Vikerkäär. Tänases Vikerkääru saates on Walteri ja ja pojakärul väga hea meel öelda. Tere tulemast ühele inimesele, keda me oleme ammu juba tahtnud siia saatesse. Aga, ja nüüd on eriti hea võimalus, kuna tal on hiljuti ilmunud ka kuus CD-plaat. Nii et kõigepealt tere tulemast, Hedvig Hanson. See uus plaat, mis praeguseks peaks vist juba olema täiesti ametlikult väljas ja poelettidel on huvitaval kombel jälle džässplaat nagu sinu eelminegi. Kas on siis nüüd nii, et sa ikka loed ennast rohkem džässilauljaks kui poplaule? Ma ikka ütlen, et ma olen seal vahepeal kusagil Et üldiselt ennast ma pean nagu sool lauljaks, kuna mulle nii paljud teised muusikastiilid, mis, mis seal souli lähedal on ja, ja mis on seal, ütleme, et et kusagil seal just nimelt lähedal ja tulenevad siis või, või sool siis tuleneb kusagil seal Tšassist ja vangist pluus istet. Et seda ka nagu tahaks siiski teha ja, ja ma ei ütleks päriselt see, et see, et see plaat on lausa džässplaat, kuigi Taavo Remmel ütles küll, et siin on džässi rohkem kui rubla eest. Aga põhimõtteliselt viht on džässiplaat. Jah, üldüldistavalt võibki. Nagu sa juba Taavo Remmeli mainisid, siis võib-olla et ka need ülejäänud muusikud, kellega koos sa tegid seda. Taavo Remmel mängib siis kontrabassi, Tanel Ruuben trummide taga ja ja lootustandev mitte ainult lootustandev, vaid vaid juba väga-väga tubli pianisti hirmu. Eespere mängib klaverit samuti. Paaris loos mängib ain Varts ja, ja, ja liigel Horni mängib Aleksei saks. Mina kuulsin, jazzkaarel võib olla vist teist korda Jurma eesperet ja ma võin täiesti nõus olla, et ta on väga tugevad, edusamme teinud. Jaa, jaa. Tubli pianist, ainuke, kellega ma jäin nagu vahele oli. Me istusime Ain Aganaga kõrvuti, ma küsisin, kes see kontrabassimängija on ja ta ütles Taavo Remmel, Talon haben ei tundnud teda ära, seepärast tõesti, tal on suur must abimees. Aga niipalju veel kuulajatele teadmiseks, et Valter Ojakäär vist ei olegi seda plaati kuulanud. Siiani ma mõtlen seda, Hedvig Hanson, uut, seda nii, et kõik need lood tulevad sulle üllatusena. No tema ettekandes kindlasti ja kuna ma lehest lugesin muide, möödunud nädalal oli, oli Eedigansonist kahes lehes kahel puhul, kui, siis ühes oli päris pikk jutt ja sealt ma sain teada, et seal on väga palju ka tema oma. Lugusid peale on see nii. Jah, 11-st loost on siis seitse minu enda kirjutatud ja, ja selle üle mul on tõepoolest hea meel, et, et nii head muusikud tahavad kusjuures hea meelega minu lugusid ja, ja selle tõttu ma olen nagu eriti eriti õnnelik selle plaadi üle, kui eelmine plaat oli, sisaldas nagu jazz standard, standardeid, Evegriine siis, siis nüüd on nagu põhirõhk oma loomingule. Aga tänase saate esimeseks palaks valisid sa välja siiski. Mingi klassiku, mitte mingi, vaid tõelise džässiklassikuporteri ühe pala. Jah, et kuna eelmine plaat oli just cool porteri ühe laulu lahvus seeli järgi nimetatudki, siis ei saanud seekord ka üle ega ümber korterist ja ma loodan, et kunagi kool korterist üle ega ümber, ükskõik kui palju aega ka edasi läheb ja ma arvan, et see on ja alustamise lugu. Hedvig Hanson ütles, et see oli selle plaadi kõige lühem lugu, sellepärast ta selle hakatuseks välja valis. Ma tea, Valter, kas sina said ka, need kõlarid on tegelikult pööratud meie poolt eemale, aga kas sa said mingit aimu sellest koosseisust? Noh, ma olen eluaeg orkestris mänginud niisuguse koha peal, kus ma aru ei saa, kuidas muusika tegelikult kõlab ja sa räägid ajalehes suleabi seeder puhus kõrva kogu trompeti tagandiga neli trump, neli trombooni puhusid siis ega muud palju ei kuulnud. Nii et ma olen harjunud muusikat kuulama ka nendes tingimustes ja ma pean ütlema, et Hedvig hiljem ma võin teha selle komplimendi, et et mulle tundus selle loo puhul ja ma usun ka järgmiste puhul, et siin pole üle pakkunud kummist, ma kardan kõige rohkem seda, kui meie lauljad hakkavad sassi laulma, et tihtipeale ka mõõdutunne ära minema, see oli väga maitsekalt tehtud ja hääldus kohati parem kui näiteks mõnel rootsi noorel daamil, keda ma nüüd olengi Rootsi plaatidelt väga palju kuulanud. Seal on üsna mitu nüüd välja kerkinud, aga eks muidugi probleem on ju selles, et meil alati natuke jääb oma aktsenti juurde. Siin seda ma isegi tähele ei pannud ja Jermo Jesperi soolo oli väga sümpaatne. Nii et üldiselt ma jään ootama selle plaadi ülejäänud lugusid. Me jõuame kindlasti selle plaadi juurde tagasi, kuigi ma tean, et heeblid vist tahab järgmiseks mängida üht-teist lauljatari, aga muidu kui sa praegu hakkasid rääkima sellest inglise keele hääldusest, siis mina küsiksin Hedvig käest. Kuidas sina üldse inglise keelega esimest korda kokku puutusid ja kas sa oled seda ekstra kuidagi õppinud või see on tulnud tõesti lihtsalt muusikat kuulates ja kuidagi niimoodi loomulikul viisil. Ja mina arvan, et, et keele õppimine on ikka neile kergem, kes musikaalse kõrvaga, et et ja, ja teine asi on see, et ma tõepoolest olen inglisekeelset muusikat kodus juba lapsest saadik kuulanud, et mingit erilist vaevab olema näinud ja kork suus, pole ma ringi käinud. Et, et see on nagu minul on kõige väiksem probleem olnud. Sest kõrv peab tabama lihtsalt ära keele omapära, et see on lihtne. Ja näiteks kooliõpetaja ei ole käskinud hääldada Haum hõum ja mina kuulen, kuidas meil hääldatakse praegu teda inglise õu, see käib õu kohe. Inglise keeles ei ole ju tähte. Aga meil on meie inglise häälduses on tähtnojah see selleks. See selleks, aga kuna jutt korraks viis juba ka sinna sinu kuidas seda nüüd öelda lastetuppa, siis võib-olla räägime veidi ka sellest, sinu ema on ju Novella Hanson, ka tuntud laulja ja sinu isa on Tõnu Kilgas ka väga tuntud laulja. No ära Kilgas on tõesti tunduda. Aga Novella Hanson end ma nimetaks rohkem selliseks tagasihoidlikuks, aga väga hea maitsega ja väga muusikaalseks inimeseks kahjuks või õnneks temal lihtsalt vähem auahnust. Aga nüüd, kui, et lastetu tuppa tagasi minna, siis jah, ma olen jälle seal lastetoas tagasi ja ja need, see muusika, mida ma siis kuulasin, mille ma vahepeal peaaegu olin unustanud, nüüd on jälle tagasi ühest kõndenfae Chaka Khan ja sealt sealt ma alustasin, sest mu vanemad kuulasid seda. Ööd vennad Fayerile, kirjutan kohe. Mina ka, mina ka ja nüüd nüüd just nimelt nüüd on, nüüd on ta mul eriti lemmikbänd, et ma nagu taasleidnud üle võib-olla 20 aasta. Aga kas siis sinu puhul on geenid rohkem isa või ema poolt, kui sa väidad, et ema oli selline tagasihoidlikum? Mis puudutab muusikut, siis ma alati hindan üle kõige musikaalsust ja, ja maitsev, et aga, aga et ennast müüa, selleks peab andma intervjuusid ja, ja ütleme olema orbiidis, et ma siis üritan, üritan valida seda, kuhu ma annan intervjuusid ja millal ma annan intervjuusid ja millest ma räägin, et aga ma arvan, et mul on oma imidž ja, ja ma nüüd ei karda seda avalikkust nagu tuld. Põhimõttelist sellist, sellist vastuolu nagu meediaga ei ole, et ma arvan, et see on vajalik lauljale, eriti noorele lauljale. Mulle tuleb meelde Novella Hanson ühe huvitava seiga seoses. No mina teda solistina üldiselt kuulsin vähe ja ta oli väga palju seotud vist, ma ei tea, kas väga palju, aga üksvahe seotud lainega ja noh, lainel oli niisugune asi, et seal oli Vello Orumets oli staar ja tüdrukud siis aitasid olid minis teda ja aitasid teda kaunistada tema esinemisi ja laulsid ise väga ilusti, väga-väga tublisti tegid ja aga mul on seoses just temaga meeneseks kunagi Bodelskiga mängisime koos ja ma pidasin pudelskist väga lugu ja, ja siis ta hakkas vahepeal kirjutamine, siukseid, tühja-tähja laule ja puhtalt nii raha teenimiseks ja ja mille eest hästi maksti, aga mis absoluutselt kuskile läinud tekitas kümneid, võib-olla isegi 100 laulu, mis noh, täiesti on tänaseks kadunud, keegi nende vastu huvi ei tunne ja siis üks laul, mis oli ühe väikese singli plaadi peale, ma ei tea, kas Hedvig teab seda. Novella Hanson laulis, oli see midagi sinisest taevast või maast või? Mul ei ole see pealkiri ka meeles. Aga mul on meeles seed. Ma korraga leidsin, et budism on suurepärane helilooja ja tänu sellele, et Novella Hanson laulis selle ja seal ma ei mäleta, mis bänd seda tegijaga korraga täitsa uus kvaliteet tuli pudelskist. Ma arvan, et tikk, siis saatis plaadi Ja, ja nii et no siit üks tees helilooja võib olla kasulik lauljale, kui ta kirjutab talle hea laulu, aga samahästi võib laulja teha suure teene heliloojale. Kindlasti ma arvan vastastikku peaks siiski olema see arusaamine, tunnetamine ja, ja ja noh, ütleme vaata vahel mulle tundub ka, et on vale, laulda kellegi teise laulusid lugusid ainult juhul, kui, kui, kui see on väga lähedane sulle endale hingelähedane. Et mina ka näiteks kui ma nüüd olen hakanud laule kirjutama, ma pole siiamaani mõelnud, et et ma võiks kellelegi teisele neid anda, sest need on nii isiklikud, et kui oleks lausa tellimistöö kunagi, võib-olla ei tea, kas, kui see tuleks üldse välja raha peale kirjutada. Et ei tea, kas suudaks leida kellegi, kellele seda pakkuda. No väga palju on ju nii, et noh mul hakkavad juba need nimed kõik ära unumaga, ma mäletan, oli Kärol king oli omal ajal ja neil oli vist niimoodi, et alguses kõik laulsid ise, aga pärast hiljem hakkasid teised tegema väga palju neil seda hakkaja, kes need olid nii-öelda omal ajal. Ikka, kui laul on huvitav, siis meil kahjuks seda praktikat ma üldse ei mäleta. Et keegi laulja oleks võtnud teise laulja repertuaarist midagi, jah. Kas sina, Jaak, mäletad, sa mõtled teise Eesti teise eesti laulja repertuaarist ja teinud oma Mariandisedest? Võib-olla on aga siis väga-väga harva? Kindlasti on mõned asjad on isegi sellised, mida ise tahaks. No vot, ma tahtsingi just küsida, et kui, kui midagi tõesti väga meeldib, et hoolimata sellest, et ükskõik tema juba laulis ma ei lähe selle peale välja, et ma paremini teen, aga ma tahan seda laulu laulda. No siin on mõtteainet, Hedvig Hanson neile muidugi ka, aga sa olid selles mõttes väga leebed. Järgmiseks looks, tõesti, sa ei valinud mitte üht enda laulu oma uuelt plaadilt, vaid vastupidi ühe laulu, hoopis ühe oli see nüüd Rootsi lauljatar taanlanna kes on ilmselt sulle siis mõju avaldanud kuidagi. Jah, sil Norbida, käis siin paar aastat tagasi ka Jazzkaare raames ja ja siis, kui ma teda nägin seal Sossi klubis, kus ei olnudki üldse palju rahvast. Tihtipeale juhtub nii, et on hea kontsert, aga miskipärast pole palju rahvast Pole suurte tähtedega asja reklaamitud. Siis avaldas mulle tõesti sügavat muljet ja, ja mulle tundus, et, et see on parim kontsert, mida ma olen kuulanud süst enda jaoks enda hinge jaoks ja temal oli klaveritrio ja siis mina teadsin, et järgmine plaat on minul, klavereid Riiaga. Te kuulate saadet vikerkäär ja täna on Valtria Jaak Ojakääru külaliseks Hedvig Hanson. Läheme siis nüüd võib-olla selle helilooja raske töö juurde. Mina ei oska selle kohta palju midagi öelda. Valter Ojakäär palju rohkem ja Hedvig Hanson samuti sellepärast, et nagu juba juttu oli, sellel uuel heliplaadil on päris mitmeid tema laule ka. Kuidas need laulud siis sunnivad? Ega ei oskagi öelda niimoodi kujutada seda, seda protsessi niimoodi, et kust algab ja kuhu ta, seda ei tea, mina minule tundub, et et kuskilt ülevalt tuleb see järsku, et tal vaja vajadus on see tegelikult minu jaoks, see ei olegi niivõrd, et, et ma olen nüüd õppinud pinud ja haritud komposiitor ja minu töö on kirjutamine, muusikali kirjutamine. Ei, see tuleb niimoodi, et järsku läheb näiteks öösel uni ära, midagi hakkab kuskil peas kõmisema, mingid mõtted tulevad või, või mingid lauluread ja ja vot minul käib see nagu emotsioonide ajel ja, ja noh, võib-olla seda võib ebaprofessionaalseks nimetatav, ometigi ma leian, et et tunne on asjade tegemise juures kõige alus. No siin on üks professionaalne kompolsiitor, kes on Heino Elleri juures õppinud mulle meelde meie esimese levi helilooja Paul Tammeveski, jutt sellest, et tema on Unes näinud ja kuulnud ühtelugu. Ja hommikul ärkas üles ja kirjutas selle kiiresti üles ja see oli see Arder laulis veel mingi meremehe Mer ime r-i mees, käisid niuksed sõnad ja ja, ja. No see on muidugi kõige uskumatum inimene unes näeb ja ja valm valmis laul vaja ainult üles kirjutada. Võib-olla noodikiri ka jubedal unes tuli silver. Vaat seda ma ei oska ütelda. Aga noh, need helid hoida on igasuguseid ju näiteks no see on ju vana jutt, et olin ei oskanud klaverit mängida, muidugi ainult ühes helistikus, jaa. Jaa, noodi kirjutamise kunstis. Väga paljud ei olnud ju. Kas John Lennon ja Paul McCartney olid kahe, elas selle selle tööga Noaga noodikirjutamise kunst praegu ju üldse on vist järjest vähem ja vähem vajalik, ma ei tea, kas Hedvig kirjutab nooti või paneb kohe kuskile arvutisse või kuidas sina? Et ma teen niimoodi tavaliselt jah, mul arvutit veel ei ole, ma ei oskagi eriti arvutitega midagi peale hakata, veel hullem, kui netis viirused tabavad. Et aga, aga üldiselt ma kirjutan harmoonia ülesse ja, ja kui ma viitsin, siis ma lindistan mingisuguse köögi paki peale selle sellise klaveriga variandi meloodiaga koos. Aga tavaliselt, kui ma esitan muusikutele, siis harmoonia ja, ja ütlen, et mis stiilis on, kas sving bossa või, või mis meeleolus siis tavaliselt niimoodi need asjad siiamaani käinud. Nii et tegelikult need lood on siiski omamoodi koostöö ka. Kindlasti kindlasti seda enam, kui me räägime siin džässmuusikast, siis iga kord erinev, et vahetevahel ma ikka naeran, kui me teeme proovi või kui on mingisugune läbimängimine, kui tuleb midagi väga uut, jälle ja huvid. Vot, sest et džässmuusikud, eriti veel andekate džässmuusikutega on ikka niimoodi, et, et tuleb uus ja väga huvitavaid ideid ja lõpuks ühest loost, mis on algselt olnud ühesugune, hoopis teine lugu ja siis ma ikka kiljun tavaliselt vahepeal, kui all Lovalen teinud. Me kuulame neid, kui hea sa oled teinud. See järgmine, mis kohe kõlama hakkab, on nimega. Joe leiti, seal, mängib siis ain vart ka. Millegipärast meelde niisugune termin nagu edetabel. Ma olen jälginud Tounbiidi edetabelit vist üks võib-olla üks veerand sajandit. Ja seal kogu aeg olid. Nii naistest kui meestest olid mustad lauljad džässiajakiri vähemalt ennem oli praegu nüüd vähem. Ja Ella Fitzgeraldi, Azaramoonia, kes iganes ja nüüd on korraga tulnud valge laena krool, kes kes võrdlemisi üllatuslikult pääses number üheks. Võib-olla osalt ka tänu sellele, et taolise pianist mina kuulsin teda Boris kunagi poriteatris, jäin kontserdile hiljaks isand saali sisse ja kuulasin lava kõrvalt nii-ütelda. Ka jälle üks niisugune kuulamine, kus me kus me kuulnud nii adekvaatselt kogu värki, aga ta on kahtlemata andekas pianist ja, aga mida Heili karv. Pianist ja muusika, see ongi tema suurim pluss aga see, et ma ei tea, kas ta ise on tahtnud laulma hakata või temast on tehtud laulja, ütleme siis müügi müügi pärast võib-olla, sest detannie noor ta on blond ja teda on servee serveeritud niimoodi seksikalt, et et osaliselt on see võib-olla hea, et džässi üritatakse müüa laiadest, rahva hulkadesse. Aga kui ütleme, et minu lemmiklauljate hulka, aga ta ei kuulu seda enam, kui ma teda esimest korda kuulsin, siis ma ütlesin täpselt need sõnad, et see Joaaviv, see oli nii et, et nii tohutult palju sarnasusi on söörli Horniga, just selle hääle tekib tervise osas ja ja siis ja siis mul tekkis eelarvamus, millest ma pole lahti saanud ja see noh, ütleme võib-olla see segab olemast adekvaatne temas. Nojah, võib-olla tõesti hakkab seal sassis ka pikapeale mõjuma see, mis popmuusikas juba ammugi on raudne reegel, et et naisterahval peab olema kihvt välimus, ta peab olema enne sealt ilusalongist läbi käinud vähemalt kaks korda või rohkem. Ja siis enne teda oli ennetajana krooli, oli vist Cassandra Wilson või nagu kole naine, kui teda vaadata nii, minu arust ma ei tea. Ja, ja noh võib-olla seal trumbid ongi juba siis kusagil mujal. Kindlasti nendeks Rootsis on jälle ka väga tuntud lauljal Liisa Ekdaal, kes, kes minu meelest rõhud täpselt samale, kusjuures kusjuures puudub selline improvisatsioon tema nagu muusitseerimises ja ja, ja lihtsalt, et see, see, selle välisega üritatakse siis müüa, kusjuures väga head muusikud on naisterahvale, et et samal ajal see on selline kahe otsaga asi, et samal ajal on nagu tore, et just nimelt, et üritatakse, siis üritatakse müüa džässi, aga ta teisalt jälle siiski ma leian, et et minu meelest peabki olema džäss rafineeritud maitsele, ei pea tingimata kõik seda kuulama. Kui välimuse juurde tagasi tulla, siis Hedvig Hanson kahtlemata ei ole kole naine. Aga ütle siiski, kui palju sina oma aega kulutad ilusalongides või, või selliste igasuguste tegemiste juures? Ma arvan, et on oma hinge eest hoolt kanda, et siis ma arvan, et see sisemine nagu peegeldub välja ja pole küll kunagi oma elus ilusalongis käinud, aga kes teab, võib-olla kui mul oleks kõver nina ja vinnid näos, et siis võib-olla seda teeks, sest et naise ülesanne, esimene ülesanne elus, ma arvan, kui mehel on ülesandeks olla tark ja edu, kas siis naine peaks olema vist eelkõige ilus see ürgne? Aga praegu vist kindlasti väga paljud riigikogu liikmed. Ma mõtlen just naissoost protesteerivad valjuhäälselt selle avalduse peale. Sest moodi on läinud see üldse meie elus ka, et väga paljud firmade juhid ja on naised ja ja nende alluvad on mehed. Jah, ütleme niimoodi, et, et feminismi küll ei ole minus grammigi, et mulle meeldivad ikka, kui mehed on mehed ja naised, naised, et selline moodne moodne arusaamine ja androküünsus ja, ja uniseks nagu minuni pole siiani jõudnud, et ma olen sihuke mõnusalt vanaaegne. Kas järgmine pala on ka mõnusalt vanaaegne või ma tean, et sa tahtsid mängida ühte laulu, mille esitab tiidi Brithote. Mõnes mõttes kindlasti mõnusalt vanaaegne ja jälle natukene tempukamad sungi. Mis asi see on, mille nimi on armastus? Vodistristenk olla? Seda palav kuulates oli meil siin laua taga Hedvig Hansoni, Valter ja Jaak Ojakääru vahel väike selline vestlus. Valter hakkas meelde tuletama ühte tuntud firma, juhin nime, kes väitis, et tema suurim hobi on just nimelt džässmuusika. Ja Hedvig omakorda väitis selle peale, et tihtipeale just viimasel ajal ka veidi eputatakse sellega, et Ma kuulanjazzi, järelikult ma olen in või kuidas, seda öeldakse, et see on trend või on see nii. Täitsa üllatav, et nüüd on korraga trend. Mina olen eluaeg pidanud häbenema, ma Sassiga tegelenud. Ja täna mänginud džässi õmmel kodu. Ei, no aga kui mõelda tõesti, et kümmekond aastat tagasi olid ikka džässikontsertidel saalid suhteliselt tühjad veel? Praegu praegu mitte. Jah, aga olid ajad kaheksakümnendatel, kui oleks Sappoosin, tegi filharmoonias džässi, Jabonemendi saalid olid täis, kõik tähendab ei ole mingit nihukest järjepidevust või kuidas? Ja huvitav oleks teada, et protsentuaalselt kui paljud inimesed istuvad seal džässkontserdil just nimelt prestiiži pärast ja vaatavad ringi, kas neid ikka märgatakse, et nad on kohal ja paljud sellest, nagu tõeliselt aru saavad Sedasama klassika klassikalise muusikaga, samuti ooperietendustel on ju ka nii peale või sümfooniakontserdil on inimesed, kes plaksutavad seal osade vahel, kus tegelikult ei tohiks plaksutada, hea küll. Noh süvamuusikaga on nii, et siin respekt tabel ja ja see annab aimu sinu intellektist ja sinu teadmistest, aga džäss on ju odav. Aga poris Suloodida nüüd oda. Ei, ma räägin, ma räägin sulle seda, et et tavateadvusest tsässon ju midagi. Mitte eriti nii kõrget, aga ometigi poris käivad ju. Diplomaadid ja ministrid käivad ennast näitamas, pori seisma, tahangi sulle seda öelda, et ära tee seda džässi nii väga odavaks midagi. Võib-olla ta oli kunagi Chicagos kolmekümnendatel aastatel odav või ma ei tea, aga praegu ta on siiski tõusnud minu arvates kuidagi sinna eliitmuusikaklassi või, või mida Hedvig arvab. No mina arvan küll, et džäss on kõige põnevam muusikaliik, et kui mulle meeldivad no just teised muusikastiilid ka, siis ma arvan, et et vot džässmuusikas ei saa nagu bet. Ta tähendab seda, kui andekas sa oled, seda ei saa petta, kui popmuusikas petad selle kuidagi ära, siis džässmuusikas tuleb ikka ikka välja. Selles mõttes on džässmuusika aus muusika ja raskemuusika ja ja vähe sellest, et sul peab olema haridus peavadki olema mõtted ja tunded selle juures, et et see on hullem töö kui näitlemine, ma arvan. Ja näidelda ja ei tohi, ei saa ja ei ole võimalik, et et. Et ma küll pean džässi ülimaks muusikast Vot ma kuulasin praegu seda ja ma leian, et jutt jumala õige siin valetada ei saa, sellepärast et tsässon suurel määral improvisatsiooniline muusika sünnib kohapeal. Ja me siin räägime praegu sõnaga, mis, mis mõtted meile pähe tulevad, seda Me väljendame sõnades. Džäss on seesama, mis mõtted meile pähe tulevad, seda me väljendame muusikas ja kui me, kui me räägime lollusi ja mängime lollusi, siis torkab kohe silma. Harva Ain Agan ikka ütleb, et sinu soolo see sinu jutt ja, ja see on nii õige, et tegelikult sa saad inimesest teada tema soolade põhjal, ma arvan. Jah, ja, ja minu arust üks tore moment on see, et Me ei tea kunagi džässi puhul, mis meid ootab, kui me istume ja hakkame kuulama. Kui me kuulame ühte Beethoveni sümfooniat, mida me oleme juba kümneid kordi, me kuuleme, et jah, nüüd see dirigent teeb natuke teistmoodi, siinse pill mängib natuke teise kõlaga ja nii edasi ja nii edasi. Aga džässis on kogu see, neile pakutu on alati uus. Vot just seepärast ma eelistangi sassi, et vot ma austan väga klassikat, aga põhimõtteliselt on see kogu aeg see üks ja sama ja sa ei tohi ühegi noodiga eksida. Seda võib muidugi interpreteerida väga erinevalt. Jah, aga mitte teiste nootidega vaid ainult siis dünaamikaga. Jah, omal ajal oli ka väike improvisatsiooni element, oli isegi süvamuusikas, kui instrumentaalkontsertidele oli suur kadents, mida mõned kippusid isegi suured. Pianistid, näiteks kippusid improviseerima või vähemalt siis kirjutasid oma kadentsi. No tänases Vikerkaare saates ei järgne sellele jutule mitte kadents, vaid järgneb üks laul, mille on välja valinud Hedvig Hanson. Meie tänane külaline Ja see ei ole nüüd nii džäss, et mitte väga džässikeskseks minna ja, ja mitte eputada sellel Tšassiga. Seal. Kuulad ikka muud ka absoluutlaulad, muud ka ju? Ja sellel plaadil on ka muud ka, et järgmine pala on küll selline souli segune rohkem Maitaksin sõit võimingutele pealgi. Hedvig Hanson ütles, et siit võib hakata hajutama, kuigi meie produtsent vastupidi väitis, et see oli nii ilus, kui Taavo Remmel hakkas seal bassi mängima ja laulis. Aga ma vaatan juba mitmendat korda tänases saates, et sel ajal, kui lugu kõlab, on tegelikult siin stuudios väga palju huvitavat juttu, mida raadiokuulaja ei tea üldse, millest on räägitud näiteks see on omavaheline jutt, see ei pruugi olla omavaheline jutt, kui ta on huvitav jutt, kuidas näiteks Valter Ojakäär hakkas lahkama siin laulmise printsiipe kui selliseid ja, ja kuidas, kuidas oled oma lauluhäält kunagi teinud? Ei no mis me nüüd räägime? No külaline on laulja ja siis kipud ikka nagu laulust rääkima, aga aga see on ju nii vana tõde, et, et igaüks ei ole laulja, igaühest ei saa lauljat ja ja võib-olla mõnest, kellest oleks võinud saada laulja, ei saa seda lihtsalt sellepärast, et inimene meil eestlaste hulgas võib-olla on ka häbenemist, igaüks ei julge oma suud lahti teha ja, ja avalikkuse ees laulma hakata. Ma ei tea, kas, kas on ka niisuguseid võimalusi või kui ka inimesel on ta mine ja hääl ta nagu öeldakse, ei saa. Vaiki olla, kusjuures ma hakkasin just, ma tahtsin just seda praegu öelda, et kui ikka on selline tahtmine, siis siis ei ole võimalik vaiki olla, et mina näiteks ei teaks, mida muud ma võiksin teha. Et minu olemise viis kunagi oli selline laul ka olemisega. Ja võib-olla see meie kõik need kaks tahtjat kaks takti ette ja mis on meie, need sinna on vist ikka väga suur tung. Ma arvan küll. Vabandust, palju sina oled neid konkursse läbi käinud? Ma lubasin, et nüüd enam ei lähe. Siis ma olen ikka pidanud, tähendab, konkurss on just nagu mitte niivõrd endale tõestamiseks, kuivõrd teistele tõestamiseks, mida on ikka aeg-ajalt vaja teha. Jah, kaks takti oli minu üks ja ainus võistlus, kus ma võitsin ja ja ma mõtlen, et võistlused ja konkursid on selline õnnemänge õnnemängudes mul ei vea aga loodame, et veab siis armastuses. Et konkursid on selline asi jah, et et kuidagi ütleme niimoodi, et kui inimene on selline tundeerk, siis, siis tihtipeale need võivad talle hoopis haiget teha, aga paljud inimesed lähevad auahnusest konkursile kindlasti ennast näidata ja ja et kui me nüüd kahest taktist rääkisime, siis, siis ma mõtlen ka, et kindlasti on seal palju neid, kes tahaksid rutt too kuulsaks saada ja siis nad mõtlevad, et kindlasti siis saab ka rikkaks ja puha, et aga, aga kindlasti on neid, kes ei saa mitte vaiki olla, lihtsalt. Kui nüüd mõelda praegu seda, et mina oma aastate juures olen näinud juba, ma ei tea, mitu põlvkonda lauljaid, kes on tulnud ja läinud ja eriti palju on ütleme, viimase 10 aasta jooksul tulnud no tõesti niukseid, säravaid tähti. Aga ega see Püsi püsimajäämise protsent ei pruugi sugugi nii suur olla, sest eriti praegu selles tõepoolest võitluslikus maailmas kas tõepoolest selleks, et laulda ja, ja, ja läbi lüüa, peab võitlema või peab keegi laulja eest võitlema, no ütleme, kuidas seda mänedžer või keegi, aga. Kindlasti kindlasti on, see on see väga raske ja, ja alati on hea, kui sul on keegi, kes sinu eest siis võitleb. Aga ütleme niimoodi, eks see oleneb ka sellest, kui tubli laulja ise on ja kui suur on tal see vajadus teha muusikat ja mis eesmärgil ta seda teeb, kas just see, need inimesed, kes teadsid selle eesmärgil, et saada täna kuulsaks ja olla nii-öelda olles kunagi linnale, oli laul tähti üheks õhtuks meist kergelt on tulla või et, et et just, et mis, mis eesmärgiga need, kes tahavad ruttu kuulsaks saada, need rutuga rutuga langevad iisi kammisi kõu ja täpselt nii see on. Aga kellel on see igavene vajadus? Eluline vajadus teha muusikat ja kui nad teevad seda hästi, siis ma arvan, et et püsimine on pikem. See oli nüüd nii ilusti öeldud, et see võiks väga hästi sobida ka tänase Vikerkääru saate lõpulauseks, aga no eks ikka saatejuht peab ju ka midagi omalt poolt veel juurde ütlema, mis siis muud kui suur tänu nii Valter kui Jaak Ojakääru poolt tänasele külalisele Hedvig Hanssonile. Ja lõpetama jääb kaunis ja ajatu.