Vikerkäär. Tere tulemast kuulama saadet Vikerkaar, ütlevad jälle Waltaria, Jaak Ojakäär. Ja kui mina praegu lühidalt oma mälusoppides Zorin, siis tuleb meelde, et meie Vikerkääru saadetes on päris mitu kunagise kuulsa ansambli radar liiget juba käinud on olnud Paap Kõlar. On olnud Jaak Joala. On olnud Raul Vaigla. Aga neid mehi on veel ja meie tänane külaline on võib-olla et vastu ükskõik, kõige tähtsamaid mehi, kes selles ansamblis oli. Klahvpillimängija, helilooja, nüüd viimasel ajal ka lauljana tegutsev Sergei Pedersen, kellega õige pea hakkame juttu ajama, aga ennem seda viime teid veidi siis sellesse radarimeeleollu palaga, mille nimeks tuhkvalgus. Selle on Sergei Pedersen kirjutanud koos Raivo Naarits-Aga. Ja salvestus pärineb aastast 1980. Kuigi tänase Vikerkääru külaline Sergei Pedersen oli üpris nõudlik nende vanade radarilugude puhul, mida me tänasesse saatesse valisime oli see tuhkvalgus üks, millega ta kohe nõusse ei ja isegi soovitas seda. Muuhulgas ka selle kitarrisoolod, mis praegu nüüd kahjuks küll meie teksti alla kadus, seda mängis jõges valeebilinov minu arvates üks parimaid kitarristide ja siiamaani ma hindan teda ja olen talle tänulik, sellepärast et mängides selliste muusikute kõrval ise õpid palju. Tema on Lätist pärit vist jah. Jah. Ta oli päri ja ongi pärit Lätist. Momendil ta nüüd elab Peterburis vist. Ja kui kaua tema radariga koos töötas? Ma arvan, üks oma kolm-neli aastat. Mina mäletan teda ühelt Tartu muusikapäevade esinemiselt. Insta äratas küll tähelepanu üsna tublisti, nagu siingi sellest palast kuulda, missugune ilus, rahulik, meloodiline, tähendab, ta mõtleb muusika peale, ta mõtle, mitte mitte selle peale ennast nii palju näidata, aga muusikat neile emotsionaalne, elav muusika sisse ja, ja tal fraason ideaalne mõte liigub kogu aeg. Ühtegi fraasivälist nooti tegelikult ei ole, see on see tipp, mille poole peaks iga muusik püüdlema. Aga enne seda Beliinovi kitarrisoolot jõudsime ära kuulata ka Sergei Pedersen klahvpillisoolo ja nüüd tahaks ikkagi minna selle tänase saatekülalise juurde juba päris otse. Sinu nimi oli muide selline Sergei Pedersen, et siit võib aimata eesnimest nagu idapoolseid sidemeid, aga perekonnanimest, vastupidi mingit Taani või Norra mõju. Millised need sinu sugu juured üldse on või kust kust on selline? Ega, ega mööda ei olegi pandud. Isa olin norrakas. Kes läks elama Kanadasse? Oli tuntud kunstnik. Ja ema oli venelane, pärit. Preestri perest, suurest perest, et minu vanaisa oli vanempreester, oli Kaasani kiriku preester. Puukirik, mis seal hotelli vastas, on viimaks jahtada enne enne surma, kuskil seal ta pidi nagu piiskopiks ka saama, aga, aga suri ära enne ta tuntud ja hea inimene. Tugev isiksus. Minule meenub üks Pedersen, keda mina hästi tundsin. See oli üks illusionist eesti keeles mustkunstnik, tema oli taanlane ja töötas siin Eestis. Ja. Sõja ajal mängisime son poriga seal praeguses nüüd seda restorani ei ole, nüüd on seal kasiino endine Astoria, tollal oli see glooria seal selle vene teatri all. Ja siis Pedersen, esines seal oma trikkidega ja ja väga tore mees olid, näitas meile ka mõned. Muide, ma eile esinesin seal kasiinos oma trikkidega, kas seal on elav muusika praegu ka? Jah, praegu, seal on iga päev elav muusik A. Aga sina ju tegutsevadki praegu kas päris üksi või kellega koos teed neid selliseid õhtusi ööklubi või kasiino esinemisi? Tähendab kas üksinda või koos Lembit Saarsaluga ja siis kui on tähendab veel suurema koosseise nõudmised, siis ma, me kaasame lihtsalt kaasa vastavaid inimesi. Oleme mänginud koos Taavo Remmeliga, Toivo hundiga, siis Aivar Vassiljeviga oleneb jälle selles kohas, kus mängid ja selles taotluses, kui on kammerlik, kas peaks olema kammerlik, vaikne, tagasihoidlik esinemine, siis me mängime kahekesi ja kui. Veel tagasihoidlikum, siis. Sind teatakse klahvpillimängijana, aga tegelikult sa ju õppisid klarnetit vist, kui ma ei eksi konservatooriumis hea ja lõpetasid ja lõpetasin ka, ega ma pole ainuke selline, kes klarnet pole kätte võtnud peale kas see on see kõige lihtsam vill, siis? Mina lõpetasin peda klarneti ka kunagi. Aga ega Pill muidugi ei ole ta lihtne pill. Aga seal olid ikka varem enne mänginud, enne kui sa konservatooriumi läksid. Loomulikult lõpetasin muusikakooli ka. A. Aga enne seda, enne seda ma õppisin laste muusikakoolis, Igolonentid ikka omastanud klarnetit Hiiumaal Sa oled siis kokku, kui palju õppinud klarnetit üsna palju ei mäleta. Kastet tuleb kokku ja õpetajad olid ka head ja igasugused Kaljaspoolik olija Jon Kaljaspoolik oli rääbov, oli. Aga nüüd kutsuda oma salvestustele ikka Lembit Saarsalu mängima, kas siis ise ei riski enam klarnetit või riski loomulikult ja saksofon ei ole ka muide proovinud vä, tol ajal küll jah, olen ikka proovinud küll, aga lennat. Lõpuks minu õpetaja Hannes Altrov tabas sellist momenti, et mina olen muusikema, jään muusikuks ja eks mul seda haridus on vaja ka ja aga klarneti kamata talle talle häbi kunagi ei tee oma klarnetimänguga. Ja vot sellest momendist alates Mul hakkas natuke edukamalt minema, sellepärast tema otsis mulle sellised efektset lihtsat palad, kus ma sain, millega ma sain hakkama. Kuniganssi lõpuni. Nojah, see pani sulle põhja alla ja kust see klahvpillimäng siis tuli, konservatooriumis igal pool pidi obligatoorne klaverit. Seda küll, jah, aga ma üldse oma muusika õppimist, ma alustasin klaveriga laste muusikakoolis kuskil viis aastat klaverit, aga kuni kuna olin nii laisk et terve eluaeg üldse harjutan, siis klaver nagu läksingi Laanetile üleüldiselt. Arvasid, et on kergem ja ma ei tea, oli küll kergem alguses. Ja nagu ikka üks hääl ja just jaa, aga klaver kulub ju, kulub marjaks ära. Sa komponeerid ja loomal ja seal on kõik see harmoonia võimalused otsida huvitavaid armooniaid ja ja minul leivapilliks jäigi klaver ja süntesaator üldse klahvpill. Ja siiamaani nüüd ma hakkan alles omandama. Noh, mingil määral sellist tehnikat, mis, Mis peaks jazzmehel olemas? Mingil määral. No selle juurde tuleme, ma arvan, natuke hiljem, tänases saates, aga praegu sinu laululoomingu juurde minnes tahaksin mängida kõigepealt ühe laulu aastate tagant. Aga minu arvates on see vist üks sinu kõige tuntumaid laule, ma ei tea, kas sa ise sellega nõus oled. See on siis Heldur Karmo tekstile kirjutatud või kirjutas karmosele teksti hiljem, ma ei tea, loo nimi on, kui mind kutsud, sa ikka sina valisid teksti kõigepealt ei tema temaga kirjut, tema kirjutas juba valmis meloodia peale täpselt nii ja ja noh, seda on nii mõnigi eesti laule esitanud, aga radaripäevilt muidugi, Jaak Joala oli see, kes või kes sina laulsid teda ise esimesena oli see nii oli, oli nii just. Aga arvas, et ta võiks seda laulda küll. No kuulame siis seda laulu Jaak Joala versioonis. Käed. Ja südames kui mind kutsud Kaks vaid sule jälle enda mulle, nii vastu siis vastusi, vabastusi. Ka igatsus Soome ja päikse poole ma astun siis astumise vastu. Seda lugu kuulates. Sergei Pedersen naeris ja ütles, et tõepoolest, sellest on ju möödas praktiliselt veerand sajandit, kui see sai salvestatud aasta oli 1976? Jah, et kui, kui nii mõelda, siis tegelikult see helikvaliteet ja kõik see oli ju hämmastavalt hea tolle aja kohta. Seal oli isegi mingisugune süntesaatori moodi heli, sina vist mängisid seda? Mängisin küll. Jaa. Seal, ma ei tea, kas tal on üldse vaja tuul või lihtsalt joonistatud klahvid. Ma ei mäleta, mis see oli siis mingi isetehtud või isetehtud täiesti kuskile ronida ei saanud, korras selline riistapuu, mis mängis hästi valesti ja, aga noh kuidagi sai hakkama. Praegu ta nii valesti mängitud ei tundunudki, mina kuulasin ja mõtlesin seda, et ega hea muusika ei vanane, see väga ilus meloodia, Joala laulis väga kenasti. Ja ja tekst, ma ikka alati imestan, kui ilusti. Karmo oskas panna selle luulehäälikuid kalana, ta oli väga musikaalne. Ja ta kujutas täpselt ette, kuidas lauldes kõlab see tekst. Võib-olla ei olnud see tekst iga kord viimase silbini väga poeetiline, kuigi ta kunagi ei laskunud maitsestustesse. Aga lauldavad olid need küll väga, nagu siingi oli kuulda. Jah, täiesti nõus. Aga nüüd selle laulu juurde, mille nimi on naerusuu ja see on salvestatud aastal 1982 autorit Sergei Pedersen, Jaak Kaja Kõlar. Tekst on Reet Linnalt. Kuidas te kajaga siis koosneid laule kirjutasite? See vist ei ole ainuke, mis teil on. Jah, see oli nii. Kaks varianti oli. Kas emb-kumb, kas tema tuli mingi viisi jupikesega minu juurde? Ja palus, et ma teeks nagu lugu. Ja üks hea asi oli, et tema tema alati kontrollis, kuivõrd laul, lapse lugu on edaspidi, kas viis ei ole, ei lähe risti tema mõttega ja aga muus osas ta jättis täiesti vabaks minu käed, et ma sain selle looga teha, mõelda ja ümber teha nii täpselt nagu ma mõtlesin. Ta kontrollis ainult ühte kriteeriumit, et saab põhimeeleolu võib-olla säiliks ja viis poleks muudetud, ta ei läheks. No teistsuguseks, kas ta andis sulle selle viisi materjali koos armooniaga või rohkem sinule ei harmoonia. Kõige lihtsam, primitiivne funktsionaalne harmoonia, nagu ta mõtles ja siis viisi juurde, eks ole, ise laulis ka veel ja siis ma hakkasin kohe mõtlema ja tegema, see oli üks mooduse siis teine kui kui mõte tuli minul, et siis ma vastavalt kutsusin teda, vaatasime helistik, need lood olid rohkem nagu tõesti minu omad lihtsalt kuna meil oli selline kaasautorlus, siis ta jäigi nii. Aga ega naerusuu minu meelest see oli just minu lugu ja kaja osaks seal jäinud laulmine ja häälte jagamine seal. Sergei Pedersen, meie tänane külaline, mul on sulle niisugune küsimus. Kui sa kirjutad ühte lugu. Kas sa arvestad seda trendi, sest on ju väga tähtis see, et lugu tuleks välja ja vastaks neile nõuetele, mis parajasti on. Nõuded muutuvad, tihti, nõuded muutuvad, trendile vaatavad üldised. Need muusikud, kes tahavad endale kiiret karjääri teha, nii palju raha teenida kui kiiret karjääri kuulsust. Ja. Nojah, ja kui nendel õnnestub kogu aeg nende trendidega kaasas käia, siis nad on elus tehtud inimesed, vaatamata sellele, kas nad annavad oma muusikale palju sisu või on see sisukas muusika või ei ole. Aga vähemalt nad on tehtud juba sellepärast, et nad oskavad ennast kiiresti muuta, püüda täpselt trendi seda konjunktuuri tajuda. Ja saavutavad väga suure kuulsuse, teine kategooria inimesi. On hoopis tõsisemad, kes eriti jälgi trendi püüavad. Muusikat teha ajatuks. Et laul võib kõlada 30 aasta pärast, on sama samamoodi nauditav, ta on hästi kuulatav, sellepärast et ta ei valane muusika kui selline ei vanane. Me kuuleme klassikat hea meelega. Sellepärast, et seal on muusikat ja hästi tehtud muusika on sisukas ja see sisu elab läbi aja äsjakuuldud loo kohta. Mina mõtlesin seda, et kui võtta nüüd see meloodia harmoonia seal ei pruugi olla täpselt, see rütm on seal võib-olla hoopis hoopis teistmoodi saade all. Ja võib kujundada seda meloodiat, ütleme palju lüürilisemaks veel ja nii edasi. Aga see lugu jääb ikkagi alles, aga nähtavasti on praegu väga palju niisuguseid viise ja niisuguseid lugusid, mis sealt midagi muuta ei saa. Nii kui sa selle sõnaga selle kaunistusi ja kõik selle ilutald ümbert ära võtab, siis jääb tühi kest täpselt sellepärast, et efekt ja meeleolu. Ja see ongi selle loo sisu ja said need nipid ja kui sa koristad selle efekti ära või selle meeleolu, just selle meeleolu sisu ei jää ja lugu enam ei ole. Lugu on hävitatud, muusikas sisu puudub. No võtame näiteks biitlite lood, kui palju on tehtud neid igasuguste koosseisuga, kas või sümfooniaorkestrid ja esitavad kõik Ella Fitzgeraldi kestaariaskselt. Muusika elab selle, Nemad määrasid trendi sel ajal, aga muusika elas üle. Me võime ju ajas veel rohkem tagasi minna, kas või õrning pöörlini ja körschwini nende meeste aegadesse ja neid lugusid samuti tänapäeva popstaarid teevad innuga uuesti. Jah. Nii et seal on midagi sellist sees nähtavasti mis ei vanane. Järgmise Sergei Pedersen laulu juurde. No see on nüüd küll raudselt sinu enda kirjutatud teksti autor on Jaan Pärn minu jaoks muide natuke tundmatu nimi, oi, ta on metallikunstnik tugev. Väga hea, et ta on siis luuletajana selline, kuidas öelda hobi korras või pool hovi korrast. Oli andekas luuletaja. Aga nüüd on siis no võtame suumann on andekas kunstnik ja andekas luuletaja Tartus, nii et need ei välista 11 ja andekas inimene peab ütlema ja ja see on laul nimega kuldne sügis. Jällegi 80.-test aastatest, tõsi küll, sealt päris lõpust ma vaatan praegu, et see on salvestatud aastal 89 ja koos ansambliga monarh. Kas sa tegutsesid ise selles ansamblis ka või? Ja muidugi mängisin mõnda aega seal oli vist selline laulja nagu rahul palsnermale jah, praegu vist enam ei mäletagi, siis ta oli väga popp, millega ta praegu tegeleb? Ei oska isegi. Üks viis aastat tagasi oli mingis turismibüroos. Tähendab, lauljana muusikuna enam ei ole iiti keel leidis, et saab raha teenida rohkem mingi teise tegevusala. Ja ta kindlasti tahaks, tahaks laudaga nähtavasti. Nähtavasti ei jõua. Ei jõua seda kätte võtta ja hakata laulma uues ta lihtsalt. Ma ei tea, kas laiskus või mis segab. Põhjus võib olla ka see, et pole ansamblit ja pole. Pole neid, kes kirjutaks uut materjali, olema aktiivne inimene, kui inimene aktiivnesistas, teeks selle ansambli, kui ta tahaks, siis ta saaks selle. Kuldse sügise kohta on sul ka mingi kommentaar. Kas see sai siis sügisel kirjutatud või kuldne sügis? Noh, see on laul, mis on. Pühendasin oma abikaasale esiteks. Ja. Ja see laul siis sai mingit tunnustust ja ma sain omal ajal isegi Jaagupi. Oli selline auhind küll jah, selles rameeto auhind või, või mingi kärakas oli selline lõbus. Seisab siiamaani terve. Aga noh, me jälle selles osas üsna palju muusikalist sisu, võib-olla ei ole nii lihtne arusaamiseks aga seda laulu kuulata 10 korda järjest ja ei tüdine ära. Sergei Pedersen tundub tõesti, et ega selliseid päris lihtsaid laulukesi sai armastage kirjutada, et kõik need harmoonilised järgnevused ja need on ikkagi üpris komplitseeritud. Kas selle all kannatab hittide kirjutamine? Tulevad ja kõik see klientide peal kirjutatud, et esimese korraga meelde jääb. Nojah, mingil määral, aga ma ütleks, et on ka olemas geniaalseid hitte mis on ütleme, lihtsasti, lihtsalt arusaadav. Ja sisukas. Seal võib olla harmooniat seal võib-olla ta ei pruugi olla kolme-duuri lugu ei, üldse ei pruugi olla. Aga need on muidugi selline nagu, nagu, nagu praegu just äsja oli, nõuab ikka pikemat ja suuremat kuulamist, see ei ole selline ühe korra kuulamislugu, see oli ka lauljale üpris nõudlik lugu ja, ja tervele bändile. Üsna kõik nägid ikka vaeva, ennegi saime hakkama. Aga, aga lõpptulemusena ma olen, olin eriti tol ajal sellega ikka täitsa rahul. See oli siis aastast 89, kui me teeme nüüd ühe kümneaastase ja jõuame aastasse, no ütleme täpselt üheksaaastase hüppe jõuame aastasse 98 siis leiame ühe salvestuse, kus on kolm, vala sellise koosseisuga, kus saksofoni mängib Lembit Saarsalu passi Taavo Remmel ja trumme Aivar Vassiljev. Ning klaverit Sergei Pedersen, kes ühtlasi ka laulab. Ja need on nüüd juba sellised, puhtalt džässi, džässi stiilis palad. Njah naturaalpillidega mängitud, ei mingit elektroonikat, ei mitte midagi. Sa ütlesid enne saadet, et nüüd sa juba julgesid nende meestega koos ja selliste lugude kallale minna, et 10 20 aastat tagasi veel mitte. Et kas džäss ilik, mõtlemine on mingil moel arenenud Sul siis viimase ütleme, rafineeritum on, on, on fraas ja, ja ma suudan improviseerida, nii et, et ma ei pea seda kuskilt näpust välja imema, vaid see tuleb kohe, mul on nett variant. Mul on lahendusvariant ja mul on fraas muutus vabaks. Fraasiehitus, et ma suudan vabalt orienteeruda, vabalt mängida ja, ja ei sega, ei näpud, ei mingi tuju, ei mitte midagi, ta tuleb alati kas selline või teistsugune, aga vähemalt ma ei pabista. Oleks midagi kuskil, läheks nässu. Aga millest see tuli? Sa ei ole ju käinud kuskil mürgli kuulsas muusikakolledžis või kas lihtsalt mängimisest või, või rohkem džässmuusika kuulamisest või, või mis kogemusest või kus sul tekkis korraga selline tunne, et nüüd on nagu lahti läinud, et selle kohta mul on ka täpselt? Ma ise tean, kuidas see juhtus. Esiteks pikad ja pikad suured kogemused, ma elu terve eluaja jooksul muud polegi teinud, ainult muusikaga tegelenud ja püüdnud improviseerida improviseerin ja, ja kõike seda muud. Aga siis, kui ma õpetasin paar aastat otsa koolis siis ma lihtsalt hakkasin mõtlema, miks noored, tal on kõik olemas, ta on andekas inimene, aga no nooriata ei oska absoluutselt mitte midagi fraasi panna. Küll tal on meeleolu küll tunud tehnikat, küll tal on mingi harmoonia võtted olenemata tema pildistada, fraasist ei oska mängida, olgu see kitarr või, või klaver. Ja siis ma lihtsalt hakkasin nende jaoks tegema sellist mõtlema metoodikat, milles oleneb, kus see iva peitub. Ja lihtsalt. Ma leidsin selle iva. Mida peaks õpetama noorele et ta saaks alati mängida fraasis, nagu inimene räägib, eks ole sõnad ritta pandud antud mingi mõttesõnadele siis jutt saab mingi loogilise aluse ja, ja samamoodi on muusikas. Fraas on kõige alus, kui fraasi ei ole, ei ole seda informatsiooni ei ole, mõte puudub. Ja, ja ma lihtsalt leidsin selle iva ja seoses sellega enda fraas muidugi paranes kohe tunduvalt. Mul oli päris huvitav kuulata seda juttu, sellepärast et ma tean, tunnen väga paljusid nii džässi, improvisaator olid ja ja mõned kaebavad, et aja jooksul ta mängib ennast kinni näiteks Georgi Kareni on üks vahe sellest on tükk aega tagasi, ütles, et ma ei või ennast enam kuulata, siis ta hakkas altsaksofoni asemel mängima tenorit, et tuua endale vaheldust natuke teistmoodi ja siis nagu leidis uuesti uue tasandi, mille peale minna, sinul, vastupidi, sina ei ole seda tundnud, et sa oled ennast kinni kruvinud. Ma saan su jutust aru, et sa oled nagu loomulikult edasi arenenud. Jah, ma tunnen ise ka. Ma praegu oskan mängida ja, ja esineda hoopis teistmoodi kui kunagi kunagi näiteks. Ma poleks elus riskinud üksinda niiviisi mängida ja praegu ma vean välja rahu rahulikult kolm, neli tundi. Ja ma olen rahul selle sellega, mida ma teen. Aga nüüd siis ikkagi see variant, kus sul on ka abilisi, Lembit Saarsalu, Taavo Remmel ja Aivar Vassiljev ning Luisponfaa pala nimega manni Aadee karnaval. Üks, Sergei Pedersen, laul mahub kindlasti veel tänasesse saatesse. Seal on vist kõige värskem, mis sa oled kirjutanud või vähemasti anda salvestatud? Kõige viimasena päris hiljuti? Jah jaa, laul mulle meeldib. Ta on lühike ja minu eest üsna konkreetne. Ja kusjuures, mis on huvitav, et esindaja on meie Eesti publiku jaoks täiesti uus värske hääl. Mehe nimi on Pavel Iltšuk. Ta elas pikka aega Kiievis. Õppis muusikat, õppis lennundust, nüüd tuli Eestisse elama. Ja nii musikaalsed solisti ma ei osanudki ette kujutada. Aitäh, Sergei Pedersen, et tulid meie saatesse ja kena, et peale kuulsaid radariaegu tegeled edaspidigi ja siiamaani muusikaga kirjutad häid laule. Loodetavasti kohtume veel.