Tere õhtust, selle nädalapäevad on täidetud, džässmuusikaga käib ju jätskaar ja seoses sellega on kena meenutada üht Eesti säravat ansamblit oma 40 aastat tagasi. See on oli kvartett Tallinn, Tartu ja selles kvartetis mängisid siis kaks pillimeest Tartust ja kaks Tallinnast, Tartu poolt esitasid Rein Marjuetti, Ott Ojavee, Tallinnast tulid Aleksander Rjabov ja Andres astel ja tänase saate sissejuhatuseks kõlas Kirchner laudune päev Londonis. Rein Marvet, tõesti, kui see ansambel tegutses, te olite paljudele noortele eeskujuks iidoliks, aga kes sinul oli omal ajal ees, kus ja kuidas džässi juurde jõudsid? Ma ei oska öelda, aga see oli niisugune huvitav aeg pärast sõda, Polnud raadioid isegi ja nii edasi ja ja mingipärast, kui ma meenutan, siis minu tädimehel oli imekombel keldrisse peidetud alles jäänud raadio ja kui me sattusime nii paar korda aastas perekondlikel tähtpäevadel, mina ronisin vaikselt raadio taha ja hakkasin kruttima teda. Ei, ma kuulsin miinust imelist muusikat, mida ma jäin nii nagu kuulama ja siis tulid mu pedagoogilist vanemad ütlesid, miks sa, poiss seda kuulates on džässi on paha. Ja see oli niisugune väike meenutus, aga ma täpsustaks ühte asja, et Tallinn-Tartu sündis natuke teises koosseisus. Nimelt esialgu olid Tallinna poolt Aleksander Rjabovi, Eri Klas, aga natukene hiljem muutus see koosseis asendas teda nüüd juba kadunukene Andres astel. No vähemalt ajalooline tõde nüüd paika pandud. Aga räägi siis natukene oma käekäigust edasi, see keelatud vili on ikka magus. No loomulikult, keelatud vili ja eks ma tol ajal õppisin Tartu muusikakoolis ja. Ma olin niukses toreda õpetaja, õpilane. Aleksandra sarv. Tali, fantastiline klaveripedagoog, niukene, aus kommunist, ma ütleks. Ja tema, aga tema õpilastest miskipärast paljud läksin, kuid tema seisukohti vaadates nii maailmavaadet vaatad siis aia taha. Tuletame meelde, kes on tema õpilased olnud, Jaan Rääts hakkas moderniga tegelema, Jaan kohaga ei tahtnud mitte väga nihukest korralikku muusikat teha. Noh, mina olen väikevend, sest mina läksin teisele alaleaist tuletamine nihukest meelt, meest meelde nagu Mart Lille näiteks ja ja eks ta nii läks kooliajast pääle ja. Aga õpetaja andis vist korraliku aluse klaverimängule kahtlemata sellepärast et mäletan nüüd hoopis hiljem ost ajast, kui minu tütar õppis praeguses reaalkoolis käis muusikaklassis ja klaveritunnis ka ja kui ma tema klaveriõpetajaga rääkisin ja oli juttu ja et mina olen Aleksandra sarve juures õppinud süstemaatiliselt oi jummal, et see on peaaegu nagu jumal taevas või. Tartus oli omal ajal ju väga tuntud ja teatud bigbänd Harlem. Ega ta nüüd bigbänd polnud, polnud päris, ta oli niisugune vahepealne koos Rootsi koosseis rohkem, nii nimetati jah, kuna sel ajal liikus palju niukse Workestratsioone, midagi hakkas juba nagu raudse eesriide vahelt natuke prao vahelt sisse imbuma seda ideoloogilist mürki ja no tõesti oli palju orkistratsiooniseli koosseisud NUT Tallinnas oli selle seal täpselt samasugune oli sel ajal Horres arretseigeri koosseis talis lõunaklubis, eks ole, üks asi on nagu noh, ütleme niukene, väike bigbänd, kes mängib nii-öelda valmis orkestratsioonide järgi, aga meil oli siis igasuguseid väiksemaid koosseise ka, kellega me siis tegime ühte koma teist. Ühesõnaga, sel ajal oli niukene tahtmist palju ja ega seal Tartus nagu rohkem paljustad sassi elu vist ei olnud, kui nüüd õieti meenutada, no siis tuleb meelde veel niisugune mees nagu praegu ikka üsna tuntud kunstnik Heino Mikiver, temal oli kahjuks niukene Dixilandi moodi koosseis, aga rohkem ma ei oska meenutagi. Ja ausalt öeldes ega hilisematest aegadest ka ei oska meenutada, ma ei tea, ega ma kellelegi liiga ei tee, aga mulle tundub, et see Tartu džässielu ei ole nagu kunagi eriti tugevaid jalgu alla saanud, vist nüüdismaalehest lugesin postimehest, et on seal mingi noorteorkester, suur bigbänd, tekkinud kõvad, nii et ikka vist võib-olla hingitseb asi. No jumal tänatud, sest vaata sel ajal, kui nüüd see oli mõned head aastad tagasi ikka kui Aivar Mäe oli noorem ja korraldas neid bigbändifestivale siis oli imelik vaadata, et igast nurgast tuleb välja, oli küll Raplast ja Valgast ja Võrust ja aga ainuke koht, kust ei olnud pigmendi, olid Tartu oli küll tõesti üks niisugune pisikene noorte koolipoiste Dixilenud, see päästis siis Tartu linna ja minu sünnilinna au ära kümnendas keskkooli juures, kus te, kust sa ju vist oli jah? No vaata, kummaline on see, et džässmuusika on kuidagi eestlastele hinge omale, vaatamata meie rahvalaulu sellisele rahulikkusele. Jaa jaa. Toilisega aga mäletamivad enne seda olid suured džässikontserdid Estonia kontserdisaalis ja pärast seda ta tegutses Tallinnasse. Swing klapp millal sinul tekste esimest kontakti Tallinnaga nagu. Tallinnaga õieti tekkisid kontaktid ka siis, kui juba hakkas, olime tudeng, tegid sedasama harule, keda sa meenutasid, eks ole ka sellest ajast peale, kui me olime juba Tartu Ülikooli tudengid, enam-vähem mõni meist oli kah EPA tudeng. Aga siis, eks me kuulsime ka, et Tallinnas toimuvad mingid asjad, sel ajal teid keegi ei julgenud festivali millegiks nimetada, mida ma mäletan, tehti vaikselt kuskil kassal Estonia proovisaalis üleval filharmoonias või kuskil ja neid nimetati lihtsalt üle vaatusteks sel ajal. Eks me siis üks aasta see oli, ma arvan, et 56 otsime ette poisid ja sõitsime sinna kuulama ja ja järgmine aasta võtsime julguse kokku, tulime ise ka. Võib-olla oli see nüüd natukene 55 ja 56 või nii, aga noh, umbes nii oli ja ja siis me tulime ise ka ja noh ega me hätta päris jäänud, siis saime hakkama. Aga noh, niisiis edasi me oleme nii kaua, kui need asjad toimusid ja niikaua kui sai üliõpilane oldud ja ikka Tartus tegutsenud, siis me võtsime kõigist neist üritustest osa ja hakkasime Tartus ise ka korraldama, nii et sel ajal oli kaks jazzi üritust Eestis aastas ikkagi see oli siis kevadel oli see Tallinna oma, jaa-jaa, detsembrikuus tavaliselt olid Tartus. No nii kaua, kui see korralikult ära keelati, noh see keelamine käis ikka mitu aastat, Windows ei saadud ikka õieti pihta ka, lõpuks leidus siis üks niisugune mees, kes siis asjad ära korraldas. See oli muide jah see niinimetatud kuidas siis nimetati komsomoli Moskva sekretär show, ma kuulsin seda hiljem takkajärgi. Kuidas asi käis, näiteks viimane Tartu festival, noh, me nimetasime siba festivaliks džässifestivalil ei tohtinud nimetada, aga džässmuusikafestivaliks kuidagi natukene võis. Aga noh, siis nagu selgus, lihtsalt tuli seesama tuntud prints Albert ehk Albert lauskandis ette poisid ära lõpetada see jamps. Ja noh, mis seal teha ja tuligi ära lõpetada kaitsjale partei ja valitsuse võimu vastu ei saanud, aga siis ma hiljem kuulsin, kuidas see käis. Mina ajas Moskvas asju tuntud mehega, kes praegu on hästi tuntud, kes vene televisiooni vaatab ja sealt džässi saateid vaatab, seal vilksatab ikka. Kui ma helistan siis temale, et nii, nüüd on kõik läbi, et anna nüüd ära, kelle poisid sõitma ei hakkaks, siis meil öeldi, et komsomoli keskkomitee keelas ära. Tema helistab mulle tunni aja pärast tagasi. Ma tormasin komsomoli keskkomiteesse, mitte keegi ei tea mitte millestki. Noh, nii see läks ja jäigi, aga mõned aastad hiljem ma sain ühe mehe käest, kes oli Moskvas, oli siis juba ise Moskvas aspirantuuris ja tundsin seal igasuguseid tegelasi, kes džässi tegid džässi ümber tiirlesid ja siis üks mees mulle ütles, et sa rin pöördusite vale mehe poole. Siis sai üks mees seal nagu võimule, kes komsomolialal töötas, aga ta aitas näiteks esimest korda moskvapoisid Varssavisse Tšašemburile ja ja siis tema nagu tuleb välja, et organiseerisid tema tegelikult teadis, et seesama kodanik siis sov helistas mingisugusele Junsule sinna komsomoli keskkomiteest ja käskis helistada kohe partei keskkomiteesse. Et ära keelata niisugune hirmus ürituse, noh, ja siis muidugi sedasama vagadunute. Albelaus võttis valveseisaku ja põrutas too asjapaiku asju paika panema. Aga noh, nii kaua me tegime seda kogu aeg, ametnike üliagarus, test võiks palju rääkida, pole nii palju aega. Ma ei taha nüüd nimetada, aga näiteks üht tore inimene, kes hiljem isegi võttis siin Eesti vabariigi uuel ajal poliitilisest elust osa ja sel ajal oli komsomolijuht ja kuidas ta siis oli, kunagi tulid toredad inimesed Tallinnast näiteks komsomoli, mingi seminarile see oli, nojah, see oli siis, kui lift toimub Tartu viimane džässifestival, mis veel toimus ja mis aastal see oli 60 61 toimus veel Tallinnas, aga 61 sügisel või detsembris juba Tartus keelati ära. No ja siis teatas, et seal oli arutatud ideoloogia tööd. Oli öelnud, et mis, mis me räägime, et meil on kõik ilus ja korras ja kuhu seda siis kargas üles, noormees, võtke silmaklapid eest ära. Teie, siin nii-öelda räägite, et teil on kõik korras, kas te teate, mis praegu Tartus toimub, mingid pruun särklased korraldavad mingisugust džässifestivali. See on praegu lugupeetud inimene, muide improvisatsioon Rootsi rahvalaulu Imerus värblanud teemal. Aleksander Rjabov, Rjabovi äss, Eesti Benny Goodman. Heal lapsel on ikka mitu nime. Ütle, kui sina kohtusid Tallinn Tartusse selliste toredate muusikutega, milline oli sinu tee enne? 49. aastal, siis ma hakkasin mängima sünklappis ja mängisin kitarri. Üldiselt ikka Eesti ilmselt ikka meie jätsi ema, Uno Naissoo või jätsi isa, või kui ta tal on, nimetatakse tema tema viis mind ikka jätsi jätsi juurde. Ja swing klapp oli tõesti üks akadeemia omaaegne sees ja tõepoolest oli, seal oli nii võrsunud ikka palju palju muusikuid. No ise, Uno Naissoo ja Peter Saul mängis sealt Ülo Vinter ja Heldur Karmo, kellele Karmo, kes, kes tegi Uno Loop, Uno Loop hiljem Herbert rutadega Royal ja Herbert puutub ja et see oli, see oli tõesti üks suur laboratoorium muusikuid koledal koledal ajal, kui kus sõna džässi kasutati, peaaegu ma ei tea. Täna mängid džässi, homme lähed. No ja omal ajal öeldi Venemaal veel paremini, kes täna mängib džässi, see reedab homme koduma. Nimelt aga räägi natuke täiesti selles sving klapistes sellestile palju räägitud. Te saite kokku haruldaste muusika üle, ega sel ajal ju ei olnud plaatide, pidite raadiot, kuulame kõike muud ja no õnneks selles ansamblis oli veel üks niisugune fenomenaalse mäluga absoluutse kuulmisega üks mängija Ustus, Agur. Ta mängis viiulit ja sõna tõsises mõttes Tauli. Oskas. Väga kiiresti maha kirjutada, siis tõepoolest siis ei olnud magnetofoni ja tuli raadiost kuulata ja siis ja järgmine kord juba üks üks proov proua kahe proovi vahel, ta tegi juba juba jälle üks või kaks lugu, mida me saime siis niisiis õppida ja esitada. Oli sel ajal juba omasele tippu minetanud, tulid teised voolud ja Uno Naissoo oli ju selle lääne Gost rannikust selle muusika kuulaja, eks ole. No seda küll jah, aga, aga selles swing, klapi olemasolu ja, ja, ja võib-olla eesmärk ikka oli, oli kõigega svingi propageerimine ja nimeta nimetame seda, et 49. aastal oli esimene esimene niisugune muusikaline kokkusaamine. Too tolleaegse. Big bändiga või kuidas seda nimetada? Ta oli, ta ei olnud täis täismõõtmeline bigbänd, see Mikid, ja nendega oli siis kohtumine. Mis, mis toimus seal vene tänaval, Vene tänav kolm seal operatsiooniklubis, meil olid kogu aeg valve väljas, et kui kui ikka tulevad peale, siis Loeme raamatuid või vini, vot see ja semi, mida hakati nimetama nagu esimeseks festivaliks. See oli 1949. Isegi natukene varem, kui esimene džässfestival toimus Newfordis. Aga on sul meeles, mis te mängisite toona? Seda ma ei oska isegi öelda, ma tean, et sissid pääl seda miki Mikisid juhendas Ülo Raudmäe. Põhimõtteliselt mängisime ikka nii ei, kas neid lugusid, mida me oleme õppinud ja mingid mängisid ka oma oma repertuaari ja ja see oli väga niisugune tore, tore, tore kohtumine. Aga nagu juba öeldud, Bennikonnal oli sinu ikka suureks eeskujuks, siis, siis loomulikult no siis ma alles hakkasin klarnetit õppima, teised ansamblid, ehk seda, kui jah siis siis nagu sai loodud ansambel metronoom. Ja see oli juba nagu minu eestvedamisel ja sellega me 57. aastal ikkagi sellise ülemaailmsel festivalil tolleaegsete juba populaarsete solistide, nagu Kalmer Tennosaar ja Heli Lääts ja. Nii tulite kilbiga tagasi, te saite hõbemedali seal? Jah, jah. Kuskil 58. aastal siis tekkis. See oli tegelikult Marveti Rein Marveti. Niukene idee luua niisugune ansambel Tallinn-Tartu kaks mängijat tulid Tallinnast kaksis Tartust. No ja siis märkimisväärse tulid, 58 59, muusikapäevad nõndanimetatud tulid suurejooneliselt tegelikult suurejooneliselt festivalid, muusikafestivalid, kus esmakordselt juba 58. aastal siis tuli nagu seal seest Dixelenud Neeva. Tema oma esi esimene esinemine oli tal just Tartus seal Karali hobi eesotsas Rajoviga, need olid ilusad üritused. Aga ega sel ajal ju ei liikunud, näid nootide peetika kuulmise järgi valad äratama, jah, Tallinn Tartus. Ikka siis juba oli õlid juba magedofoniteedi, siis juba sai nagu magnetofonilt üles kirjutatud ja siis maha kirjutatud lihtsalt. Aga see oli põnev aeg, eks ole, põnev aeg oli. Vaat asi on selles, et tol ajal me suhtlesime selle muusikasse niivõrd tõsiselt ja ja kui me ikka tulime välja, siis olid tõesti nii välja grillitud välja välja välja mängitud, kõik mitte nii nagu nagu tänapäeval, ma, mida ma kuulen tihtipeale hommikuti vikerraadiost näiteks? Ma ei taha küll kiviga visata teid, aga, aga mis seal vaheslasete see oleks ikka. Siis oli Diatoon meistrit veel. Kuidas ta nimi oligi? Veeber, see vere ja nii mitmedki Kalad võetide ühe ühe mikrofoniga võeti üles. Muidugi, ja sealjuures ta oli ise ka niisugune fanaatik, siiski ta talis, see ilmselt see muusika niivõrd meeldis. Meenutan, kui me Tallinn Tartuga lindistasime, et siis ta oli, ta oli nii hakkamas niukse innuga, tarbiti, seda tegi ja, ja ja kuule praegu tõesti ilusad ilusad võtted. Paljuste proovi tegite. Enne. Enne esinemist, sest oli ikka niisugune tõesti rahvusvaheline. Rahvusooperis Star Tallinn-Tartu Tallinn, Tartu, Collin meditatsioon, Need, kes saavad kaabeltelevisiooni vaadata, meil muidugi meie kaabelfirmad on orienteerunud absoluutselt ainult tümpsu kanalitele, eks ole, neil pidavat muide igaühel oma sihtgrupp olema, näiteks viis tümpsu Kamala kanalite, igaühel oma sihtgrupp. Aga ta Venemaal MTV pluss tema on võtnud ühe sihtgrupi veel oma, need on, ütleme siis nii, meie meeste mõttes need nõi, noh, kuidas öelda, et need peaks olema matusetarvete firmade sihtgrupp ja tema annab hiigla toredad kanalisatsioon, prantsuse Canal, muusik. Ja see kanal annab 24 tundi ööpäevas populaarset klassikalist muusikat, kantrit ja džässi. Fantastiline. Ma olen paar korda välja välja mal hotellides sattunud, selle peale. Aga meie toredas, Eesti vabariigis muidugi jätku sellele ruumi ei ole, näitame näiteks Charazny fu'd pool ja romantikat ja kõike muud ja kõike muud, aga. Ja asi seda tümpsu, tümpsu, tümpsu, tümpsu. Nojaa, aga vähem jälle kõrvalekalle. Päeval venna räime, õnnelikud alad, meil on täiesti jätskaar, mis on taaselustanud need omaaegsed festivalid. Me oleme nüüd selle üldise tausta toonase tausta kätte saanud, aga kui sa meenutad, siis oli vist tõesti tore, sest saal ja, ja esinejad hingasid ikka väga ühtses rütmis. See oli fantastiline, sest see andis niisugusi impulsi tükk ka pärast järgi seedida. Kohtusin teiste muusikutega ja tore tore oli see, et varsti hakkasid mütsist kogu endisest Nõukogude Liidust siis muusikat tulemusest. Eesti oli paraku ikka see koht, kus sai midagi teha. Mujale saanud sedagi, eks ole. No ja ütleme ausalt, et Venemaameestelt ikka palju õppida. Nii ta on. Aga räägime nüüd ikka natukene ka sellest Tallinn-Tartu-kvartetis. Me oleme sellest taustast rääkinud, kuidas siis sündis, kes selle kokku pani? Jumal jumal teab mis, aga ma arvan, et see oli nii, et vist meil siin Tartu pool tekkis niisugune tahtmine, sest ausalt öeldes oli tahtmine igasuguseid asju teha ka Tartus, noh, ei olnud neid meigi palju ja meil oli Tartus üks niisugune koos seid, ma ei mäleta, õieti mäletan, nimetasime ta põrandaalusteks vist ja tegime midagi nihukest. Kirjutasime maha, see oli üldse sel ajal väga moes, võtsime originaalid ette näiteks mingisuguste koosseis, kus mängisid Charlie Parkeri isegi lesbi ja ja proovisime järgi mängida, tegime kanud, siis tekkis niisugune tunne, et võiks midagi proovida oma. Ma ei julge täpselt öelda, kas see olin mina või mitte, aga tegime keegi või tegi keegi ettepanekut. Tegime ettepaneku siis Alexander jääbovile ja esialgu siis teine trummar eri klassile janu. Proovisime ja Sass oli niisugune mees, kes võttis nagu initsiatiiv oma kätte, ta nagu valmistas üht-teist ette ja tegi oma ettepanekud ja eks me siis natukene harjutasime ja ja hüppasime välja. Aga kust te repertuaari saite ka siis toona neid nooti ei liikunud, nii palju. Nootides tasu üldse rääkida, kõike ikka raadio, raadio, ikka öösel, eks sama ikka Music juuessey oli põhiline, seda ei kuulanud mitte ainult meie kuulasid kõik siin siinpool raudset eesriiet näiteks, noh, isegi väga huvitav oli, kunagi ma lugesin Jossif protski memuaare ja ta meenutab, meenuta pihla soojalt seal, kuidas tema isal õnnestus ka mingi lühilaine raadioaparaat saada ja kuidas siis tema noorest põlvest kuulas Kavilis kanoweri kanoweri kuulas pool maailma. No ja ma olen väga õnnelik, et nüüd kahjuks kanoweri elu juba lõppesid, mul õnnestus ikka pikka aega siis tuua seda Eestimaale Eesti Eestimaa raadiojaama kaudu, kah kanoweri programm Eestimaale. See, mida me kunagi nooruses kuulasime, õudselt armetut lühilainelt kuidagi ja no lindistasime selja, kuulasime, kirjutasime maa ja. Ma just pidin ka ütlema, et see on täiesti ütlemata kenad, nüüd sa saad Kuku raadios teha seda helide maja õlis kanovima materjaliga Noovilis kanuri materjalid lõppesid ära, sest ausalt öeldes kuulis, kanover suri äranuda teatavasti tal see kõrivähk lõi ikka tugevalt välja ja no ta lõpuks lihtsalt jooksid, vanad programmid juba ja siis lõpetas Ameerika selle ära ja ja kuna minul oli siin noh, põhiliselt tänu Markus Larsson yle väga hea taga varavilviskanoweri programmidest, siis ma arvan, et Eestimaa kuku raadioliist, viimane koht, kus veel kõlas Ulys kanoweri hääl. Kui tema ise oli juba manalamees juba üle aasta. No ja siis tuli ise ära lõpetada, aga nüüd ma püüan siin natuke nagu selles vaimus jätkata. See tähendab seda, et lihtsalt sealsamas vaimus muusikaga jätkata, sest noh, see on minu noorepõlve muusika ja miks mitte. Eri klass on nüüd maailma nimi. Aleksandr Rjabov on muusika sees, sina oled samuti. Aga mida teeb ott oja? Ott on, ma olen temaga mõnikord kokku puutunud, ta elab kuskil Rapla kandis, on, tegeled natukene vist muusikaga ka ja ja muuga ka, ja. Kunagi jah, Zayn, võttis ta mu telefoni teel üles, kunagi ta oli paides ja ta noh, ta oli ikka omal ajal ikka väga kõva bassimees. Keda andis otsida, kuigi passida, muusikakoolis õppinud, tema muide, õppis klarnetit. Ja Andres astel neid taevastes orkestrites, kuid omal ajal oli tema üks parimaid, meil harjameni oli, oli ja tema oli pärita tegeleda Torretsei käbiorkestrist. Ja noh, me sobisime ikka päris hästi ja me oleme teinud selle Tallinn Tartuga kaasaga. Harold, ikkagi tegime ikka üsna mitu aastat järjest nihukesi väikseid kontsertreise Lätti ja Leetu sel ajal nagu Lätis ja Leedus need asjad olid nagu, nagu tagasihoidlikumalt arenenud, ütleme nii. Ja no siis oli ka Tallinn-Tartu koosseis kaasas ja nii et me oleme küll Riias ja Vilniuses esinenud ja Kaunases ja sealt on ikka päris toredaid mälestusi. Aga kas Andres asteli surmaga lagunes ka kvartett? Ei, see lõppes varem ära hoopiski. Ja tegelikult oli nii, et mina lõpetasin ülikooli 60 ja ja siis niisugune võimalus avanes ja mind suunati 63. aastal aspirantuuri ja ma veetsin kolm aastat Moskvas, oli Moskva ülikooli aspirant. No ja siis loomulikult see asi lagunes ära ja aga Rjabov tegi edasi mitmeid muid asju, sellest ajast on pärit Räbovist ringorkester ja ma arvan, et üks viimane esinemine oligi, kui Rjabovi tuli esimene kontsert oma sellest ringorkestriga kontsertsaalis. No vot, ja seal oli siis ka, tegime Tallinn Tartu. No igatahes on tore, et kunagi oli selline kvartett ja ma arvan, et häbeneda ei ole siin midagi, džässmuusika läheb edasi. No vot, see on hea džässmuusika, edasi saab mis nüüd häbenema, mis puutub siis ausalt öeldes, et ikka aeg jättis oma pitseri ja kui nüüd praegu kuulata, siis no ütleme, et noh, illustreeriva materjalina kõlbab, aga ega ega ikka need ülesvõtted ja mängimine ka eriti suurem asi ei ole, vähemalt mõõden enda poolt. May ütlemite Rjabovi kohta reha pooleli sel ajal kõva mees on praegu kõva mees. Tagasihoidlikkus teeb au, öeldaks selle peale. Suur tänu, Rein Marvet ja suur tänu siiski, et oli selline ansambel. No kena, ta oli tõesti tore on meenutada. Aitäh. Benny Goodman, pehmed tuuled. Partett Tallinn Tartu koosseisus. Rein Marvet. Aleksander Rjabov partett Tallinn, Tartu oli sul üks etappidest muusikuteel, see järjepidevus säilis kogu aeg seal ja on säilinud siiani. Ma just täna meenutasingi, et tänu sellele, et sümfooniaorkestris mängisin, mul oli kergem neid pilli pillimängijaid saada ansamblisse ja ja tekkiski niisugune orkester kerge muusika, orkester. 15 aastat me tegime siiski kaugum, seal sümfooniaorkestris töötasin. Neid oli kerge saada kõiki neid häid viiulimängijaid ja sellega sa käisid ju palju esinemas ka ja noh, nendega on meil tõesti palju esinenud. Tol ajal oli kergem selles mõttes, et kui sa pillad läksid filharmooniasse, seal oli Rein kling, kes muusikasse suhtus pooldavalt muusikasse estraadimuusikasse ja ütlesid, et vot tahaks kontsert teha, ole lahke. Kuidas need kavade kinnitamist käisid? Ka, palju seal haigeid autoreid, austrid tulid tõesti vääratonitel teha venelasteks. Seal olid nagu eri kvarciseks. Paljud laulud sai muudetud ja isegi praegu nüüd vaated isegi leiad partituuri hoopis hoopis Fatale nimi peal. Vale autor. Ikoliitikalt libanovid jah, jaa. Ja tšjom, kinnid ja. Aga seal esiaeg, mis tuli läbi elada, see oli läbi, tuli läbi elada ja ja ikkagi meenutate, kui, kui nagu öeldakse. Kui elaks veel kord, siis miks mitte niimoodi? Praegu oleks ikka ausalt öelda raskem ajada näiteks üks, üks suur orkester niimoodi kokku teha üks kas või string, stringe, kontsert. No vot mul nüüd on kavas, ongi niimoodi, et mul vist tuleb turus, sügisel tulebki üks mingist ringkontsert kus ma nüüd istun oma taevane omannid, orkest rokkad välja ja ja stringi ja big bändiga, teen seal ühe kontserdi. Milleks nii kaugele peab minema, kas Eestis ei saa? Vot jah, ei tea. Nagu pakkumine tuli sealtpoolt ja ja võtsin selle vastu ja. Praegu põneva põnevusega kaeva need lood välja ja sätin neid vähe vähe ja. Õnneks ei ole klarneti huuliku ära kuivanud. No ei ole jah, kuigi ma olen üsna vana mees. Aga ikka natuke mängin, jah. Vaat niimoodi juubeliks tegid korraliku plaadigi valmis. Jah, see, see plaat on tegelikult nagu on ikka nende fondivõtetest mida peab ütlema, et tol ajal see kõige tõepoolest tehti head salvestust, et, et sa võisid, võisid ka plaati. Ma me tegime kaks plaati. Teine plaat tuli ka välja nüüd, kus ma Marju Kuut lagu laulab neid aastaaegu ja ja ise mängib vahele ja ja, ja nagu nagu ma aru olen saanud, rahvale on meeldinud ja ostavad päris ilusasti neid plaate. No mul on meeles ka see Estonia talveaiakontsert, kus sinu klarnet kõlas ikka nii nauditavalt, rahvas, nagu öeldakse, ulgus vaimult kell ja ma tänan sind. Kui see meeldis ja kui see läks pihta, siis mida sa veel tahad, paremad? Päevas võtad iga päev pilli kätte. Aga kuidas siis, kui tarvis on, kui sa käid jälle otsa koolis tunde andmas, kas seal ei näita ette ei siis? Ma Uma oma tundides ma tavaliselt ei mängi ette siis laulan nendele ette ja see on vast õigem. Kus sa mängitati, siis ta hakkab sind matkima ja ja ausalt öelda, ma ei mängigi neid niukseid lugusid, seal on päris niuksed, tehnilised, tehnilise kallakuga poisid, kes mängivad niukseid luks. Et ise ise nagu ei julgegi. Aga võib-olla sa teed, sa räägid Matilise, seda ka omal ajal, sina ju ikka veni kuulane pehmust saadage, loovad oli džässmuusikas ma leiangi. Et leiutada oma jalgratas on võib-olla isegi natuke vale. Tuleb alguses mängida, vot seal saab valida omale näiteks Kumiiri. Noh, teised klarneti mängijad on meeldinud, aga, aga peeningutma lontud kõneleb klarnet-ist ta nagu, nagu räägiks sinuga. Loomulik, loomulik ja, ja tõepoolest ta ei mängi lihtsalt oma sooludel. Ma ei räägi seda, kui ta on ju vanemas põlves, aga, aga, aga muuseas, kes kihasinud ta tõesti tal nii ilusasti Siklarendiga kõlab. Sa ütlesid ilusa mõtte tõesti, et kui me räägime, laul on inime sellise tunde väljendus, siis pill on pillimehel samamoodi oma sisemusse ja. Vot kunagi kunagi Saarsul oli Ameerikas ja ta rääkis nii, et, et ta sai ühe klarnetit kokku. Sõkson Ken paplovski, keda praegu nagu hüütakse niukse peeningutmani järglaseks ja, ja tema siis väljendas oma mõtet, et tegelikult see instrument on sinu sisemise hääle väljend või valjuhääldajad või kuidas seda või võimendaja hinge ava hinge vaja. Klaveritel või saksofoni on ka ilu, seal ei mängi ju kõik nii ilusasti, tähendab tähendab midagi mikski viga sees. Hinges on ikka kogu aeg sallurismerilisenud rohkem. Nojah. No ma ilmselt ma nülin, hiilib jäätise löörism, säiliks. Aitäh sulle ka.