kuskilt mingist auhinda saada, ma tegin nendele pure valmis ja ta oli ikka ilusasti ümberringi, niisugune paksukene kurg oli tehtud mul voogudest aga siis teate tuule käes, need rood kukkusid ümber ära, nüüd on ta niisugune kõhn PUR. Viis auhinna sellega kätte tõid mulle selle tagasi tänu käiakse, nüüd ta on juba üks, 10 aastat silmul, nii et sind kõik need juurikad on, nagu ma ütlesin, need kingitused siis on igal juurika nõunike, oma mingisugune ajalugu, aga siin ei ole nüüd niisamuti toodud siin ikkagi teate niimoodi mingisugune huvitav leid või või kuskil matkatulemus näiteks vaadake see suur ilus juurikas, mida te seal näete, mis tuletab kangesti nagu jänku pead meelde nähtesse ja silmaga ja Me käisime matkamas eru lahes, teate, järsku me avastasime, et see oli nii huvitav juurikas ja meil see oli küllaltki raske, tirisin oma seljastelt eru lahest. Kaelkirjak on tulnud teatris õigevana seal üks esimesi juurikaid seal veel siis, kui minu mees elad. See on tema tehtud kingitus. Kui mu lapsed olid väikesed, kuidas? No ja majas, mille päeva õhtuti on siis kui nõiad luua, selga istuvad, käteluud on olemas, kõik on olemas, tulge vaatama, eks ta siis mäed poole nad lendavad ja kuidas. Lisaks kultuuridele on siin veel imeilus värvirikas kiviktaimla mis astmetena laskub jõe poole. On välikamin ja laud pinkidega, kust võib nautida vaadet jõele ja ülejõe tasasele niidule. Mõnus koht vaikimiseks, juttu puhumiseks. Kui me sümpusi süüa sõitsime, siis Valli Lember Purgatkena ütles, et tema ise ei taha rääkida. Töödest kuulab midagi, ütleb selle kohta. Nüüd ongi see võimalus. Ta on selline inimene, kes oskab kõike ja teeb ka kõike viimastel aastatel detailse akvarelli. No kahtlemata olete käinud kõik Estonia teatris, Estonia teatri fuajees on suur pannoo. See valmis tal viiekümnendatel aastatel, läheme suurele peole ja siis on tal valminud ka Narva-Jõesuus. Kolhoosnike puhkekodule on seal ka Scrafida tehnika samuti koos Margarete Fuxiga on teinud ta Kalevi spordihalli fassaadi väliskujunduse. Nüüd viimastel aastatel on ka teinud mo filmi tellimisel meie lastele diafilme eesti muinasjutu ainetel võlupeegel siis sotti ja millega tahes praegu tegeleb põhiliselt just jah, akvarell iga, ta on isegi metallitööd teinud. Võib-olla ikkagi meelitate, võib-olla vahel lisa, räägitakse. Meie tüütu saatja, vihm on taas platsis. Peletab meid majja sisse. Siingi jätkuvad veel inimese idee ja loodusvormi ühendamisel tekkinud kunstitööd. Mida te vaadake, minu arvates juurikas mulle siia toodud muidugi ma ei osanud kohe näha, mis ta on ja milleks tal ja teate, kolm aastat läks aega, et ma järsku tuli nõuele sil, kuul see, aga see on ju väga ilus laearmatuur. Ja nüüd ma olen ise õnnelik, et ma tulin selle mõtte peale, et ma ei pannud teda kuskile sinna välja, võid tegigi omale laearmatuuri ja see on juba, noh, see on üks, üks 15 aastat tagasi, et siin on nii mõnelegi inspiratsiooni andnud ja tähendab küllalt valgust, oli üks kena noormees, kes mulle need küünlad sinna peale niimoodi meisterdas, seda ma ise ei osanud teha, aga idee andsin nagu minagi. Siin on mul viljakas, olge vaadake kui ilus vaade siit. Son vaade, mis on andnud mullis ovulatsiooni momentidel, kui mina olen ise kurb, vaatan siit ülevalt alla ja kui ma olen rõõmus, vaatan siit ülevalt alla ja kui ma tulen kuskilt käelt. Ma tulen ikka siia selle oma oma ilusa vaate juurde tagasi ja teda võib maalida nii suvel, talvel kui sügisel, muidugi kõige ilusam sügisel. Selja jõgi, kuulake seda kohinat, see kohin on niivõrd võrratu ja ta kohiseb, tehke vahetpidamata, ta on niivõrd kuidagi rahust, kus sa oled närviline, tuled siia, istud siin oma rõdul, kuulaks seda kohinat ja kuidas rahuneda. Kätte see maastik muutub. Või öelda, et iga tunni järel, eriti ilus on muidugi õhtul, sest päike läheb ju sinnapoole, looja. Taevas on niivõrd ilusalatasin, niuke punetus, taevas. Pesa siin ja meil on liialt palju sünkroonmudelilt, pääsukesed on väga julged. Vaadake ohverdanud mehed pole temaga karedad väga palju maalinud ja näete isegi sel ajal, kui siin võitlusega tuulevaikus tuulevaikuse kuidagi väljasse Grahast hallasse siin tuulevaikuse ajal siin tehti ju täiesti jaanipäeva, see oli niivõrd romantiline, niivõrd ilus, mina ei tea, kas seda filmi mina ei olegi ise näinud, aga teate, see vaatepilt andis minule omale inspiratsiooni niivõrd palju, et minul on sündinud selle treerin, kallis, ilusaid jaanipäeva temaatilisse akvarell, seal minu mees kujutanud seda. Ise, me tegime juba ka seal seal kaldast ikka pidi üles ja alla jookseb. Tavaliselt muidu meil peetakse ei, Karepal küll jaanipäev. Aga noh, see oli midagi haru. Ma ei tea, kui palju see nüüd selle meie kinorahvale andis, aga meile kohalikudel andis kõneainet ikka siiamaani, kes tuletavad meelde. Jooni laulus midagi jäi ka, mis on olema vanadusega odav, on olemas noorus ka, ega ta on olema. Köitmiseks tuleb, see on. Ta, ega ta on oleva kõik, mis ükskord tuleb, see on oleva Jaanituli põles, põles heleda lapsega ümber tule jooksiides väljedaaril heledamat üles, tuules silmade. Eerekesed vaikselt laasid lauluke. Midagi jäi ka, mis on olema vananeda, seega ta on olema. Noorus ei kao, ta on olema köitmiseks, kark tuleb, see on nooremad noored ka, ega ta on olema köitmiseks karturetsee Annale. Aga teate, mida ma võin teile näidata, otsutaks? Vaata, kus on minu matka Lokva, teie matkate, niimoodi teie kirjutate üles, aga vaadata, kus kunstnik matkab, kuidas tema peab oma matkaraamatut, kus see teid huvitab, siis ma näitan teile oma matkajoonistusi viimaselt results oli komis oioi. See pisike matkamärkmik on nii umbes pooleteise malelaua suurune. Näete, sellel pommi, võimsad tööstuse motiivid lähevad sinna, alguses näete suurehitused, info. Kui ma nüüd sattusin Komisjon, siis mul jäi niisugune mulje, et kommi ei ole mitte monument reaalne, vaid ta lihtsalt vägev. Sellepärast et nii palju taevas, nii palju puid ja nii palju vett ei ole mina oma elus veel läinud, kui sealt kommi spetšora jõge, seal üks suurimaid jõgesid meil sõitsime meie alla ja sattusime vistenduste huvitavasse kohta ust silma, kus elavad veel niisugused vanausulised, kes olid põgenenud 16. sajandil sinna juurasse ja nende. Krasnaja Gorka nad panevad oma rahvariided selga ja siis käivad seal laulmas v olime sunnitud sinna pidama jääma kauemaks kui oli ette nähtud, sellepärast et liiklemine on seal lennukiga ja üks hommik oli üks kohalikul koos, eks ole piirituse mõjul üles kündnud lennuvälja. Ja siis trambiti kaks nädalat seda lennuvälja kõvemaks, et lennuk saaks sinna maanduda meie kahe nädala jooksul joonistusega neid kohalikke elanikke. Ja tead, nad olid tõesti väga huvitavad, näete, eriti niisugused huvitavad rahvariided talvel nad panevad omale maalitsa selga, seal näevad välja niisugused kuubiku sarnast. Need visandid mustvalgel, teil peab olema väga hea värvima lõugama. Ma kirjutan mõnesse kohta ikka värvitoonid juurde, mõnest kohast, seleta mulle värvitoonid juurde, külast näed, need on hästi vanad vanad inimesed, eks ole, ja siis oli huvitav lõputajate üksgoga. Õhtul juhtisin oma hotelli, siis nemad pidasid oma pulmi ja sattusime sinna, need olid kõigil rahvariided seljas ja läksime pulmapidu. Ma haarasin ruttu plokkija, teates oli midagi võrratut teates otsekohe näha, kuidas nemad seal lõbutsevad selle oma pulmapäeval ja tantsivad oma rahvustantse pärasva palusele. Nad poseerisid mulle seda tantsu ja, ja poseerimisega. Mina ei saavutanud seda, mis sellel momendil, mida ma seal vahetud kohe nägin. Kuidas nad olid Hoosse tantsis olles võrratud. Karutan sündis filoloogiadoktor Villem Alttoa, kellele siinsed rannad ja metsad jäid surmani lemmikpaikadeks. Naaberkülad Karepa ja Rutt ja on meelitanud paljusid meie kunstiinimesi alates kroonu onu autorist Juhan Kunderi, kes siin juba 100 aastat tagasi puhkamas käis. Ütleda rohkesti kirjanikke, muusikuid, ent kõige enam on need maalilised paigatumanud kujutava kunsti jüngreid. Eduard Einmann suvemaja pole Valli Lember-Po katkine omast. Kaugel. Aastaid on sind huvitanud Voldemar millik, Nikolai Triik, Jaan Koort, Andrus Johani, Karl liimanud, Roman nüüman, Hando mugastu ja veel hulk teisi. Paljudel neist on peatuspaigaks olnud. Richards, aabitsa sünnikodu, Kalamehe talu, mis on arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla. Kalane ongi meie järgmine peatuspaik. Hoone keskmine osa, nagu te näete, on siis paekividest laotud seal omal ajal siis loomadele ja see teine pool osa on samuti puidust ja seal oli siis nagu võrgukuivatamise ja võrguparandamise ruum, kuid kunstniku eluajal ta siis ise ehitas selle ümber ja tegi siis sinna jõe poole külge omale väikese ateljee maja taga, teisel pool küljes on siis ka perenaise loomingu maailm. See on väga ilus kiviktaimla ja huvitav kollektsioon figuurset kive. Nii et vaatame selle aja ära. Kunstniku lesk tuleb ise meile teejuhiks. Mul on kahju, siis ma hakkasin selle teond, aga mina lilli armastan ja siin on andnud talle toodud kivi ennem seda. Siin on Rudolf Sirge nimeline kivi, siin on nii palju tuttavaid inimesi, lapsed on Tanel Moora, lapsed on toonud siia kive. Ja üks väga vahva on nüüd niisugune. Kilpkonn on täiesti väike, Kristjan Moora meie no ühesõnaga. Tanel, murran siiani, ma ei tea, kuus või seitse suurt kivi toonud see suurtükikuul nägite, mis seal peale seda tema põhiütlesite. Et igaks harjunud, et sul ei olegi. See on endine mererand ja son, absoluutne liiv siin ja neid ei kasvaks muide, aga kivid teatavasti hoiavad rõskust, eks ole, nii et mul on 365 sorti iga päeva jaoks üks sort. Tas on ära jagatud, mis sort, mis päeva ma kirjutan ülesse, mis sügisel välja lähevad ja noh, siin on külm, põhjarannik ikka kasvavad, kasvavad tänu kividele. Vaatame koos perenaisega ringiga tiheda muruvaibaga kaetud õues, mida piirab roigasaed otse aia taga, algab järsku oru langus all jookseb jõgi kohinaga üle kivide kaldajärsaku serval elumaja vastas on paekivist laotud hoone, mida arvasime sepikojaks, kuid seal hoopis silmurestimise köök. Isa küpsetas sündmusel 50 silma, pannakse risti peale, vot vaadake, seda on üle 250 aasta vana ja maja tegelikult on ka üle 150 aasta vana, muidugi siia tuleb rookatus peale ja aidal on, praegu on rookatus neli aastat tagasi Rakvere muuseum lasi teha, kuna see jääb muuseumi, kuni astume sisse ka ateljeesse, mis on endisest võrguruumist ehitatud. Üllatused algavad juba enne, kui jõuame siseneda. Ukse kõrval olev aknaraam on kaetud paljude nimekate inimeste autogrammidega. Väga omapärane külalisraamat. Toas on Richards aabitsamaalid mitmeid töid kodukandi loodusest. Siin on ka huvitavaid reisidelt toodud suveniire, on kodutalu vanavara. Vanad kirstud ja need on kõik ema ema, vanad kirstud ja noh, siis ei kamin see andude pole midagi märkimisväärne hakata Itaalias 56. aastal ja seal väga moes. Et konnakarbid need visata sinna savi sisse, siis ta pidi seal peadmistesse. Laes on väga omapärane ja ilmselt ka omatehtud armatuur, mis on sari või see on sari, jah, ja salu ära värst konservikarbid, Acatan õhtuni imeilus, see on täitsa nagu muinasjutumetstuba, mis värvi ta liidab? No ei, no ikka valget värvituba ruuduline vaatame, jätame meelde ja ütlen aitäh ning varsti perenaisele. Meie triivib jälle edasi. Vainupeale ja sealt tagasi Kundasse tsemendi linna, mille korstnaid oleme mitu korda selle reisi jooksul näha saanud. Kukerpalli häält paistavad hästi Tuulse lossi varemed millega on seotud hulk põnevaid legende. Aga jäägu need, täna rääkimata. Ehk mõnel järgmisel sõidul saame ka sinna müüride vahele kõndima. Täna pole selleks enam aega. Päike on juba keskpäevast tüki madalamale vajunud ja see on juba tagasitee, mis nüüd rataste all. Sest neljanda päeva õhtuks peame Tallinna jõudma. Ja jõuamegi. Ning teel Tallinna sünnib laul, mis nelja matkapäeva muljed kokku võtad.