Head kuulajad, te kuulate klassikaraadios äsja alanud, nüüd muusikasaadet? Tere, ütleb selle saate kokkuseadja Tiit, kus need, kes saatesse sellesse kokku seadnud, on muusikat mis võib, kuna ta kenasti õndsalt ja taevalikult sellest ka saated nimetuse, üks vool taevased orkestreerinud, mis aga kaunites häädis kõlades annab tihtipeale põhjust kõnelda või laseb kusagilt muusika tegemise taustadelt välja tuua seesuguseid teadmisi, mis pigem räägivad maisest vaevust, mida selle muusika tegijad on kogenud. Sest kõik ei ole sugugi kerge, päikeseline õndsus, mis neid kauneid helisid nende sündides on saatnud laulavad selles saates sellest iirlane Van Morrison, šoti päritolu pilli Mcenzi suur britt, kes ometigi praeguseks vähetuntud Roy Harper ning arvukamad muusikalised kollektiivid, sallid nimedega meetriverev, Fleming, lips, jätinderstiks, elavhõbedane ansambel meetrile alustab taevaga, mis tundub olevat tühjust täis või vähemasti auklik. Õõs. Taevas tuleb välja vähemasti elav hõbedase nimega grupi Meikari rehve arvates on teinekord multlik auke täis, hooldus oli paramis leitud sel kaunisti registreeritud kõlal krüptimeetrile. Mullusel taastasin jalgu neilt väga kenasti klassika pärusmaale kuuluvaks arvatavat instrumentaariumi. Teiselt poolt teatavat äärmiselt Suptiinset Jon rokiniku kõla ühendavat albumit. Ja tuleb öelda, et seesuguseid kaunisti, hõljuvaid heli, pilvesid sisaldavaid palasid on tollal väejooksikute laulude plaadil veelgi. Hõbedane ansambel mehkrile ei teinud selles muusikatunnis veel mitte oma viimast etteastet. See oli küll kõigest esimene, loodetavasti ilmuvad nemad meile, mitte vähem kaunil Hellelisel kujul veel. Küll aga liigume me elav hõbedase Meikari rehvi juurest edasi. Mehe juurde, kelle nimeks Morrison oli, on praegugi, kes küll tolle pika-pika pooleldi vaatliku samuti väga osavasti ja peenelt organiseeritud pika vala tegemise aeg oli GAZ 22 või kolmeaastane ning kodust kaugel eemal Ameerikamaal on Morris. Sul on kahtlemata üks neid muusikuid, kelle puhul nii tema varastest palades kui hilisemate kümnendite lauludes ja lugudes on tihtipeale tunnetatav too too seletamatu uskumus, et vaid helidele toetades vaid muusika jõule väel on võimalik inimese natuke seal end maast lahti kergitada. Kui mitte lausa ihuliselt kõigest maisest lahti rebida, siis vähemasti vaimu poolest vabaks saada ja kõrgemale tõusta. Kuivõrd Van Morrisoni endal kloost loosse eri albumint, heli, allumine ühest aastakümnest teise liikudes on õnnestunud. Selle üle. Inimesed vaidlevad, kes sellest muusikast hoolivad siiamaani. Küll aga on too nooruslik õhin ehk samas nendes palades ilmnev vara, vala teadmiste valu, tuntav Van Morrisoni varasematel argumentidel, nagu sellel, millal teadnud, lugu võetada lihaks astel võiks. Covid salvestas, nagu öeldud, Van Morrison kodust eemal. Vaevalt see küll oli põhjuseks, mis tegi sellest muusikast seesuguse väga kummalise, mitmeti mõistetava helipildi, nagu sellest sai. Ent mis puutub taevasse orgistreeringusse, siis nimetatagu seda pealegi kammerlikuks, kui soovitakse. Koosseis, mis mängib, ei ole tihtipeale suur, ehkki keelpillirühma narri Falloni juhatusel annab loo edenedes kahtlemata omad kaunid jooned sellele palale nimeks George kaasa mängijatestega väärivad muud äranimetamist. Lihtsalt eelis oli juba tolleks ajaks aastaks 68 tunnustatud džässkontrabassist sootiori, džässi trummarina tuntud koni Key Chantein mängib saksofon, flööt, Orens, mis varem. Aga põhiliselt löök, pillisid. Morrison teadupärast laulab saadament akustilise kitarril kõige selle kaunikesti ettearvamatult voogava helilooja keskel. Ja mis nüüd puutub sellesse taevasse väkke mis Van Morrisoni tema muusikas näeb alati ahvatlevat ja mis tema arvates galati sõnades ületamatuks jääb sest tema ütleb, nagu te alati kinnitanud on kõikuma. Kas nii sõnas helis laval või heliplaadil ja äärmiselt tuntud tõretseja Van Morrison kõigis nendes küsitlustes kustelt katsutakse üht-teist otsesõnu tema muusika kohta teada saada. Van Morrisoni palav Adam George puhul on aga märgatud mitte ainust, seda nii gospirile kui folki, kantri kui bluusile viitavat stiilide sümbioosi vaid näiteks ka kadunud Ameerika maine kriitiklaster bändis on kõnelnud muustki, millest millest võib kinni hakata ja mida võib sellest punast leida nii palju, kui on, sellest valmisid. Sest tekst ei räägi mitte ainult Taevustest asjadest, vaid ka võrdlemisi katest igapäevastest proosalistest ja võib-olla koguniga robustusetest Erawedatest. Sest kõigi nende erinevate tõlgenduste sees, mida Morrisoni varasest muusikast välja loetud, see kehtib ka selle peatselt eetrisse jõudva pala me anname, George puhul on leitud siin muuhulgas seda, et üks teemasid, mis kõneleb arvatavasti osaliselt Morrisoni enese nooruspõlve mälestusest, poisi Ast nähtud või kogetud pildist mälupildist. Et selles kõiges on ka allus taas dismi ja pedofiilia, võib-olla kogunisti, aga kõlab see tagu, kui talle järele anda ja teda endale ligi lasta peaaegu taevalikult. Modemgiood Morrison viiks aasta 1968. Nüüd muusika siin ja praegu tunnipikkune praegu, millest järele on jäänud veel napilt 36 minutit sisaldab muusikat, mis oma hea kõlalisuses. Ometi immitseb üüratult hulgal kirjeldamatut, kurbust. Vahel selgemini vahel hämaramatki mõista seda kurbuse keskel on varjul ka kustumatu igatsus millegi ülevama järele. Sinu oleks tsitaat ennetamaks järgmise laulja järgmise pala eetrissepääsu Briti kriitikult ja sõnadega viguliselt vahel ümber käivat mehelt pool maadelt, kes oma järgmises mõttes on ilmsesti siiras ja esineja suhtes, kelle kohta sõnad käivad täis suurt imetlust. Tsitaat ise. Olud läbinisti hingestatud, panevad kuulajad tihtipeale mõtlema sellele, et aeg ja ruum, lõpmatus on suhtelised mõisted. Loom võib olla käänuline, et lõpmatus võib mõnel ehmataval selguse hetkel olla mõistusega katav tsitaadi lõpp. Nõnda. Vot on Polmoordi poolt. Mõtteavaldusele antud šoti sugu laulja Billy McKenzie kohta. Tsitaat tihe on hiljem. Teine nii nagu ka eks öine nokk, torn, mida pidime endilt nüüd tunnistama, kuulda saab, on hiljutine hiline päris viimaste palade hulgast siis Pilmekeldusi laulja, kes oli pärit popmuusikast, kes sellesse, seal on, aga kaheksakümnendatel päris hästi kümnendi lõpupoole sobitada ega leidnud vist päris õieti oma nishi minnes õnnelik olla. Hiljem võis laulda ühesuguse eduga nii teismelistele popmuusika kummardajatele kui tunduvalt keerukama koega palasid austavad. Tra džässisõpradele nagu ta seda tegigi kaheksakümnendatel mõnel harval puhul rollis Scotti džässiklubis Londonis otsides endale muusikalisi partnereid, ei leidnud aga võib-olla päriselt ühtegi sellist, kellega jätkata nii muusikas kui elus. Ehkki muusikalised frustratsiooni, nii et ilmselt eioluta selleks ainsaks või ka peamiseks põhjuseks, miks Bill McKinsey leidis 97. aasta algul et kergem olla maistest vaevadest ise lahkuda. Pilve kehvist jäi järele suur hulk salvestusi, mida hiljem katsudes leida kena imelist tasakaalu. Nende salvestuste autentsuse säilitamise suhtes ja aimatavate lisapartiide kirjutamise esitamise osas on välja antud mitmes vormis, antakse ilmselt veelgi. Ja mõnedki nendest Billy McKenzie viimasteks jäänud paladest kus vaeva kui õndsust on kummalises vahekorras suurel hulgal on pärit plaanilt, teisel pool päikest piandes alla, millelt seegi nüüd muusikavalik. Nocturn number seitse. Veerand sajandi eest lauldud suure briti praeguseks vähetuntud mehe Roy Harperi õndsust ühtekuuluvusest kõlanud lugu, ka minul oleks hea kenakeseks folgiviisiks, kui mitte sellele oma minti oleks lisanud David peed, Ordi keedvilli seade. David Bedford, kes ka ise avaldanud eriteoseid puhketes orkestreeringutes mille vahele mahutatakse nii rokk, instrumentaariumi kui elektroonikat ei kohaste toi haaperiga, seitsmendate aastate valgusest või haarterile, tollest ajast või isegi 60.-test juba ei aga külge folgiringkondadest päritud hullikese või endiseaegse veidriku kuju sest nii naeruvääristatud täna on portrateerinud teda hiljem populaarmuusikapress. See muusikavaldkond, superääri-veeri ehk võiks nagu kuuluda. Haatri maised vaevad tunduvad küll õnneks jätkuvat seni, sest mees on eduga üle saanud nii mitmetest tõsistest tervisehädadest ja muudestki vaevustest ehk sest koogi 74. aastal salvestatud lugu, mis oli üks osa Valentini-nimelisest albumist sai helilindile ja heliplaadile tegelikult kõrvalepõike korras. Samal ajal kui Harper oli hädas hoopis ühe teise korralise manilise helialbumi valmis tegemisel. Linti mängimisega Mi Haatori mulgiviisidest suunduvad praegused viisid taevastes orkestreeringutese mõistes vaevades. Aga uhkemageerbeli seadme seade tunduvalt valjemini kõlava rokitunnetuse ja seesuguse sümbioosi poole sest tegemist pole leegitsevad uutele muusikakollektiiviga. Uus vabandust, mitte uus ornalist Miracle hoomast pärit Ameerika maise grupiga kaheksandate grupina Leminglips. Misso omamoodi. Nii nagu. Ja pärastpoolegi ette Ljudmilla tuleva Meikari Remmi nimelise grupi puhul on läbi teinud muusikaliselt võrdlemisi olulisi ümbersünde ja tõelisi tagurpidi saltosid sest Fleming lipsuma Tänavusel heliplaadil soft luuletil on samamoodi nihkunud võrdlemisi kaugele ära oma kunagisest kurjast rokikõlast ja tundnud end leidvat sügavamale orkestrisse sukeldudes. Tõsi küll, selles kõrvalises kaubanduses on ikkagi too kõheduse või kõiksusest ehmatamise moment sees sest instrumentaal palav feeling softis integrait kõneleb kummatigi isiksuse lagunemisest või lausa lootusetuse tundest. Nottingham ist Inglismaalt Rowinhoodi mailt esile kerkinud grupp Tinlastiks, kes oma instrumentaal palavalt roima sele kolmandat versiooni ja nüüd muusika Tõnis esitas oleks seesuguseid populaarmuusikalise maikuu aega suuresti ka klassikalise muusika kõlades lugupidavaid gruppe, kes muuhulgas mõistvat mentaariumis samuti nagu ansambel makrile tihtipeale kasutab, nagu ka vahel harva kasutab Fleming Leps, keda eelpool kuuldi saage kas poognaga mängitavat või muul moel painutamisi häält tegevat. Saage orkestrisse on linlastiksil aga olnud alati üheksandate aastate algusest peale, niipea kui nad välja ilmusid, oma eriline suhe, sest nende keelpilliseaded on olnud sellele põhiliselt ikkagi kasumijahil töötavas meediumis, muusikas töötav ansambli jaoks nõnda olulised, et tema kontsertidele pelgamata liigseid kulusid ja kulud on olnud teinekord suured, on kindlasti tiks lisaks oma ohtatele liikmetele lavale tihtipeale toonud kammerorkestrit kes neid samu seadeid aitab neil esitada samasuguses õhulises kõlas nagu need kindlasti Xi plaatidel kõlavad. Too orkestri armastus on grupil on kindlasti üks tihtipeale kalliks maksma läinud. Ja tõepoolest, kui mõelda sellele, nagu on väidetud, et orkestriga esinemised tähendavad kulutusi suurusjärgus 10000 naelsterlingit siis on kõlaline kaunidus kindlasti Dixi melanhoolselt trimuusikutele tõepoolest tähtis. Kaks järgmist pala ei ole nii väga uljalt ja lopsakalt orkestreerinud, vähemalt mõlemad pole nad seda esimene nihkunud nime kirsiõied. Ja õieti on see üsna kommerliku seadega lugu järel küll juba mõnevõrra lopsakamates orkestri värvides ja samuti nukrapoolsetes toonides, küll lugu. Kallis klassikaraadiokuulaja need muusikatunni viimased minutid jäävad elavhõbedaansamblile Emmeekrileffi nende parale lõputult. Selles saates kõlanud head külalised, ent kurvakujulised kurva sisulised viisid ja laulud ei taht mitte tõestada seda, et muusika võib sündida ainult hädade vaevade, haiguste, tõbede igasuguvaevuste tõttu, võid sündida kahtlemata ka nendele vaatamata. Elavhõbedane neegri ref lõpetab selle nüüdismuusika tonni, kus tajusid orkistreeringud ja maised vaevad. Muusikas kohtusid loodetavasti kuulajalegi naudite, olgu muusikavaliku tegi liit, kus need nüüd muusika taas eetris nädala pärast samal ajal jälle kuulmiseni.