Et. See on igas pisarate jõgi. Juubifooti palju igasuguseid jõgesid. Asmandeid laisk jõgi, Pekka rokiajastu jooksul on ilmatu palju jõgedest lauldud, selles võib alanud tunni jooksul veelgi veenduda. Jõed ongi ju midagi üpris võluvat siin maa peal. Laiad ja laisad või kitsad ja kiired või siis sädevahepealset varianti, kui palju kaunim ja põnevam on linn, kui jõgi selle kaheks poolitab ning lubab ühelt välteisele uhkeks sildu ehitada. Jõgi võiks liikumise rahutuse sümbol olla jah, maastikukujundaja muudab oma sängi. Otsib suurveega uusi ideid, võib hiigelveekoguks laieneda, õigitseks nireks, kuivada. Inimkäed on maa peale lõpmata palju vägevaid vapustavaid asju loonud, kuid looduse loomingu vastu nad ei saa. Kaugel Põhja-Ameerika mandril voolav Colorado jõgi on näiteks oma teele uuristanud lausa uskumatu, rohkem kui poolteist kilomeetrit sügava sängi, mida suureks pensioniks on hakatud kutsuma Grand Canyon. Ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio Helgi Erilaid. Ja alanud on jalg. Oled kui unenäos või teisel planeedil või mõnes teises maailmas on suure kanjoni kohta öelnud või kirjutanud need, kes seda imet oma silmaga näinud. Kujuteldamatu, kirjeldamatu ebamainemaastik ning kõik on hirmuäratavalt suur. Arvud ehk aitavad mingisuguse ettekujutuse luua osa Colorado jõe orust, mida suureks kanjonis kutsutakse. 446 kilomeetrit pikk. Võrdluseks umbes sama palju kilomeetreid tuleks läbida, kuid Tallinnast läbi Tartu ja Valga Riiga sõita. Ränkanjani hiigeloru laius ja sügavus vahelduvad lõunaservalt on selle põhjas voolava jõeni 1524 meetrit kuid kõige sügavamal alal on maapinnalt kanjoni põhja 1829 meetrit üks kilomeeter ja 829 meetrit. Kes suudaks kujutleda end nii kõrgelt alla vaatamas? Mägedest ei oska ma küll rääkida, see on kindlasti hoopis midagi muud. Kuid Eiffeli torn on 324 meetrit kõrge, viimane vaatlusplatvorm sellestki. Ja seal juba tundus, et sellised maailma katusel aga üks kilomeeter ja 829 meetrit vist natuke nagu lennukis. Filmides on ju nähtud helikoptereid ja väikesi lennukeid. Suure kanjoni kohal paistavad armetud putukad, sest suure kanjoni laius servast serva võib ulatuda 16-st kuni 29 kilomeetrini. Peab küll olema üks väga võimas jõgi, mis endale sellise sängi on suutnud luua. Rein River, roheline jõgi sobib ka kiire ja sügava Colorado jõega, mis 2333 kilomeetrit pikk algab Colorado kaljumägedest ja suubub California lahte juba Mehhikos. Jõuab voolata läbi kolme Ühendriikide osariigi Colorado ja Utah'i äärisonna ning tähistab Arizona piiri Nevada ja California-ga. Colorado jõgi voolab sisse all põhjatuna tunduvas tohutus sügavikust umbes 19 kilomeetrit tunnis ja tormab oma teel läbi 160 kärestiku. Tema hiigelsängi moodustavad kaljud, mäeharjad ja seljakud, vaod ja orud. Neid tundub lõputult jätkuvat ja neil on kirjeldamatult palju erinevaid vorme ja kujusid. Kanjoni servi katavad kohati tihedad metsad. Kanjoni põhjas on kuiv kõrb ja suvel rohkem kui 45 kraadi kuumust. Suur kanjon Arizonas, kuna see ei ole maailma suurim. Mehhiko põhjaosas on varrankadel koobre ja aidake osariigis hell skänni on. Need on veelgi sügavamad ja nime järgi otsustades on viimane lausa otsetee põrgusse. Suur kanjon seevastu näost või teiselt planeedilt või teisest maailmast pakub uskumatult võimsat ja sageli säravalt värvilist vaatepilti. Kohati laugjas kohati järsu oru tohutult sügavatesse kaljustesse seintesse on tihedalt kihistunud aeg ise lugematu hulk kivimite kihte, mis moodustavad kõrgpikki värvilisi triipe, kord kalju rünkaid. Neid lõhestavad vabad vertikaalsed vaod. Kõik see moodustab seninähtamatuid värvilisi fantastilisi vorme, varju ja valguse, uskumatuid kiiresti muutuvaid toone. Kummalisi kontraste. See tohutu suur, mõistatuslik ja vapustav pilt jätkub nii kaugele, kui silm ulatub ja ümberringi on hauavaikus. Säärase kirjeldusele tänasin šoti kirjanikult Joan Moyerilt. Kuidas ja millal midagi sellist ametimaa peale tekkinud on? Suure kanjoni tekkimise ja arengu kohta on olemas kaks versiooni. Vanemas mängivad peaosa pikkade triipudega kanjoni seintele ladestunud tihedad kivimite kihid. On välja arvestatud, et kõige alumised kanjoni põhjast leitud kihid on pärit veel kambriumi-eelsest ajastust siis 2000 miljonit aastat tagasi. Ja need ladestused on vanemad kui Kanyanise. Kõige rohkem on geoloogid kanjoni seintest sõikumi ajastu kivimeid leidnud siis 550 kuni 250 miljonit aastat tagasi arusaamatult ja kujuteldamatult ammu helisemas suure kanjoni arenguversiooni. Nonii, see kõnelda mitte kivimikihtidest sele seintes, vaid kanjonist enesest, millal ja kuidas niisugune ime ise tekkida võis. Erosiooniks nimetatud geoloogilise mõiste kohta on kirjas uuristus vooluvee kulutav tegevus maapinnal, pealmise viljaka mullakihi, eemaldumine vooluvee ja tuulte toimel. Selline tegevus moodustanudki Sis miljonite aastate jooksul säärase vapustava hiigelsuure, poolteise kilomeetri sügavuse ja 446 kilomeetri pikkuse kuristiku Colorado platool ning looduse hääletud vääramatu jõud tegutsevad sinikaid Edasi vihmavesi, lume sulamine ja lugematud ojad, mis kanjonisse suubuvad. Peategelane selles miljoneid aastaid kestnud ja pidevalt jätkuvas looduse korraldatud vaatemängus on muidugi Colorado jõgi ise selle kiire Woolvõtvat endaga iga päev kaasa lausa kümneid tuhandeid tonne pinnast kuid jõe pikkus on kokku üle 2000 kilomeetri ja läbi Grange kanjoni kulgev jõe org, et meelest ei läheks 446 kilomeetrit. Vihmad jõudvat siia tavaliselt iga aasta hilissuvel. Algavad täkki tohutute tuulte ja tormidega mistõttu vee jõud ongi nii uskumatult tugev, et suudab tuhandete tonnidega kaupa lahtist pinnast kaasa viia. Pidevalt langevad veetilgad suutvat aegade jooksul ka kivisse augu uuristada ja just vesi ongi siis moodustanud kõik nad võimelised. Kummalised kaljuvormid ja kujundid, kanjoni kõrgetel seintel nõlvad, kallakud, orud endid, Kivirünkad, Hiina templeid meenutavad kujundid. Kivimikihtide eredad vapustavad värvitoonid on tekkinud neis sisalduvate erinevate mineraalidega, seetõttu juba üksnes raud maalib kanjoni seintele punase, kollase ja rohelise erinevaid tooneteadlased on kindlaks teinud, et selle hiiglasliku jõe oru vorminud erosioon on toiminud oma viis, kuus miljonit aastat. Noh, päris lühike aeg, kui võrreldakse kaljude vanusega, millest Colorado jõgi end läbi on suutnud kaevata ja kaevab muudkui edasi, Erik lämptoni rändava jõe pluus talle teele kaasa. Suure kanjoni põhjapoolne serv on jahedam ja niiskem, seal sajab tavaliselt rohkem kui lõunaservas. Kanjonisse Eeess sarnaneb maastik, seda enam kõrbega. Mida madalamale sa laskud, üha kuumem ja kuivem. Kanjoni põhjas poolteise kilomeetri võrra maa südamele lähemal võib olla kuni 18 kraadi kuum vähem kui ülal kanjoni servadel ja tõusust. Loojanguni kui päike oma päevateekonda läbib muutvat kanjoni kivimikihtidest, triibulised kaljuseinad, pidevalt värvitoone valgus, varjud, värvid. See võib küll, eks fantastiline pilt olla. Alumine kõige madalam kiht, millest jõgi praegu läbi voolab, on musta värvi. Selle kohal lookleb seal säravpunane kivimikiht, siis lillakaspruun, liivakivi, seejärel kitsam violetne kiht. Selle kohal kulgeb piki lõputuna tunduvat kanjoni seina lai puna, müüriks kutsutud kivimid kiht ning viimase kohal omakorda mitmekümne meetri laiune kiht punast liivakivi. Siis liiva värvi liivakivi, mis moodustab kahvatu triibu umbes 50 meetrit kanjoni servast allpool kui seda uskumatut aegade ladestumist kroonib viimane kiht kreemikas halli lubjakivi, mis moodustab juba kanjoni ülemise serva. Ajaloolased, arheoloogid ja geoloogid pole tänaseni päriselt ühel nõul selles, kuidas ja miks suur kanjon tekkinud on. Kuid keegi ei vaidle selle vastu, et Colorado jõgi selles kujuteldamatult pikas protsessis peaosa on mänginud. Kusagil seal natuke hullu kallale Ado jõe ja suure kanjoni aladel elanud kolm kuni 4000 aastat tagasi arhailised kõrbe inimesed. Nendest jutustavad arheoloogilised leiud, mis on kummalisel kombel umbes viie sentimeetri pikkused pajuokstest kujukesed, loomade kujukesed, mis meisterdatud ainsast painduvust pajuoksast. Selline arheoloogiline leid Sis kanjoni serval paiknenud koobastest. Sealtsamast leitud on ka päris palju kalju suuniseid, mis tehtud mineraalidest ja taimemahladest või loomarasvast segatud algeliste värvidega. Enamus neist olevat praegusel ajal veel hädavaevunähtavad. Vesi, tuuled ja aeg on oma töö teinud. Arhailised kõrbe inimesed kadusid arvatavasti umbes 1000 aastat enne Kristust, ilmselt segunes nende algeline kuld tuur hiljem suurde kanjonisse jõudnud anassaaži indiaanlaste omaga. Niisiis elasid anassaasid ka suure kanjoni aladel. Sellest hõimust on meil selsamal tunnil ka varem kuulda olnud. Kõnelesime Meesa roheliseks taldrikuks kutsutud platoost Colorados ning seal avastatud iidsetest kaljuelamutest. Anassaazideks hakkasid seal elanud rahvas nimetama Nava indiaanlased. Viimaste keeles tähendavad tänassaazi need, kes olid enne meid. Mesa Verde ala jääb suurest kanjonist edela poole. Siin on see põhja Ameerika edelaosa, mida on hakatud nelja nurgapiirkonnaks kutsuma. Siin kohtuvad nimelt ühes punktis neli osariiki juuda ADO, New Mexico ja rizona Bueblo indiaanlaste põlisrahvas asunud sellesse piirkonda elama umbes 200 aastat enne Kristust Hanassaasid jõudnud ainult kanjoni aladele, ilmselt viienda sajandi paiku. Sealt leitud varemed tõendavad tänapäeva teadlastele, et Hannes see asi põeb. Londiaanlased elasid suures kanjonis veel ka 13. sajandil. Poellu rahvast peetakse hoopi hõimude esivanemateks, viimased elanud kanjonist ida pool ja uskunud, et nad on kanjonist pärit ning et seal puhkavad nende esivanemate hinged. Sedasama usu võtta tõenäoliselt veel mitmed indiaani hõimud. Hava Supaid, Nava Od, haala paid sugunid ja Bay ute indiaanlased. Päris iseenesest mõistetav on selline usk, kui tegemist on paigal ka, millel on hingematvalt mõõtmed ning müstiline, hääletu, suursugune ja vapustav ilu. Aga muidugi pidid rõugete merede tagant kohale purjetanud valged mehed ükskord ka siia jõudma. Oli 1540 hispaanlase Francisco vas keste Koranaado ekspeditsioon on selle uskumatu paiga avastas, kanjani jäi nende jaoks siiski ületamatuks. Vaimulikud Silvestrede eskalante ja Francisco dominges joonistasid 1776. aastal esimese suure kanjoni kaardi ning püüdsid seda paika ka tõenäoliselt esimestena kirjeldada. 19. sajandi alguses rändas kanjon aladel karusnahakütte ja mitmeid indiaani suguharusid. Entseegaab Hämblini juhtimisel kohale jõudnud mormooni misjonärid lootsid siit harimiskõlblikku põllul Nad leida ja oli 1864, kui Hämblin oma meestega esmakordselt tujuga Colorado jõe suutis ületada. Kuid suur kanjon oli Põhja-Ameerika mandri linnadest nii kaugel ja siinne maastik oma vägevas ilus, nii karm, et sõnumit sellest kummalisest paigast ei jõudnud noil aegadel veel kuigi kaugele. Olid vaid üksikud lood, mida olid jutustanud karusnahakütid, kaupmehed ja väetatud mägedemehed, keda kohalikud indiaanlased Maksu eestlemi metsikute paikade olid juhtinud. 24. mail 1869 alustasid Ameerika kodusõjas käe kaotanud major Wesley Powell ja veel meest uurimisekspeditsiooni suures kanjonis ja Colorado jõel. Mööda kärestiku list ja kiiret jõge sõideti väikeste puupaatidega ja ainult kuus 10-st mehest suutis selle teekonna läbi teha. Seikluse teadmishimuline major Pavel uuris järgnevatel aastatel ka põhjaserva platood ja korraldas veel ühe ekspeditsiooni läbi suure kanjoni. 1800 kaheksakümnendatel seisis Arizonas räntgenioni piirkonnas juba hulk suuri karjafarme sadade tuhandete loomadega. Aastaks 1906 olid need rantšo taga taas kadunud sest kunagine rikkalik rohumaa oli laastatud. Jää vaevatud, liiga palju loomi oli sellest üle käinud. 1903. aastal külastas suurt kanjonit president Theodor Roosevelt ise ning kirjutas seejärel. Röntgeni on sisendab minusse aukartust. Seda ei saa millegagi võrrelda, seda ei saa kirjeldada. Midagi sellist pole terves maailmas olemas. Jäägu see hiiglaslik looduse ime selliseks, nagu ta on. Ärgem tehkem midagi, mis rikuks selle grandioosse sust ülevust ja ilu. Siin pole midagi parandada, kuid me peame seda hoidma meie laste ja lastelaste jaoks ja kõigi jaoks, kes tulevad pärast meid. Kuid mitte üksnes elamused millessegi kantne looduse ime näe, ohtralt pakkus, ei toonud inimesi Grand Canyoni aladele, seal avastati ka vase ja asbestimaardlad. 1800 kaheksakümnendatel rajati kanjoni servale esimesed asulad, kuid nad varased asunikud taipasid õige pea. Turismiäri on siinsetes paikades hoopis kasulikum. Maavarade kaevandamine. Härja arendamine võttis aga teadagi aega esimesed turistide majutamis kohad olid enam-vähem samasugused kui kaevanduslaagrid, millest nad välja olid kujunenud. 1901 jõudis raudtee Williamsi linnast Arizonas Grand Canyoni lõunaservani ja see edendas turismi siinkandis suuresti. Juba kerkisid hotellid Jeranchot külastajate jaoks ja president Ki saabus kohale, nagu me juba kuulsime. Oleks võinud arvata, et president Roosevelti entusiastlik üleskutse suurt kanjonit tulevaste põlvede jaoks hoida ja kaitsta annab otsemaid põhjuse kogu piirkonna rahvuspargiks kuulutamiseks. Miskipärast võttis see hoopis üllatavalt palju aega. Esimene sellekohane seaduseelnõu anti senatile juba 1882, kuid alles jaanuaris 1908 kuulutati suurust kanjon rahvuslikuks mälestusmärgiks. Ja alles 1919. aastal kirjutas president Woodrow Wilson alla aktile, millega suure kanjoni alade rahvuspargiks muudeti 4931 ruutkilomeetri suurune rahvuspark. Enamus inimesi mõõdab suurt kanjonit ennast küll selle Colorado jõe osa pikkusega, mis kanjonist läbi tormab. See on. Tuletagem meelde 446 kilomeetrit. Kanjoni servalt alla kanjoni põhja jõe äärde saab mõnedes paikades muula seljas sõita või isegi jalgsi laskuda. Aga see rännak vältax kaks päeva vereis mööda Colorado jõge läbi suure kanjoni võtaks vähemalt kaks nädalat. Kanjoni äärtel on hulganisti vaatluspunkte ja vaateplatvorme ning vaateid, mis sealt avanevad, on tõenäoliselt kirjeldamatult vägevad. Seal kusagil sügavamal Lähevad punased kivimid tihedate okasmetsadega toreda kontrasti moodustavad laiub kuivade ja viljatutena tunduvate kiviseinte vahel suur ja täiesti elus omaette maailm. Loetud 75 liiki imetajaid, 50 liiki roomajaid, hirmuäratav 300 linnuliiki ja jões 25 sorti kalu. Ränkanjani rahvuspargi kõige tuntumad Nemad on Alberti Oraviaga ebabiorav esimene elav kanjani servas, teine põhjapoolses esivanemad olnud neil ühised, kuid et nende elupaikade vahel laiub hiigelkanjon, on ka kaks eri liiki väljakujunenud. Kõikjal pargis võib kauneid vilkaid hirvi kohata. Koiotid rändavad kergel sammul kanjoni servadest alla jõe äärde. Nad võivad oma rännakutel lõvidega kohtuda, kuid viimaseid pole siin kuigi palju. Väiksemaid loome igat sorti pesukarud, koprad, jänesed, muidugi, oravad, ka roomajaid ja kahepaikseid leidub igat sorti sisalikud maod, nende seas vaid grand kanjonis elav roosa lõgismadu kilpkonnad, kärnkonnad ja salamandrid. Selles imepärases rahvuspargis lendab ringi lugematu hulk linde kotkastest pistrickeni ja neid huvitavad kahtlemata veelgi lugematumad putukad, kes siin oma elu elavad. Ämblikud ja skorpionid, nende seas mõnedki olendid, kes suure kanjoni rahvuspargis ringi jooksevad roomavad, lendavad või Colorado jõe vee sujuvad, oleksid kusagil mujal väljasuremisohus. Siin on nende jaoks varjupaik. Suure kanjoni lõunaserval kõrge platoo äärel kasvavad hallikasrohelised metsad ja kaljud langevad poolteise kilomeetrid kõrguselt sügavikku Colorado jõeni. Päike paistab siin heledalt pika ja kuiva põua aja katkestavad ägedad suvised vihmasajud ning talvine lumi. Siiani kõige kõrgemas servas, umbes 2000 meetri kõrgusel kasvavad männid, madalamal lisanduvad neile kadakad ja põõsad, mis kuivust ei karda. Kaljuroosid näiteks ja kõrbetaimed kaktused. Suvel võib kanjoni põhjas Colorado jõe ääres kuni 49 kraadi kuumust all. Siin on tõeline kõrb kaktus teie üksikute okkaliste põõsastega, kuid jõe ja lisajõgede kallastel võib ka eluks sobivaid paiku leida. Ja siin elatakse. Mõne aasta vanuste andmete kohaselt elab suure kanjoni põhjas umbes 500 haava suppa indiaanlast. See hõim tulnud siia juba 12.-lt sajandil ja nende elukoht on reservaadis, kus voolab kolm smaragdrohelist juga mistõttu seal elab vaat indiaani hõimuga. Rohelise veerahvaks kutsutakse 1889. aastal plaanitud läbi nende maa raudtee ehitada ühele kanjoni servale tahetud püstitada kristlik kabel koos selle juurde viival liftiga ja 1961. aastal üritatud kanjoni lõunanõlval 18 korruselist hotelli ehitada. Turiste ju lausa voolab siinset looduse imet vaatama kuid rohelise veerahvas ei lasknud seda imet rikkuda. Selles paigas, kus nemad juba 800 aastat elanud on.