Tänane põhiesineja on kunagine Vanemuise teatri peakunstnik Meelis Säre ja te olete tõesti julgelt vist üle poole oma elust olnud seotud Vanemuise teatriga. Kui nüüd mõelda, et ma olen nüüd järgmise vastas, on 70 ja tulin siia majja, kui ma olin 27, nois arvutage, ma isegi ei oska plaust kiiresti öelda. Pool veel rohkem kui pool keset teadvustama, noh, teatrisse teemin. Kaarel Ird, mina töötasin linnas televisioonis ja üks minut Instituudi kaaslane seal ministeeriumis ja ird oli tema poole pöördunud. Et soovitab üht kunstnikut Vanemuisesse tema Aino Johanson, kes on Kullo lastegalerii juhataja soovitanud mind mind juhuslikult ja, ja niimoodi sattusingi. Seda see oli siis 57. aastal. Teatrikunstnikud on siiski veidikene erinev võrreldes ütleme vabakunstnikuga näiteks. No teatrikunstnikutöö on väga erinev. Sa pead tegema ikkagi rühmatööd, kollektiivne looming on see esiteks, teiseks sõltub ju sellest tükkis, mida sa teed, kas on ooper või palitu sõnalavastus, sõltud autorist kolmandaks sõltuda ajastust ja muidugi seal, aga sa oled vabaduse muidugi, kuidas keegi on, mingid aastad tõlgendab, aga, aga jah, tegelikult on ikka nii, et minu jaoks on ikkagi see ajastu ja see auto on ikkagi väga tähtis, mina ei saa sellest nii üle hüpata, tuvahes Faust kaasaega, minule seal mitte põrmugi. Aga teisalt nõuab vist teatrikunstniku tööga sellist head visuaalset nägemist ja sellist ruumilist tunnetust. Jah, kahtlemata muidugi jooksul areneb, ma pean ütlema, et kui ma ikkagi õppisin instituudi, siis ma võin öelda, et ma olin täitsa kinni ma oskan seda rohkem portreed teha ja sellist asja figuuri joonistada ja aga selline ruumiline nägemine paratamatult tuleb aja jooksul, sa pead lihtsalt, sa pead suutma seda asja laval ette näha, ega see, mis seal paberil teed. See on üks asi, aga kuidas ta ruumis on ja lava ja koos valgusega kõik see on hoopis midagi muud. Muidugi siiski noh, see on ka niimoodi, et ühe, tal jääb rohkem, teisel vähem. Ja aga see on väga vajalik, et kunstnikul see võime arenest näha asjaruumi. Mis kui poliitikas siin vahepeal oli suur loosung, et plats puhtaks, siis teatrikunstnikul on just plats täis mäkerdada luuaga piltlikult öeldes, eks ole. Noh, need on ka mitmed ajatoad, oli meil ka siin vahepeal üks ajastu, kus tehti plats puhtaks, see oli üks post, lava jääks pinkides latern või umbes niimoodi. Aga no see tüütab pikapeale väga ära. Mina olen ikka sellise nomaadikooliga lavakujundaja ja, ja no mina ei taha, et midagi oleks laval näha, et kes tuleb inimene teatris, et aga midagi midagi näeb, et see oleks õige või see meeleolu muidugi tähtsam on sellest, milline on see meeleolu, mida sa selle miljööga lood. Iga asi vajab ju oma oma miljööd ega ei saa teha sealiste lüürilist asja väga robustsed vahenditega või, või, või vastupidi. Kui laulja lõpetab oma aaria või tantsijanna oma etteaste, siis on sageli aplaus ja sageli aplaus ka, kui ees avaneb lavakujundusele, on teie elus palju olnud. No, ma ei tea, ma ei ole ju saalis, etendus käib esietenduse ajaks, siis on kõik väga tundlikud ja teinekord toonud muidugi aplaus ja. Aga ma tean mõningaid asju, mis ma tean, mis on inimestele väga meeldinud, aga meie ju ei ole juhtuti teatris. Ega me ei näe, kas aplaus ei kuule seda. Et see on täiesti meeskonnatöö, kellega teil on kõige parem olnud koostööd teha mitte ainult nüüd oma kunstnikega, vaika lavastajatega, dirigentidega. Ega koostöö teise kunstnikuga see sa ei olegi praktiliselt vast igaüks on oma oma oma töös kinni, aga Ma olen väga õnnelik inimene selles mõttes, et mul on olnud oma lavastajad väga pikka aega ja väga sellel ajal ma kõrgpunktis olnud lavastajad nagu Kaarel üürida Ülo Vilimaa, Ülo Vilimaaga praktist algasin tema kui tema algasvama oma lavastajategevust. Ta põis algaski minuga ja tema kõige paremad lavastused. Ja kõige silmapaistvamad ongi tehtud meie koostöös. Heldin ja muidugi ka see kuuekümnendad seitsmekümnendad aastad, see oli ka temal ja võiks öelda kõrgaeg. Siis ta tegi ka oma oma parimat avastused tagahoovis ja külavahelaulud ja, ja naiste laulud ja no minu arust on ületamatud asjad ja, ja see peab olema niimoodi, et see koostöö peab olema väga-väga tihe, sellepärast et seal peab olema üksinda üks mõtlemine ja mina ei kujuta üldse ette nii kastroleerimist, et ma lähen teise teatrisse säänse tüki kätte ja esitan kavadid kahe kuu pärast. Kuidagi minule absoluutselt selline stiil ei istu, nagu nüüd harrastatakse külalislavastajad ja külaliskunstnikud ja ka mina, mina tahtsin, et oleks pidev koosolemine ja koostöö, üks meeskond, vot seal istus minu meelest see aeg väga hästi. Nii et teis need ideed laagerdunud küllaltki kaua Jah, seda oli teil, see on ka väga mitut moodi, mõni asi tuleb mulle hetkega, kohe viskab pildi ette, näiteks Studia lavakujundus saime hetkega, on mul oli see pilt ees, balleti Impressioonid võiks osa sellest balletist maalid ja on tulnud tänama pea lihtsalt kõndides on löönud aitakse plakatid plakati kavandi liimile Lätis Jakobi tänav Ülikooli võimla kohale järsku pildi ette, aga teist asja sa pead piinama ja piinama ennast ja käid ümberringi nagu kass ümber palava pudru ja kaugelt hakkama lähenema hakkama sellest osast, mis kõige kergemini hakkab hargnema, kas üks pilt või mõned kostüümid või see on väga-väga erinev. Aga. Äkki olete ka selle teooria pooldajad, teinekord antakse meile mingit informatsiooni koe. Ma ei tea, ma ei tea ja ma ei ole müstik või kuidagi, ma ei oska öelda, see, ma natu-natukene natuke kahtlen selles asjas, ma. Ma ei tea, ma ei usu seda. See oli ikkagi oma töö ja muidugi elava kujutlusvõime kui teisel ja siis ta võib töötajatele kuskilt antitald, on niivõrd andekas etta, lihtsalt sealt tuleb see iseendast ja. Aga, aga jah, et selle sellega nüüd niimoodi välja tulla sellise teooriaga, et mõnele antakse kuskilt kergelt, ma ei tea. Ma ei usu. Me teame, et ega meil need hoidmistingimused oled, ei ole ju eriti head. Kas on kahju ka, et need dekoratsioonid hiljem lähevad nagu tuleroaks? No see ongi see meie meie töö traagikat, et muidugi näitlejatöö on ka nii, et läheb avalt ära, see haihtub kõik õhku, aga meie tööga on peaaegu sama, ma olen teinud nii ilusad enda jaoks, millega ma ise olen olnud ja väga suuri häid lavastusi, mis oli ainult paar-kolm korda mängitud ja siis tekivad mingi lavastaja ja ja dirigendi intriig või midagi sellist või, või läheb üks, üks näitleja laulja ja jääb tükk ja niimoodi olnud kelmuste pool läks väga ruttu maha ja läks väga ruttu maha. Itaallane, alles iiris ja ja nii mõnigi teine asi on, on ta ainult niimoodi, et noh, et pisar silmas. No sel ajal ei olnud veel videotehnikat, nüüd on võimalus vähemalt videolindile võtta. Oh ei, iialgi ei ole see see, mis on laval, sest seal midagi erilist, mis on kõik see valgus ja, ja see meeleolu, see kõik see, mis on videolindi, kuigi tähendab värviline, see ei ole, see ei ole seal ruumitaju, see pisike videopilt sa vaatad, ei iialgi ei ole, see. Ei anna teatrist üldse sellist lõhnaga ka ei ole asjal. Ajame juttu praegu, vanemus. Teatris teie tööruumis, kus te nagu ütlesite, olete 30 aastat olnud ja praegu ongi, nagu öeldakse, arhiivi äraviimine korrastamine. Ei arhiivi siin ei ole, need on lihtsalt ajakirjad, mis on aastakümnete jooksul ostetud ja tellitud ja mida, mis on muutunud tarbetuks 70.-te aastate omad põhisest siin 70 80 ja kõik on mul juba koju viidud, mis arhiiv mul on, mul on oma töö Firnos seina ääres kodus ja nii palju riputanud linna peal juba saanud kõrged toad, siis saab lae alla üles riputada. Aga nad ei mahu ju sinna nagunii ära ja no mis on meie arhi, meie kavandid ja ja see ongi meie arhiiv on teatri- ja muusikamuuseumis ja osa kah silmil näitustel olnud, niimoodi, noh, olen teinud siin viimasel ajal olen ma tegelenud niisuguse asjaga, et hakkasin tegema oma kostüümikavandite järgi nukke ja nuku nukualaga hakanud tegelema ja siis ma tegin näituse niimoodi Taninama kavandi. Nukuette tähendab sellesama teatrilavale tehtud kostüümi kavandi järgi on tehtud nüüd kas nukk, nii et see on nagu midagi, mis natukene aitab säilitada seda, et jääb maailma osa sellestki, aga mõni makett, üks makett, ma tean, on muusika-teatri- ja muusikamuuseumis, aga need isegi tehtud maketid, mis meil olid, siin läksid niuksed remondi hakkadki, pater Fay makett oli ja patriarh oli ka mul üks üks nihukesi hingelähedasemaid lavastusi, mis ma olen teenus. Nii, nii kaunis pater sai noor ja sale ja väike ja ei olnud selline noh, nagu nad tavaliselt on need juba eakad ooperilauljad olevat 15 aastast tütarlast, aga meile olite kuidagi kuidagi ideaalilähedane oli ülima lavastusega kestel, toonastest lauljatest on meelde jäänud. Oh, neid on ju palju. Kõike Endel Ani kuusk ja Evald Tordik ja ja. Lehte parkija riba lükki kiiresti tuli just telekas oli üks pilt oli ta juubeli puhul ajal tema laulis, ma mäletan talupoja austur liidus, see oli ta nagu veristlik. Ooper ei usu seda. Ja, ja just seda mõtlengi sellel ajal, hoidke need niisugused hingeminevat minevad asjad olid kõik täis muidugi veel pargi, mis, mis oli üks suurepärane asi, mis mulle hirmsasti meeldis teha ja meeldis kuulata ja lemmikoopereid seal laulsid ja. Taisto loomulikult on siin aineteks praegustki laulavad, need olid siis ju ka juba ja. Silja Vestmann oli siis just seppade slaidid olid noor ja sale ja vormis oli niimoodi imekena, oli Ivo Kuusega koos. Teil on veel üks sobima, sain hiljaaegu teada. Teil on suur kalendrid. Ahsoo, see jah, noh, ma olen niisugune, kes kõike korjab. Ega ma kunagi no aga siis hakkasin neid korjama, tähendab, ma ei hakka korjad keetma, ostis osas seinad peale neid ja aga ajapikku hakkas kogunema ja mainis ka midagi ära, ma olen niisugune, kes kõik hoiab alles ja siis ongi mulle tekkinud nüüd niisugune suur hunnik laua peal ja ootan, kuni saan linnamuuseumi ära viia. Ühes pan osasi plakat omal ajal oli, said väga palju saada. Kodumaa talendid olid tõesti ilusad, aga edu nad kõik on nii ühtlased, Janiin ilmetud ja väga väike niisugune noh, mis sisuliselt on väike valik, need nimed on erinevad, aga kaitsvad niuksed, oksakese linnukesed, mingisugune pilt, mis ei ole mitte midagi, ei ütle. Omale olid väga huvitav siis austa Leningradist ja Moskvast sai osta igast kunst Kalendri sellel ajal oli Venemaal väga ilusad ja väga suuri Aurora väljaanded, olid nad vist niisugused suured Vene kunstist hiina kunstist ja, ja igasuguseid ja Tšehhi ja Ermitaažis Ermitaažis olid need, jah, aga, ja siis noh, Soomest vana saanud Soome rahvariidekalendri ja ja siit ja sealt ja on neid kogunenud, et siis võiks neid näidata. Saad arvasid niimoodi, et kui on ikka nagu aasta lõpp ja uue algus, et võiks need, see on juba väga palju, ilmus meil käsiplakat, kalendrit oli plakat. Mul oli kalendriosaga, mitte midagi enam selliseid pole. Nüüd on see nõndanimetatud ühtne standard, ainult iga firma võib oma nime sinna peale kirjutada. Nojah, noh, sööja firmade esiletoomine näiteks iga igal saatel on ees taga saadet toetab see ja see ja mina ei tea, minul ikka, istu see asi maik. No kuigi te kolite neid siit Vanemuise tööruumist välja aegadel sidemed Vanemuise kapteekida tulete, etenduse ihkavad. Nojah, ega viimasele sai, tekitas ikka üsna vaadatud esitus oli endal kole kiire ja õhtul ei taha ju ka välja tulla ja, ja kuidagi. Ma olen juba nii palju teatrit teinud, et pole enam õige tuigi, pole teatri vastu huvi tundnud nagu mujale. Huvid ongi andnud, et seda ma väga vähe, ma näen midagi, mis mulle pakub huvi uus minu jaoks, ma olen tõesti nii palju näinud, juba nuttis meisterdate nuki edasi. Nojah, kui südameis silmanägemine, anna mu sellega natuke raskusi, need linnamuuseum tahab seal saada ajalooliste nukkude sarja ja niimoodi. Jah, kui võimalik on, siis muidugi mul on seal tellimustöid on päris palju viimasel ajal nii et annaks ainult tervist ja viitselistelt jõuaks teha. No aitäh tehtu eest ja siis ei jaksa edasi. Nojah, tänan väga, tervist ei jääks, on vaja meie aastates muidugi. Aga eks teatrias ikka huvitab, see on ju selge, see on ikkagi oma kodu olnud ikka 41 aastat ja see ei olnud nagu see ei olegi olnud nagu töökoht, see oli nagu noh, kodu. Ja teatriinimesed on ikka, öeldakse üks punt. Jah, vanasti oli muidugi rohkem soft, nüüd on iga üksik, vaata kuidas ise saab ja oma oma igavesti praegustki madalaid kahjuks ütlema. Et lavastada kõik teevad nagu oma asja. Üldine üldine asi, see on nii nagu natukene noh, kuidas ta on pea asjalikke omasi nüüd nimetatakse seda olelusvõitluseks turumajanduseks jah, kahjuks ta niimoodi on. Mina olen, olen kujunenud selles teises majanduses, kus ma tõesti tegin väga palju tööd ja ma ei saa iialgi öelda, et ma oleksin kuidagi hõlpu saanud või, või hõlpu võtnud või niimoodi, et kergelt lasknud või niimoodi. Aga, aga huvitav ta oli küll see töö loomulikult väga huvitav. Aga. Oma prestiiž on tähtis nii siis kui ka praegu. Muidugi oma prestiiž ennekõike jah, praegu.