Eks see ole üks rõõmus vestlus. Kenad küsimused, naerusuised, vastused, kange tahtmine oleks lülitada ennastki sinna vestlusse. Me teeme, eks me oleme siin Kalle Randaluga, kes on üks tõsine ja innukas hambli mängija, tunneb seda asja väga hästi. Minulegi muusikast tõtt-öelda kõige lähem olnud alati ansambli musitseerimine. Et rääkida, mis asi on siis ansambel ja kuidas on tema sellega olnud seotud nüüd juba päris kaua. Kalle sina oled, nagu ma sind mäletan, juba ei taha öeldagi, kui palju aastaid muusikakeskkooli poisikesepõlvest peale ikkagi üks sündinud soolomängija. Aga solist ütleb ise kõik, tema käes on kogu muusika, nii, kuidas ta suudab. Nii ta seda teeb. Ka tema on iseendaga ansamblis, ka temal on hääled mingis vahekorras selles klaveri küllaltki keerukas faktuuris. Valitseb nende yle ja ta ei pea kedagi teist arvestama kui oma tahet, oma võimeid ja tema ühtesulamist selle muusikaga, mida ta nüüd parasjagu õpib või mida ta esitab. Aga ansamblimäng on, job ühistegevus üks ühishingamine. Kas sulle ei tundu, et see segab sinu enda kui solisti võimukat tahet ja hingamist või annab see sulle juurde ja kui, siis mida? See on meeletu suur rikkus muidugi terve see kammermuusikamaailma, eks me ole kõik solistidena üles kasvanud ja vähemasti solistidena alustanud. Ja ega teisiti ei olegi võimalik, me peame ikka ju oma pilli harjutama ja oma pilli mängida oskama. Ja võib-olla meil klaverimängijatel on kõigil natukene kergem see endasse minek ja üksinda musitseerimine, kuna klaver ju tõesti nii rikas ja nii suurte võimalustega pill on ja, ja juba ise palju pakub. Aga üks asi on muidugi muusikaga suhtlemine ja teine asi on muusikutega ja kammermuusika pakub selles mõttes muidugi lihtsalt lõputult palju rõõmu ja lõputult palju võimalusi ja see rõõm on muidugi seda suurem kui siis enda jaoks on mingil tasandil asi juba eelnevalt veidike selgemaks tehtud ja igaüks tuleb ja pakub seda, mis tema, siis mõtleme asjast ja, ja tuleb juba esimesse soovimi oma arvamusega ja oma seisuga oma muusikalise arvamusega. Kas need arvamused võivad ka põrkuda? Kohe näiteks sul on sellest loost mingi piltse tuled, sa oled töötanud ja enesele oma kujundid loonud. Jah, ikka võivad loomulikult, aga noh, eks me püüame ikka lähtuda sellest, mis helilooja kirjutanud, õnneks nooditekst on ju nii abstraktne ja jätab ju nii paljud otsad lahti. Võimalik on ju väga mitut moodi tõlgendada, võtame niisuguse asja nagu näiteks forte kui üksi mängides kontserdisaalis on midagi muud kui tuuess või suuremas ansamblis ja oleneb ju heliloojast on ju nii suhteline. Ja teinekord on ju ka nii, et mõned heliloojad kirjutavad mõnikord kõik väga täpselt välja. Näiteks, mis dünaamikat puudutab, missugune häälnud kuskil just helilooja arvates peaks, peaks juhtiv olema ka teinekord nad seda ei tee ja näiteks seisab kõikidel kirja sporta ühtemoodi ja meie peame üles leidma ikkagi selle võtme, mismoodi see tasakaalus ilusti kõlab. Ja selles mõttes muidugi on lihtne sealt veel huvitav, et teistega koos mängides võib-olla tekib niisugune parem tunnetus, mismoodi tegelikult kõlab, minu meelest meil muusikutel on. Kui me nüüd ainult endasse vaatame ja üksinda mängime, ma olen seda vähemasti enda puhul tähele pannud. See ei kõla mitte tingimata nii, nagu me seda endale iseendas ette kujutada võtame ja, ja sealjuures just on hirmus hea niisugune kontakteeruma teiste muusikutega ja see läheb sellele, kuidas me tahame. Lähemale Sa viid mõtted, muusik, kast veel laiemale elu pinnale, kõik see, mida me elame hommikust õhtuni, aga hommikuni mõnikord oli üks suur ansamblimäng, eks ole, Me oleme ansamblis vanematega ja vanemad lastega ja õed vendadega ja Me oleme ansamblis tööl ja Me oleme ansamblis väga tugevasti sportides. See ansambel on ühtaegu jagav ja teist aegu konkureeriv ja samal ajal kõigile, kui sa oled hea ansamblis Ena inimene kõigile hingamiseks ruumi andev. Ja eriti abielus kus näiteks teise partneri nägemus, ma usun, võib mitte vähem üllatuslikult asju avada kui näiteks ühte suuremat ansamblit koos mängides, kus ühe mängija idee või tema lähenemine võib aset panna hoopis teisipidi käima, et seal vot vot see eks ole, on see, mida me tahame või oleme. Ja muidugi on see igal pool nii töö terves elus ei ole mitte ainult muusikas, aga eks meil muusikutel ole kergem muusika kaudu sellest väga lihtsalt rääkida. Eks see koos mängides olevast ka nii et kui me ei ole sellest samast fortest või pianost, räägime, mis ta siis iganes ka ei ole, aga kui sa kuuled enda häält, aga kuule teisi ka samal ajal, siis võib hakata juba asi korras olema. Jah, väga sageli ei kuule ennastki, kui me oleme võib-olla vähem võimekad solistid, vaid me katsume sobrada läbi nooditehniku. Nii palju kui ma mäletan, siis sina hakkasid aegsasti mängima ansamblites juba õppeajal. Ega meil seal muusikakeskkoolis ka ansamblimäng üsna hinnas, kõnelemata tudengipõlvest ja selle järgsest ajast. Aga nüüd ma tahaksin meelde tuletada ühte olulist inimest teiste hulgas sinu elus, kes vähemasti selle elu viimase kümnekonna või tosina aasta vältel on noh, mingisuguse ukse lahti teinud või mingid teised ruumid avanud mammutel pagerit. Äkki räägid natuke temast? Sest et see on niisugune omalaadne kooslus ja kuidas kooslus teoks sai, see tähendab, et ma tahan natuke kuulata teie koosluxitseerimist. Jah, Boris Björn Tageriga meel. Tekitasime kitarri klaveriansambli. Sihukese erakordse meie jaoks on küll. Jah. Ta ei ole ka kerge koosmängimise mõttes, sellepärast et mõlemal pillil on väga täpne ja selge heli tekitamise viis ja heli tekkimise algus läks see plõks või see moment, kui kitarrikeel vabaneb pingest, siis samal hetkel peaks klaveri haamer puudutama klaveri keelt. Nii et see on, ütleme, ansamblimängus tõesti, mina ütleksin väga soojalt kõikidele ära proovida kord seal lihtsalt huvitav ja muidugi ka üks üks suur peaaegu isegi mingis astmes niisugune sportlik huvi, kas, kas on võimalik seda kõike kokku saada, sest see oli ka päris raske kitarride kokku saite. See oli üks suur juhus. Nii palju, kui siin elus on juhust või saatust või. See oli üks kuum suvepäev, nii nagu neid tänavu aastani kauneid päevi nii palju ilusaid olnud. Linn oli inimtühi. Ja meile helistati veksast. Sellest on, ma pean ütlema, võib-olla 13 aastat möödas või niimoodi kirjade järele kaks teiste kirjadega ahvat, siis panin kohe juurde. Ja kutsuti kontserdile, keegi väliseestlane on külla tulnud ja mängib klassikalist kitarri. Ja meie olime täitsa puhtjuhuslikult linnas, aga otsustasime minna väikese eelarvamusega ja ei tea nüüd, kuidas need kontserdid seal Texas on ja oli ilus ilm ja mine nüüd linna. Ja istusime seal kontserdil, kus väga palju rahvast ei olnud, aga vaimustus hakkas kiiresti kasvama. Jaa. Kui siis me olime need lisapalad välja plaksutanud kõik siis minu üllatus oli väga suur, kui siis too Saksamaalt tulnud kitarrist meile need lisapalu puhtas ja korralikus eesti keeles teadvustas. Pärast kontserti astusime ta juurde ja ja ütlesin, et teeme ometi ka midagi koos ja suveaeg oli, siis oli see päris lihtsasti võimalik, tookord ma mäletan, et paar päeva hiljem juba siin Eesti raadios siinsamas lindistasime Carl Maria von Weberi looming Ja olete mänginud ju siiamaani? Varsti s hiljem me oleme palju mänginud ja ka küllaltki palju lindistanud ja plaati mänginud ja minu jaoks oli see tõesti üks huvitav maailm. Just just jälle selle kammermuusika nagu uue nurga alt nägemise mõttes. Peab ütlema, et Boris pager on väga aktiivne olnud miljonisse andeka ja uue repertuaari leidmisel. Ja need palad, mida te praegu siin kuulsite, on Anton Diabelli väga lihtsad palad on nende pealkirjaks ja me oleme neid ikka kahe ja kolme ja neljakaupa mänginud. Näed nüüd üksi, et on tõepoolest väga lihtsad, aga nad on uskumatult naerunärvi, puudutavad nii peenelt ja mitte pealetungivalt. No aga lähme natuke tõsisemate asjade juurde, üks võrdlemisi läbiv helilooja, mida on päris palju saanud mängida, on hindemit. Ja võib-olla siis nüüd mõni sõna hindemetist üldse kui heliloojast ja ka sellest ajast kust pärineb mängimisele tulev tšellosonaat sinu vahekord, hinde Michigan, üsna sõbramehe oma. No Me lindistasime, plaadistasime kõik Sindemiti klaveri Kasonaadid ja neid on kokku 28, seitsmel laserplaadil ja interneti, ma olen tõesti läbi ja lõhki võib öelda, praegu tundma õppinud. Ja Ma jõudsin väga-väga sisse elada selle suure meistri helikeelde võiks praegu öelda, kui ma ühe vale noodi kuulen kusagil partituuris, ma kuulen ära selle, sellepärast tähendab Indoneesia ise mänginud ei ole, nagu ma ise vastu ei mängi, aga selle kuuleb ära, sest temal nagu meie sajandi suurtel meistritel teistelgi on oma mõtlemine oma helimaailm ja oma helikeel. Aga eks ta selles mõttes ole ka tore. Mina nagu hindemit D-lapselaps, võiksime öelda ja kuidas see tuleb, kes oleks vahepealne, lüligin? Jah, Bruno lukk, mu õpetaja oli juhindamiti õpilane. Ja nii seda siis tänapäeval tavatsetakse öelda, et kui sa oled õpilase õpilane, siis oled sa kohe ka nagu loogilises mõttes lapselaps. Nii et mõnes mõttes nagu kohustus ka nisust traditsiooni natukene jätkama. See on muidugi üsna noor hindemid, paraku palju noorem kui sina ise praegu, nii noor, kui sa ei olegi, kes selle sonaadi, nagu ma aru saan kirjutanud veel sõdurirüüd kandev mitte veel päris vabaks saanud pärast esimest maailmasõda. Aga, aga mida öelda selle tšellosonaadi kohta ja need on? Opus 11 varasemad sonaadid, kus viiulisonaadi tonni sõbralikult tervitava helikeelega ja peaaegu et romantilised ja tšellosonaat siin tuleb muidugi üks täiesti uus element, et sisse kus tõesti võiks öelda, et kui muusikat kuidagi kirjeldada sobiks, siis võiks öelda, umbes nii, et et samal ajal, kui tšellist üritab midagi Vivaldi taolist harjutada sõidab klaver seal samast ruumist nagu tuletõrje autoga läbi, nii et see mõjub tõesti tõesti sellise sürrealistliku ja ja mõnes mõttes absurd sõna, aga aga nii ta ju on ka idee poolest ja sellise nägemusena ainult tekitab muidugi jälle kammermuusika mängimise mõttes. Kes siis nüüd, kes siis nüüd kellest üle mängib ja kuidas või, või mismoodi siin nüüd selle Fortega? On asi eriti delikaatne, sest tšellistid üldiselt ju ei taha palju klaverit kuulata saatjana neile meeldib kuulda kellad. Aga siin on partnerid. No see on väga iseloomulik, võib-olla mul tuleb meelde see, kuidas me seda lindistasime ja kuidas Martin usterdav nagu kurvalt käega lõi esimest korda linte. Nojah, mind ei ole niikuinii kuulda. Sellistlik, aga see on päris tore, kohati just selle juures, nimelt kui see tuletõrje autosele Vivaldi veidi äramataks alal. Nii niis poor, mida me veidi põgusalt kuulasime, ja nii ka see tšellomuusika ja ka järgnevad on seotud, see on sinu elu väga olulise küljega nimelt ühe ansambliga, mille kandvamaid liikmeid oled sina või ei saa nii-öelda selles ansamblis kõik kannavad. No meil on. Väljakujunenud niisugune enam-vähem kindel tuumik ikka päris palju tõime praegu kontserte? Jaa. Jaa, minu õnn on nüüd jah, peaaegu 10 aastat juba. Olla selle asja juures ja ja nii heade muusikutega koos mängida on muidugi väga õpetlik. Kuidas te leidsite tee või kes tuli selle mõtte peale või asi algas mingist uuest või päris nii mitme mehe kokkutulekust? See tekkis ikka nii mitt ühelt poolt korraga ja ka paarist proovist ja paarist kontserdist ja kuidagi see asi hakkas nii-öelda iseenesest hargnema ja arenema. Villa muusikatöö põhimõte on ju väga tore selles mõttes, et toimuvad ju ka kursused Noorte muusikute üliõpilastega ja ühised kontserdid ja meil on siin kaks korda õnnestunud ka nüüd kuus Eesti üliõpilaste ja Eesti muusikaakadeemiaga ilusat koostööd teha ja ilusat muusikat mängida. Tore on see, et repertuaar on suur ja kasvab iga aastaga. Sellepärast et kavad vahetuvad kiiresti ja ega me rohkem kui viis korda küll ei ole kunagi ühtegi kava mänginud. Muusikud, kes seal kohtuvad, on kõik väga hõivatud ja väga tihedate kalendritega. Ei ela kaugeltki mitte lähestikku, eks ole, te elate eri linna. Oh ei, üldse mitte, sõidame kokku ikka väga erinevatest kohtadest, kus see villa ise asub. Jah, võib-olla väärib veidi lähemalt seletamist, mis villa muusika õieti endast kujutab. Muusika ongi tõepoolest üks maja. Villa mainis siis, mis on tõepoolest muusikud muusika tegemise käsutusse antud. Ei ole mitte teie isiklike või vaid mingi. See on nagu sihtasutus, nii et ta tegutseb nii riikliku kui erakapitali baasil ja tema on loodud Üheks niisuguseks alternatiiviks või teistsuguseks variandiks ühest muusikaülikoolist. Kuna Saksamaal muusikaülikool on palju, aga ühes liidumaas Rainanud vald, siis tänase päevani ei ole neid mitte ühtegi naabermaas. Tombergi selle eest on jälle viis muusikaülikooli ja siis nemad mõtlesid, mida siis teha. Et niisugune puudus kõrvaldada ja tulid õnnelikule ideele rakendada siis erakapital ja riigi rahad ühtse niisuguse sihtasutuse teenistusse ja loodi siis Villa muusika. Ja me teeme kursusi, Me teeme kontserte. Siis ei ole ju kindel, igas teoses on ju mingid selle või teise pillimängijad, need on kõik solistid. Ja. Ja koosseis ei ole kindel, ega me ei ole keegi seotud pidevate ega pikaajaliste lepingutega, aga me tuleme ikka ja jälle kokku. Eriala on üks projekt, üks kava on üks projekt või üks kursus, on üks projekt või on ka suuremad ja pikemaajalised projektid. Kui näiteks tegime nüüd need hindamitysonaadid kõik plaati või kui me siin teeme nendel soni klaverikvarteti või Beethoveni üheksa sümfooniat, kõikvõimalikes kammermuusika koosseisudes on selline idee meil praegu. Kas need on olemas need transkriptsiooni, mis siis võtavad eri Pillemad jälle? Ja neid on palju, seal ongi see küsimus, et millised oleks põnevamad ja, ja peamine moment oleks muidugi selles, et nad avaks nagu uusi nisukesi, kammermuusika, väljendusvõimalusi sellega, sest muusika ise on ju väga tuntud. Jah, võib-olla liigagi, aga seda põnevam jälle, seda enam siis ka publik oskab ehk kuulata seda, mida tegelikult talle pakutakse. Aga nüüd tekib niukene küsimus, mul nukkavad mängijad, tulete kokku, sõidate küllaltki suurte ja keerukate ja ulatuslike teostega. Kui palju te teete, proovi, te ei mängi ju lehest, tulete küll ette valmistatud, aga kokku te mängite ikka nagu lehest ja nüüd hakkate. No me tuleme ikka, kõik on siiski ettevalmistatud enne proovi ja ega me palju proove ei tee. Kaks kolm võib-olla, aga muidugi tähtis on, et me kõik tunneme 11 juba ja me teame, kuidas kuidas keegi meist reageerib ja kuidas keegi mängib ja ma arvan, et see annab väga palju juurde juba niisugusele ühisele tunnetusele, aga siiski niisugune põnev moment jääb selle ansambliga musitseerida, seal niisugune solistlik, igaühe suveräänsus jääb seal kõlama ja minu arvates on üldse niimoodi, et 95 protsenti on tegelikult see ettevalmistus ja peab oma häält oskama ja muidugi pilli oskama. Ja siis on helisenud karskeid üritasite ka. Tuleb ikka ette, tuleb ise ka pingeid ja mängides ja ja, ja ma arvan, et see on ka päris loomulik. Aga uksi kinni ei löö. Enda järel. Tule nagu meelde praegu, et nii, aga pinged on ikka päris loomulikud ka ja ja teinekord on ka väga raskeid olukordi ja, ja väsitavat sõidud ja kontserdid ja. Cleveroni juht Bill, ta on ju mingil määral, tema on ees partituur, eks ole, igal mängijal on oma liin noodis, klaver näeb kõiki liine, ta on tahes-tahtmata dirigentliku pilguga. Kas see ei too mingit pinget, klaver, noh, nagu suruks ennast võib-olla peale või. Ei, ma ei, ma arvan, et eks meiegi saatus olegi, et me peame sellest ülevaadet omama ja mina arvan, et ka kui üks pianist fenomenaalselt lehest loeb, ei ole see piisav, et proovi minna. Peab olema ülevaade ja peab olema, sest ma ikka räägin jälle sellest 95-st protsendist, et kui siis kõik hakkab klappima ja tekib õhkkond, siis on võimalik, et need puuduvad viis veel juurde tulevad ja tekib tõesti õnnelik. Kuna te mitte noh, rutiini ei saa tekkida nii suhteliselt siiski harvade ja mitte väga tihedate kontaktide järgi kas kontserdid erinevad üksteisest nii, et mõni ehkki noh, mingi lahvatab inspiratsioon või keegi on eriti vormis, et kütab üles teisedki ja mõni on sa ütled tüütu sõitja väsimus ja paljugi, mis kelleltki muretan. Kontserdite tasandi vahe võib küllaltki suur olla. Ja ongi ja väga tihti on nii, et kui me mängime näiteks neli või viis kontserti järjest, siis. See kõige suurem moment tekib tihtipeale mitte seal alguses, aga kusagil seal kolmanda neljanda juures eriti veel, kui. On algul olnud, ütleme veidi väiksem saal ja, või, või mitte nii hea akustika ja seejärel, kui see kõik on juba sissetöötatud ja siis läheme me näiteks Stuttgarti valgesse saali, siis tekib tihti küll niisugune pidupäevale. Tunneb see viis protsenti lööbki särama ja sa mõõdad, siin ta ongi. Oligi otsida. Mis või neli või aga siis on, siis on juba niisugune tunne, et ta seal päris lähedal. Sa rääkisid enne, et sellel ansamblil on ka mõni päris huvitav taotlus repertuaarivalikus. Jah, me siin rääkisime hindemitist, ma rääkisin siin Beethoveni, sest ma olen tänu sellele üldse õppinud ka suuri ja tuntud heliloojaid hoopis uuest vaatevinklist nägema ka, kellest ma olen arvanud, et see on ju kõik puha teada ja tuntud. Võtame kasvõi Schuberti kammerloomingu või nendelt soni klaveriga või Foree klaverikvartetti. Ma ei teadnud neist varem midagi, ausalt öeldes. Aga projekt on tõesti huvitavaid ka ja üks mis villa muusik, kui aga sai siin tehtud, on plaadistasime heliloojate loomingut, keda oli represseeritud ja. Mängisime siin Gidon Klaini muusikat, tegime plaat, termin suulisus, muide huvitav helilooja huvitavate ideedega. Ja vot seda surfi saakski kuulata. Tema on, ma ei näinud tema sünniaastat, aga noh, kui ta on kahekümnendatel aastatel juba selle nimel, siis ta peab olema sajandi alguse mees, ütleme niimoodi. Väga huvitav inimene tõesti peale muu erakordselt ilus mees selle foto järele niisugune naise silmale natuke romantiline, niuke öö, öine romantiline kangelane, kes väga põnevate mõtetega algas, oli puudutatud ta Taismist ja üldse kõigest modernsest arenes uus miinikoolipinnal ja siis hakkas kommunistiks või noh, ütleme siis niisuguseks ideoloogiks niiet kirjutas isegi muusika, huvitav küll, millise, seda ma ei tea kommunistliku manifestile. Aga noh, see lugu siin ei ole küll mittekommunistlik manifest, vaid hoopis flöödisonaat. Flöödisõnad on tõesti, me olime nii suures vaimustuses sellest, et see on vast üks, ma julgen arvata, et üks paremaid flöödisonaati, mis sel sajandil üldse kirjutatud, on ja virtuooslik efektne tänulik ja ilus muusika. Teie valdavalt saksa koosseisu juures on Siimist Fletistina tegev. Prantslane Jean-Claude polaaron, meie suur flöödivirtuoos, aga siia juurde tasub küll ka kohe vastu öelda, et meie koosseis on väga kirju. Ja mõnikord naerame suuremasse ansamblisse juhuslikult kahjuks sakslane. Tundub nagu juhuslikult eestlanegi, nii et päris võrdsetel alustel. Vaat, see ansambel on ju lõppude lõpuks mitte üksi selle partii mängimine, mis on nüüd siis sinu, minu tähendab selle mina nimelise mängija ülesandeks vaid sama palju olid kuulamine. Tähendab, kui me ajame juttu, räägitakse, et mõni inimene on väga hea kuulaja, temaga on hea vestelda. Ja räägitakse ka, et mõnes vestluses on üks või teine inimene, kes nagu ta sinna satub, räägib nii et tegelikult on mõtet üldse, et keegi saaks veel midagi öelda, isegi pole suurt mõtet teda kuulata, seegi kõik on teada, kuidas ta seda teeb. See ansamblis on, peale selle võetakse asi, mida ma veel sinu kogemuste juures küsiksin. Kuidas on nüüd konkurentsiga, mis ma ei mõtle mitte halva konkurentsiga ameti, mingi? See üks tasand konkurentsis on see, et nohviisiliselt, eks ole, et ma välja kostaksin või et mulle tundub, mis on ju väga inimlik, et et siin vaat lihtsalt maetakse mind, eks ole, seal neljapilliga kaetakse kinni ja mina piiksu ka või tõmban oma Kohvelgi lihtsalt noh, ma isegi ei kuule, kuigi tegelikult võib-olla välja see just kuulda on. Aga on ka see võimalik, et mul on nii efektne. Ma tahan silma paista, ma mängin seda väga hästi, ma mängin tegelikult kõige paremini. Et see nüüd on isegi väga võistluslik lähenemine, nojah, aga nii hästi mänginud, aga, aga on muidugi küll vaimustav, kui see on nagu väljakutse, kui teised on, on nii fantaasiarikkad või mängivad nii kauni kõlaga. Et nad nagu noh, ütleme seda heas mõttes nagu sunnivad mind otsima veel midagi ja veel midagi. Või võiksid näiteks öelda, et et noh, ma juba rääkisin, et me ei tee ju väga palju proove, iga kohtumine näiteks sellise klarnetimängijaga nagu Sabine Mayer on tõesti nii, et ehkki me oleme ju juba ennegi mänginud Schumanni fantaasiapala palu või me oleme juba ennegi mänginud Weberi variatsioone, iga kord temaga lavale minna. Üksmeelel Tartu seiklus selle sõna kõige paremas mõttes. Aga selle vabaduse ees ei tohi hirmutunnet tekkida. Ja siis see saab ikkagi ainult võimalik olla jällegi selle läbi õhu toimiva kontakti kaudu. Ka pilgu. Kaudu, ma ei ole nüüd enam televisioonis sattunud nägema siin mõned ajad tagasi anti väga sageli soome vahendusel hulga Moskva vahendusel. Äärmiselt nimekaid üle maailma tuntud mängijaid. Väga liigutav on, kui nad on suhteliselt eakad patrio klassikaline trio või? Noh siis armastas väga juriste mängida noortega. Tehti proovileid piks televiisori vahendusel, seda oli väga põnev vaadata, aga ma tahtsin seda öelda, saju kingiks teisele, tähendab nad natuke siis liialdavad ka, tähendab, ta valmistab ühe mingisuguse imeilusa fraasi. Nüüd ta naeratab sulle, annab selle sulle edasi ja sul on täiesti niisugune tunne, et ta on selle sinu jaoks teinud nii nagu ta ulataks sulle. No ma ei tea, mingi maitsva maiustuse, mis sulab sinu hingekeelel. Sa võtad selle vastu, selle najal on kaunim elada kui enne. See peaks vist väga hea tunne. Nii see ongi, ma usun, et selle nimel seda muusikat tehaksegi ja kuulajad tajuvad ka selle ära, sest ainult elusal kontserdil ja kontserdisaalis juhtuvad need imed mõnikord ja inimesed tulevad selles lootuses, et see ime ehk täna jälle juhtub, aga on ka muidugi midagi muud olemas, on ansambleid, kes aastaid koos harjutavad ja samas koosseisus mängivad ja kümneid ja sadu kontserte mängivad. Ja tulemus võib jällegi olla väga hea. Tekib. Ühtne mõtlemine tõesti ka ja ma mõtlen seda väga heas mõttes heas mõttes rutiin iga, kus keelpillikvartett või klaveritrio hakkab tõepoolest kõlama nagu üks pill. Ja jääb veidi vähemaks seda mis on see põnev kommunikatsioon, mis juhtub ainult praegu ja sel hetkel. Aga tulemus on ütleme aukartust äratavalt professionaalne, sellisel puhul. No muidugi me kõik vist eelistame seda esimeste siiski, mis oleks sel hetkel sündiv järsk Montaalne ja muidugi nad need väga vanad või kaua aega koos mänginud ansamblid ju ka aeg-ajalt teevad seda selle sissetöötatud liini pidi minnes ja aega, et äkki tuleb noorus tagasi. Seitsmes kevad, 20. ja ei ole vähem aromaatne kui esimene. Võib-olla rohkem veel, eks ole, improviseerimine meie jaoks ja eks me kõik teadlikult või alateadlikult ikka seda soovime. Seda vabadust ja seda sel hetkel juhtuvat. Kas sa oled kuulnud ise mõnda kolossaalselt head ansamblit? Ma ei mõtle mitte tuua praegu, vaid natuke suuremat nii praktiliselt kuskil seal Saksamaal või, või ringi reisides. Ja, ja, ja mis mul praegu meelde tuleb, kohe, näiteks klaverimuusika valdkonnas, ütleme, klaverituur, labikid. Ja siin oli üks telefilmida. Meil oli kah õnn. Kuulata videosse võtta, see ei ole päris minu maitse, kõik, kuidas, mis nad seal teevad, aga kuidas nad koos mängivad, on lihtsalt kõrge klass. Sina oled neid elavalt kuulnud ja, ja, ja ja siiski siiski palju palju. Aga mis sinu jaoks kõige õilsam ja kõige kaunim ansamblites, mis võivad olla ju otsatu kirjute kombinatsioonidega? Noh, võiks öelda, et kõige ilusam ühele klaverimängijal on tegelikult ikka minu arvates Mozarti klaverikontsert ilma dirigendid mängida. Veidi võib-olla kuidas ma ütleksin, veidi ohtlikum, veidi pingelisem, aga väga, väga, väga põnev on teha. Ja me oleme üldse villa muusika juures ka teinud väga paljusid asju, nimelt ilma dirigenditega teoseid, kus, kus on tegelikult dirigendile päris tõsiselt mõeldud ja dirigendiks tõsiselt arvestatud. Huvitav on ja muidugi iga muusiku vastutus on selle juures siis väga suur, sellepärast et seda, kes, kes seal muidu see lootus selle peale, et keegi seal ees seda asja koordineerib, peab ju siis ära, seda peab kõik ise tegema. Järelikult kõik mängivad, tegelikult mängivad kõik kogu aja aktiivselt, nendel see ei ole mitte niimoodi, et nüüd on minul ma ei tea, seitse distakti pausi ja nüüd ma lasen ennast lõdvaks, tegelikult ma mängin ikka samamoodi edasi, ainult et mitte, mine minu käed ei tooda Helijaga ja. Ole alati ja ma ei taha siin dirigentide vastu sõna võtta, nad on nii hirmus vajalikud meil tänapäeval. Aga tekib siiski veidi teine õhkkond kui see, kui muusik ansamblis või orkestris teab, et seal ees on keegi, kes selle asja ära korraldab ja koos hoiab. Kui. Lähenemine tegelikult no meil on siin täna niimoodi uuemast suhteliselt muusikas, tähendab 20. sajandi muusikast. Eks Martaki plaadikene vaadata mille avateoseks on kontrastid loodud 61 aastat tagasi. Päris ammu võiks öelda, millal sina ja mismoodi sina sellega kokku puutusid. Nende kontrastidega. Esimest korda õieti ei mäleta, et küllap see ikka umbes kümmekond aastat tagasi karguga solima seda teost päris palju mänginud ja ja väga armastama õppinud. Ma arvan, et see oleks nii siis paremaid näiteid võib-olla meie sajandi kammermuusikast, kus see asi ei saagi üldse funktsioneerida, kui ei ole niisugust head ja õiget sidet muusikute vahel, see on niiviisi kirjutatud, et see peab koos hingama, siin on väga vähe heli Sid, mis, mis näiteks kõigil rõhulisele osale langeks, peab hingama. Jah, tegelikult on ikkagi ansambli mängimine üksime. Aga imesid juhtub ju elus, võib-olla muidugi, aga, aga see on meeldiv võimalus. Tegelikult on ju ansamblis ka mängijaid public, tähendab kui publik on nagu, ütleme, hea publikes laseb ennast tiivustada ja tuleb kaasa ja vaata, et läheb ees veel. Hüüab hei, siis on hoopis teine asi mängida. Kuulame natuke siis partokid. Kõlab kontrastidest esimene osa. Moderaator Penritmato viiulile, Larnetile ja klaverile. Toomas intervjuule on eesti publikule õige tuttav mees. Ta on siin käinud korduvalt. Me teame teda kui täiesti vapustavat oboemängijat. Ja siin on ta käinud ka dirigendina. Paistab, et sinul on temaga üsna tihedalt. Takt olnud ja me oleme kolleegid karsruues ja muidu head sõbrad ja Toomasele. Ma olen tänulik paljude toredate ideede ja tema on otsinud ka oboele uut repertuaari ja leidnud seda sealt kus võib-olla ei ole poele esialgu mõeldudki. Ja nii me oleme mänginud Mozarti viiulisonaate ja tema oli ka, kes minu jaoks leidis üles Schumanni kolmanda viiulisonaadi, mida praktiliselt keegi tänapäevani siin maailmas ei tunne. Vapustav muusika. Mida tingimata mängima peaks. Ma olen nüüd hiljem seda mitmed korrad viiuliga mänginud, aga minu arvates kummalisel kombel poega isegi tekib mingisugune uus dimensioon ja kuidas see teos isegi võidab. Kuulame sellest sonaadist praegu teist osa, intermetsad. Meil oli kiire selle vestluse jaoks siia majja radiomajja rutamiseks. Põhjustest sa sõidad kohe ära. Kuhu sa tõttad Saksamaal ja mida hakkad sa nüüd tegema, siis, sel varasel sügisel? Jah, ma sõidan nüüd neljapäeval tagasi ja mind ootab jällegi kord ees 10 päeva kammermuusikat, nimelt on kutsutud kammermuusikasuvekursusest osa võtma noored virtuoosid, kes on Saksamaal noorte muusikute võistlustel võitnud esimesi preemiaid. Kõikvõimalike pillid, esindajad on siis seal on meil olemas ja nendele on antud siis ette teada programm, mida nad siis peavad ette valmistama, ära õppima. Ja mina olen siis üks nendest õpetajatest, nemad kohtuvad seal omavahel esimest korda, nii et nad peavad enne nagu ette valmistama, oma partiid ära õppima ja meie kui õpetaja, et ta ülesandeks on siis sellest niisugused jah, ansamblid ja oma kogemust lihtsalt nendega jagada, need toimuvad tunnid, toimuvad need nähtused, nii et teised saavad ka kuulata või see on ikka nii tavaline tunded siis ansambel ja, ja õppejõud ei saa, käiakse ikka kuulamas võrdlemisi palju kohal ja kontsert tuleb siis ka, kontserte tuleb kindlasti mitu, sellepärast neid ansambleid on mitu ja minu. Ja ise me siis anname ühe niinimetatud õpetajate kontserdi ka, kus ma ei teagi veel, kas me mängime vorsaki või, või Franki klint ette. Me ei ole veel päriselt otsust kolleegidega kolleegidega ja. Ja mitu tundi siis tegelikult nüüd saab iga ansambel noh, näiteks sinu seal mingi suumon või kolm-neli tundi. Nad käivad mitmepedagoogi juures siis tunnis niimoodi, et nendel on iga päev tunnid, aga niiviisi, et neil on ikka harjutamiseks ja nii-öelda seedimiseks ka veidikene aega jäetud, aga tore on see tööprotsess ise muidugi, ja sellele järgnevad kontserdid, nii et see on. Olen juba paar korda osa võtnud sellest ja tore õhkkond. Sinu vahekord noortega muusikas on eriti rikas sellepärast et need lapsedki on muusikud. Ma ei tea, kui kaugel on sinu tütar. Tema mängib viiulit. Suuri ja tõsiseid teoseid ka juba masin, just mängisime Mozarti G-duur kontserdi koos, enne kui Eestisse tulime. Ja nüüd hakkab hindomentidzee sonaati insee sonaati praegu õppima. Meie kodus kõlab alati muusika, keegi mängib ikka midagi harjutab ja kui vähegi aega saame, mitu klaverit kodusel kodus, kas, aga sellest on vähe ja kahtlemata. Ja Kristjan muidugi harjutab ka peamiselt meil kodus ja. No tema on juba eesti publikule teada ja väga meeldivalt teada sai õpetaja otseselt, aga ma usun, et mõnigi kord paneb käe külge, kui üks või teine laps kodus harjutab või nad ei taha eriti, et isa vahele astub. No see on nii, et mõnikord ma teen ukse lahti, ütlen teie seda nii või, või ära tee seda nii. Nii et eks ole, niisugune väike vahelesegamine on ikka teinekord. Aga Kristjaniga Me oleme küll lausa teinud. Kalendriga tunniplaani, millal me jälle kokku saame ja millal me jälle tööd teeme, sellepärast et noh, tore on ka lihtsalt. Ja millal te jälle kuku, saate? Ei mõtle mitte kui isa ja poeg, vaid neid siis, kui kolleegid muusikud ei ole midagi ees. Meil me saame jälle kord Mozarti kontserti mängida, peaks järgmise aasta alguse poole olema Berliinis meil Berliini kammerorkestriga. Ja muidu kohtume kindlasti ikka nii. Kodus klaveri taga ja ja ka lihtsalt mõne asja üle vaieldes või ka mängida. Te olete seda Mozartit mänginud ju mõnda aega juba? See on seesama Mozart praegu, millest, mis meil nüüd saate, lõpuks hakkab varsti kõlama. Me mängisime ja me mängisime siin paar aastat tagasi siin Tallinnas Andres Mustonen juhatas. See oli meile siis esimene kord sellega lavale tulla. Ja nüüd sellest peale ta just nagu repertuaari lugu juba. Nii ta on kujunenud küll, eks ta ole muidugi klaveriduo leni üks standard või noh, see kõlab nii natuke halvasti kohustuslik teos, aga ma peaaegu arvan ka nii ega sellest ülejäänud ega mööda ei saa. Muidugi võib öelda, et orkestriga mäng ei ole kammermuusika, üldiselt ju seda ei ole. Samal ajal meie teemaansambel katab ka selle, sest ansamblis pianistid omavahel ansamblis ollakse dirigente, pianistid, siis dirigent ja orkester ja lõppude lõpuks kogu moos. Kogu see imeilus rõõmus kontsert on üks suur ansambel millega meiegi väga heal meelel ühinesime. Siia juurde võiks nii palju öelda, et muusika on kas ilus pill ja kammermuusika võib olla veel kõige ilusam pill ja me siin korra juba rääkisime sellest, et Mozart ilma dirigendid on see kõige toredama sinikõlagu siis Mozart.