Tere, mina olen Olavi pihlamägi ja järgneva tunni jooksul toon teieni mõned kummalised kokkusattumused kergemuusikategijatest tegijatega nende loominguteel. Loomulikult kaunistab jutu nende artistide muusika, kellega need lood on juhtunud. Mina olen oma lugudega kuldsetes kuuekümnendates. Mõned tänastest kangelastest on juba rännanud igavesele radadele, teised veel tegusad lavadel või naudivad elusügist. Eelmise saate lõpukangelaseks oli laulja Mobiduaalin mees, kes sündis raske südamerikkega ja kellele arstid ei andnud lootust elada täisealiseks saamiseni. Õnneks jätkus bobil eluteed 37-ks aastaks. Ja saatuse irooniana mõjub fakt, et Mobidaarin valiti 28 aastaselt Ameerika südameassotsiatsiooni hea tahte saadikuks ning oma maise keha pärandas ta pärast surma meditsiiniuuringuteks. Mobidalin oli küll kaks korda abielus, kuid oma elu suurest armastusest kuulsast lauljannast kuni Francisest pidi ta viimase keevalise isa lausa püssiga peale surutud ähvarduste tõttu eemale hoidma. Mõlemad kuulsad lauljad kahetsesid selle suhte hääbumist, kuid sellised olid nende jaoks saatuse käänulised teed. Olgu pubidaninit meenutamas üks tema edukamaid laule dream laver, mis oli tabelite esikümnes mõlemal pool ookeani. Aasta oli siis 1959. Kui publidaarin 30 seitsmeaastaselt 1973. aasta lõpus meie hulgast lahkus, jäid teda leinama paljud sõbrad ja tuhanded austajad. Oli ju tegu andeka helilooja, laulja ja näitlejaga. 1990. aastal otsustati Bobidaarin sisse kirjutada rock n rolli kuulsuste saali. See oli märk tema tööst ja teisalt mälestuse jäädvustamine. Pidulikul tseremoonial võttis kolleegide nimel sõna pubi hea sõber pool Anka kellega nad omal ajal see on kuuekümnendatel kuus alustasid. Kuigi bobi oli New Yorgi poiss ja poolanca Ottawast 15 aastasena suurlinna õnne otsima saadetud nooruk oli nende eduloo algus samaaegne. Nad olid nagu konkurendid ja samas ka mitte, et olen pool Ankast unustamatut saatesarjas juba pikemalt rääkinud, kuid täna tahan teda meenutada seoses ühe maailmakuulsa lauluga, mille kaasautoriks ta on ja veel ühe hämmastava kokkusattumisega võib-olla et lausa teadliku valikuga. Sest kõik naised, kellega poolanca on oma eludel kuus sammunud, kannavad eesnime, mis algab A-tähega. Sellest pärastpoole pisut põhjalikumalt, kuid selles pikas ja põnevas nimede reas on üks nimi, mis ei alga tähestiku esimese tähega. See on Dajana. Yana oli pool Anka esimene superhitt, millega tol ajal 16 aastane liibanoni juurtega koolipoiss lausa maailma vallutas. Pole lihtne lisada, et ta oli ise ka laulu autor, imestate, et nagu noorevõitu või tegelikult alustas pool Anka juba 10 aastaselt avalikke esinemisi. Ja ajaks, mida kohaliku poeketi müügikampaania loteriiga võidetud New Yorgi reisile sõitis oli tal juba kuus aastat lavastaaži. Saabunud võidu tuusikuga New Yorki otsustas lapseohtu nooruk siia jääda ja otsis üles kuulsa orkestrijuhi Don Costa kellega tal imekombel õnnestus kohe koostööd alustada. Nende esimene singelplaat Dajana jõudis müügile 1957. aasta suvel. Dajana müügiedu oli meeletu, seda müüdi üle 20 miljoni plaadi ja ta on jäänud tänaseni kõige enim müünud singlite esikümnesse. Siin 16 aastane poolanca, kelle lapselikult siiras esitus lummas siis ja ega see praegugi kuulajaid külmaks jätta. Kui laul oli vallutanud maailma, tekkis ajakirjandusel loomulik küsimus, kes seda Yana, kellest poolancani hingestatult laulis, siis on suurt saladust sellest ei tehtud. Dajana oli pooli kunagine lapsehoidja poisist ainult neli aastat vanem, võluv neiu. Kas nende vahel ka midagi enamat kui lapsehoidja ja tema hoolealuse suhe oli, jääb saladuseks. Kuid noore pooli hinge ja lauludesse olitajana ent ometi sisse kirjutanud. Ma ei saa siinkohal pikemalt peatuda poolanga üliedukal karjääril, mis muide kestab tänaseni vaid tahan jõuda tema esimese tõelisest armastusest kantud lauluni, mille kangelannaks oli Anett Funi tšello. Ja mis kandis pealkirja pappi lav. Seda pealkirja saab tõlkida kui lapselik noorusearmastus. Ja sedasi suhe Anetiga ju oli, sest midagi tõsisemat polnud noorukil lihtsalt aega ette võtta, kuna ta keeles show business i karussellis kõige kiiremal hobusel ta esines, lõi laule mitte ainult endale, vaid ka teistele mängis filmides. Ja olgu see papi lavi laul nüüd ka kuulamiseks. Sest siit tuli esimene A täht poolanca naisnimede kollektsiooni. Oli see ju kirjutatud Anetile. Kurioosne on fakt, et laulupappi low ootas ees tõeline triumf 12 aasta pärast mil noorte iidol tonni Osmanud sellega esikohti vallutas. Meie kuulame praegu poolakat. A-täht on pool Anka elus vägagi märgiline. Tema isa eesnimi on andi. Tema enda teine eesnimi on Albert. Ja kui pool aga 1963. aasta 16. veebruaril Pariisi Orly lennuvälja väikeses kabelis end laulatada lasi siis tema väljavalitu oli liibanoni diplomaadi mannekeeni tütar. Änelisson känni, kellega nad tutvusid Puerto Ricos. Õnnelikul paaril on viis tütart ja pole vist raske arvata, et kõigi nimed algavad A tähega. Sinnad vanuse järgi ongi Alexandra Amanda, Alissa Anthia Amelia. Ainuke tütardest, kes isa jälgedes ka muusika vastu huvi tunneb, on Antseja keda mõne hetke pärast ka isaga duetti laulmas kuuleme. Kuid enne seda veel üks saatuslik A. Ja see kulub Annale rootsi mannekeenile, kellega pool Sardiinias 2008. aastal abiellus. Kolm aastat varem sündis neil poeg ide Pole liigne mainida, et rootslannast abikaasapoolist 30 aastat noorem. Poolanca on tänaseni tegus muusik. Pelgamate esinemisi nii kontsertlavadel kui varieteedes ja manustama Estrus mingi tühine 69 aastat. Nüüd siis lubatud isa pooli ja tütre andsed vett tuua. Elavju, kus taust vokaalis tunnete ära, viidi vennastest päri hääle ja tenorsaksofon-il Kenny chi. Laulusõnad on pool Ankalt. Aga meloodia pärit prantslastelt. Hoidke pisaraid tagasi, sest armastusest muutub eeter kohe päris paksuks. Nii laulsid armastusest isa tütar pool ja Anse aga kuid selle autoriteks on prantslased ja järgnegi. Laul, milles poolanca nimi autorite seas figureerib, kuulub samuti prantslastele. See on maailma üks enim esitatud laule Mayway, mille inglisekeelse teksti tegibulamga ja mille esmaesitaja uues maailmas oli legendaarne Frank Sinatra. Sündmused ise talguse puhkusereisist 1967.-st aastast, kui Ankade pere Lõuna-Prantsusmaal merd ja päikest nautis. Kuuldes raadios üht meloodiat, jäi see kuidagi poolik kummitama. Kui ta seda ka mitmeid kordi oli kuulnud, hakkas asi teda huvitama ja ta lendas Pariisi, et loo autoriõigustest nõu pidada. Ta on hiljem väitnud, et laul polnud mingi eriline pärl, aga selles oli ometi midagi, mis teda võlus. Poolanca omandas autoriõigused ja alles aasta hiljem, kui ta Floridas lõunatas koos Frank Sinatra tuli laul äkki meelde. Põhjuseks loomulikult Sinatra, kes oli järjekordses elukeerises stressis ning väljendas ülimat elutüdimust, tahtes loobuda artisti elust ning kõik kuradile saata. Jõudes tagasi New Yorki, tuli Sinatra ja tema elutüdimus Ankale taas meelde. Ja meenus ka Prantsusmaalt kaasa toodud laul. Poolanca otsustas oma vana sõpra selle lauluga turgutada kuid lugu vajas hoopis teistsugust teksti. Originaalis oli pealkirjaks nagu tavaliselt ja see on süütu lauluke, kuidas mees ärgates püüab naist äratada, kuid see suvad särgata nii nagu tavaliselt. Sellise tekstiga sina Trat muidugi ei lohuta. Ja sündiski üks sügavamaid ja elu filosoofilisemaid laulutekste, mis eal loodud. Minu tee on kokkuvõte ühe eaka mehe eluteest. Esimesed lauluread kõlavad ja lõpp on lähedal ning eesriie sulgumas. Saanud teksti valmis, helistas pool kohe, Frank Sinatra-le. Hõiskas, mul on sulle midagi väga, väga erilist. Anka plaadikompanii oli muidugi pahane, et pool seda laulu ise esimesena inglise keeles ei esitanud kuid pool vastas selle peale, et ta võiks seda teha ka ise. Kuid ainult üks artist saab selle rahva südamesse laulda ja see on Frank Sinatra. Sinatra lindistas selle laulu 30. detsembril 1968. aastal ning alates järgmise aasta algusest ei lahkunud lugu 57 nädala jooksul edetabelitest. Nii leidis üks suhteliselt tagasihoidlik prantsuse laul uue elu uue artistiga. Ja hiljem on seda laulu juba kõik arvestatavad solistid ka pidanud oma kohuseks interpreteerida. Elvis Presley kõrval ka pool on ka ise. Meie kuulame nüüd aga elektrooniliselt kokku monteeritud duetti, kus ainult üht menulugu esitavat kaks vana sõpra Frank Sinatra ja pool aga. Charlhoos. Puus. No see öösse Aeg. Siinkohal võiks üles lugeda kümneid palu, mis ühest või teisest küljest on saanud mõjutusi äsja kuuldud laulust Mayway, minu tee. Ma tahan nüüd mängida teile ühe katkendi ameerika vendadeansambli spaaks laulust vendu haigetus, sing maju ei. Ja küsimusele, millal ma olen valmis seda laulu laulma ja tundma end sarnaselt sinatraga, kas taevas või põrgus ei saagi vastust, enne, kui olete kuulanud laulu lõppu. Ja seda lõbusama teile mänginud. Ma poleks kuulaja ees aus, kui ma nüüd ei läheks Prantsusmaale ja otsiks üles neid, kes tegelikult maju ei kirjutasid. Need olid kolm kanget meest. Jacques Revu helilooja ning šilsibu teksti autorina ning ülikuulus popartist Claude Francois, kes oli laulu esmaesitaja ning abiks nii meloodia kui teksti juures. Just, Claude Francois, ma tahangi rääkida. Claude Francois olid 60.-te üks eredamaid tähti prantsuse muusikataevas kelle sära paraku lühikeseks, sest tema surm kuulub kurioossete hulka. Milleni me veel jõuame. Kuid elu oli tal täisedu ja armastust. Sündinud esimesel veebruaril 1939. aastal Egiptuses, kus tema prantslasest isa oli Suessi kanalil liikluse operaator. Itaallasest ema oli musikaalne ja pani poisi juba maast madalast viiulit ning klaverit õppima. Hiljem lisandusid juba trummid. Pere kolis Suessi kanali kriisi aegu Monacosse ning pärast isa haigestumist tuligi seitsmeteistkümneaastasel noorukil endale ise leiba teenima hakata. Päeval pangateller öösel prantsuse Rivieras ööklubide orkestrites. Ma hea välimus ja omapärane nasaal hääl äratasid tähelepanu ning ambitsioonikas noormees siirdus peatselt Pariisi. 1962. aasta oli aastaks, mil esimene singelplaat ilmus ja seda peab ta oma professionaalse karjääri alguseks. Olles ka ise laululooja pidi Claude Francois alustama teiste laulude esitajana ja peamiselt olid need angloameerika päritoluga. Ega see mudel läbi laen repertuaari, kuulsaks pole meiegi muusikutele võõras, vähemalt keskmisele ja vanemale põlvkonnale. Tänased noored avastavad maailma ja loodavad, et maailm ka neid märkab peamiselt läbi oma loomingu. Enne kui jõuame Claude Francois enda loomingu juurde. Üks stiilinäide laulust, mis üleeuroopaliseks hitiks, tõusis pärirajani laulduna. Kuid Prantsusmaal saavutas edu just Claude Francois esituses. Otse loomulik, et selliseid laule esitades söövitad Sainud naiste südameisse. Claude Francois abiellus esimest korda 1960. aastal ja tema naisuke oli inglannast tantsijanna Chanit. See kooselu ei kestnud kaua, kuid sellest jäi üks huvitav märg Kloodi loometeele. Ta oli üks esimesi artiste Prantsusmaal, kes kasutas alati taustatantsijaid. Neid pidi olema vähemalt neli, kuid oli aegu, mil tema tüdrukut täitsa terve Pariisi kuulsa olümpiakontserdisaali lava. Tema teine avalikkuses huvi äratanud suhe tekkis Kloodil 1967. aastal mil kahe aasta eest Eurovisiooni lauluvõistluse võitnud France kaalist sai tema elukaaslane. Just Franskaal olevat olnud prototüübiks laulus, mis sündis samal 1967. aastal ja sai aasta hiljem maailma kuulsaks Frank Sinatra esituses. Ma teen nüüd ühe pisikese kõrvalepõike ja lasen laulma Franz kaali, kes 1965. aastal eurovisioonil võidu sai. Kurioosne on fakt, et läbi-lõhki prantslanna Franskaal esindas Luksemburgi ja laulu autoriks oli vene juudi juurtega Seeškanspuur kes ka varem oli eurovisioonile kirjutanud. Kuid edu tuli 65. aastal, mil ta seitsmeteistkümne aastane ristitütar Françgaal laulis laulu vahendama. Nii kerge kui oli 1965. aasta eurovisiooni võidulaul oli ka selle laulu esitaja, Franskaali armusuhe laulja ja helilooja Claude Francois haga. Läbida saigi. Kuid jälje muusikas jäätis sellega, et muusaks oli ta tekstile, millel baseerus üks menukamaid eelmise sajandi laule Mayway, kuigi hoopis teiste sõnadega. Aga jäme veel juurde juurde. 1967. aastal tuligi helilooja Jacques revoo Claude Francois juurde meloodiaga millele koos šilsi puuga tekst tehti. Pealkiri nagu tavaliselt, viitaski tavalisele hommikusele äratusele. Kui voodipartner aga ärgata ei taha ei saa öelda, et laul oleks tähelepanuta jäänud. Teda ju raadiotes mängiti, kust muidu sele puhkusel viibiv poolanca oleks avastanud, kuid superhiti staatusesse see ometi tõusnud. Kui ka muusikakirjastus oleks sellest suuremat potentsiaali paistnud, poleks nad seda nii odavalt ära müünud. Kõik on need pisiasjad, mida praegu pole mõtet taga nutta. Kuulame parem originaalesituses laulu nagu tavaliselt. Nii nagu see 1967. aastal Claude Francois poolt kuulajateni jõudis. Kuigi ma trügin pisut oma hea kolleegi Jaan Elgula jahimaadele mängides originaali koopiat, loodan kergemale karistusele. Claude Francois elude jätkus pärast lühikest, kuid muljetavaldavat seiklust Franskaaliga tõusvas joones. Ta leidis, et aeg on uuesti abielluda ning oma teise naise isa pilliga sündis nende perre kahe aasta jooksul kaks poega. Roodi populaarsus oli suur ja teda nõuti esinema mitmele poole maailmas enamasti ikka sinna, kus jätkus prantsuskeelset publikut. Tema tempo oli meeletu. Temast räägiti kui tööhoolikust, kes päevagi ei tahtnud lauluta vahele jätta. Nii saabus ta laupäeval, 11. märtsil 1978. aastal Šveitsist kontserditelt oma Pariisi korterisse. Et järgmisel päeval osaleda populaarses teleshows. Väsinuna tahtis ta enne magama minemist siiski kuumast vannist läbi käia. Vannitoas aga vilkus lamp. Ja Claude otsustas selle lambi hingeelu lähemalt uurida, olles ise ühe jalaga vannis, teisega selle serval. See, mis järgnes, on kindel õpetus igasse füüsikaõpikusse. Elektrilöök läbistas kuulsa laulja ja surm oli silmapilkne. Sellise tobeda juhuse tõttu katkes 39 aastaselt ühe särava laulja elufännid olid nördinud. Pealkirjad leinased ajalehtedes lausa rahvuslikuks aardeks ristitud meest heitunud naised tahtsid endalt leinas elu võtta. Ja juhus on pime. Aga ettevaatus pole, seda mitte eriti pimedas, vannitoas oleks selle loo moraal. 22 aastat pärast Claude Francois surma nimetati väljak tema maja ees kus elektrilöökmehe tappis tema nimega. Aga veel tänagi kuulatakse Claude Francois laule ja meenutatakse seda säravat isiksust. Aasta, mil elektrilöök Claude Francois surmast oli 1978 oli kevad. Ma ei tea, milline oli selle aasta suvi. Kuid ühe laulu põhjal, mis sel aastal terve Prantsusmaa lausa ära võlus, oli palavust parasjagu. Mõnigi kord räägitakse artistidest, kes on ühehitimeistrid. Just selline on ka Laan, François Morris. Tema on autoriks ja meeshääleks suvelaule mille pealkiri ütleb 28 kraadi varjus. See kaunis laul jääb meie saadet lõpetama just seetõttu, et tänavune suvi oma kuumuse rekorditega jääb küll kauaks meelde. Kohe algab selle suve viimane nädalavahetus. Loodame, et ilusates värvides mina, Olavi Pihlamägi, soovin teile kaunist sügist ja ütlen Kuulmiseni. Kuu aja pärast.