Tere tere. Praegu kuuldud Mirei aaria Kuno ooperist nirey oli alustuseks telemis oli pühendatud litsa korjusele. Viiendast kuni üheksanda aprillini peeti teatri- ja muusikamuuseumis selle asutuse organiseerimisel. Muuseumi 70 viiekümnendatel taasta päeva üheks juubeliürituseks oligi maailmakuulsa eesti lauljatari lihtsa korjuse õhtu ja miilitsakorjuse tähelend ooperilauljanna ja filmi diivana filmis suur valss on meile kõigile teada. Tema kuulsus ja sära on ulatunud kuni tänapäeva Cavani ja me arvame, et see sära ulatub ka veel tulevikus õige kaugele. Igatahes huvi miilitsa kurjuse vastu on Eestis järsult tõusnud eriti viimasel ajal, sest siia on saabunud miilitsakorruselt tütar kelle nimi Melissa Wells ja seoses tema saabumisega USA suursaadik. Lõpuks on toimunud ka see õhtu, kuigi mälestusõhtu idee tekkis mitte niivõrd Melissa Wellsi siinviibimisega kui läheneva lihtsa korrusel 90. sünnipäevaga. Käesoleva aasta 18. augustil. Sellele kuupäevale võidakse vastu vaielda, sest enamus märksõnastik, enamus entsüklopeediaid näitab ju miilitsa korrise sünniaastaks 1908, see tähendab, et õige juubel on justkui ära olnud. Ometi sai õige sünniaastapäev paika pandud just sellel samal kuuenda aprilli õhtul, juhul kui koos oli hulk lihtsa koorilise sugulasi. Tema tütar Melissa Wells Nizza korjuse õetütar, miilitsa puneegina ja veel terve hulk miilitsakorjuse üsna lähedasi sugulasi. Ja, ja Üheks olulisemaks momendiks oligi see, et otsustasime koos seal muuseumi töötajad sealjuures, et juubel toimub sellel aastal, 18. augustil. Ja üheks põhjuseks veel, miks sai selline õhtu korraldatud, oli 60 saastapäev Tallinnas esilinastunud filmil suur valss ja see toimus veebruari lõpus 1939 kinos piibapo. Haruldane õhtul oli veel sellegi poolest, et siin tornis Assauwe tornis viibis tegelikult üheaegselt kolm inimest. Litsa korjuse suguvõsast, kelle nimi oli miilitsa. Need kolm on siis miilitsakorjus ise tema õetütar miilitsa poneegina ja Meliit sauel. Sest te kuulete õieti. Melissa Wells, endine nimi oligi liitsa. Hiljem Ameerika ühendriikidest sai tema nimest Melissa. Ja õhtu alustuseks küsisin proua suursaadikult Melissa võltsilt, miks tema on õieti siin ja kuidas tema on siia sattunud ja proua Melissa Wells vastas. Proua Melissa Wells tänab ürituse korraldajaid ja tänab soojade sõnade eest ja tal olevat olnud esimese viie minuti jooksul juba pisarad silmis. Ja eriti, kui ta nägi oma ema pilti seinal meenutas Tallinnasse tulekut. Miks siis ta on siin? Vastus oli lihtne, see on tulnud lihtsalt jumala armust. Proua Melissa Wells on läbi teinud pikaajalise eduka diplomaatilise karjääri ja nii-öelda 11. tunnil pakuti talle võimalust tulla diplomaadina Eestisse. Ja muidugi ta nõustus sellega. Ja Melissa Wells tahaks publikuga jagada mälestusi oma emast kui rahvast ja väga soojast inimesest. Hollywoodi staarist. Suursaadik mainis, et siin kerkis üles küsimus tema ema miilitsakorruse vanusest ja nagu isegi teame, sageli lapsevanemad ei hooli enda vanusest ja ei pööra sellele tähelepanu. Ja ta räägib, et see oli kunagi 1943. aastal kui Melissa Wells oli koos oma emaga Mehhikos ja oli kena õhtupoolik, istuti koos Balkanil vaadati päikeseloojangut ja vulkaane ning läheduses olid tuvid, kellega Melissa mängis ja pere valmistus parajasti õhtusööki ja kokalt, kelle nimi oli luupe, küsis ema. Et kus ta sündinud on ja Lupe vastas, ma ei tea, aga üldiselt kusagil allpool ja näitas käega. Ja ema siis küsis edasi, et millal sa oled sündinud? Ma ei mäleta vastavas luupe. Ja kui veidi aega hiljem luupe küsis vastu, et millal siis litsa korjus on sündinud, siis kõlas vastu samuti, ma ei mäleta sõda, revolutsioon, kõik dokumendid olid kadunud. Tegelikult see päris tõde ei olnud, sest oli tarvis mõningaid dokumente, et saada kodakondsust, Ki neid dokumente siis, kui oli ja need näitasid, et lihtsa korjus on sündinud 1909 Varssavis. Siia vahele loen ma nüüd ühe väikese katkendi ühest Eesti päevalehest aastast 1939 sest ka litsa korjuse rahvuse ümber on olnud küllaltki palju segadust. Ja see väike vahepala mis on naljatoonis kirjutatud väikese vestena, annab võib-olla mingi taustpildi. Kaks meest kohtuvad, üks küsib. Meie lauljanna Meliitsa korjus, kes tõusnud suureks filmistaariks ei esinevat eestlasena, vaid ütlevad kordetan viinlanna, kord sakslanna, kord poolatar. Peab seda oma karjääri kohesele algul rikkuma Ameerika filmi reklaamimehed hakkaksid vist tundma huvitust, mis kirjutatud temast omal ajal tema kodumaal Eestis. Kui leitakse need arvustajad, kirjutasid, milles märgitud, et miilitsa korruseks hääl kuhugi ei kõlba ja kui saadakse teada, et miilitsakorjus Estonias vastuvõetav polnud? No kes siis ise hakkab endale hauda kaevama. Nii, aga nüüd läheksime edasi? Kuuenda aprilliõhtuga. Melissa Wells ütleb, et tema emal oli kõige parem huumorimeel, millest ta üldse nüüd on. Tal oli looduse poolt antud selline võimet. Umbes 90 protsenti ajast oli ta heas tujus. Virilda ei olnud peaaegu mitte kunagi mõnikord vihane. Kust need omadused pärinevad, seda ta ei oska täpselt öelda, kuid lapsepõlves oli lihtsa korjuse noorpõlv Ukrainas päris raske. Ja näiteks 1979 aasta enne oma surma rääkisime litsa korjus oma tütrele järgmise loo. See toimus Kiievis revolutsiooni ajal ja oli järjekordne leivasabas seismine. Miilitsakorjus nägi ühte naist, kes võitles leiva pärast järjekorras. Ta nägu oli kriimustatud küünejälgi täis ja nähes seda võitlust. Litsa, jooksis järjekorrast minema tema ja jättes niiviisi oma perekonna, seekord leivast ilma. Võib-olla sellised momendid on avaldanud tema hilisemale iseloomule mõju. See on üks paljudest lugudest. Kuid kes võis arvata, et sellest väikesest tüdrukust, kes seisis nälja hädalisena Kiievis leivasabas saab 15 aastat hiljem Hollywoodi staar. Ja kogu oma elu jooksul säilitas miilitsa. Eluläheduse säilitas hea tuju, ta oli kõige vähem teesklemist võimeline inimene, keda proua Wells teab. Sageli küsiti Melissa võltsi käest USA-s, et miks tema ema enam ooperis laulnud. Ja oma karjääri alguses oli ta sageli ooperiosaline, eriti Saksamaal. Aga hiljem tekkisid tal probleemid just laval. Üks raskus oli näiteks vaagari ooperis Valküürid, kus ema laulis Bron Hildet. Selles ooperis oli üks stseen, kus tuleb lavale ridamisi bravuurselt maisi emme litsa korjus, kellel oli võimas hääl. Ta ei vajanud mingit tehnilist abitehnika abi, õigemini ja tema hääl tõusis nii esile, aga ta ei tahtnud jääda teise ritta. Esines esireas niisama võimsalt kui tavaliselt ja seetõttu teda lihtsalt sellesse ooperisse. Ja ta oli ka hästi pikka kasvu. Proua Wells ütleb, et ta oli õige vähe lühem kui tema ise praegu. Ja pärast seda, kui lihtsa korjus eelnimetatud rolli ei võetud ja ta oli kõik seal sess sassi ajanud rütmi siis järgmine osatäitmine kuningannana Mozarti ooperis. Võluflööt oli ka küllaltki keeruline, sest ta tõmmati ühes puuris lae alla ja pidi seal lae laulma, aga miilitsakorjus väga kartis kõrgust. Nii et ei olnud sugugi lihtne. Nendes situatsioonides jääda iseendaks. Nüüd praegu kuulaksimegi sellest samast ooperist Mozarti võluflöödikuninganna aariat, kus miilitsa korrispegi laulma lae all. Vaevalt et see salvestus nüüd laeval toimub, aga kuuleksime selle loo ära. Nii laulis siis miilitsakorjus kuninganna aariat Mozarti ooperist Võluflööt. See on ajalooline salvestus kolmekümnendaist aastaist ja Berliini raadio. Orkestrit juhatab Johannes Müller. Edasi. Proua Melissa Wells rääkis, et viimane ooperi mälestus oma emaga seoses oli Verdi Rigolettot ess kui litsa. Korjus laulis Child rolli ja jällegi oli väikene ebaõnnestumine, sest silda pannakse kotti ja lohistatakse teda mööda lava. Ja see pole kuigi meeldiv tegevus, eriti kui lavalauad on ebaühtlased tolmu ja lõpuks peab silda tulema kotist välja ning laulma ilusa kauni aaria kuulamegi, seda ilusat silda aariat Verdi ooperist Regoleta. Niiviisi kõlas siis silda aaria Verdi ooperis triga, leto salvestus on tehtud 1934. aastal. Ja Berliini riigiooperis keset juhatus, etnik. See on siis ajalooline arhiiv. Võta. Nüüd tuleme siis filmi valss juurde. See film, maailmakuulus film, mis tõi lihtsa korjuse maailma areenile valmis 1938. aastal ja selle filmi valmimine võttis aega kaks aastat. Ja kui litsa korjus saabus rahasse, siis polnud ükski Hollywoodi režissööridest teda veel näinud. Oma silmaga ka oldi kuuldud küll neid samu ooperiaariaid ja mõningaid Johann Straussi valssi. Litsalt korjus ei osanud sõnakestki inglise keelt ja Taali tuntavalt. Kaaluline. Nüüd ma loeksin ühe katkendi ajalehest Eesti avaleht. Kuidas siis koolitati ja kasvatati miilitsakorjust tervelt aasta jooksul vähemalt et temast teha Hollywoodi staar. Tsiteerin ajalehte. Seal 23. november 1936 Eesti Päevaleht. Nüüd saadeti mu juure inglise keele õpetajanna siis seltsida ja kõik need asusid mind treenima. Mulle on koostatud päevakava. Ärkan kell kaheksa loeng kuni kella üheksani voodis valjusti inglisekeelseid sõnu. Kell 10 tuleb ingliskeele õpetajanna, kell 11 harjutan, laulan ja tädi saadab mind klaver. Kella 12-st seitsmeteistkümneni jutlen inglanna seltsidaamiga, sõidame linna ja nii edasi. Kell 17 tuleb heliloojad Dionkin, tema töötab minuga Straussi muusikat ümber meie filmi kaks, milles ma pean esinema, töötame terve tunni. Järgneb lõunasöök kell 19 ja kolm korda nädalas käin mehe seltsis lõunasöögi järel kinos. Teistel päevadel käime jalutamas. Kell 22 olen juba voodis. Kord kuus, kutsun endale võõrad ja kord kuus käin ise paatil. Kuid see meeldib mulle väga, sest see on minu meelest omapärane ja ma olen väga, väga õnnelik. Niiviisi siis rääkis ajakirjanikele Meritsa koorile sise. Ajakirjanik jätkab hommikul, tulevane täht, sööb viilu musta leiba koos võiga, joob suurega klaasi apelsinimahla, siis tass kohvi poole, lusika suhkruga ja lusikatäie koorega. Kell 12 on lanss, suurt taldrik, salatit ja õlikastet ning sidrunimahla. Kell 16 üks pirn üks õun, neli ploomi ja pool kilo keedetud juurviljalõunaks kaks korda nädalas pihvstexi kaks korda nädalas lambale kuud kolm korda nädalas ei üldsegi liha alul raskelt tulevane täht tundis nälga, kuid nüüd on ta harjunud. Kolm korda nädalas käib ta juures masseerija. Kõige selle tulemus on proua korjus on juba kaotanud 22 naela kehakaalust jääb siis ta maha ainult kaheksa naela. Kuid ega ta veel siiski pole neile valmis. Tuleval kuul hakkab ta juures käima teine õpetaja, kes hakkab teda õpetama draamakunstis ning selle järele hakkama õpina esine esinemist kaamera ees. Millal ta kaamera ees filmima saab, seda veel ei tea keegi. Ühingul pole filmimisega kiiret. Proua korjust pole viie kuu jooksul veel kordagi kõik kaamera ette viidud. Isegi proovivõtteid pole tehtud. Tulevane täht kavatseb oma esimese filmi järel sõita Euroopasse seda Euroopat vallutama ja nii edasi. See niiviisi siis rääkis Eesti Päevaleht nüüd jällegi kuuenda aprilli õhtu juurde tagasi. Proua Wells hakkas rääkima jälle, kuidas sündis film suur valss. Filmi jaoks valmistati üle 2000 kostüümi ja selle rekordi lõi alles 39. aastal meilegi tuntud film. Tuulest viidud suure valsivõtted kestsid neli kuud. See oli tegelikult väga pikk aeg ja tulenes filmi muusikaliste numbrite keerukusest. Hollywoodi ehitati spetsiaalne Viini ooperiteatrimudel ja samasugune kasiino, mis on siiamaani veel Viinis. Alles mängis kaks sajaliikmelist orkestrit. Helindati muusikat üheksakordselt üheksa korda mängiti üksteise peale muusikat mis tolle aja kohta oli täiesti erakordne saavutus. Ja sellest tulenes ka väga hea helikvaliteet. Helilooja Dmitri Dionkin, kes Aranseeris Straussi muusikat sai selle tööga väga kuulsaks ning hilisem tema tegevus oli ka seotud heliloominguga ja need siis tema enda loominguga rohkem. Kuid filmi helindamisel kulutas ta 200000 dollarit, mis oli 38. aasta Seisuga tohutu summa. Seal orkestris oli 40 viiulit, sealhulgas mitmed pillid kuldsetel Itaalia meistritelt, isegi Stradi paarivuselt oli paar pilli. Ja kui filmidirektor tegi finantsarvestuse, selgus, et ainuüksi heli peale oli kulunud ligi veerand miljonit dollarit. Pärast seda mitrid Dionkin ei saanud tükk aega enam tööd vähemalt Hollywoodi. Kinomaailmas küll mitte, kuigi hiljem ta lõi läbi juba oma loominguga. Suur valss aga kandideeris Oscarile. Operaator saigi Oscari litsa, Korjus jäi aga kõrvalosatäitja nominendiks. Miilitsa koris kutsuti pärast suure valsi valmimist ja hiigelmenu kohe ka teise filmi sisse aga sattus ta avariisse ja saatus võttis hoopis teise suuna. Nii nüüd kuulaksime vahepeal ühe katkendi filmist suur valss. Kuulame miilitsakorruse esituses Straussi valssi. Lood Viini metsades. Straussi valss Lood Viini metsades. Vahepeal sai aga sõna Jüri Kruus Estonia teatri inspitsient ja tema rääkisime litsa korruse mälestusõhtul järgmist. Ma kõigepealt seda, et mul on väga kahju, et siin pole härra Heino Pedusaar sellepärast et me oleme nagu Einoga need Eesti kultuuri, Eesti teadus nagu mingisugused erilised hullud, kes püüavad siiski jäädvustada seda kõike, mis on meil väärtust ja oleme püüdnud kordamööda anda oma panuse, et midagi jõuaks tega tulevatele põlvedele. Mis puudutab sellesse heliplaati, siis ma mäletan seda nendest hetkedest peale, kui ma esimest korda kuulasin, miilitsa ja huvitav on maailmas palju lauljaid. Kohe hakkame võrdlema seda, et mis käesolev saadav tantsud eraldusid, palju laule, lauljaid, mida esimese hetkega, kui me kuuleme, esimene eraldi paneme peale, see on hetk, mis lööd, mis, mis nagu vallutab inimese hinge, inimeste südant. Ma mäletan, kui ma esimest korda Tallinna laste muusikakoolis, kus mu ema töötas, sain enda käsutusse väikse grammofoni ja panin, panin peale. Laulja kitsa korjuse juba otsin, esimesest hetkest maitsevad seda, kas laulja isegi pannud tähelepanu, et, et laulja on Eesti päritoluga? Tähendab, minu jaoks ei määra mitte see, vaid minu minu jaoks määras just nimelt see kvaliteet, mis tuli sealt heliplaadilt. See oli niivõrd puhas, see oli niivõrd kunstiküps, see niivõrd mastaapne. Ja ma usun, et just kahtlemata see oligi, võib-olla määrab miilitsakorjuse edu muudkui teda kuulati Ameerika Ühendriikides ja kui teda kutsuti esinema filmi suur vats ja mulle tekkis üks väga põnev idee. Ja tegelikult juba lauset öeldes töötan selle kallal. Küsimus on ainult muidugi materiaalne, küll ma nimelt kavatsen. Ja mul on soov välja anda heliplaatide peal kompaktiskide peal kogu miilitsakorjuse repertuaar, kõik, mida ta on laulnud iga iga hetk, mida ta üldse kunagi salvestunud. See oleks nagu viies viiel heliplaadil. Ja see oleks kahtlemata kogu maailma muusikasõpradele laulusõpradele väga toredaks niukseks kingituseks senisest suurepärasest laudast Lissabonis. Jutt veeres tagasi suure valsi juurde ja proua Melissa Wells rääkis sellest, kuidas tema jõudis selle filmini ja millal tema seda filmi nägi ja mis mulje, et tal selle vaatamisega seoses olid. Proovels meenutas, et esimesele läbivaatusele ta ei pääsenud, on liiga väike ja ei võetud kaasa. Kuid siis, kui ta esimest korda nägi filmi, siis oli Metro-Golden Mayeri firma ühes väikeses läbivaata saalis. Ja nüüdseks on proua Wells seda filmi näinud juba sadu tordi ja iga detail sellest filmist on tal peas, iga rida on peas. Ta mäletab väga hästi, kuidas filmile puse osatäitja karva Donner peab lahkuma ja Straussi maha jätma. Ja siis Melissa Wells oli väga õnnetu, sest kuigi tal ei olnud siis veel aimugi mehe ja naise vahelistest suhetest. Ometi ta mäletab hästi, et tema oli filmis väga kurb lahkumisstseenis. Midagi pidi tõesti väga viltu olema. Ja iga kord, kui Melissa Wells näeb seda stseeni, seda tugevat emotsiooni, mis on teda saatnud läbi elu ja see stseeni tähendus on saatnud teda sageli läbi elu. Suure võltsid koopiat on proov veel salati endaga kaasas kandnud olles suursaadik väga erinevates maailma riikides. Näiteks filmi 50. aastapäev oli Mosambiigis, siis toimus pidulik linastus. Ja USA, kas võib suure valsi koopiat leida igas suuremas filmi ja plaadipoes. Ja küsisin proua suursaadikult, et kas tema ema tahtnud Melissa Velzist teha filminäitlejat, sest praegugi sellel õhtul on tunda, et tal on haruldasi näitleja omadusi ja selle peale vastas proua suursaadik järgmist. Film impeeriumi rüütel, mis liitsa korjas, tegi Mehhikos sinna, ta kutsus kama, tütre, võttis kaasa ja selles filmis oli võimalus siis Melissa Wells seal esineda. Ja lihtsa korjus tundis selles filmis ennast palju kodusemalt, võib-olla kui suures valsis, sest ta ei pidanud ennast liialt taltsutama. Edasi. Veel rääkis proua Melissa Wells, et vahel püüdis miilitsa korjusama tütart ette lükata solistina. Esimese viiulimängija nii-öelda tütar aga teatas, et tal on oma diplomaatia alane töö ja muusika jäägu kõrvale. See jäi nagu harrastusteks rohkem. Juttu oli ka litsalt korjuse abikaasast Kuunofelfist ja Lissa Wells oli väga liigutatud, et tunti huvi ka tema isa vastu sest tavaliselt on peatähelepanu alati maailmakuulsale. Nii palju siis veel, kuna Felfist, et perekond Fels on Eestiga seotud olnud ligi 300 aastat. Onu Helmut Fels osales Eesti vabadussõjas, sai selle eest vabaduseristi. Ja kuna Fels oli hariduselt insener ja huvitav on seegi, et proua Velzi ema ja isa olid omavahel poolvennad. Poolõed. Õhtu hakkas lõpule jõudma, vahepeal meenutas oma suure valsi mälestusi ja üldse materjale seoses Meritsa kurjusega helilooja Valter käär. Ta oli väga liigutatud, et selline üritus toimus ja rääkis palju huvitavat. Kuidas Pärnus, kuidas mujal Eestis vastu võeti, suur valts aastal 1939. Ja õhtu hakkas jõudma juba lõpupoole ja siis sai sõna miilitsakorjuse uurija, kauaaegne uurija Õie Orav. Siin on öeldud täna nii palju häid ja ilusaid sõnu ja väga huvitavaid sõnu. Ja praegu küsis, et mis võiks olla, mida me saaksime veel teha. Et tõesti, me saaksime kokku koguda ühe usaldusväärse materjali ja et me saaksime säilitada siinsamas? No ütleme siin kas või selles vanalinna südames selles kaunis majas ühe Eestimaa suure tütre, kes on läinud maailma ka minu filmis, on üks lause, et ta läks maailma talimaailmakodanik ja ta kuulus maailmale. Aga meie oleme ju eestlased ja me tahame, et ta kuuluks ikkagi natukene ka meile. Ja sellepärast ma arvan, et kõik ühiste jõupingutustega. Me säilitame ja hoiame kõike, mis on tema kohta ilmunud. Me kogume selle kokku ja väga meeldiv on muuseumipoolne algatus. Et nad tahavad siin teha niisuguse kogu miilitsakorjuse kõikidest kirjutistest kõikidest salvestiste, sest et see oleks üks keskus, kus see kõik leiaks säilitamist ja et igaüks meist, kes me ja meie järglased muidugi, kes tahaksid osa saada selle imelise kunstniku loomingust, et neil on see koht, kuhu nad võivad tulla ja sellest osa saada. Sest huvi ei ole kunagi kadunud miilitsakorjuse loomingu vastu. Ükskõik mida ta ka ei ole laulnud ja meil oli võimalus siin kuulata hetk tagasi seda kaunist häält ka täna siin meie keskel. Suur-suur, aitäh minu poolt kõikidele, kes me oleme täna seda ilusat õhtut siin tegemas. Proua suursaadik tänab lõpetajaks korraldajaid ja ta ütles veel, et lihtsalt korjust rõõmustaks. Aga see mõte korjatakse kokku kõik see, mis on jäänud tema elust ja loomingust. Ja kuna litsalt korrus ise väga armastas laulda terve elu siis viimane ema laulmine, mis tal meeles on, on siis, kui ema oli 65 või 66 aastane ja laulis Wagneri ooperis Tristan ja Isolde Isolde partiid. Ja väikene Melissa Wellsi poeg päris et mis seal toimub. Ta läks vanaema juurde ja hõikas üle ukse. Päeva lõpetas müra. See näitas, et veel vanas eas olime lihtsalt kurjusel nii tugev hääl. Ja Melissa Wells rääkis veel sellest materjalist, mis oleks võimalik juurde tuua siia Tallinnasse teatri muusikamuuseumisse, miilitsakorruse fondi, Läks Mehhikos vändatud film seal, kus ta esines koos oma emaga. See on siis impeeriumi rüütel, siis oleks võimalik siia tuua saksa film kust on pärit kuulus laul varumm ja millel on eriline tähendus kogu korjuste perekonnale. Sest see laulva rumm kõlas nii Melissa Wellsi vanaisa Artur korjuse matustel Tallinnas kolmekümnendail aastail, see laul kõlas miilitsakorjuse matustel Los Angeleses. Ja proua suursaadik tahaks, et tema puhul kõlakski see laul. Ja nüüd mälestusõhtul lõpetuseks kuulamegi. Teo Mcebeni lauluba Rumm. Muide see laul kõlas ka selle mälestusõhtul lõpetuseks. Ja see laul pärineb filmist üliõpilane Prahast kus miilitsakorjus esines koos kuulsa tenori Richard Tau päriga. Ja ma tänan ka kõiki kuulamast. Tänan väga sellel mälestusõhtul osalejaid, proua Melissa Veltsi ja teisi kõiki sugulasi ja sõpru. Ja kohtume siinsamas nädala pärast, kui on kavas teine saade sarjast teatri- ja muusikamuuseumi 75. juubel. Ja siis on kavas õhtu Rudolf Tobias ega.