Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona tänase saate külaline on tuntud psühhiaater, Eesti-Rootsi Vaimse tervise ja sussibioloogia instituudi asutaja ja juhataja ning Tallinna Ülikooli professor Airi Värnik. Saadet juhib Marje Lenk. Kuidas elate, tänan küsimast, elan hästi nagu enamasti alati, sest elu on huvitav, olgu ta siis negatiivse või positiivse märgiga. Kui tihti teie ise helistate oma tuttavatele või saadate meili, et teada saada, kuidas nad elavad. Ma kardan, et see võiks olla sagedamini ikkagi nagu võtad kontakti siis, kui on asja. See on teil väga ilus küsimus või õieti see peaks ettepanekuna kõlama, et miks mitte oma oma lähedaste peale mõtelda sagedamini ja ja neid kõnetada ka siis, kui ei ole asja. Kuigi oma sõprade, tuttavate või sugulastega mõnel koosviibimisel kokku saate kas siis räägitakse teine ka oma tervisemuredest ja küsitakse nõu? Ja see on ikka väga tavaline ja miks ka mitte siis seda võimalust ära kasutada. Ikka? Kas vestlete abivajaja ka sealsamas või kutsute kuhugi kabinetti? Eks see oleneb olukorrast ja probleemist, kas saan lahendada või mitte. Väga sageli mõtlen mõne kolleegi peale, kes võiks antud teemat meelsasti ja hästi käsitleda ja siis soovitan sinna minna ja lepin kokku aja. Kui teil endal on mingid mured, kas siis püüate ise oma murekoormaga hakkama saada või jagati seda mõne teise inimesega? Rohkem püüan ikka iseendaga hakkama saada. Ja mul on ka niisugune mõte, et tuleb ka ära kannatada mõned asjad ja see, et kannatusi isegi õilistab. Aga nii väga raskeid probleeme pole olnud, et ma oleks pidanud spetsialisti poole pöörduma. Varem nooremana muidugi. Ema vanaema vanaisa olid need, kes olid parimad nõuandjad. Meie saade on eetris hilisel tunnil. Mida teie sel kellaajal tavaliselt teete? Mina olen vara magama mine ja ma olin niisugune hommikune inimene, ärkan varakult ja lähen varakult voodisse, nii et sel korral, kui see saade tuleb, püüan üleval olla. Te jääte ju paljudest headest asjadest ilma. Kahjuks on seni palju häid saateid, on just hilistel aegadel aga praegu on nad ka järelkuulatavad ja vaadatavad. Kui mõelda kõikide nende kohustuste peale, mis teil on olnud ja mis on siis tekib küsimus, millal te olete jõudnud seda kõike teha. Kui te öötundidest lisa ei võta. Ma ei ole kunagi õppinud öösel mitte ühekski eksamiks. Mind on vist õnnistatud selle võimega, et ma suudan regulaarselt töötada, jah, tõepoolest, ülikoolile. Ma ei mäleta ühtegi eksamit. Maile õppinud öösel mul huvi juba asja vastu nii palju olnud, et mul hommikul juba tekib tahtmine see lugu läbi lugeda, meelde jätta. Jaa. Ja nii see on läinud. Kas te magate hästi? Mitte eriti, mis teid segab, et temaga ei saa? Ma elan võrdlemisi mürarikkas piirkonnas, nõmmel nõmmel rikkas piirkonnas, sõnavabaduse puiestee on üks niisugune tänav. Autode müraga ei harju. Harjub ikka tasapisi harjub ikka. Praegu kurdavad paljud inimesed selle üle, et nad ei saa magada. Üks põhjus on ilmselt see, et juba enne voodisse minekut sisendatakse endale mõtet, et täna ma vist jälle ei maga. Võib muidugi olla igasugune muretsemine, mitte ainult see, et, et ma, võib-olla te juhimlevaid vaid päevaste murede viimine voodisse, see ei ole päris hea praktika, Eestis on päris halb praktika. Milliseid lihtsamaid nippe te oma unetutele tuttavatele soovitate? Ma arvan, et tuleb juua hea uneteed, mõtelda rahulikke mõtteid, tuulutada tuba, muretseda mõnusad sinise toonilised voodiriided. Miks sinist tooni? Öeldakse, et sinine on niisugune rahudu värv. Kui te kodus teadustööd teete või ülikooli loengute valmistate kas siis peab majas vaikus olema või võib muusika mängida? Ei, mina tahan, et oleks päris vaikus, aga muusikat kuulate, kuulan, milline muusika teile meeldib ka, ma ei ole hea maitsega muusikas, mulle meeldib Dixilenud. Mulle meeldib puhkpilliorkester eriti statuut saatel. Siis sakslased, laagerid. Kas teid võib kohata ka kontserdisaalis? No võib ikka, kuna abikaasa on tõsise muusika austaja ja ma olen püüdnud ka ennast harida sel teemal, aga üsna edutult siiski. Mida arvate tänapäeva noorte muusikast, nende laulusõnumitest? Mulle see päris hästi ei meeldi, rütm on üsna tungiv ja sõnumi suhtes ma olen isegi mõtelnud selle üle kirjutanud ka natukene, et see sõnum on depressiivse võitu ja ma arvan, et selle kirjatüki pealkiri oligi, et lapsed laulavad depressioonist. Nii et see on ka nagu mingisugune märk noorte hingeelu ja, ja meeleolu suhtes. Kas te ise ka mõnd pilli mängite? Minu pilli mängimisega on lugu nii, et vanaisa õpetas mind mängima Teppo lõõtsa ja siis, kui ma olin seitsmeaastane, siis me vanaisaga käisime ikka tema sõprade sünnipäev. Vanaisa sõpradega rääkis, siis mina mängisin ja, ja hiljem ka koolis ja kultuurimajades ja see oleks tore pill, vahva pill on mul praegu veel kapi otsas alles. Millal te viimati seda pilli mängisite? No vist möödunud sel aastal veel klaveritunnis olen ka käinud, aga edutult suhteliselt. Ma ei ole tõesti mänginud enam paar aastat, kuigi ta toanurgas on isegi rohkem, võib-olla sõrmed on ära unustanud sideme klahvidega ja, ja see tuleks mul halvasti välja juba. Samas tuleks kasuks ka ja kui võtaks kätte, siis enda jaoks ja meeleolu jaoks võiksid Eesti proovida veel. Kuidas teil laulmisega lood on? Mina olen ka laulnud ja arstiteaduskonna ansamblis laulsin ja ka koolides mitteni. Põhiliselt ma lugesin kusagilt sellist nõuannet, et kui on paha tuju või miski vaevab hinge siis aitab laulmine ja just üksi laulmine. See on absoluutselt õige ja kui ma veel ei olnud klaverimänguni ära unustanud, siis Jahjuksi klaveri taha ja võtsin omaks laageriti kätte, laulsin ja oligi muremõtted pühitud. Airi Värnik, te olete sündinud oktoobrikuus. Olete sügiselaps. Kuidas teile sügis meeldib? Olen skorpion ja mulle ei meeldi sügis. November on kõige halvem kuu ja mis mulle ei meeldi, on just pimedus. Muidu armsal Eestimaal on kõik väga kena, lopsakas ja, ja neli aastaaega. Aga see valguse pimeduse jaotus, see on see, mis mind häirib. Et suvel siis on valgust liiga palju. Ja mina, kes ma olen regulaarne igas suhtes magamise suhtes, magan suvel selle valguse maha ja, ja talvel siis kui juba kolme-nelja pimedaks läheb, siis on kuidagi sünge. Et peaks rohkem kasutamavalguslampe kontorites ja kodudes ja mis imiteerivad päikesevalgust. Te elate nõmmel, kus mets on lähedal, kas käite ka kodukandis jalutamas või kepikõndi tegemas? Jaajaa käin kindlasti, seal on nüüd laudteed tehtud ja mulle meeldib Nõmmega, sellepärast et ma olen vägagi Elva fänn. Vanemate suvila on seal ja iga suvi olen Elvas olnud ja nõmme sarnaneb väga Elvale oma liiva ja männimetsaga ja kontinentaalset kliimaga ma peaks ütlema isegi võrreldes muu Tallinnaga. Ma ei ole kunagi merd armastanud. Kas see vastab tõele, et kevadel ja sügisel on psühhiaatritel tööd rohkem kui tavaliselt? Ja see on tõsi, hilissügis ja varakevad. Millegipärast see meeleolule mõjub niimoodi ja siis on ka enesetappe rohkem. Jah, on ka enesetappe rohkem nendel aegadel ja mitte ainult siis, vaid vaid rõõmsadel sündmustel nagu jõulud, nagu uus aasta nagu oma sünnipäev, emadepäev. Tähendab need ajad, mil kõikjal massiteabevahenditest ja sõpradelt-tuttavatelt tuleb teateid, et see on nii tore. Meil on külalised, meil on lõbus, meil on kingitused ja ja need inimesed, kellel on haavad südames või, või kes üksi on, nendel on see ilmselt raske. Aga isiklikult ma arvan, et üksindus ei pruugi kaugeltki mitte tühi olla. On väga, väga täiuslikku üksindust, kui me võtame kasvõi nunnasid, munkasid, kes eralduvad selleks, et mõtelda ja ja tunda ja raamatuid ei lase ju ka päriselt üksi olla. Ja need, kes on religioossed, need on ju alati jumalaga. Nii nagu väga paljud inimesed maailmas. Eesti on nüüd niisugune, eriti sekulaarne maa. Etüksindusele on kaks palet vähemalt pärit olete. Mina olen Tartu tüdruk. Olen seal elanud pool aega oma teadlikust elust Kivi tänaval, vanaisa majas ja elasimegi vanaisa, vanaema, ema ja mina. Isa suri, kui ma olin noor. Ja vanaisa oli mulle isa eest suurepärane inimene kaugest minevikust, tema õpisel, Tsaari-Venemaal õppis kui tõlkida nüüd nii selle kooli mõtet, siis oli see ehk hoburakendiakadeemia, seal õpetati niisuguseid asju, kuidas hobune oleks terve, kuidas ta jalad oleksid õigesti hästi ja kaunilt raudtee aetud ja kuidas ehitada, rakendin mida hobune veab siis Kalessid, särabanid, tõllad ja pikk vankrid. Ja seda naise seal siis õppis, oli Kaasanis ühes mõisas praktikal, tuli tagasi Eestisse ja ehitas sinna kivi tänavale, nii nagu ta nimetas vankritööstuse, aga vankrist oli asi kaugel, ennem oleks võinud seda lambartsiiniks nimetada või midagi niimoodi, et see maja oli niisugune, nagu ridamaja oleks rõngasse keeratud. Alumisel korrusel olid tööstushooned, teisel korrusel elasid töötajad. Noh, nõukogude ajal muidugi see kõik natsionaliseeriti vanaisa imekombel jäi päris viimata, sest selgus, et üks tema töötajatest oli olnud kommunist ja ja temal näidanud vanaisa nimekirjast maha tõmmata. Kuigi meie ootasime ukse juures kuivatatud leiva ja saiaga koputust. Sa ei põdenud ta orienteerumise ümber, kuigi ta oli ütleme, päris eesti ajal niisugune Eesti mõistes ikkagi suurkapitalist, kellel kuldkett üle kõhu siis kui tuli vene aeg vaatajaid isegi oma majja elama veel. Me elasime seal kõik koos ja deklareeriti sepaks ja nõnda ta töötaski sepana suri kõrges vanuses ja hooldas seda maja, mis oli täis pandud immigrante. Ta sai kalliks Keeduskaks, parandas katust kaevu ja istuta seal kaheksakümneaastaselt õunapuuaeda. Nii et ma tõesti imetlen seda kohanemisvõimet. Ja samas ma arvan, et minu maailmavaade on tulnud ka kodust. Just tänu sellele ma ei olnud ei pioneeri komsomoliparteilane aga ma ei olnud ka mingi aktiivne dissident, kaugeltki mitte. Oleks kartnud lihtsalt hirmu pärast, millega ema tegeles. Õppis mul arstiteadust, aga ei lõpetanud, sest tema oli selle hea eesti aja laps. Ja ta abiellus. Siis ta jättis ülikooli pooleli, elas proua elu ja praegu mõtlengi selle üle, et need, kes on raskel ajal kasvanud need suudavad paremini kohaneda ja jalad maas hoida. Ma ei õppinud vene keelt ära, ta ei saanud kohta, sest siis oli väga oluline päritolu ja kuna vanaisa oli kapitalistid kõikjal, ta tõrjuti tagasi. Ja ta ei töötanudki kogu vene aja, ta ei saanud mingit pensioni, pensionid ei saanud ka vanaisa ja vanaema. Elasime vanaisa sepatööst. Praegu mõtlen, et kui perekond ei oleks leidnud võimalust minu ülikooli minekuks et siis ma ei oleks muidugi arst ja ei oleks õpetaja, nagu ma praegu olen. Elasitegi üksnes vanaisa sissetulek. Jah, no ema ja vanaema tegid siis natuke käsitööd ja seda käsitööd keegi üle tänava, müütas turgudel. Ja siis hiljem hakkasin stipendiumi saama juba ja siis ma ülikooli läksin velskriks Tartu rajooni kiirabisse, nii et siis läks juba kergemaks, aga me ei olnud kunagi noh, et oleks ütelnud, et me oleme vaesed, et meil ei ole süüa, et meil pole raha, kõike seda osati jaotada, siis oli ju alles ka veel need endisaegseid rõivaid, Nendest, ema ja vanaema tegid ümber kleite mulle iseendale ja nii et hakkame on võimalik saada igasugustes tingimustes. Mäletan veel suhkrusabasid seal vanaisa maja, see oli veel kaks poodi ka. Ühe peal oli Petrool sool, kus siis maamehed käisid omale vajalikke aineid ostmas ja teine oli kõrts, pood ja sinna vürtspoe taha, siis kogunes suhkrusaba. Kui oli teada, et vahel harva müüdi suhkrut ja meie olime siis esimesed selle maja elanikud, kes seal siis sabas olid kohe esimeste hulgast. Kas tuli teil siis mõte minna arsti, teadvustada? Mul ei ole mingit erilist mõtet selles suhtes kunagi olnud, ma ei olnud selline, kes kassikäpa sidus või, või mängukoera süstis, see oli nagu loomulik, see oli iseenesest mõistetav, sest suguvõsas oli arste ja ka tutvusringkonnas ja ka vanemate jutud, sest nende kohta, kes olid emigreerunud välismaale või Siberisse saadetud ja ülikoolisõit esimese korraga sisse ja ma sain kohe sisse, sest ma lõpetasin kuldmedaliga Tartu kolmanda keskkooli Puiestee tänaval kuldmedaliga oli ka veel see lugu, et direktor sundis ju kõiki ikkagi komnooreks astuma. Ja mul oli niisugune kasvatus, et ma ei tahtnud ja siis ütles, et ta ei anna mulle kuldmedalit. Aga õpetajad ei läinud sellega kaasa, ma sain kõik viied ja direktor lihtsalt füüsiliselt ei andnud mulle seda kuldmedalit. Nii et ma olin juba arstiteaduskonnas lõpetamas vist, kui ma läksin haridusministeeriumi ja nõudsin välja selle kuldmedali kui konkreetse eseme. Ja kui veel kooli ajast meenutada, siis ei olnud neid probleeme, mis praegu mõtlen koolikiusamist ja, ja peksmist, meil olid teised probleemid, näiteks veel klassist KGB Eli sära, poisid sealhulgas Enn Tarto, lihtsalt tunni ajal tuldi sisse, võeti poisid kaasa, nad ei tulnud enam tagasi. Anna pojad treffnerist viidi samuti ära. Nad olid siis seitse-kaheksa aastat vangis. Neil olid mingid organisatsioonid, mis kuidagimoodi välja tuli. Ma ei tea täpsemalt, aga ajad olid karmid, selles mõttes. Nii et mingit üksteise kiusamist teie kooliajal ei olnud. Noh, natuke vast ikka mäletan, üks poiss pandi seinakappi kinni vaheajaks või, või poiss tiris patsist lemmiktüdrukut ja küllap võib-olla tuli kaika rüselemist kusagil, aga noh, niisugust nagu me praegu klassis näeme oma praktikas olen näinud, ei olnud. Huvitav, kas sõda ikka nii koletislik, et et need, kes järele jäävad ja on seda kuidagi jäänud, et see võtab himu ära, olla julm ja vägivaldne tükiks ajaks? Kas teil oli ülikoolis juba alguses selge, et psühhiaatria on see, mis teid tõeliselt huvitab? Ei alguses mitte alguses mind õieti kohutas toomikum kõige rohkem ma laipadega päris ei olegi sina peale saanud käesoleva ajani. Ma õppisin seda hoolega ja ma pean ütlema, et minu kõige suurem õnnetunne elus võib-olla veel pojaga seoses on olnud niisuguseid hetk hiljem oli siis, kui ma tulin lossimäest alla ja ma olin anatoomia eksami saanud viis pluss noh, see viisi pruukinud mulle midagi eriti olla, sest koolis ma sain neid viisi piisavalt, aga imelik jõudes inimesel võib see tunne tekkide vahel arusaamatul kombel endale teadmata põhjustel ja ma tulin ja mul olid tiivad ja ja, ja Ma olin nii kerge. Aga kui ma läksin psühhiaatrialoengutel, siis ma sain kohe aru, et see on see, mida ma tahan, ma tahan inimese hinge lahti võtta, tükkideks teha, uuesti kokku panna, lootuses, et võib-olla saad natukene paremini. Ja mis seal pattu salata tundusid ka need luulumõtted ja ja meelepetted huvitavad võib-olla, et see on natukene egoistlik lähenemine. Aga nõnda see oli. Ja psühhiaat tritel on ka see häda, et tänulikkust pole eriti sageli. Küllalt palju on nii, et tänaval tuletama haigele vastuda pöörab pea ära. On ka neid, kes on väga tänulikud ja ja siin on variatsioone, ütleme aga huvitavad inimesed on tõesti küllap nende hulgas on geeniusi kes lihtsalt ei suuda ennast välja pakkuda nõnda et et see oleks arusaadav kõigile. Kas te mäletate oma esimesi patsiente? Ma mäletan jämejala haiglat, kuhu ma sattusin nii et me olime õnnetu, suunati Pärsti külanõukogusse, siis suunati kolmeks aastaks võib-olla hariduse saanud pead töötama riigile vajalikus kohas oli jämejala haigla ja seal oli juba enne mind ja peale mind kihel tuli noori psühhiaateid ja seal oli eska vanur, psühhiaatrid muudeti siis kroonikute haiglast ravihaiglaks. Päris esimesi patsienti ei mäleta, aga ma mäletan, et see oli tohutult huvitav ja väga vastutusrikas, sest ma sain üksinda endale 90 kohaga meeste vastuvõtu osakonna. Muidugi ma elasin seal tänu vanemate kolleegide abile ja õdedele. Õed olid tol korral väga hästi ette valmistatud, siis oli veel insuliinravi, mis on väga ohtlik ravi, samuti elekterkrampravi ja õdede töö seal. Selles vallas oli niivõrd oluline ja ma õppisin seal tõesti õdedest väga palju ja siis elasin ma isegi samas osakonnas taris isolaator selles mõttes, et kui haigetest keegi jääb nakkushaigusesse, siis ta saab isoleeritud seal seda juhtunud. Olin seal oma kuueruutmeetrises toas täiesti haigete päralt, ööpäev läbi minu ukse taha võis koputada, aknast nägin ma neid jalutusaeda. Need olid toredate tuleristsed ja ma olin väga rahul selle jämejalaperioodiga. Mis selle noore psühhiaatrina kõige suuremat raskust valmistas või hirmu tekitas? Ma ei ütle, et mind oleks siis enam hirmutanud miski väga, sest Tartus sai ju käidud juba kõikides osakondades. Olete psühhooside osakondades ja kui sul hirm välja ei paista sinust ja kui sul seda noh, ei olegi seda hirmu nii väga noolidega sanitarid, kes meid turvasid, kui me visiite tegime ja hirm tõmbab agressiivsust ligi. Mul ei olnud hirmu. Mul oli võib-olla natukene siis, kui ma alustasin kohtussehhiaatria karjääri endale vastu tahtmist. See lihtsalt juhtus nii. Aga hiljem ei olnud mul enam hirmuga kurjategijate ees. Kuidagi kolm aastat jämejala haiglas täis sai, siis te otsustasite sealt lahkuda. Ma ei tahtnud jääda, sellepärast et mul oli ju pere Tartus selles mõttes, et abikaasa ja vanaema ema oli abiellunud juba Tallinna ema oli väga kaua lesk, ma olin 21 ema abiellus uuesti. Siis ja seal juhtus jämejalast ka üks õudne lugu minu osakonnas, üks haige tappis teise. Ma sain sellest ütleme reaktiivse seisundi ja, ja Tartus oli vaba kliinilise natuuri koht, ilma et sinna keegi oleks kandideerinud, siis ma läksin sinna ja tegingi läbi kliinilise natuuri Tartu kliinikus. Aga see oli mu elu raskeim aeg. Mulle ei sobinud professor Jüri Saarma absoluutselt väga mitmetel põhjustel praegu takkajärgi mõtlen, siis ma võib-olla oskan ka inimesest aru saada. Kõigil on ju omad põhjused, miks ta nii või teisiti käitub või, või suhtleb. Aga see oli tõesti raske ja noh, see on vaen nagu jätkus veel väga pikalt peale sedagi. Kui ma olin juba Leningradis lõpetanud meditsiinikandidaadina kerandatud psühhiaatriaosakonnas tehtedeni instituudis. Ja kui ma juba Tallinna tööle läksin, siis Tartus ma ei saanud tööd. Siis oli ju nõnda psühhiaatriasse, mind ei võetud. Ma käisin paljudes kohtades ka psühhiaatrilist teadmist, oleks võib-olla vaja on nii et ma olen olnud töötu ja ta oli nii mõjuvõimas inimene. Et kui muudes kohtadeski küsiti minu kohta, siis kui ma esimesel päeval kohtumiseni sain jaatava vastuse tööletuleku suhtes, siis teisel päeval enam mitte. Ja noh, et teenida laps oli ka juba siis. Ma läksin isegi sanitaararstiks kohvikute-restoranide ja söötlete trusse ja minu ülemused olid siis Moskvast käivate sanitaarvelskri. Ja ma pidin seal vaatamate magussöögitemperatuur oleks 14 kraadi veetemperatuur 48 kraadi ja et ei oleks tolmu ja nii edasi. Aga see oli ka omaette kogemus, aga ma ei tahtnud psühhiaati kutset kaotada ja Tallinna haiglas muidugi oli teada see noh, see jõudude vahekord on õnne, nii et Tallinn julges mind tööle võtta ja siis ma hakkasin sõitma, mis aastal sõitsin Tallinna vahet, et säilitada psühhiaatri teadmisi ja, ja staaži ja elukutset. Ja siis sõitsingi rongiga laps sageli kaasas last hoidis ema siis Tallinnas, kui laps ei maha, siis abikaasa vanemad Tartus ja poole kohaga käisin Tartus, siis sanitaararstiks ja, ja Tallinnas psühhiaatriks. Kuna Tallinnas raske oli niimoodi üle nädala ilmuvat inimest kuidagi rakendada, siis pandigi mind kohtupsühhiaatrid ambulatoorselt kohtupsühhiaatrite ekspertiiside peale. Mida see töö endast kujutab? See on selline töö, et kui uurimis- või kohtuorganil tekib kahtlus inimese vaimses seisundis, tähendab, et kas ta on võib-olla vaimuhaige sellel tasemel, et ta ei suuda aru saada oma tegude iseloomust ja neid juhtida. Et siis midagi kuritegu vaid öeldakse, õigusrikkumine. Kui ta tegi õigusrikkumisi, siis ta ei lähe karistust kandma, vaid talle määratakse siis mingit sort ravi vastavalt tema seisundile, kas ambulatoorne ravi või statsionaarne ravi ja see oli siis kahtlusi, heade ekspertide ülesanne. Nii et te olete intervjueerinud ja analüüsinud mõrvareid Jaa, olen küll ja olen mõtelnud ka selle peale, et, et kas nad väärivad elu. Aga kui me neid ka hakkaksime tapma, siis me pultiveeriks uusi mõrtsukaid, timukat, kes nupule vajutab, nii et see on raske probleem. Kas kurjategijate hulgas oli ka palju teesklejaid? Teesklejaid oli küll jah, mitte eriti palju, aga noh, teesklemine küllap läks mõnel ka läbi, aga meie arvasime, et teeselda on üsna võimatu üsna raske. Kasvõi sellepärast, et, et näitleja ja seal kolme-nelja tunnises etenduses läheb teise rolli ja on peale selle väsinud ekspertiisi aeg, sellistel puhkudel oli üks kuu umbes ja neid haigeid jälgiti ju kogu aeg päeval. Arst ka ja öine medpersonal haiged olid vaadeldavad läbi ukseklaaside. See on üks asi, et sa ei jõua nii kaua näidelda teeselda, siis teine asi on see, et nad tikkusid kokku panema neid üksikuid sümptomeid, mis ei moodustanud teatud diagnoos tähendab valesid sümptomeid kaku ja kolmas, võib-olla see, et kui sinna osakonda tuli, siis keegi tõeline vaimuhaige mõne väga eredahäirega. Et natukese aja pärast võtsid nagu selle häire üle, sest see tundub nendele siis väga tõeline. Aga pole ka võimatu, et on selliseid, kes väga hästi oma rolli ära teevad ja küll jumal nendega siis. Persona saatekülaline on psühhiaater Airi Värnik. Kas teile rohkem meeldis tööd teha, kas jämejala haiglas, Tallinna psühhiaatriahaiglas või hoopiski Rootsimaal? Kõige rohkem meeldis mulle tööd teha, kui ma töötasin Stockholmi Karolinska instituudis professorina. Kui me mõned aastad tagasi olin sealne lõpetanud doktorantuuri, aga Tallinnas jämejalas meeldis samuti väga hästi, olid kena täitlejat, kenad kolleegid. Siin on selline kuule küsimus, teleseriaal doktor Housson, võitnud meie vaatajate südamed. Kas selliseid doktoreid nagu Hous, keda rasketel hetkedel appi kutsutakse või kelle juurde minnakse nõu küsima, olete teie kohanud? Ja küllap ikka, aga mul ei ole olnud ühte nii väga selgelt kõiges tarka inimest ja ma arvan, et see on ka rohkem. Filmivariant on ikkagi nõnda, et teatud valdkondades teatud suundades on, on keegi väga, väga tubli, väga tark, väga edasijõudnud ja siis nii ühte kui teist, kui kolmandat kõnetad ja palud abi. Ma mäletan näiteks doktor Endel Päll oli üks niisugune inimene, kes oli mitte ainult teavaid kogu arstiteaduse ja ka elu küsimustes oli väga tark temal meie hulgast nüüd lahkunud. Tartus meeldis mulle väga professor Elmar Karu kes oli tark, heasüdamlik, sihukene, tore mõmmi, aga tema oli juba aastates ja, ja tal ei olnud enam nii palju jõudu ja võimu, ütleme igal pool on olnud, kus ma olen töötanud, võimalus endast targemate poole pöörduda ja ja huvitav, vaat vestlust arendada ja, ja ise targemaks saada ja haigi täidab. Kas haiglas töötades oli ka selliseid momente, mil tundsite, et ei jaksa enam seda tööd teha või et see töö segab teie enda elu? No võib-olla ütleks siis aasta 91 ja kaks, kui ma olin ikkagi kohtupsühhiaater, siis mainib kohtumise peaspetsialist ja siis tulid väga julmad kuriteod. See oli seal, kui need panded omavahel tapsid 11 ja väga julmal kombel. Ja tasapisi selle kohtumise karjääri ajal oleme näinud ka seda, et naised on muutunud julmemaks, kui minu töötamise algul seal seitsmekümnendatel väga harva tuli naist kurjategijana ette siis oli üha enam naisi naisi õliga jõukude pealikudena juba näha. Nii et see oli see, mis ühiskonnas oli muutunud. Reimanni, piinlik olla, kurjategija. Ja arstiga räägiti aupaklikult. Siis nendel aegadel, kui need grupeeringud võidutsesid, siis kontakti saamine oli küllaltki raskes minu vastas istus, keegi, kes sulle otsa jõllitas, keeldus vastamast, kelle põsesarnad hammaste kriigisedes liikusid, noh, mitte kõik, aga, aga oli siiski niisuguseid ja need tegude iseloomud olid ju nemad seal üks asi, mõni asi mul oli hakanud. Silma suitsid Loogia seetõttu, et kui ma psühhiaadina töötasin, siis meeli hospitaliseeriti ka suitsiidikatse sooritanud inimesi. Ja kontseptsioon tol korral oli selline, et see on raske, psühhoos aga tundus ja kolleegide ligi samuti, et see ei ole nõnda, et inimesel on mingi kriisiseisund, ei pruugi üldse vaimuhaige olla. Tal on lihtsalt raske aeg ja teda on vaja aidata, mitte massiivse hulga ravimitega ja trellide taha pistmisega. Tol ajal oli sõitsitoloogia keelatud teema, kes oli inetu, kes oli kriisis, see tähendab, see ei osanud elada. Õitses nõukogudekorras kommunismiaega oodata, kes see oli üks asi, siis. Juba tutvusin tookordse tervishoiuministri asetäitja Evald väärtiga, kelle põhieriala oli patoloog tähendada, lahkas, laipasid, ja tema ütles, et tohutult kahju on vaadata täiesti tervete organitega inimesi seal lahkamislaual. Ainult sellepärast, et nende psüühilist masendust ei ole suudetud ära ravida, aidata neid kõrvaldada, nii et sain niisuguse mõttekaaslase ja siis olid veel, et juhtumit ka võib-olla isegi tutvusringkonnas, õigemini üks uus, mis võib-olla suitsiid võib-olla mitte tõenäoliselt mitte, kui takkajärgi mõtelda. Ja veel niisugune õnnelik aeg, kui medata 989. aastal taasasutatud arstide Liiduga, tegime foorum, meedik, koorem Estonia, kuhu me kutsusime teadaolevaid arste üle maailma kokku. Peamiselt tulid nad siis läänest, Ameerikast, Austraaliast. Minuga pandi paari doktorant Sanderson Stockholmist, kes oli kohtupsühhiaater Sis võõrustasindajaga oma kodudes neid sealt saabunud kolleege. Tema aitas mul leida siis kontakti Rootsis sõitsid Loogia alal, see oli professor Tarvutavas Hermann, kellele ma kirjutasin esmalt venekeelse kirja, kuna tema oli Poolast emigreerunud, ta sai sellest aru. Ta kutsus mind Rootsi Me sõbrunesime, ta hakkas mind õpetama kolm aastat. Õppisin ta vaikides siis uut psühhiaatriat, mis natukene erines Nõukogude omast, õppisin sõitsetoloogiat muidugi, töötades samas ikkagi edasi Tallinna haiglas. Aga et mu vaba aeg ja, ja nädalavahetused läksid sellele ja nõnda see tutvus, sõprus, kollegi, selline koostöö tänutavad Hermanniga arenes kuni tänapäevani. Töötame tihedalt koos, tema oli ka minu doktorantuuri juhataja super viisor. Tema kutsus mind oma juurde professuuri, kui tehti konkurss, ülemaailmne konkursiga. Rootsi õppeasutus instituut, ülikool võis kutsuda doktorikraadiga kolleegid enda juurde professoriks. Sel aastal see meil ei õnnestunud. Ma jäin teiseks, teisel aastal õnnestus sängi Karalinskasse ja see oli muidugi suurepärane. Ma isegi mõtlen, et kui mul oleks Tartu kliinikus väga hästi läinud, kas mu elu oleks nii huvitavalt kulgenud? Ah soo vahepeal? Jah, oli veel Pedersen instituut Leningradis. Mul on hästi läinud, mõnikord on tunne, et sa teed, on ikkagi miskil moel ette määratud, sest ma nii väga sihikindlalt ei ole oma asja ajanud, et ma tean, mida ma tahan ja mida ma tahan. Paljud asjad on mulle lihtsalt kätte tulnud ja sa pead valmis olema, sa tead õigest õigest selles mõttes, et see sobib sinule sellest kinni haarama ja väga küll soovitaksin kõigile, et valida töö selline, mis rahuldust pakub. Minu töö on minu hobi, mulle nii meeldib lugeda, mõtelda see kaunistab elu kõvasti. 1993. aastal asutasite de eestirootsi sõitsid bioloogia instituudi. See oli küll väga suur julgustükk. Ja ma olin just ära tulnud Tallinna psühhiaatriahaiglast lõpetanud töövahega, mille peale kolleegid ütlesid, et mis rumalust sa teed, lähed erainstituuti rajama, jätad staaži ja koha sinnapaika, võta vähemalt palgata puhkus ja ma mõtlesingi aastaks palgata puhkus, et kui tõesti ei edene. Alustasin, olles üksi poole sekretäri kohaga Rootsi, siis toetas rahaliselt jana muidugi reaalselt ja, ja erialaliselt ka. Ja see kõik hakkas arenema ja kasvama. Operatsioon oli edukas Magdaleena haiglas. Peeter marda oli tol korral juhataja, aitas ruumidega. See oli küllalt suursündmus, suitsubioloogia instituut äkki, kui äsja oli vene aeg lõppenud, kus suitsiid oli keelatud sõna ja siis hakkasime kohe koolitama. Mina üksi muidugi ei jõudnud ja ei oleks osanudki. Aga siis ma palusin kolleege, kes olid tugevad oma erialal ja sai koostatud õppega maad. Väga paljud arstid tuliti, meie sõitsid ideoloogia kursustele. Meditsiiniõed, psühholoogid, hakkasime saama projekte. Algul kodustada, tunnustust, noh, nii väga rahaliselt mitte ei tulnud. Aga kui juba välistunnustus oli käes, siis läks hästi ka Eestis. Ja praegu ma ütlen, et et ma olen tohutult õnnelik selle grupi, selle meeskonna ülevi, naiskonda, naine, kes me seal koos töötame. Praegu nimetasime ka veel vaimse tervise ja suitsubioloogia instituut, sest selge oli, et oodata lõppu vaatust on liiga hilja ja tuleb vaimset tervist hakata edendama juba sellest ajast kui, kui sellel korras on eriti lapsepõlvest võib-olla isegi loote east peale. Et see on see võti, et inimene oleks vaimselt terve. Ja nüüd on mul seal rahvusvaheline seltskond, ma olen toonud erksaid noorteadlasi sisse Ukrainast, Hiinast, Horvaatiast, on praegu inimesi, et nad on ka Tallinna Ülikoolis, kus mul on ka osalise koormusega professuur, need on samal ajal doktorandid ja teevad tööd vaimse tervise sõitsid bioloogia instituudis käigus olevate projektide teemal. Ei ole kunagi arvanud, et ma tahan pedagoog olla. Aga praegu, kus noored nii hästi kaasa tulevad minust targemaks saavad. See on seni õilistav tunne, kohe ma tean. Ütleme võib arvata, et instituudi loomine läks teil tunduvalt kergemini kui usaldustelefoni asutamine 1988. aastal. Jah, seal oli palju tõrkeid täiesti, aga ma pean ütlema, et meid oli siis 10, kes me asutajaliikmed olime, aga Enno Selirand oli tol korral see mees, kes need põhilised asjaajamised ära ajas. Ja siis läks käiku ja algul need kõned, mis seal peeti, olid võrdlemisi poliitilise värvinguga. 87 oli hirvepark olnud ja no oli ka hingelise kriisi muidugi see, mille pärast me nagu olime ja küllap seda vaist kuulati pealt, aga ma arvan, et sel ajal KGB oli juba suhteliselt hambutu. Igatahes midagi meiega juhtunud ja kuuldavasti ka mitte sinna helistanutega. Need on need, isegi üks poliitiline suitsiid oli tol ajal raekoja platsil. Keegi esitas petitsiooni ja seejärel põletas end. Nii et ei olnud võimalik tema elu päästa. 95. aastal, kui ma olin juba sõitsid loogias mõningal määral kanna maha saanud ütleme ulatuses siis tehti ettepanek eluliini asutamiseks või õieti, see oli organisatsioon difrendas international, mille meie nimetasime siin Eestis siis eluliiniks. See finantsiline tugi ja õpetus tuli Londonist ja praegu töötavad mõlemad telefonid ja ma arvan, telefoniabi on väga oluline, sellepärast et anonüümne, ta on kergesti kättesaadav ja telefoni nõustajad on hea ettevalmistusega inimesed. Ja need inimesed on rohkem ärakuulajat kui. Ja muidugi, muidugi, ega psühholoogidel ju ei ole nõu andmine, see on päris õige lähenemisviis. Hullamine sel puhul on üks targemaid asju, mis üldse olla võib. Sest inimene tahab oma tundeid ventileerida ja kui me räägime suitsiidistist, suitsiid on ju ka emotsionaalne otsustus. Ja me peame kõigepealt tegelema emotsioonidega ja mitte tungima sügavale sellesse probleemi, mis teda vaevab. See pilt tuleb hiljem, kui, kui emotsioonid on juba tasakaalustatud. Nii et see telefonide variant, see on hea abivõimalus inimestel. Kui inimene räägib, et ta kavatseb end tappa siis ta seda varem või hiljem ka teeb. Kas see väide peab paika? Mõneti on see õige küll ja ja niisuguseid väiteid peab tingimata tõsiselt võtma selle inimesele, püüda lähemale jõuda ja, ja välja selgitada, milles asi. Tõenäoliselt see kriis on seal juba olemas ja need, kes enesetapu lähevad, nendel kõigil on olnud eelnevalt mingisugused märgid, kas siis sõnalised või tegude järele otsustades. Nii et ohtlik ülestunnistus. Kas meedias näidata vägivald võib noori suitsiidile õhutada? Küsib üks kuulaja. Ja kindlasti, sest eksosiid ole ikkagi vägivalla, see on ju ikkagi tapmine, see on mõrv, see on enesemõrv, kuigi võib leebemalt õiendaga vabasurm. Aga paljudel juhtudel inimene nagu ise ei anna endale aru, ta on sellises vaimses seisundis, kus ta ei suuda adekvaatseid otsuseid teha. Ja vägivallafilmid on mulle väga vastumeelsed ja samuti ka arvutimängud. Ja see sinna juurde, et, et seal on tegelastel mitu elu lastele ära arusaamise, et surm on lõplik. Seal ju jääteerulli alla tuled välja, klapid puhtaks isegi Bondi filmid ja elad jälle edasi ilma kriimustuseta. Et nad on võltsid ja nad Mägi klorifitseerivad vägivalda. Kuigi mõnedes nendes filmidest mul on ju ka lapselapsed toredad kaks poissi. Nende kaudu ma tean, et seal on ka väga hea ja kurja võitlus, nii et see osa tuleb muidugi kasuks. Ole hea ja kurja vahel hakatakse vahet tegema tänu nendele filmidele. Aga julmus on seal ka suur tapmine, tapmine. Ja siin on selline kuule küsimus. Kui teil oleks võimalus muuta meie koolisüsteemi, mida te teeksite? See on väga raske küsimus ei ole targad, peadki osanud sellele vastata. Ei oska minagi. Minul on meil siiski niisugune konservatiivne arvamine, et poisid peaks kasvatama poisiks jäänud tüdruku tüdrukuks. Kui rollid on kindlamad, siis on nagu ainult sisemist ehk vähem. Ja mis ma arvan, et võib-olla, et liiga palju on faktiteadmisi, need on tänapäeval nii kergesti kättesaadavad. Võib-olla oleks vaja rohkem mõtlemise õpetust ära kuulata, laste arvamusi, neid arvamusi delikaatselt juhtida? Jah, see on see, mida ma oskan öelda, rohkem rohkem ei oska. Paljudel lastel on ju see probleem, et nendel ei ole inimest, kellele oma murest või probleemidest rääkida. Õpetajate poole ei taheta pöörduda, vanematel on vähe aega ja siis juhtuvadki igasugused hullud asjad. Ja kahjuks on kodud need tühjad ja kui statistikat vaadata, siis kõige halvemad asjad noortega juhtuvadki selles vahemikus, kus lapsed on juba koolist vabad. Vanematel kodus ei ole. Võib koju kutsuda, ei tea, keda võib ise viibida, ei tea kus. Nii et, et võib-olla põlvkondade sidusus oleks siin üks abimees või vane, vanemaid kaasatakse jah, ja laps ei oleks üksi, et muti kaelas lapsed, need võivad sattuda küll igasugustesse olukordadesse, lastel on ju kriitikavõime veel väheneb. Kas teie elate oma noortega koos või elavad nemad kusagil mujal? Minul on nii toredasti elu läinud taas, et ma ise olen kasvanud kolme põlvkonna perekonnas ja praegugi elan ma kolme põlvkonna peres mitte küll päris koos, vaid samas majas eraldi korterites. Ja see on suure peale tänane noorte käest saan ma teada, kuidas maailm on tänaseks muutunud. Mis mõni sõna tähendab, mis on noorte arvamused, nende ideaalid, püüdlused, kuidas nad suhtlevad omavahel, ma arvan ja et inimese elu on palju täielikum ja huvitavam kui osatakse ja suudetakse põlvkondi koos hoida. Kas te peate ka päevikut, kus on kirjas sündmused, kohtumised? Ja ma küll pean väikest faili, kuhu mu mõte, et panen kirja, aga need ei ole käiviku stiilis need on lihtsalt, mõnikord ma panen isegi paberi ja pliiatsi voodi äärde, kui ma hakkan, sest une ja ärkveloleku piiril on on aju kõige efektiivsem. Ja hommik lisaks võib see meelest ära minna, nii et ma siis vahel kirjutan üles mõtteid. Aga need on seotud peamiselt tööga. Psühholoogid ütlevad, et muret tuleb kirja panna siis läheb süda kergemaks. Ja kahtlemata ja teine psühholoogide soovitasin ju veel see, et kui sa paned paberile või kui sa kõva häälega räägid, kasvõi endale, aga ka teisele kaaslasele, et siis see mure nagu piseneb, ta muutub üksikuteks tükikesteks. Et muidu on ta niisugune ebamäärane suur klomp siin, nagu nad ütlevad siin linnaku taga mingi lausa valutaoline raskus. Aga kui sa ta välja räägid, välja kirjutad, siis ta jaguneb tükikesteks. Neid tükikesi saab juba omakorda käsitleda kergemini kui seda ühte suurt vaenulikku klampi. Üks kuule, tunneb huvi, millal see tarvitasite esimest korda alkoholi ja millal tõmbasite oma esimese sigaretti Kahjuks võitsin oma esimese pitsi vanaisaga koos, kui me olime lõõtspilliga sünnipäevadel. Aga suitsu tõmbasin esimese anatoomikumis, kuna see oli nagu noore arstiks pürgiva tudengimärk. Oli väga vastik, kaks nädalat tõmbasin rohkem, ei suutnud, jätsin järele ja rohkem pole suitsetanud ja viinaga pole ka sinasõbraks saanud. Viimasel ajal olen ma lausa karskus propageerinud. Teiegi sõitsite minu käest, et mis töö juures teid kõige rohkem asendas, võib-olla masendas kõige rohkem see, kui ma nägin inimesi langemas alkoholi küüsi ja korralikust kõrge intellektiga sotsiaalselt kõrgel tasemel inimesest sai A7 seal seal võib-olla 10 aasta jooksul mustaarsen ju pikk 20 aasta jooksul olid surnud või kraavis. Nii et see, see alkoholiprobleem, kui sa oled oma silmaga sne kümnete ja sadade, võib-olla isegi tuhandete inimeste allakäiku näinud, siis siis on üks tõsine probleem, millega peaks tegelema Eestis eriti, kus joomine nii levinud on noorte hulgas. Üks raadiokuulaja kirjutab, et Pariisis oli kunagi kauplus ja võib-olla on praegugi, kus sai stressi maandada. Seal müüdi odavaid lauanõusid kohapeal puruks loopimiseks kaupa kaasa võtta ei tohtinud, seda keelas silt uksel. Kui selline tegevus aitab tõepoolest stressi maandada, siis tasuks meilgi taoline kauplus avada. Mida teie arvate? Ja vägivaldsuse pooldaja ei ole ja nihke laamendamise pooldaja. Ja ma arvan, et siis võiks parem kolm ringi ümber maja joosta või või midagi füüsilist ette võtta, võib-olla keldrisse poksikott panna, et seda minna. Summutama. Väidetakse, et üle miljardi maakera elanikest on psüühiliselt haiged. Mis nüüd edasi saab, millised on teadlaste tulevikuprognoosid? No eks see ole üks keeruline asi ütelda, kui mitu inimest siis on psüühiliselt haige? Ei ole nii väga teravat piiri vaimse tervise ja vaimse haiguse vahel, seal on üks niisugune küllalt lai hall ja üks konkreetne inimene võib üle minna haigusest tervisesse, tervisest haigusesse. Aga see on tõsi küll, jah. Et suureneb rooside hulk. Kani aegade jooksul on surevad ka enesetappude hulk, kuigi viimase 10 15 aasta jooksul Euroopas on see langustendentsis ja Eestis on see veel eriti soodsalt langustendentsis. Et võib-olla siin diagnoosimise küsimuse pöördumise küsimus, ma päris hästi ei julgeks arvata, et tõesti inimese bioloogias on nüüd mingisugune muutus toimunud. Enam on see ehk seotud keskkonnaga, sest see kiirustamine, edukuse kultus, mis on meie kultuuris, see on ehk see, mis inimesi viib rivist välja ja selles suhtes peaks olema enda vastu sõbralik. Mulle väga meeldib, kui Rein Taagepera ütleb, et et õppige vanasõna, piisav, ei ole vaja tohutult suuri varandusi kokku korjata või ütleme noh, kui mitega suuriaga, kongressi, selle inimesele üle jõu käiva tööga materiaalsetele asjadele mõtelda, et, et õnnelik on see inimene, kes saab aru, mis on piisav. Ja seda soovitakski ka kõikidele, kes nüüd seda saadetki kuulevad, praegu. Mis teile teadustöös ja pedagoogi ametis kõige suuremat rahuldust pakub? Küsib üks raadiokuulaja. Rikka mõtlemine mulle väga meeldib mõtelda ja, ja kui mul on niisugused kaastöötajad ja õpilased, kes tulevad kaasa, kes mulle uusi ideid annavad ja üldse teadustöös on ju tore see, et sa lähed samm-sammult edasi. Sul on uued kardaani mulle hästi ei meeldi elu jooksul üldse. Kogu aeg on uus ees ja kui sul tuleb ideid, siis saad sa neid kontrollida on nad õiged või, või mitte. Jah, just see mõttekaaslaste kooslus, see on vaimustav. Millega te praegu tegelete, mis teil töölaual pooleli on? Praegu on laual kahe doktorandi lõpetamiseks paberid, kes lähevad kaitsma oma doktoritööd. Eks minul väga armas akadeemiline tütar, kellega ma 10 aastat olin juba koos töötanud. Merike Sisask ja teine psühhiaater noormees Ukrainast, Andrei orjev. Ja siis on laual ka värsked euroop, palgakomisjoni finantseeritud projektid, mida tuleb põhjalikult uurida ja vaadata, kes projektijuhtideks sobivad. Kas on vaja täiendavalt koosseisu suurendada ja see on jah, konkreetselt praegu. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest, palun öelge üks number ühest kuueni kasutasin saates ju ka kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Neli soovin teile edu, aitäh. Persona saate külaline oli tuntud psühhiaater, Eesti-Rootsi Vaimse tervise ja suitsitoloogia instituudi asutaja ja juhataja ning Tallinna Ülikooli professor Airi Värnik. Persona saate auhinna saab Pille Kalinger, kes küsis Airi Värnikult, mis talle teadustöös ja pedagoogi ametis kõige suuremat rahuldust pakub. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.