Avalikud kuulajad ajaloo tundides oli meil pikalt poliitilise ajaloo teemal. 100 aastat tagasi, kui tsaaririigi pea ja siseministriks oli peatav stallopin siis oli kolmetonniline plokk kultuuriloolistel teemadel õieti kooli teema. 100. esimese eestikeelse keskkooli rajamisest ja nüüd tuleb etnograafialaaneplokk neli saadet Eesti talurahva elust alates 19. sajandi keskpaigast kuni esimese maailmasõjani. Aga seda plokk innustas mul paigutama just praegusel ajal tõsiasi, et 29. oktoobril saab 75 aastaseks etnoloog Tartus hästi tuntud mees, pik ka aega olnud Eesti Rahva Muuseumi direktor Aleksei Peterson. Silmapaistev ka oma taluperemeheliku suure valge täishabeme poolest. See on ikka tõesti habe, mitte mingi habeme hakkad siis nagu meil praegu nooremad mehed püüavad habeme pähe serveerida. Lõuna-Eesti poiss. Talupojapoeg õppinud Restu seitsmeklassilises koolis. Lõpetanud Valga keskkooli. 1956. aastal lõpetas Tartu Ülikooli ajaloolased nographina ja kaks aastat hiljem oli juba Eesti Rahva Muuseumi direktor. Ja sellel kohal püsis 34 aastat. Tema juhtimisel viidi kõigepealt läbi vägagi ulatuslikud vanade taluehitiste joonestus ja mõõdistustööd. Kunstitudengite abiga mõõtis lati joonista muuseumi jaoks üle 2600 talu, ehitama tõuse. Peterson eestvedamisel alustati ka filmimistöid teaduslike filmide tegemist 35 millimeetrilisele filmilindile. Tol ajal selleks nagu ametlikku luba ei olnud, aga see oli etnograafiamuuseumi ajaloos esmakordselt filmiti Eestis, aga ka Vepsamaal ja Udmurtiast valmisid teaduslikud filmid, nagu veps lased 20. sajandi algul eesti küla sajandi vahel tusel lõunaudmurdid 20. sajandi algul. Ja üldse koguti meie sugulasrahvaste kohta Vene Föderatsiooni aladel õige palju andmeid. Peterson ise juhtis kogumistöid kümnete aastate jooksul Isamaal udmurdimaal koostöös sealse rahvusmuuseumiga. Nii sai Eesti Rahva muuseumist ka meie hõimurahvaste kuld, tuuri säilitaja ja rikkaliku soome-ugri materjali. Kogu asukoht. Alates 60.-te aastate algusest pööras Peterson ikka rohkem tähele pannud teadustööle. Jälle hakati välja andma muuseumi aastaraamatut. Korraldati rahvusvahelisi etnoloogia ja museoloogia, konverentsi ning teaduspäevi ja 1992. aastal kaitses ta Peterburis alguses kandidaaditööd ja kaks aastat hiljem doktorikraadi, olles esimene Eesti musseoloogia doktor. Tema algatusel hakati välja andma ajakirja muuseum, millest Praeguseni on ilmunud 18 numbrit. Juubilar ise on avaldanud enam kui 100 uurimust Eesti Rahva Muuseumi ajaloos, taluehituste arengust, hõimurahvaste materiaalsest kultuurist. Ta on udmurdi vabariigi teeneline kultuuritöötaja. Ja muidugi, et tema südameasjaks oli välja pääseda praegustest kitsikutest ruumidest ja taastada Eesti Rahva muuseum Raadil. 20 aastat tagasi alustas ta selle eest võitlust nõukogude, seal oli see ju sõjaväelennuvälja käsutuses. 1990.-ks aastaks oli valminud projekteerimisdokumentatsioon, nii et Raadil oleks võidud muuseumi ülesehitamisega alustada. Ja fondide hoonet sinna ju kerkisid. Aga paraku projekt jäi mõneks ajaks seisma. Nüüd alles aastate pärast on Aleksei Petersoni unistus täitumas ja Eesti Rahva muuseum loodetavasti kolib lähemal ajal oma endisesse asupaika. Peterson lise juubeli puhul andis välja raamatu Eestimaa rahva elust 19. sajandil. 106 lehekülge hinnalt mõõdukas paljude fotode illustratsioonidega ja palunud juubilar luba tema raamatut tutvustada. Ma seda ka teen järgmist, et materjal suures osas pärineb Aleksei Petersoni raamatust, aga sinna tulevad juurde veel teiste ees teetnaloogide Ants Viires siis Aliis, Moora ja teiste kirjutised. Peterson väidab niimoodi. Raamat tugineb üleskirjutistele meenutustele materjalidele, mida hakkasid koguma juba Oskar Kallas 1921. aastal. Ta rõhutas selle vajadust. Muuseumi direktor, soomlane Ilmari Manninen taipas kohe, et on vaja üle Eesti hankida teateid etnograafia vallast ja ta pöördus maakoolide õpetajate poole vastava küsimustikuga ja sai sellele üle 1000 kaastöö ligi 3000-l leheküljel. Nii algas meie rahvakultuuri kohta süstemaatilise teatmematerjali kogumine ja 1931. aastal. Tolleaegne muuseumi direktor Ferdinand linnus kutsus ellu korrespondentide võrgu mis taastati pärast sõda teadussekretäri Aliis Moora eesvedamisel. Hiljem juhtis ta Ferdinand linnuse poeg etnograaf, samuti Jürri lennus. Jään ööd. Oluline osa oli korrespondentide võrgu juhendajal Eisleril 2006. aastal, tähendab, käesoleval aastal täitub 75 aastat selle võrguasutus tamiseks ja praeguseks on korrespondentide abiga talletada 1000 481324 lehekülge teatmematerjali ja kaastööd teevad 527 korrespondenti. Pool miljonit lehekülge ja tänu neile aga tänu ka rahvaluulekogujatele Jakob Hurda peale võime öelda väikese eesti rahva talurahva rahvaluule etnograafiline materjal, pärimused on üks täiuslikumalt ja paremini talletatud ja suures osas ka läbi uuritud materjal. Kogu maailma ulatuses. Väike ajalooline tagasipõige Eesti põllumajanduse arengu põhijoontele 19. ja 20. sajandil ET järgnev etnoloogiline jutt paremini süsteemi läheks. Pärisorjus Vene tsaaririigis kaotati esimesena Läänemere kubermangude ess. Siinsed rüüd, tall kannad, olid eeskuju võtnud Preisimaalt, kus äsja oli pärisorjus kaotatud silmas pidades sealsete junkrotte huvi. Projekt oli valminud juba enne 1812. aasta sõda. Aga see sõda ja hiljem Napoleoni vastased võitlused Lääne-Euroopas tõmbasid tolleaegse valitseja Aleksander esimese tähelepanu kõrvale. Ja ta kirjutas olla pärisorjuse kaotanud tamise seadustele Eestimaa kubermangus 1816. aastal Kuramaal seitsmeteistkümnendal ja Liivimaal 19. aastal. Need pange tähele tervikuna vaid aasta või kahese vahedega. Peljati, et see reform võib esile kutsuda suuri talurahvarahutusi. Nii siiski ei toimunud. Muide, esimene Eesti üldlaulupidu, see oli ju juubelilaulupidu priiuse juubel 50 aastat pärisorjuse kaotamisest Liivimaa kubermangus põhja Eesti oli selle võimaluse maha maganud kolm aastat varem. Aga reformi elluviimine võttis mitukümmend aastat aega. See oli ju ette nähtud Senile päri, sorry, toob kodanikuks, ta peab saama perekonnanime. Aga perekonnanimede andmine algas alles võttis massilise ulatuse 1830.-te aastate alguses. Päris orjusliku majandamissüsteemi asemele tuli Teo orjus. Põllumaa, talude maa jäi mõisale. Talupoegade liikumisvabadus oli vägagi piiratud ainult oma kubermangu piirides, esialgu hiljem laienes raha. Rendilepinguid hakati mõisa ja talu vahel sõlmima alles 1800 neljakümnendatel aastatel. Küll tulid sel ajal mujal Eestis kasutusele uued põllu kol toorid kõigepealt kartul, esialgu ainult mõisades. Pikapeale levis ka talu maadele siis ristikhein, mida vajati meriino, lammaste peenekiulised villa. Riina Ville andjatele lammastele täiendavaks toiduks aga omakorda seda villa ostsid kokku neli kalevivabrikut Eesti territooriumil. Kuna tulid kartul ja ristikhein, siis seniselt kolme väljas süsteemilt mindi üle mitme väljasüsteemile. Sajandi keskpaigast hakkasid tulema mõisades juba täiuslikumad põlluharimisriistad lõpu poole rehepeksumasina. Muide Lääne-Eestis, kus seni olid õllest katused, asendati need nüüd rookatustega Läänemaal just 1800 kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel aastatel. Ja selle põhjuseks oli, et rehepeksumasinast läbi tulnud õled olid Sasiks muud tunud. Õlgkatus sai teha ainult sirbiga lõigatud antud hästi nii ühetasast otstega, kõrtest viinaajamine, kart tulist omandas üha suurema tähtsuse. Mõisad läksid üle viina köökidel tõelistele piiritusevabrikutele. Kusjuures põrkusid vene viinatöösturite vastuseisule, tehti sellist vastupropagandat, ainult tõeline piiritus, tõeline viin on see, mis on pruulitud nisust või häda korral rub, kes kartulipiiritus on, surrogaat tahad sa olla tervisele hästi kahjulik? No tänapäeval sellist vahet ei tehta. Kuulnud olen, et euroliit vaidleb, kas peale teraviljaliha kartul tuli teistest lähteainetes saadud piiritust. Sellest valmistatud jooki võib viinaks nimetada võimet. Tol ajal sajandi teisel poolel hakkasid Euroopa turgudele jõudma Ameerika ja Austraalia viljas saadetised. Seal suurtel pindaladel ja masinatega koristatud teravili oli odav ja see viis teraviljahindade langusele Euroopa turgudel. Aga meie põllumaa majandusele tuli happeiks raudteevõrgu kujunemine, eelkõige raudteeühendus tsaaririigi pealinna, aga mis võimaldas saata Jes piimasaadusi, aga ka teisi karjakasvatussaadusi, Neevalinnaturgudele. Mõisad läksid üle kapitalistlikule majandusele peakkasid kasutama palgatööjõudu moonak käte näol ja võtsid ikka enam kasutusele masinaid. Maarahvas oli Eesti alal domineeriv. 1897. aasta üldise Tsaari-Venemaal läbiviidud rahva tähenduse alusel elas Eestis 985000 inimest nendest 68 protsenti elatus põllumajandusest. Peale selle oli maal ju ka käsitöölisi muud elanikkonda aga 68 protsenti teenisid endale ülalpidamist elatust põlluharimisega või siis loomakasvatusega. Eestis oli umbes 1100 mõisa tavaliselt hästi haritud avarate põldudega heade majandushoonetega rahamasinate ostmiseks, maaparanduseks kapitalistliku tootmise arendamiseks. Maal said mõisnikud talupoegadele võetavast raha rendist talude päriseks müümisest, kusjuures pank maksis mõisnikule kogu summa kohe välja. Talupojal tuli tasuda aastakümneid pangale võlga, millele lisandusid protsendid. Sellest tulenesid ikaldusaastatel sageli pankrotid. Pankrotti läinud talusid ostsid ära jõukad mulgid, kes olid endale majandusliku baasi loonud just lina kasvavad tamisega. See omakorda tekitas paksu verd mulkide vastu. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis seni mõisale kuulunud talu maadest müüdud 86 protsenti ja Põhja-Eestis 50 protsenti Saaremaal aga alla 10 protsendi. Vaesemad piirkonnad jäid tunduvalt maha. Vabaks jäänud tööjõud taludes ja mõisadest valguslinnadesse, kus toimus tol ajal kiire industrialiseerimine ja kus vajati töökäsi. Ja nüüd saabub 20. sajand. Muudatusi toimub rohkem kui eelmiste 10. sajand ja aastatuhande jooksul. 1919. aasta maareform. Enne seda oli Eestis olnud 86000 talu. Maareform võttis mõisnikelt maa. Kas need asundustaludeks ja saadi juurde 54000 talu. Nii et Eesti vabariigis talude koguarv oli 140000. Tänapäeval 51000 tähendab vaid üks kolmandik tolleaegsest. Siis tulid peale sõjad, uus okupatsioon, 49. aasta sundkollektiviseerimine. Kolhoosid hakkasid jalgu uuesti alla saama 50.-te aastate pool ja kuuekümnendatel. Siis mind Eestis esimesena Nõukogude liidu ulatuses põllumajanduses kolhoosidest, sovhoosidest üle raha palgale. Mehhaniseerimine kujunes põhiliseks põllu Harrimisel. 90.-te aastate alguses, kui sovhoosid kolhoosid laiali saadeti, toimus kolmas oluline murrang, mis muutis põlluharimise nagu marginaalseks majandusharuks. Maal elab praegu umbes üks kolmandik meie elanikkonnast aga mitte üks kolmandik ja ei tegele põlluharimise ja loomakasvatusega. Neid on ainult mõni protsent. Vot nii palju üldpilt, enne kui me läheme otseselt etnograafilise materjali juurde. Talurahva tööpäevast. See oli vägagi erinev. Vastavalt aastaajale. Kevadkülv ja heinaaeg, saagi koristamine. Need olid esimene ja teine periood ja talvine aeg. Kolmas. Kevadisi põllutöid alustati tavaliselt aprillikuu keskelt ja need kestsid läbi suve kuni augustini. Rukkilõikuse alguseni. Sel perioodil tööpäev jagunes nii. Kell neli hommikul algas töö. Kella kaheksast üheksani peeti hommikusöögi vahet ja puhati pisut kella üheksast kella kaheni peale lõunat. Peale keskpäeva jälle tööaeg kella kahest neljani lõunasse ja puhkus kella neljast üheksani õhtul. Tööaeg. Peremehed ise ei tunnistanud, et tööpäev nii Pikkonnad ütlesid. Tööpäeva sisse kuulub ainult see aeg, kus tehakse väliseid põllutöid või metsatöid. Ega kodused toimetamised ei ole ju töö, räägid tee. Niisuguste toimetamiste hulka, kuulus hommikune lõunane ja õhtune hobust tallitamine, naistel lisaks veel lüpsmine. Ehkki enamasti võitsid peremehed perenaised ka ise tööst osa. Teie töö ikka nii. Teenijatele jäid raskemad ja ebameeldivamad toimetused. Kui talus töötas kaks, kolm sulast, juhtus harva. Peremees oleks ise kündnud, sõnnikut tõstnud või linnu Leost välja loopinud. Samuti jäid perenaised kõrvale loomadele söögi etteandmisest ja veekandmisest. Juhul kui talus oli teenijatüdrukuid. Hommikuti tõusly talus kella kolme-nelja paiku tähendab umbes sel ajal, kui meie noorus nädalavahetusel praegu magama heida. Peremees või perenaine tuli tagakambrist eeskambrisse, kus harilikult magasid teenijad ja pani põlema väikese tattnina lambikese. See oli märgiks, et on aeg üles tõusta. Tüdruk istus voki taha, draamas oli talvel ja sulane läks hobuseid söötma. Hobused söödetud tud võis sulane uuesti pikali heita. Seni, kui perele toiteta anti, aga tüdruk ketras kella viieni siis perenaine saatis ta lauta loomi söötma ja lüpsma. Samal ajal rajal soojendas perenaine eilset suppi. Pärast sööki mindi siis päris tööle. Talvel rakendati hobused regeldajate ja sõideti metsa puid, toomatüdruk aga tallas. Voki vedas. Koduseid talitusi, välja arvatud hobuste hooldamine, juhtis perenaine väliseid peremees, näidates, kes töölistega kuhu tööle läheb, kas hobusega või Elma. Suuremates taludes kujunesid välja nõndanimetatud eestöölised eestvedajad. Need olid vanemad samas talus mitu aastat teeninud sulased, kellele peremees juba eelmisel päeval või õhtul oma korraldused teatavaks tegi. Neile maksti ka mõnevõrra paremat palka. Päevased töönormid formaalselt puudusid. Nendest ei räägitud ei teenijaid jüripäeval palgates ega ka töö juurde, kusjuures aga ometi nad olid olemas kauaaegsete traditsioonide alusel. Sulasepäevaseks normiks peeti künda kahe hobuse adra aga vähemalt üks hektar, parem 1,2 hektarit päästada 10 korda rohkem käsitsi heina niita, kuni üks hektar. Täpset aruannet ei peetud. Aga kui peremees märkas, et töö läheb aeglaselt, andis ta märku, et ei ole rahul. Tööviljakuse tõstmiseks kasutati mitmeid teid. Näiteks heina niitmisel pandi esimeseks niitjaks kõige tugevam mees ja teisi õhutati temast mitte maha jääma. Töö juures tehti lühemaid puhkehetki oma söögivahes. Kas kolm? Aga kui peremees märkas, et neid puhkepause peetakse sagedasti ja nende kestus ületab lubatavaks peetava aja tehti vihjamisi märkus. Enamasti pilgati kaudselt. Kuule, mis sul seal juhtus, kas hais läks katki või näen, et hobused tükk aega seisavad? Peeti silmas ka tööjaotust meeste ja naiste vahel. Mehed köitsid naisi laste mõnikord käestama. Heinategemisel oli liitmine, hangumine, Kokandmine ja muud kehalist jõudu nõudvat tööd ikka meeste omad. Naised riisusid ja tõstsid saadu. Sõnnikuveol oli naiste töö, sõnniku põllule laialilaotamine. Lina kitkusid tavaliselt naised, mehed kummardasid ja vedasid kokku. Oli ka erandeid just kehvemates taludes, kus mees tööjõust puudus. Seal ei olnud naiste ja meestetöödel suurt vahet. On ju teada, et Saaremaa naine oli tubli kündja. Tööjaotus sõltus ka oskustest mitmed vastutavat tööd nagu koorma ja kuhja tegemine, rukki hakkidele, pea peale panemine, viljarõugu lõpetamine, külvamine, seega tööd, milles olenes viljakasv, ei saagi säilitamine. Neid tegid ainult ikkagi asjatundjad. Kui väga hinnate oskusi näeme sellestki, et rahvapärimus hääleb talutüdruk pidi olema siis täiesti normis. Olid selged järgmised tööd. Ahjuluua sidumine, koti kangakudumine, sea soolte harutamine, rukkipeapanemine ahju taha, Atmine, lapse tagumiku pühkimine paksu pudru keetma Vene lamba kaela pügamine. Ja seda loetelu võib veelgi jätkata. Sageli anti tallu tulnud tüdrukule mõni proovitöö teha, et näha, kuidas ta sellega toime tuleb. Mõnevõrra teistsugune oli karjasepäevased ajajaotus hommikul tõusesta Te kell neli, kui tuli minna lehmi lüpsta. Erandiks olid nooremad kaheksa üheksa aastased karjalapsed. Neid lüpsitööle ei sunnitud. Karjapidamisest ja karjasetööst 19. sajandi keskpaigani kui talude viljas Jaak oli õige nigel ja heinamaad veel võssa kasvanud, tuli sageli kevadeti loomad hoidlas puudus nii, et loomadele söödeti katustelt võetud õlgi. Kariloomad aeti kolt laudast välja, et nad saaksid kõrgematelt kohtadelt. Ah mida eelmise aasta kolu. Aga üldiselt lasteloomad välja vana kombe kohaselt karjalaskepäeval, mis langes 13.-le 14. aprillil. Meie tänapäeva kalendrist, kas see oli siis karjase ametisse astumise ajaks ja loomad aeti välja sel juhul, kui oli eluselm. Muidu tuli oodata järgmise päevani. Karjalas kest võttis osa kogu naispere, sest pool aastat laudas laas olnud loomad hakkasid hüplema ja pusklema. Ja vahel põhjustas õnnetusigi. Mõnel pool hoiduti, et karjalaske päev ei langeks esmaspäevale või reedele. Neid peeti halbadeks päevadeks. Õhtul kastati koju pöördunud reast, ilmtingimata visati toobi või ämbriga talle vett kaela. See pidi hoidma karjase virgena. Tal kogu suve jooksul karja juures und peale ei tuleks. Loomi Lõuna-Eestis öeldi praid karjad tatikas metsas võsas või põlluveerel. Kui karjana oli kogenum, laskis ta üksinda hommikul loomad lahti. Kõigepealt nooremad, nõrgemad, et tugevamad kurja ei saaks teha. Nähvakas pikavitsaga sundis kõiki loomi karjase tahtele alluma. Lehmad lüpsis, kas tüdruk või perenaine. Poisse ei sunnitud lehmi lüpsma. Ta ei peetud meeste vääriliseks tööks karja selle antikarja, minnes kaasa tohust tehtud märs. Lähker. See oli siis puidust. Need olid ühte seotud, et oleks hea üle õla võtta. Karjapasun rippus nagu põisnööriga üle peha. Kuumal ajal võeti pintsak ühes külmemal ja vihmasel ajal palitu. Hilisemal ajal asendas lähkrid diamärssi riidest kott, mis nööri abil kinni tõmmata. Ja seal oli ühes kannuga, see oli tasku väits, maksis 15 20 kopikat ja pidi olema terav, sest ikka tuli lõigata karjavitsa ja teha toorest, puust või männikoorest mitmesuguseid mänguasjakesi. Piitsa loomade korralekutsumiseks ei lubatud karjasel kasutada. Metsastikus mõni loom ikka maha jääma, aldi käima, sellisele pandi kaela Kell või crap. Nii et oli hästi kuulda looma liikumist. Kui kraavides oli piisavalt vett, ei vajanud Brat kodo seotmist, aga vastasel juhul põua. Sel ajal pidi karjane vett kandma küünadesse. See oli noorele karjas selle kõige raskem töö sest kuuma ilmaga jõid loomad õige rohkesti. Kella 11 paiku enne lõunat aeti kari koju. Selge ilmaga aga teadis kogenud karjapoiss päike, kes see järgi määrata lõunale mineku aega, jälgides varju pikkust või pidades silmas päikese asendit mõne puu suhtes. Pilves ilmaga oli muidugi raskem. Õhtul oli asi lihtsam, sest siis läks kari koju, kui hakkas hämaraks kiskuma. Päike vajus metsa taha. Perenaised õpetasid karjast. Õhtul on paras aeg karja koju ajada siis, kui sitasitikad põrinaga lendama hakkavad. Tütarlaps pidi karja juures tegema mingit käsitööd, aga kodus peenraid puhastama, umbrohust või sigadele heina peeneks raiuma. Eine ajal pidi ta ühes teistega riisumas käima, saadud tegema, küünis heinu vastu võtma ja tallama. Rukkipeksu ajal oli karjane abiks tüvelöömisel, tähendab, pidi lööma vihke tüve poolega vastupink. ET tüves leiduvat terad välja, kukuksid keskhommikuks oli rehi pekstud, siis heitsid teised töömehed puhkama. Karjane läks aga oma hoolealustega metsa. Esines juhtumeid, kus karjane jäi tallu kogu talveks ja hakkas sealsamas 14 15 aastaselt tüdrukuks tööd Trokuks, kui ta oli suure kondiga talu saates ka tüdruk kolleeri. Sest luteri usunõuetekohaselt pliidi noor inimene oskama tingimata korralikult lugeda, muidu teda ei lastud leerist läbi. Ega abiellumisluba saanud. Poisid olid leeris sügisel kuni kuus nädalat ja selle aja sees lasteni ära peksta pastori veli linad Ta ja põllud künda. Nii et selle vaimuliku õpetusega käis ka veel kehaline kordusõppus kaasas. Karjased, kes töötasid talus kogu aasta, lahkusid seal harilikult sellepärast, et nad ei saanud mingit raha pal. Ka. 20. sajandi alguses sai Mulgimaal karjane jüripäevast sügisesse kooli minekuni. See oli nii. Oktoobri keskel tasuks kuus puuda rukist. Sama palju Ottori, kaks naelav Ella Ühe Leisika Leenu ja vahele Antiga kuni 10 rubla raha. Karja saame. Ta oli külaametiredelil kõige alumisel pulgal ja seetõttu püüdsid noored juba varakult karjase nimetusest ja ametist pääseda. Mõnes külas, kus karjamaa oli veel ühine, palgati ühine külakarjale. Ta peeti ülal külakorras, tähendab nädal oli ta toidud ühes talus ja korteris järgmisel nädalal teisel. Ühtlasi pidi talu ka karjase koerale süüa andma. Õhtuti ja suvel lõuna ajal sõi karjane söögilauale härrasmuidu pidi ta einet võtma kaasa pandud leivakotist. Selle koti sisu olenes perenaise helduses. Leib kolm, neli sild. Pudel kooritud piima. Leiba pandi kaasa ikka piisavalt, sest selles pidi jätkuma. Nüüd talurahvatoitudest ja söögikommetest taludes sööd ikka kolm korda päevas. Oli nagu kirjutamata teadustöö, pere ei tohtinud põllult koju sööma, tulekuga söömisega ja töö juurde tagasiminekuga rohkem aega raisata. Kui üks tund oli aga tööjärg, kodust kaugemal ei jõutud tunni ajaga seda protseduuri sooritada. Viis peremees või perenaine, kes hommikuse söögipoolise tööperele kas põllule või heinamaale järele. Lõunasööki päeval kella kahe ajal viis kätte karjapoiss. Sööki valmistas perenaine ise. Juhul kui elasid koos, nii vana kui noor perenaine jäi toitlustamine vanema ja kogenuma hooleks. Mõnel pool hoiti aitu keldrit ja sahvrit toiduainete panipaiku lukus. Teisal seda ei tehtud, aga kord oli kindel ilma perenaise teadmata, et sealt ei tohtinud midagi välja tuua. Panipaikade võtmed usaldati küll, teenijate kätega hoiti neil silm peal, et liha võid, piima ja muud liiga palju ei kulutataks. Mida rohkem oli talus teenijaid, seda enam jälgite. Ka, aga kui kokkuhoid leia Läks, siis levis sellest kuuldus. Ja selline talu jäi kevadel hätta sulase või teenijatüdruku leidmisega. Peamised toiduained pärinesid oma majapidamisest rukkijahu tangud odra ja nisujahu, herned, kartul, lõiss, soolareha. Rannameestelt osteti ohtrasti soolasilku talurahva põhitoidus, eks oli leib ja kartul, toll, leib, oli lauaperemees, kõik muu loeti leiva kõrvaseks. Muide kartuli ilmumine, selle massiline kasvatus, tamine taludes, tegi lõpu teravamatele näljahädadele. Kui vili oli millegipärast ikaldanud, siis kartulist ikkagi piisas järgmise saagini. Kartul, koduna, seesti taludes 19. sajandi kespaigast peale. Esialgu valvasid mõisnikud hoolega, et naised, kes kartuleid maha panid ja sügisel üles võitsid mugulaid koju viiks, aga naised olid nupukad. Õmblesid pisikesest riidest kotikesed, poetasid sinna mõned kartulimugulad ja sidusid siis koti nööriga oma jalgade vahele. Sealt ei otsita teod naisi läbi. Niimoodi said talud endale kartuliseemnetaludes söödi reheahju tuhasel põhjal küpsetatud kartuleid. Need tõmmati roobiga sõelale mindi õue, kus sõela hoolega raputa Te puhute veel kartulitele tena tuhk minema, lendaks ja toodi sama sõelaga lauale. Matist võeti kuum kartul ja hõõrotte käte vahel või püksipõlvel puhtamaks ja söödi nii et hambad riigisesid kõrvale dissoolasilku kasteti kartul, silgusoolvette. Eriti maitsev olnud kartul siis, kui seda torgati nõndanimetatud paksu piima sisse. See oli eriti rammus piim, mis pärast vasika ilmale toomist lehma udarast tuli. Tagakambris söödi jõukamatest peredes nisukest paksu piima, millele veel koort oli lisatud ja isegi pandi kartulile võid peale. Pere lauale selline maius tavaliselt ei ulatunud. Küll kastet seal kartulit, hapu või rõõsa piima sisse, millele oli lisatud maitse järgi pisut soola. Tagakambri tähendab pererahva tarvis pandi pannile ka lihalõikeperetoas oli harilikuks toiduväeks rasv ja soolasilgud. Kooritud pannikartuleid meie teada nii pruunid ahjukartuleid tehti pere jaoks harva, sest koorides läks suur osa kartulisisust kaotsi. Pealegi nõudis kartulite koorimine söögi valmistajalt rohkem aega, kui tal oli. Teine moodus oli süüa koos koorega keedetud kartul, tuleid. Mulgimaal nimetati seda vesikartuliks Saaremaal tuhvlid mundris. Selleks oli tarvis ainult kartuli puhtaks pesta ja panna patta keema, lisades natuke soola, et tuleks taheda. Värskelt tulid, pandi kuuma vett, vanad külm olid nad pehmeks keenud. Kornate vesi ära ja pandi ilma kaaneta pada tulele. Raputati pada, et kartulid kuivakseid ühtlaseks laheneksid. Talgute ajal tõsteti pajast kartuleid suure kulbiga, mille põhjas oli auk vee väljajooksmise. Kas just Lõuna-Eestis oli selline komme levinud, aga mõnedki ütlesid, et too oma sea toit, see on loomadele, mitte inimestele. Peamine kartulikõrvane oli soolasilk selgu, Kaus seisis laual iga eks, vaid kes sealt selgus, sabapidi lõi selle vastu kausi äärt uimaseks uimana muidugi jutumärkideks. Tegelikult selleks, et sool selgult maha rapuks ja hammustas siis kartulit kõrvale. Silk, kus ööd, ega nii, et pandi silgud ühes kartulitega keema või asetati kuumadele kurnatud kartulitele, kus nad temperatuurist pehmeks tõmbusid. Heeringat tund ja aga see oli kallis, seda pakuti vähe. Räägiti lugu, kuidas peremees oli lennas toonud heeringaid ja pühapäeval lauale pannud karjapoiss, hakanud neid sööma ilma kartulileivata. Vana peremees NUT puulusika, kopsanud sellega karja, selle otsa etaja, pahandanud hävit ahimete rõngad paljalt süüa võta tihelt ka juurde. Sügisel pandi tare ahju, naeraid või kaalika, käid küpsema, see oli karjalapse töö. Küpsenud kaalikas oli väga maitsev, eriti kui ta oli jahtunud ja siit on tulnud ütlus küpsed kaalikad ja ämmad on head siis, kui nad on külmad. Kaalika liipe pandiga kartuli-tangusupi sisse. Kartuli-tangusuppi keedeti Harryle kolt rohkem kui paljas, tangusuppi peeti toitvamaks ja nii läks ka vähem tango. Tango supis keedeti Mulgimaal odrakäkke. Need olid pikergused, peopesa suurused, pallikesed ja maitsesid üsna head. Kui käkid pinnale kerkisid, tähendas nadolid valmis. Enne väljatõstmist kontrolliti, kas nad olid läbi keenud, siis pandi kaussi tahenema. Kui perenaine andis lauale alustassiga, tuli soolast võid, määriti sellega käkki ja niimoodi söödigi supp pikk äkki kõrvale või vastupidi. Aga või tehti soolane selleks, et vähem söödaks. Talu pereaastases tööde ringis tuleb juttu järgmises ajaloo tunnis. Kuulmiseni.