Tere õhtust, ütleb tänasest keskprogrammi stuudiost Vello Mikk. Ja tuttav kujundus andis teada, et saade on sarjast oi aegu ammuseid. Ja täna meenutame ja räägime tõesti pillist Poola ja ansamblist Varioola. Juttu ame Heino Vedu saare raamatul Sügise Aleksander Rjabov ja Hans Hind perega. Praegu ka mängib Chimis MyF. Selle pilli üks vaieldamatu tulid liidreid juba oma mitukümmend aastat. Elektriorel või õigemini kinorel, sest algselt kasutati seda pilli väga palju. Tummfilmide ilustreerimisel ja kujundamisel nägi ilmavalgust 1926. aastal Ameerikas. Samas on selle pilli üks tuntumaid tootjaid, hämmont, firma, nii et paljud muusikud nimetavadki seda diili lihtsalt hämmanud oreliks. Ja praegu, siis nagu öeldud musitseerib Chimmismi. Musitseerisite Chimis messija Oliver nelsoni orkester, eestlased on ikka varmad olnud šnitti võtma maailmas populaarsete, tead tuntud asjadelt ja nii valmis meilgi kuuekümnendatel elektriorel varjola Heino Pedusaar. Kust see nimi tuli ja kuidas võeti? Et kust see nimi tuli? Ja siin on üks väga niisugune pentsik tagapõhi taga. Mina olen põlises tohtrite perekonnast. Olen ise ka koolis saanud päris parasjagu ladina keelt. Kui noh, tsaariaegse haridusega tohter oli vanades keeltes üldse lausa korisse, Nonii see oli siis väikene taust, vaatasime Varioola, Oola lahnisused vioola ja nii ja naa pillide puhul väga kasutusel olev olev sufiks ja vari varieerima etet tämbrit saab varieerida, kõla värvinguid panime kusjuures ma suurepäraselt teadsin, et varje plaan tegelikult tuulerõuged meditsiinis. Me vaatasime sellest mööda atlas tohtrit, kes seda asja teevad, peavad natukene naeru, kuni ühel ilusal päeval pärast seda, kui seda pilli oli juba Moskva saadetes kutsuv tuluke oli ära kasutatud, neid ju tehti ka Tallinnast neid saateid teles, siis tuli kusagilt reasanistuid Omskis Tomskis, Murmanskis tuli mingisuguse kohaliku tohtri väga kuri kiri raadiosse minule. Et rase olete, kas te tõesti ei tea, mida see teie pilli nimi tähendab? Muidugi teadsime, et see on siis rõuged hästi. Aga ega me sisse jätnud oma tarkust vaka alla ja koos isaga konstrueerisime päris pikal ladinakeelse kirja vastuseks sellele Omski Tomski või või reasani tohtrile, kus põhjendasime kõik selle asja ära ladina keeles ilmselt korrektses ladina keeles, sest isa ikkagi vallas seda asja hästi vastustena mehi ära. Nii et see oli siis üks niisugustest naljalugudest, aga neid naljalugusid selle pilli ümber on veel palju. Alati sügis, kuidas Varioola sünd algas? Jääks Hammond oreli andis asjale innustust, kuna see oli ütleme, võimaluste tämbrite mõttes omanäoline ja tore, tore sõna nii muusika arengus. Ja asja initsiaator oli muidugi Heino Pedusaar, mina olin see aparatuuri mees tehnikamees ja siis Heino Pedusaar tulija pakkus sümbioosi. Teil pidi ikka see muusikahuvi enesestki olematuks. Ja huvi oli, aga muidu ma olen niisugune noh, kuulmise mõttes võrdlemisi tundlik. Aga tuli toetus kergesti. Kui ta hakkas ehitama seda pilli ega niisugust toetust, see oli ikkagi üsnagi üsnagi nisukene individuaalne ettevõtmine, aga, ja kuna ta vajas elektroonikalaboratooriumi, siis selline lubav ja lükat isegi mõistev suhtumine oli mõningate väga tuntud inimeste poolt, näiteks TPIs Agu Aarna ja praegu poliitikuna rohkem tuntud Endel Lippmaa hiljem Teaduste Akadeemia küberneetika Instituudis, samuti Endel Lipp. Ma jaa, sellane küberneetika instituudi direktor Nikolai Alumäe tundis asja vastu sisulist huvi ja käis seal õhtuti häält tegemas. Aga millal pillimehed teada said, et teie valmistate ja konstrueerite sellist instrumenti? Täpset aastat nüüd ei oska, ei oska öelda, see võis nii 65. paiku olla. Ja asi hakkas siis päris tõsise, et mitte öelda, no nõukogude aeg kirikumuusika poole pealt. Esimene raadio kontsert, varjola palu tuli Rolf Uusväljalt. Aga öelge enne, kui me jõuame nende muusikute juurde, kes seda pilli on tasid, tarvitanud, kuidas see uue pilli sisseõnnistamine käis ka nagu laeval visatakse šampus katki? See oli mõnevõrra protsess, ei nisukest, nisukest selget selget valmissaamist või Kedge nagu ei olnudki, kuna kuna see täiustamine oli protsess, ma ütleksin niimoodi asjale tekiks oma tegu ja oma nägu. Nii et iga uus niisugune esinemine või katsetame mõningaid uusimate jajajaa järjest asi teiseneb sellepärast et nagu siin öeldud, nii tõsise muusika kui ka levimuusika poole pealt asi järjest omandas uusi tämbrid, ütleme nii, siis, ja tore on see, et meie, need interpreedid ja heliloojad võtsid selle pilli kähku omaks. Jah, siis ei olnud siin suurt midagi võtta. Ta isegi Hammond orelit ei olnud Eestis ja konstruktsioon tähendab konstrueerijaid oli küll, aga seal õnnetuseks ei olnud osavat muusikameest asja juures nagu meie sümbioosis Heino Pedusaar, kes oleks taibanud asja kunstilisest küljest. Selle tõttu tekkis oma nägu, mis äratas muusikute huvi. Kuna ta andis midagi midagi juurde, seni esinevate pillide gammale oli neid pille ainult üks jah, ja Jaan käest kätte, jah, ta siin ikka rändas, rändas ringi, oli siin raadiomajas oli ja siin-seal ja pidas vastu. Oh ei. Ega siis elektroonika ära ei kulu ja kui kui mutrivõtmega mehega juures siis ei ole siis on igavene nii-öelda. Küsimus tuleb ant, moraalne moraalne vananemine, moraalne reaalsed muutused sel ajal seal vist ei vaadatud veel selle peale, et patent võtta. Leiuta sellel omad tingimused, ega seal selles mõttes leiutist ei olnud kui, siis, kui, siis nii-öelda kasulik mudel. Aga see nõukogude ajal ei olnud kombeks isoid, autoritunnistused, mis pidid olema leiutise tasemel, selles mõttes seal rangelt võttes leiutust ei olnud. Eks ta natuke oli kopeeritud jah. Või ole ikka puhtalt enese välja mõeldi, oli originaalne küll. No mina olen, mina olin nõukogude ajal, ma olin Nõukogude liidu leiutise operitaatiad, SSS, seal oli ma nii, et ma tean, tean, kuidas leiutus käib ja olen leiutanud ühte teist, aga seal ei olnud leiutise tunnusega element, mõningad väiksed asjad olid, aga no nõukogude ajal seal polnud ju mõtet. Siis kui tekkis, tekkis hoolega tööstuslike konstruktsioone, siis ta minekas vast oma aja ja ja siis hiljem vist tootmisse läks juba Retakordi nimel. Ei, ei, see oli täiesti iseseisev konstruktsioon, see oleks olnud väga noh, Eestile väga mõistlik asi, aga õnnetuseks seal ei olnud juures sobivat ütleme, muusikast ja ansamblitehnikast ja nii edasi taipavat inimest ja sealne konstruktor ai ei osanud hinnata selle tõttu selle saatus oli noh, niuke hallivõitu. No igatahes läks. Ma kujutan ette, anattal sügised, kui praegu ansambel barjola või mõni muu pala, mis on marjollal mängitud, kõlab eetris võtardil südame soojaks. Jaajo. Olav hirme ja varjola. Heino Pedusaar. Sinu elus on nii palju erinevaid tahke, sa oled olnud Eesti raadio segakoori solist, siis laulsid kaua aega Eesti raadio meesansamblis. Sinul on tehnikovi, sa oled ajakirjanikutööd teinud. Ja mis kõige tähtsam muidugi sa oled väga hinnatud restauraator, taastanud meie muusikaajaloo, paljud kunagised salvestused. Ütle, milline see tahk sinus eneses kõige tugevamini esindatud on, mis arvad? Ma ei oska isegi sellele vastata, lihtsalt ei oska vastata, sellepärast et kuidagi kõik need naljakalt erinevad tahud on niisama naljakalt ühte põimunud ja kui nüüd vaadata, eksin suuresti see üks ühte põimumus on tekkinud muusika ja helitehnika nii-öelda kokkupuutepunktis, ühesõnaga eks heli, reži helirežissööritöö, mis minu puhul hiljem kujunes vanade salvestiste restaureerimiseks ja päästmiseks ja kogumiseks. Eks see olegi niisugune asi, mis on nagu nagu ühte jalga pidi tehnikas teist jalga pidi muusikas. Aga noh, nüüd, viimasel ajal on ülekaalus tunud juba puhtal kujul ajakirjaniku töö tehnikaajakirjanduses nimelt. Sest noh, eks helirežissööri töös on rohkem noorte inimeste tegevus ja kui seda ikkagi peaaegu pool sajandit tehtud, ega siis enam ei ole oodata, et selle aja jooksul kõrv enam teravamaks läheks. Kui nüüd meenutada ja vaadata tagasi sellisele ettevõtmisele nagu varjola ehitamine millal sa üldse esimest korda kuulsid sellist pilli nagu kinoorel? Kinoorelit, ma juba kuulsin muidugi raadio kaudu üsna varakult poisikesepõlves enne enne sõda. Ja kahtlemata see köitis, see huvitav kõla köitis mind ja kui ma juba väga noorena ma läksin tööle ühe niinimetatud raadioringi õpetajaks ja seal tekkis võimalus hakata oma kätt proovima ja siis ühe koolivennaga seadsimegi kokku ühe väheldase pisikese elektri orel oleks palju öelda väikese elektripillikese. Sellest kirjutas isegi tolleaegne ajakiri, mis ta oli, kass. Mingi miks pildis kas nädal pildis või, või, ma ei tea, ma enam ei mäleta, mis oli ja siis juhtus niisugune väga, väga pentsik seik. Siis ma juba töötasin raadios ja ja tekkis ühe hea kolleegiga väikene vaidlus, et ma rääkisin, et tahaks suuremat pilli tegema hakata ja tema ütles, et noh, ega sa ikka sellega toime ei tule ja siis me vedasime kihla, ma ei mäleta, mille peale see hea kolleeg oli. Eero Sepling väga tuntud inimene, kuuldemängude helirežii kauaaegne ja. Kihlvedu oli sõlmitud, siis ega mul enam taganemisteed ei olnud. Sain kampa ühe väga tugeva, väga tugeva elektrooniku. Muide hiljem tehnikakandidaadi, kes pool elu töötas tuuma magnetresonantsi väga keeruliste probleemide lahendamise kallal. Küberneetika instituudis ja nonii, isa, siis läkski lahti ja õnnetus, meie suur õnnetus oli see, et esialgsest väikesest ideest see hakkas nagu paisuma, tekkis üks väga suur lahendus, lõpuks nii suur, raske lahendus. Et kui ükskord pill oli valmis, siis polnud temaga enam suurt midagi teha. Nende seda pilli, mis kokku kaalus võib-olla 200 kilo, sisaldas tohutul hulgal raadiolamp, transistor ja tont teab veel, mida transformaatoreid. Seda ei suutnud ükski ansambel kaasas vedada, kui nad siin seal ja kolmandas kohas esinesid. Nojah, ja siis jäigi see pill nagu koht kindlaks, teda kasutati raadios õige mitu aastat. Siis andsime seda kasutada. Kusjuures enamasti isegi aitäh jäi selle eest meile ütlemata, tähendab konstruktoritele andsime kasutada siia-sinna varjet teedesse, kus TALO väga tõhusalt täitis oma ülesannet. Saatemuusika pillina eeskava puhul kui ka puhtalt tantsuks mängimisel. Ja siis ta tuli jällegi raadiosse tagasi, aitäh, ütlesid ainult pillikasutajad, mitte aega. Ülemused, kuni ühel ilusal päeval jah, suures stuudios ta seisis. Ja siis oli mingisugune oma kolleegide pidu olnud ja järgmisel hommikul selgus, et selle pilli poleeri tud puitkasti vastu oli siis väga armunud kalt sigarette kustutatud. Ja siis siis me vaatasime, et nagu ei ole enam erilist põhjust et noh, 1000 Goose leiab ju ka teisi odavam jäidki ja siis natukene nagu Hinglaks meil täis meil tähendab anatol sügisel kaskonstruktoril ja minul ja siis me andsime selle Tallinna teatri- ja muusikamuuseumi püsikollektsiooni, kust aga siiamaani on kasutult seisab. Aga minnes tagasi nendesse aastatesse, me teame küll, kuidas siis kord kontrollis kõike, kas ei tekkinud ka KGB. Et ehitate mingit raadiosaatjat, hoopis huvitav, et ei seda nagu ei olnud küll märgata. Seal on nii palju lamp ja oli küll jah, ikka ikka pärispäraselt n vain ja varjola. Juhtus niiviisi, et kui pill juba raadios oli, siis huvitaval kombel kogunes selle pilli ümber. Eks huvitav seltskond, meie tõelisi tippe. Ja nemad panid kokku ühe ansambli, mille nad nimetasid samuti tuulerõugete varju alates. Ja nüüd on siis üks juhtiv jõud, Aleksandr Rjabov, tuntud ka kui orkestri juht klarnetisolist ja üldse igat kanti läbi ja lõhki muusikamees ongi mul siin kõrval ja kuidas siis pillirühm või pillimeeste rühm tekkis, kes, mis selleks ajendiks sai, mispärast, kas siis selles, meie pildis oli tõesti midagi nii väga kangesti kohe tõmbas või kõigepealt ma pean meenutama, kui ma esimest korda nägin seda niukseid, kollakat kasti, mida toodi sinna suurde stuudiosse, minuni nelja mehega ja tassiti ja kuna siis oli väga palju uudishimulikke inimesi, kes püüdsid ka jälju vaadata ja mis seal toimub. Ja loomulikult pillimehed kogu kogunesid sinna ümber ja mina läksin ka siis vaatama, vaatan nüüd surnud ei ole. Kas suur, kas seisab ja ja, ja kui pärast tulid niuksed väga huvitavat huvitavat niuksed, helid sees, ütleme ausalt öelda mind kohe tõmbas tähelepanu, sellele. Meenutan seda, et vist peaaegu et esimeses demonstratsioonis siis ma nii-öelda nelja näputehnikas mängisin kandletämbriga Mets mühiseb. Ja see minu meelest Varioolas olin niivõrd uus instrument ja, ja ta on tõepoolest haaras. Ja, ja kuna ta sobis kõikide pillidega, kas flöödi ka me oleme mänginud flööt, Joonaselt, Joan halb lööd siis? Igal mängis ju viiuliga, seal on, Abi, mängis kõveras, abi mängis, veider Jaanus öösel kõik proovisid selle pilliga ikka las sulatada. Ja see muidugi seoses on väärt instrumendi. Ja siis siis need solistid tulidki kokku, tulidki kokku ja teha niimoodi, et teeme ka midagi. Mitu plaati valmis kõigele lisaks, sina tegid seadet ka, mina tegin seadet ka ja siis mõned ma tegin, jah, muidugi, mõned mõned digisiis andsinkare, tema oli suur, kohe niukene. Entusiast täielikult. Ta kirjutas kohe spetsiaalselt kohese palasid palasid. Varia ole ansamblile. Etenduste jaoks oli vaja saatemuusikat ja ehk siis Hindpere oligi see, kes selle komponeeris. Ja no raps oli niisugune küberneetiline tegelane selles Boris kabury näidendis kui ma ei eksi, Pendrueen lavastas seda veel kadunud Trui ja siis oli muidugi vaja niisuguseid ebanormaalseid tämbrid välja loputada ja siis oli vaja mingisugusedki lisse andosid, aga no ega klahvpilli peal niisugust sujuvat ei tee nagu ütleme viiulil, aga noh, riiul jäi natukene selle asja jaoks lahjaks ja siis konstrueerisime siis praktiliselt üleööpillile juurde niisuguse isevärki keele, mille peal sai mängida näiteks tšellotehnikas. Ja sellega sai siis need kiviviskeefekte neid asju tehtud, ah, ja siis selle tšellotehnikas mängimise keelega veel üks tore nali oli. Aeg-ajalt ma siin, kui stuudio oli vabapill oli raadios siis ma siin ikka sättisin neid tämbrid veel täiendasin, täiustasin ja katsetasin ja siis kusagil seal pillikuuris kuulen, et keegi võrdlemisi tagasihoidlike võimetega tšellist harjutab kangesti rokokoo variatsioone Tšaikovski omi. Need olid vist Tiira, nojah, ja siis noh, see läks tal, ma ei tea, kas oli mõni isetegevust sellist, kes harjutas siis lindistamise jaoks või niiviisi ja ikka natukene rohkem läks mööda natukene nädal ja siis hakkasin teda kärises pastakas, mille peale järele tegema, umbes sama viltu. Siis ta millegipärast katkestas oma oma tegevusega, kadus. Jälle visake naljakas lugu selle pildi. Aga Aleksander Rjabov, sinu klarnetimäng on ju väga pehme ja mahe ja see Mariola tämber sobiskarist hästi. Minu meelest see kõike kätte ja no mida ma tahtsin veel öelda, et, et see instrument tõesti mulle meeldis ja ma isegi seal ju seal sel ajal ma juhendasin stringo, orkestrid ja ma isegi seal kasutasin teda seda instrumendiga. Üx teostamatuks jäänud asi oli see, kui Jaan Rääts hakkas kirjutama teost, mis lõpuks sai. Mingisugune keelpilliorkestrile mingi orkestrile, konsel, kontserdikaameral, Kontsert kammerorkestrile algselt kavandas seda teha kontsert varjulale ja kammerorkestrile, aga siis ta taganes sellest mõttest, kui, kui vaatas, kui raske see pill on. Et seda ikka igasse kontsertsaali ei tassi ja siis jäi puhtalt kammerorkestri kontserdiks. Jälle üks niisugune väikene kõrval sai, tema raskeks tegid Need lambid ja kõik lambid ja värgid, sest õnnetus oli ju see, et me hakkasime ehitama pilli 57., see oli siis aeg, kui alles transistortehnika tekkis. Ja esimesed transistorid ei kannatanud oma tehnilistelt parameetritele välja. Neid mõningaid Timi nõkse, mis meil olid mõeldud ja mida me saime siis veel ainult lampide peal teha. See tähendas siis seda, et kui pill tagant lahti tehases, seal punetavad vastu sulle. Kohutav hunnik raadiolampe ja transistorid olid natukene nende taha siis ära peidetud. Ja kuidagi tekkis niisugune hübriidmasin ja kui on palju lampe, siis need tahavad väga palju toidet, see tähendas seda, et terve kastitäis oli suuri transformaator ei taga, noh, raud kaalub. Aga kust te need raadiolambid saite? Täite salaja Retist välja? Ei seda me ei teinud, neid sai küllalt odavalt sai kätte poodidest, radiopoodidest üldse. Me püüdsime olla piisavalt ausad kõiges. Sellepärast et oli ette näha, et mõningad jõud hakkavad pärast huvituma ja nii see ka oli. Ja see oli siis väga-väga hea, et meil oli, meil oli kõik legaalne välja arvatud see, et me prügilaost voli kusagil koplis üks prügiladu, kuhu viidi praaki läinud traati, eesti kaablist traati läks veel väga palju üles ja siis me käisime seal, tegime laomehele pudeli ja siis me saime sealt selle tradi pahmakast otsida välja, mis ei olnud nii kahjustunud, et meie seda kasutada ei saaks. Ja siis see, see on siis nüüd ainukene asi, mida me ei saanud nagu kassatšekkidega tuvastada, kus see asi pärit oli. Riigikontroll, tondi, Luis riigikontroll, mitte, aga mõned asutused küll need asutusest, kus me töötasime, oodates ühisega. Aga teisest küljest oli jälle huvitav selle asutuse, kus töötas Anatoli sügis tollase direktori akadeemik Alumäe Nikolai Alumäe suhtumine oli üks niisugune periood, kus pill oli valmis juba, aga siis meil oli hädasti vaja teenima tööriistu, et seda reguleerida, häälestada timmi ja ja siis vedasime Alumäe, akadeemik Alumäe lahkel nõusolekul vedasime pilli küberneetika instituuti ja seal ta oli mitu kuud ja öösiti me siis tegelesime selle kallal kasutades Alumäe lahkel loal sõda, aparatuuri parki, mida, mida seal võtta oli. Ja asi Salumäe käis õhtuti, Alumäe oli väga hea klaverimängija ja käis õhtuti ja mõnules ja mängis mängise mõnule 100 milli, nii et me ei saanud vahest poole ööni. Me ei saanud oma tegelikku mõõtetegevuse juurde asuda. Mart Lille klaver pluss varjola ja rütmiansambel. Kes teine seik oli veel see natuke varem ehitusjärgus oli samuti vaja mõõteriistu aga siis töötas alatel sügis veel keemia kateedris Polütehnilise Instituudi tolleaegse keemia kateedris ja seal oli üks laboris ruum, mida üldse ei kasutatud ja seal oli just nii palju ruumi, et me saime pilli sinna viia. Ma kahtlen, kas sügis selleks kelleltki üldse luba hankis, aga igatahes ühel ilusal päeval oli pill seal ja ta oli pool aastat seal. Ja siis levisid sellest ruumist mööda keemiahoonet kahtlused, muusikahelid, ka päeviti. Ja asja pipardab see otse selle ruumi vastas oli professor Agu Aarna tähendab tolleaegse tipi rektori kabinetti. Aarne kahtlemata kuulis ja tajus ja adus ka seda, et seal midagi naljakat juhtub. Ju ta siis oli teada saanud, et seal tehakse ühiskondlikult kasulikku tööd ja, ja tema ka väga väga peenetundeliselt üldse kunud asjadesse. Nii et selles mõttes Nende kahe instituudi poolt niisugune vaikiv vaikiv soostumine oli ja sellele oleme, me oleme väga tänu võlgu. Ansamblilt varjola kõlas Shangin Berezovski palatusinet, Saaritar klarneti soolo Aleksander Reabavilt edasi ansambel meloodia ja varjola ühistöö Berliini lumelill ning seejärel andsindbere pala mõtisklus solistid Jossif jagal viiulil ja Riho Joonase Altflöödid.