Tervist, mina olen Urmas Vadi. Me läksime just üle talve ja see pimeduse külm ajab hulluks, koguni nii hulluks, et osad tegelased kolivad elama Gröönimaale. Endla teatris lavastas külmale maale intervjuu Ingomar Vihmar, iga Aet Maatee peab kultuurikaja päevikut. Kunstnikud otsustasid kätte maksta nende nimel, räägib Kirke Kangro. Priit Pärna varased multifilmid on digitaalselt taastatud ja nüüd plaadil. Kivisildnik mõtleb kalevipojast ja on silmnähtavalt häiritud. Head kuulamist. Kiri külmale maale ütleb erinevate inimeste jaoks erinevaid asju, paljude jaoks on see kindlasti Eduard Vilde kurb romaan. Paljude jaoks on see JMKE albumi Pealkiri, aga nüüd on Pärnu Endlas 23. oktoobril välja tulnud Leeaa ja Klaus Klemmola näidend, mis on tõlgitud eesti keelde pealkirjaga külmale maale. Ingomar Vihmar? Sina oled selle lavastanud ja noh, inimesed, kes on näinud nendesamade autorid lavastust, nad juba teavad, millega on tegu, sest et et osad tegelased noh, nagu Marja Tertu, Andrus Vaariku rollis on tutt ja siis on neid tegelasi, on veel. Aga mulle tundub, et, et see asi on nagu veel pöörasemaks läinud, et mis see selle asja kohta mõtlesin? Tegelikult küll, mis sa sellega mõtlesid, et sa seda lavastada? Kuna see Kokolla oli mulle väga südamelähedane ja ja armas ja, ja kui see ettepanek tehti juba Kokola viimasel viimasel etendusel oli, oli kokkulepe Pärnu teatriga publiku publiku hulgas nagu välja öeldud, et tuleb ka teine osa, kuna me teadsime, teine osa on juba kirjutamisel. Et siis siis oli mul väga raske ära öelda selle teise osa tegemisest. Loodan, et nad, et kohe veebruarikuus esietendub kolmas osa, nii et võib-olla on võib-olla paari aasta pärast põhjust oodata kolmandat osa Pärnusse. Ma hiilisin vastusest kõrvale, aga mul. Küsimusi veel, kui need tegelasi juba vaadata, seal on, eks seal on nüandertaanlased peamiselt siis on marja Tertu nagu see nimetada mingisugune keskealine hull Soome naine koos enda kolme koeraga, kes on ka väga olulised tegelased ja siis on seal veel üks, 78 aastane pensionär, kes on ka prostituut ja, ja noh, nii edasi ja nii edasi või noh, selline esmapilgul. Ja kogu see tegevus toimub kas siis grilliputka ümber või hotellitoas, see tundub nagu hullus ruudus. Et, et kõik on nagu noh, viimse piirini hulluks aetud. See hullus iseenesest meile juba nagu ütleb midagi, kas ta nagu vastandub millelegi või ta kutsub meid üles millelegi muule. Ingomar Vihmar hullus iseenesest võib, võib rääkida enda eest ka, nii et et, et seal ei ole võib-olla vaja midagi põhjendada, aga noh, mina Ma olen tahtnud selle lavastuse teha lähtuvalt endast. Ja olen püüdnud panna näitlejaid otsima endast üles need tegelased või selle hulluse või need tunded mida tunnevad need tegelased seal selles selles näitemängus. Ja ma sain aru, et need tunded, mida need inimesed seal tunnevad see olukord, kus nad ennast on pannud. Et sellest olukorrast leian mina ennast tihtipeale. Et mul ei ole vaja minna Gröönimaale. Ma leian, leian neid tundeid tundmas ennast iga päev tööl kodus. Aga, aga et on Lea Klausi poolt nii hulluks aetud, see on eksnäitemängus, nii käibki siis on see asi palju huvitavam, et mis tunded need siis on. Mõnes mõttes võiks küsida, et kas kõik on hästi sinuga ja kõik on hästi minuga sellepärast et sellepärast, et ma, ma teadvustan endale aina rohkem oma tundeid, mida ma tunnen ja, ja saan nendest aru ja siis on palju lihtsam. Palju aega kulus elus selleks, et, et noh elada mitte teadvustades oma tundeid ja mitte sellest aru saades, aga nüüd nüüd ma arvan, et asjad on paremuse poole läinud. Aga need tunded, mida, mida mina tunnen mida need tegelased tunnevad, on, on kõige tavalisemad inimlikud tunded. Hirm, viha, kadedus, rõõm. See tunne, et mind ei armastata, rõõm, armastus, püüdlemine millegi parema poole. No kõik inimlikud tunded. Ega, ega ma ei ole, ma ei ole mingi eriline inimene ja, ja arvatavasti liha ja klausson ka pannud sinna kõik endast, et nad ei ole. Nad on selle olukorra välja mõelnud, need inimesed. Aga nendesse inimestesse on nad ikkagi pannud ainult iseennast, ma arvan ja sellepärast sellepärast ma tunnen, tunnen tegelased ära. Kui seda tegevust natukene lahti seletada, et siis noh, võiks ju öelda, et kogu selle, selle nagu kireva hullu, aga on siis tegemist mingisuguse rännakuga Gröönimaale, kus siis tahetakse ehitada uut küla selle küla taga võiks näha ka mingit uut ühiskonda. See võib tunduda selline idealistlik unistus või minna sinna Gröönimaale ja teha, teha kõiki asju hoopis teistmoodi ja aga, aga kui me seda näitemängu analüüsisime ja, ja mõtlesime, siis tuli välja, et, et et see, mis on, mis on neid tegelasi ajendanud seda tegema, sinna ära minema, on täiesti olmelised. Seal on mingid rahajamad, arvatavasti piano on saanud tohutu hulga eurosid, et lahendada kliima soojenemise probleemi, ta on selle raha laiaks löönud ja, ja nüüd siis sealt oma oma kodulinnast ära põgenenud, kuna ta on kõikidele inimestele võlgu ja Marie Terton põgenenud oma oma oma venna eest, see tähendab oma armastuse eest venna vastu ja, ja neil on, neil on see idee ja neil on, nad tahavad paremini elada, nad tahavad tunda ennast hästi ja nad tahavad tahavad luua ühiskonna uue ühiskonnaga. Päris täpselt nagu ei tea, kuidas see välja näeb, et nad ei ole nagu endaga endaga rahu teinud ja ma arvan, Nad üritavad, aga, aga mulle tundub, et ega, ega see neil see näidend lõpeb, ega see neile väga hästi ei ole õnnestunud, et ega enda eest ei põgene mitte mingil juhul, et ükskõik kuhu sa lähed, Gröönimaale põhimõtteliselt, kui, kui tahetakse uut ühiskonda teha, siis, siis võiks selle teha siiasamasse. Tegelikult võiks selle teha kõigepealt iseendasse. Kes need neandertallased? Seal ikkagi on, et mis, mis mõttes neandertallased, et kuidas mina olen seda teksti lugenud, mitte näinud, aga mismoodi su lavastuses on? Nad on ikka valged inimesed. Nad on jah, tavaliselt soome pensionärid, ma arvan, lugesin hiljaaegu ühte uudist, kus tuli välja, et Ozzy Osbournei il, et ta nii hästi vastu pidanud selle põhjuseks on, on see Ta põl antertaali inimesest. Et teadlased olid uurinud ja kogu sellel narkotsiga sellega vastu pidanud. Nii et noh, see on ka selline tõlgendamise asi, noh et noh, seal on tegelased, koerad, eks ju. Ja ja see sõnum, mis selles selles selles kõiges on, et et me kõik, kes me siin oleme, tähtsad hoolige, kõikidest kõikidest, kes teie ümber on koertest, detaali inimestest ja siis siis on põhimõtteliselt selles on lahendus. Ma, ma ei ole kunagi kohtunud ühegi neandertallasi ega nii ehedalt, nii et ma nagu ma arvan, et need on täiesti tavalised inimesed, aga aga sealt nagu Piano Larsson näeb kohe teenimisvõimalust, kuna tal on võlgu nii palju, siis ta siis ta kavatseb nendega raha teha, neid hakata paljundama. Kui see kokala oli selline noh, suurepärane sulam minu jaoks sellisest hästi rämedast ja halvast, naljast ja mingisugusest artilisest listeeriast või mingisugusest meeletust tühjusest ja külmusest ja, ja, ja noh, samas need mingisugused soojad tunded, mis seal samuti olemas on, et et selline hästi huvitav sulam, mis väga hästi koos hoidis seda asja, et kas kas põhimõtteliselt külmale maale on noh, tunnetuslikult sarnaselt kas sinul siis lavastatud või, või siis juba kirjutatud. Ja ma arvan, et see, mis sa ütlesid, on, on seal on midagi, midagi, midagi täpset küll seoses selle halva naljaga, aga seal seal tuleb jällegi, eks ju, see hinnang, et see on nagu halb nali. Ja, ja sellesse näitemäng sellest rääkis kokule sellest, sellest räägib ka külmale maale, et mis on nagu hea nali ja mis on halb nali. Ja kui meil sellest väga palju nagu jahume, siis, siis kaob asjal üldse mõte ära, nii et. Ja see on tunnetuslik, et, et kui sina seda tunnetad, siis on, selle üle on mul ainult hea meel. Kui me sellest nüüd rääkima hakkame, siis, siis läheb asi jamaks, eks ju, me tunnetame arvatest. Me tunnetame ühtemoodi ja sellest rääkides Ta on hulluks aetud ja, aga seal ei ole asi selles selles naljas, eks seal on seal on lihtsalt see, et nüüd selles selles külmale maale loos, et noh, see on Gröönimaal, kus on, eks igas linnas elan maksimaalselt 500 inimesteks väiksemates linnades ja need tegelased, kes seal on, või need inimesed, neid on seal käputäis sellel suurel saarel, seal on, seal on need loomad ja nad tunnevad 11 nii hästi ja need, need tingimused on ekstreemsed ja nad on omavahel väga intiimsete suhetes. Ja tahes-tahtmata tuleb sealt välja kogu suur armastuse, aga, aga, aga noh, kõik see, kõik, see madal, mis meis on siin üks võimalus seda seda madalat vaadata ja mitte seda häbeneda. Aga kui me seda häbenema ja siis me läheme, läheme saalist minema ja meile. Me tunneme ennast halvasti. Võib-olla võiks mõelda, et, et mis on see kõik olemas, et miks, miks me peame seda häbenema? Õudselt hea on siin olla elada Tallinnas ja, või New Yorgis või Londonis, kus see noh, see on selline ülekantud tähendus, eksju, kus on, kus on see sitt ja sopp alla peidetud. Aga palju raskem on meil olla, eks ju, Indias kus on kõik kõik, kõik see näha ja me tunnemegi seal ennast alguses väga halvasti, sellepärast et seal on, seal on see kõik kõik koos ja kõik on, kõik on nähtav selles külmale maale selles näidendis, selles lavastuses. See on see, et me peida mitte midagi, mitte ühtegi asja. Ja ma olen selle näidendi teinud ilma kärbeteta ja see, see ei olnud ka näitlejatele selles mõttes väga mugav. Alguses, aga kui me nagu koos sellest aru saime, et seda, see on meis olemas ja seda võib näidata võib näidata, seda ei pea näitama, aga aga me valisime seda näidata, siis me näitame seda. Ja kui see tekitab teatud tundeid, häbi ja, ja, ja vastikust, siis siis ei ole see ikkagi meie probleem, vaid inimeses, kes siis seda häbeneb. Aga seda võib häbeneda, selles ei ole ka midagi halba ja võib saalist ära minna. Selles ei ole absoluutselt midagi taunitavat ja seda võib nautida. Seda lavastust, seda võib ka selle üle võib järele mõelnud, see võib mõjuda väga mõtlema panevana. Key. No näed, vaata, kui pikalt sa nüüd rääkisid. Ootamatult. Tallinn film on välja lased ühe DVD plaadi, see on Priit Pärna varajast multikat plaat ja seal peal on siis sellised filmid nagu kas maakera on ümmargune ja teeb trikke, harjutusi iseseisvaks eluks. Kolmnurk aeg maha ja eine murul, muidugi oluline on märkida, et kõik need filmid on digitaalselt taastatud ja kui vaadata nende filmide tegemis aasta numbrit, kõige esimene on 77 aasta. Mis on, kas maakera on ümmargune, kõige viimane, seal plaadil on eine murul 87. aasta film. Keskeltläbi võttes siis noh, 20 30 aastat vanad filmid ja ma olen palunud enda vestluskaaslaseks Agne nelgi. Agne, sina oled ka kirjutanud Priit Pärna multifilmidest oma magistritöö ja sellele samale plaadile ka vahetekstid. Kus sa räägid nendest filmidest? Ja sellest ajast, mis on tegelikult hästi oluline nende filmide puhul, kuidas vaadata neid filme täna, kui ongi möödunud 20 30 aastat nende valmimisest, kui on meie ühiskondlik korraldus ja võib-olla vaated elule ja kõigele on muutunud, et, et kas neid filme saab veel vaadata ja, ja mis on muutunud ja, ja mis nagu töötab endiselt? Priit Pärnaga ma olen tõesti tegelenud üsna pikalt aega juba sellest hetkest, kui tegelikult porgandite öö välja tuli 98. aastal. Mind hakkas just nimelt seesama küsimus, huvitav tema, et kuidas neid filme ikkagi vaadata ja sealt ma jõudsin ise teadustöö juurde, et kuidas animafilmi analüüsida, aga, aga vaatamine üleüldiselt on, on kindlasti seotud selle taustsüsteemiga, kus vaataja asub selles osas ma ise toetan post strukt realistlikku ja postmodernistlikku maailmavaadet, et et autor ei ole eelkõige kõige olulisem allikas filmi mõistmiseks. Et seda saab teha läbi filmi enda ja vaataja ise loob selle loo. Ükskõik siis, mis ajastust või mis kultuurist pärit on. Aga Pärna filmide puhul on väga oluline siiski kultuuriline kontekst küll muidugi ennekõike nende filmide puhul, mis mis siis on natukene siis vanemale sihtgrupile mõeldud selle plaadi peal ilmselt eine murul on üks nendest filmidest, mida võiks nimetada siis nagu ennekõike mõeldud täiskasvanutele. Agne nelk, kuidas neid asju ikkagi vaadata, et ütleme, et kui mina ja sina, kes me oleme lasteni vaadanud, neid filme telekast ja tundnud noh, kuidagi, et see on kontekstis või vastupidi et mingid asjad, noh, näiteks mingi lääneliku linnapildi, mingite reklaamide kuivatamine tundub täiesti nagu võõras või, või mis see oli. Ja tänapäeval on see kuidagi nagu meie elu lahutamatu osa juba. Et kas seal on mingisugune vahe sees, mis on muutunud kardinaalselt sinu jaoks? Kindlasti on muutunud see, kuidas mina ise neid filme vaatan, kuidas ma vaatasin lapsena ja kuidas vaata nüüd, et see ongi tegelikult sa ütlesidki selle põhiasja olemuse tegelikult välja, et see missugune, kuidas inimene maailma näeb, eks ju, et mis, missugune informatsioon on tema peas, et praegu me oleme ilmselgelt kasvava infovooluajastu, et seda tuleb ilmselgelt rohkem, kui oli vana. Tol ajal, kui need filmid välja tulid, oli ju tegelikult uut oli palju vähem kui vana, et vana oli domineerida. Niisugused filmid, Need võimaldasid, Priit Pärn ise on öelnud ka, et ta tegelikult tahtis uue põlvkonna visuaalse keele mõistmist arendada, et sellepärast ta siis tegeledki hästi palju ka just noorema põlvkonnaga ja seal, noh, need infokandjad olid tegelikult täiskasvanutele piker, aga lastel oli täheke ja raamatud ja televiisor oli see aken, kust siis sai ka niisuguseid uusi ja huvitavaid impulsse, sest seda, seda uut oli väga vähe, eriti just nõukogude ajal. Aga, ja tema tegeles siis nagu selles oma loomingu esimesel perioodil just selle Pisuaaliga ja metamorfoosidega. Ja sellega, kuidas, kuidas on võimalik pildi sisse minna, pildi sees mängida. Ja see ei ole muutunud, see on nagu jäänud samaks, aga, aga lihtsalt tuli nii ilusti, nii selgepiiriliselt välja nõukogude ajal kui Priit Pärn need teosed lõi, sest tol ajal oli ta väga uudne. Ma ise mäletan seda, kas ma seda ja teeb trikke filmi näiteks vaatasin, et ei, see ei olnud nii väga üldse naljakas, et see on minu jaoks oli kurb film, mul oli kuidagi natukene isegi hirmutas see karu, kes seal Neid trikke tegi ja siis samas oli kurb, et keegi nagu aru ei saanud temast ja et ta oli ikkagi pani niimoodi väga sügavalt mõtlema. Kusjuures mõtlen selle vahele, ma vaatasin ka need filmid, need kõik ära ja õudsalt masendavad mõjusid, et on küll naljakas ja kõik see, mis sa rääkisid, et kuidas selle visooliga mängida, et et kõik see on nagu kahemõõtmeline, sa võid horisondist kinni võtta ja ja päike võib ükskõik apelsini sulada ja nii edasi ja nii edasi. Aga kõik see mõjub kuidagi nagu õudsalt, kasvõi see mõte, et sa käid ümber maakera ära ja siis sa oled vanamees ja tuled enda laastanud majja tagasi või, või umbes keegi ei mõista ja seepärast, et mingit lolli nalja ja kõik on rõõmsad või, või noh, nii edasi ja nii edasi. Täiskasvanute filmid tunduvad veel eriti kurvameelselt ja ma ei tea, mis selle taga on, aga aga võib-olla mingi üks noot, mis, mis toona võis olla, oli see tiini ja tehasliku ja sellise mandunud ühiskonna või totalitaarse ühiskonna vastu mingi noh, ma ei tea, võitlemine on lollilt öeldud, aga mingisugune iroonia selle. Kindlasti, et see ongi see, kui pärnaloomingut jagada perioodideks, et siis siis tegelikult see on ja see, see varane periood, ütleme, need metamorfoosi oli nagu siis selle kultuuri või sotsiaal kriitilise konteksti taustal loodud, aga, aga, aga siis juba väga jõuliselt tegelikult olul hotelli 1895 võib-olla natuke vähem, kuna ta oli isegi noh, nagu käsitles rohkem seda kinomaailmaga, aga porgandit kindlasti ka nagu väga vägagi võimalik ümber mõtestada sotsiaal-kriitilisest vaatevinklist, et ta ikka ta ikka lahkab seda, mis ümberringi toimub. Ja muidugi teeb selle üle ise ka mõnusalt muhedalt nalja. Kunstnikud pole juba ammu sellised head ja toredad inimesed, kes teevad lillemaale ja tikivad kliinikutele värvilisi lõngu. Asjad on läinud juba nii hulluks, et aeg kätte maksta. Aga kellele, mille eest ja kuidas seda uurib Hanno Soans, Kirke Kangro, kes on kureerinud Tallinna kunstihoones näituse. Kättemaks, milline on siis näituse kättemaks, sünnilugu, kus tuli idee kättemaksu, fenomenist, näitustele? No ma arvan, et kättemaks on selline asi, mis, mis vaikselt hingitseb meie ümber rool ja ja lihtsalt ühel hetkel ta hakkas väga silma sellepärast, et selliseid otsuseid, mis meile tunduvad, et peaksid alati olema ratsionaalsed, kained ja ja, ja mis tehakse kuskil Ta poliitikute või, või teadlaste või teoreetikute poolt, et tegelikult on seal hästi palju sees emotsiooni ja selline emotsioon, mis poliitikast ja, ja ka sotsiaalsetest ühiskondlikest otsustest vastu hakkas vaatama, et see kuidagi muutus väga tugevaks. Kui mõelda kasvõi lähiaastate sündmuste peale meil omal Eestis või, või maailma poliitikas, siis on võimatu emotsiooni eirates aru saada mikspärast toimus Venemaa Gruusia konflikt või, või mikspärast juhtusid meil 2007 sellised rahutused Eestis. Et arvan, et oleks aeg seda kättemaksu, mis on küll väga vana ja tuntud asi, aga seda kuidagi teadvustada. Kumb tuli sinu jaoks enne, kas mõned valmis tööd, mis selle kontseptsiooni nagu aktiveerisid või hakkasid, sa tõid otsima peale kontseptsiooni sõnastamist? Ma pean ütlema, et ma hakkasin neid töid absoluutselt selle kontseptsiooni põhjal otsima ja neid tuli päris huvitavaid ja palju ja väga mahlakalt eri rakursside alt. Et tõepoolest oli see idee enne töid, seekord. Räägi siis, et millistest kättemaksukontseptsioonidest meile räägivad näitusel eksponeeritud tööd, toon mõned olulisemad näited. Kohe hakkab silma see, et eesti kunstnike tööd, mis siis on mõnes mõttes kõige värskemad ja tehtud ekstra selle näituse jaoks paljud neist räägivad ikkagi kohalikest sellistest hõõrumistest ja ja väga palju just nimelt Meie Eesti rahvusküsimustest ja poliitilistest otsustest ja võib-olla ka välispoliitilistest suhetest. Et kui siin hakata kohe mingit Tõin mainima, siis otse meie ees on praegu suur topograafiline kaart, mille autoriks on toomast etnov ja mis esimesel hetkel tundub täiesti väga hästi välja prinditud, kena korralik maailmakaart. Aga tähelepanelik. Ta märkab ühel hetkel, et üks suurriik on selle kaardi pealt lihtsalt ära kustutatud ja selle asemel on ookean selle kaardi peal. Nimelt ei ole Venemaad enneline irooniline ja samas ka ka terav autoripositsioon, et et mängida selle mõttega, kui, kui nii-öelda probleemlised kustutada ja kui, kui kole see oleks. Meil on mitmed kunstnikud, kes räägivad kättemaksust isiklikul tasandil. Kuidas sulle tundub, mis on Marko Mäetammetööde käivitav element? Marko möödame teedest muidugi selline isiklik moment hakkab silma küll, kuid ma ei leia, et Marko räägiks nende taldrikute peal, kus on siis tavalise sellise klantspildi asemel on hoopiski pilt oma perekonnast või ühest perekonnast kes siis moodi vahel 11 hirmsasti leidsime. Siin on näiteks jõuluseeria, kus külla tulnud jõuluvana süüakse kahe lapse ja pereema poolt tilgatumaks. Tegelikult on see muidugi lihtsalt räägib võib-olla sellest, kuidas kuidas ühiskonna standardid võivad meid viieni kaugele, et mingil määral tuleb meil lihtsalt kätte maksta oma kõige lähedasematele nendele standarditele kuidagi kuidagi meeleheitlikult üritada vastata ja ma arvan, et, et võib olla taldrikud räägivad sellisest surutise perekonnast, kes üritab ikkagi ühiskonna standarditele kuidagi vastata ja ja see, mis nende piltide peal on, on tegelikult see, mis toimub sisemuses ja ja sellest sellest raskusest, mis mis võib-olla helile perekonna hinges on. Mulle tundub Marko töid vaadates, et ta just nagu tahab välja tuua mingisuguse vägivalla, harjub siukse nunnu kultuuripinna alla ja mis, mis on noh, sihuke kõneldamatu ja agresseerimatu, aga pidevalt kohal olev pinge, et et võib-olla selles on, on Markko tööde eripära. Olen täiesti nõus, et ongi just see, mis, mis sealt vastu paistab, et selline formaadilt korralik lõunasöögitaldrikuga tegelikult sealt vahelt immitseb välja see pinge või see see vägivalla oht, mis on ka väga lähedal kogu aeg. Mul on tunne, et paar olulist selle näituse tööd viitavad meile filmimaailma ja näiteks Jaanus Samma ehted, kus on arseen sees, on justkui omamoodi fetish mingitest Bondi filmidest või kõikidest nendest lugematutest harjumitest, kus mürgiampull on siis keskne kättemaksu teostamis, vahend. Ja siin on ka veel otseselt üks teine filmiviidetega töö Austria kunstnikult. Räägi palun sellest. Austria kunstnik Heidrun Holts wind esineb siis sellise videoga, kus, kus me näeme naiskangelasi üle võtmas mingisugust sellist situatsiooni, sellised momendid, erinevates kultus ja vähem kultusfilmides, kus siis äkki toimub pööre ja enne allasurutud võib-olla rõhutud ja ohvriosas olev naiskangelane võtab üle selle situatsiooni ja saavutab kontrolli oma vastase üle. Suhteliselt niimoodi, rebivad aega, on, on seal videos siis välja toodud sellised hetked, kus naised haaravad relva või suruvad mehe maha või et see on natukene selline võib-olla siis feministliku alatooniga töö, minu meelest ka väga piisava distantsi ja irooniaga tehtud video. Näitusel on umbes pooleks Eesti kunstnikud ja väliskunstnikud. Ütle mulle, kuidas sa leidsid need näituse väliskunstnikud. Nagu kõik asjad, ka valikut käivad ikkagi selliste isiklike kontaktide ja, ja märkamiste kaudu. Aga pean ütlema, et et kahe kunstniku tööd lihtsalt selline väga hea tööriist on nagu googeldamine ja leidsin lihtsalt netis surfates ja otsida, et Toomas, meil on Deere selline noor fotograaf Prantsusmaalt, kelle töö on sponsoreid keerimine ja, ja kunstnik on välja pannud tisseeria fotosid, mille ta tegelikult tõmbas ka edukate rikaste firmade Veebeetšidelt, kus, kus need olid välja pandud, kui, kui meediale sellised alla laaditavad. Et näidata, et firma toetab igasuguseid, ma ei tea, et on selline hea India ja et meedia saaks neid kasutada, aga Toomas kasutas siis ise need fotod niimoodi ära, et pani fotode peale on siis firma, kes ulatab sellise ilusa kaunikujulise suure tšeki kellelegi kidatud, toetab toomas Photoshopi seljast siis selle toetuse saaja osasse. Selline töö, mis hakkas lihtsalt surfates silma. Aga Heidronolsinud hind on näiteks esinenud manifestis ja mehhiklane, kust avardi igas on olnud Veneetsia biennaalil ja nende töid on niimoodi siit ja sealt silma hakanud. Soome kunstnik Anssi Kasi tonni oli kutsutud minu kureeritud näitusele ka 2007, et selline ka äärmiselt mõnusa põhjamaise huumori ja, ja samas tõsidusega teeb oma töid. Ants on meil siin kätte maksnud kunstimaailma suurkujudele. Jah üks ansi skulptuuridest on siis Damien Eesti pealuu või kolpa ja ka kallite deemonite asemel on see dialoog siis kokku mätsitud tavalisest back papist, kuldseks värvitud ja silmatilga tantsija niuke, mõnus taoline põhjamaa irve selle, selle glamuurse kunstimaailma ja, ja ja business maailma üle. Kultuurikaja. Kuulda, miks Kivisildnik oma akvaariumis on täna? Muidugi tahate? Akvaarium number kuus tere ära valitud vikerraadio kuulajad, kes te kultuuri peale mihklid olete? Kasutan võimalust ja tuletan teile meelde, et on lugemisaasta. Tänases akvaariumis näitan teile kirjandus, mere, mõjurikkamaid, molluskid. Hopi tegijatel käis sama mõte peast läbi mõeldud, tehtud. Palusid hopi töötajaid inimesel rääkida, mida ta viimati luges. Inimene polnud kade ja tunnistas ausalt üles, et kogu väärtkirjanduse luges ta elu esimese 35 aasta jooksul läbi ja nüüd pole lugeda muudkui kriminulle. Nii võib juhtuda, kui ollakse liiga agar, kuid võib juhtuda hullematki. Kreutzwaldi muuseum Võrus tähistab eesti rahvuseepose ettelugemisega lugemisaastat ja 140 aasta möödumist Kalevipojaõhtutest, millest kasvas välja Eesti üliõpilaste selts. Siin on nüüd kohe päris mitu asja halvasti läinud. Esiteks on lugemiseks võetud Kalevipoeg, mis on peaaegu loetamatu teos eesti klassikast annab uimasemad savi otsida. Kui lugeda, siis ikka seda, mis on kirjaniku kirjutatud. Apteekrid on küll toredad inimesed, aga rahvuseeposes kipuvad neile häparduma. On küll nii, et kui on raske töö, siis tuleb teha talgud ja ühiselt mõtlema või kalevipoega deklameerima hakata. Aga see ei ole ikka õige asi. Siit tuleb teine raske eksitus. Ega siis tänapäeval keegi ei teagi, mis on raamat või lugemine. Elulooline makulatuur ja halvasti tõlgitud ning teisejärgulised. Draakoni nõiakooli. Naisvampiiri opakad on raamatukuvandi hägustanud. Küllap juba Kalevipoja lugemise juures sügavam asja sisusse tungimine kinnitab teile peagi nii pikalt tiibade rammu, et ka ilma minu abita esialgsetest raskustest hõlpsasti üle saate. Sedasi vastas Kreutzwald 140 aasta eest teda kalevipojaõhtutele Tartusse kutsunud Lydia Koidula-le. Nagu kuulsite, keeldus Kreutzwald otsustavalt Kalevipoja ettelugemisest, ehkki teda moosis muistne seksisümbol koidule isiklikult. Küllap oli autoril nurisünnituse pärast piinlik. Kõigi vanasti oli teine asi. Kalevipoeg oli moevärk ja moeasi ei peagi kvaliteetne olema. Tänapäeval aga sobib Kreutzwaldi toode sama palju tarvitada kaseid ohust valmistatud viisud. Avalikus kohas ja kõva häälega ei tohi lugeda apteekri kirjutatud rüütliromaani, mis, tõsi küll, sisaldab mõningal määral vana rahvalauluvara, aga see ollus on nii koledasti ümber miksitud, et karju appi. Kui lugeda Kalevipoega, siis kas Eno Raua ümberjutustuse või Enn Vetemaa Kalevipoja memuaaride vormis? Täitsa asjalikud raamatud mõlemad, veel parem oleks aga lugeda midagi läbinisti väärikat, et ei jääks muljet, et väliseesti kirjanikud on kõik pooletoobised, siis soovitan avalikus kohas lugemiseks Pedro krusteni lühib roosat, tal on neid õige mitu raamatut hullumajast möödumisel aiapidu, lampi, joonidega ja kingitus on veel, aga sellest piisab esialgu. Viimati leidis suur kalevipoja avalik ettelugemine aset Rakvere vallimäel, kus see kestis ühtekokku ligi 14 tundi. Aastaid varem said Helsingi üliõpilased hakkama üheksa tunni, 30 minuti ja kahe sekundiga. Inimesed ikka ei õpi, Ühed lugesid Rakveres ja ei saanud asjast asja, teised lugesid Helsingis ja ei saanud ka nemad seal targemaks. Nüüd teevad kolmandad ennast kirjaoskajate naeruks ja seda Võrumaal, kus mitu head kirjanikku leida. Lugege ometi kontrat, lugege Olavi Ruitlane, Kauksi Üllelt või Aapo Ilvest. Võru inimesed, mis teil viga on? Ma ütlen teile ühte asja. Mulje jääb teist selline, et esimest korda võtate raamatu kätte. Iga normaalne kirjaoskaja inimene teab, et Kalevipoeg on savi. Seda ägamist pole vaja promoda. Endale teete halba ja kahjustajate kirjanduse mainet. Lollid mõtlevad, et eesti kirjandus ongi selline? Ei ole selline. Eesti kirjandus on lahe, aga see lahedus ei paista välja, sest kogu aeg topitakse laiadele massidele mingit hangunud kalevipoega kurku. Inimesed lämbuvad ära selle teie kalevipoja kätte. Täiesti haige olukord. Kas keegi ei ole siis lugenud midagi paremat, kui see tohletanud Kreutzwald? Aga seda ma ei usu. Nii lolle võrulasi pole lihtsalt olemas. Palun sapi metal'i. Sel nädalal lugesid Kalevipoega Võru keskraamatukogu töötajad, tulevikuks on end kirja pannud ka mitu kooli, kes tulevad eepos lugema klasside kaupa. Nüüd võetakse lapsed ka veel kohale, see ei ole normaalne. Mida te loodate saavutada sel kombel nagu mingi koraani kool? Tauaga suured pähe ja haridus tuleb teatamist Nende lastega sedasi. Lihtsalt vaktsineeritud kirjanduse vastu. Kogu sellest Kalev kammist jääb lastele mulje, et see nuhtlus ongi kirjandus. No ei ole, aga miks te niimoodi teete? Väike lootus on selles, et kirjutatakse ehk uus loetav kalevipoeg. Eesti Ekspressi Kirjastus üllitab kohe-kohe kalevipoja versiooni, kaks null. See on idee järgi kaasajastatud Kalevipoeg, aga tekstikatke, mis nende kodukal üleval on, paneb küll pead vangutama. Pildid muidugi on ilusad, ehk on raamatus ka helgeid hetki? Elame-näeme, enne ei mõista surma, kui raamat loetud. Aga üht ma ütlen, kui teete lugemispropagandat, head inimesed, siis võtke loetav raamat, jahippige seda. Aga Kalevipoeg, unustage son abordijäänus, mitte rahva eepos. Võtke Petro krusteni hullumajast möödumisel. Mõõdud on vaja hullumajast, mitte sellesse takerduda. Aet Maateed on väga raske kätte saada, sest alati on tal kiire. Sõidab edasi-tagasi, aga kõige selle kestel pidas ta ka nädalapäevad kultuuriga ja päevik. Selle päeviku nimi võiks olla minu ühe nädala lugu. Esmaspäev, 25. oktoober. Alustan täna nädalat mitte Tallinna poole sõites, vaid hoopis Kesk-Eesti suunal hommikul kell seitse. Ilm on sompus ja vesine suund Pärnu Põltsamaa. Kohtume Põltsamaa Felixi ka sisenemisel, nende territooriumile. Näen väravas suurtes hunnikutes kõrvitsaid halloweeni. Tunne tuleb peale. Pärast selgubki, et kogu vabrik on viimastel päevadel keetnud ja tükeldanud kõrvitsaid meie jõululaual. Meie kohtumise jututeemaks on laulupeo supia labajala kõrrejook. Hea tunne on asjatada inimestega, kes värsketest ideedest süttivad. Edasine suund ruttu Tartusse, sest seal päeva sündmus koolivaheaja esimene päev täidetuna noorte sümfooniaorkestrit ja rahvamuusikute ühise prooviga Lõuna-Eestis. Karlova gümnaasium meenutab muusikakooli, millest igast klassist tulvab muusikat. Koondruv aulas. Mõtlen, et oo, kui lahe koolivaheesimene päev noortele muusikutele. Näe Viljandi poiss kõrvuti Tartu tüdrukuga nii mõnelgi pill suurem kui mängija ise. Näljas on esineja tatine sombune, aga siin sees on tunne, et ikkagi juba sõlmitakse viise, mis koguma kõla täiuses üks kord laulukaare all oma väe leiab labajalg kõikide pillide koostöös. Toonia Tamra, seades nii sümfooniaorkestritele kui rahvamuusikutele ja puhkpilliorkestritele. Uskumatu, kuidas see kõik kokku kõlab nii võimsalt, jõuliselt ja vägevalt. Pikkade juustega valvuri poiss vaatab meid imestunult, kui me ikka veel kell kaheksa õhtul segame kukalt kolme Timpani kõrval koolimaja koridoris. Eine reis, Tartu-Tallinn maantee autos Jüri Ruut Hando Avenemina. Orkestri jutud auto sees, juhtide mõnu ja rahulolu täiuslikust päevast ja muusika sünnist. Jõuame Tallinna enne südaööd siis veel piimaring Tallinna sees, et igaüks ikka oma koju jõuaks. Teisipäev, 26. oktoober. Hommikune mõte eilse päeva emotsioonide taustal oleks tunne rõõmu sellest, mis sul on. Eratunne, lakkamatut, muret ja vaeva selle üle, mida sul pole või sul veel ei ole. Mõtlen sellele, et meie teeme oma õueaiaväravad lahkesti lahti ja laseme erinevatel vankrite väga erinevate koormatega sisse veereda. Täiesti teadvusel olles, tead, et see tekitab tegelikult sinu koduõuel aina uusi ülesandeid, aina uusi suhteid. Rockivanker, orkestrivanker, rahvamuusikavanker, käelise tegevuse vanker. Siht selleks aga, et vankrikoorem ikka koos püsiks, peab koormategija ja kandja selle katsume ikka ise rihmadega kokku tõmmata. Täna meilidele vastamise pääl, mida eelmisest neljapäevast on kogunenud maailmatuma kuhi. Näpin vastvalminud laulupeokaarde, murran ümbrikke ja torgin näppu märgiga. Samal hetkel on meil päevakorras juba aastal 2014. Küsimusi palju, kuidas ja milline nägu. Millised on ootused järgmisele suurele suurele peole? Diskussioon on avatud, kust leida ka ühise laua aega, selle mõtte lõpuni mõtlemiseks. Olen jälle taas maanteel Tallinn-Pärnu-sõidul. Tegelikult on autosõidud Eestimaa maanteedel mulle väga olulised, sest nad aitavad keskenduda mõnele konkreetsele teemale ja minna projekti sisse. Torman keset nädalat koju, et veenduda tegelikult selles, et kas abiturient Madli on ka ikka mõne riide oma kohvrisse kaasa pakkinud, kes homme hommikul vara koos kooligrupiga Saksamaale puhumise teele asub. Lippan poodi teha, kiire kiire salat kodustele näljastele magustoiduks ja unejutu asemel vaatame vampiiri päevikuid. Hilise õhtutunni saabub veel sõber reidi valge veiniga b mõtlen, mis neil õpetajatel, neil ju mõnus keset nädalat koolivaheaeg ju. Ise tahan tuttu. Hommik algab parakolmapäev, 27. oktoober. Ääratus viis 40 lehvitamine Saksamaale lahkuvale bussile pimedas öös autod ümber kreisi ärevalt suvisemate noorte reisielevus nakatab omal kummalisel moel ka mind jälle teel Pärnu taliautoraadiosse Margit Kilumets. Sealt teada, et täna kõigi kaisukarude päev ja lubatud isegi soovitab kõiki lähedasi olulisi inimesi kaisutada. Mõnus kindlasti kasutanud seda kaisutus soovitust päeva jooksul. Lubati ju. Kell üheksa on juba esimene koosolek, mille nimi peegelkoda, mis oma sisult tegelikult tähendab noortepeo kunstilist toimkonda, selle ümarlauda riburada saabuvad andi Jõgevalt. Raul, Vaike, Ave, Märt Agu saabub täna muide koerlottega O järgmine. Ja siis saabub Sten koos oma saksa lambakoer Freyaga. Kooslus missugune. Peegel kohe tänane põhiülesanne on Äramundamentiseerida noorte avamine. Oleme oma mõtetes esimeses juulis aastal 2011 laulukaare all. Õhtu on kell seitse. Sestap räägime sõlmitut, sõbrasti, sõpruse sõlmimisest, avamine, kired tõusevad ülesse, päris tuline meeleolu ei andmine kellega, millega, mis järjekorras, miks mind tegelikult rõõmustab, kui kirge on? Kuidas pühalikkust saab rõõm? See ongi avamise stsenaarse plaani pealisülesanne. Esimest korda ja on tõepoolest lauluväljakul koos kõik tantsijad ja lauljad. Nende ühiselt väe andmine, laulu ja tantsukoosmõjul tuled sünnile. Loo algus küsimusega, mis maa see on? Sestap räägimegi lugudest, millele see toetub, lood, miks me nii teeme. Ja kogukonnatunde tekke. Kell 12 on meil külas ajakirjanik Rein Sikk, kes tunneb sügavamat huvi eheda maailma vastu. Kuidas ikka lapsed ja noored ise kaunistavad, ehivad end ja oma pidu ja selle toimumise keskkonda sosistab kodaware tekstid, riike, sõna tikand. Meie suure toalaud on rammus värvirikkusest meie esivanemate veenowakast. Muhu, Hargla, Võnnu, Rõuge, Suure-Jaani, Iisakus, Räpina, Kärla, Pühalepa, Kihnu-Pärnumaa võimas. Kell kolm on meil lauas järkesed ajakirjanikud Kadri Valner, Anneli Ammas, kes hetkel lõpetamas noortepeo ajaloo raamatut. Samas mõttes uus projekt, teema sisuks, kuidas dokumenteerida ühe biosündi. Tegelikult küll tundub, et ollakse pisut hiljaks jäänud, sest üks oluline oluline loome osa bioloomisel on juba aasta tagune. Millegipärast jääb mõtetesse ja meeltesse kumisema lause, loovus on maagia ära uuriseda liiga lähedalt. Õhtul kell seitse leian ennast linnateatrit, vaatan Kattakertsiinul kava raamatut des leian hästi vormitud mõtteid, mis minut tänast päeva kenasti kokku seada. Näiteks igasugune kunst saab alguse alateadvusest. Ärge alustage kirjutamist enne, kui arvata, et teil on kogu lugu peas. Valmiskirjutamine on palju pikem protsess kui taru, et teie lugu saab alguse ideest, mis tõlgitakse alateadvusest teadvusesse. Sa oled selle üle mõelnud ja seda loonud pikka aega, enne kui sa sellest ise aru saanud. Vastavalt kõlab ka järgmine lause Vaariku suust keset etendust. Selleks me vajame ju sigu, et teada, kus maitsvat trühvli tasuvad on olnud väga, väga pingeline päev suhete tasandil. Neljapäev, 28. oktoober. Palju eilseid mõtteid ootavad ladustamist, peegeldamist, omade päevade jooksul toimub nii palju erinevad mõtted ja nende seosed tormavad mööda pead rääkimiseks olematu aeg kirjutamiseks üldsegi. Täna preemia inimesed meie juures räägime vanaema retseptist ja maitseelamusest. Kui hea ja rammus on jäätis. Retsept aastast 1965. Hiiumaalt saabub Jarmo kaasas meile Ristna rannastel viimase tormi eel korjatud ja ühe Hiiumemme puhastatud kibuvitsametsroosiviljad, nagu Ermoneid hellitlevalt nimetatud. Need marjad on ühed olulised komponendid meie jõuluüllatuses. Tegelen Teed tähendusväljaga otsides toime ja mõjuvälja olulisel kooslusele, mustasõstralehtedele, nõgesele, kanarpikule, melissile, piirpuule, kibuvitsale, rukkilillele, jõhvikale ja kuivatatud õunal. Reede, 29. oktoober. Hommik algab tehniliselt autol rattalaagri vahetusega, autoteenindus võtan lahti jälle kogunenud meilipaketi rõdult võtan põranda üles ja panen talve tuttu, asemele kolivad kolm kanarbikupotti. Laupäev, 30. oktoober Mulle meeldib hommikune jalutuskäik Pärnu turule. Võta aega vestelda talumeeste ja nende naistega. See on omamoodi meditatiivne nädalalõpu tunnetamine, otsustan osta koti kartuleid. Samas tuleb teha väga oluline otsustus, kas eelistada kartuleid, mis käivad lõhke või mitte. Lõpuks olin hoopis kollas. Siis leian taadu, kes on teinud hoole ja armastusega kuuseperet, vabastan tema kolmest pärjast. Ah jaa, see pärnu turuse liha müüa uhkelt temalt võtame noorlooma maksa, sest luise ütleb, et egomad oma pasteeti ide sugugi ainult jõuludeks tegema. Nii ongi. Jagan oma tulevase emmega pasteedi tempimise saladusi, mis Juulide Did pärit Arakkuja kangete naiste poolt üksteisele põlvest põlve päritud oskust. Õhtu lõpuks saabukustitud ainult Miina Tallinnast musta pesukoti järgi lohistades. Pesumasin kui vaeslapse käsikivi uhab pikalt öös. Pühapäev, 31. oktoober ärka mitmel segasel kellale ja ei suuda otsustada, kas tõusta või mitte. Mobiili kell näitab ühte seina keelteist. Lahe. Muidugi sel ööl toimus ju kellakeeramine. Täna läheme tütarde, mine Luizaiga esivanemate haudadele turisse, et suurte puudealune lehtedest puhtaks riisuda kuuseoksi ja küünlaid nende päid sisse asetada, on hingedekuu, kõikide pühakute päev, hingedeaeg ja mu emal sinikuube. Jutustame neile jälle oma asjadest nagu ikka. Meil on suur uudis ka, et nende haru pikeneb pea nelja nädala pärast. Uue võrsega. On ikka kirjeldamatult, jätkus kestvuse tunde ja teadmine see võrse tekke. Õhtul korjan oma seitse asja, asun taas Tallinna suunal teele, pisukene rahutus hinges, ees ootab pikk ja rahvarohke ja paljude erinevate ringidega kohtumised. Esmaspäev, esimene november ongi uus nädal, mis toob meile kaks suurt seminari laulupeo laulude õpetamiseks neljapäeval Rakveres, reedel Tallinnas. Seega on koos laulupeo kunstiline meeskond täies purjes valmistamas ette eeloleval nädalat. Millegipärast meenub mulle täna mõte Alik saarelt kas rühmat andel või anduda rühmale. Poole koosoleku pealt hüppan jälle autosse ja kihutan Rapla pooles, kus täna nende maakonna laulupeokomisjoni ikka selleks, et maalide suurt pilti, mis meid kokku sihukese ühe Isiselt suvesse viiks lugu triibud, pidu ühe väljakul sele manud. Õhtul tagasi tulles panen peale Tauno Aintsi uudisloomingu laulu mudilaskooridele kordamiseks. Tore sõnum, kes neid viise küll teeb, kes neid värvegel teeb keskel sellist muusikat teeb esivanemate kokku kogutud värvide soojusest muusika, mis laste häälejõul pillide toel vägevust kogemumas tantsumustrist, mis kuju võtmas, et jutustada noore inimese ilma minemise lugu tõdemusest jõudmisest tagasi. Samal ajal aga lastekoor õppimas üle Eestimaa. Piret ripsi lugu sünnime südamesse Isamaa jääb hingamisse, kodumurre mõtlemisse, olles osa oma maast kogu eelpool kirjeldatud ühe nädala loo eklektika formut tegelikult vägagi hästi kokku. Tulevase tantsupeo proloogi loos. Minu leidmata kuld, minu valu, mu sall, minu suvi ja talv. Tänase kultuurikaja tegid Hanno Soans, Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kuulake Kultuurikajaga internetist vikerraadio koduleheküljelt. Oma saate lõpetame ühe mõtteteraga Facebookist. Nüüd tahaks ka Põhja-Korea kultuuripäevi kõike head ja kohtumiseni.