Tere, kena pühapäeva hommikut, kõikidele vikerraadiokuulajatele on kätte jõudnud see aeg, kui viker Raadios hakkavad rääkima kaks inimest. Saade on jutusaade ja stuudios külaline ja. Tänase saate külaline on Karl Martin Sinijärv, sul on küll uhke tiitel, sa oled Eesti Kirjanike Liidu esimees aga ma ei ole kindel, kas sa ennast väga ametnikuks pead või või, või on su tööametniku töö praegu üldse olla. Räägime pigem sellest, mida sa elust ja inimestest arvavad ja ja kuidas sa selliste arvamisteni oled jõudnud. Mina olen Tarmo Tiisler. Tere, Karl Martin. Tere. Tere. Kõik me natukene teineteist tunneme. Me käisime ühes ja samas koolis. Ta oli meil vahet, kui me lõpetasime. Kuigi tõsi küll, me kooliajal just väga palju juttu ei rääkinud, seda suurem huvi on seda teha äkki nüüd, kui kooli lõpust on meil mõlemal möödunud natukene rohkem juba kui 20 aastat. Ehk siis oled sa praegu ametnik või oled sa ikkagi kirjanikuhärra või oled sa kunagi ennast kirjaniku härraks pidanud? Mis asi see ametnik üldse õigupoolest on? Minule kuidagi ametniku sõna tekitab siiamaani mingeid veidraid veidraid tundeelamusi kuidagi hoopis rohkem nagu mingitest vanadest romaanidest pärit või nõnda, mõtlen mingi selliseid tsaariaegse mundris tegelase peale, kellel on tindipott ja kirjapress ja siis see asi, millega kuivatati kindlasti mõni tähtis pitsat. Minul tähtsat pitsatit ei ole, see on, see on teises toas, ma ise pitsat ei teil allkirju, tõsi küll, tuleb mõnikord anda, aga kellel seda ei tuleks. Aga selline ametnik sabale, et võtad hommikul läptopi endale üle õla, lähed tööle ja siis istud kontoris üheksast viieni ja ajad Eesti kirjanike asju. Ja miks ma seda läptopi ikka sinna üle õla nii väga võtan, kontoris on ju arvuti täitsa paiga peal ja ei pea teda tingimata liigutama ning päeva jooksul saab temaga piisavalt palju suhelda, et kaasaskantavat tehnilist vahendit ei ole vaja väga tihti liigutada. Mul siin mingil hetkel, ma arvan, sellest on nüüd juba üle aasta möödas. Ütles sülearvuti ülesse ja ausalt öeldes ei ole ma viitsinud teda siiamaani parandusse viia, sest hetkel niipaljukest, kui ma kuhugi liikuma pääsen, siis ma ei viitsi seda küll koos arvutiga teha. No milleks ei, selle koha pealt on, ütleme, Kirjanike Liidu töö niisugune vahva töö, et et üheksast viieni asja nüüd päriselt ei ole. Teinekord läheb ju nädalavahetusi ja õhtutunde sinna, aga muul ajal saab jälle selle võrra vabamalt liigutada. Nii et tostab niisugust klassikalist ametniku asja, kes tuleb, paneb kohvi ülesse ja vahepeal käib lõunal, lahkub kindlal kellaajal. Seda ei ole, see on märksa huvitavam ja loomingulisem töö, tuleb paljude inimestega kokku saada kirjaniku härradega, nagu sa ütlesid, ja prouadega ja, ja nõnda edasi. Ega see härratamine provotamine mulle ka nii väga ei meeldi, kui ilmtingimata tarvis, siis võib ju ka isand ja emand ütelda või üldse kuidagi sõbralikult ja hästi kiiresti sina peale üle minna. Lugemise aasta on meil praegu Eestis uhkelt ilusasti kõlab, on see sinu jaoks kuidagi tähtis ka tulenevalt ametist või tulenevalt sinu huvist ja armastusest eestikeelse sõna ja eestikeelse raamatu vastu? Kõiksugused aastade ja sedasorti tähelepanu juhtimised on ju mõne koha pealt natukene kentsakad ja pentsikud ja et kuidas siis nii, et nüüd on see lugemise aasta ja mis me siis edasi teeme, hakkame arvutama või või nõnda, aga ühe viisina just nimelt sedasama tähelepanu juhtida lugemisele ja sellele, mida on kirjutanud. Miks mitte natuke rohkem tähelepanu, sest ega see tähelepanu hajuma pea hiljem, kui hakatakse muid asju esile tõstma. Nii väga vahva, et on, on, on lugemisaasta, tollega seoses on, on rohkem kirjanikke üles astunud, üle ülemuseks oh ja ilmunud mitmesuguseid asjakesi kirjandusega seotud sündmusi on vast rohkem toimunud, aga neid toimub edasi ja neid on ka enne toimunud. Nii et peaasi on see, et ka väljaspool välja kuulutatud aastat on muud aastad, mis toimivad ja töötavad koos heade inimestega, nende sees saga nagu. Lugemise aasta jutuviisid rohkem kirjutamise peale lugemise aasta idee, kui mina sellest sõnast õigesti aru see on, võiks olla see, et inimesed hakkaksid rohkem lugema mitte kirjanikud hakkaksid rohkem kirjutama. Eks kirjaniku kirjutamine on ikka kõige enam kirjanikust kinni, kui tal väga vaja on ja tema väga tahab, siis temaga kirjutab. Iseasi, et ta ei peaks ehk olema muude ja post tühisemate asjadega liialt koormatud, sest muidu võib hulk head kraami jääda kirjutamata. Aga lugemise koha pealt? Eks on siingi see, et kellel lugemisharjumus sees on, see loeb kindlasti edasi ja, ja kellel seda pole, ega seda ühe aastaga ka tingimata ei tekita. Küll aga on ju terve hulk inimesi, kes ühel või teisel põhjusel on lugemisest kaugemaks jäänud. Nii lihtne on ju väga paljude asjade kohta öelda, pole aega, praegu ei jaksa, küll jõuab. Loed miskeid intervjuusid ja inimesed jälle ütlevad, et umbes, et öökapi peal on terve hulk raamatuid, aga näe, pole, pole mahti lahti teha. Noh, oma elu elamiseks peab aega olema ja raamatute kaudu saab elada väga mitut elu. Kole igavaks läheb, kui sa ainult seda ühte ja ainukest, noh, olgu ta siis isegi see iseenda jagu nii-ütelda elada. Ega sa oma elu kõige huvitavamaks siin maailmas ei aja, kui sa ei vaata, mis teised on teinud ja raamatud on üks väga hea vahend teistesse eludesse piilumiseks nende ja selleks, et neid ka natukene elada. Kui palju sina loed, loed sa palju vähe, võrreldes mingi varasema perioodiga vähem rohkem? Tulenevalt ametist pead sa lugema rohkem näiteks või. No äkki ma niipaljukest tahan ikka rohkem asjadega kursis olla, hüppab pisut loenga. Selliseid asju, mida muidu ehk tingimata esimeses valikus ei loeks. Aga et ma nüüd oleksin rohkem lugema hakanud, ei oska ütelda, sest see on alati olnud niisugune normaalne elu osa. Ei, ei kujuta muud moodi hästi ette. Aga ma üldse ei halvusta kuidagipidi inimesi, kellele see ajaveetmise, elu, elamise ja targemaks ja huvitavamaks saamise vorm ei sobi, noh, mina ka paljusid asju ei tee, eks ole. Mis ka kultuurigagi serva pidi või täiesti otseselt seotud on, lõi käima ooperis ei vaatama balletti, ei ole minu tassike teed, mis siis kõik ei peagi seda tegema või ei loe eriti raamatuid või loeb väga valikuliselt, eks me kõik teeme omi valikuid. Mul on ka omad eelistused, Loen, rohkem luulet, rohkem põnevik, nii-ütelda. Tõsi, kirjandust, proosat pean siinkohal silmas proosa tõsisemat osa. Vaatan tolle pilguga, et vähemasti kaks usaldusväärset inimest võiksid mulle seda teost soovitada, et ma ta kätte võtaksin, sest jah, siin tuleb see koht ette, et Ükspäev rehkendasin, et vaadata mees, inimese keskmist eluiga siis elupäevi on järel 10000 ja natuke veel. See tähendab, et üle 10000 raamatu ei jõua ka parima tahtmise juures läbi lugeda. Valima peab hakkama, noh, siis tuleb neid valikuid teha ja ei saa üldse pahaks panna, kui lugemine mõne inimese valikute seas ei ole, kõik ei saagi kõiki teha. Ma pean tunnistama, et ka mina aeg-ajalt omavanustega kokku saades olen vahel natukene kas just kurb, aga noh, ei suuda mõista, miks minust järgmine põlvkond loeb vähem, vähemalt mulle tundub kui niimoodi üldistada. Kas sulle tundub, et meist järgmine põlvkond ehk siis seal 20 eluaastat pluss-miinus natukene et see põlvkond loeb vähem? Võib-olla loeb vähem. Aga on ju on ju muidki muidki asju juurde tulnud, sellised sellised informatsiooni olgu siis meelelahutusliku või meeleLiidmisliku olemisega informatsiooni sisestamise viisid, on muutunud, neid on tulnud juurde ja eks neid otsast ka kaob. Väega kui meelelahutust mainida, siis noh, ütleme lühemate ja lihtsamate krimi nullide lugemise asemel on võib-olla tõesti mõnusam ja mõistlikum. Niimoodi aju ajuharimiseks. Harimine ei ole õige sõna, ütleme puhastamiseks vahepeal mõnd kvaliteetset sarja, vaadata telekast ja ja saab selle selle matsu sealtkaudu kätte. Ei ole vaja tingimata pisikesi kriminulle lugeda, kui neid võib vaadata. Samas on ka näha, et formaadid seovad oma piiranguid ja muuda muudavad lugusid teistsuguseks. Kui, kui vaadata põneviku maailmast viimase aja niisugusi, maailmalöök numbreid, mis ka meil päris hästi läinud on, ütleme siin Stig Larssoni või Põhjamaadest kui kasvõi joonest siia kõrvale, need on päris tublit telliseid ikka seitse 800 lehekülge, põneva loo jutustaja, kirjanik päev andma mahuka võimsa teose mida on võimatu teise formaati näiteks telesarja 40 viide minutisse ümber kantida. Ja sestap mul on tõsiselt tunne, et, et suured lood hakkavad ringiga tagasi tulema. Seal peab olema palju enamat sees kui, kui lihtsalt kellegi mahalöömise tegija kättesaamine. Lihtsamal viisil naks, naks ja käes. Ei raamatud, raamatud muutuvad ja see vähem lugemine võib tähendada, et sa loed vähem nimetusi, aga need on vägevamad asjad, mis seal taga on. Aga seda parteid sai esindaja, et haritud inimene ja koolilõpetaja peaks olema kindlasti natukene Balzaci natukene, Tolstoi kindlasti Tammsaaret ja kuidas me silmad Hildeta saame ja nii edasi ja nii edasi seda kõike lugenud. Natukene võiks seda kõike kindlasti lugenud olla ega, ega kõigest pea ennast tingimata täieliselt läbi murdma. Aga et teada tausta vaadata, kus me üldse oleme, millest me üldse räägime, tuleks kindlasti seda lugeda ja sealgi on ju autorid, keda sina nimetasid, praegu on ju erinevad ja kõik nad ei pruugi, kõik need ei saagi meeldida. Aga sa pead oskama ära tunda, kvaliteeti, aktsepteerida seda respekteerida, et, et mis, mis on tõepoolest, et tasemel tehtud. Iseasi, kas see on täpselt sinu maitse järgi või mitte. Aga selleks peab seda tausta natukene teadma. Ja ütleme, niisugune klassika tundmine on ju tolles mõttes olulik, et et kui meil on vähemalt mingisugune ühine taust kõigile, ükskõik mida me siin ei tee, mina tegin teles aastaid kultuurisaateid, eks ole, ja tee teene edasi, sina, sina teed spordisaateid, aga aga teatavatest raamatutest me saame kõnelda, sest me oleme mõlemad lugenud. Eestis on selle koha pealt üldse niisugune vahva fenomen et ilmselt kõik, kes on eestikeelse koolihariduse saanud, on näiteks lugenud Lutsu Kevadet, eks ju, see on raamat, mille kohta võib kindlasti öelda, et nad on seda lugenud või vähemalt vähemasti tükke sellest teavad, mis asi see selline on? Ütleme, kui me võtame mingi suurema keeleruumi, olgu see saksa, hispaania, inglise seal ei ole sellist ühte teost, mida kindlasti kõik on lugenud, aga kui sa eesti keelt, inimest, eesti keelt kõnelevat inimest kuskil maailmas kohtad, siis sa võid üsna kindel olla, et näiteks seda raamatut on kõik lugenud. Iseasi, eks ju, kui me läheneme talle mingisuguse tänapäevase kirjandusliku kvaliteedi koha pealt, me võime seda vaadata ühtemoodi, kui me vaatame teda kui laste juurde, siis on tal mingisuguseid teised puudused. Puudusi leiab alati, kui otsida voorusi, samuti. Aga, aga see on meil olemas. Selles mõttes on mingi mingid raamatud, mida lugenud olles on sul hulga inimestega ühisosa ja see taust. Peaks olema nii, et nõndaviisi koolist küll läbi veerida ei saaksid, sa pole üldse Dostojevski midagi kuulnud ta Tammsaarest või kevadest rääkimata. Kas sinu kokkupuutumine lugemisega oli täiesti loomulik, kui su vanemad või siis vanaisa Erni hiir ikkagi kuidagi alguses juhtisid ja sul olid muud huvid, ei saa kohe, ei haakunud sellega. Või oli see sulle täiesti loomuliku? Küllap ta oli loomulik, kuna ma ei mäleta selle kokkupuutetekkimist, järelikult tekkis piisavalt õrna õrnas eas, et et mälupildid veel ei tekkinud, aga, aga lugemise oskus küll. Et jah, minu puhul on, see on see alati kaasas käinud ja. Ei oska ütelda, et keegi olekski nii väga nii väga suunanud. Tol ajal minu lapsepõlve, see ka raamatuid ilmunud ju kohutavalt palju. Nad ilmusid küll suuremates trükiarvudes, mida tänapäeval armastatakse meelde tuletada aga nimetusi polnud kohutavalt palju. Üldiselt eestikeelse kirjasõnaga oli võimalik ennast päris hästi kursis hoida. Ja toll tollega, mis, mis ilmub, nii et. Alati alati olemas olnud. Hiljem muidugi tekkis rohkem valikuid. Aga kuidas ja millal sina lugesid masinud kooliajast mäletan, et sa tegid kõike muud, ka sporti sa ei teinud, ma vähemalt ei suuda meenutada, et see oleks väga sporti teinud, aga, aga kõikvõimalikku muud. Sellist. Sotsiaalelu elasid seal väga intensiivselt. Millal sa lugesid ja kuidas lugesid? Millal sutsakas enne tunde, pärast tunde öösel, hommikul, õhtul? Ikka üldiselt õhtune lugeja olnud mõnus on, keerata ennast voodisse, võta raamat ette ja, ja lugeda, see ei ole tänaseni muutunud. Ja niisugust harjumust ei ole kunagi olnud, et näiteks läheks laua taha, võtaks tooli, istuks laua taha, võtaks raamatu ette ja, ja siis niimoodi loeks korralikult lehte keerates laua taga istudes süüa on väga mugav, laua taga voodisin märksa ebamugavam süüa. Mõned asjad võib-olla kõrvale jätta, aga lugeda ma ei oskagi niimoodi laua taga ega seal ega seal kooliski sai. Ja kui, kui pidid istuma 45 Putin selle laua taga siis tuli ühe või teise vihiku kaane peale midagi sodide või midagi sekeldada või kellegagi sosistada või kuidagi seda aega täita. Vot huvitav. Huvitav, kui oleksid sellised Vana-Rooma, söödi ajakirja, niisuguseid lavatsid kooliklassides, kes niimoodi meeldiv meeldivalt pikutades tegeleks asjadega, kas siis oleks õppetööga kuidagi teistmoodi või, või tulemus teine ei tea seda, seda võib mõelda, aga mõnusat raamatuga pikutada või pikki tunde ja eks ta praegugi läheb nõnda, et ega kolme nelja öösel ikka tudule saa. Hea rahulik aeg. Millal sa kirjutama hakkasid? Kui midagi sellist siin all silmas pidada millal juba mingisugust kirjanduse hõngu võis küljes olla või, või vähemalt mis, mis tahtis kuhugi sinnapoole siis esimese klassi kevadel hakkasin proovima mingeid salme seada ja ja kuidagi see rütmi ja riimi tiksumine ilmselt sobise sobis mu keresse ja vaimukesse. Et tundus ühe asjana, mis tuleb välja ja, ja siis sai seda ka edasi tehtud. Mingil ajal hakkaski välja tulema alguses ilmselt. Tundus, kas alguses kirjutasid ka niimodi tattattattattat, Aadad, tattattattattat ta, kui sa kohe hakkasid keelega mängima, kas siis teadlikult või alateadlikult? Selleks, et, et mängida, improviseerida, peavad mingid tehnilised oskused käes olema, nii et eks ma ikka vaatasin, et kui tattattattattat ta tuleb ilusasti välja siis sealt on kena edasi minna. Kohe hakata midagi, midagi nõudlikumad proovima võib välja kukkuda, aga üldjuhul üldjuhul ei kuku. Et ole, olen siiamaani täitsa selgesti seda meelt, et, et ikkagi ikkagi miskisugune värsitehniline oskus tuleb alati kasuks ka Pealt pealtnäha täiesti vabavärssi kirjutades, sest ka seal on ju väga mitmed igasugused sisemised rütmika töö, mis, mis kuseb kusagil ikkagi taustal jooksevad ja ja kui neid ei ole, siis seal tegelikult tunneb ära, et see, see vend päriselt ei vanud, ei valda sõna. Kui tihti sulle sinu noorus eas ütlesid, kas mõned vanemad inimesed või õpetajad, et kuule, mida sa riputad selle keelega kirt korralikult. Küllap mõnikord ikka öeldi. Ega ma siis nii väga nii väga ei kippunud eputama v? Ise eputamine üldse niisugune natukene kahtlane sõna. Siinkohal huvitav on vaadata, mis välja tuleb ja mismoodi see lausestamine toimib. Ja, ja mismoodi on võimalik omadega puntrasse minna, eks ole mindud küll, aga mõnest puntrast seda laht lahti sõlmides tuleb üllatavalt põnevaid asju välja. See on vist natuke nagu iga asjaga, et harjutamine tuleb asjale asjale kasuks. Aga kahtlemata nagu oli see vist Robert Flip, kes ütles küll kitarrimängu kohta, et kui sa ikka iga päev kaheksa tundi või tõsimeelselt harjutad, siis suure tõenäosusega saab sinust professionaalne harjutaja. Et ei maksa üle pingutada, aga. Veidike on vaja ma lugemise juurde, tulen korraks veel tagasi, kas sina loed ainult raamatut raamatust või sa loed juba nendest kaasaegsetest vidinatest, kuhu saab neid raamatukese tõmmata lugematul hulgal sisse, siis suvalises kohas puudutad nuppu ja, ja raamat ees. Ma ei ole väga tehnikainimene aga ma olen just viimasel ajal huvi tundnud nende mitmesuguste vidinate vastu. Need vidinad näikse praegu olevat siukses faasis ette mis on väga põnev faasi vidina arengus umbes kusagil seal, kus näiteks digifotokad võisid olla aastakest kuus-seitse tagasi, palju erinevaid suhtelt suhteliselt kallid ja, ja, ja pidevalt edeneb. Et nagu üks mu hea sõber ütles, et kui sul seda hädapärast vaja ei ole, et siis ära veel kohe osta, et kannata natuke. Et lähevad paremaks, lähevad odavamaks. Samas kui vähegi vaja on siis ega noh, tehnikavidinate paremaks ja odavamaks minemist võib, võib ootama jäädagi. Kogu aeg rehkendavad ja panevad sinna mingisuguseid uusi asju juurde ja teevad, teevad väiksemaks ja mugavamaks ja mõni asi ei tule neil teab kui see, kui hästi välja ja et asja tuleb rahulikult võtta. Mu meelest on tegelikult täitsa täitsa hääd asjakesed, ma olen siin mõnda proovinud. Viimasel ajal ja ei hakka ma siin margi nimesid nimetama. Aga kui vaadata seda, kui palju on, ütleme selliseid raamatuid, mida sa suure tõenäosusega üle ühe korra ei loe. Hulk meelelahutuskirjandust läheb siia hulka siis kui palju on niisuguseid raamatuid, mida läheb harva tarvis ja mis võtavad kole palju ruumi nagu entsüklopeediad, sõnaraamatud, kõik võimalik teabekirjanduse. Siis on kahtlemata äärmiselt meeldiv, kui on tekkimas juba peaaegu olemas võimalus mahutada need väiksesse ruumi ühikusse ja see ühik taskusse pista. See on jube tänuväärt ja päris päris kindlasti ma näen siin siin päris suurt Tulevikku, niisugune elektrooniline formaat. Saatanast ei ole, ei, absoluutselt mitte. Kas või noh, toosama asi, et sa saad rahulikult tõmmata endale sisse naid, raamatu näidiseid, mingeid peatükke, neid rahulikult vaadata raamatupoes. Näiteks noh, sa ei, sa ei saa võtta niipaljukest aega üldiselt ja ei ole mugav seista ja 10-st raamatust paarkümmend lehekülge lugeda, see võtab aega ja ja pole päris see koht, tõmbad mingisugused sämplid sisse, endale vaatad neid näiteid, otsustad, mida sa ostad või müüdlase tasuta alla tõmbad, see on, see on väga, väga mugav ja mõnusam. Ja, ja tõepoolest noh, rääkimata elementaarsetest asjadest, et, et reisile minnes on ju tüütu nelja-viit, raamatut, et kaasa võtta või noh, mul on enamasti see, et lennujaamades aega parajaks vaja teha, siis jälle jälle ostad mõne Peipub äkki siis tuleb kuskile kohvrisse mahutada, kõneleme läbi loetud ja pärast seda riiulisse mahutada. Samas ma tean, et valdavat osa neist raamatutest ma kunagi rohkem ei loe enam. Selle selle koha pealt. Ime tabaselt tored, et säärased vidinad on, on tulekul. Iga igati hea ja igati poolt, ma pigem arvan seda, et et raamat niisugusel kujul, nagu ta, nagu ta praegu on, võib jääda tõepoolest väärikamate ja vägevamate teoste jaoks asjade jaoks, mis tõesti väärivad see sellist kuju ja mille jaoks see selline klassikaline kuju on tõepoolest funktsionaalne ja, ja vajalik. Peale selle tuleb ju päevakorda taas ka siis personaliseerimine. Ma, ma mõtlesin ükspäev, justkui sattusin rääkima Peep ilmeti ka, kes ju lisaks sellele tähe luuletaja on suurepärane köitekunstnike. Ma mõtlen, et raamatu raamatu käitjatel kvaliteetse käsitöö tegijatel saab üsna lähemas tulevikus kõvasti turgu olema. Nii et kui on heade käeliste oskustega noori inimesi, kes mind siin kuulevad siis õppige, õppige raamatuköitmist. Sellega võib hakata tublisti raha teenima. Kui inimene leiab, et vaata, et see on sihuke raamat, mida ma tõepoolest tahan endale riiulisse korduvalt elu jooksul lugeda, kalliks pidada ja vaadata, et temaga ilus on. J võtannia, tellin endale nagu rätsepaülikond, selliseid rätseparaamatud. Meil on ka muusika kuulamine siin jutusaates kenaks kombeks. Kaks lugu on Karl Martin Sinijärv välja valinud. Ütle esimene sisse saatesõnadega. Esimesena peaks meil olema pala vokaal-instrumentaalansamblilt motomehed, kes on tuntud läbi aastakümnete üsna mürisema muusikat tekitajana, aga sellest mitte nii mürisevast laulust nimega hor, Haus bluus, kostab välja, et see, mida lemmik ilmisteria Modrohed on kaua aega meile andnud, on tegelikult aina ja alati olnud puhas rütmibluus. Läheme jutusaatega edasi külas on meil täna Karl Martin Sinijärv ja Tarmo Tiisler saatejuhi tooli pead. Sa oled ka selle kuulsa Kirjanike Maja laps, sellest on tavainimene lugenud palju lugusid saanud teada, et seal on sündinud-kasvanud sirgunud väga suur hulk prominentseid inimesi, et ju see maja siis sellise kuulsuse varjundiga on, on siis või? Ehk nagu sa ütlesid, et kuna ma olen siin sündinud ja, ja praegune töötan seal, siis suhe on keskeltläbi isiklikum, et, et ma, ma ei oska sellest kuulsusest varjundist ütelda, et minu, minu jaoks on ta üks vana-vana-vana hea maja, mida ma aastakümneid ainuüksipulgi teadnud ja inimesi, kes, kes seal sees istuvad, et tullu, kuulsuse koha pealt oskab keegi kaugemal seisev paremini kosta. Aga jah, eks varsti saab maja valmimisest pool sajandit, nii et selle 50 aasta jooksul on seal tõepoolest kõiksuguseid karvaseid ja sulelisi läbi käinud. Aga oli sul noorena seda hetke ka, kus, kui mõni inimene küsis, et kus sa elad, siis, et ma elan seal. Ohoo, selles kuulsas majas Oli oli nii ja naa, kes teadis seda maja Pegasuse kohviku järgi, kes teadis raamatupoe järgi kes siis võib-olla teadis tõepoolest teda kui Kirjanike maja? Noh, eks ikka vast teati ja teatakse praegugi. Oli sul mingi hetk, kus sa hirmsasti tahtsid hakata kuuluma mingisugusesse seltskonda, et kirjutab midagi ja et õudsalt vahva on tunda seda ja ja istuda sellega koos ja olla nii-öelda ringi liige. Mingid ringidesse kuulumised on igal inimesel ja igal eluetapil olemas olnud. Ja need muutuvad vähe on vast neid, kes on mingi ringi loonud ja sellega ilusasti elupäevad õhtusse uisutanud. Mulvast pigem oli niisugune tahtmine, sest kui peale keskkooliga Tartusse läksin seal vähede sõpradega Kauksi Ülle ja Kivisildniku tuttavaks sain siis oli just niisugune murdumise aeg mitmeski mõttes siin siin ühiskonna ja kirjanduse sees ka, et tundus, et üheskoos ennast kuidagi maksma panna või endast teada anda on tulemuslikum ja tõhusam. Eks, eks ta vist oli ka, aga niisugusi ühistegemisi on täitsa vahva ikka ette võtta, ütleme siin noh, kas või praegugi siin viimase 10 aasta jooksul, mis me oleme ju Asko Künnap, Jürgen Rooste ka päris mitmeid raamatuid üheskoos teinud ja kaardipakid, kus olid veel kaasas ka Triin Soomets ja Elo Viiding, me kindlasti ei moodusta mingit niisugust kirjanduslikku rühmitust. Aga teatavaid asju on üheskoos märksa vahvam teha ja need. Aga, kui siis tulemuseks nimetada nüüd neid üllitisi. Nad on niisugused, millega päris üksinda hakkama ei saaks. Kuigi meil on säärtusi teksti aeg-ajalt olnud, mis just nagu kuskile oma asjadesse päris hästi ei sobi. Aga teiste inimeste toodanguga annab kokku, klapitada hoopis uueks tulemuseks. Nii et see on nii ja naa, on selliseid sõpruskondi, kes lihtsalt käivad koos kellel on omavahel hea olla ja kellel võib-olla siis läbi selle on mingeid oma asju. Kas nüüd lihtsam, aga parem luua ja ja välja anda, mis ei pruugi üldse niisuguses rühmituslikkuse trükiteoses väljenduda, aga on ka muid võimalusi. Ma usun, et kirjandusteadlane võib vaadata asjale end hoopis niisuguse pilguga, et mõned inimesed võivad kirjanduslises mõttelises omavoolu moodustada kuigi nad pole kunagi kokku saanud ja võib-olla pole omavahel tuttavadki. Samas võib-olla terve hulk igapäevaselt ninapidi koos olevaid, selle, kes teevad väga erinäolisi asju ja keda niisuguste parameetrite järgi ei saa kuidagi rühmaks pidada. Hästi individuaalne, aga vahel vahel on niisugune meeskonnatöö tulemuslik ja tore ja annab ka muus mõttes inimestele hulganisti juurde, et noh, nagu spordiski, eks ju, sul on mängud, mida mängitakse mitmekesi koos ja on täiesti individuaalsed, alade. Aga ei saa, ei saa mina öelda, et mõni kettaheitjate seltskond võib-olla salaja ei käi nurga taga korvpalli mängimas, keegi sellest ei tea. Kusagil seda telekas ei näidata, aga neist kõigist saavad palju parimat kettaheitjat, näiteks. Kui sa kirjutama ja oma asju ilmutama hakkasid, siis pigem tahtsid sa olla selline kõige eelneva eitaja ja kõigile ennast vastandajana või pigem oli oluline see, et näiteks Mihkel Mutt tuleb juurde ja patsutab õlale, et kuule, päris hea oli. Aga ma usun, et õlale patsutamine ja tunnustus on kõigile loojatele tegelikult hästi olulik isegi kui nad seda väga tunnistada ei taha. Vastandumine tegelikult olulike, sest see on ju huvitav ja iseenese jaoks just niisugune jõu jõukatsumine või enese proovilepanek samase võib seda öelda sama rahulikult ka mitte vastandumise kohta proovida, kas mina ka niimoodi oskan, kas ma oskan selles laadise sama hästi, kas mul tuleb nõnda välja nagu too asi, mis mulle kangesti meeldib? Ma usun, kõik on proovinud ka jäljendada kedagi või midagi mitte et nad tingimata seda avaldanud oleks, aga kui sa võtad pilli ja mängid kedagi järele siis mitmendal korral sa saad näiteks aru, et ahah, aga vot siin siin on niisugune nõks mida ma võiks ise edasi arendada. Et see asi mulle sobib, aga näiteks sedasorti asja tegemine see ei ole minu rida. Et lihtsalt niisama vastanduda. Võib aga vaevalt, et sest midagi midagi välja tuleb, kui sa ei ole proovinud kõigepealt samamoodi teha. Aga kui sa juba oled, siis võib vastandustest põrkuda vägagi põnevaid asju. Kui palju sa praegu kirjutad? Ma nüüd võib-olla formuleerinud natukene kohmakalt, aga kirjutad midagi sellist, mida siis kuskil niimoodi ilmutada mitte mõne ajalehe juures jupikesenaga, et kirutakski nüüd luuletusi ja siis annaks välja mingi kogu. Neid Vaik vaikselt ikka koguneb, luuletustega on too hea asi, et nende kirjutamiseks ei lähe üldiselt väga palju aega. Võib vormistada üsna ükskõik kus ja kuidas hädapärast isegi meelde jätta, kui pole parasjagu kaasas vastavat aparaati kirjapulka või tükikest Paveritki. Iseasi on, on pärast nende kokkukogumine ja vaatamine, mis, millega sobib kuidasmoodi nad kokku kõlavad, osa tekste võib ja teinekord peabki täitsa tükk aega kuskil sahtlipõhjas või, või unustatud failis kopituma ja marineeruma. Päris hea vaadata enda tehtud asjadele pääle olles nad peaaegu ära unustanud, saad natukene seda lugeja pilku. Kui sa teed teksti valmis ja teda kohe üles loed üle loed siis tegelikult sa ikkagi kordad seda kirjutaja elamust. Aga, aga sa ei saa lugeja elamust kätte, aga kui sa oled juba täitsa ära unustanud, uued tekstid on peale kuhjunud siis on on hoopis teine pilk, et ma usun, et isegi samadest tekstidest koostatud raamat võib olla sootuks teistsugune, kui ma näiteks ütleme võtan praegu mingit viimase kuu aja paari kuu jooksul tehtud tekstid ja noh, mida ma selgelt mäletan, kuidas, kus ja mis, mismoodi ma neid kirjutasin ja panen neist ühe valimikku kokku. Panen selle kuhugi kõrvale ja siis, kui ma näiteks ei tee sellega midagi aga võtan needsamad tekstid mingisuguse aasta või kahe pärast välja ja muudan järjekorda või panen nüüd teise pilguga juba lugeja pilguga, siis need kaks järjekord on ilmselt väga erinevad. Kirjutad sina üldiselt hulgaga või mingi klaviatuuriga? Võib muidugi ütelda, et, et üldjuhul allkirjast pikemaid tekste käsitsi väga teha ei tahaks. Aga tegelikult on enamasti ikkagi kirjapulk, märkmik, taskuse, kõigi kirjapulgad kipuvad kiiresti kaduma. Märkmikud mitte nii kiiresti. Et luuletusi ja mõttekesi on, on niimoodi märksa mugavam kirja panna, kui võtta kasvõi hästi pisikene arvutusmasin niukene kirjutusmasinat, gene, arvuti kirjuti, tegelikult on ta meile paljudele rohkem kirjuti. Ma ei mäleta, millal ma viimati süle- või lauaarvutiga arvutasin, tõesti ei mäleta. Et, et me märkmik ja pastakas on ses mõttes kiire kiiremini lihtsam vahend välja võtta ja paar lühikest asja üles märkida, aga aga näiteks, et ühtegi lehelugu arvustust, midagi sellist, isegi isegi telesaatetekste käsitsi ei ole väga ammu kirjutanud, mis ikka juba pikem kui kui pool lehekülge. Seda on masinaga lihtsalt märksa mõnusam teha. Aga niisugust nostalgiatunnet ei tule kuidagi ehedam kirjutada põlve otsas kuhugi paberi peale, midagi kuskil looduses istudes. Eks selles on, selles on oma võlu ja mahatõmbed jäävad näha, tähendab, ilmselt on ka arvutis võimalik mahatõmbed alles jätta, aga, aga ma ei oska isegi ridu kollaseks teha nendes programmides või väga-väga vähe asju, mis mul jäävad meelde. Ainult need, mida ma pidevalt tarvitan, mida mul kogu aeg vaja läheb. Kui mul vaja ei lähe, siis ma pean seda kogu aeg uuesti õppima sest mul lihtsalt tehnilised oskused kaovadki käest. Selles mõttes on, on see märkmiku ja kirjapulga rida nagu hästi tore, et kui sa midagi muudad, siis sa saad pärast maru lihtsalt vaadata, mis sul seal enne oli. Kui sa just ei kratsini kõvasti maha, et lehekülge auk sisse tuleb, aga seda ju üldiselt ei tee. Mu meelest kõik, kõik variandid on, on tolle koha pealt hääd, lihtsalt mõni mõni asi on mõnes kontekstis mugavam ja tarvitada tuleb neid kõiki. Mida tehnika edasi, seda kummalisemaks mõned asjad lähevad, eksju, sa võid netti riputada asjakesi üles pilve peale ja nõnda, aga aga seal on kaks kummalist asja. Esiteks sa ei või kunagi päris kindel olla, et see, mille sa kuskile ladustanud oled on alles. No üldiselt on, aga päris kindel ei või olla. Teiseks, kui sa mingisuguse asja üritad ära kustutada, milles oled kõiksuse paisanud, sa ei või kunagi olla kindel selles, et aga päriselt on kusagilt kustunud. Niisugune veider asi, kui sa kirjutad märkmiku, märkmiku ära kaota, siis see asi on sul alles. Ja kui sa sealt selle lehe välja tõmbad ja minema viskad või ära põletad, siis see asi on läinud. Et niisugused konkreetsed asjadeks Sina oled selline eesti keelega mängija või on see termin üldse täpne? Mulle vähemalt tundub niimoodi, et sa otsid kogu aeg uusi võimalusi, kuidas või mida hakata pihta ühe või teise sõnaga või ühe või teise väljendiga mulje, sinul selline taotluslik otsing või oled sa programmeerunud juba selliseks, et selline kirjakeel, House püha ei ole enam nii huvitav? Keel on ju elusorganism ja las ta siis natukene elab minu kaudu ka kui, kui ma teda elatada mõistan ja tundub, et natukene mõistan peale selle sellest puhast lusti ja rõõmu on, on säädus tekstiga huvitavam lugeda. Muidugi siin jälle omaette asjad, kui sa kirjutad ühte ühte lehelugu mingil konkreetsel teemal, siis ei ole mõtet seda väga Liternatuurseks ajada, sest inimesed ei saa su pointile võib-olla pihta või, või läheb mõttekujundite taha kaotsi samamoodi, noh kui sa pead kirjutama reklaamteksti ja ütlema inimesele, see on hea kartulikrõps, söö seda kartulikrõpsu, siin ei ole mõtet sinna väga sügavat filosoofiat juurde, ei ole mõtet väga sügavat filosoofiat konstrueerida Egaja. Vigurda liialt, vahel jälle täiesti ootamatus kohas võib igati kontekstivaba vigur väga põnevalt mõjuda. Aga jah, keelega mängida, vahva toiduga mängida on ka vahva. Lollid on need, kes ütlevad, et toiduga ei mängita või et kirjuta nii, nagu on õpikus kirjas ja kuidas oskavad eesti keeleruumis ainult kuuskadi roosikrantsi tänavalt keele instituudist. Aga meie saateaeg hakkab kahjuks lõppema. Ma ikkagi tahaks küsida, et kui sina oleksid eesti keele õpetaja keskkoolis, siis mida sa õpetaksid eesti keele, tundis? Ma soovitaksin inimestel lugeda, kes tahavad palju lugeda, lugegu palju, ma annaksin hästi palju soovitusi ja võimalikult laia valiku. Sest igaüks leiab midagi ja kui sa oled vähegi õpetaja vähegi keskmisest suurema algustähega, siis sa oskad inimestele silma vaadates ja neid mõnes tunnis näinud olles pisut aimata, keda millise teksti juurde suunata ja paluks neil lahedalt kirjutada kirjandeid. Et kirjand on selline harjunud sõna, aga, aga kirjutage lihtsalt, mida te ühest või teisest asjast arvate. Kirjutage nii, nagu te oskate, laske oma mõte ja keel vabaks, ärge mõelge, et ma pean nüüd täpselt õigesti kirjutama mingisuguseid lauseid, mille eest saada viis, sest siin on see koma on õige koha peal. Ma laseks neil lihtsalt kirjutada, kui neil juba on kirjutamine käpas ja see igasugune rõõmus lobisemine ja kõikvõimalikes netifoorumites ja, ja, ja asjades on tegelikult pannud terve hulga inimesi, kes muidu üldse ei kirjutaks kirjutama vihjennad kirjutavad vigaselt, aga nad vähemasti kirjutavad. Siit edasi. On juba see, et sa tead, mis asi on semikoolon ja kus kus kohta teda panna. Kõik, see läheb samm-sammult edasi. Kõigepealt on tarvis keel ja meel lahti saada vabaks anda ja siis võib edasi minna. Reeglid olgu taustal olemas. Sa pead teadma, kust midagi järele vaadata, kelle käest head nõu küsida, selle jaoks ongi õpetaja. Aga inimesed saab lugema ja kirjutama siis nende oskuste lihvimine on edasi juba tehnika küsimus. Kõik ei ole veel kadunud. Üldse mitte. Aeg on varsti pannkooke süüa, eks ole? Just aitäh sulle, Karl Martin Sinijärv tulid hommikul rääkima sellest, mida sina maailma asjadest arvad. Viimase loo kuulamise aeg on meil nüüd ka küttle luule saatesõnad. See on laul tuntud artistilt pealkirjaga Alice Cooper keda me tunneme ka mürtsu ja möllumehena nii praegusest kui 40 aasta tagusest ajast. Aga tolle laulu ma valisin 1983. aastal ilmunud plaadilt nimega dada, mis on vist Alice Cooperi kõige paremini ära unustatud plaat, peaaegu mitte, keegi ei tea seda plaati. Ja üldiselt Alice Cooper teeb seal selliseid trikke, mida ta ei ole ei enne ega pärast eriti viljelenud. Sestap on seda päris hea ja tervistav natuke kuulata ja otsige see plaat ka kusagilt üles, kui vähegi leiate võrgustikke ehk Alice Cooper dada. Aitäh Karl Martin Sinijärv küsis Tarmo Tiisler, see oli jutusaade kuulmiseni.