Jätkame keskööprogrammi ja täna meenutame ja räägime sellisest toredast pillisti ansamblist, nagu. Yola kenad kevadilmad on paljud inimesed juba oma suvekodudesse viinud ka Hans Hindpere Iisakus jõudnud tere, kuidas Iisakus loodus ja ilmad on. Ma öö oli 16 kraadi, õunapuud õitsevad, kõik olla lehese ja haruldaselt ilus, ilus kevadine, praegu. Nonii ja neid on ka kena tagasi mõelda, kui sa mõtled noorust päevadesse, millal sa esimest korda kuulsid? Sellist pilli nagu kinoorel, Hammond orel? Filmidest või aeg-ajalt Ameerika nendest muusikafilmidest, mida ma käisin hoolega vaatamas, neetud siis McDonald, Nelson, Eddy ja kõik sinna juurde ja see oli väga põnev ja see tämber. Aga siis pärast sõda hulk aega, mutukat midagi taolist ei kuulnud. Aga, kes sulle siis ütles, et näed, Eesti mehed on üheki nooreli valmis? Seda fakti ma ei mäleta ja mul ei ole seda kirjas ka kesta, ütles aga, kui see Õppisin ja lõpetamas ja õppisin Hugo Lepnurme juures orelit. Ja otsi mu klaveril, orelil on erinev tehnika, klaveriklahvile, löögitehnika, orelil vajutamist tehnika ja ma olin seda orelit õppinud. Nüüd ikka juba mitmed-mitmed, semestrit ja harjutasime kontsert tsaariorelil ja Kaarli kiriku orel, kus oli ääretult palju registrit, niisugune romantiline, noorel ja suurt tööd tehtud ja seal olid siis pedaal jalgadele, neni manuaali ehk klaviatuuri kätele. Ja siis tähendab see esimene kohtumine Varju hoolega sai ikka mitu päeva. Täitsa põnev oli sellega sinu ka registrid ei olnud palju, aga nad on kõik. Kombinatoorikast tähendab üks kaks registrit kokku, ütleme esimene ja seitsmes ja ja septembrit kokku valiks ikka sadadesse tuhandetesse. Nii et sa võtsid selle pilli kiiresti omaks. Aleksander Rjabov klarnet, kes oli meil niisugune vaimne isa ja suuna ja, ja kes oma maitsega meid nagu juhatas ja siis solistid olid Jossif Lagal viiulil Me parim sving, viiul. Ja sa kasutasid Variooladki oma ansambli meloodia saateks. Meloodiaga tegime mitmed kontserdid, et ma mäletan, et siis oli 60.-te aastate on noh, juba esimene pool läks nagu öeldise niisugune sulaaeg poliitikas oli ja siis oli. Me esinesime Soome saatesse terve Soome Patroli Varioolaga tutvustasime seda instrumenti, laulis Hillar Tooraavia Artur linn ja ja no midagi oli seal veel, ma kõiki ei mäleta. Ükskord oli meil kutsuv tuluke, ma töötasin sel ajal just televisioonis. Muusikasaadete toimetaja 1962 kuus. Niinimetatud kutsuv tuluke vene keeles kalapoja agandioc, mis oli siis üle terve liitudel, eks Tallinnas siis telesaade laupäeva õhtu saada ja siis seal selles üks lõik oli kostet, tutvustasin Varioolat ja mängi Sabeseeder ühte minu minu pala, pluss meie ansambel ka muidugi, et selleks siis Moskva kaudu tervele liidule ja Varioolad kontsertsaalis mängisime palju, lindistasime asju, tähendab mitte ainult minu eesti muusikast potenskid, siin laulis kõrveri laule ja, ja nii edasi, aga muidugi, et suur osa oli ikka niisugust Ameerika. Sest ütleme, põõsast või seadeid või mis seadsime koos improviseerisime koos. Praegu ei ole mingi probleem komp juuteriga teha igasuguseid heliefekte, aga toona oli see pill ka täna oleme selles mõttes, et temaga tõesti andis huvitavalt kujundada ja sinagi kasutasid Varioolati mitmeetenduse muusikaliseks. Kujunduseks mõtted ja vaat nüüd mul tuleb meelde, et kas oli väga põnev lugu, oli, see oli 1964. aastal minu poole pöördus draamateatri lavastaja Pendrovi ja Boris Kaber oli kirjutanud ühe lastenäidendi rops ja minult. Tema tellis siis lopsile nagu saatemuusika, kus ei oleks ühtegi laulu, oleks niisugune küberneetiline tehismuusika, mis Kulase Robsong, küberneetiline poiss, seal kaks poissi, nagu oleksid kaksikud Jüri jaa, rops. Need mängisid Roxy, Salme Reek, Jürid, Velda otsus, no ikka tippnäitleja. Ja siis Heino Pedusaar Kas olete poiss, viskad pihta või oled könn, nüüd see liigutus võtab maast Divirops ja viskab üles laterna pihta, seda ja nüüd muusikaga nagu täita, et läheks see viske kõrgel käiks pahvakas ja nüüd kukuksid nägu need killud alla. Nyyd proovisime selle pilliga, nägime kurja vaeva ja midagi ei tulnud välja, helistas Pedusaar, teisele tähendab füüsika instituuti, kannatol sügisele ja terve öö monteeriksid Varioolale selle elektrioreli peale ühe magnetriba. See oli niisugune õhukesest vasest, mida mööda paremaga pöidlaga vedades alt üles madalast kõrgemale ja lükkasin jalaga rulli peale. See rull on nagu suurel orelil, mis lükkab tuti, tähendab tugevuse rull pianissimust, distsimusse ja lükkamise ajal lükkab ka kõik ükshaaval registrid sisse, nii et väga õhulisest eredas tämbrist läheb väga paksu sportissimise ja sellega koos ja siis veel läbi ja saavutasime selle efekti, et lendab see kivi ülesse Keprahvakas ja killud kukuvad alla uttu väga madalasse. See oli niisugune, nüüd efekte, me kasutasime veel siin ja seal selles näidendis palju, nii et lapsed said naerda mida oligi vaja ja hiljem pillima kasutasin nuku näidendites siin-seal telelavastuses ja veel siin veel seal paljudes niisugust, eriti just lastetükkides, ma kirjutasin tol ajal palju lastenäidendite muusikat, nii et see oli oma vahal pill, millega sai. Nii et see pill pani nagu fantaasia tööle, eks ole. Seda ka tähendab, ta aitas ühest küljest mõtlesid välja, aga kui sa praktikas läksid sinna noh, ma sama samal ajal kui seda ropsi kirjutasin, töötasin ise, siis televisioon asus raadiomaja esimeses stuudios kooliproovide vaheaeg. Ma võtsin selle esimene stuudio võtte ja käisin kogu aeg, seda aprilli öeldakse, sõrmitsesin ja tutvusin, see võttis hulk aega, enne kui ma seda pillid päris kätte sain. Nii et oli väga-väga huvitav värpil tema poolt on, ma ütleksin kindlalt, et ta oli liidus esimene. Tähendab niisia. Tähendab, mis ei olnud tema eelis või puudus, oli see, et ta oli suure niiskusega. Batuurikad oli suur, mitme mehega pidite asju pidi olema väikesesse autosse, teda ei tõstnud üldse sisse, nagu hiljem tuli Reta akord, mida oli kerge transportida. Ta oli suur, tal oli palju võimalusi, aga ta selle eest oli. Mis kõnes statsionaarne pill väga hea pill. Aga meenuta nüüd, kui lai, kui suur ta see tämbriskaala oli ja milliseid võimalusi oli temal. Tähendab, tämbriskaala on nii vasakul polülit ülevel, Mihkused, klahvid sisse vajutamised, mis hakkas, kui oreliga võtab, tähendab, ülemisestrakistrest hakkame Pikkollast flöödid, opo, aed, klaarneti tämbrit ja siis kogu aeg madalam, kuni ütleme seal kuskil pass, kontio, kontiino ja nii edasi, aga neid seal lükata kõik omavahel kombinatoorikast kõige madalam, näiteks kõige rohkem, siis tuleb mingisugune väga omapärane hääl. Väga suur, ütleb nagu orkester, võtame Piccolo flöödi, paneme tuuba mängima neli oktavit, vahet, mida on ka võib-olla kasutatud. Nii et võimaluste maa oli suur, siis nüüd see, see magnetlint, mis andis niisuguguse efekteklisse andusid lükata ja siin tugevuse astmeks oli siis pedaal üks seal oli ainult vasakule alla, mis sulle ainult tugevus. Ja teine on see, mis lükkas rulliga peale ämbreid ja üleminekuga siis Fortissimusse pealesõidud. Nüüd võimaluste maa oli suur, aga alati kumme, lindistasime muusikat, seisis Heino Pedusaar meie juures, sest tihti juhtus nii, et mõni jublakas lamp, mingi takisti läks läbi, need olid tal taskus olemas. Võttis tagant kate maha, kruvis ära. Siis kõik tood rääkisid täpselt samasugused, nad kandusid üle. Täpselt oktavit kandusid üle ühe, too häälestas siis kõik Toodolid hääles. Kammertoon oli käes ja häälestas mingi seal taga, kas kruvi keerata, aga vaat seda ma ei oska öelda. Mitte nii nagu. Aga ütle, sa oled hiljem ju proovinud ka teisi kino, oreleid, millisele kohale sa paneksid meie Variole? Esimesele kohale kindlalt tähendab vaata küsimus on selles, seda ei saa tänapäeva nende juba süsteemidega enam. Suur tänu piiks käis sul mobiiltelefoni aku hakkab tühjaks saama, aga me saime hullutas, mul hakkas punane vilkuv ja me saime oma jutud. Kõige rohkem, ma tahan ikkagi sind kiita siin Julius Aleksander räbu võit, sest et ilma temas suunamiseta ilma tema maitseta ei oleks see muusikaga Need seaded nendele kontsertidele, mis ma tegin meloodiale Sakalile või või seadsin abi seedelile. Siin oli suur teene, tantsimine on nii palju materjali lugeda, nii palju linte kuulata ja eks siis kandus kõik sinna ka üle. Suur tänu, Hans Hindpere ja ilusat suve. Ilusat suve ja ootan sendi seisakus. Aleksander Rjabov, kui sa neid seadeid tegi, tegid palju sa said arvestada seda tämbriskaalat, oli seal võimalus, nii, see oli lihtsalt niukene, mõttevälgatus või tämber, proovisime siis tämbrid. Me proovisime muidugi töö käigus proovi käigus. Leiutaja oli kogu aeg meil kõrval, paneme selle seal taskust võtta. Päris alg, algesimene teles oli küll nii et siis ta streikis väga hull lugu oli. Nimega alguses jah nimelt palju lampe sees, Pill läkumaks, omaaegsed transistorid jällegi seal kõrval kuumust ei kannatanud, tollaaegne telestuudio ka tohutult soe koht, prožektorid ja klõpsid ja siis oli niiviisi, et hajutatoodaka hakkab hoopis solid olema, kõrgem Soll vajutas Solli hakkab tuleva ülemine Ri. Ja ma mäletan Gunnar Pedraudse mängis seda pilli selles saates ja küll ta siis oli hädas, siis ta käigu pealt verist teistesse helistikesse, et võib-olla selles helistikus neid valenoote ei tule nii palju. Aga siis siis leidsime jälle lahenduse võimaluse, vahepeal tuli pilli jahutada, aga ventilaator tähelepanu, oi ei. Jälle tore nali, seina peal oli süsihappegaasiga kustuti tulekustuti, jaga ju süsihappegaas, kui ta sealt välja tuleb, tekitab süsihappelund, mis on üks väga külmasi ja siis aitas, lasime sutsti natukene sellest balloonist, seal oli peal, lasime pilli sisse, seda lund siis aega saime, igatahes seda, seda nendel varjul ansambli aegadel juba seda asja enam ei olnud ja siis olid need kriitilised, viletsad transistorid olid siis uue uue komplekti vastu ümber vahetatud, nii palju karastatud, ütleme nii, ja siis enam niisugust nalja ei juhtunud. Musitseerib Gunnar Pedraudse. Pillist lähtuvalt, ega siis väga tempokalt lugusid sai mängida. Küll tähendab vaat siin me tulemi nüüd ühe asjaga juurde, mis pälvis tehnika avalikkuse suurt nii suurt tähelepanu. Et seda pilli käisid kaemas spetsialistid Moskvast ja spetsialistid Saksamaalt detpoldi muusikaakadeemiast. Räägime kõigepealt Moskva seltsimeestest tulid ja esimene asi on tatine hambas matritsee mõi anda, andke meile skeemi vaadata, teil on siin sees niisugune asi, mida me pole ühelgi pillil kuulnud. Nimelt siiamaani on taolised elektripillid kõik nii hullud, et vajutad klahvi ja heli tekib järsult. Eks ole, ja lased klahvi lahti ja heli vaibub järsult ses klahvi all lüliti. Aga meie tüürisime nende klahvialuste lülititega kavala skeemi järgi või alusel või abil. Niisugust värki, et me saime seda heli tekkimist teha järsust väga sujuvaks. Ja heli vaibumist pärast klahvi lahti laskmist järsust kuni viie-kuuesekundilise järel vaibus miseni. Aga see oli siis seltsimeestele spetsialistidele Moskvast absoluutne ja uudis. Ja mitte ainult Moskvas. Ja olid jah, nagu ma ütlesin, olid inimesed kohal ja esimene asi, näidake meile skeeme, meie skeemi ei näidanud. Siis tuli jällegi üks tore nali. Ühel ilusal päeval helistatakse halvas vene keeles. Me räägime Moskvast Lääne-Saksa saatkonnast. Teie olete see, jah, ma olen see. Teil on see elektripill? Jah, mul on see hektari pill. Kas te olete valmis võtma vastu külalisi Lääne-Saksamaalt? Jah, ma olen valmis võtma külalisi. Millal nad tulevad, siis tulevad? Jah, väga kena. Ühel ilusal päeval olid nad kopsi mul. Bill oli siin raadios ja siis nendega oli kahtlemata kaasas tõlk Moskvast, tõlk. Ja ja siis tõlgi väga suureks meelehärmiks selgus peatselt see asi, et mul oli lapsepõlves oli teiseks keeleks juhtumisi saksa keel. Ja noh, niisugune kindel Cartne Deutsch ehk ehk lasteaia saksa keel seal oli nagu veel piisavalt olemas ja ma sain kujuta vaid ette sellest jutumärkides tõlgist mööda minnes otse suhelda. Sakslastega see seltsimehele väga ei meeldinud, aga ette kanda ta kirjutas vene keeles pärast. Spetsialistid, need olid väga delikaatsed nemalt, minult ei hakanud välja nuiamas skeeme. Aga ütle, mis jäi puudu, et see Varioolalex seeriatootmisse läinud. Jäi puudu sellest, et meil oleks olnud ja üht tugevat mänedžeri oli selliseid pakkumisi kusagilt Moskvast, kus taolisi väiksemaid pille tehti, oli, aga, aga see kuidagi nagu lendas natukene nagu tuulde või, või läks liiva? Me olime natuke idealistid, meie ei olnud ärimehed absoluutselt, et me ei osanud alandlikud. Jah, me ei osanud isegi pilli kasutamise eest mingit mingit honorari nõudma hakata kusagilt. Noh, ja siis Moskvaga veel seoses see kõigepealt oli, niipea kui pill oli päris valmis saanud, oli Tallinnas siis korrale stati, iga-aastasi raadionäitusi ja see oli natuke laiem kui ainult raadio, igasugune elektroonika, isetegevuslik, elektroonika siis muidugi meie pill oli seal väljas. Hea sõber Gunnar Pedraudse käis seda seal päeviti mängimas ja loomulikult oli siis noh, minu missugune. Selle peale loomulikult tuli Moskvast teade, et varsti on Moskvas ka üleliiduline raadionäitus, et me peame tingimata oma pilli sinna viima. Tingimuseks on see, et kolmes eksemplaris oleksid skeemid, avaldatud, antud saadetud sinna skeemid. Teiseks, meie ise oma kulu ja kirjadega peame pilli sinna vedama. Kolmandaks ja neljandaks teab veel, mis olema kogu aeg seal kohal. Meie võimete ja võimaluste siis niisugune asi küll ei mahtunud ja jäi sisse sinna saatmata. Ja siis paar kuud hiljem oli üleliidulises ajakirjas Raadio oli siis niisugune väikene sõnumikene või artiklit ja need küll on ikka kahju, et need sealt eestimaalt konstruktorid pidasid ennast nina nii püsti, et nad ei suvatsenud oma unikaalset pilli meile saata, mis oli, mis oli antud momendil oli kahtlemata suurim samalaadne ja täiuslikem samalaadne amatöörkonstruktsioon terves Nõukogude liidus. Ja muide, selleks ta jäi veel üsna mitmeks aastaks suurimaks ja täiuslikumaks. Ronald pikov Avaigitar ja Leo Tauts varjolal. Mispärast üldse otsa tuli, meil tuli deta korda, aga see on natuke teine ooper, aga mis Venemaal? Analoog? Suuri pille nad ei teinud, aga seal midagi ikka tehti pool tööstuslikult, päris tööstuslikult tuli ka midagi, ma enam ei mäleta neid, neid nimetusi. Aga need olid kõik niisugused rohkem sooloinstrumendid, ühehäälsed ja üksikkonstruktsioonidena tehti Pillega oli üleliidulises raadios tegutses messeerini juhatada näitusel ja elektri, elektri ka elementide ansambel, mingisugune imelik vinguvate ja rukola udisevate helide kogum, see oli ühesõnaga niisugune ühe loo kuulad ära, kaks käega kolmandat, vabandust, vist enam, mida mul on tunne, et ansambel Ta oli nii, et, et kuulad, kolm ärataat veel, Lättad veel kuulata, ära tehke veel kuulata. Ma tahtsin, tahtsin lihtsalt meenutada veel, et et no käis süsimkuks ajal. Väga kuulus väga kuulus režissöör, ta oli selles instrumendist nii võlutud, sest ta ju palus spetsiaalselt lindistasime tema jaoks ja nii ledid tegime veljelugude töötlusi ja mängisime, mäletan sarjevnenismi Yana Toom või midagi, midagi minu arust. Need on plaadil ka. Ja üldse kaks sai, on siis, kui pill raadios oli, siis õhtuti, kui salvestised muud salvestised olid läbi, tajusin käis lindistamas Moskva ja üleliidulise ja noh, maailma jaoks Eesti muusikat. Siis ta õhtuti samuti nagu akadeemik alumeesel Instituudis, istus temaga seal pilli tagaja improviseerige on kolm pianisti haridusega ja sealjuures veel oli ta virtuoos pianist ja seda võib-olla vähesed teavad. Ja siis temaga mängis ja oli tõesti. Millist õlut ma ei tea, kas ma tõstan tegijate saba väga kõrgele selle jutuga, aga, aga ta oli, ta oli Aleksander sinu käest küsimata. Sa oled nüüd muusikuteel nii paljude erinevate kino orelitega kindlasti kokku puutunud, millisele kohale sa paneksid varjale? Esimesele, mitte pärast, et ega ta ikka härma nüüd on mul isegi kodus nisukene instrument seisab mingeid töid 40 40 aastat hiljem, aga tähendab see pisik, mida ma olen siis saanud, nagu sellest selles varjola pildist on jäänud? Mul kuni siiamaani meenutan tuntud galatšokiniga ta tavaliselt, kui oleme seal väljamaal, oleme koos olnud ja siis istu mühku ja ikka täpselt analoogse instrumendiga, püüame siis musitseerida ja selle pilli juures ongi just see rahustav toimedamise tämber ja kõla just just nimelt jah, ega väljakutsuvat selles kõlas, mis ei ole, ei rahustanud ja muidugi muidugi võrreldes selle messeedini ansambliga mul on niisugune mulje, et Hintre Rjabovi ansambel oli selles mõttes eelisolukorras, kui misseerin põhimõtteliselt kasutas ainult elektripill ja neid oli tal seal tosin või kaks igaüks isemoodi vingu ja see muusika oli, see oli, see oli, see oli tõesti kurb, kurb, natuke primitiivne, primitiivne, kurb ja siis ta ise veel dirigeeris seal ees. Ja aga meie, meie oma ansambliga ma julgen öelda just meie meie avalduse, millega meie tõime juurde tippsolistide soolod just nimelt selle ja sellega ahvardasime, ähvardasime seda värvingu, paleti. Paus on sobivad ja öelda, et olgugi, et üks ainult pill, aga sellel Oriolal on ikka märkimisväärne koht Eesti levimuusikas. Vast jah, kindlasti on. Nii et suur tänu konstruktoritele, pilli valmistajatele ja suur tänu ka muusikutele, heliloojatele, kes seda pilli omal ajal rohkesti pruukisid.