Tere, head vikerraadio kuulajad. Seekordne põnev nädal hakkab lõppema ja rahvateenrite loek teha kokkuvõte toimunud sündmustest kirjutatud artiklitest vaadata pisut ette ja ka tagasi ja tänased rahva teenrid on Külli-Riin Tigasson Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhti ja Sulev Vedler Eesti ekspressist ning Lauri Hussar vikerraadiost. Üks äärmiselt põnev teema, millest on sellel nädalal peaasjalikult kirjutanud Eesti Ekspress ja Postimees puudutab meie juhtivaid ettevõtjaid, nimelt kirjutab, siis kirjutavad mõlemad lehed sellest, et maksuamet sai piimatööstur Oliver Kruuda isiklikule varale tema ettevõtete maksuvõlgade tagamiseks hüpoteegi seada tänu möödunud aastal jõustunud seadusemuudatusele ja Oliver Kruuda ainus, kelle puhul on maksuamet seda jõuvõtet juba kasutanud. Tänavu on hüpoteek seatud 25-l juhul ja maksuamet ei ütle, kas tegemist on 20 viieärimehega kuid mainib, et rahaliselt tähendab see 57 miljoni krooni ulatuses arestitud kinnisvara. Ja see on nüüd küll üks selline selline uudis, mis puudutab tõepoolest paljusid ettevõtjaid ja seda, et maksuamet on hakanud nii jõuliselt tegutsema. See on tõenäoliselt tulnud ka nendele ettevõtjatele suure suure. Tere, Mulle tundub, et see on selles mõttes hea samm. Praegu saavad lõpuks ka ettevõtete juhid aru, mida tähendab vastutus. Sellepärast et kunagi varem ei mindud ettevõtete juhtide isikliku vara kallale. See oli suhteliselt selline, nagu ohutu oli ettevõtete juhtidega, nüüd sa hakkad vastutama selle eest. Minu meelest ei ole Oliver Kruuda sugugi ajalehes näiteks. Näiteks siin on Ilmar Soomere tuntud võidusõitja, ka tema vara on arestitud samamoodi sest tema ettevõttest anti välja mingeid kummalisi laene ja see ei tähenda veel vara äravõtmist. Tähendab, lihtsalt pannakse kohtulik hüpoteek, sa ei saa kasutada oma vara. Ja minu meelest selles mõttes täiesti õige samm, aga samas ma olen ka nõus näiteks advokaat Glikman kriitikaga, nad maksuametil on seal nagu eelispositsioon. Teised võlausaldajad ei saa täpselt samamoodi nõuda hüpoteegi peale panekut, et meil on natukene raskem. Maksuamet on ju päris selgelt mõista andnud, et et võlgnik kas annab oma vara ise vabatahtlikult võlgade katteks ära või võtab siis maksuamet selle juba jõuga. La jõuga saab ta võtta ainult ikkagi kohtu abil. Seda, seda hüpoteeki saab kanda ka siis ka ainult kohtu abil. Hüpoteegi vahe ongi siin kaks võimalust, kas sa teed seda vabatahtlikult, nii nagu me tavaliselt teeme siis pangast laenu, võtame, lähed panga esindajaga notari juurde, kirjutad lepingule alla, teine variant on, et sa ei ole sellega sugugi nõus. Ja siis kohus määrab, selles on kohtulik hüpoteek. Selles diskussioonis on tegelikult Oliver Kruudaga ka ise vihjanud, et teda teeb tigedaks see, et, et tal on ikkagi Miljardi krooni ronin eksport, 700 töötajat ettevõtetes ja nii edasi, ja siis, ja siis temaga on on selline protsess algatatud paarikümne miljoni kroonise maksuameti võla pärast. Ta leiab, et see ei ole kuidagi. See ei ole kuidagi proportsionaalne ja et siin riik on küll äärmiselt ettevõtete ja Eesti ettevõtjate vaenulikult käitunud, et kuidas sellistesse arvamusavaldustesse võiksime suhtuda. Seal on nüüd küll täiesti sellega nõus, kohustusi tuleb väika täita. Muidugi saab seda maksuvõlgade asja vaadata, et nagu see maksu ära ei maksa, siis ta oleks nagu laen iseenesest, et sa võtad justkui riigilt laenu, ainult et riik ei ole sulle valmis laenu andma, see on väga kallis. Ohaka küsiku püsiku, laena selleks, et maksud ära maksta. Kahjuks pangad ei anna laenu selleks, et maksa ära maksta. Pangad on tänapäeval väga-väga kitsid raha andmisega. Ja selles kirjutas ka arvamusartiklis, mis kogus sadu kommentaare. Oliver Kruuda. Hea sõbranna Kersti Männik, pangad on meil äärmiselt äärmiselt jõhkrad. Ja et talle ei meeldi siis Eesti elu üldse. See tuli muuseas välja just mõned päevad enne meie Ekspressi loo ilmumist. Kerstin Männik, muuseas, ma tsiteerin seda arvamusartiklit Delfis kirjutab nii, et Eestis valitseb raipesööjate aeg. Pankadest pankrotihalduritega kohtutest on moodustunud maffia, kes paari viimase aastaga läbi vintsutatud tühjaks imetud hingeta kehad neile ette söödavad, peaasi, et riigikassa, kõht enda ja emapank oma kõhud täis saaksid. Mulle tundub millegipärast, et ta mõtleb, võib-olla siin, aga rohkem kui ennast. Oliver Kruudatut vähemalt kui mina oleksin tema asemel, siis ma mõtleksin küll niimoodi. Sul läheb ikka hea inimese elukäik korda. Ja tema positsioonid vaadates käibki niimoodi välja. Riigi positsioonilt vaadates on asi hoopis teistpidi. No kui siin on artiklis räägitud Oliver Kruuda-st ja Urmas Sõõrumaa st ja ja mainitud, et teisi rahvuslike või rahvuskapitalist, siis. Mulle tundub, et kas nende nii-öelda vus, kapitalistide probleemid võivad olla seotud sellega, et nad tahtsid liigselt hoida munasid ühes korvis, ehk siis avastades siin buumieelsel ajal ja buumi ajal, et kinnisvara on suurepärane võimalus investeeringuteks suurepärane võimalus kasu meie tegemiseks, siis nad ühel hetkel lihtsalt investeerisid kõiku oma omavahendit ja võtsid laenu peaasjalikult kinnisvara peale ja kui ühel hetkel see mull lõhkes, siis ei olnud enam kuskilt midagi võtta ja tuli hakata varasid realiseerima. Aga varade hinnad ei olnud enam need, mis nad buumi ajal olid, et ehk siis liigne keskendumine kinnisvara ärile ongi tekitanud selle, et meie nii-öelda jutumärkides rahvuskapitalistid on, on praegu allakäigu trepil. No korda pool olid siin ja muidugi ka teised asjad, näiteks tema, tema pikk eksikäik, Kalev meedia ka, eks ole, mis tol läks lõpuks väga kalliks maksma. Mulle tuleb ka meedia just nagu pähe. Ta näoga Kalev meedia, see on ainult 100 miljonit, aga kui me vaatame, et millised on Kruuda firmade käibed olnud ja millised on võimalused olnud, et siis siis tõenäoliselt neid võimalusi on oluliselt rohkem, et tuletame siin kas või ka meelde, et Kruuda oli väga helge helde eesti autost spordi toetaja ja räägitud on siin mitmekümnest miljonist kroonist mida ta siis on Eesti rallitiimidele annetanud, noh, tõsi sealhulgas ka muidugi oma perele, kuna ka Oliver Kruuda enda poeg Ja Karl Kruuda, muuseas, väga hea võidusõitja, selles mõttes müts maha tema ees ta sporti toetanud. Aga kindlasti Kruuda pani palju raha kinnisvarasse, aga, aga kas see meedia ei saa öelda, et ainult 100 miljonit? Praegused, need hädad on ju ka ainult mõnikümmend miljonit ehk veelgi väiksemad. Et selles mõttes see 100 miljonit on ikka väga-väga suur summa. Ja me mõtleme, et ega tal oli ikkagi toiduainete, tööstus, kähesed piimakombinaat ja kommivabrik ja väga hoogsalt ligi sel kondiitritooteid. Kui vaatame, mida, millega Sõõrumaa on tegelenud, siis arendus küll väga vahvalt kinnisvara, aga selle kõrvalt Läks energeetikasse otsapidi ehitusrabaelektrijaama, siis remontisin koole tallel loomulikult turvafirma, mille ta maha müüs ja kuhu ta nüüd tagasi tuli. Tahtis tegeleda raudtee businessis. Et neid huvisid oli nagu igal pool, aga kinnisvara lihtsalt tuli ühel hetkel selline hullus, mis, miks seda ärimeest ringkonda tabas? Kõik ju nägid seal võimalust, et sellega saab kiiresti ja väga lihtsalt raha teenida. Ja see, see on selline peibutis ei suuda sellele vastu olla. Väga vähesed suutsid. Ja sealt need hädad hakkavad sotsioloogias kinni. Ja no osadel kindlasti õnnestuski see kiiresti palju raha teenida ja suutsid vältida ka neid Neid oli ikka väga üksikuid, sellepärast et seal juhtus minu meelest see kiinsid korra sisse, proovisite seda tsüklit veel korra, nagu selleks selleks siis veel kolmandat ja neljandat, et nad võimalikult kiiresti võimalikult palju. Ja, ja kui sa nägid, et Eestis hakkab asi nagu hapuks minema, siis eestlased läksid ju rõõmsalt arendama Lätisse. Leedusse oli Ukrainas Bulgaaria, Rumeenia ja Aserbaidžaan eksija. Et seal kadusid ära jällegi kümned miljonid kroonid. Ja need ettevõtted on tõsiselt hädas, sellepärast et kunagi mõtlesin, et okei, kaotasime seal välismaal mõne polegi veel miljonit krooni, et mis siis ikka veame välja, aga nüüd, kui neil on oma kodumaal selline tõsine häda käes, siis siis läheks seda neid miljoneid, mis sinna kodusid vägagi vägagi vaja olemas. Aga ma ikkagi tahaks sulle öelda ühe asja, et kui sa ütled siin, et televisiooni läks väga palju raha, siis meenutame, et Kruuda müüs maha Kalevi kommitööstuse, milles ta sai ikkagi oluliselt rohkem veel raha, et, et ka kõik see läks tõenäoliselt varasemate võlgade katteks ja nii edasi, et et kui isegi kommitööstus ei lahendanud probleeme, siis tõenäoliselt on probleemid ikkagi niivõrd suured, et et ühel hetkel võib, tuleb loobuda järgmisest suurest suurest ettevõttest, mis, mis toode omadusi siis on, väga võimalik, kuigi tänasest Nemad juba kontrollivad tema firmasid, et me ei tea ju tegelikult, kui palju on Oliver Kruuda sõnaõigust kas või ka tere piimatööstuses ja nii edasi. Ei, no tema on ikkagi selle ettevõtte juht ja kes teine, seda seda valdkonda nüüd paremini oskab juhtida, kui Kruuda. Et ta ikkagi on piimatööstuses väga kõva tegija ja me näeme, et ta on Venemaa suunal suure äri käima pannud ja selles mõttes need praegused Lembit tõesti on tema jaoks suur mure, et need segavad tema, seda Venemaa business. Ja mina muuseas ei tea, kas ta Venemaalt müük sinna tõesti väga hästi, aga kas te sealt selle eest ka raha saab, vot see on omaette küsimus, et venelastele maksmiskombed on omaette omaette teema. Aga tegelikult tinglikult on ikkagi praegu toiduainetetööstusel ja piimatööstusel väga hea aeg, et hinnad on kõrged, eksporditurud neelavad ahnelt Eesti kaupa, et tingimused peaksid tegelikult seda küll. Aga aga Kruuda oli valmis ka neid või talle tehti ettepanek kombinaati varemast ja siis olid hinnad hoopis kallimad. Sest kui buumi ajal keegi tahtis ära osta kommivabrikut, piima kombinaati, siis ta oli valmis lasteaeda ja kaks korda kallimalt kui, kui praegu kriisi ajal siiski hinnale alla läinud. Nii nagu kinnisvaras ka kõikide muude teiste asjadega. Ja miks vahepeal ei toimunud Eestis väga palju selliseid suuri ülevõtmisi oligi seotud sellega, et välisinvestorid mõtlesid kohe kohese kroon kukub. Ja teie varad väärtus kukub kolinal, et me veel ei osta, neid, on aru saanud, et 80 läksid omadega alt nad on valmis ostma, aga mitte sellise hinna eest nagu enne buumi või bume. Aga kui me vaatame siin seda mingi mingit osa diskussioonist, siis siis üsna sageli me ikkagi laane seda, et kuidas, kuidas riik peaks justkui nagu kodu kodumaist ettevõtjat või tootjat natukenegi toetama, peaks talle raskustes appi tulema ja kui me räägime siin konkreetselt maksuvõlast sellega seoses on justkui mingi ootused, nüüd peaks jälle riik kuidagi sekkuma, et riik peaks elama jälle jälle seda või teist või kolmandat asja toetamas. Ja kui me vaatame ka ka väga paljude ettevõtjate äriskeemi, siis siis riigil ja nagu ja sellisel väga kindlalt värin riigiga on, on nende ettevõtete ja ettevõtmiste koha pealt nagu väga selge koht, et nad alati nagu ühel hetkel nagu loodavad nagu riigi toele, kui on nagu rasked ajad või kui on vaja nagu mingisugust head kasulikku tehingut. No riik peaks ikkagi, ma arvan, kohtlema võrdselt, et kas see on siis nüüd mingi kodumaine kodumaises valduses olev firma või, või väliskapitalile firma, et et räägime siin Gruusiast ja Sõõrumaa siis nemad on tegelikult ju niigi saanud omale väga tulusad ja kasulikke tehinguid siin pikaajaliste lepeteni avaliku sektoriga. Aga ma küll ei arva, et siin nagu peaks hakkama kuidagi spetsiaalsete tegema mingit erandit nüüd, et kui on maksuvõlg. Pigem on seal on tõepoolest siis oht, et, et kui, kui natukenegi kui selles osas ust paotada, siis on on võimalus korruptiivselt ekstehinguteks väga suur. Ei no siin tuleb sellisel juhul, kui riik appi läheb, siis petturitega rääkima täpselt, et mis probleemid tal on? Selles praegu Kruuda igas loos me tegelikult ei tea täpselt, mille pärast võlad on tekkinud, miks maksuamet sekkuma pidi, mis, mis on need põhjused et ainult siis saab riigi raha minu meelest kulutada abistamiseks, kui sa tead, milleks abi kulub ja, ja mis on selle asja põhjuselt selline hädalise tekkinud? Ja kui on võlg maksuameti ees, siis saab koostada vast kokkuleppel graafiku ja ajatada kuidagi need võlad, et. Veegaagruudamises võlgu tasunud, et noh iga päev maksab ju siiski siiski neid maksed, aga ta ei ole selline lootusetu võlglane, minu meelest see ettevõte teenib siiski, tal on rahavoog olemas. Kersti Männiku arvamusartiklis Delfis, mis korjas Sulev, sa vist lugesid kokku üle 700 kommentaari, peaaegu 800 800 kommentaari, siis see artikkel lõpeb üleskutsega riigiisadele tuleks hakata võtma ohtralt välislaena, tuleks suunata see see Eesti ettevõtluskeskkonna ärikliima parandamiseks ja siis ühel hetkel on, on see nagu hea mudel, kuidas, kuidas siis sellest kriisist välja tulla, et selline selline buumiaja, buumiaja mõttelaadi soodustav soodustav lause on, on see igal juhul, aga seda ma siinkohal kommenteerima ei hakka, küll aga küll, aga, aga pisut ettevaatavalt, et kuidas ikkagi seda eesti riigi rahandust ja majandust ka ütleme järgneva 10 aasta kontekstis vaadata ja neid arenguid hinnata, et et sellest on samuti sellel nädalal väga palju juttu olnud. Ja sina, Sulev olevat ka kirjutanud tänases Ekspressis vabandust neljapäevases Ekspressis sellest üsna pika loo ja arutlesid seal peaasjalikult ettevõtete tulumaksuvabastuse üle, ehk siis, et ettevõttesse reinvesteeritud kasum on Eestis tulumaksust vabastatud, aga, aga nüüd me oleme olnud silmitsi olukorraga, kus see kasumite ei reinvesteerita, vaid see tegelikult antakse laenuks oma emafirmale ja, ja see raha läheb lihtsalt Eestist välja. Tõsi, ühel hetkel öeldakse, et võlg on võõra oma, aga need protsendid on naeruväärsed. Ja, ja sellepärast see, see Eesti riigi 10 aasta tagune otsus, et see sellise otsusega võiks justkui luua töökohti, elavdada majandust, et see enam justkui nagu Asi on selles, et kavalad silmad nad õnne, suured kontsernid, ütleme, kes ei vaata sugugi sugugi ainult oma äri Eesti mätta otsast, siin on lihtsalt üks tootmispunkt, näiteks nemad vaatavad siis koguma maailma ja, või isegi mitme maailma peale. Ja muidugi nuputad, et kus on parem midagi toota, kus on parem midagi müüa, kus on parem kasumit saada. Ja siis sa hakkad seal CERNi sees liigutama raha ja väga sageli nutikas, hoopis dividende võtta mõnest teisest riigist, kuidas selle rahalist kätte saada ainult seal ja siis hakkavadki igasugused trikid peale. Et mulle tundub, et siin on selles Eesti seadustes on tekkinud teatav auk või see asi varem toimis, see ei toimi enam nii hästi nagu, aga me oleme muutunud ikkagi üheks osaks sellisest globaalsest suurest süsteemist ja seal liigub raha hoopis teiste reeglite järgi, kui me olime varem harjunud, oleme ikkagi väga oma eesti mõtteviisis kinni vaatama, et see, mis on ainult eestlase jaoks oluline. Ettevõtjad vaatajahulga laiemalt ka meie enda ettevõtjad pärast, et noh mitmed meie, meie suurettevõtjad, ka need, kellest me siin enne oleme rääkinud näiteks Sõõrumaa on registreerinud endale ettevõtteid Luksemburgi, Šveitsis nad teavad, et nende kaudu Läheme äri teha, kui siin ütleme Eesti kaudu. Näiteks sellel nädalal läks börsile Hillar Teder oma kaubandusketiga. Oo, osalus on tal ütleme ühe Luksemburgi firma nimel näiteks et seda business tehakse hulga laiahaardeliselt laiahaardelise valt ja minu meelest oleks AEG Eesti valitsejatel mõelda sellele, et võib-olla peaks kuidagi Maksim maksu seadus ümber tegema. Pleem siiski täitsa olemas, et kas meil varjatult viiakse kasumit välja nende laenude sildi all see, siis keegi ükskõik kumba pidi, et kas siis emafirma laenab selle kasumi oma tütrelt Eestis olevalt tütrelt. Ei, vastupidi. Eestis olev tütar laenab hoopis raha emaettevõttelt laenumakseid maksete kaudu osa kasumist ära. Sellele tasuks mõelda küll sellepärast, et see laen emafirmale ei tooda meile, sõin mitte mingisugust lisaväärtust ja ja kui siin artiklis on välja toodud ka laenude intressi sääraseid, siis, siis need on seal 1,8 protsendi juures vähemalt ühe konkreetse ettevõtte puhul ja need intressimäärad ei ole väga kõrged juhtinud kuulama vikerraadio reporteritundi, kes esines peaminister Andrus Ansipiga, kes ütles, et 1,8 protsenti intressimäära ei ole, ei ole üleüldse liiga madal, et, et, et Eesti riik saab, on, on saanud ka ühe protsendise intressimääraga laenusid ja et see, see üks koma protsenti ei ole just ettevõtluses kõige väiksem laen, aga samas peaminister unustas rääkida küll sellest, et reeglina on ettevõtluslaenud oluliselt kõrgemad sellepärast et ettevõtlusriskid on kõrgemad ja sellisel juhul, kui me räägime ikkagi intressi pärast, mis on väiksem inflatsioonist. Et juba sellisel puhul on tegu tegelikult kingitusega. Nii et, et kui siin nagunii-öelda põhjendada seda, et, et sellisel kujul on võimalik luua väga palju töökohti, siis tegelikult juba pikaks ajaks on edasi lükatud nende töökohtade loomine, kui see raha on Eestist välja viidud ja, ja me ei tea üldse, mil moel see raha kunagi Eestisse tagasi tuleb. Siin on ka laene, mis on seitse protsenti ja kaheksa protsenti ja nii edasi. Küsimus on selles, et kas need, kas need intressiga reaalselt kunagi makstakse, veenad, lisatakse summa tegelikult lihtsalt intresside võrra kasvab. See on omaette küsimus. Ja mulle tundub, et see ettevõte, nullprotsendiline tulumaks, reinvesteeritud kasumit muutunud justkui mingiks asjaks iseenesest tulekski kogu aeg, et kui ikkagi vaadatakse, et kuidas asi reaalselt toimib, et et kas ta õigustab neid eesmärke, mis, mis kunagi seati, kui, kui kui see asi asi sellisena kehtestati ja vaadata, et mida ettevõtted tavaliselt praegu teevad nende rahadega lihtsalt rahulikult ja mitte loogiliselt võib olla. Väikese ja keskmise ettevõtte puhul, mis on Eestis, on tõenäoliselt see maksuvabastus väga hea, sest kui ta tahab laieneda, siis on tal see võimalus olemas. Kui me vaatame siin nagu suure rahvusvahelise kontserni, siis nende puhul nad teevad ühe hetkega selle investeeringu ära ja, ja siis Nende soo tõenäoliselt laieneda juba üsna õhkõrn ka sellepärast, et nad otsivad juba juba uusi turge, sellepärast et ka Eesti turg ei ole väga suur ja see ongi see põhjus, miks, miks nende puhul see reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastus töötab absoluutselt teistes huvides. Siin on kirjutatud ka sellest, kuidas mõni Eestis tegutsev väga-väga suur pank ei ole Eestis maksnud sentigi tulumaksu ettevõtte tulumaksu, samas. Seal on väga lihtsalt, sellepärast sellepärast et ta ei jaota kasumit, seal tal ei ole mingit vajadust tulumaksu maksta. See kahju, vabandust kasuma siia kogu aeg kogu kogunenud. Praegu on seda küll, tõsi küll, kahjumite võrra vähendatud rõõmsatakse. Aga need pangad on minu meelest väga hästi siin Eestis teenivad. Nad on teinud siin aastatega ikka miljardeid ja miljardeid kroone kasvanud. Ja kui palju sellest on saanud meie riigieelarve? Ja ütleme, miks toimus koguse Swedbanga laienemine Lätti, Leetu Eesti kaudu formaalselt siis oli see põhjus, et jällegi Eesti on tulumaksuvaba. Siia kogutise kasum, koka. Asi oleks ilmselt olnud teistmoodi, kui meil oleks, ütleme siin väike mõistlik ettevõtte tulumaks olla. Loogika ütleb seda, et meil on tekkinud maksudega probleeme, et meil praktiliselt ei ole ettevõtte tulumaksu, aga samas on meil ütleme, käibemaksu osakaal on juba päris suur seal eelarves ja see hakkab meile takistuseks saama Eesti arengule. Sinu artiklis väidab ka Tartu Ülikooli õppejõud Viktor Trasberg, et Eesti maksusüsteem ei ole jätkusuutlik. Viktor Trasberg on seda juba küll üsna pikalt rääkinud ja tõenäoliselt räägib ka edaspidi. Aga aga seda, et maksude üle ja maksusüsteemi üle tuleks vaielda ja eelolevate valimiste kontekstis üsna tõsiselt vaielda, et see on nüüd küll täiesti selge, et siin tuleks pisut arutleda selle üle, et kas Eesti sotsiaal maksusüsteem on jätkusuutlik. Loomulikult võib ju arutleda siin nii-öelda tulumaksu üle, tõenäoliselt tuleb astmelise tulumaksu teema, aga, aga see, et maksusüsteem vajab reformi, see on tõenäoliselt üsna selge. Nojah, vot siin meie riigikontrolöri esines riigikogu ees. See on väga värvikas ettekanne, oli eelmisel nädalal jah? Jah, eelmisel nädalal vabandust. Ja tema ütles ka, tõi seal välja ühe sellise näite, et et me oleme, küll saame, küll maksab, ja me oleme ka juba ette ära määranud, kuhu see raha läheb, et meil on seda. Riigikogul on väga raske eelarve eelarves sees kõverdada summadega, sest me oleme seadustega paika pannud. Kuhu me peame seda raha kulutama, mida maksudega koguma. Ta tõi näiteks näite, et 2009. aastal riik 63,7 miljardit krooni maksutulu sellest 63,2 miljardit läks fikseeritud kulude katmiseks. Ehk maksutuludest oli siis sisuliselt vaba ainult 500 miljonit krooni. See on ikka väga-väga väikeses No samas ärme unustame, et, et need, need praeguste riigikogu käed on seotud juba varasemate nendesamade poliitikute, riigikogu otsuste poolt. Seda küll, aga siis on võimalik neid otsuseid vaikselt hakata ringi tegema. Alustaksid sel juhul. Selle koha pealt ma olen lihtsalt vait. Aga aga, aga ega tegelikult on ju üks probleem palju tõsisem, et ühelt poolt me räägime küll sellest, et maksutulude jaotamine ja nende kajastamine eelarves on juba väga pikalt ettemääratletud, aga, aga teiselt poolt on ikkagi väga vähe räägitud sellest. Tõsi, riigikontrolöri juhtis ka sellele oma tähelepanu, et, et mis juhtub Eesti riigieelarvega viie aasta pärast, kui Euroopa Liidu eelarve periood on läbi saanud tõenäoliselt uue eelarveperioodi raames meile enam sellises mahus peale ei maksta ja me peame hakkama ise oma investeeringuteks raha leidma ja küsimus on selles, et kust ikkagi need rahad tulevad? Millistest vahenditest on üsna ebatõenäoline oletada, et Eesti riigi majandus kasvab viie aasta jooksul nüüd 25 protsenti, nii nagu on räägitud sellest sellest praegusest eelarve mahust ja, ja Euroopa Liidu toetuste toetust pärast, nii et see on tõenäoliselt üks peamine küsimus, millega tuleb hakata mingil hetkel tegelema. Et, et väga suured investeeringud on tõsi aastaks 2014 2015 tehtud, aga, aga siis on küsimus selles, et, et juhul, kui nende investeeringud on tehtud siis nende investeeringute lõppemisega võib riigieelarvet tabada küll selline hoop, et, et me toibuma sellest ikkagi päris päris mitu aastat. Investeeringu Jana on alati olemas, et ikka tuleb, ajab midagi kõpitseda remontida ja juurde ehitada, et ega Eesti riigis aastaks 2014 valmis. Aga jällegi ma lähen sinna riigikontrolöri ettekande juurde. Teisel näited. Oleme harjunud mõtlema, et riigieelarves ja koosneb suuresti maksutuludest ja siis noh, see kulude pool ongi see maksutulu ümberjagamine. Siis kaks aastat tagasi oli maksutulude osakaal riigieelarve tuludest oli 83 protsenti eelmisel aastal langes 74 protsendini ja tänavu 73 protsendini. Mis tähendab seda, et ütleme juba peaaegu et iga neljast kroonist kolm tuleb maksudest, aga üks kroon tuleb kuskilt mujalt. Sisuliselt. Ja nüüd ongi küsimus, et kus see üks kroon tuleb, riigiettevõtete dividendid, riigiettevõtete dividendi, aga kuidas on meie jaoks euroraha, ikkagi? Oleme kogu aeg, ka? Eestlaste jaoks ongi minu meelest Euroopa liit nii populaarne, sellepärast et on üks suur suur raha puutmis muudkui meile siia. Need eurosid saadab. Aga kas sa mäletad seda, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, millise millisega võidukusega riigiameteid raporteerisid sellest, et kui palju meil on jälle euroraha tulnud, kui palju meil on veel euroraha tulemas ja üldse, kui hästi me hakkame elama? Peaasjalikult räägiti ju kogu aeg ainult sellest, et kui, kui palju Euroopa liit meile raha annab, see oli, see oli ju nii-öelda selline ideoloogia, nüüd on sellest hakatud vähem rääkima, sest on tõenäoliselt varsti terendama see olukord, kus Euroopa Liidu raha saab otsa. Et ütleme otse välja, saksa maksumaksja, tõenäoliselt varsti ei taha enam maksta Eesti riigi arengu eest, sellepärast et neil on endalgi probleeme küllaga. Nad tõenäoliselt tahaksid suure osa oma teenitud rahast suunata pigem Saksamaa majanduse arendamiseks. Täpselt nii ta ongi, et me oleme sihukesed mõnusad Rehepapid olnud, kes sealt muudkui rahana jäänud, veel kogu igav Euroopa on tõenäoliselt. Jah. Häda on selles, et Ida-Euroopast kõik riigid sugugi ei kuulu Euroopa liit, eks nad on saanud seda abi natuke teiste skeemide järgi. Aga aga täitsa selge, et me tahame, aga ainult sealt Euroopa Liidust raha saada üha. Ja muuseas see rahandusministeeriumi näiteks prognoose vaadates siis seal ka kogu aeg räägitakse, et kui palju me oleme ikka suutnud nagu ära kulutada eurorahast ja see ongi hea näitaja, ei oska, et me oleme võimalikult palju raha kulutanud euroabi. Seda tuuakse alati hea näitena, aga me unustasime täiesti ära, et et kui me näiteks ühineme eurotsooniga, hakkame ühisraha kasutama, et siis me peame ka mingitel puhkudel teistele riikidele appi minema. Et see situatsioon, kus raha meile sisse tuleb, võib pöördpöörduda täpselt vastupidiseks nakkavaks raha kuluta. Võib-olla peame ka meie kreekasuguseid Iirimaasuguseid riike abistama hakanud. Siin meenub ju kohe värske näide, kuidas näiteks Slovakkia keeldus ju Kreekale oma abi kätte. Ulatamastväelased, nemad on oluliselt vaesemad, kreeklased. Aga see ei oma tähtsust, kui vaene sa oled, sellepärast et sul on solidaarsusprintsiip emadeni abistanud. Sind. Jah, aga kui me nüüd räägime sellestsamast sellest euroraha võimalikust vähenemisest või ärakadumisest et siis ühest küljest kahtlemata ikkagi ma arvan, et nende Euroopa liidu rikkamate riikide huvi on see järele aidata ka neid, kes on vaesemad ka tulevikus, kui me räägime sellest samast Saksamaast, siis nemad töötavad kõigi oma eksporditurgude arengust ja ostujõust, et nende majandus on ju niivõrd tuut sellele ekspordile üles ehitatud. Aga teisest küljest, kui me vaatame Eestit, et mulle tundub, et need eurorahad on siin, tegelikult on igasuguseid imelikke moonutusi ka kaasa nende eurorahade jagamine. Kuidas tohutuid rahasid on läinud erinevatele koolitustele, olgu nad siis mõned, võib-olla mõttekamalt, mõned, mõned vähem mõttekam adis toodud raha on läinud ju nii-öelda nagu turismialase konkurentsivõime tõusuks, et näiteks muuseumidele, et ma olen kuulnud, et Eestis on tekkinud lausa selline uus pisikene majandusharu tänu eurorahadele, mida siin varem üldse ei eksisteerinudki, ehk siis näiteks muuseumidele videoinstallatsioonide tegemine. Et kõik sellised niisugusi uusi nišše on siin tekkinud tänu sellele, mida varem ei olnud. Aga see ei ole üldse paha, aga kui sa jälle tööle sõites juhtusin nägema, et, et euroraha on läinud ka sotsiaalreklaamidesse tänaval, ehk siis sisuliselt on Euroopa Liidust tulnud raha suunatud meie agentuuridele ja mõnda aega on see reklaam tänavapildis, siis võetakse need plakatid ära, lähevad need ahju, sinna läheb ka kogu see euroraha, tõsi, tõenäoliselt läbi reklaamiagentuuri kasumi, töötajate nurkade ja kõige muu jõuab jõuab siis seeläbi ka euroraha natukene teistmoodi ja teistsugusel kujul Eesti majandusse. Aga ikkagi, et antud juhul selliste sotsiaalreklaamide mõte euroraha eest, et see tundub ikkagi üsna küsitav. Mina küll olen selle mõtteviisi vastu, et kui keegi kuidagi ennast tänu nendele sotsiaalreklaamidele ana ennast kuidagi parandanud kas ta joob, vähem, suitsetab, vähemalt, kannab seal mingit helkurvesti või helkurit. Sulev, ma juhtisin tähelepanu reklaamile, erinevus rikastab, et, et kuidas, kuidas on see konkreetne sotsiaalreklaam sind rikastanud? Mina pole seda reklaami näinud, tekitas vähemalt ühiskonna väga osavalt kõrvale selle vastu, et ma tõesti ei näinud. Aga tegelikult, kui me ikkagi noh, mul on tunne Siis on lihtsalt keskendatud sellele, selle euroraha eesmärk on see, et me teame selle iga hinna eest ära kasutama, et ükskõik, kas see on siis need mõttekas või mõttetu, et et on tohutult ehitatud igast suguseid, objekte, muuseumiteid ja nii edasi. Aga no tegelikult selle asja eesmärk on olnud ikkagi ju Eesti tööjõudu Eesti majandust Euroopa omale järgi aidata ja. Võib-olla elavdab Eesti majandust, siis ta on oma eesmärgi täitnud, aga ta on piisavalt elavdanud. See ongi hästi pentsik, et sellel ajal, kui me kõvasti kokku hoidsime, kogu aeg räägiti kärpimistest ja sellest, kust tuleb kokkuhoid ja siis oli seal üks, üks selline eraldi eelarverida, et see oli euroraha kasutamise, seal räägiti, kui tublid me oleme, me oleme suutnud jälle raugem euroraha tuua. Sead stele kulutamisega oleme me nii ja nii palju edasi läinud, et seal ei räägitud kordagi kokkuhoiust. Et me hoiaksime Euroopast tulevaid summasid kokku. Sellist asja minu meelest. Küsimus. Aktiivses kasutamises, et kuivõrd et minu hinnangul me oleme mööda pannud selles, et me ei ole, me ei ole piisava põhjalikkusega rääkinud, et kuivõrd efektiivselt me seda euroraha kasutada Mis selle asja eesmärk on, et näiteks Portugali puhul oli ju ka see viga, et nende puhul ju ka hiljem tagantjärgi öeldi, et kui nemad said neid toetusi enda majanduse järgiaitamiseks, siis nagu põhimõtteliselt tarbisid selle raha ära, et ehitasid teid kulutasid seda niisama, aga seda. Vajalikku muutust ei ole lihtsalt kulutamine, ehitus siiski elavdab seda piirkonda ja infrastruktuur annab siiski mingisuguse lisaväärtuse ka ka sellele piirkonnale kuus on rajatud. Portugalis juhtus selliseid näiteid, kus oli neljarealine tee, mis kogemata ehitati kahe realisena, sest kaks rida kuulusid kuhugi ära. Vot sellised näitajad on minu meelest eriti sigaduslikud Eestis õnneks selliseid asju ei olnud. Jah, aga vahepeal on eurorahade kasutamise kord ka muutunud ja Hispaania puhul oli üks väga põnev näide, kuidas ehitati ka kiirteed, et, et loomulikult euroraha näeb ette omafinantseeringut ja Hispaanias oli niimoodi ehitate pikk, suur, pikk, suur neljarealine, tee ühest suurlinnast teise ja, ja siis pidi olema üks, üks lühike lõik veel sealt edasi. Ja, ja hispaanlased ütlesid, et euroraha eest me ehitame selle kahe suurina vahelise teie sealt selle lühikese lõigu ehitame omafinantseering, kuna ühel hetkel, kui suur teie valmis saadi, vups aga meil selleks omafinantseeringuks, ehk siis selleks selleks oma oma omafinantseeringuks ja oma rahade eest tegemiseks enam vahendeid ei ole, CD lõik jääb ehitamata, need nii ehitati, ehitati. On samamoodi on paljud eestlased kodu laineliselt võtnud, et see minu osa, eks see omafinantseeringu osa jääb lihtsalt täitmata. Ei ole kuskil maailmas siis tundmatuid trikke. Nojah, kui me oleme tegelenud eestlaste kritiseerimisega, aga mitte ainult, et jõudsime järeldusele, et eestlased ei olegi võib-olla eurorahade kasutamisel kõige halvemad ja kui me vaatame siin teisi Kesk- ja Ida-Euroopa Euroopa Liidu liikmesriike, siis ega, ega nendel ei ole ka midagi paremini raporteerida eurorahade kasutamise vallas ja töökohtade loomise vallas. Tõsi, mõnel on lihtsalt väga palju soodsam positsioon Euroopa Liidu sees ja, ja on, meil on lihtsalt asukoht nii palju parem, et, et nende nende elatustase, majandus on selle võrra elab omaga, aga kui me siin räägime nii-öelda sellest Rehepapp lusest ja tänane teine märk sõnali raipe söömine, siis raipesöömisest ülekantud tähenduses rääkis sellel nädalal ka mees, kes harva endalt koomiku maski rebiga rebib. Aga kui ta seda teeb, siis ta teeb seda väga hingestatult ja tegu on loomulikult. Aga kes siis nädalal vabandage väljendust, aga üsna valimatult, sõimas Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg selle eest, et too avaldab soome kollase ajalehe peatoimetaja Sami Lotila kirjutisi, kes siis eestlasi üsna üsna valimatult sõimab ja, ja nii nagu ütleb Peeter Oja sitaga üle valada. Et tegu oli võib-olla selle nädala kõige emotsionaalsema teemaga, aga sellega seoses tekib ka päris mitu küsimust, et ajakirjanduslikust aspektist loomulikult küsimus, et millist kriitikat ja kuidas ja kellel on õigus teha. No mida ma vaatasin ka seda Peeter Oja esinemistel Mihkel Raua saates tekkiski küsimus, kust ta tuleb, et ta, et ta on ennast just selleks kellaajaks ja selleks hetkeks nii tohutud eksalteeritud seisja suutnud viia, et. Sellele eelnes ju Peeter Oja väga mõistlik artikkel, mis ilmus Postimehe online versioonis ja siis oli seal Väino Koorberg vastused, miks ta neid avaldab, et ta tahab eestlasi koomast äratada ja siis oli veel Sami Lotila artikkel, kus ta sõimas Peeter Ojalt. Ja siis tuli, ütleme, Oja esinemine televisioonis. Et see siin on selline pikk jada ja nüüd mõtleme siis mõned päevad varem oli veel Kersti Männiku artikkel, kus ta sõimas Eesti riiki, mis tõmbas eestlased täiesti käima. Mina paneksin kõik ühte patta, tegelikult nad rääkisid ühest sellest samast asjast. Ja minu jaoks on küsimus see, et kui eestlane võib hästi kõvasti kritiseerida emotsionaalset Eesti riiki, kollane võib kaasneda mulle tundub Kerstin Männik, jutt oli natukene mõistlikum, rääkisin viisakamalt. Aga sellodyleka paneb, noh, tema, tema sõnapruuk on päris vastik ja mul on tuttavaid, kes, kes näevad ludinal mingit mingit sõna kuskil võtab, siis nad sõimavad teda valimatult. Aga aga siin on väga huvitav paralleel tegelikult selle Kersti Männiku ja Lotila vahel, et kui, kui võrrelda nende kirjutisi, siis kumbki nendest ei tugine faktidele. Lotila kirjutab sellest, kuidas Eestis on lumi lükkamata ja muuseas ma vaatasin, kuidas lodila arvamusliidriks kujunemine Eestis alguse sai, nimelt ma ei eksi siis esimese artikli avaldas ta üleüldse Eesti Päevalehes 2008. aastal. Ja seal ta juba rääkis sellest, et kuidas eestlased käivad Kalev Spaa laval ujumispükstes või aluspükstes, vähemalt nii ta, nii ta väljendus ja sellest sai nii-öelda kogu see tema, kogu see tema suur suur arvamusliidriks kujunema. Olgu see ühel hetkel korjas siis ta tõenäoliselt üles, SL õhtuleht, aga, aga, aga, aga huvitav on jah see, et, et nad kumbki ei kirjuta ju faktidest. Ja minu hinnangul on siin küll küsimus, et kui inimene kirjutab faktivestjad ja püüab kogu aeg peegeldada oma sisetunnet, mis tekitab viha vaenu ja, ja selliste eemaletõukavad vastikustunnet või, või raevu, siis kas peab selliseid artikleid avaldama? No ma lugesin. Kaasneda Lotila vastust Peeter ojale, Postimees et mis ta seal siis ütles, et ta ütles, et teda paneb imestama see, et eestlased on nii leplikult nõus sellega, kui nende ühiskonnas toetatakse väga vähe abivajajaid, et nad on nõus leppima väiksema palgaga ja nii edasi, et. Ma ei ütleks, et seal oleks midagi, mis nüüd nii nii tohutus nagu solvaks või vihale ajaks, et et kui Loen ajalehte õhtulehte, et seal on hoopis mõned muud asjad, mis mind võib-olla palju rohkem häirivad, et mind häirib näiteks see, kui seal on esikaanel kirjutatakse mingitest nõidadest, kes energiasammast ühest kohast teise liigutavad ja nii edasi pärast nagu sõi, genereerib sellist üldist rumalust ühiskonnas. Aga see lodila on lihtsalt üks, üks arvamusavaldus paljudest ja sugugi mitte kõige Hullega Külli-Riin Se vastust Peeter Ojal oli väga hoolikalt valitud ja väga hoolikalt sõnastatud, kui sa mõtled sellele, et millest see mees on varem kirjutanud, et ma ma ei olnud kuni tänaseni kuigi palju lugenud, ma lihtsalt nüüd natukene guugeldasin, vaatasin, millega see mees hakkama on saanud siis ma peaks ütlema, et need artiklid, mida ta on avaldanud küll nagunii valitud sõnapruugiga ei ole ja pigem pigem On on põhjus ikkagi selles, et, et need, mis on varem ilmunud, on, on täiesti valimatu keelekasutuse sõnapruugiga, solvavad artikleid, küsimus on selles, kas me tahame neid lugeda. Minu meelest me võiksime mõelda sellele, et okei, Lady Laan, soomlane, aga kui ta oleks näiteks kremli palgal olev tegelema, kuidas siis vaataksime nendele oma sõbraks protsenti, et kuidas me siis vaataksime, siis oleks hoopis teine nagu iva juures. Mainet. Aga ma tahaks teie käest küsida, et võib-olla õhtul õhtulehe lugejad ei saagi muust keelest aru või, või teistsugusest lähenemisest aru, et et näiteks Eesti Ekspressi ja Eesti Päevalehelugejatele räägib asjadest, mis riigis valesti on, Iivi Anna Masso Õhtulehe omadele, siis jälle Sami Lotila. Et võib-olla lihtsalt teistsuguste kujunditega selles keeles, et kas ka see on üks võimalus. Kindlasti ta on, aga siin on jällegi see asi, et kui sulle ei meeldi selle mehe ülesastumised, sära, palun loe, sa ei pea seda leht Asta, lehe ostmisest loobumine väga-väga lihtne. Üks asi, mida Oja tegi, oligi see, et ta ütles, et kuulge, ärme osta seda. Vabandust õhtu õhtuleht, teeme boikoti. Seda olen näiteks mina kuulnud, kuidas ärimehed on. Mõned aastad tagasi kirusid äripäeva hästi tugevalt pitsid ka mingit liitud, ärme telli enam siis seda, seda äripäeva. Ma olen isegi olnud ühel koosolekul, kus ettevõtjad uitmõttena arutasid, et teeks oma lehe veel lell. Muidugi see mõte katkes nagu väga kiiresti ära sellepärast, et ühel hetkel nad said aru, et me peame selle lehe maha müüma. Ja selleks, et müüa, siis me peamegi kedagi paljastama omade seast. Mis mõte sellel ajal? Tegelikult tundub, et see selline kurtmine selle üle, soomlane eestlastest väga halvasti kirjutatud, tegelikult kõlanud nüüd selle selle ludil aga vaid tegelikult juba varem, et kui siin käivitus diskussioon selle üle, et kuidas, millise kuvandi loob eestiku uhta, Sofi Oksanen. Et selle üle on ju ka sind. Praegu on vaieldud, et juba suvel siin Kristiina Ehin ütles, et ta loob Eestist välismaailmas niisuguse õela ja tigeda kuvandi ja. Ma arvan, et, et inimene, kes loeb näiteks Oksaneni Stalini lehmi võib sealt ka näha, mismoodi ta kirjutab. See, kuidas Eesti naised on või olid hoolitsemata, et kuidas neil olid karvased saared ja ma ei mäleta, mis kõik veel. Rahvus ja meil läheb rahvustunne väga, väga kardan, et siin Helsingin Sanomat kirjutas hiljuti ühe loo Soome tolliprobleemidest, kuidas seal tahetakse ametnikke lahti lasta ja selle ameti ametnike lahtilaskmise vastu tuli seal ka üks näide, et nad neid tegelikult läheb hirmsasti vaja, sellepärast et iga päev tuleb 100 kurjategijat laevadega sinna Helsingisse. Ja muidugi eestlased seda võitsid, ega nad ei hakanud mõtlema sellele, soomlased kaitsevad oma töökohtasid nemad, nende jäi see meelde, et kiiretatiivaid Eestist tulevad kurjategijad, pätid laevas, soomlased jällegi teevad, mõnitavad meid, meie võitsime hoopis niipidi. Milline näeb see rahvustunne väga korda? Kui lugeda Andrus Kivirähki tänases Eesti Päevalehes, siis ikka kirjutab sellest, et et välismaalased võiksid lugeda ka Seitsmendat rahukevadet et saada mingisugunegi paralleel sellele Sofi Oksase puhastusele, et et ta leiab, et välismaalased on millestki väga olulisest ilma jäänud, aga, aga samas ta ei mõista, Sofi Oksaneni hukka ütleb, et, et see on ikkagi ilukirjanduslik teos. Nii nagu ikka ilukirjanduses üle võlli ja selles mõttes ei ole selles nagu midagi halba, et et võta või jäta, võib-olla tõesti, me oleme liiga tundlikud nende küsimuste suhtes, mis mis meiega seoses on püstitatud välismaalaste poolt. Eestlane kasutab sedasama sõnavara, siis me tõenäoliselt selliselt teda hukka ei mõistaks. Ja me võiksime tõesti mõelda ka, et millise kuvandi loob Eestist üks või teine kaasaegne, Eestis tegutsev kirjanik, kes kirjutab, keda Kristiina Ehin on, on nimetanud? Raadiosaates ütles, et tüüpiline Eesti jotar oma need kui neid tõlgitakse mõnda võõrkeelde, et võib-olla see, see kuvand oleks võib-olla veel hullemgi, kui see, mida on heidetud ette sellele, mida loob Eestis näiteks Sofi Oksanen. Hästi, aga natuke pööraks veel selle selle küsimuse ümber, et aga, aga võib-olla on soomlastele üleüldse mingisugune kompleks eestlaste suhtes, et nad eestlastest peavad nii palju kirjutama ja ronivad kohalikku meediasse ja Sofi Oksanen on oma oma loomingus ikkagi eestlastele väga palju tähelepanu pööranud, et võib-olla neil on hoopiski mingisugune probleem eestlastega, miks nad peavad eestlastest kogu aeg kirjutama? Ei, ma arvan, et sellele mingit probleemi käitute eestlasega kirjutage soomlastest, vot see ongi meie häda, et soomlased kirjutavad eestlastest Eestist päris palju, sellepärast soomlasi käibki siin palju, eesti läheb neile korda. Meie peaksime Soomes kirjutama ka tunduvalt rohkem, sellepärast kui mõtleme, kui palju inimesi elab ja töötab Soomes, siis tegelikult Soome peaks meile korda minema läti lehelt kirjutatud Eestist rohkem kui meie kirjutame Lätist. See ongi meie viga, et me ei vaata üldse oma piiridest välja. Kui palju me teame tegelikult Rootsi ettevõtete elust nende ettevõtete ilus, kes määravad, ja meie elu siin suhteliselt vähe? Ega me ei tea tegelikult suurt, palju sellest, mis näiteks toimub Gazprom-is, sest kuigi see ettevõte ju valitseb kogu meie gaasiturg täiesti silmaklappidega kollandsi missioonist. Seal on seal päris hea küsimus, et millal me viimati nägime Eesti ajakirjanduses pika ja põhjaliku intervjuu Erkki raasukesele kes on ikkagi Swedbanki hierarhias väga kõrgel kohal. Nii veel, ütleme siis tema ülemusega, eks jah, aga iseasi. Aga iseasi, kas ta räägib midagi. Vot see on teine asi, aga see on jällegi ajakirjanduse küsimuseks see et ega siis raasuke sugu kaines aines eestlane, kes seal Swedbangas töötada. See oli niisamamoodi, on seal eestlasi tööle ja me ei pea rääkima ainult mitte-eestlastest, kes seal töötavad, et pigem hoopis rootslastest, kes, kes seal töötavad, sest nemad teevad otsuseid või hoopis mingeid Ameerika inglise taadid, kes omakorda rootslasi käsutajad. Ja see on minu meelest hästi oluline. Ja et see on natuke sama nagu mida ütles kunagi tuntud Saksa kirjanik Hans Magnus Jensen, kes ütles, et kui ta vaatab eesti lehti, on ta tunne just justkui Eestis. Arvatakse, et Eesti on nii suur nagu universum ja ülejäänud maailm on nii väike nagu pähkel. Et selline pilte moorus paistab vastu. Me ei ole justkui maailmale avatud, aga, aga, aga võib-olla on meie probleem selles, et, et rahvana me oleme nii väikesed, et me peame kaitsma seda, mis meil on ja seetõttu on ka see meediapilt, et kogu see kogu see kogu see ühiskondlik ühiskondlik vormistus sellises ringkaitses, et, et kõik, mis tuleb väljastpoolt, on paha ja me peame võimalikult palju kaitsma, mis meil siin endal Seesam, mille eest ja kuidas me saame kaitsta. Tirumise eest ei hoia enese mõju. Sellega, mis toimub, et. Ei, no millal siis kahepalgeline, sest minu meelest päris palju, et vaatame näiteks seda talendid koju ekse. Et kõikide lehtede esimestel külgedel öeldakse, et toome talendid koju. Et me vajame kõige nutikamalt paremaid eestlasi ja ajalehtede tagumistel külgedel, mõni ütleb, et me oleme saanud talendid välismaale saata ehk järjekordne jalgpallur on müüdud kuhugile klõbistada, mängib seal hästi, miks me sportlasi koju? Aga minu küsimus, need on kõige paremad talendid. Sellepärast, et neid hooneid, kuna me teame, nad valdavad siin. Me oleme õnnelikud siis, kui nad välismaal läbi löövad või dirigendid. Nii palju häid dirigente nagu Eestis tõenäoliselt üheski teises maailma riigis miljoni elaniku kohta ei ole ja, ja kui ma siin kõik talendikad, dirigendid koju toome ja tahame, et nad kodus oleksid, siis neil elu näitab või. Aga viimaste aegade sündmused on näidanud, et nendel Dirgentidel hakkab siin igav ja, ja see Eesti turg on nende jaoks kahjuks liiga kitsas. Asi ongi selles, et ega sa ei saa panna mingit saaksime sulgeda ennast ainult nii, nagu oleks Põhja-Korea ekse praeguseni Boliivias, kus sul on kapitali vaba liikumine, tööjõu vaba liikumine, sa ei saa panna kätt ette. Kui inimesele meeldib välismaal. Palun mingu. Ja kui ta on aateline inimene, siis tuleb mingi hetk tagasi, kui ta tahab olla eestlane. See ongi väga lihtne, ta võib ka seal välismaal olla ja Eestit propageerida sageli sem hulga parem muuseas kui, kui tagasitulek. Kui sul on keegi liitlane kuskil seal. Okei, sõbrad, tulen jutu alguse juurde tagasi, et kas siis Eestis Eesti suures päevalehes peaks avaldama lodila kiiret tõsi või mitte? Minu meelest kehtib siin üks reegel, et asju tuleb vaadata õunte pealt. Aitäh väga hea vastus. Vaadata loo enda pealt, et ei tohiks olla selline, et sellist autorit ei tohi avaldada. Minu meelest see sõltub ikka tekstist, mida ta tahab avaldada. Kui see jutt on mõistlik, selline solvav, vastik, kui ta on hea ja asjalik, siis olgu seal lodileviks kõik, keegi teine. Muidugi tuleks avaldada. Ja ma olen ka sama meelt et ei ole mõtet, nagu teha mingisugust musta nimekirja inimestest, keda me mingil juhul ei avalda, et. Saasta ei tohi lihtsalt panna lehte. See on minu meelest väga selge põhimõte. Samamoodi nagu mina oma ajakirjaniku töö, seal on lähtutud põhimõttest, et, et oluline on info, mitte see kellelegi päästma seda saan. See info oleks tõene. Aga kas seda nüüd annab, kodanik A või B-s ei omanud üldse minu jaoks tähtsust? Ja niimoodi peaks selle pärast lihtsalt rahvast teenima. Räägime nädalaselt kõige olulisemast teost sellel nädala kontekstis on, on päris palju räägitud, energeetikast väga põhjalikke arutelusid ei ole olnud, aga, aga kõik see, mis on räägitud, on, on küll märk sellest, et energeetika vallas tuleb kiiresti midagi ette võtta, sellepärast vastasel juhul, kui nüüd ei tegutsete, siis kolme-nelja aasta pärast on veel valusam ja rääkimata siis 10 aasta perspektiivist ja, ja energeetikaga seoses on see nädal toonud küll väga mitmeid olulisi seisukohavõtte ja, ja teemapüstitusi siin võiks kindlasti esile tõsta eilse Postimehe uudist kus räägitakse sellest, et majandusministeerium loobus rohelise energia tootjate kapitali tootlus tootluse kontrollist kuid soovib endiselt toetusi vähendada, sidudes need börsihinnaga, et see esialgne ettepanek et siin väga paljud toetused lihtsalt ära kaotada, see on tõenäoliselt need kalevi alla läinud ja nüüd püütakse leida mingisugune teine lahendus, aga aga tundub, et et valitsuskoalitsiooni suurim suurem osa Keskerakond on siin mingil määral siiski ennast kehtestamas, et Isamaa ja Res Publica Liit selle üsna üsna räige plaaniga, et taastuvenergia toetus lihtsalt ära kaotada, nendel, kellel on juba tootlus üle 10 protsendi, et see ei läinud sellisel kujul läbi. Aga täitsa õigel, minu meelest Reformierakond on võtnud siin selles mõttes mõistliku positsiooni, et vastupidiselt sellele, mis sa väitsid, nemad ei taha mitte kiireid lahendusi, ütlevad, et just rapsida ei tohi. Et siin tuleb nagu rahulikult läbi mõelda ja siis otsesel vastu võtta. Aga see Parsi pool on minu meelest rapsijad. Reformierakond on välja andnud tunduvalt mõistlikumad signaale. Näiteks kui ma vaatan, mida, mida siis ütles IRL septembri alguses ta ütles, et kuulge taastuvenergeetikatootjate kasum on liiga suur, me peame seda kärpima hakkama. Valija sai aru, et midagi toimub, et minnakse ärimeeste kallale. Aga siis tuli Ansip välja, ütles elektri hinda ei tõsta. See on tunduvalt selgem signaal valijale. Minu meelest Reformierakond on nagu selles imagole loogilises osas kindlasti võidumees olnud. Partsil oli teine ettepanek ka aktsiisivabastus suurtootjatele see ka ei leidnud. Peaministri toetust. Minu meelest täitsa selge, et mis on nagu aktsiisi mõte on see minge kauba piiram tarbimist piirata ja kui ma nüüd ei eksi, siis, siis elektriaktsiisi kehtestamisega kadus osa sellisest saastetasust. Põhimõtteliselt ta pidi nagu saastamissis karistama. Ja kui me mõtleme sisuliselt vaatame sellele asjale otsa, siis mida see kujutab? See tähendab seda, et need, kes rohkem saastavad, neid karistatakse vähem ja see oleks ju absurdne. Ja et mulle endale tundub, et nendes Eesti toimuvates energy energeetikaalastest diskussiooni joonidesse kas räägitakse hinnast, toetustest ja nii edasi, et tegelikult ta on ikkagi aastat nagu näed, sellised kaugemad eesmärgid, ehk siis see, et kui siin nüüd parts rääkis, et, et ehk kuidagi muudame revolutsioonilised taastuvenergia tootjate toetusi ja nii edasi. Tegelikult noh, peaküsimus on ikkagi see, et kuidas Eesti saavutab selle, et aastal 2020 on meil 20 protsenti energiast taastuvenergia baasil toodetud, et see on tähtis suund, kuhu poole liikuda, see on kohustus, mille me oleme endale võtnud. Ja nüüd teine asi, mis väga oluline on ikkagi see, et et kuidas ikkagi nagu kohaneda sellega või kuidas õlle valmis selleks, kui nüüd aastal 2013 käivitub Euroopa liidus Heitmelubadega suplemise börsid, kõik energia tootjad peavad hakkama ka ostma heitmelube oksjonilt ja maksma nende eest hinda. Aastaks 2020 peab olema 100 protsenti ostetud nendelt oksjonitelt ja ennustatakse, et üks tonn CO2 heitmekvooti hakkab maksma 15 kuni 20 eurot, mis tähendab, et kui me mõtleme, et teistes kulub ühe kilovatt-tunni elektri tootmiseks üks kilo põlevkivi, siis see tähendab juba 20 senti hinnale juurde. Samas Külli-Riin, kui sa siin ütlesid, et kuidas me täidame selle aastaks 2020, ma väidan, et selle praeguse toetusega me jõuaks juba paari aastaga soovitud tasemele, sellepärast et neid taotlusi tuuleparkide ehitamiseks on niivõrd palju, see on lihtsalt niivõrd kasumlik äri, et, et siin ei ole millestki nagu rääkida. Kui kui siin Tallinna Elektrijaama tootlus on 25 protsenti, investeeringud ja rohkem, siis see on on väga tõsine tootlus, nii et selle teemaga edasi tegeleda. Elektri hind, väga tõsine teema ja, ja kindlasti tuleb võtta ette samme, et elektri hind ei tõuseks liiga kiiresti, aga sellega tänase saate lõpetame. Tänased rahva teenrid olid Külli-Riin Tigasson, Sulev Vedler ja Lauri Hussar. Soovime teile kõike kaunist ja ilusat nädalavahetust.