Tallinna muusikakeskkooliga kammerkoor on koor, mis on igavesti noor kuid see noorkoor tähistas läbi hooaja oma kolmekümnendat sünnipäeva ja andis välja ka uue heliplaadi, millelt Me kuulsimegi morisse Ravelli shansooni Nikolet. Meie tänases vestlusringis on kaks noort daami. Palun tutvustage ennast. Minu nimi on Eva-Liisa Ehala ja ma õpin praegu Eesti Muusikaakadeemia kolmandal kursusel. Nii, mina olen koorijuhtimise osakonna teisel kursusel muusikaakadeemiast Veronika postasimat ja koori kunstiline juht René eespere. Muusika muusikaakadeemiast. Teie olete mõlemad juba muusikaakadeemias, aga mis teid hoiab selle koori juures veel? Oh ei taha ikka ära minna. Mitu korda olen mõelnud, et nüüd peaksid õpetama, sest ma olengi nüüd kõige vanem laulja. Aga vot see miski kambavaim ja see, nagu sa juba enne öeldud perekond, homoperekond ei saa mindud. Lisaks sellele kammerkooril on igal hooajal ju hulgaliselt huvitavat tegevust alates kontsertidest ja pildi vaatamisõhtutest, suusalaagrite ja pikkade Itaalia-reiside nii välja, nii et tegevust jätkub. Ju seal siis üks armas õhkkond on, millest ei raatsi loobuda. Kindlasti, kuidas teil möödusse kooli koori juubeliaasta oli juba juttu, et andsite plaadi välja. No põhimõtteliselt terve see hooaeg oligi rohkem nagu üles ehitatud selle plaadi tegemise peale, sest plaadi tegemine küllalt tõsine asi ja ühe koolikuuriga ei olegi see kuidas ütelda niimoodi, et planeerime, et teeme nüüd kuu aega plaadi ära, seal niimoodi kooli kooriga ei käi. Plaati tehti terve aasta, nii et see oli küllalt pikalt ette planeeritud. Plaadi peal on ka muusikat päris palju ajaliselt üle ületunnipuhast muusikat. Nii et me tegime niimoodi tasapisi, et õpit õppis kolm-neli-viis lugu selgeks, siis tegime ühe lindistusvooru, siis oli jälle paar kuud vahet, õpiti jälle neli-viis lugu ära, võimani tsükkel jälle lindistati, nii et ja, ja nüüd lõpuks siis läinud aasta novembris sai plaat valmis ja oli juba jõulude eel oli ka juba Tallinnast tagasi. Seekordse plaadi säärased peategijad või säärased suured suured abistajad on tegelikult muidugi kõigepealt Eesti raadio, kes selle lindistuse nii-öelda tehnilise poole eest hoolt kandis ja selle nii-öelda noh, praktiliselt võib öelda meie jaoks nagu tasuta tegi. Aga kõige suurem toetaja oli muidugi seekord Eesti Mobiiltelefon ja 1000 tänu neile, et et neile nii-öelda mitte, et ainult koolikoor tuli meelde ja ja ütleme, et ka võib-olla oleme neile kuidagi silma jäänud. See oli, see oli säärane tore jõulukingitus igal juhul selleks kooliaastapäevaks ja aitas meid jällegi ka kultuurkapital, nii et see on säärane kolm tugevat tugevat tegijad selle plaadi juures. Aga noh, eks koori on muidugi läbi aasta ja läbi aastaid ka aidanud tema vanad sõbrad. Suured tänud näiteks veel kooli brile kes on meid ikkagi hooajal ka reisil nii-öelda reisi tegemiseks, neile finantsvahendeid nagu selles mõttes veidi eraldanud. Ja, ja suur tänu ka Ilo prindile Itaalia reisiks meil valmis ka neljakeelne bukletis, et nii, et see oli sellel reisil väga tarvilik, et me saime seda jagada nii et nüüd on kõik värsked andmed, on seal bukletis, kirjad, värsked aadressid, kõik telefoninumbrid, nii et saab meiega alati ühendust võtta. Kes aga vähegi soovib? Võib öelda tõepoolest, et rahalist tuge me leiame tegelikult ikkagi oma vanadelt headelt sõpradelt ega päris lihtsalt niimoodi ikka uksest sisse ei lähe, et, et kopp-kopp ja tankiraha et peab olema vastastikune sümpaatia, vastastikune huvi, et siis see asi nagu realiseerub, muidu on see väga raske. Ja tegelikult ma võin öelda seda. Väga suured tänud ka kooli direktsioonile, me oleme sel hooajal saanud väga suurt tuge, tegelikult koolid mitte ainult finantsilist. Oma juubelikontserdil tegite te koostotsiast Riiaga ja kuuldavasti ei olnud see teil esimene kogemus. Jah, see sai teoks juba neljandat korda. Ja see on just iga aasta jõulude ajal. Me teeme koostööd, džässtrio ka, kus on siis klaver, Olav Ehala saksofon, Lembit Saarsalu ja bass, Toivo Unt ise nad on väga tuntud muusikud ja tore, et nad leiavad aega meie kooliga koostööd teha. Ja see repertuaar, mis me nendega koos teeme, see on puhas džäss. Ja selles mõttes koorile ka väga hea kogemus, et hoopis teise külje pealt teistsugust muusikat laulda ja ennast nagu vabamaks lasta. Ja alguse sai see muidugi tegelikult Lembit Saarsalu olnud, võib öelda, et tema oma ameerika käikudel tõi siia kaasa sääraseid väga toredaid arranžeeringuid sääraselt arranžeerinud nagu pukid ja, ja nüüd on isiklikult ka puhvitšiga nii-öelda kokku saanud Ameerikas ja ta iga kord, kui ta nagu käib toobita näpuotsa, kõige jälle paar paar-kolm lugu juurde, nii et eks meil see repertuaar tasapisi on täienenud. Nii et võib öelda kõik need äraseeringu pukid, silt välja arvatud muidugi Need, kuna sellega on seotud Olav Ehala, tähendab, et ka Olavi lood on koori repertuaaris. Nii et see on jõulude ajal tõepoolest sarnane väga, väga meeldiv koostööle. Ja neid lugusid saab kuulata ka homme Estonia kontserdisaalis. Jah, neid kahjuks plaadis veel ei ole, kas need plaadile saavad, jõuavad, seda ei oska veel öelda, aga igal juhul kuna jõulukontserdid on nüüd juba nagu läbi, siis tõepoolest kuuendal see tähendab, et homme on siis võimalik seda veel viimast korda Estonia kontserdisaalis algusega 16. Null null kuulata, nii et terve teine kontserdi teine pool on üles ehitatud just selle trio või koosmusitseerimine peale, ma arvan, et see on väga meeleolukas. Tegelikult aastapäeva esimene kontsert oli, siis me alustasime 29 mai Niguliste kirikus. See oli nii-öelda avalöök, aga koori nii-öelda sääraseks juubeliürituseks oli ka põhi-põhimõtteliselt pikk kontsertreis Itaaliasse ja need siis need detsembri kontserdid. Nii et noh, eks see koori asutaminegi oli, oli säärane mitte konkreetse päevaga seotud nähtus, vaid see oli ka küllalt pikk protsess, nii et exe formeerus skaalas aasta lõpuks. Kuidas see koor tekkis? Koor siis sai kokku kutsutud sääraste energiliste tulevaste ja nüüd juba tegutsevate koorijuhtide poolt ja nende nii-öelda üheks energilisemaks esindajaks oli siis meil praegu väga tuntud koorijuht Tõnu Kaljuste ja oligi Tõnu Kaljuste koos oma kahe klassiõega praktiliselt selle koori nagu ellu kutsus ja väga praktilisest vajadusest vett koorijuhtimise osakonnas. Et ei oleks töö nii igav ja ei peaks nii-öelda tapeedi dirigeerimist harrastama, et saaks ka praktiliselt koori eeskätt proovida. See koor oli alguses väga väike, Ma mäletan, tenoreid oli kolm, Alt oli seal neli-viis sopran, neidki mitte üle nelja, viie, nii et see oli väga väike, koos oli tõeline kammerkoor, aga, aga vähemalt sai koos musitseeritud ja, ja noored tulevased nii-öelda koorijuhid, interpreedid said, said tegelikult juba ennast selles mõttes oma nii-öelda muusikuteel juba esimese sammu hakata astuma. Koor muidugi tegutses alguses tõepoolest natuke teistel põhimõtetel kooli poolt oli koorile määratud kahjux juhendaja õpetaja, aga see juhendaja õpetaja põhimõtteliselt kooriga ei töötanud kunagi vaideid, et põhimõtteliselt kooriga ees olid pidevalt ainult need õpilased. Ja noh, eks see vajutas ka mingil määral selle võib-olla selle kvaliteedipitseri. Sest et noh, esimesed sammud ütleme seal, kui inimene on ikka 15 16 aastane, tal muusikalist kogemust on kindlalt vähem kui õppejõud, nii et, et ta natuke sarnane õpe kooriks, nagu jäigi. Koor muutus oluliselt siis, kui te tulite Iiviga kahekesi kori juurde tööle. See oli umbes 10 aastat tagasi. Koor tegelikult muutus muutus natukene juba juba veidi varem, sest Elo Kaarepere nimelt hakkas aktiivsemalt ise nagu sekkuma koori tegemistesse ja esimesed reisidki olid nagu Elo, nagu organiseeritud, nii et see muutus veidi varem. Koori esimesed salvestused pärinevad aastast 1993 kuni 95 ja kuulame neist Raimo Kangro Saalomoni õpetussõnadest. Joo vett oma august. Ja hobune. Teie olite krooris sel ajal, kui tehti see salvestus, mis on plaadil kloorifikatsio. Mida te mäletate sellest, sellest salvestusest tuli see kergelt. Mina olin siis päris väike, olin üheksandas klassis ja no ega see kerge ei olnud, see oli väga uus kogemus, sest ega mul ei olnud ka varem üldse koorilaulu kogemust, sealt see kõik algas, kõik teised tundusid väga suured. Ja no eks ma sobitasin ennast ka sinna sisse. Niisugune tuliliselt teistega harjuda koos laulma. Mis ala teise minema, muidu mul minu eriala viiul? Sellel on ka lauluga palju ühist, selles mõttes, et laulmine mind jälle viiulimängus aidanud ja vastupidi. Teie kooris ongi kõikide erialade õpilased esindatud või. Nojah, täpselt, see on see läbilõige kooliste tähendab kõikidelt erinevatelt praktiliselt võib öelda, et on esindajaid, nii et, et kõiki erialasid, mida music keskuses õpetatakse, praktiliselt võib öelda, on esindatud ka kammerkooris. Aga mis puutub muidugi nendesse lindistustesse ja nendesse perioodist, siis ma võin lihtsalt öelda. Lindistamiseni saab üldse jõuda sarnase koosseisuga, kes on juba ütleme, mingisugune taseme saanud, nii et ega asjata ei ole tehtud praktiliselt ütleme ikkagi ainult kaks plaati see tähendab seda, et võib öelda, et selle 10 aasta jooksul on nagu formeerunud säärane, et kaks härrasküllalt tugevat koosseisu millegi üldse võib nagu plaadistada. Ja see koosseis, ütleme, säärane suhteliselt nii-öelda mingile nivoole viidet koosseis noh, eksisteerib või püsib koos ütleme, tsirka kolm aastat seal on siis nooremaid ja vanemaid, aga noh, ütleme et nagu siis saab nagu rohkem toetuda ja baseeruda nendele vanematele, et see, see on see nii-öelda alustalad ja siis nad terved, väiksemad viled juures, ütleme need noored, kes saavad siis oma esimesed tuleristsed. Et noh, kui Evagi ütleb, et et temal oli see esimene kogemus, sest et noh, evad me oleme alati pidanud sääraseks tugigi lauljaks ja ta tuli tõesti küllalt varakult ja ta on õnneks on meie ridades veel tänini. Et temast on väga palju kasu olnud, et ega see aldi sügav tämber kuskilt ikka mujalt ei tule, eks ta tasapisi aastatega peab ikkagi niimoodi lauljal tasapisi kuidagi välja kujunema. Tegelikult minu vasakul käel istub teine tollal esimese plaadistuse ajal noor laulja Veronika Veronika ei osalenud küll 93. aasta lindistustel, aga kuna plaat on tehtud nagu kahel hooajal 93 95 et siis siis selle 95. aasta vindistustel oli ka juba Veronika ja, ja noh, võib-olla tema nägi täpselt samamoodi nagunii nagu Eeva-Liisa ütles, et alguses alguses oli asi nagu harjumatu ja et noh, siis ta oli tõesti nagu mitte nüüd algaja, aga noh, et, et ta oli ka esimest hooaega. Selleks esimeseks plaadistuseks olite te juba tuleristsed saanud küll festivalidel ja konkurssideltki. Jah, seda küll, aga noh, lindistamine on siiski hoopis teine asi selles mõttes, et esineda, esineda kontserdil on üks asi, seal on nagu säärane elamuslik külge seal natuke teised mängu reegliku lindistused, lindistuse peab ikka kõik eelkõige olema väga täpne ja võib-olla see mingi möllab pärsi peale säärast emotsioon reaalselt interpretatsiooni, aga, aga, aga mis seal teha, niimoodi ei ole, paraku on. Aga selline kokku kõlamine ja see tuleb siiski sellisest kontserdipraktikast. Koor on nagu täiesti omaette esinev organisatsioon, kus on omad reeglid. Ja see koori elus osalemine tihtipeale distsiplineerib inimest ning paneb talle teatud kohustused, näiteks kes muusikakeskkoolist laulab kooris, see peab samuti võtma kõrvalt hääleseade tunde on soovitatav. Kus siis arendatakse lauljat nii vokaalselt kui ka siis muusika interpretatsioonis, seal ta laulab oma vokaalpartiisid, mida, mis kooris tuleb ette. 10 aasta jooksul on olnud tõepoolest reisija päris palju. Igal hooajal keskeltläbi kaks-kolm. Selge on see, et mida kaugemale nagu reisitakse, siis võib tavaliselt öelda, et see reis on olnud noh, ütleme võib-olla nakas, põne või põnevam või põnevaim. Ja säärased kaugemad punktid on tõepoolest võib-olla Hispaania noh, enne seda Prantsusmaa minul isiklikult on väga sümpaatne alati olnud Austrias nii-öelda seigelda ja nii, et need mäed ja kõik muud asjad, nii et aga, aga eks igalühel olla kindlasti kindlasti omad säärased meelisreisid olnud. Ja eks me oleme alati püüdnud neid reisi selles mõttes üles ehitada niimoodi, et oleks härrast nagu, nagu kolme kandi peal, nagu see reis nagu püsiksid, et üks on üks, on siis nii-öelda kontsert, pool tähendab esinemised teine säärane õppepool hariv pool, et me saaks midagi teada ja, ja kolmas väga oluline tahk on ka tegelikult see puhkemoment, ütleme, et midagi näha, midagi uut kogeda, tundma, õppida, näha maailma väga põnevaid paiku, nii et vot need kolm komponenti peaks olema ühel heal reisil nagu koos, et siis siis nagu võib, võib loota, et kui midagi mingit tehnilist viperust ei juhtu, siis reis kujuneb huvitavaks. Mis muidugi veel reisidel tuleb hästi välja kõigi lauljate iseloom ja ka teineteist ekstist õpime väga tundma seal. Ja mul on tegelikult hea märgata seda, et vaatamata sellele kooris on küllalt suur vanusevahelauljatele, et noh, et, et meil on praegu kõige noorem on 14 aastane, kõige vanem hakkab hakkab ligunema 24-le ja mul on hea meel näha see, et, et koor tõepoolest, et funktsioneerib ka mingil määral nagu omaette kollektiivi, näed, et nooremad ja vanemad kooli lauljad nii-öelda läbiva teineteisega ka väljaspool koori, et ühesõnaga, et, et see on nagu mingisugune noh, nagu perekond. Kuulakem Paul hindemiti kuuest sansoonist kolme kevade aeg talvel ja aed. No meil oli juttu, et selle koori koosseis püsib umbes kolm aastat, et mis, mis on selle plussid ja miinused? Tegijatel on alati ütleme kus ütelda, Nad tunnevad ennast väga hästi, kui sul on väga hea koosseis nagu nii-öelda võta ütleme, see on formeerunud küllalt pika säärase töö tulemusena. Ja näiteks mul praktiliselt võib öelda, et ükskord eriti tugevalt sõnana loobumise loobumise soov või ütleme, et noh, et, et nüüd aitab rohkem, rohkem enam enam ei taha. Ja põhjus oligi selles, et, et nii-öelda lõpetas nii-öelda koolist noh, juba sellepärast, et tõepoolest, et nad olid muusikaakadeemias esimesel teisel kursusel Igalühel omad tööd-tegemised. Ja kuuris lahkus väga suur osa väga võimekaid lauljaid, kelle peal oli praktiliselt ehitatud, noh, ütleme see tugev koosseis. Ja siis, kui kui sa nüüd läksid järgmisse nii-öelda proovi siis politsei sees võib vaadata, sulle, vaatas vastu nagu säärane tühjus, et noh, et, et püha jumal, et kas tõesti peab alustama kõike seda asja otsast peale siis peab ilmutama väga suurt tugevust, et noh, et et nagu aru saada ja mõista seda noh, mis on nagunii mõistetud, et kooli kooli paratamatu eksisteerimise vorm, see, et ütleme, et seal mingi koosseis laulab, kakskolm aastat stele vahetub ja võib öelda, et see selles vahetumises on oma säärane šarm ja võlu ja rõõmud ja loomulikult Ta on, aga see vahetuse hetk on tegelikult väga raske. Mina olen ükskord selle väga valusalt üle elanud ja ja võib öelda, et, et üks hooaeg peale seda suurt vahetamist tegelikult kooril võib-olla läkski, noh mitte nüüd vastu taevast lausa. Aga ma tegelesin kooriga, ma nagu pühendusid omaloominguliste probleemidele tunduvalt rohkem ja koor, koor sellel hooajal üks aasta, Ta nagu tegeles vähem, neil oli vähem sõite ja vähem ülesanded ja kõike muid, sest et noh, et nende vokaalne võimekus ei, ei võimaldanud lihtsalt midagi tõsisemat nagu teha. Aga õnneks säärane seisund läks üle ja koor kosus kursuseid ise ja, ja nüüd on tõepoolest nähtavasti on ees järgmine raske hetk, sest et vot praegu on kuuris jälle väga palju sääraseid väga võimekaid, väga häid lauljad, tänu kellele on see teine plaad saanud nagu tehtud ja juhul, kui need nemad loobuvad, siis on järjekordne säärane väga raske hetk, et noh, et mis nüüd saab, et kas, kas teha nagu edasi või lõpetada nii-öelda oma tegevus koos selle viimase ütleme säärase ja tugeva koosseisuga. See probleem on tegijate jaoks lauljate jaoks on tunduvalt lihtsam kindlasti, nii et noh, et. Enamikus lauljatest käivad ju keskkooli klassides ja kui sa oled nendega kolm hooaega koos reisinud, koos elanud pead-jalad koos kli bussides, küll hotellides ja kõik mured koos olnud ja siis peale keskkooli lõpetamist osad küll lähevad välismaale või hoopis teistesse koolidesse ning kaob see kontakt. Et siis sa kaotad nagu ühe hea hulga oma sõpradest ja tulevad juurde palju noori ja uusi, kellega ka loomulikult tuleb nii-öelda sõpradeks saada ja aga siis on jah. Kuidas mõttes, see ongi ju huvitav, sest mõtlen, et kui kogu aeg oleks üks ja see sama raha siis võib-olla ka. Harjumatu on see, et kui sina tuled siia kammerkoori siis alguses oled väga noor ja rumal ja vaatad vanematele lauljatele suure imetlusega üles. Ja siis kolme aasta pärast, kui nemad on ära läinud, tunne, et sa oled, sa oled jäänud kõige vanemaks ja koor ja kõik noored tulevad ja vaatavad sind samamoodi, et sa pead nagu eeskuju ka näitama. No vot siis ongi, et see on see vastutuse ülevõtmine, kui Aluv vastutasid nii-öelda vanemad ja võib-olla ütleme vokaalset ja ütleme ka ütleme sääraste kontsert kogemustega nii-öelda kogenumad lauljad, et see vastutus tuleb kunagi üle võtta, et võib-olla see vastutuse võtmine tegelikult ei olegi üldse hirmus eristunud. See on meeldiv ülesanne, vastutuse võtmine. Aga tõepoolest, ma ütlen veel kord, et noh, et nende, nende vanade ja kogenud lauljate peale võib alati loota aga võib öelda, et noored on küllalt tublid, sest et praegusel koosseisul Ki sai küllalt palju noori juurde võetud, see on praktiliselt 10 10 hinge on juures ja, ja vot tegijatel on jälle säärane soov, et lasta seda noh, kuidas ütelda seda tehnilist taset nagu allapoole ja ütleme, lood on väga rasked ja järjest nagu on näha, järjest raskemaks on läinud ja tulla täiesti verinoorelt oma väga noore ja veel kujunemata häälega nii-öelda sinna koori juurde. See võib noortele väga suur raskus olla nendega küllalt sarnane raske aeg, et noh, et, et täpselt samamoodi võivad neil olla loobumise mõtted, et noh, et püha jumal väga palju lauldakse ka, ütleme olenevalt kontserditel ja vajadustest, ütleme juba sisse lauldud vana repertuaari nendel uutel tuleb see ju kõik õppida, see on neil lisavaeva, aga nad on tublid olnud. Aga koori kõla, eks ole, püsib nagu sarnane ja, ja siin oli juttu nahata. Kahe plaadi saun on üsna sarnane, kuna kuna seltskond on umbes samas samas vanuses Vot vot just täpselt tähendab, see sound on nähtavasti see helipilt on tõepoolest tänu nendele noortele häältele tähendab, et noh, minu jaoks kindlasti nad on erinevad ja esimese plaadiltki ma kuulen neid hääli vanu, tuntud häälik, kelle peale siis tollal nagu loodeti, nad nagu värvisid selle koori oma hääle järgi. Aeg on edasi läinud ja õnneks on õnneks on ka ütleme noh, ütleme koori koori säärane tase ja, ja sauna minu meelest ka natuke kõrgemale läinud vähemalt kui meil oli aastapäevakontserdid ja, ja meid oli kuulamas ka terve hulk vilistlasi, siis nemad imetlesid küll, et oi, see on palju, et, et kuidas teil kõlavad nüüd sopranit ja oi kui palju meest vehid nii-öelda noormehi teil on ja et kui ühtlane ja kõik muud asjad, et, et nemad, nemad nagu märkasid seda ja sest, et nad mäletasid, milliste probleemidega maadlesime siis. Veronika teie õpite muusikaakadeemias koorijuhtimist ja ilmselt oli see muusikakeskkooli kammerkoorid periood üsna õpetlik. Ja samas kui tegeleda Tic kontsertprogrammiga ja keeruliste teostega, oli ka võimalus nädalasisestel proovidel samamoodi õppivatel koorijuhtidel kätt proovida. Ja siis erialaõpetajad jagasid oma nõuandeid ning siis sa said oma nii-öelda vitsad kätte, kooli ees ja kogemust kindlasti annab see juurde esinemisjulgust. See funktsioon on tõepoolest ikkagi selles mõttes säilinud, et et need, kes õpivad koorijuhtimist muusikakeskkoolis, et nad töötavad kooriga kaks korda nädalas kui õppeplaaniliselt ja see koor, kes siis nii-öelda saab vastutusrikkamad ülesanded, see tuleb lisaks kokku laupäeviti, nii et nii on nagu töö juba siin pika aja jooksul nagu jäänud. Jaa, jaa, sel aastal on meil lisaks olnud tänu selle plaadi tegemisele ja tänu sellele, et ei ole ka koorijuhte nii-öelda lõpetajaid, kes oma riigieksami kavalaks kooriga teinud, oli võimalus ka tegelikult kooliga tegeleda. Teisipäeviti, neljapäeviti veel lisaks. Nii et võib-olla tänu sellelegi, need noored lauljad arenesid küllalt kiiresti. Ja te laulate tõesti keerulist repertuaari. Kas see on taotluslik, kuna tegemist on ju tulevaste muusikutega? Kindlasti lauljad näevad seda omast vaatevinklist, ma ei ütleks, et seal oleks ekstra mingisugust säärast taotlust, et see peaks olema väga raske. Põhimõtteliselt on väga raske on laulda igasugust muusikat väga hästi, nii et see peaks olema oma nagu selle tegemise ja tegevuse peaeesmärk. Eks me saamegi võtta nii-öelda täpselt nii raskeid, kuulsid, kui, kui tiivad kannavad, ega raskemaid võtta ei saa ja praegu on näha, et need nende ülesannetega siiski päris kenasti hakkama saada. Milliste lugude üle näiteks lauljal on hea meel, et, et on hästi välja tulnud. Bla sellistest krõbedamatest lugudest selle viimase plaadi pealt kindlasti subspeedsi ja Rene eespere lugu. Kui me noodid kätte saime alguses küll kõigil tõusid juuksed püsti, sest see on väga Atonaal. Noh, see nii hull, hullemaid asju sõnadega. Ma mäletan just just seda olukorda, kus kõik mõtlesid, et issand jumal, kuidas ometigi võimalik on, et selle ära laulame. Aga sai tehtud nagu lapsepõlves üks parimaid lugusid. See sai väga-väga hoolega ära õpitud, nii et sellega nii-öelda rühma proove sai päris palju tehtud ja, ja kui lõpuks lisandusid veel löökpillid, et noh, et siis tekkis säärane teose muljet, ei olegi sarnane koori laulukene teel, nii et See teos on nüüd esmakordselt kõlanud hoopis riikliku akadeemilise meeskoori esituses, aga aga tundub, et suur osa kooriloomingust on teil spetsiaalselt Tallinna muusikakeskkooli kammerkoorile kirjutatud. Minu nii-öelda kuuri loomingut silmas pidades tõepoolest küll täna muusikakeskkooli kammerkoori juures olemisele on mul võimalus olnud ja noh, võib-olla ka mingil määral sarnast jõupoliitikat kasutanud võib-olla dirigendi suhtes ja nii edasi. Et ma olen kirjutanud küll palju kooriteoseid, mida ma olen saanud proovida kohe muusikakeskkooli kammerkoori peal ja ma võin ütelda, et selle 10 aastaga. Ma olen väga palju õppinud, mismoodi koorile kirjutada, sest ma olen saanud seda alati kohe kuulda. Juhul kui see tulemus ei ole mind rahuldan, siis ma olen alati saanud seda ümber teha. Tähendab ennem kui teos jõuab kas limistuseni või või noodi trükkimiseni. Ma ei julge nüüd veel öelda seda, et ma nüüd oskaksin koorile väga hästi kirjutada, sest et noh, et seda, seda õpime terve elu. Aga, aga vähemalt kui ma vaatan oma varasemaid esimesi oopasimis koorida ja sai kirjutatud, siis oli see, see pilt oli ikka hirmus küll ja ma ei saanud alguses mitte arvud, et noh, et selles mõttes, kui dirigent tuleb, ütleb, et seda on ikka nad olid väga delikaatsed inimesed ja väga meeldivad kõik alati, seda on ikka noh, nagu seda ei saa rahuldada. Selles mõttes alati helilooja poolne küsimus, miks ei saa, et küllap saab ta teisel, aga siis ma sain aru, miks, et millised on need probleemid, miks tõepoolest ei saa. Ja, ja matan vähemalt nendest hädadest ma olen lahti saanud, tähendab, ma olen tõepoolest väga palju õppinud selle koori juures. Koori ilmselt on väga hea omada oma heliloojat sest teil on esmaõigus siis esitada sellist repertuaari, mida keegi teine pole veel varem laulnud. Jah, see on muidugi huvitav ja samamoodi teades, et härraistele on akadeemiast solfedžoõpetaja, on need teosed ka meile noodilugemise mõttes parajad pähklid ja on arendanud väga koori sellist võimet omandada repertuaari kiiremini. Veronika on praegu koori juhtivaid soprani ja kuuleme teda soleerimas koos teistega morisse Ravelli shansoonis kolm paradiisilindu. Millise repertuaari Te võtsite kaasa näiteks oma Itaalia reisile? Suvel? Itaalias oli meil esinemised ainult kirikutes ja, ja meil pidi olema, see oli kokku lepitud ja see peab olema 100 protsenti vaimulik repertuaar, lisaks sellele ladinakeelne aga nii kaasaegset kui ka vanemat, absoluutselt kõike, mis vähegi võimalik oli, aga tingimus oli see, et see oleks ladinakeelne ja selles vaimulik. Ja millistes linnades te käisite? Ja millistes kirikutes esinesite? Me käisime Itaalial läbi tegelikult ju põhjast lõunasse. Esimene kontsert oli veidi vabam selles mõttes. Me esinesime oma vanade heade sõprade juures, see on Põhja-Itaalias dolomiitide lähedal son a'la linn. Seal me oleme koorid juba kolmandat korda ja seal olid nagu teatri ruumides väga raskes akustes tingimustes, seal oli meil loomulikult kava oli vabam aga peale seda siis sõitsime edasi Milanosse. Milanos oli meil võimalus esineda ka Milano toomkirikus ja ausalt öeldes nii nagunii koorilauljad kui ka kuulajana tähendab, et koorilauljad, see nende sele akustiliste tingimuste üle sugugi eriti hõisanud. Kirik on meeletult suur ja ütlesid, et laulda oli küllalt raske, see tähendab, et see vasak tiib ei kuulajaste, mis parem tiib teeb ja ja, aga kuulan, oli mul muidugi mina ütleme kirikus sees olles ruumis oli see muidugi väga suur enamus, sest et et et need võlvid ise kuidagi, noh, kuidas ütelda, vormivad selle muusika täiesti teistsuguseks, nii et ühesõnaga see oli, minule on väga suur väga suur elamus sellest sellest esinemisest. Ja siis me sõitsime edasi rannikule liguure mere äärde ja pärast seda jätkus meie teekond siis juba. Me olime, piisas, käisime, piisab nii-öelda viltu vajunud kellatorni vaatamas, käisime piisa toomkirikus, seal õnnestus meil ka paar lugu laulda ja siis jätkus me tee edasi Frenzesse. Firenzes oli meil täispikk kontsert väga ilusas kenas kirikus. See oli Santa Margarita Santa Maria Nende Ritši kirik. Väga hea akustika, kuna ta oli väike, seal kuuril oligi nähtavasti ütleme, puht laulu mõttes oli kõige mõnusam laulda. Või oli see teisiti? Kontserte üldse anda oli raske, kuna selja taga olid pikad päevad kui sai tutvutud linnadega või looduskaunite kohtadega. Kontsert toimus pärastlõunal ning enne seda sai 30 kraadises kuumuses linnas käia ringi, nii et üsna väsitav. Ja Firendsest Me siis sõitsime edasi Seenasse. See enam muidugi täiesti fantastiline linn, säärane täielik keskaeg ei ole seal, ei Coca-Cola reklaam ega hamburgereid kuskil nii väga nurga peal osta. Nii et see oli väga põnev linn, ülikoolilinn fantastiline toomkirik, mar oma säärase tõelise nii-öelda marmormosaiikpõrandaga, mis on tõepoolest maailmakuulus. Ja ka Seenas oli meil isegi kujunes kaks kontserti. Me esinesime ka San akustina kirikus, aga peale seda tegelikult palju elamuslikum oli, oli Seenasse raekojakontsert, see on meil ka õnneks video peal. Nii et peale kontserti. Me siirdusime läbi linna, jõudsime Raekoja platsi ja spontaanselt pärast säärast hetkelist puhkust. Koor laulis seal ühe loo siis hakkas tasapisirahvas nende ümber kogunema, siis laulis koor teise loo ja lõpuks tuli välja, et koor laulis seal praktiliselt tund aega ja, ja isegi võib öelda, teenis raha. Nii et, et see oli, see oli fantastiline raekoja plats, hämardamas Siena, nii et see väga kauaks, ma arvan, väga paljudele. Teil oli igavene uhke marsruut seal Itaalias, kuidas teil õnnestus nii pikaks ajaks sõita ja korraldada üldse selline niivõrd noh, kõne kultuurilooline ja kuna tore reis. Igasuguse reisiga ütleme paari-kolmepäevase reisi nii-öelda noh, organiseerimine võtab aega, kui sa oled kolm nädalat Itaalias või ütleme noh see muidugi Itaalia meil eriline raskus, võib öelda, sest et et vähem, ma ei tea, kuidas teistel inimestel selle reisi organiseerimisega, aga millegipärast Itaaliaga on alati väga-väga raske asju ajada. Esiteks nad ei räägi peale itaalia keele praktiliselt mitte midagi. Ja kogu see asjaajamine on meil niimoodi, et sa võid sinna kuude kaupa saata kirju ja fakse tuleb üks lühike vastus, säärane umbmäärane, kui sa tahad midagi konkretiseerida, siis ei tule sealt võib-olla kaks kuud vastust. Ja, ja pärast selgub, et noh, et, et nad saatsid ühe mingi vastuse mis vastust sa veel enam ootad, et nad sääraseid sääraseid juhtumeid oli, ka? See asjaajamine oli Itaalia reisi korraldamisel tõesti väga-väga pikk. Reisivalmistasin praktiliselt, et üks aasta ja, ja ma ütlen veel kord, et et lisaks nende noh, tõesti väga-väga põnevatele kohtadele, kus koor sai laulda oli seal väga palju vaadata. Me käisime läbi praktiliselt kõik säärased tähelepanuväärsemad, muuseumid. Ja noh, ka ütleme, linnad, mis ise on nagu muuseum, nii nagu Seenagi. Et mul on hea meel, et, et koor seda nägi ja, ja noh, mis seal salata, eks nägin ka mina, nii et sain ise ka targemaks. Mis teile jäi sealt võib-olla kõige rohkem hinge? No see varem mainitud Siena õhtune kontsert seal selles raekoja platsil, sest kuidagi publiku ja ja koorisuhe kujunes väga soojaks, vastuvõtt oli väga tormiline, rahvas tuli muudkui juurde. See oli minule isiklikult kõige suurem elamus. Itaalia publik on vist üldse tänulik, väga emotsionaalsed inimesed. Looduskaunitest kohtadest jäi vast kõige paremini meelde Vesuuvi vulkaani kraatri äärel käimine mida ma usun, et enamus meist samuti koori juhtkond, nägin esimest korda elus vulkaani kui sellist elusalt ja loomulikult Capri saar, mis oli nagu reisi kulminatsiooniks. Jah, me eelmiste koosseisudega jõudsime välja roomani, aga Roomast edasi lõuna poole enam ei lihtsalt ajalistel ja ka finantsilisel kaalutlustel sõita ei saanud. Et seekord täpselt samamoodi me käisime Roomas, Vatikanis, loomulikult. Ja, ja nüüd jõudsime välja Napolini. No lisaks sellele soovile loomulikult tegelikult järgmisel päeval näha peid selle Vesuuvi nii-öelda ühe hirmsa töö tagajärgi minu meelest minu meelest see on täpselt samasugune säärane elamus, mida ei tasuks nagu koos vaadata, võib-olla saab maailma asjadest natuke rohkem aru isegi ja ka see video tegelikult, mis me bussis vahetult enne Pompeisse nagu minekut, nagu nägime, tegelikult see andis informatsiooni ja seda võib-olla tunnetasid seda. Seda, loodusjõudude suurust võib olla palju paremini, kui sa seal selles Pompei linnas siis nende varemete vahel ringi käisid. Aga noh, see, mis on, ütleme, esimesest sajandist säilinud linn, see on ikkagi tegelikult vist ainus ainus säärane ekspert on maailmas üldse, kus on linn säilinud säärasel kujul nii nagu nii, nagu ta meie nii-öelda ajaarvamise alguses ehitati. See oli väga põnev koht. Koor tegi endale väga ilusa juubelikingituse selle reisi näol. Tänan stuudiosse tulemast Tallinna muusikakeskkooli kammerkoori kunstilist juhti, Renees peret ning lauljaid Eeva-Liisa Ehalat ja Veronika portsmenti. Soovin Tallinna muusikakeskkooli kammerkoorile ilusat tulevikku. Koori juubelihooaja Itaalia reisimuljete illustreerimiseks jäägu saadet lõpetama itaalia muusika vanameistrilt palestrinalt. Egoson paanis viirus.