Tere, mina olen Olavi pihlamägi ja olen täna taas kurioossete lugudega, mis juhtunud muusikutega teie ees. Nii nagu ikka on eelmise ja tänase saate vahel mõtteline seos. Eelmise saate lõpetasin ühe kauni suvelauluga aastast 1978 mil prantsuse helilooja ja laulja Claude Francois oma vannitoas katkist elektripirni näppides surmava elektrilöögi sai. Ja sellel prantslaste jaoks kurval aastal sündiski meloodia, millele erootilise kaalu andsid laululooja Jean-Francois Morris ja inglihäälne neiu. Laulu pealkiri 28 kraadi varjus jääb nüüd meenutama meiegi tänavust ülipalavat suve mis prantslaste jaoks nagu eriliselt kuum polnudki. See oli Jean-François morissi ainuke hitt ja ega muusikust rohkem on põhjust rääkida polegi. Ometi andis just see laul suuna kätte meie tänasele saatele. Pole vist vaja erilist tõestust, et kuuldud palas oli rohkem kui sületäis erootikat ja kirge. Ometi polnud ju äsja kõlanud laul erootiliste laulude seas esimene ega ka mitte viimane. Liigume siis aastast 1978, mil see kuum suvelaul Euroopat võlus. Veel neli aastat tagasi oli aasta 1974. Ja kinodesse jõudis erootiline, et mitte öelda soft-pornofilm Emmanuel peaosas, võluv hollandlanna Sylvia Kristel filmirežissöör ei julgenud siis unistadagi, et tema kergeks õhtuseks meelelahutuseks mõeldud kinoteos kuulduslikuks tõuseb. Ja tänaseks juba 16 järjeosa saanud. Viimane kannab aastanumbrit 2006. Loomulikult on Emmanuel osatäitjad vahetunud režissööritoolis istunud erinevad mehed ja muusikat, neile loonud erinevad heliloojad. Aga see esimene mees, kes Emanuelli unelevalt üritaval alukese lõi, olid tol ajal kolmekümneaastane Pier Paschele. Tema kohta öeldi, et ta oli väga romantiline mees. Lisaks heliloomingule oli berbašelega lavaartist, kes meelsasti lisaks oma loomingule ka teiste loodut esitas. Iseäranis olevat talle sobinud Jacques preili loodu, keda ta oma suureks eeskujuks nimetas. Omamoodi märk oli seegi, et pea alati on sellistes erootilistes lauludes autor esitajaks sest kuidas muidu suudaks edasi anda neid emotsioone, mida naudi, märkidesse? Ei saa kirjutada. Kui Emanuel filmina lõi laineid ja mitte väikseid tekitades kohati lausa murali torme siis järgnevateski filmi osades on juhtmotiivina kõlanud äsja kuuldud meloodia mille autor ja esitaja Pier Bachelet veel viiendas ja seitsmendas filmis helilooja kaasa lõi. Kuid teisedki selleks ajaks juba väga tuntud heliloojad ei põlanud ära pakkumisi Emanuele järgedele muusikat kirjutada. Nii leiame teise Emonelli luu muusika autorina Francis lainime mees, kes selleks ajaks oli juba maailmakuulsuse võitnud Klootledoshi filmile mees ja naine muusikat luues hiljem juba võrratul abstori ja sajad sajad populaarsed laulud. Kolmandaks Emmanuel filmiks sai muusikalise tellimuse Sergei Käspur. Mees, kes varjamatult erootilise lauluga 1969. aastal julges avalikkust šokeerida. Ja temast tahangi nüüd pikemalt rääkida, sest tegemist on äärmiselt põneva ja intrigeeriva kunstnikuga. Emmanuel oli film, oli tegelikult Käspurile asjade loomulik käik sest selleks ajaks oli ta kogu Euroopas võitnud palju poolehoidjaid, kuna oli avanud oma lauluga ukse magamistuppa. Sellesse seni suletud pelgupaika. Seal ei jätnud kedagi ükskõikseks, sest poolehoidjate massi tasa kaalustas tema vastaste armee. Kuidas rangelt? Kristlikus maailmas on selline jumalateotus erootiline Hähkimine helikandjal üldse võimalik. Muide, Vatikan pani sellele laulule range keelu. Osa raadiojaamu keeldus seda mängimast, teine osa aga mängis nõndanimetatud tsenseeritud varianti. Meenutan, et aasta oli siis 1969 Hipe ajastu algusaeg, mil loosung lillelaste käes, kuulutas Meyclav nutvor. Seda armastust oma halasta ihas ei häbenudki seeshansbur muusikasse tuua. Päris selge, et sellises laulus on vaja ka teist osapoolt. Algselt oli selle laulu lindistused naishääleks prantsuse ekraanikaunitar ja seksisümbol Brigitte Bardot kes oli olnud ka ser käsbury. Kuidas seda nüüd viisakalt öelda, voodipartneriks ei, parem sõbrannakse kõlab paremini. Jahjust legendaarse Brežid pardo meelitas Käspur oma meeletusse ettevõtmisse kaaslaseks. Laul sai lindistatud, kuid siis muutis muidu ülijulgeb Ardo äkki oma meelt Jaanus seltsi, et see laulu ringlusse ei laseks. Põhjuseks Bardot ärganud romaan saksa multimiljonäri ja Playboy Günter saksiga, kellega filmidiiva peatselt ka abiellus. Aga ega kes Puur pikalt nukrutsema jäänud, sest temagi ellu oli päikese kiirena tunginud uus armastus. 22 aastane briti näitleja Jen trackin. Viimane on meenutanud oma tutvuse algust seltsiga kui meeletud unenägu, mida tahaks ikka ja uuesti näha. Nad olevat olnud justkui uimas, mis kuidagi üle ei läinud. Ja seda uima, mis abieluks ei saanudki, jätkus 13-ks aastaks. Ja kuidas sain keelduda ettepanekust lauda koos söögiga? Kas see just laulmine on, jäägu kuulaja otsustada. Kui te mõlemad on kindlalt kinnitanud, et lindistamise ajal ei olnud nad seksuaalsuhtes ja kogu laulu erootika olevatki sügavate tunnete ja näitlejameisterlikkuse sümbioos. Laul salvestati muide Londonis ja vaid kahe korraga sest rohkemaks polevat artistid võimelised olnud. Kuulates järgnevat, mõelge tagasi aastasse 1969 ja sellele, et tegemist oli esimese hulljulge muusikalise sööstuga erootikamaailma. Pürgin ja Serskes Puur she teeme. Meenutan, et ajal, millised Euroopas laineid lõi ja vikerraadio keskprogramm alles oma öised uksed avanud oli mul tugev kiusatus seda ka meie kuulajale mängida. Nii julgema hakkab, polnud, et kohe täis ehk tsenseerimata versiooni ka ehmatada. Mitte vahest kuulajaid, vaid valusaid ülemusi. Kõigepealt mängisin ühe programmi lõpulooks instrumentaaltöötluse ja siis mõne aja pärast kadentsi leitud variandi. Endalegi üllatuseks ei järgnenud mingit ülemustepoolset karistust. Ilmselt ei kuulanud nad seda või ei pidanud vajalikuks sellisele pisiasjale tähelepanu pöörata. Meie vaatame nüüd, aga selle skandaalse mehe zeržkasvuri ellu. Ja huvitavat on siin piisavalt. Sündis ta teisel aprillil 1928. aastal Belgias Venemaalt oktoobrirevolutsiooni eest põgenenud juudi perekonda, kus olid juba kaksikutest vanemad õed. Tema sünnipärane nimi oli ilus siiani Kinsburg, millede pärast sõda Sirkkas puuriks muutis. Oma lapsepõlvest meenutas sellist teist maailmasõda, mil nad perega sakslaste poolt okupeeritud Pariisis elasid ja juutidele ette nähtud kollaseid eraldusmärke kandma pidid. Ema olevat need märgid aga nii osavalt õmmelnud, et need olid varjatud, samas aga kontrollimisel igati nõuetekohaselt olemas. Hiljem põgenes perekond valedokumentidega Pariisist ja tuli alles pärast sõda siia tagasi. Nurgas puur teenis elatisbaarides klaverimängijana. Oma esimesed loorbereid lõikas sees muusikuna kui suuri eri stiile segav muusik. Tema loomingus oli džässmuusika segatuna rege ja rockiga kuid alati olevat neis lauludes olnud mingi seksuaalne alanoot. Esimene tõeline kuulsus tuli aga 1965. aastal, mil just tema kirjutatud laul tõi seitsmeteistkümneaastasele Franz kallile Eurovisiooni lauluvõistluse võidu. Laulu vahanukust diapistist iga eestlane kui mitte originaalis, siis vähemalt Tiiu Variku esituses. Miks see aga kirjutas Euroopa lauluvõistlusele nukulaulu, mida esitas tema ristitütar. Siingi on oma lugu. Nimelt meeldis Sirile koguda peaaegu kõike. See tähendas, et ta ei visanud midagi niisama ära. Tema boheemlaslik, kus majakeses Pariisis oli aga üks tuba eriti hoolikalt korras nii-öelda nukutuba, kus sajad nukud olid sentimeetri täpsusega paika pandud. Kui aga Sergei tütred selles toas mängida tahtsid, said nad enamasti eita vabastuse. Tütar Charlotte on meenutanud, et aeg-ajalt nad oma õega sinna siiski isa teadmata hiilisid. Kuid nad teadsid, et mingit segadust nad seal tekitada tohtinud. Siis olevat isa väga-väga kurjaks saanud. Ja see nukkude armastus andiski meile 1965. aasta Eurovisiooni võidulaulu. Vaevalt nüüd selles vahanukulaulus midagi seksuaalselt oli, aga järgmine laul, mille sees Käspur Franz Galile kirjutas, oli skandaalne ja tõi palju pahandust eeskätt selle esitajale ingelikule Franscalile. Laul ise oli imemis kommist või pulga kommist, kuidas seda ka nimetada. Ometi arvati, et see oli selle loonud kahemõttelisena ja laulu pahaaimamatu noore neiu esitada andnud. Loo videos imeb Franz Kall pulgakommi, jahuketeerib lapselikult kaameraga. Kohe lühidus süüdistajaid, et sees on ületanud hea maitse piiri. Sest kogu laul on üks suur suuseksi ülistus sekitanud, midagi ümber lükkama ega kinnitama. Ja laul müüs, mis kohiseb. Seda osteti just skandaali tõttu. Ma olen ise mõelnud, et selle teise tähenduse võis oma sõprade ajakirjanike kaudu lekitada osav helilooja ise. Raha tuli, tuli palju ja ega see nii vähe tähtis tegur polnudki. Kuulates pealtnäha tuttlastelaulukest pulga komist, püüdke teiegi sellest teest plaani leida. Ja kui ei leia, siis polegi ehk seda. Hiljem on ses käes puur koos Franzcolliga ka seda laulu duetina esitanud ilmselt sooviga pehmendada kunagisi skandaalseid tõlgendusi. Ma peaksin nüüd rääkima selle seksikallakuga laulude autori naissuhetest, sest nende poolest oli legendaarne. Samas oli tema välimus kõike muud kui väljapaistev suur kongus, nina, suur suu, punnis silmad, mille all suured silmakotid, mis andsid tunnistust alkoholilembusest ahelsuitsetaja, kes kõikjal sigaretiga ringi liikus. Ja see mitte eriti kütkestav mees suutis murda südameid paljudel kuulsatel naistel mälestuses pajatanud, et seal oli eriliselt õrn mees. Huvitav ja lummav. Tema hääl paitas ja riietas lahti. Samas on teada fakt, et ta ei käinud ühegi oma naisega koos duši all ning pigem varjas oma keha. Siin pöökin tunnistas, et pole Sergei kunagi paljalt näinud aga samas polevat tal kunagi olnud nii puhast ja õrna meest. Jah, ta jõi palju, peaaegu pidevalt, aga narkootikumidest, selle seltskonna moehaigusest olevat ta prii olnud. Esimest korda abiellus see 23 aastaselt ja ametlikult tuli tal vaid kaks abielu. Kumbki kooselu ei kestnud eriti pikalt, esimene kuus ja teine neli aastat. Kuigi oma teise kaasa juurde läks Sers pärast poja sündi tagasi, kuni ilmus tema ellu prantsuse seksisümbol presid pardu. Pean siiski lisama, et seal ei olnud vaid helilooja ja poeet, kelle laulutekste esitasid paljud muusikud. Dali, näitleja ja lavastaja peamiselt küll filmi oma ja kirjanik mitmekülgsus viiski teda kokku erinevate inimestega ja kuulsate naistega. Romaan pardooga polnud pikk, kuigi jäädvustus siiski ka muusikas. Kuulame käsbury poolt kirjutatud duetti kuulsast röövide baarist monia Klaidist püsit pardo ja spuri esituses. Helilooja loomulikult Sercise Järgi, olge presid pardo vastu liiga nõudlikud. Ega ta ju laulja polnud, vaid eelkõige ikka vapustavalt kaunis. Käe niigi käeline. Pärast priorit Bardot saabus ellu inglanna Chain parki kellega neil sündis ühine tütar šarlot. See meenutas, et see oli ülimalt armukade, kuid olevat olnud filmivõtetel ja need olid ju filmid, mis lausa nunnaelust ei pajatanud. Olevat see võtteplatsil kaasas käinud. Eks nii tekkisid tülid ning Tseeni ja see chi 13 aastane kooselu oligi üks lahkumist ja taasleidmist sümfoonia. Oma tavapärast päeva kooselust zeržiga on Jeyn pürgin meenutanud nii. Me jõudsime koju tavaliselt selleks ajaks, et lapsed kooli saata. Kui need olid koolis, saime rahulikult kuni kella kolmeni magada. Siis tulid lapsed koju, tegelesime nendega, panime nad magama ja pärast kümmet algas ööelu. Tavaliselt käisime kaba reedes ja kindlasti päris mitmes mitmes klubis. Alkoholi sai sellise öö jooksul ikka päris palju tarbitud. Lisaks sigaretid. Eks see avaldas laastavat mõju ning kaks infarkti olidki mehele selle karistuseks, kui pikk lausa pöörane kooselu Chain pürginiga läbi sai. Viimane lihtsalt läks uue mehe juurde. Leidis endale hoopis 31 aastat noorema saksa hiina juurtega erootikamodelli pambu. Pambu oli loomulikult kunstniku nimi. Noore kaunitari tegelik nimi oli Karoliine fon Paulus. Jah, tõesti, tegemist oli feldmarssal Friedrich von Pauluse pojatütrega, kes vanaisa sõjalistest saavutustest suurt ei pidanud. Enamgi veel, ta polnud teda näinud, sest sündis pärast feldmarssali surma. Ometi pani mind imestama, et see, kellel lapsepõlv möödus ju natside poolt vallutatud Pariisis sai Stalingradi lahingus vangi kukkunud saksa kõrgema ohvitseri lapselapsega koos elada. Aga sai just tema voodist leiti kuu aega enne oma 60 kolmandat sünnipäeva Sergei surnukeha. Tema süda oli lihtsalt seiskunud. Matused olid suurejoonelised, president mitte, raam saatis pärja ja kaastundeavalduse püsid pardo järelhüüde. Ma armastan teda kui meest, aga veelgi enam kui muusikut. Matusekõne pidas näitlejanna kätt rindenöör. Lisaks muusikutele ja igat maastik. Kunstitegelastele oli matustele tulnud ka sajad politseinikud ja taksojuhid. Miks? Sest oma öise eluviisi pärast sattus ser korduvalt sekeldustesse ja seega tekkisid tal üldiselt heatahtlikud suhted politseiga, kes teda abistas kuni kojutoomiseni välja. Ja taksojuhid seepärast, et seal ei omanud juhiluba. Ning ta ei taotlenud seda ka sest pidevalt vines olles Poleks ta nagunii ise juhtida saanud teda sõidutasid taksot. See ei tähenda, et autot poleks olnud. Ta soetas endale uhke Rolls-Royce'i mis seisis peamiselt garaažis ja kui sõitis, siis palgatud juhiga. Aga aeg-ajalt põgenes zeržgaraaži oma uhket autot imetlema et selle nahkistmetel sigarit suitsetada. Tänases saates on särskes puur eelkõige helilooja kelle järgmiseks duetipartneriks ja ka omaaegseks sõbrannaks on näitlejanna Katrin Tenev, kes pidas kama. Tusegane muide Serson maetud oma ema-isa kõrvale. Lapsi oli zeržkaa spuril neli, kaks poega ja kaks tütart. Kooselust Johnburkiniga, näitleja ning laulja šarlotke spur. Väga tunnustatud persoon kunstimaailmas on esinenud ka Eestis, kuid Dust on lisanud tema filmid, millest kuulsaim on Lars von Trieri antikristus, milles peaosa eest sai šarlotkanis eelmisel aastal parima naisosatäitja auhinna. Oma lapsepõlvest meenutab šarlot isa soovitust. Ära näita kunagi oma nõrkust ja kui seda tunned, siis ründa Zedobki edu ja tahaksin saatelõigu Mitmekülgsest mehest, kes on jätnud päris tuntava jälje prantsuse kultuurilukku. Lõpetada südamliku duetiga, kus 13 aastane šarlot laulab koos oma isaga. Muide, selles loos on käes Puur töödelnud Aram Kadiotarioni loomingut. Pööran aga hoopis teise lehekülje ja toon laulma mehe, kes 14. oktoobril tähistas oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Tegi ta seda esinedes terve nädala Londoni kuninglikus Albert Hollis koos suure orkestriga. Ainult oma sünnipäeva hoidis esinemisest vabana, et sõprade keskel olla. Ma mõtlen, kui palju on neid artiste, kes suudavad 70 aastasena sellist esinemiste mahvi välja vedada. Aga tema suudab, sest terve tema elu on muusika, esinemised ja teda armastav publik. See seitsmekümneseks saanud nooruslik mees on söör Clif Richard. Ma olen temast pikalt rääkinud unustamatut saates ja seepärast ei korda täna tema elulugu. Ometi tahan ma temast rääkida seoses tema eraeluga, mida Clif hoolsalt varjanud. Viimasel ajal eriti meil hoogu kogunud igat sorti geitemaatika ei mööduga. Clif Richardist olles elupõline poissmees, liiguvad fantaasiat tema seksuaalsuse suhtes väga vilkalt. Tahtmata olla Clihvile advokaadiks, veel vähem süüdistajaks. Vahendan ühe episoodi tema elulooraamatust, minu elu, minu tee, mida hiljuti lugesin. Nii nagu iga kunstnik, väsib Clif Richard aeg-ajalt igat sorti tähelepanust ja põgeneb vaikusesse. Üheks kohas, kust ainult maandab, on Portugali lõunarannikul asuv suvekodu. Aga teinekord on ta leidnud, et parim mahalaadimisviis on olla inimeste keskel, kes sind ei tunne. Ja selleks kohaks, kus sind ei tunta, olevat Clif Ameerika. Ta võtab kaasa tennisereketit ning põgeneb Ameerikasse. Kirjutades end hotellis sisse, jälgib ta õhtusöögi ajal aknaalusest restoranilauast tänavamelu. Aastal 2000 olevat aga tema hea sõbranna Olivia Newton-John soovitanud lihvile oma aega veeta ühes toredas Ameerika perekonnas keda temagi hästi tundis. Oma üllatuseks avastas Clif, et teda vastuvõttev Ameerika pere ei teagi, kes on nende kuulus külaline lihtsalt mingi mees Euroopast. Samas peres oli perepoeg 46 aastane katoliku preester John, kes olime tegevuse kirikus lõpetanud ning jutustas klahvile kaasakiskuvalt oma seiklustest erinevates maailma paikades, kus tal teenida oli tulnud. Oli see panama või Hispaania immigrantide laager Longaylandi-il. Misjonäri töö hakkas väsitama ja John lahkus kirikust. Samas oli Clifil mure, sest tema senine majandusjuht ja sõber Bill kolisid oma abikaasaga minema ning laulja vajas kedagi, kes tema suurel majapidamisel silma peal hoiab. Ta otsustas seda kohta pakkuda. Johnile ja Clif pole oma pakkumist tänaseni kahetsenud sest Jon osutus toimekaks meheks, kellele polnud raskeid ei majapidamise korraldamine ega Clifi tegevuse koordineerimine. Loomulikult hakkasid peatselt levima kuuldused, et nende kahe vahel on midagi enamat kui töösuhe olles korra isegi sellele libedale teele astunud. Aga Cliffi eluraamatut lugedes olen üpris kindel, et see ongi vaid sõprus ja töösuhe. John Mc Ellinn. Nii on endise preestri nimi pole eriline iludus, paksuvõitu ja kiilaneva peaga keskealine mees, kes kriifi kõrval üpris kahvatu välja näeb. Samas on ta väga hoolikas, täpne, sest boheemlaslik lift kipub unustama ja eriti nõrk olevat tehnika ja arvuti kasutamises. Ikka peab Jon tema meile lugema ja neile vastama. Isegi mobiiltelefon on Clifil kaasas vaid selleks juhuks, kui peaks midagi erakordset juhtuma, et saksa abi kutsuda. Ja sellisel mehel, kes elab vaid oma kunstile ning tennisele, mis on tema lemmik ajaviide. Ujumise kõrval on vaja abiliseks täpset korraldajat. Ja sellise leidiski Clif 10 aastat tagasi New Yorgi lähedalt külas olles. Seal külas olles ja tennist mängides kohtus ta perenaise sõbrannadega, kes olid kohaliku raamatuklubi aktiivsed liikmed. Ja kuuldes nime Clif Richard ilmutasid imestust. Klahvile jäi asi arusaamatuks, seda palus selgitust. Selgus, et naised olid just lugenud iiri kirjaniku Brändon Okerroli romaani emake kus leseks jäänud naine kasvatab üksi seitset last ning tema raskete päevade unistuseks oli ükskord minna tantsima. Clif Richardiga. Naised olid veendunud, et see unistuste Clif on väljamõeldud tegelane. Ja nüüd, nähes ilusat nooruslikku meest, kes kandis sama nime olid nad loomulikult üllatunud. Kuid nende üllatus muutus vaimustuseks, kui nad said teada, et see grifoon Euroopas õli, populaarne laulja lugudegi kriifile palju, palju nalja, aga paniga pisut muretsema, et tema kuulsus pole Ameerikas sugugi nii särav, kui arvata võiks. Ometi on tegemist üle 50 aasta laval edukalt esinenud artistiga, kelle plaate on müüdud sadades miljonites. Muide, need raamatuklubi toredad naised võtsid järgmisel aastal ette reisi Londonisse, et seda klissiga elusat lava näha. Ja ilmselt ei pidanud nad pettuma. Ja kui oma 70. sünnipäeva tähistas Clif esinemistega kuninglikus Albert hoovis siis 10 aastat tagasi otsustas ta oma sõbrad kutsuda laevale, mille üüris ja mis seilas Vahemerel. Kohal oli loomulikult ansambel tõus ja Olivia Newton-John ning paljud lähedased ta kriifigaks õde oma peredega. Muide nende lapsi toetab Clif rahaliselt väga suurte summadega, peaasjalikult nende õpinguid finantseerides. Täpselt sünnipäevaks jõudis laev Monte Carlos, kus õhtul uhkes restoranis tõeline pidu maha peeti. Ja jäägu seda saadet lõpetama. Laul merereisist, mis ilmestas Clifi kuuekümnendat sünnipäeva. Kuid muusikalise väljenduse sai alles eelmisel aastal, mil Cliff ja tema algusaastate saateansambel sädevus suure Euroopa-tuuriga oma viiekümnendat sünnipäeva tähistasid. Olin minagi neile Helsingis kaasa elamas. Seekordsel kummaliste lugude reisil oli tüürimeheks Olavi Pihlamägi. Tänan kuulamast.