Taas on üks peatükk Eesti kultuuriloos muusika ja interpretatsioonikunstis lõpetatud. 19. augustil suri oboekunstnik Hermantalmore. Tema ligi 87 aastat kestnud eluteest oli kogu teadlik osa seotud muusikaga pühendatud oboemängule ja õpetamisele. Pärit Virumaalt tuli ta ühes oma oboe mängukirega ja oma noore perega Tallinna. Ja juba 1940. 41. aastal mängis ta Estonia teatri orkestris. Samal ajal õppides ja 1944. aastal lõpetas ta Tallinna konservatooriumi Jaan hargeli klassis. 1941 kuni 75 see on 34 aastat, töötas ta meie riiklikus sümfooniaorkestris oboerühma kontsertmeistrina paralleelselt ka kõikvõimalikes ansambli koosseisudes mängides. Ja püsivana kuulsas Jaan Tamme nimelises puhkpilliklint petis. See on aastatel 45 kuni 52 kandis Eesti Raadio puhkpillikvintetti nime ja edasi 1952 kuni 72 Jaan Tamme nime. Herman Talmre pedagoogitöö oli seotud palju-palju aastaid Tallinna Pedagoogilise Instituudiga. Aga muusikul kõrgtasemelisel muusikul, nagu seda oli Hermantalmre, on tänapäeval šanss jääda omal kombel unustamatuks. Ja ikka kõlab raadios teadvustus oboesolist Hermantalmre. Ja see vorm on nagu kestev olevik. Isis kõlabki muusika ja tänases saates on oboesolist Hermann Kalmre. Kõneleb Herman Talmre kauaaegne kolleeg orkestris Rein Mälksoo Tahaksin rääkida Herman Talmrist paar sõna, mis mul meelde tuleb? Mina tulin sümfooniaorkestrisse, 65. aastal tundsin Herman Talmaril küll juba varem aga minul õnnestus temaga koos orkestris sümfooniaorkestris mängida üheksa aastat. Tean, et Talmar tuli sümfooniaorkestrisse. 42. aastal, mängis ka Estonia teatris sel ajal. Ja võib kindlasti väita, et temal õnnestus ka mängida koos väga tuntud endiseaegse eesti dirigendiks Olav Rootsiga. On teada, et ta mängis sellel õhtul krati etendust 49. aastal märtsikuus kooli Tallinna pommitamine, kus Estonia teatri sai pihta. Aga eks sellest pajatavad teised lähemalt. Töötas orkestris kuni 74. aastani, kus ta siis jäi? See oli yks tore periood võiks öelda 50.-test, kuni 70. nikkus sõrmattalmele oli esimeseks poeks oboerühma kontsertmeistriks politseis väga järelkasvu eest. Sõja järel, kus lakkusid paljud artistid välismaale, tuli orkester nagu uuesti taastada. Irma Kalmre võttis sellest agaralt osa. Ja kui ma meenutan perioodi, olin siis noor poiss, viiekümnendad kuuekümnendad aastad. Kolleegid, kes tema kõrval olid, oli puhkpillikoosseis, peaks ütlema äärmiselt tugev, kuhu kuulus ka Nende. Nende sekka kuulus ka Hermann Kalmre. Nimelt Juhan Kaljaspoolik. Esimene klarnet oli nii tugev isiksus, et nagu ma tean, sai tema isegi Helsingist lisatasu selle eest, et kui oleks Helsingis vaja eta, kutsutakse kohe. Mängima minu teada ühelgi teisel Eesti pillimehel sellist prioriteeti või privileegi pole olnud samuti klarnetirühmast sinna kõrvale veel Alfred Sikk, aastakümneid mängis väga hästi klarnetit oli meie orkestri juhtivaid klannetiste, samuti Aleksander Rjabov aga ka flöödirühm, kes istub oboerühma kõrval. Ewald Prouer. Väga tugev mängija, Arnold Sepp, flöödimängija väga silmapaistev. Nii et suured tänuga, meenutan neid vanemaid kolleege, kes siis valid puhkpillimängijate esiridades. Herman Talmerist veel seda, mina tulin noore poisina orkestrisse, kuidagimoodi sattusin tema tema tähelepanu orbiiti ja ta hoolitses väga südamlikult minu eest kohanemisega uues kollektiivis. Ja mänguga meil siis kuuekümnendatel oli raadiomaja esimene fuajee oli esimese stuudio ees olev fuajee oli väga avar, seal oli üleval kolm koroonalauda ja pingpongilaud ja orkestrile oli see ja mitu malelauda. Ja orkestrile oli vaheaeg, siis suure õhinaga mängiti väga aktiivselt nii koroonat, pingpongi kui, kui malet ja minul oli au olla vanema kolleegi Erna Palmeri juures nii-öelda, kus koroonamängus paarismängus mängisime koos. Helme oli ka muidu väga tugev isiksus, ta väga võttis südameasjaks kõik orkestri probleemid. Kell pillide muretsemist küll. Ruumide ruumide remont, raadiomaja nagu vajas saadimist. Olid probleemiks, et orkester peaks saama uued toolid stuudiosse, uued puldid, mis ka aja jooksul ka saadi, ka seal on Herman tald käsi mängus. Ta oli tüse, tüse, küllalt kaalukas mees, aga väga aktiivse liikumisega selle juures ja tema silm säras meeldivalt. Alati oli tal kellelegi midagi head ja toredat öelda. Mõju üldse ühel või teisel perioodil avaldavad orkestri, sellisele töömeeleolule ja sisemisele kliimale. Senised võitleksid juhtivad pillimehed. Sest igal ajahetkel on ju teatud juhtgrupp inimesi ja, ja see meelsus ja see suhe noorematega ja nii edasi. See ju muutub ajapikku ja sina oled ju näinud nii mõndagi. Ja mina olen näinud orkestri sümfooniaorkestris praktiliselt mänginud, nüüd osa võtnud 33 aastat, sellega on muutunud läbi käinud isegi võiks öelda paar põlvkonda, mina tulin noore mehena oma keskeas, kui kasvas peale uus koosseis ja nüüd juba vanemas eas kus orkester on jälle taas noorenenud, on tõsi, väga oluline peale dirigendi ja ütleme, juhtkonna töö. Et orkestris oleks teatud tugev gruppi ja see tihtipeale siiski kujuneb ja jääb see tugev grupp, mis vahest ei olegi suur, kuid, kuid kes vabatahtlikult kannab energiat ja hoolitseb orkestrikäigu eest, see on tal südamel. Ja see mõjutab väga noorte tulekut, kui neisse suhtutakse tähelepanuga. Praegusel põlvkonnal veidi teisiti nagu, nagu võimu võtavad noored ja vanemad hakkavad kõrvale jääma. See annab praeguses tuus töös tunda ja ja võib-olla mitte. Mängis ma mõtlen just seda sinu tulemise aega ja ja, ja seda sa ütlesid üheksat aastat kes tol ajal üldse tooniansid ja kuidas oli suhe dirigendile ja peadirigendina ja see kõik on ju see miljöö, milles milles Elmar Talmar ega siin viibis ja sellest õhkkonnast taastus siis oma oma pensionäri ellu ja võtta siit kaasa midagi. Ja viiekümnendad kuuekümnendad olid nagu Matsovi suure Bach. Peab ütlema kontsert ei olnud siis nii palju kui praegu. Praegu on igal neljapäeval sümfooniakontsert, siis oli nagu kaks kontserti kuus ja rohkem oli raadiolindistusi. Tol perioodil 50 kuuendad. Kuuekümnendat käis külalisdirigente väga vähe, kuigi mõned väga silmapaistvad. Aga ja 60.-te algul tuli Neeme Järvi peadirigendiks. See muutis orkestri õhkkonda ja meeleolu tunduvalt. Pean ütlema Matsoviga. Kuna sümfooniakontserti oli vähe, siis tehti proove rohkem kui praegu. Ja proovide käik orkistandile. Mõnigi kord, kui proove on kuidagi liiga palju, et nad muutuvad üksluiseks ja seal on vaja orkestrantide erilist närvi, et sellele Nendele pingetele, tekkivatele, probleemidele, muusikas ka mõnikord vastuoludele dirigendiga et nendele vastu pidada. Ja ikkagi säilitada emotsionaalset head taset. Neeme Järvi muutus 60.-te algul. Kohe töö võiks öelda, intensiivsemaks tuli kontserte rohkem. Hiljem lisandusid ka laupäeva õhtused Kvatro saated, mis omakorda lõid uue meeleolu orkestris sellega, et kui neljapäeviti oli sümfooniakontsert ta siis ainult reedene proov. Laupäevane proovija. Laupäeva õhtul läks juba Padro saade eetrisse kahe päevaga tuli väga kiiresti mobiliseerida ja olla suuteline mängima uut repertuaari hoopis teisi lugusid ja nii tihti esiettekande lugusid. Teame termal talve väga ausalt. Suhtlus oma pillimängude harjutas kodus palju, valmistades trusti ette ja ja igasse proovid tuli ta ikka väga põhjaliku ettevalmistusega. Mitte nii nagu mõnikord praegu, et ettevalmistus on veidi vähene või mitte väga põhjalik. Ma mäletan teda ka ikkagi kontsertidel siin kui olid just teosed, mis talle huvi pakkusid või tuli mõni dirigent, ma mäletan, kui kui Paul Mägi tegi Šostakovitši neljandat sümfooniat siinsamas kontserdisaalis siis ma kohe pikalt rääkisin pärast seda Herman Talmrega ja ja ta oli taolist vaimustatud ja, ja orkestrist ja tähendab, ta elas kogu aeg sellele muusikaelule kaasa oma oma vaikset kodust elu elades. Ja kindlasti peab ütlema, meil ka sellel perioodil, kuuekümnendatel oli tihe plaadistamine, pean ütlema. Noh, kui ma kaldun natukene veel lisale tihe plaadistamine ja, ja nimelt Moskva üleliidulise raadio tahtis, saadan linte Moskva raadiole, aga andis ka välja. Meloodia andis ka välja heliplaati ja kui ma nüüd olen vaadanud oma arhiivi siis me andsime igal aastal neli plaati. Meloodiaga meloodia firmalt neli plaati, põhiliselt eesti muusikast. Ja oboe on kord juba selline pill, mis tihti on tal soolod sees mis vajavad eriti artistil sellist tugevat hingelist küpsust, julgust, meisterlikkust. Herman. Tal oli ka meest, kes vahetevahel vaheajal pöördus dirigendi poole sooviga, et maestro, olge hea. Kas me ei saaks järgmisel tunnil, ma tahaksin seda soolo kohta veel kord mängida, et mul ei tulnud võib-olla päris hästi välja, et ma saaks seda lihvida, et ma tunneksin ennast mugavamini. Harva teevad interpreedid või orkestrantide niimoodi Hermanaga. Tihti tahtis veel ennast proovides proovile panna, et õhtul kontserdil või plaadistamisel oleks mäng nagu kindlam ja ja endal oleks parem tunne. Räägib Herman Talmre poeg Tiit Kalmre. Tiit. Mõtleme nüüd tagasi teie lapsepõlve ja teie kodu peale. Ma arvan, et niikaua kui teie mäletate oma isa, on ta olnud pillimees ja muusikamees ja austatud muusikamees. Aga missugune oli ta kodus ja kui palju ta tõi oma muusikaarmastust ja oma tööd koju kaasa. Tähendab nüüd, kui rääkida tema enda tööst Siis veel niipalju öelda, et pidevalt Nii enne tööle minnes kui töölt tulles ta harjutas iga päeva ja Küll ta kogu aeg niimoodi, et temal oli koguaegse oboe käes pidevalt. See oli kõik seoses sellega, et tal oli niivõrd palju tööd, ta mängis sümfooniaorkestris, siis ta asendust teatris mängis puhkpillikvintetti, siis kõik need proovid ja need võtsid tal tervede maja kogu aeg. Ega ta ei saanudki põhimõtteliselt vaba aega võimelistele. Nii et see oli ikkagi elus, oli eelkõige muusikale pühendunud. Aga kasta teid lapsi, neid oli kolm, kaks õde ja Tiit, teie, kas ta teid paniga mängima või? Selles mõttes jättis teile vabad käed, et te võisite ise valida ja minna, sellist sundust ei olnud. Kuivõrd mina hakkasin viie aastaselt klaverit mängida? Ise ma ei mäleta, kas ainult pandi mängima, kui ma tahtsin ise Mäkides, seda ma ei mäleta. Aga meeldis see. Ja no niipalju võin öelda, et vanem õde Anne, tema õppis klaverit. Aga noh, tema õppis niimoodi vähe, ta nagu oma oma huviks mängis tema õppinud kuskil noh, et laste muusikakoolis muusika koos tema. Ja mina mängisin klaverit. Niimoodi, et isa viis meid siis klaveritundi. Me elasime roo tänaval ja sealsamas ristiku tänava nurga peal. Elas vana kuulus viiulikunstnik härra pall. Ja vot tema tütar Ale mõla, õigemini mõlemad tütred olid minu klaveriõpet vanem tütar kui see keskmine tütar, kolm tütart oli minu mõlematest mulle klaverit. Kuna siis oli noh, kas niisugune kord või seadus. Et puhkpillimängijat ei tohi enne manustada 11 aasta 11 aastased, ma läksingi laste muusikakooli Tallinnas. Poed, poed ja poed, läksin õppima. Ja seal ma õppisin, kus oli neli aastat, nii et muusikakeskkooli siis ma läksin juba 65 ja 68 lõpetas selle muusikakeskkoolis. Siis klaver, meil oli kogu aeg, nii et Laar pidi olema kõrval see nagu teine aine oboe kõrval. Sümfooniaorkestris mängisin 60-ga kaheksandast aastast kuni 75. aasta. Isa läks varem pensionile, siis meil oli vahepeal jälle konkurss sinna koha peale. Ja siis ma olen nagu kontsertmeistri ravimist olemiseks. Ja seda ütlevad kõik muusikud, et et Olmre poeg läks asjata ära selle eriala pealt. Et ta oli nagu loodud selle peale, et aga kergesti ja hästi tuli see kõik. Aga noh, see on nüüd nagu teine lugu, miks te ära läksite? Kuidas isa sellele vaatas? Tema oli ju ikka oma elu. Selle peale, et ma ära läksin ja No eks tema arvas muidugi raske, ütle. Mulle ta ei näidanud seda nii välja. Aga lõpuks ta sai aru. Tähendab noh inimestele naad teised probleemid ka muidugi mingid motiivid just et. See oli täitsa tegeleda selle juhuse asi, see oli 17 veebruar, 75. Kirjutasin nii nautida lahkumisavalduse. Solvavalt. Jõudsime töölevõtmise aalses. Ma isegi imestan, kuidas ma suutsin nii järsku järsku selle pöörde teha ilma iga igat ühte ette hoiatamata, aga ma ei tea. Tähendab, see seal olid omad tingimused ka, kui ma tööle läksin. Esiteks korteri tingimus. Ja no rahalise poole pealt saade. Seal oli ka noh, kui nii võtta ikka. Palgad olid kaks, kolm korda. Aga kui me nüüd isa juurde tagasi tuleme, kas isa ikka õpetas pilli mängima, kas isa kontrollist kas ta nagu panipaika Lisapõhiliselt õpetaski seda asja sellepärast, et see, mis ma koolis õpetasin, minu meelest õpetaja oli mulla nagu õpetaja pidi koolis olema, aga, aga põhitöö ma tegin ikka kodus ära kõik, selge seal ikka isa näpunäidete järgi seal, kes nagu ettemängimine. Aga Tiit, rääkige, kas teie juures kodus käisid ka tema need ansamblikaaslased kvintetti, sõbrad, kuidas teie see kodune elu oli, kas see oli seltskondlik sest isa niimoodi ütleme väljaspool ta oli väga seltskondlik inimene väga avatud ja, ja lahke loomuga. No ma ütlen otse välja, tähendab kodus, kodus oli ta nii palju aega, et harjutas kodus, ta pidevalt harjutas ta kvintetti tööd nii palju ja tema harjutas oma sümfooniaorkestripalasid täpselt samamoodi. Tema, temal oli vajaduseta pidised hääletama. Ta ei saanud kunagi niimoodi, et ma lähen ükskõik kuidas seda asja mängima, ta pidi selle ära harjutamine. See on lihtsalt väljapääsu, ei ole teistsugust ja kodused tööd, noh sellepärast ma ütlengi, et ei taha isa kohta midagi niisugust öelda, aga tema pühendas kõik oma elumuusikale. Niisugune kodutöömeeste nagu ei olnud Mida ta armastas, armastas ta süüa, armastab kalal käia, armastas laiatööd, armastan lugeda. Mittesaajana Ta oli ainult ainult ringis, Willina hommiku tõusis üles, läks tööle, õhtul tuli, harjutas, läksin deti proove ja õhtul õhtul tuli jälle koju ja siis jõudis ööl mängis midagi, noh kui tal oli vaja midagi jälle selle video videotöö, ma ütlen ausalt ära poel on niisugused trostikesed, eks ole, mehega mängitakse huulikud. Kui näiteks isal oli kaks, kolm karpi, temal oli üks kartmisele oboe sees käimisega üheksa, kolm tükki. Siis tal oli nisukene, kümnene karp, kus olid nisukesed, mis võtab ja mängib tagavaraks kogu aeg, ütleme noh, ma ei tea, vot reserv jooksev reserv ja siis oli veel niisugune 20-le Pikarkuses, no ühesõnaga, sa oled toorikut sees ja tead, hakkas nendest nagu tegema. Minul see samane kolmene kark kestis kaks aastat. Ütlen ausalt ära. Mul ei olnud mitte midagi selleks teha, tähendab selle temal minu trosside tegemises mingit muret ei olnud. Tegi, kui ta tegi ühe valmis ja siis mulle sobis sellega, mina mängisin nii, et noh, seal juba tükid tulid küljest ära, mängisin. Aga nüüd mul tulebki uudishimu, et mis pillidel te mängisite tähendab, mis päritolu, kus meistripill on poed, on kõik meistripillil või Anule, tookord oli hooldefirma pillid. Mis saab Isabilist nüüd? Isal on sama pill, tähendab millega tema kunagi mängis, mitte see, millega ta orkestris mängis sellega, millega mina, millega mina õppisin mängima ja see temale, kui ta jäi tema koduse õieti alles alles, kus nad ikka panema, kuigi siin ei tähendab, selles mõttes juba juba käidi küsimus, tähendab, taheti saada seda prantsuse, prantsuse kooli, millega seda, seda ei ole, ei ole, ei ole. See oli raadiopill. Saksa süsteemi. Kuidas ta noote hankis, sest see periood oli? Tähendab nootidega oli niimoodi, et tähendab temal oli väga hea sõber Soomes Sibeliuse akadeemia professor Asser tibile. Ja muidugi sealtkaudu tema seal väga palju nootamale. Ja sealtkaudu sain minagi väga hea kooli. Tänu sellele. Aga nüüd hiljem küllalt pikka aega ta jõudis olla kodune ja pensionil. Kas tal oli selliseid erilisi hobisid või erilisi kiindumust? Tema pension seisis jälle täpselt vanade pillimängimisest, ta mängis Kalevi orkestris ta pidevalt mängiski Willi, noh, ma ütlen, et viimased, viimased viimased ütleme kaks aastat mööda nagu see kaleviorkester koondate ära, nagu seda polnud vaja üldse noh nagu meil kõiki asju enam ei ole, mitte mingi midagi pole vaja, ainult tehakse suurt raha. Isetegevus kõik see nagu pole, tähendab see kultuuri. See mõjub väga tugevalt mööda. Sellest, kui palju on tulnud nisukesi, häid pillimehe, sealt isetegevusringide samamoodi, mida muidu üldse ei teatagi, niukse inimese ja mõned mõned, mõned pole üldse õppinudki koolis, pilli mängivad veel paremini kui professionaalid. See oli selline lai aluspõhi Täielik ja ta ei saanud selle pinna pealt ära astuda, noh, ta oli niisugune inimene. Pidevalt sellega tegeles, mina olen niisugune, et aga igasuguse asjaga tegelenud, aga praegu ka pilli kätte võtta ei, pole aega. Kontsertidel täite. No väga aru, väga aru, tunnistan ausalt öeldes väga harv Aga Velli mängin kohe vaja ikka mänge. Teie peres ka ei tule pillimeest edasi. Nii et nagu sellega Talmrete muusikaliin lõpeb. Ma ütleksin niimoodi, et, Poeg mängisin proovis klarnetit, aga ma ei tea, noh, ei ole vist soont selle peale. Nii et sellega meie ring lõpeb ära. Kahju muidugi väga kahju. Härra Robert Kasemegi. Meie tänane põhjust siin istuda on ühtaegu kurb ja ühteaegu on see Ma ütleksin, filosoofiline, me mõtleme lahkunud Hermantalmrile. Aga see kõik, mida tema jõudis teha, endast maha jätta, see on ju üks osa meie kultuuriloost ja selle tõttu me ei saa sellele vaadata mitte kurva pilguga, vaid vastupidi on põhjust olla rõõmus selle üle ja on põhjust tõepoolest teda meenutada ja temast rääkida. Ja ma palungi, teie olete tema pikaajaline kolleeg. Ma ei tea, kas te olite sõbrad, et võib seda nii nimetada. Aga te teate jutustada meile temast, meile, kes me oleme natukene või, või kes rohkem, kes vähem nooremad ja kelle jaoks ta on juba nimi ja müüt. Ma olin tema kolleeg, aga me olime ka sõbrad. Ja meie tihe kontakt algas 1950. aastal. Ja sellest ligi pool sajandit tagasi. Kui nüüd kuulusime ühte orkestrisse Ütlesin no nisust, loomingulistel hetkedel kuulusime ka orkestri kunstinõukogu koosseisu ja tegelesin natuke sotsiaalsete probleemide lahendamisega. Ametiühingu juhtivad tuumiku koosseisus ja olime niuksed, aktiivsed inimesed. Muide, talve on minust vanem küll oma oma, siis kuus-seitse aastat. Aga, aga üheealised olime me sellegipoolest. Ta kuulus tolleaegses orkestri raudvarasse. Kuhu kuulusid ka teised nimekad pillimehed seal nimetan tema heakaaslasi või, või peaaegu eakaaslasi näiteks Juhan Kaljaspoolik. Kes ka orkestrivaheaegadel istusid hoolega puldi taga ja, ja viimistlesid neid raskemaid kohti ansamblimängus ja soolokohti. Et see töö pidi andma ainult häid tulemusi ja tema oli üks selline entusiast, kes kindlasti võttis partii koju, harjutas seda ja harjutas mitte üksi, vaid oma rühmakaaslasega alati. Noh, ansambli üldiselt ta oli ka üks niisugune aktiivne tegelane, kes, Orkestri puhkpillikvintetti koosseisu ja nad andsid kontserte, lindistasid hiljem sellest ansamblist kujunes Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett ja ta mängis seal oma paarkümmend või üle 20 aasta solistina. See kõik oli niisugune, niisugune suur andumus muusikale ta, ta oli tõepoolest üks entusiastlik pillimees. Temaga ei olnud võimalik kunagi lõõpida, vaid kui jutt tekkis, siis rääkisime tõsiasjadest ja selge selge pilguga, ilma ilma tagamõtteta ja ilma noh, niisuguse kergema jutukalduvusega, nagu seda tihti juhtus Raadio estraadiorkestri mängijate seas, kus mindi kokku ja hakati rääkima rohkem, mis juhtus kellega mismoodi keegi osava suuga midagi nöökas tõmbas naat selline oli selline oli siis talve erinevus teistest pillimeestest tema kohta ma võiksin veel ütelda, et ta oli väga tõsine mees, ses mõttes, et ta ei olnud jooma kalduvusega seltskonnas oli temaga lõbus olla. Ma mäletan, üks viimane suurem koosviibimine oli tema 70. sünnipäeval mäel, kus tal oli aianduse teel oma suvila, kus ta veetis kõik suved. Ja siis selle nähe raekojas, nõndanimetatud see hoone, kus mähe rahvas nõu pidas ja kus kokku tuldi, kui oli vaja midagi arutada. See maja oli täis sõpru küll muusikainimeste hulgas, küll üldse kultuuritegelasi, mujalt ja sugulasi ja me olime seal nii. Kuulasime tema kontserti, ta oli äsja lindistanud selleks puhuks ühe niisuguse programmi kus meil oli rõõm kuulata veel tema niisugust klassikalise muusika esitamist. No mis ma veel ütleksin, tema suhtes. Ta oli. Ta oli väga professionaalne mees, kes praaki ei tootnud. Ta oli väga osav prosti tegijaga, tegi oma hobuele, ta tegi väljagi neid. Ja ja pedagoogina ta andis alati nõu neile, kes tulid tema juurest küsima. Kuule mul on probleeme, mismoodi see õieti peaks olema, kellel oli puudulik eelharidus või kes oli täitlejana tulnud muusikasse ja hakanud seal edasi? No üks üks neist oli Evald Vain, kes oli erialalt hoopiski vioolamängija lõpetanud keelpilliga konservatooriumi, aga hiljem mängis oboe. Ta käis ikka Hermanni juures küsimas, et kuule kui mul on raskusi selle kõrge registriga, mismoodi sina lahendaksid selle ja mäletan ka Talvet, kui ta tõepoolest demonstreeris seda vabamängu, kus tross ei pidanud olema kindlalt haaratud igast kandist nagu klambriga suu, vaid kus ta mängu ajal võis seda libistada suunurgast teise poole. Ja mäng ei kannatanud selle all. See on nii imelihtne. Jaan hargel, kelle õpilane ta oli? Vanasti noor lõpetaski konsultooriumi, hargel oli ju ka üks niisugune imepedagoog, kes võis flööti Soboed saksofoni ikka juhendada. Et tal oli niisugune ühine nimetaja, pillimäng on kõik ühise mõistega siin, siia tuleb suhtuda loominguliselt ja mitte otsida seal mingisuguseid kõrvalteid. No vot, see oli üks niisugune, tema tohutu niisugune kindel veendumus koolilist aluste suhtes, kui meil oli oli otsa-nimelises muusikakoolis Heldur Värv, olime oboe õppejõud, värv oli ka hargili õpilane. Nii alguses, hiljem ta lõppedes artrik juuksuriklassi. Kui värv oli, oli niisugune kinnine mees, ta väga palju ei levitanud, ega ta just nagu minu meelest ta isegi rääkis kord sellest. Ega ma päris kindel ei ole, ma ise tean, aga ma ei tea, kas ta sobib testile ja siis, kui otsisime uut pedagoogi, kui me värv ootamatult suma läbi lahkus siis oli meil arutelu osakonnas, et kas me võiksime kutsuda ehk võib-olla Talvre neile juhendama noori, sest ta on ju suurte kogemustega ja me pöördusime pöörduseni tema poole, kuid Nerman ütles, et ja ma ei ole päris terve jalaga probleeme, mul käimine raske ja ja ma ei võtaks endale niisugust pidevat kohustust. Ja, ja siis me loobusime muidugi sellest ja ei tülitanud teda enam. Aga, aga ta tellitas ennast ise sellega, et ta ei loobunud veel pillimehena mängimast orkestrites. Ta mängis palju aastaid Kalevi puhkpilliorkestris, kus oli samuti solist, kus ka tema oboe selge kõla kostis välja soolo partiides. Nautisime seda. Ma nii kohtunud siis enam mainisin tema üksikuid soolosid teostes, mis mulle meelde oli jäänud ja mis ka temad tähtpäeva puhul tuli raadioprogrammist üks kus mainiti ka, et soolopartii, esitas Meie tänane sünnipäevalaps. Ma meenutasin seda ja rõhutasin seda momenti veel ka oma tervituskaardis ja ta jõudis minna, tänada vastugi veel, et aitäh nii meeldiva kaardi ees, sa kuulasid, jääd sa veel mäletad ja nii edasi. No missugused on minu suhted temaga? Ma kriipsutasin, kriipsutasin veel alla tema majandamise niisugust oskust, et tal oli suvila mehel ka mina olin mäekas palju aastaid. Siis kohtusime seal ja talle tundidel ta talvel ta käis ikka suusatamas ja siis ta tuli suusatamast leni värske, käis seal, mehe metsad olid seal küllaltki avarad ja suusateid oli seal palju. Kas sa tead, kui ma üks tund aega käin ja teen niukse suusamatka? Ja kui ma sealt tagasi tulen, missugune söögiisu mul on? Ma ütlesin, kuule, aga sula, seda kaaluennigi palju eino alul ma võtan selle maha. Suusatamisega ma higistan, siis ma pesen, elas ja dushi. No ja siis muidugi on mul põhjust ka süüa, söögiisu on hea ja ja ma ei karda, et ma liiga lisan oma kaalule juurde. Tõepoolest, ta oli ju väga terve, alati terve, mina ei mäleta, et kunagi oleks haiguse pärast kusagilt puudunud. Aga noh, aastad üle 81, kaks, kolm, neli, viis rohkemgi aastaid muidugi hakkasid tekkima tasakaalutlused ainevahetuses ja närvikava võib ka olla juba kulunud, mis omakorda soodustab igasugu no niukseid, haiguslikke momentide teket. Nii kui ma lehest lugesin, et lahkunud on Herman talve Kus ma üldiselt püüan kivi viibida rohkem kui linnas? Mul oli seal küll kohustus, sel päeval ma pidin sealse orkestriga midagi tegema ja kaasa minema, aga ma otsekohe loobusin sellest, sest mul ei olnud võimalik puududa tema ärasaatmisest. Ja nii ma siis ka nägin tema viimast rahupaika. Ja oli. Hea meel kohtuda tema perekonnaliikmetega abikaasaga, kellega me oleme ka väga head tuttavat sama kaua aastaid ja tütrega ja nii edasi. Selline on minul nüüd temast jäänud mälestus kuni kuni ma meil on ja ma usun, et ma saan temast rääkida veel paljudele noorematele generatsioonide üle, kui on tegemist oboe mängu. No niisuguse õpetamisega mina muidugi sellega ei tegele, aga ma näen noori, kes õpivad Ooetja ja meenutan oma mälestusi siis kuidas oboe küla peaks olema klassikalises käsklusi kooli läbi teinud.