Küllap igaühel meist on mingi oma kujutluspilt Iirimaast selle loodusest, mida oleme näinud piltidel või televisioonist või lausa kohal käies. Ja küllap on meil ka mingi ähmane kujutlusiiri muusikast. Ilmselt on seda kujutlust toitnud tihti ka iirid. Tänane kergemuusika. Ka mis oli väga populaarne on ja kõikjal, kõlab. Tänases saates püüame minna pisut kaugemale ja sügavamale ja vaatame, mis toimub. Piirikunstmuusikas, milline siis on iiri muusika? Kui jagada Iiri heliloojaid laias laastus seriaalse headonaalse mõtlemise järgi sisse reaalse mõtlemise esindajaks on 1953. aastal sündinud Reimontiin. Tan sündinud Lääne-Iirimaal ja 10.-st eluaastast alates sai tema elupaigaks tablin. Sealses muusikakolledžis ja ülikoolis sai ta oma hariduse. Oluliseks peab helilooja oma käike Londonisse, baasellisse, Kölni, Berliini ja Pariisi õpinguid, stock, hauseni ja isang jonni juures. Liin on kirjutanud rohkesti orkestri kammervokaal ja kooriteoseid, sealhulgas ka kammerooperi septovi andist. Habulla liin peab Lugustravinskist Stock hausenist, söönbergist Kazanzalsist ja son Fildist. Üheks suurimaks heliloojaks peab ta Seraltarryt ja peab teda suureks, mitte ainult Iirimaal. Olen pärit seriaalsest Euroopast, ütleb tiin enda kohta. Selles traditsioonis on ta üles kasvanud, sellele pühendus ta fanaatiliselt juba teismelise eas 16 aastaselt läks tiin Darrs tädi. Tiin tunnistab, et stock hausen on teda tohutult palju mõjutanud, kuid samas täpsustab. See ei tähenda, et ta oleks kunagist Ocouseniti tsiteerinud. Nüüd, kuulates Docauseni muusikat, peab ta seda küll suurepäraseks, kuid tunneb. Ta on ise sellest maailmast eemaldunud. Praegu eks imetlusobjektideks peeru ja Xenakis. Nende heliloojatega tunneb ta hingesugulust. Ma ei tea, mil määral mõjutavad mind kuuldud asjad. Arvatavasti mõjutab kõik, mis meeldib ja küllap veidi seegi, mida vihkan. Kunagi armastasin väga Britteni muusikat. Hiljem ei kuulanud ma seda koguni paarikümne aasta jooksul. Viimastel aastatel on tiin Britteni loomingu juurde tagasi tulnud ja avastanud, et see annab talle taas suuri energialaenguid. Nüüd on tiin hakanud kuulama näiteks k Symanovskit ja teisi, keda ta on siiani ignoreerinud. Kogudonaalset traditsiooni. Tiina on hakanud ent kõige sellega kohandama, kuid on samas väga kindel. Temast endast ei saa kunagi tonaalset heliloojat. Tiini kasuta seeria tehnikaid, ta kasutab mis tahes tehnikat, peaasi, et see sobiks materjaliga, millega ta parajasti töötab. Loomulikult on mitmete teoste puhul olnud aluseks ka seriaalne mõtlemine kuid ta ei kasuta kunagi selliseid asju nagu helirida, mis tihti on siiski seotud harmooniaga. Mõnikord kasutab ta väikeseid motiive, pannes neid vertikaali ja horisontaali või inversiooni nii nagu Todekofonistid seda teevad. Ta kasutab ka paljusid teisi tehnikaid tihti kasutanud taga tonaalset materjali mosoorseid ja minaarseid akorde dominantseptakorde kuid ta ei kasuta tonaalset süsteemi. Kui helilooja on nii avatud kõikidele ideedele, materjalidele, mõjudele ja tehnikatele, kas ta on avatud ka kuulajale, kas ta peab oluliseks, et tema loovus jõuaks avatuna ka publikuni? Või armastab helilooja ainult loomisprotsessi, iseennast, tunneb täit rahuldust oma andest ja loomeimpulss-idest. Tiin väidab, et ta mõtleb alati kuulajale. Ta püüab kirjutada nii head muusikat kui võimalik. Ta arvab, et helilooja, kelle teos on kuulajale täiesti mõistetamatu kättesaamatu, on lihtsalt halb helilooja. Helilooja võib kirjutada muusikat küll iseendale, kuid ka helilooja on inimene, kes põhimõtteliselt ei erineb teistest väga palju. Seega teatud mõttes kirjutades ise endale kirjutab taga inimolendile väljaspool iseennast. Sest kui helilooja kuulab iseenda muusikat, isegi seda kirjutades, muutub ta teiseks isikuks. Ta muutub kuulajaks. Selles mõttes kuulaja on alati loogiline järg heliloojad tegevusele. Hoolimata sellest, kuidas üks või teine helilooja publikusse suhtub on heliloojaid, kes kirjutavad teadlikult sellist muusikat, mis nende arvata, kes on kuulajale mõistetav. Suurt osa sellisest arusaadavast muusikast peetakse 20 aasta pärast täielikuks jamaks. Kui helilooja mõtleb teost luues mitte publikule, vaid ainult muusikale, et luua parimat, milleks ta võimeline on siis võib-olla mitte kohe, kuid tõenäoliselt paarikümne aasta pärast on kuulajaid, kes hindavad seda kõrgelt. Raimontiin on helilooja, kes ei uputa end ainult oma isikliku muusikamaailma, vaid püüab haarata oma mõtetes kogu muusikaelu seda, mis teda ümbritseb. Ta mõtiskleb palju iiri muusikakultuuri üle. Ta arvab, et 20 aasta pärast on kindlasti iiri muusikakultuuris palju muutunud. Räägitakse uue konservatooriumi hoone ehitamisest, samuti uuest ooperimajast. Konservatoorium on väga oluline, ta on oluline seni, kuni seal eksisteerib kompositsiooniga teeder. Nii kaua, kui on olemas Sark restauratsiooni ja dirigeerimist kursused, niikaua kui interpreedid osalevad uut muusikat ja selle esitust käsitlevatel kursustel. Niipea kui sa pole enam täielikult uue muusikaga seotud, muutub muusika surnud muuseumikultuuriks. Muusikaelu eksisteerib küll edasi, kuid see puudutab ainult möödunud sajandite muusikat. Elava ja loomingulise muusikakultuuri elujõud sõltub palju sellest, mis toimub inimese arengutee alguses koolides. Põhjus, miks Iirimaal puudub oma tõeline muusikaelu, peitub selles, et muusikal pole kunagi olnud piisavalt olulist osa sealses haridussüsteemis. Ja inimesed on muusikaliselt väga halvasti haritud. Küllap sama probleemi eksisteerib väga valusalt meilgi. Kui rääkida klassikalisest traditsioonist, siis ka siin on meie olukorrad pisut sarnased. Iiris on küll olnud heliloojaid, kes kirjutasid klassikalist muusikat kuid tugev, radikaalne klassikaline traditsioon puudub. Tänapäeval on asi pisut teisiti. Aktiivseid heliloojaid on rohkem, reisimisvõimalused on palju paremad, nii et kes tahab, võib-olla teadlik kõigest, mis toimub ja seda on heliloojale tingimata tarvis. Raimond tiin mõtiskleb sageli ka selle üle, mis oleks olnud, kui näiteks Jon fiil poleks jäänud Venemaale vaid tulnud tagasi Iirimaale. Et panna alus siinsele klaverikoolile. Tiim peab John feeldi väga heaks heliloojaks ja muusikuks ning tal on kahju, et niisuguse muusiku mõju Iirimaale kaotsi läks. Üldse on tiin ettevaatlik, kui ta räägib piirilikkusest või Uusiirilikkusest. Kui nii mõnigi nimeta piirilikkuseks teatud nostalgiat, siis tiin leiab iirilikuste näiteks son Fildi klaverit, teoste meeleoludest. Selles on niisugust võta või jäta hoiakud, mis pidavat olema omane iiri traditsioonile. Järgmine helilooja, kellest täna räägime, on veerand barri. Ta on remontiini hea kaaslane ja on just see helilooja, keda remontiin on nimetanud üheks parimaks Iiri heliloojaks ka rahvusvahelises servalt. Päri on õppinud kompositsiooni stock hauseni ja Kaageli juures orelit kusjuures paljud tema teosed on sündinud BBC tellimusel. Tema muusikat on esitatud väga paljudel uue muusika festivalidel tuntud uue muusika interpreetide ansamblite poolt. Tema suur muusikaarmastusavaldus juba varases lapsepõlves. Jalutades kirikuaias, sattus ta kooriruumi ning nägi seal harmooniumi. See pill köitis teda jäägitult. Ta oleks nagu tundnud, et kogu tema elu on seotud selle mööblitükiga. Koju minnes rääkis ta erutatult oma elamustest emale, kes esialgu ei pannud poisi juttu tähelegi. Alles siis, kui poiss oli nädalaid korrutanud ühte ja sama, hakkas ema asja tõsiselt võtma. Kui pärinebki televiisoris haisesid viiulit mängimas, mangustama ema, et see ostaks talle riiuli. Hiljem pantis ta selle pilli, et osta plaat. Kõike siiralt päri ettevõtmisi elus on alati saatnud suur kirg, jäägitu andumus ihaldatud eesmärgile. Suhe muusikaga on jäänud sama vahetuks, nagu see oli lapsepõlves. Ta kirjutab oma teoseid lapseliku andumusega suure kire ja õrnusega. Vaadates Seraltarri partituuri, leiame sealt rohkesti emotsionaalseid seisundeid, kirjeldavaid märkusi, näiteks võib akordide rea alla olla vaheldumisi kirjutatud kurvalt, vihaselt kurvalt vihaselt ja hiljem vihaselt vihaselt-vihaselt-vihaselt. Sekretäri on olemuselt ekstaatiline looja. Konkreetset kompositsioonitehnikad tema puhul ei kehti. Hoolimata pärlimuusika läbipaistvast kõlast ei Reedasi kuigi kergesti tehniliste võtete päritolu ja tekkelugu. Võib öelda, et pärimuusika on seotud väga palju helilooja isikliku eluga ja sellega, mis toimub tema ümber. Paljud päriteosed on sündinud tema majas, mis asub klaaris, aknad vaatega Atlandi ookeanile. Tema teoses olev faili rida võib vabalt olla näiteks transkriptsioon kas ilmaennustusest või isiklikust päevaraamatust või sõprade nimedest. Mõni tema paladest võib alata nagu iiri ballaad, millesse ilmuvad aeg-ajalt uued noodid ning algsed kaovad. Nii et algmaterjalist ei ja lõpuks järele mitte midagi. Vaatamata sellele, et Barry teosed on erakordselt intensiivsed, on tema tempode dünaamika registrite ja artikulatsiooni kasutamisel pigem struktuuriline kui ekspressiivne eesmärk. Kui pärli on kirjutanud partituuri Fortissima, siis on ta seda mõelnud pigem kõlavärvi kui emotsioonina. Väga hoolikalt jälgib pärli proportsioone erinevate osade suhtelist kestvust ja kaalu. Tema muusikas puuduvad areng ja sündmused puudub, kulminatsioon puudub dialektika. Pärjast eetiliseks kasvupinnaks on olnud orelimäng. Temaga seostuvad Bachi koraalid ja tugev harmoonia, tunne Endel ja tempodening, faktuuri vastandamine, Bergia Ekspressionistlikud, dissonantsid, stock, hausen ja suurepärane vormitunnetus. Beckett ja teatraalne absurditunnetus. Kuuldud teos oli siis eralt päri lasellusiid käsitööna. Nüüd aga heliloojast Kevin voolansist sündinud 1949. aastal. Praegu elab ta tablinis ja tal on iiri kodakondsus, kuid sündinud on ta Pieter Marit sburgis Lõuna-Aafrikas elanud künnis, õppinud seal Karhanin stock hauseni ja Mauricio Kaageli juures ja hiljem töötanud aastaid Togauseni assistendina. 70.-te aastate Saksamaal teati teda niinimetatud uue lihtsuse esindajana edaspidi, sooritades pikki reise Aafrikasse. Valmis volansil rida teoseid, milles heliloojad toetus aafrika muusikast pärit tehnikatele Nende teostega, tulivoolans Euroopa uue muusikaringkondades heliloojana, kes kirjutab täiesti erilise ja isikupärase helikeelega muusikat. 80.-test aastatest on tema teoseid esitatud väga sageli ja kõikjal tema muusikat mängitakse raadiojaamades kogu maailmas. Ajakirjanduses on munasid nimetatud modernistiks. Mida mõtleb helilooja ise selle termini puhul? Ta ütleb, modernism pole stiil, see on mõtteviis. Modernismist pole midagi kindlat ettemääratud, sel puudub väljakujunenud ja spetsiifiline helikeel. Selles mõttes peab Kevin volansenud modernistiks küll. 80.-te aastate keskpaigas kirjutas ta teoseid, mis sisaldasid võimalikult erinevaid ideid ja stiile. Sest ta ütles end olevat tüdinenud ühe idee teose dogmast. Ühele kindlale kontseptsioonile tuginevad teose idees peitub lootused järjekindlat meetodi kasutades tehakse kõige õigemaid valikuid. Kuid sellises mõtteviisis on üks probleem. Siin on ignoreeritud aega. Olens sõnastab oma arusaama heast kompositsioonitehnikast. Tuleb valida õige noot õigele pillile õigel ajal. Seda nimetab Morton Feldman kunstniku osavuseks instiktiivseid, õiget liikumiste muutuste tegemisi. Mis võis olla hea idee eelmisel nädalal võib sel nädalal osutuda kehvaks mis on hea pale alguses ei pruugi olla hea keskpaigas. Kui valib valesid noote valel hetkel, raiskad lihtsalt oma aega. Palju rohkem kui niinimetatud kunstniku osavus huvitab Kevin Nolan siit grammatilise struktuuri pidev kohandamine materjaliga. Sellega on seotud ka voolandsi suur huvi Aafrika kunsti ja muusika vastu nagu ta ütleb teose ilu ei peitu mittesüsteemis, millele ses toetub, vaid vastupidi selle ebareeglipärasuses lakkamatus detailide varieerimises, vormi kujundamises vastavalt materjalile. Me kuuleme täna siin saates Kevin Valansi teost liiping taans, mis on kirjutatud 84. aastal. Ja tollal oligi helilooja huvitatud aafrika muusikast pärit tehnikatest, milles kasutatakse erakordselt kiireid temposid. Keerukaid meloodiaid esitatakse kiirusega 10 nooti sekundis. Helilooja meenutab, et armastas korrapäratut mustreid mitte ainult muusikas, vaid näiteks ka Aafrikast pärit kangastel. Sarnaseid mustreid püüab ta luua ka muusikas, pannes meloodiad ja seda saatvad akordid liikuma erineva kiirusega, korrates neid reeglipäratult. Mõnikord laiendab tult mõnikord lühendatult mõnikord hoopis topeltkiirusega. John kin, sella on 68 aastane tablinist pärit muusik, kes komponeerimise kõrval on teinud palju muudki. Tan mänginud viiulit ja samaaegselt töötanud arvutiprogrammeerijana. 1968. aastal läks ta iiri raadiosse vanemassistendiks. Aastate jooksul toimus tõus ametiredelil ja 83. aastal sai temast iiri raadio ja televisiooni muusikajuht. Seda tööd tegi seal viis aastat, misjärel siirdus varajasele pensionile pühenduda ainult loomingule. Kin sella kirjeldab oma helilooja tööpäeva. Ta töötab hommikul, et ja umbes poole üheksast kuni kella üheni. Ta imetleb inimesi, kes oskavad ühe ajaperioodi vältel tegeleda paralleelselt mitme tööga. Kin selle ütleb, et temal see ei õnnestu. Ta saab töötada ainult ühe teosega korraga, nii kaua, kuni see valmis saab. Kin sella kirjutab kõigepealt ülessõnalise programmi tegevuskava, mida ta tahab komponeerida. See kava võib küll kuigivõrd töö käigus muutuda, kuid igal juhul peab helilooja niisugust süsteemi endale väga käepäraseks vajalikuks. Kui kirjutada tegevuskava üles ja tulla selle juurde mõne kuu pärast tagasi, on see muutunud tähtsaks teeviidaks ja ei lase põhiideest kõrvale kalduda. Kui olla haaratud üksikute detailide kujundamisega, on väga vajalik tulla vahepeal tagasi vaadata kõike eemalt ning kontrollida, kas suur plaan on ikka veel selge. Kõige raskem on teost alustada, olla rahul põhiideega, mis peab kandma kogu teose arengut. Kui töö hakkab edenema, tuleb ette keerukaid jaga lihtsaid hetki. Mõnikord laabub kõik justkui iseenesest, teinekord jõuad tupikusse, kust on raske välja pääseda ja õiges suunas edasi minna. Igal juhul on kin selle töömeetod väga efektiivne, sest vabakutselise helilooja aastate jooksul on ta kirjutanud kuus sümfooniat. Viiulikontserdikee deti, palju lühipalasid. Paljud tema teosed on tellimustööd konkreetseteks sündmusteks konkreetsete orkestrite poolt. Siinkohal kuulame katkendit tema kolmandast keelpillikvartett-ist. BIOS elavel on kindlasti üsna tuntud nimi. Paar aastat vanem kui Erkki-Sven Tüür, on ta sündinud Inglismaal õppinud Seimzwoodia Nicolas muu juures. 24 aastasena oli Helawellil au olla resideeruv helilooja Belfasti kuningliku ülikooli juures. Seal jätkas ta hiljem tööd ka pedagoogina. Helavel, keda peeti kaheksakümnendatel lootustandvaks nooreks heliloojaks, elas neil aastatel üle sügava kriisi. Ta käsitles küll meisterlikult olemasolevaid tunnustatud muusikalisi vahendeid ning lõi nende abil imetlusväärset muusikat. Kuid mõistes, et Lääne-Euroopa traditsionalism ei paku talle elujõulist alternatiivi satuste loominguliste tupikusse. Mõne aasta pärast jõudis ta niinimetatud vabastajateni. Ja selleks oli mitte minimalism, vaid kaks üsna lihtsat asja iiri pärimusmuusika ja vali kammelaan. Suuresti nende najal algas Helawelli isikupärase helikeeleotsingute tee mida mööda minnes on ta tänaseks jõudnud oma isikupärasesse maailma ning avanud sinna uksega paljudele elaveli austajatele. Äsja kõlas katkenud Pierce Helawelli teosest, mille pealkiri on ligilähedane. Tõlge võiks olla helinikerdused jäämäes. Olgu saate lõpuosa pühendatud iiri naisheliloojale 32 aastasele Ylein Ägnjuule. Ta on õppinud Belfasti kuninglikus ülikoolis ja täiendanud end kompositsiooni alal Šoti kuninglikus muusika ja draamaakadeemias, juhendajaks praeguse Euroopa üks põnevamaid heliloojaid. Seimzmak millan küll noor, kuid ometi on leini saatnud juba suur edu. Ta on olnud orkestrit poolt üks soovitumaid resideeruvaid heliloojaid. Tema muusikat on esitatud väga mitmel pool Euroopas. 1996. aastal sai ta Iiri raadio ja televisiooni tulevikku helilooja auhinna. 97. aastal anti talle iiri kunstinõukogu kunstipreemia, et toetada teda õpingutel Krakowis. Teos, mida saate lõpus kuulame Pealkirja Strings strei, selle tellis Iiri kammerorkester ning salvestatud on teos 1998. aastal. Tänase saate iiri muusikast salvestas katrin maadik ja materjali valise tõi kuulajani Margit Peil.