Friedebert Tuglas oma kriitilises intermetsas ütelnud luua müüte, see on kõrgeim luua seda üksi, mida muidu rahvad ja sajandid on loonud. See on jumalik. Suuremat õnne peakunstnik, lootma, võime ja õnn müüte luua, luua sai osaks ka eesti rahvatantsuemale Johanna, Natalia, Elizabeth Raudkats, selle, keda me tunneme täna Anna Raudkats nime all. Ja meie populaarseim tants ana Raukas on selle looja. Kas ei ole Tuljaksis mört? Tanja tõesti elav müüt. Anna Raudkats on eelmise sajandi laps. Tänavu veebruaris sai tema sünnist 105 aastat ja tema lapsepõlv möödus Tartu lähedal, kus ta ema teenis ühes karjamõisas. See oli aeg, kus tundmatud niisugused mõisted nagu oma kultuurrahvakunst rahvas laulis, tantsis, puhus pilli ketras vokiga lõnga ja kasutas kangastelgitriip seeliku kudumiseks. Aga seda ei osatud siis veel pidada ei kultuuri ega kunstinähtuseks. Anna Raudkats ist ta oli muidu õige varakult loobuda oma pikast ristinimest, Anna Raudkats Sist Eesti omaaegsest ühest haritumas naisest sai oluline eestvedaja oma kultuurivaldkonnas. Oma külimitu oskas ta koguda vajaliku seemne. Tal oli lai huvide ring, avaldas mitmeid võõrkeeli. Ta oli esimene Eesti naine, kes omandas välismaal kõrghariduse kehakultuuri alal. Ronkas huvitus eesti õpetajate võimelisuse, õpetajate seltsi tööst, siis veel naishõimu ja kaskus liikumisest. Organiseeris laste mänguväljakute tööd ja koolinoorte spordipidustusi kes 1916.-st aastast 20 aasta jooksul viis ta läbi enam kui 25 rahvatantsu kursust ja nendel kursustel said ettevalmistuse rahvatantsu alal üle 2000 kooliõpetaja. Ja seetõttu saidki võimalikuks niinimetatud oma kultuuriõhtud, mida alates 1926.-st aastast eriti organisatsiooni uuemmüü eestvõttel hakati korraldama. Aukohal neil õhtutel oli rahvatants. Muidugi sai siin suureks abimeheks samal, 1926. aastal autosse poolt välja antud raamat Eesti rahvatantsud. 30 aastat tagasi oli 24. märtsil meil Eestis imekaunis hilistalveilm läbi lumise maastiku ja jõudis Aegviitu Eesti raadio hõbehall. Siin veetis oma vanaduspäevi selleks ajaks teine kunstitegelaseks tituleeritud Anna Raudkats. Tookord sai pärida, kuidas ta jõudis rahvatantsu juurde. Kui ma õppisin Helsingis ülikooli kehalise kasvatuse instituudis siis oli meil seal õppeaineks, oli rahvatantsuga ja see rahvatantsutunnid olid need väga armsad ja see sisustati siis nii mitmekesiselt ööbisime muidugi kindlal Soome rahvatantse ja siis naaberrahva Rootsi tantse Taani, Norra, rohkemgi Skandinaavia rahvaste tantse, õppisime seal nii väga põhjalikult. Ja see oli täitsa loomulik, iseenesestmõistetav, et siis minu kaasõpilased küsisid minult, et et sa mind kutsuti, Viroxodza Virooled Eestist pärit ja et teil ikka on ka rahvatantsuõpetaja meile ka mõni, et me näeksime ja saaksime tundamis, kes eesti rahvatants on. Ja muidugi ma ei tea, mis teha, siis tegelikult laadin küll linna lähedal maal üles kasvanud, aga ma julgen kinnitada Eesti rahvatantsu niiditama, õigel kujul tervikuna näinud ainult üksikud fragmendid olid mul nii silma ja kõrva puutunud. Ja akondlikuma ei tahtnud seda nii välja paista lasta. Vaatan õpetan teile, kas midagi nüüd õnneks oli mul kunagi midagi silma hakanud, mõni Kaire janu Jaanisi põhisamm ja kah kaerajaaniviis oli mul nii kõrvas maalsel, kust naerda. Tartu lähedal elasin seal. Karjamõisas, seal mu ema oli kari mõisa juhataja. Rahvaga kokku ja mul oli lapsena nällus, sime ruttu-ruttu, natuke mõtlesin ja kohendasin ja, ja stiliseerisingi seal lõin paar paar varianti juurde, umbes nii nagu nüüd nüüd minu raamatus kirjeldatud kaare elan. Niisiis huvi eesti rahvatantsu vastu oli ärganud. Nüüd viib tee algallikate juurde otse rahva sekka. 1913. aastal said teoks kogumisretked Setumaale ja Kolga randa. Neist reisidest on Raudkats pajatanud järgimist. Mul on praegu nii silmad ja see, see pilt, kume Setumaal käisime siis raskem osasi fonograaf, ise see oli siis väisasid kanda. Seljakoti tulime meil seljas, kepid käes, mina käin enamsti, pallid jalu, aga linnamees algul ei käinud, pärast kah võttis saapad ära, käisin paljajalu ja mina kandsin seda suurt eurooparis niukseid Solaris ees. Ja siis, kui me käisime seal setu küladesse, siis veidike rändmuusikat näiteks. Ma mäletan lihtsalt oli Petseris oli laatia laadarahvas, suundus sinna Petseripooli ja tee ääres istusid seal, puhkasid seal hobused olid ja läksime mööda siis ütlesid, et tulge mängige meile kahjuks üks lugu. Et te lähete ka vist Petseri seal, tead väljade viitsisid, naljamees, vastased Jahvetniku muidugi, ja, ja nii me siis käisime, siis oli alati üks suur tohutu efekt oli see sellega, kui siis nii tuli Ponogras oma töö lõpetanud, neuroopasena otse pandi ja kui inimene siis kuulis oma häält seal juba oma oma oma lugu, mis seal mängisid, oli alati täiesti rabatud. Tõesti, et mitte üks sõna pole jäänud, esiteks kõik oli üles kirjutatud täpselt nii, et see ja aitas väga palju Kesk-Aasia peab, ütleme, et rahvas oli, oli, oli vastutulelik. Mäletan misele just Kolga rannas saime kõige rohkem materjali. Seal oli juba käinud praegune doktor Vilbaste ja siis ta oli Kehras õpetaja Kustas pilves reisivad. Nad kulgesid kõigepealt Kolga rannas. Ja siis käisime setumäelt kindlasti, seal oli väga palju häid tantsu, mida te üles kirjutasid. Jah, aga missugused tantsud tundusid kõige huvitavamad tena? Mul oli niisugune ainulaadne elamus, kõik see reis muide väga ilusti ilmad olid ja ma ei olnud kahlani, kuulete, linnainimene joonud, pääsenud nüüd sain randa ja õppisin tundma kalureid ja, ja kõiki, puutusin nendega kokku ja ja ma olin kõigest huvitatud, isegi pisikuid, Itaalia samm oli, oli mul ju huvitav ja ma püüdsin ainult neid nii võimalikult täpselt üles kirjutada ja palusin tal väljastanud nii. Aga täpselt üles märkida kõik. Jaa. Ja muidugi siis oli nii huvitatud ka rohkem, et näha, et tants mitte ühe või kahe inimese esituses, vaid et neid nii kah gruppides suurimaid tantse, seal nagu Rädi tants ja mis nad seal mõned olid veel ja siis ma organiseerin, seal oli võimalik, üks pühapäev tuli ette ja me olime siis Liisi külas seal Liisi rahvamajas, korraldasime seal siis väikse nihukese rahva, ka naised väga meeleldi olid omad vanad kes Tugappides vanad, need suured pottmütsid kah välja pähe pannud ja olid väga tähtsad ja nagu näha, väga, millised nende tantsudega nii tegeleti ja, ja neid nii väga täpselt uuriti ja nii et ma ei tea eriti ühtegi nii-ütelda tantsu esile tõsta. Kõik mul oli uus, kõik mul oli armas ja, ja kõige vastu ma tundsin huvi. Kogumisreiside tulemusel valmis siis tantsuraamat, mis oma kultuurihuviliste poolt otse avastusena vastu võeti. Ent raamatus Eesti rahvatantsud avaldas Raudkats rahvatantsude kõrval ka omaloomingut, mida ta tagasihoidlikult sobelduseks nimetab. Huviliste ette astusid eideratas kaera labajalavalss Viru polka hüpped pulgatants ning tänaseks müüdiks saanud võimast Tuljak. Õieti on kõik nimetatud tantsud tänaseks rahva seas niivõrd juurdunud, et neid peetakse otse rahvatantsud, eks nii oskas Raudkats tabada rahva koguni niivõrd on ta müüdilooja. Küsisin talt, kuidas ta jõudis tantsude suveldamiseni ja sain vastuseks. Jah, ma hakkasin juba tegema eeltöid raamatu väljaandmiseks ja vaatasin seda materjali ja filmisin teda ja ja nii kuidagi intuitiivselt võib olla, aga võib olla muidugi ka ja ma mõtlen, osad see selle tõttu, et ma olin tuttas Su meie Rootsi ja Norra ja tantsudega ja nende hulgas nimelt kui palju need seatud tantse ja sain otsekohe, nii ka siis olin sellega nõus ja, ja sain sellest aru, et meie rahvatants ei tarvitse jääda nüüd alaliselt sinna sellesse etnograafilisse vormi, nagu ta nüüd meil oli seal veel rahva seas, et sellel farmi alumisel võib ja peab seda tantsu edasi arendama. Lähtudes Köst nendest rahulikult sammudest ja, ja sellest algmaterjalist, et see tõstaks siis muidugi huvimi, olimegi praegu nüüd teise aja inimesed, kui nende tantsude seal kord loojad ja harrastajad ja et see tõstaks kindlasti rahvatantsu vastu rohkem huvi, kui meil nüüd seda lihtsat etnograafilist tantsu paneksime, nii-ütelda pidurüüsse ja nii teda, nii Ehiksime ja täiendaksime ja, ja ühesõnaga nii edasi aredaksime ja siis et mis seal siis ikka lõpuks maksab, madin, paar proovi ja hakkasin peale, jättis nähe ja nüüd on mul seal raamatus on kah keegi, enne kui küni etnograafilisest Kolga rannatantsud, siis su tantsud ja siis on ta pani muutan paremat pealkirja panna, panin muud tantsud ja siis, ja siis ma teen mõned nägisid Q7 tantsu, muuseas ka Tuljak oli seal juba siis esines kõik, sõltudes. Läheme käime siis kah, proovisin seal kursustel oma õpilastega ja mõtlesin, et vaatab, kuidas rahvas neid vastu võtab ja läbi löövad. Eesti rahvatantsude jäänud Raudkats ainsaks raamatuks tal olid tervenisti kaheksa kaks tantsualast, viis mitmesuguste mängudega raamatut ja üks naisvõimlemist käsitlev. Üllatav töövõime sest 1916.-st aastast alates oli ta ühtlasi füüsiliste harjutuste õpetaja Tallinna linna tütarlaste kommerts koolis kaubanduskoolis kunst käsitöökoolis. Rohkem kui neljakümneaastase õpetajastaaži vältel on ta veel õpetanud Tallinna tütarlaste koolides ja Kuressaare keskkoolis, aga ka Tallinna Õpetajate seminaris Tallinna pedagoogi ja mujalgi. Ta jõudis palju. Et milline oli Anna Raudkats inimesena? Ma julgen temast rääkida, sest mul oli au teda tunda omal ajal. Vanadaam, kes meie esmakohtumise ajaks oli minule juba kujunenud elavaks legendiks, lükkas selle legendi ise ümber. Meie kohtades oli ta juba 68 aastane, et kui nooruslik, erk ja eluga kursis ta oli. Tal oli selleks ajaks selja taga mitte ainult rõõm rahvatantsuedusammudest vaid ka palju ebameeldivusi. Eestlaslike võimuvõitluse, mis viisid tema tagasi tõmbumiseni 1934. aastal. Kodu hävimine, üheksanda märtsipommitamisel, lähedaste surm, pagendusaastat Saaremaal tarvitan pagendus aastaid jutumärkides sest tegelikult võtsid saarlased laenatud mantlit kandva võimlemisõpetaja ja rahvatantsutegelase südamlikult vastu. Siin kaotas ta küll mõneks aastaks oma pensioni, ent kodanlik natsionalism tarvitan jälle jutumärke pääses siiski küüditamisest. Ma kohtusin sirgeseljalised leediga, kes tuli nõu küsima uute rennimängude asjus. See oli aegus, võisime taas teda kutsuda aujuhiks ülemaalasele rahvatantsupeole. Ja meil tekkis ilus kontakt, mis arenes kirjavahetuseks. Ehk avavad Anna Raudkats kirjad teda ennast kõige paremini. Kirju loeb Mari Lill. Esimene katke on ajast, kui käisime Anna Raudkats siga intervjuud tegemas. Aegviidu, 21., neljas 60. kui hõbehall ja minu kallid külalised olid lahkunud ning minu kõrgendatud meeleolu pisut järele andnud, valdas mind tõeline kassiahastus. Mina ei olnud põrmugi rahul endaga, leidis oma vestluses palju puudusi ja lünki. Kartsin lausa päeva, millal saadet kuulen. Aga siis selgus, et tänu oskuslikule, reziile, vajalikudele, kärbetele, hästi valitud muusika, paladele ja muule saade oli hea. Eriti meeldis mulle saate lõpp, milles lastakse elada. Taati ja memme Juska taati. Teie Anna Raudkats. Aegviidu, 12., üheksas, 60. sügis pärast rahvatantsupidu. Kuidas elate ja mida teete head. Kuidas möödus seminar Pärnus? Lugesin Helju Mikkeli artiklit Rahva hääles väga ajakohased ning tervitatavad ideed, kus veetsite puhkuse nii palju küsimusi, nagu oleks teil aega neile vastata. Tehke seda siiski kasvõi napisõnaliselt. Tantsupeoeelsed ning aegsed elevusrikkad päevad kuidagi nagu lähendasid inimesi. Ei taha kaotada kontakti. Meile Aegviidus on kuldne sügisõunte pohlade, seente uputus. Tervis on rahuldav. Mudaravist oli nähtavasti kasu. Täna panen postile avalduse kultuuriministri nimele ikka selles pensioni kõrgendamise küsimuses. Uudiseks on mõjuv, ma ütleksin. Vägev soovitus Igor Moissejevilt, mille sain temalt hiljuti. Kui saatekõnesoleva aktsiooni edukale läbiviimisele kaasa aidata. Palun seda teha. Aegviidu esimene, 12. 61.. Eile õhtul kostis minu raadiovastuvõtjast tuljaku helid ja tuttavad hääled anti edasi kokkuvõtet rahvatantsujuhtide kokkutulekust. Kui kahju, et keegi minulegi sellele kutset ei saatnud. Kuigi mina pole ehk enam tegelik tantsujuht, oleksin meeleldi list kuulaja vaatajana viibinud teie peres. Kuulanud koosolijate sõnavõtte, vaadanud uusi tantse. Palun ärge saage minust nii aru, et teen kellelegi etteheiteid. Tahtsin nende ridadega vaid väljendada oma kahjutunnet kasutamata jäänud toreda võimaluse puhul. Ning liigne kord kinnitada, et Pideva huviga jälginud nii uut kui vana meie rahvatantsu alal Aegviidu 15., teisel, 61. enne 75. sünnipäeva tähistamist. Tänan teid kirja ja programmi eest. Viimane on suurepärane. Mind rõõmustas ka teade, et kontsert 26. veebruaril transleeritakse televisiooni poolt. Minule palun saata 40 45 kutset. Neist läheb Saaremaale 35. Kavatsen saata kutsed oma sealsetele tuttavatele ning kõigile neile kolleegidele kellega ma omal ajal koos töötasin. Vaevalt küll keegi neist mandrile sõidab, kuid kutsete läkitamine kujutab endast ikkagi tähelepanu osutamist. Kuulasin eile teie raadiosaadet. Sain kuulda mõndagi huvitavat ja tundsin mõnumi teie tuttavlikku häält kui ka Lilian looringu ja Artur Koidu sõnavõtte jälgides. Aegviidu seitsmes kolmas, 61.. Juubelisünnipäeva tähistamisele aitas kaasa hulk inimesi, kes kõik on pälvinud minu sooja tänu. Lisaks toredat saade 28. märtsil, mis mind nii liigutas ja rõõmustas suur-suur tänu teile kõige eest. Osa kingitusi ja isegi lilli tõin juba kohe Aegviitu televiisor ja ülejäänud kingitused tuuakse siia lähimal päevil. Paar päeva tagasi sain kutse ülemnõukogu presiidiumile tulla oma aukirja vastu võtma. Sel puhul julgen siis ka teid tülitada palvega muretseda pilet mõnele õhtusele kontserdile või teatrietendusele. Aegviidu, 19. november 1962. Elu kulgeb endiselt seal vaikselt ja teatud määral monotoonselt. Vaheldust toovad raadio ja televisioonisaated, hea raamat ning jalutuskäigud õega meie ilusas ümbruses. Täna oli meil nii tore tuisk, armastan tuisku. Möödunud juba 10 kuud, kui käisin kultuuriministri jutul, ta ütles, et ta teab, mis mina eesti rahvatantsuarendamiseks teinud olen ja nii edasi, siis rääkis ta veel, et on minu personaalpensioni suurendamisest kõnelenud vastava komitee juhatajaga. Kuid tänini pole mina mingit vastust saanud. Enne asja surnuks vaikimine tundub minule solvav, vana. Tulgu vastus eitav või jaatav, peaks selle siiski avalduse esitajale teatavaks tegema. Praegu, kui oma kirjaga juba nii kaugele olen jõudnud, kahetsen, et teid selle asjaga tülitan. Ärge olge minule selle pärast pahane. Tee Anna Raudkats. Nende kirjade kirjutamise aegu oli vanatoa juba 70 viieaastane. Lõpuks oli tulnud üldine tunnustus end majanduslik baas oli nõrk. Nii läbib järgnevaid kirju mure oma pensionilisa pärast. Siin on küsimus eelkõige printsiibis, sest temale oma kultuuris nii olulisele ühiskonnategelasele Uryu määratud vaid miinimumpension ei aidanud siin isegi see, et Raudkats oli tegutsenud ka Igor mõiseeri kuulsa ansambli juures. Igapäevamuredele toob vaheldust lähenev üldrahvatantsupidu, kus Anna Raudkats oli jällegi aujuhiks määratud. 12. viies, 63. kui lähete kultuuriministri juurde palun esitage käesolevale juurde lisatud arstitõend. Rõhutage, et minu töös taas võrdub 44-le aastale, et olen töötanud nii koolipõllul kui rahvatantsu alal. Minu tööd on hinnanud ka rahvas, tulvil Estonia kontserdisaal, minu juubeliaktusel, kirjutused ajalehtedes, raadio- ja televisioonisaated. Või lõhnab ehk seegi isikukultuse järele. Loodan, et teie heasoovlik tegutsemine kannab vilja liini, sain kuidagi ots otsaga kokku, nüüd aga, mil haigus annab end tugevamini tunda, pean palkama inimesi, kes tooks sissepuud ja v. Ning teeks muudki tööd. Aegviidu 23. juuni 63. aasta. Olen kogu aeg mõttes teie rahvatantsijatega ning närveerin ilma pärast. Ehk läheb siiski kõik hästi, seda peamiselt ilmastiku suhtes. Kõik muu on nii põhjalikult ja hästi ette valmistatud, et pidu tõotab tulla tore. Aegviidu, 29., teine, 64.. Oma eelmises kirjas avaldasite soovi et teataksin, kas olen kätte saanud oma kõrgendatud pensioni. Oma pensioni sain kätte, kuid vana tariifi järele saan pensioni alammäära. Olen korduvalt mõlgutanud mõtteid sellest, millest see küll tuleb, et üldsus eriti, aga meie noorsugu suhtub minusse nii heatahtlikult. Meie juhtivad ringkonnad aga suhtuvad minusse kuidagi külmalt ja ükskõikselt. Nii võeti Saaremaal minult pension hoopis ära. Tõsi küll, see taastati, kuid see aktsioon tekitas minule ligemale 800 rubla uues vääringus kahju. Kuulusin neljanda haigla patsientide hulka, kuid järsku keset ravi teatati mulle, et mind on sealt välja arvatud. Ärge nüüd arvake, et mina kõike seda nii väga südamesse võtta. Nuhhei on kõigest üle, kuid soovitatud optimismist olen loomulikult kaugel. Ootan kevadet. Mul on päikesepaisteline veranda, kus võib viibida juba aprillis ning tunda mõnu päikesest ja loodusärkamisest. Aegviidu, 11., neljas, 64.. Kui sain kätte oma viimase pensioni, selgus, et see oli suurendatud 10 rubla võrra. See rõõmustas mind. Nüüd esitan veel ühe palve, on ju teada, et häid inimesi ikka tülitatakse. Palun pange minule kinni üks pilet, Paavel Lissid seani kontserdile. Tervitades teie Anna Raudkats. Oleme saanud osutada ainult osale sellest, mida Anna Raudkats andis meie oma kultuuri. Tegelikult piisaks ka üksnes Tuljakust, et olla austust ära teeninud. Kas te panite tähele, kuidas Anna Raudkats ühes oma kirjas rääkis tuisust? Kui hästi see jutt tema põhiolemust avab? Ta armastas tuisku, see tähendab dünaamikat, liikumist, elu ja loodust ennast. Eks oli, Danske liikumine armastusest, tantsu ja tuisu vastu sündis tuljak. Meie müütiline tants olemuses ühendab mineviku ja tuleviku. Jäägu saadeta lõpetama Anna Raudkats sõnad rahvatantsijatele tänastele oma kultuuri kandjatele. Selle ja nii nagu jõutakse ilmekalt tantsida mitte ühte sammu nii-öelda tühjalt teha, vaid alati kogu hingega tantsu juures minek selle sammu sisse, pane selle tegevuse sisse ja sellega saavad meie tantsijad kindlasti hakkama.