Tere õhtust, täna on jälle luulesaade stuudios on Viiu Härm. Et esitada oma luulet nii-öelda suvepilguga valitud. Mul ei ole lapsepõlvest mälestusi merest. Aga metsakõikumisi ei saa lahti verest? Istuks vahel tasakesi. Muud ei tahaks teha, tunda, kuidas liikumatult õõtsub minu keha. Iseenesest. Ma kõigun seespool siia-sinna nagu kaldast kaldasse. Tahaks veri minna. Kuni viimaks esemeid hakkan kõigutama. Ja mu veri kõigega on kord üks ja sama. Ilma lillede elamist eespool madalat ust. Kaua tulin vaatama kõikuvast hommikust õõtsuvad trappuvat liikumist peaaegu poolestest. Nendel on kohal. Rästa Altpääsu lindude seest. Istun piida, peal, sisse minna ei, täi. Küllap vist tean et enam seal ühtki hinge ei käi. Siin aga õitseb ilma lill. Järelejäänud aega. Jaantuba, kus elan, nüüd kõrge sinise laega Siis jõuab päike paistma seda lakk, tava mis juhustestan, hargseks täritud. Ma tahan olla rahul Albolmatva katva oksastiku, mis on päritud mu sugupuust. Kas tahan või ei taha. Nii, murd ei ole iial päritud. Mu ema sünnitas mu tüve ligi maha ja kõrgel kroon on ära näritud. Eks tugev tüdruk olnud kord Moligi. Nüüd ajahambaid naerutab mu vastu, seal ülal ta nüüd kiigub, ometigi latt pihus, minust endast lendu lastu. Ja päike. Paistma seda latva, mis juhustestan hargseks täritud. Sest üle sajandite kuulutati alla mu sugupuu ja minust tema astus ja keegi laskis ladva jälle valla. Kes mind õpetas lugema lepatriinude ehk Otsima kivise mulla pealt roosasid kassikepi. Kõik me kokku meelame lepalindudest lahus. Saunaliisu sinu nägu on mul meelest läinud. Või ehk olen kuulnud, sinust pole üldse näinud. Või kas sina mindki teadsid? Toa ees korvi kärus? Siis, kui sauna juurde jooksin välje mähkme, näärust olid sina juba läinud musta mulla all aga saunauksed jäeti sellest ajast valla ja ma mängisin seal kodu, käisin välja sisse. Samas sängi pidi läksin sinu elamisse. Teadmata su hauaküngast. Sinu olematus on mu elu esimene lähedane matus. Vanaema ei teadnud vastata lillede nime. Siis, kui me põldudel tulime ja nimesid küsisime. Vanema imestas, kui seadsime kõiki neid kõlasid. Ta kutsus neid ühtviisi roosideks. Ta majas ei olnudki vaasi. Mis imega õitses küll akende all peiusaia ja ilma lilli? Ta külvas neid igal kevadel niisama kui Pork näidia, telli. Õige lihtsaid kindakirju kodus vanaema. Ei sealt jäänud palju värve meelde sädelema kahest-kolmest erilõngast, varda kirja punus, eluvärvi, sigrimigri, kudumise lummus. Rahulikult voolas kerast elurõõm ja mure. Kõik see mahtus kahte värvik. Muu jäi värvitule. Esimesest kampsonist leidsin eile kapist imekombel alles jäänud koidepitsis lapi. Sinist punast sisse kootud lilla Valevusse. Istusin ja tasastus. Sinu elu mosse. Vanaema õmblusmasin vuras päevadel. Öösel saatis minu mõtteid roosiline hekel. Kiigetoolid, kaarjad, jalad, tõendiks lõigati Eming igal õhtul sinna. On hõigati. Minu mõõtu aknaruutu, vaatas vahelku. Aga vahel oli taevas hoopis tähitu. Hiired kirstus krõbistasid. Kas vanaema nagu oleks õmblusmasin jäänud urisema? Vanaemaanaema räägi, ükski juht. Lehmad. Pähe seati tutipael surnuaiapüha. Seisin vaikselt akna all. Eided läksid üha. Vanaema riietus musta, siidikleiti. Rinne teks. Hõbenõelkarbi põhjast leiti sukapaelu kummutist. Kaua otsiti, juukseid hoidev ilukan. Seati otseti. Köige uuem kootud jakk kapist välja toodi. Lõpuks oli vanaema hoopis võõrast moodi. Mind ei lastud õue jooksma. Seisin vagusid Ebakauges kirikus. Kellad tagusid. Toa laest võetud peiulilled pandud olid lauale. Pidime need plekist purgis viima taadi hauale. Minu kätte, saialilled lapselt surnud onudele. Läksime ja kanarbik oli õitest hele. Palju tuli püsti seista, joosta polnud sünnis. Õpetaja heietas surmast uuestsünnist. Suured inimesed nutsid. Lapsed nihenesid. Pärast pumbakaevu ääres rõõmsalt käsi, pesid surnuaia suurim imetorust tulev vesi. Esimestes pikis pükstes poisid hulgakesi Nende roostes pumbakaevu, varsti läbimärjad, nägu tellija, Uste küljes külma pritsme pärijad. Siis, kui mulle vetemängust viimaks küllalt sai läksin vanaema juurde. Ja ta tegi pai. Sest vanaisa peatsis Mõtles ta vist muust. Mitte ühte etteheidet, ta ei tulnud suust. Kleidki läbimärg. Seda ta ei näinud, Hest. Roostes plekist pärg ümber vanaisa pildi otsekeset risti. Sinna ühe peiulille. Tahtsin koju tagasi. Veegaabee, leek, kinke leiti. Veel üks arusaamine minusse peitis. Ilma lilli vastu majaseinu pillub vihm, mis õue pidituulad. Mis siit kuulda? Sukavarda, klõbin poode, pragin pliidi, Alto Jahjust. Kellalöögid, õhuakna võbin. Koolilauseid ilma tehtud kahjust. Marlikardinate hägus valgus, heledam kui see, mis akna taga. Mõne lause lõpp või teise algus muutmine teineteisekäijaga. Talgu kõlgutad nii kaua üle kõrges servalise voodi. Ja siis katad võileival haua. Kumbki meist ei taha minna poodi. Aga läbi vihma. Aegamisi tuleb poolearuline tuttav külamees mantlit raputades koja ukse suleb veinipudel põues naerunägu ees. Teispoolsaar, tal olla jälle käia kosjad. Vanaemal tellib koisimise kirja. Vanaema, kokku lükkab lauale asjad Maali paberile. Mesi Himma, kuusk, Irja. Tema selja taga, naer mul peale, tükib. Vanema tähtsalt, näpistab mureide terve sõna, saju kooli vihkulükid ise aina kiidab. Nüüd saadeide. Valjusti saab loetud kiri peiule ette. Toetub akna taha vete peigmees õhateson lausetega peri. Minu vanaema elutarkust kiidab, otsib ise köögist välja korgitseri. Pudeliga mestis. Pähe sätib uhket kammi tagakambris peidus. Üks siidikleit tõmbab selja sirgu, löö seob ümber trammi, et ei oleks mingi vana külaid. Palmi kõrval nurgas. Sõrmitseb patse. Vanaema tantsib. Maamees laseb ülikonna teha, kui siis ikka päris ehtsa musta traagelniidid tähistavat teha. Neist on suurel laual näha kusta, rind ja rinna juures põuetasku, kus ta keskkoht niitidega veetud. Ärgu sellest segada end lasku. Niigid saavad ruttu ära, teeb. Nii mu mäletamist mööda ikka tuli hästi vaikseid aegu põrinat vahel lambiõli-le. Kas vilkus tuli? Katkes traagelduse valge ahel. Vanaema võttis laulu üles. Kortsus sõrmed nokitsesite riidest mustast ülikonnast, tema süles. Mille niitma leidsin piidest oma vanaema kamming. Kõveriku. Piide vahelt leidsin valgeid traagelhõngu. Tolmu kergitab. Ja siis kõigest kõigel lihtsalt ära minna saab. Minu mõttes vanaema akna jälle suleb. Pleekinud akna kaardinaisse. Liikumatus tuleb. Pildialbumis on lahti tee keeratud, eks pilt. Vanaisa õige noorelt vaatab paberilt. Üksik vanainimene seisab keset tuba ja ei suuda meenutada vara veel või juba. Minu mõttes vanaema akna jälle suleb. Pleekinud aknacardinaisse. Liikumatus tuleb. Seljak uksed. Ruumis ringleb tuul. Märkan ühte tuks, et vanaema suur. Tõmbetuules keset tuba hakkab kuum. Kus korda ilma sind lapsed ei. Mees vaatas silma, kallistas ja lõi. Selles toas suri kaks last ja mees. Ärge olge kuripisarate ees. Lõhutakse maha. Viimanegi palk. Emapoolne vanaisa õpetas mind käima. Et ma teda tundnud olen, hakkab vahel näima. Toa taga, õunapuu all seisis, suri kirst. Seda ma vist mäletan pildialbumist. Aga enne seda oli saanud aasta täis. Vähihaige vanaisa käpp mul hoidis, käis meremehe samme valust vaaruvaid, suure õunapuu all selgeks, nii, mul sammud said. Olla võistal võõra ilmalgi lapselapsedpõnne sadamaisse seemendunud vanaisa õnne. Nõrk ja üksi suuri päevi teistel 1000. Mida lukus hoidsid ööd? Tean su lapsed lausumata lauas püsti sõid. Jätk polnudki nii harva, kui neid vitsad lõid. Kas see äkiline leebus oli, väsimus? Kui ma sõnu veel ei mõistnud kus on see nüüd kus, mida mulle pikil päevil kõnelesid, samas kui mind hoidsid, teised, olid heina kaarutamas. Sinu sisse pidi loomus oli raske kanda. Aga mulle küsimata moodsa teadsid anda. Kuid võib-olla lihtsalt voolas mahtumata tasse eluajal rääkimatu lapse Tallinnasse. Kõik need sõnad meelde jätsin. Vanaisa lasti haude minu korrata jäise ainust korda öeldu. Ainult minu teada. Ma ei oska siiani samm lauseid seada. Sõnu haaval olemas kõik kõnekeeles. Olin liiga väikene. Mul ei ole meeles Taskutes lõhnavaid, kummeli nuppe, peapesuloputusvette teravaks käiatud poiss pandud tuppe seisma, jäin kaskede ette. Üksteise hõikamist saunas, Alt kandis kihulas parvedel tuul. Pool ogar, peigmees, pussnoakord andis, kohtlane, naeratus suul. Võib-olla aastad viis aastaeg segi. Mu ema, ta kosis temale Ilusa pussnoa tegi. Kordame üksteise osi. Võib-olla midagi oli mu kehas sama, mis emas noores. Bussiga. Sähvatan laupäeva Ehas. Okson sitke ja toores. Päikeseringrajal metsa saatsin kaenla all värske vihk. Kui ma siit viimaks minna raatsin, nõksataks sirgeks pihk. Külateel tuleb see kohtlane, mees naerab ja silmad on maas. Bussisoojendab pihkude sees. Kedagi, kossid ta taas. Aeg juba urgitseb sammaldunud talu ikka veel, pöördub ta siia. Läheb must mööda emiskitee, palu. Keda ta tahaks siit viia? Kardan kummalist. Takerdub hing. ETK kannab vanaema, ongi tagasi pööratud ring. Bussi saab seekord tema. Õhtul tulin metsast, hobune jäi seisma karjaväravale. Päike pööras ringist ära, pale oli oodata nii kodune kuni perenaine, mees ehk laps. Litsa võru üles kehitas. Aukus lillepeenraid ehitas aknalauast juba kõrgemaks. Sõrmi tuli hoida koos ja sirgelt kui ta võttis leiba. Suuri hambaid, nägin suus. Kui tuli laupäev leppa luua, tõime jää üle pühitud, said hallid lauad ja kaltsuvaibad klopitud, mis kaua siin majas pleeditasid, tuhmi lõime kus tegu, leiba. Künas ootas juba suur ahi, nurgas olid kuumaks köetud. Said kasevihad ümmarguseks peetud. Ja palav oli, saun ja palav tuba. Ja emal ühetasid paled. Ja meie jaoks tegi kaapekakud. On väljamõeldis Me elu akuut kõik mälestused. Mis ei ole valed? Oma luulet esitas Viiu Härm.