Vanemuise teatrimajas elasid kõrvuti nii teatrisaal kui ka kontserdisaal. Mida on teada, et Vanemuise kontserdisaal on välja üüritud Eesti kontserdile ja praegu käivad seal suured ümberehitustööd. Olev kunstnik Urmas Tanilooga sai just juttu aetud vahetult enne remondi algust. No teil on nii palju mälestusi kindlasti, selle saaliga on veidikene kurb ka, et siin käib selline suur lõhkumine ja hakkab ümberehitus peale. Ta nüüd teistmoodi tehakse, sellest küll kahju ei ole. Loodame, et akustika saab paremaks. Ja Eto oreli asukohaga puldi asukoha probleemid lahenevad, mis praegu on veel siin nii-öelda töös. Tahame teda paigutada väiksele rõdule või kantslisse, aga et oleks alt nähtav ikkagi see oleks vajalik. Eks siin on oldud mul 78.-st aastast peale. Ja oreliga seoses tuleb meelde muidugi kaks meest, kes selle heaks on kõige rohkem seisnud, need on Hugo Lepnurme ja Kaarel Ird. Kaarel Irdi initsiatiivita seda orelit ja võib-olla seda saaliga ei oleks üldse olemas, nii et temale tuleb ka tänulik olla, samuti sõrmele, kes ajas seda asja nii siin kui Moskvas ja ja hilisemad toetajad on muidugi, kes siin on edukalt mänginud ja olen kiitnud, on Rolf Uusväli ja sinatame Tseenskibi Ameerikast ja leopardi tas tiigrist Leedust ja palju-palju häid organisti on siin käinud veel Saksamaalt ja Prantsusmaalt ja Rootsist ja ja nii ei ole keegi öelnud, et, et oreli meeldiks kellaga soovitatud tõesti akustikat parandada. Ja väga tore, kui see nüüd õnnestub meeles esimene kontsert siin Vanemuise kontserdisaalis. Päris täpselt ja ei olegi enam, aga oreli avakontsert on küll meeles, see oli professor Lepnurme ka. Ja see oli ka väga meeldejääv ja pidulik. Aga nüüd jah, täpselt ei mäleta, kas see oli sümfooniakontsert, kus fail koos väli mängis. Võimalik, et see oli üks avakontserte vähemalt esimene naasta ja ta mängis siis veel elektriorelit, mis oli siia toodud. Aga mäletan, siin oli klaveriõhtuid alguses ja ja üht ja teist, aga muidugi natuke oli ka akustika siiski kurvastas kohe algusest peale, kui keegi ei tahtnud nagu päris välja öelda. Lootsid, et siis läheb paremaks, voorel tuleb sisse, aga kus ta ikka paremaks läheb, kui selleks ei ole nii-öelda tehnilisi võimalusi? Ma ei kujuta ette, kas omal ajal võrdlemisi tehti või tehti ikka mingeid ka. Mina arvates tehti küll ja selle kohta on ajakirjas tehingu, vot minu pikk artikkel tehti mudeli ja kõik ja mõõtmise tõid üks, aga materjalide praktika näitas, et need tulemused olid pärast teistsugused, veidi paremad. Eks siin võisid mõjutada nii seinte konstruktsioon kui toolide konstruktsioon, materjalid. Aga no praegu on viimane aeg seda muuta, nii et ma arvan, et see on vajalik ja ma kujutan ette, et kõik see läheb täiesti asja ette, aga rääkida orelist siis orel on vist tõesti noh, kui nii võib öelda, ükse inimvõimete tippe nüansside kallal nii suureks Anssideks skaala on suur, aga orel on Katerassilise nüansipill nad siin. Kõik see tuleb, daamika tuleb koostada teatud astmetest, neid astmeid on võimalik teha muidugi väga palju. Tuhandeid. Ja. Nüüd, mis see ümberehituse siin puutub, siis kõige tähtsam on selle oreli kaitsmine lähemal ajal, kuna orel kardab vibratsiooni. Vile on nagu plasteliiniga, mis vajub alt Lessi, kui ta vibratsiooni veel päris hästi ette ei kujuta, kuidas seda asja saab niimoodi teha? Et ta sellest migratsioonist ja tolmust jääks puutumata, aga me püüame mõelda. Pill iseenesest on Tšehhimaa pillan tsehhi oma jah ja on arvatud, on Eestis olevatest pillidest parim. Ma ise ka oma kogemustega võin seda kinnitada. On töötanud täiesti tõrgeteta, välja arvatud mõned väiksed väiksed asjad seal, ütleme nende registrinuppude materjalis, mõrasid on paar kildu välja tulnud, on liimitud ja nii edasi, aga aga ükski kontsert pole pooleli jäänud ega ärajäänud selle pilli tõttu veel. Tahaks loota, et ta nii ka edaspidi säilib. Aga öelge, kuidas on nii kaua vastu pidanud nüüd kiriku orelit, mis on nende saladus? Kirikutest ja tore, et siis vastu, kui need pidevad mängitakse ja mängitakse professionaalsete mängijate poolt kasutatavaks kogunema kummalisi kogu klaviatuuri ulatust mida rohkem pilli mängitakse. Mul on see küll nii, seda paremini püsib, aga kahjuks seda ei saa öelda just kõikide kirikute orelite kohta, mis siin Tartu kandis näiteks on. Väga paljud neist vajavad remonti. Paljudes ei ole ka pidevat mängimist või on see mängimine sellisel tasemel, ei kasutada kogu klaviatuuri võimalusi või ei mängita üldse pedaali, näiteks oreli halb hõredam mängima täies ulatuses ja iga päev siis ta püsib orelil pidevalt sõtkuda. Sõtkumine nüüd tänapäeval enam vajalik ei ole, aga tuule läbikäik küll. Kui ta jääb pikemaks ajaks seisma, siis koguneb sinna tolmu, niiskust ja kõik see mõjub nii ja võib kui päris kinni jääda, mida me näemegi ütleme, kiriku Oredes äärmised, lähevatuuri osad on tihti kinni jäänud, kuna neid ei mängita. Millises kirikus teile kõige mõnusam on olnud see atmosfäär ja see aurangust te olete mänginud? Eesti maadist võttes siis Kaks Tallinna kirikut, toomkirik oma atmosfääri poolest, aga Orelsi ei ole minu mängimise ajal seal niukses korras olnud, et nautida, siis teda saaks veel aga nii üldiselt üle Kaarli kirik, Tallinnas on nagunii aura kui ka pilli poolest jätnud niukse optimaalse mulje praeguseni ja mõned kirikud Saksamaal muidugi, kus käia kooridega esineda seal mõne soolopalaga. Praegu raske meelde tuletada, täpselt ei ole meeles. Aga üks oli just seal, kus Baholiga töötanud, see linn, aga mitte seesama kirik.