Mõnes paigas kohe pead mõtlema ajast ja igavikust ja elust ja surmast näiteks siis, kui oled jõudnud Loode-Prantsusmaa rannikust tunginud Sant Mallo lahe äärde kus meri ja madal omavahel aegade algusest peale ägedaid lahinguid peavad keset tühja merega otsekui kokku sulatama Näedsa kauguses kummalist tormiga mäge, mille piirjooned lähemale jõudes üha teravamaks muutuvad. Nähtavale ilmuvad astmetena kõrgusse tõusvad tohutut kivised, müürid ümarad kaitsetornid, heegel kiriku kõrged seinad, ohketi saledate kootid, tornide mets ning väikesele kohale taevasse tõusev üksildane terav torn. Sadu miljoneid aastaid tagasi alustas Vesi siin kannatlikult oma tööd ja saigi hakkama, eraldas kõrge granaat paljendiku üksildase kaalusaare peaaegu täielikult maismaast. Kõnede ajal pidi tujukas meri siiski tagasi tõmbuma jättes maha rohkem kui kilomeetril Laiuse märja liivase ala sabas inimestel jalgsi Saarele jõuda. Kuid surmalaps oli see, kes kiire mere tõusu ajaks saarele või maismaale ka see ei jõudnud. Oleme hansa Michel Sandmiseni mägi, millelt kõrgub iidne kivine klooster. Kui mansilt tõuseb udu madalate piirgutena kaljusaare ümber voogab tunduda nagu hõljuks vägev hoone oma üksildase terava torniga, lausa õhus. Salapärane paik. Ilusat pühapäeva taas vikerraadio Helgi Erilaid ja alanud on. Saanud mis siis peaingel Miikael, kelle kultus võtnud eriti suured mõõtmed viienda sajandi lõpupoole Lõuna-Itaalias maantee kargaanos. Seal ehmatanud peaingel end ühes koopas, kuhu otsemaid pühamu rajatud võib hiljem, umbes aastal 708 mõtlesin ma juba dramaatilisem pöörde avaranži piiskopilinnusest paistab üksildane kõrge Neil aegadel Montombe nime kandnud kaljusaar eemal lahes kenasti kätte. Ja ühel ööl ilmunud oranži piiskoppi vääri unemiku peaingel Miikaeli Se osutanud sõrmega piiskopile ja sõnanud, ehita mulle pühamu selle saare tippu. Väär täitnud käsusaare koonusekujulise kalju kõrgeimasse tippu ehitatud kiiresti kabel, mis kandis teadagi Püha Miikaeli nime. Nagu sellest peale ka mägi, millel seisis mansanud Michel. Tollest algsest kabelist Monza Mishelli tipus pole midagi järel. Uurijate meelest kujutanud seenesest mäe tipust madalamal olnud kiviplatvormile rajatud ümarate ehitist kuhu võis mahtuda kuni sadakond inimest. Rööpataoline pühamu, mis 10. sajandi alguses juba kitsaks jäi, nii et tuli hakata luureehitamisele mõtlema. Benedictus noorusest, katoliku munkade ja nunnade ellu kindlad reeglid rakendati kõigepealt 529. aastal asutatud Montegassino kloostris, palveta ja tööta oli lühidalt moto, mille järgi uue siis benediktiin ordu musta rüüd kandvad liikmedelama pidid. Oli aasta 966, kui need mustad mungad Normandia hertsog esimese käsul Vandrulli kloostrist saanud, mis seal asusid. Nende juht Abd Maynaard alustas otsemaid ehitustöödega. Kloostri kirik ja muud vajalikud hooned pandi püsti, kuid suur osa ehitajatest hävis tulekahjus, mis tähendas taas uut juba uhkemat projekti. Mozart pole Benedictus tema missaris unustanud. Sant Mishelli abtillebert tuli aga 11. sajandi alguses väljamäele rajatava kloostri kiriku uue auahne plaaniga. Selle asemel, et Kaljo tippehitusplatsiks tasandada, otsustas tema tipu ümber müüritise teha ning sai sel kombel suurema ehitusplatsi, millele siis rajatigi tervelt 80 meetri pikkune ristikujuline kirik. Kaljutipule toetus vaid hoone keskosa. Äärte aluseks said neli mäetipu ümber rajatud maa-alust käiku ja tohutu platvormi Gustav müüritis. Manson Mishelli kloostri kiriku ehitamist alustati aastal 1023 ja 1058 olnud kirik juba kuningate vastuvõtuks valmis. Tulud sakside Haarald ja William Vallutaja, kuid nende tulek polnud hoopiski mitte lihtne. Mansanud Michael on saar vaid meretõusu ajal siis järeldab teda mandrist umbes kilomeetri jagu ehtsaid laineid ja kõrgeid laineid, sest siinsed tõusud on kõige vägevamad kogu Prantsusmaa rannikul. Vesi ümber saare võib tõusu ajal kuni 14 meetrit sügav olla. Mõõna ajal, kui vesi taganeb osa Michelle'i mandrist aga umbes kilomeetri ja kuliiva kuni saart mandriga ühendava tammi ehitamiseni aastal 1879 oligi ainus võimalus saarele jõuda mõõna ajal jalgsi üle liiva. Ja polnud soovitav sellest minekust rahulikku jalutuskäiku teha sest meretõus võis olla ootamatu ja äärmiselt kiire. Lisaks võisid need kohutavad lainetavat tõusud mõõna ajal kuivale jääva ranniku liiva täiesti ette arvamatult paigalt nihutada, tekitades niimoodi lahtise liivavälju või märkamatud ohtlikke vesi sellieva mürkaid, mis otsekui soomülkas inimese endasse võisid imeda. Lähen jutustabki loo sellest, kuidas sakside Haarald ja William Vallutaja Manson Michaelis käisid ja muuhulgas on siin kirjas. Harold tõmbas nad liivamülkast välja. Niisiis oli nii kroonitud peade kui tavaliste palverändurite tee Mont Sant-Micheli ühtmoodi ohtlik. Aga Juweli usk ka surmahirmust tugevam, sest loodusjõud palverändureid ja kloostriehitajaid ei takistanud. Sandmisel ja Hildewerty julge plaan. Nonii järgi alustatud ehitus sai valmis alles aastal 1135 sest üksildeverdi järglasi abtroshar teinud laskis rajada kolmekorruselise galerii. Ristikäigu ja munkade magamisruumid olid 270 kui Aabetro väärde tori. Nii asus kiriku uut läänefassaadi ehitama, aga nüüd tuleb natuke pretanniest rääkida, ehk siis Britanist. Britannia maakonna nimi on teadagi seotud brittidega, kes viiendal ja kuuendal sajandil oma Mare riigist siia Prantsusmaa loodenurka elama kolinud. Üheksanda sajandi keskel oli pretanniest iseseisev kuningriik saanud, mis aga Prantsusmaale ja eriti Britannia naabritele Normandia maakonnas elavatele normannidele sugugi ei meeldinud. See vähendanud muudkui seda, et kord tungisid normannid britanniasse ja siis jälle britid Normandiasse oli aasta 1203 hübriidkütte Asquelt Normandias lahkuma sunniti. Vägede tee kulges muuhulgas ka mööda saanud Malo lahe rannikut. Jääbritannia hertsog süütas möödaminnes ja vist mitte päris kogemata põlema. Rannaäärsel kaljusaarel seisva Monsandmisele. Kiriku normannid palusid Prantsusmaa kuningalt abi kiriku taastamiseks ning aastal 1210 alustas abt. Ta on uue kloostrikompleksi ehitamist millele tulevikus igas mõttes vääriline nimi anti. Norway ime. Arvesse ima oli kõrge ja uhke kompleks kolmest erinevast omavahel ühendatud kolmekorruselisest hoonest, mis mahutas kuus suurt saali. Munkade söögi ja koosolekusaalid, magamiskambrid, ristikäigud, köögid, kõik, mis ühes kloostris olema peab. Hoonetel on väikesed nurgad, tornid fassaadidel kõrgete kitsaste kaarakende read akende vahel, kandilised tugipostid. Ma arvan, ei toimi, me sai valmis 1230. Suur osa sellest on siiani alles kogunensanud. Michelle on aga õhtuma imeks hakatud kutsuma. Mul on saansus, see peaks vähendama, muretut mäge on saanud, mis seal ei olnud, seda mitte. Absildeverdi iidne alusmüüritis ei pidanud lõpuks vastu kogu sellele tohutule kivimassile, mida tema järeltulijad heas tahtes ja usus kloostri ja kiriku täiendamisel laiendamisel ja uuendamisel ehitusele lisanud olid. Aastal 1300 varises kokku üks tori nii torne. 1421 Aga Hildeberdi juhtne idee järgi ehitatud lööv ja et Prantsusmaa ja Inglismaa omavahel parasjagu väikest sõda pidasid ainult sajaaastast. Siis hakati Monsanud Mishelli taastama ja ümber konstrueerima mitte enne, kui aastal 1450 ja tööd lõpetati alles 1521. Manson, mis oli kloostris, elasid nagu teada vanima katoliku mungaordu benediktiin. Ordu mungad kõndisid oma pikkades mustades kapuutsidega riides vaiksete varjudena. Võlvitud sammaskäikudes pühendunud mungad pidid kogu oma elu kloostris mööda saatma, seal kõiki vajalikke töid tegema ja oma vaimu harima. 13. sajandil tekkis juba kerjusmunkade ordu. Seitsmeteistkümnenda sajandi esimesel poolel seadis end kaunis Marvey kompleksis sisse benediktiin ide ordu reformeeritud osa sant Maari puudus, kes senisest kloostri argielu Sist teist muutis. 1776 elas klooster taas ühe tulekahju läbi ning osa kiriku löölist langes kokku, taasehitati üht-teist ka ümber. Ühe senise Fasse radi kohale tekkis näiteks ruumikas terrass. Pärast suurt prantsuse revolutsiooni 1789 hea number meelespidamiseks saadeti kloostris elanud mungad nelja tuule poole Pole laiali ning kuni aastani 1860 ilm oli moodsa Michellis vangla. Ilmus taas mitu tulekahjud, mis iidsele ehitusele teadagi palju halba tegid. Nii et väike kaljusaar ja sellele püstitatud võisid päris nukras seisus olla, kuni Monza Michel lõpuks aprillikuu 20. päeval 1874 rahvuslikuks mälestusmärgiks kuulutati, järgnes restaureerimise sajand. Kõigepealt asusid mansandmisele kloostri restaureerimist juhtima arhitektid Eduard karjäär ja Victorbed ekraan. Nende põhimõte oli, et mingi ehituse restaureerimine ei tähenda selle säilitamist, parandamist või ümbertegemist, vaid selle taastamist sääraseks tervikuks ajaloos päriselt olemas pole olnud. 1898 asus mansandmisele restaureerimistöid juhtima arhitekt, pool kaod ning tema Need erinesid suuresti tema eelkäijate omadest. Tema meelest tuli ehituse restaureerimisel igal juhul selle ajalooga arvestada ning ta käskis alles hoida kõik, mis endisaegadest veel järel oli. Kuid kõige selle parandamisel ja konserveerimisel võis vabalt moodsat tehnikat kaasaegseid materjale kasutada. Ainult välja ei tohtinud see paista. Ena jätkati restaureerimistöid Monsanud Michellis ka läbi 20. sajandi, sest ikka oli midagi teha sellel kaljusaarel, mis udude ajal mere ja taeva vahel hõljuvat näis. Ilmaga ei vedanud, oli vist Sügise kõige jahedam, vihmasem ja tuulisem päev, kui buss mööda pikka sirget teetammi kauguses kangastuvale Püha Miikaeli mäele lähenes ja mõõnaaeg, nii et kahel pool teed laius vesine, tõenäoliselt ohtlik liivaväli. Järsu ees aina kasvab. Juba näha astmetena mööda kalju seina ülespoole tõusvad kloostrihooned, mis näivad otsekui kaljust välja kasvavat ning ühtlaseks maaliliseks ja võimsaks tervikuks sulavat õhtuma. Ime tõepoolest, vägevalt suur kõrge ja kivine. Saaremaa-poolset külge ümbritseb kaldapiiril kõrge ja tugev vägevate poolümarate tornidega pikitud keskaegne kivivall. Taga kuulge, katab tihe puudesalu. Sissekäigu moodustab vägev värav, mida piirab kaks torni. Ja siis leiad seent kitsalt, kuid rõõmsalt värviliselt külatänavalt. Kahel pool suveniiripoed, terrassi, kohvikud, restoranid, hotellid, kõik seemniatuuris müüride, kaitsevallide ja kindlustornide vahele surutuna kalju tipus kõrguva kloostri ümber kasvas siis aja jooksul selline tilluke, mõne tosina majaga küla, kitsaste treppide ja tänavate labürint. Mõned näed, on päris kõrged ka kolme- ja neljakorruselised, teravate viilkatuste järk-le akendega. Ühe väikese kabeli ees on ka tilluke vana kalmistu. Sellest ajast, kui siia kaljule viiv ainuke tänav rahan rüü vaid kloostri munki ja palverändureid ülespoole juhatas, on mõndagi muutunud. Nüüd on siin väike turistide paradiis ja neid jätkub ka hallil ja vihmasel päeval. Aga peatänav tõuseb üha järsemalt üles, kuule mööda mäekallakut nüüdsete ning suursuguste kloostri hoonete ja nende keskel kerkivate müüride ja Maieszteetliku kiriku poole. Trepid, mis ei taha lõppeda, juhivad müüriäärt pidi ülespoole. Küla oma majadega jääb alla ja selja taha. Rööpkiviste seinte vahel tõuseb Siksakitades ikka kõrgemale, kuni leiad end lõpuks kohati mitmekordsete hallide kivimüüridega ümbritsetud kloostri võlvitud väravast, mida valvab kaks pool ümarat torni. Kui tahad ehituse kõrgusest aimu saada, pead selja vastu müüri toetama ja pea kuklasse ajama. Tornide ja müüride sakilised servad on seal päeval tundub, et lausa lõpmata kõrgel, aga see on alles algus. Vahitornide vahelt tõuseb muidugi jälle trepp ja päris järsk. Aga ta võib sealt igaüks üles ronida. Aga endistel aegadel, kui vaenlased saart ründasid ja kindlusena tuntud maa saanud, mis oli värava taha jõudnud, olid, kukkus selle koha peal langevõre nende ette. Ning rasked nõuad andsid löögi kuklasse jäiga kloostri külastaja. Kui ta just kuninglikku verd ei olnud, pidi oma relvad trepiotsal seisnud valvurite saali jätma, millel olnud äärmiselt raskelt avanev oks. Seda teekonda, mille iga kloostrisse saabuja läbima, pidi nimetatud reipalt mõrvari auguks. Jälle trepid ja võlvitud väravakaared, romaani ümarad tornid, kaared, tugevad kivivõlvid ja tohutult paksud müürid. Kuid Monza, Michelle'i kloostri hoonestiku ja eriti selle keskset kirikut ehitati sajandeid niisiis muutusega head ja stiilid ning romaani, paksude müüride, raskete kõrgete kiviseinte, teravate katuste ja ümarate tornikiivrite vahelt tõuseb äkki taeva poole Kivi pitsiline saledate gooti tornidega kogum kõrgusse pürgivat koodi stiilis kirikute teravad kandilised tornid olid haprad ja seinad õhukesed. Neid tuli toetada ja seda tegid kaunitugiga varred ning kõrgeid pitsilised torne ühendavad kaetud kivisillad mis kogu terava kaareliste akendega kirikuhoone veelgi uhkemaks tegid ühe torni juurest teiseni siin Monza Mishelli gooti osas viibinud ilus pitsiline palustraad, mis pärit 16.-sse sajandist. Selle meistri töölooja olnud vangotzee veer, kes ühelt mäeplatvormilt alla hüpates oma elule lõpu teinud. No need näitavad sulle teed selles tohutu hoone ruumide rägastikus, mille kohta Gustaf mõelnud selles müstilisest paigas eksid sa kindlasti ära. Mõni on nii keeruline, et ühest visiidist siia ei piisa. Hoone pigem kogu hoonetekompleks. Siin mäel on tõepoolest uskumatult keeruline lõputud trepid, ka keerdtrepid, põhiliselt ikka ülespoole alla kõrged võlvitud käigud ning kitsad ja madalad käigud ja üksteisele järgnevad kivised ruumid. Peab jälle püüdma kirjeldamatut kirjeldada. Väike vana puhtalt rammu Nonii jumalaema kirik. Altari kohal on avaus, millest paistab hulk suuri korrapäratut, kiviplokke arvatud annet, vaid need on tänaseni järel kõige esimesest kunstlikust rotist, mille piiskopa väär umbes aastal 708 püha Lemiga häälile ehitada laskis. Külma põhjatuule Aceloni järgi saanud nime romaani ajastu kloostri esimese loodepoolse sissekäigu lähedal seisev ruum. Antud vastusaarele jõudnud tuhandeid palverändureid. Tühi kivine ruum, sammastele toetuvad rasked võlvid ja kitsad kaaraknad. Õnnelik paik kõigi jaoks, kes lõpuks unistuste kõige pühamat paika jõudnud, olid veelgi püham. Kloostri kirik ootas neid alles ees. Palve 13.-st sajandist, mille Hortus Musicus meieni toonud aastal 1521 võtnud Monza Michelle'i kloostri kirikueelne romaanil vastu uue ja uhke gooti koori osa 1847 kiitis, kus ta Floväärsele ühenduse heaks öeldes kirikule gooti orjaromaani lööv, mis teineteist Maieszteetlikult elegantselt täiendavad. Keskaja kirikute ehitajad olid sageli hädas piisavalt vastupidavate lagede rajamisega. Poola väed võisid põlema süttida, nagu sageli ka juhtus. Romaani võlvid olid väga rasked, jääd, müürid selle raskuse all kokku ei variseks. Pidid need massiivsed ilmatu paksud olema, et nad vastu peaksid, sai teha vaid Need, väikesed aknad ja muidugi olid kirikuruumid siis sünged ja hämarad. Kõik need hädad kummitasid. Manson Michelle'i kloostrikirikut, mille lööb on 17 meetrit kõrge tihedalt kokku ehitatud osadest koosnevaid vägevaid sambaid ühendavad kaunid kaared ning kitsavõitu aknad seisavad kõrgel ajal all. On teada, et aastal 1103 langes traditsiooniline Normandia võlvlöövi põhjapoolses osas sisse ja otse munkade magamisruumide kohal. Õnneks olid mungad sel hetkel parajasti palvetamas. 16. sajandil juhtus praegu samasugune lugu, nii et kui kirik uue gooti koori osa sai, olid kloostrielanikud sellega väga rahul. 25 meetrit kõrge, palju terava kaarealisi gooti aknaid. Vägev poolkaare kujuline koor toob tõepoolest kirikusse valgust, värve ja sära. Kõrged saledad sambad, gooti kivi, pitsiga kaunistatud, kaksikakneb Ilymose higist põrand. Majesteetlik ja elegantne kirik. Nad juhivad sind ühest uhkete velgedega kivisest ruumist teise treppidest alla ja üles läbi väikeste kabelite ja vate võlvitud krüptide, mille tohutud vägevad sambad, ruumi kohal seisvat kiriku korja, osa üleval hoiavad. Mõned hambad on seitse meetrit kõrged ning ligi kuuemeetrise läbimõõduga. Seda kutsutaksegi suurte sammaste krüptiks ning uurijate meelest on see ainus krüpt kogu kirikus, kus kunagi palvusi pole peetud. Treppide käikude rägastikus rännates leiad end ootamatult suurest piklikust ja väga kaunist saalist. See on üks Marvey tõelisi imesid refektoorium munkade söögisaal kõrgegaarlagi korrapärase geomeetrilise mustriga mosaiik, põrand punakatesti mustadest plaatidest mustade mõõkade, siis benediktiin, ordu elukorraldus olnud 73 reegliga täpselt paika pandud. Ja üks nendest reeglitest lubanud munkadele elada vaid selles alguses, mida jumal ise siia maa peale saadab. Aasta aiast hoolimata. Niisiis tegi refektooriumile ülejäänud 13. sajandi ehitusmeister kavala käigu nii piklikku ruumi põhja kui lõunaküljele paigutati saledate sammaste vahele korrapäraselt vastakuti 59 kitsast ja kõrget akent. Sel kombel valgustas ruumi päeval päike ja öösel kuu. Kunst on üks võimalus jumalale meelehead teha gootika ajastuga sobib see iidne fraas üpris hästi. Seda tunnistavad Monza Michelle imesaalid millest kauneimaks veetud rüütlite saali. Kuigi ajaloolaste arvates rüütleid siin eriti ei käinud, kui, siis vahest saja-aastase sõja ajal, kui saarel seisad, kindluskloostrit kaitsta tuli sammaste rida, jagab kogu saali neljaks leviks võlga, noored on selles kloostri kõige suuremas saalis tugevasti esile toodud ning ruumis on kaks kaminat. Arvatakse, et kunagi võis siin skript toorium olla siis ruum, kus iidseid käsikiri uuriti ja kopeeriti ja tänu kaminatele ei pidanud seda tööd tegevad rõngad sulgi oma külmunud sõrmedega jäätuvasse tindipotti kastma. Loomuliku valguse eest hoolitsesid siin suured aknad läänepoolses seinas ning ümaraknad põhjaseinas. Nooled juhivad jääki, oled sa kivimüüride vahelt väljas? Mees on väike, kuid täiuslikult kaunis nelinurkne aed roosipõõsad, sõnajalad, kaunilt pügatud hekid oleks nüüd selle halli ilma asemel ometi päike lõhkeoleks veel siis aiast saledatega kaksiksammastega eraldatud ristikäik. Aga see on iga ilmaga tõeliselt kaunis. Kindla korrapärase rütmiga paigutatud sambad seisavad mõlemal pool olla osa pidulikuna tunduvat nelinurkset, tumeda, terava kaarelise katusega kaetud käiku. 137 punakat teravkaartega ühendatud sammast käigus iseküljel kaunistavad paari kivipitsist sümbolid ja piiblifiguurid, mida ümbritsevad lille ja lehe vanikud ülistuslaul loojale, elule ja kloostrist, meditatsioonid ning palvete abil leidud maisele paradisile. Aga see torn, see taevasse küündivad saleda terava tipuga torn, mis ma saanud Michelle'i siluetti nii vahvaks muudab nooti tipp uus romaani torni kroonimas 1835 külastanud kloostrite arhitekt lähele tõuk ning nii mägi kui sellel kõrgub kloostrihoone, jätnud talle unustamatu mulje. Arhitekt oli loonud Pariisi jumalaema kiriku terava tipuga torni ja veel palju põnevaid ehitusi, Prantsusmaal arvatud, on need just tema mõjul konstrueeris Monsanud Michellis restaureerimistöid teinud arhitekt Viktoorbedid kraan kloostri kirikule uue, terava 32 meetri kõrguse uusgooti vormi, mis pandi paika 1897. Torni tipus seisab liikumatu pilverändur, nüüdne nelja meetri kõrgune peaingel Miikael. Tiibade ja ülestõstetud mõõgaga. Kloostrihoones ringi rännates võid sa pea igas küljes vaateplatvorme avastada ja vaatad sealt ülevalt on päris fantastilised. Lõputuna tunduvad märjad liivaväljad, sama hallid kui sünged taevas, nende kohal kitsas teetamm, mis kauge asulleni viib all suur parkimisplats, täis autosid ja busse. Need on meretõusuajad täpselt teada õhtul ja hommikul siis võtab vesi saare oma embusse, aga see hetk jääb sel korral kahjuks nägemata. Ja nooled ja trepid juhivad sind nüüd ainult alla. Tänu taevale on nähtud vähemalt ehk kõige olulisem osa sellest mitmete inimpõlvede meistritööst mille paljude nimede seas seisabki Venemaailma geoksi püramiid või lihtsalt Marvey kivine ime. Seda ta on. Üks neid paiku, kus kohe pead mõtlema ajast ja igavikust ja elust ja surmast.