Saju kolmandal päeval olid nad tapnud majas juba nii palju krabisid. Raju pidi suunama läbi üleujutatud õue neid merre viskama. Vastsündinu oli öö läbi palavikus olnud ja nad arvasid, et seal haisu pärast. Teisipäevast peale oli maailm kurb. Taevas ja maa püsisid ühtviisi tuhkijad ja rannaliiv, mis märtsikuus olid tule tolmule hiilanud oli moondunud muda leemiks ja Ligasteks karpkaladeks. Valgus oli päise päeva ajal nii tuhm, et kui pele ajo krabisid merre viskamas tagasi tuli, ei saanud ta hulgale pääl aru, kes seal õuenurgas liigutab ja kaebleb. Ta pidi veel tüki maad lähemale astuma, enne kui nägi, et oli keegi vanamees, kes kõhuli suppas uperdas ja ilmsetest pingutustest hoolimata ei suutnud end jalule ajada, sest teda takistasid tema tohutud tiivad. Ehmunud sellest viirastusest jooksis Belaja otsima oma naist Elisendat, kes haigele lapsele parajasti kompressi tegi ja tiris tolle endaga õue taganurka kaasa. Mõlemad vaatasid maa peale kukkunud keha tummas hämmelduses. Riides oli vana Messandi moodi lagedale kolbale oli jäänud vaid hõredad luitunud juuksenarmad suhu mõned harvad hambad, vettinud esiisa, haletsusväärne seisund, oli ta kogu tema hiilgusest ilma jätnud. Ta räpased sulgedest pooleldi paljad raisakulli tiivad olid poris lootusetult kinni jäänud. Bellaajoyailise enda uurisid seda nii hästi hoolikalt, et said õige varsti oma tardumusest üle ja tundsid end temaga lõpuks juba üsna koduselt. Siis randasid nad teda kõnetada ja vanamees vastas neile mingis arusaamatus murdes. Kuid meremehe meeldiva häälega, kui nad jätsid tülikad tiivad tähele panemata, võisid nad järeldada vägagi targalt, et vanamees on merehädaline mõnelt välismaalane vähemalt, mille torm oli põhja viinud. Siiski kutsusid nad vaatama ka naabrinaise, kes tundis elu ja surma läbi ja lõhki. Ja tollele piisas ainsast pilgust, et meid õigele teele juhtida. See on ingel, ütles ta. Kindlasti tuli ta lapse järele, aga vaeseke on nii vana, et vihm lõi ta pikali. Järgmisel päeval teadsid kõik, FBl aju juures on vangis pesuehtne ingel. Kuigi targa naabrinaise seletuse järgi olid kõik tolleaegsed inglid taevase vandenõu ellu jäänud põgenikud, ei raatsinud keegi teda kaikaga maha lüüa. Belaja valvastada terve õhtu köögis kohtuniku Sauge käes ja helista enne magamaminekut väevõimuga porilombist välja ja pani koos kanadega võrkaeda kinni. Südaöösel kui vihm oli lakanud, tapsid Belajoyaylis enda ikka veel krabisid. Natukese aja pärast ärkas laps ilma palavikud ja tahtis süüa. Siis tärkas vanemates suuremeelsus ja nad otsustasid ingli koos Kolmepäevase magevee ja toiduvaruga arvele panna ja avamerel saatuse hooleks jätta. Ent kui nad varavalgel õue astusid, leidsid nad kanala ees terved robikonna ümberkaudseid inimesi, kes vähimagi jumala kartused inglid narritasid ja talle läbi võrre toidupalu pildusid. Justkui polekski ta üleloomulik olevus, vaid mani tsirkuseelukas. Vastukäivatest uudistest ärevusse viidud isa Konsaga saabus enne kella seitset. Selleks ajaks olid kohale jõudnud ka varahommikustes mõistlikumad, uudistajad ja vangi saatuse kohta oli tehtud juba kõiksugu oletusi. Kõige lihtsameelsemad arvasid, et teda võiks panna maailmakohtunikuks. Teised teravmeelsemad soovitasid teha temast viie kupuga kindrali, et ta saaks kõigis sõdades võidu. Mõned selgeltnägijad pidasid õigeks teda tõuloomana konserveerida, et arendada välja tark tiivuline inimsugu, kes siis võtaks maailma oma hoole all. Kuid Isakon saaga oli olnud enne seda, kui ta vaimulikuks hakkas tubli puuraiuja astunud võre juurde sirvida, sedamaid läbi oma katekismuse ja palus siis ukse lahti teha, et ta võiks lähemalt vaadata toda õnnetut meest, kes ärevil lindude hulgas nägi ka ise välja nagu hiiglasuurige rikkana. Meeskonutas nurgas ja kuivatas päikese käes oma laiali laotatud tiibu. Ümberringi puuviljakoored ja hommikusöögijäänused, mida varajased külalised olid talle pildunud. Siivutu maailmale võõras, kergitas ta vaevalt oma antikvaari pilku ja pobises midagi oma murrakus. Kuisakond, saaga, kanaedastus ja talle ladina keeli, tere hommikust, ütles preester, hakkas pettust aimama niipea, kui sai selgeks, et hingel ei mõistnud jumala keelt ega osanud tema teenrit tervitada. Seejärel pani preester tähele, et lähedalt vaadates paistis hingel liiga inimese moodi tallehkas talumatult tormi järele. Ta tiibade siseküljed olid kaetud parasiitidega. Pikemad suled olid maisest raiust laastatud ja ta armetus välimuses polnud midagi, mis oleks sobinud inglite suursuguse väärikusega. Siis tuli preester kanaaiast välja ja hoiatas lühikeses jutluses uudishimulikke ohtude eest, mis ähvardavad lihtsameelseid. Ta tuletas meelde deemoni kurikaval komme kasutada karnevali kunsti selleks, et ette vaatamatuid segadusse ajada. Ta väitis, et kui üksi tiivad ei ütle, kas on tegemist raudkulli või lennukiga, siis tiivad inglite tuvastamisel ammugi aluseks olla. Ometi lubas ta saatekirja oma piiskopile, et too läkitaks samasuguse oma priimasele ja et see omakorda kirjutaks paavstile nii, et lõpliku kohtuotsuse langetaks kõige kõrgem Tribune. Tema mõistlikud mõtted olid nagu hane selga vesi. Teade vangi langenud inglist levis seesuguse kiirusega. Mõne tunni pärast oli õues on rahvast murdu nagu turul. Ja kohale tuli kutsuda sõjavägi, et nad ajaksid tääkidega laiali jõugu, kes tahtis maja vägisi ümber lükata. Siis tuli Elis endale teleturi laadaprahist juba vallutas ja mõtteõhu sulgeda ja ingli vaatamise eest iga nina pealt viis tahavad sisse kasseerida. Uudishimulikke tuli isegi Martin niikist saabus ränlad lendava akro paadiga, kes mitu korda sabinal üle rahvahulga lendas. Aga keegi ei teinud temast väljagi, sest tal polnud ingli, vaid nahkhiire tiivad. Tervist otsima tulid Kariibi mere kõige õnnetumad haiged üks vaene naine, kes lapsest peale oli oma südamelööke lugenud ja kelle enam numbreid ei jätkunud. Keegi jamaikalane, kes ei saanud enam magada, sest teda häiris tähtede müra unesrändaja, kes tõusis öösiti üles oma päevatööd hävitada ning paljud teised väiksemate vigadega. Keset seda merehädalist segadust, mis panime Puma olid Belajoyailise enda väsinud, kuid õnnelikud, sest vähem kui nädalaga ägisesid magamistuhat hõbedakoorma all. Sellegipoolest küündis oma järge ootavate võõraste rodu teisele poole silmapiir. Engel oli ainus, kes selles saginas osa ei võtnud. Aeg kulustel parema asendi leidmiseks oma uues pesas, kus õlilampide ja ohvriküünalde põrgu kuunustada, juhmistus ja võre vastu surus. Alguses taheti, et ta sööks Kamprid eri, mis vastavalt õpetatud naabrinaise tarkusele pidi eriline inglite toit olema. Kuid tema ei hoolinud neist raasugi. Samuti nagu ei hoolinud hõrgimatestki roogadest, mida patugahetsejatele tassisid ning ei saadudki aru, kes ta maisipudru võttis lõpuks vastu sellepärast et ta oli ingel. Või sellepärast, et ta oli vanamees. Tema ainuke üleloomulik voorus näis olevat kannatlikkus. Alguses, kui kannatada nokkisid, otsides taevalik parasiit, kelle seda tiivad krõbisesid ja kui vigased ta sulgi välja kiskusid nendega oma haigeid kohti puudutada ja isegi kõige jumalakartlikumad kividega pildusid teda tõusma sundida, tahtes teda elusuuruses näha. Ainus kord, mil nad inglid kohalt liigutada suutsid, oli siis, kui nad teda külje pealt härjavärsside märkimise rauaga põletasid sest ta oli juba mitu tundi tardumusest püsinud, et nad pidasid teda surnuks. Võõristus midagi oma arusaamatus keeles, silmad pisaratest märjad ja rapsis paar korda tiibadega. See lõi üles kuivanud sõnniku ja kuutolmukeerise ja tekitas ootamatu üleloomuliku kabuhirmu. Kuigi paljud arvasid, et ta ei vastanud mitte niivõrd vihast kui valust, Koidusid nad siitpeale teda tülitamast. Suurema jao meelest ei olnud tegemist mitte puhkust nautima kangelasega, vaid õiget aega ootama. Loodusõnnetusega. Isakonsaga tallitses rahvahulga kergemeelsust kodukootud inspiratsioonist lähtuvate selgitustega niikaua kuni pidi saabuma lõplik otsus vangi päritolu kohta. Ent rooma post ei taibanud, et vastusega pidi kiirustama. Aeg kulus selleks, et sedastada, kas süüalusel on ava las tema murrakul on midagi tegemist aramea keelega. Kas ta mahuks mitu korda läbi nõelasilma, jagas ta lihtsalt, mitte tiivuline norralane poole nooda. Aeglased kirjad võinuksid sajandi lõpuni edasi-tagasi käia kui mitte üks saatuslik sündmus. Juhtus nii, et neil päevil toodi Kariibi mere rändlaatade muude atraktsioonide hulgas külasse ka naine, kes polnud vanemate sõna kuulanud ja oli sellepärast ämblikuks moondatud. Tema vaatamine maksis esiteks vähem kui pääs kanaaia juurde ning teiseks võis talle tema piinarikka seisukorra kohta kõiksuguseid küsimusi esitada ja teda pead puudia pud uurida. Nii et kellelgi ei jäänud selles kohutavas tões kahtluse kübetki. See oli lambasuurune kurva neiu peaga koletu Tarantel. Ent kõige heidutavam polnudki tema ebardlik välimus, vaid siiras meeleheide, millega ta oma õnnetuse üksikasjadest pajatas. Päris noore tüdrukuna oli ta kodunt välja hiilinud ja peole läinud. Ja kui ta pärast loata veedetud õhtut läbi metsa koju tuli, kiskus õudne mürin äkki taevasse. Lõhe ja sellest sähvatas välja väävline välk, mis oligi ämblikuks muutunud. Tema ainsaks toiduks olid hakklihapallid, mida aletsevad hinged talle suhu pildusid. Selline inimlikust tõest ja hirmutavast õpetlikkusest läbi imbunud vaatepilt pidi iseendast mõistma andma hoovi ülbele, inglile, kes suvatses vaevalt surelikele pilku heita. Pealegi ilmnes neis arvudes imedes, mis talle omistati, teatav vaimne korralagedus, nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis kolmud hammas suhu. Ja kus halvatu ei hakanud käima vaid pidi loteriil ääre peal peavõidu saama. Õigus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama päevalil. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid olid juba ingli reputatsiooni mõranenud kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas. Niiviisi juhtuski, et isa kontsaga sai unetusest alatiseks lahti ja pela õu jäi vaikseks. Nagu tol ajal, kui kolm päeva järjest 100. magamistubades jalutasid krabid. Majaomanikel polnud millegi üle kaevata. Lõivus saadud rahaga ehitasid nad kahekorruselise häärberi rõdude ja aedadega hästi kõrge telliskivimüüriga, et krabid talvel majja ironics ja panid raudteetrellid akende, et inglid sisse ei pääseks. Peale selle asutas Belaju küla külje alla küülikukasvatuse ja loobus alatiseks nirust kohtuniku ametist. Jäelis enda ostis kõrge kontsaga lakkkingad ja suure hulga vikerkaarevärvilisi siidkleite, mida kõige jõukamad prouad tol ajajärgul pühapäeviti kandsid. Ainus, mis tähelepanu ei väärinud, oli kanaaed. Kui nad aeda mõnikord Reoliiniga pesidki ja sees Murry vaiku põletasid, siis ei tehtud seda ingli heaks vaid selleks, et eemale peletada sõnnikuhaisu mis majas nagu paha vaim ringi hõljus ja uue maja vanaks tegi. Alguses, kui laps kõndima õppis, valvasid nad, et ta kanaaiale liiga lähedale ei satuks. Hiljem aga unustasid nad kartuse ja harjusid haisuga. Enne kui lapsel piimahambad logisema hakkasid, olid ta roninud mängima kanaaeda, mille reostatud võrk tükkhaaval lagunes. Ingel ei ilmutanud poisi suhtes enamat vastu tundlikkust kui teiste surelike puhul. Kuid kõigele lapsikumaidki alandusid alusta hüljatud koera taltsa leebusega. Nad jäid mõlemad tuule Rõuges ühel ja samal päeval. Arst, kes last vaatamas käis, ei suutnud hoiduda kiusatusest inglid läbi kuulata ja avastas ta nii palju kohinat, südameis ja kahinaid neerudes. Tundus lausa võimatu, et ingel üldse verele. Neile kõige hämmastas teda aga tiibade loogik. Need olid selle inimorganismi juures nii loomulikud et arst ei suutnudki taibata, miks need teistel inimestel puudusid. Kui laps kooli läks, olid päike ja vihm kana ja juba ammugi lagunenud. Ingel tolkneb perre meheta hingevaakuja igal pool jalus. Ta pühiti magamistoast välja ja hetk hiljem oli ta juba köögis. Ta näis olevat üheaegselt nii mitmes kohas, et teda hakati kahtlustama paljunemises iseenda olemise kordamises ja aasta Velis enda kisendas nagu hullumeelne pole suuremat õnnetust, kui elada sellest inglitest kubisevad põrgus. Ingel suutis vaevalt süüa ja ta antikvaari silmad olid nii häguseks muutunud tahakas tugisammaste otsa komistama ja ta tiibadest ei olnud järel palju enamat kui paljad rootsud. Lion mähkis ta teki sisse ja tegi talle selle heateo vaid viis ta varju alla maga. Ning alles siis märkasid nad, et inglil on öösiti palavik ja ta sonib vanade norralaste arusaamatus keeles. See oli üks väheseid kordi, kus nad ärevusse sattusid ja arvasid, et ta hakkab surema. Ja isegi tark naabrinaine poleks teadnud, mida tehakse surnud inglitega. Ometi elast oma halvima talve üle ja hakkas esimeste päikesepaistelist ilmadega isegi kosuma. Ta jäi mitmeks päevaks liikumatult õue kõige kaugemasse nurka, kus keegi teda näha ei saanud. Ja detsembris hakkasite tiibadest välja ajama. Kuid nähtavasti teadis Ingel hästi nende muutuste mõtet sest ta valvas hoolega, et keegi neid ei märkaks. Et keegi ei kuuleks meremeeste laule, mida ta mõnikord tähtede valgel laulis. Ühel hommikul hakkis Elis endale lõunaks sibulaid kui tuul, mis neist tulevad avamerelt kööki tungis. Ta vaatas siis aknast välja ning nägi ingli esimesi lennukatseid. Need olid nii kohmakad, et ta kõndis küünistega juurviljapeenrasse suure vao. Oleks valguses libisevad rohmakate tiivalöökidega äärepealt oma varjualuse pilbasteks lõhkunud kuid tal läks korda lendu tõust. Helise enda, ohkas kergendus, sest nii enda kui ingli pärast, kui ta nägi, kuidas ingel üle viimaste majade lendas nagu vana armatu raisakull tiibadega rapsides, vaevalt õhus püsides. Ta nägi inglit ka siis, kui sibulad olid hakitud ja ta nägi teda ikka veel. Kui enam midagi näha polnud. Sest siis ei olnud teine enam eksitaja tema elus vaid kujuteldav täpp. Mere ja taevapiiril.