Apelsin on talvine vili. Apelsinikarva päike rändas kuskil eemal mägede tagamaailma kaugeid radu. Kaljusi künka varjus, mille ränisest pinnast ratsudega kabjarauad, välkuvaid sädemeid löövad leidub paar tosinat maja tihedasti vastu. Kiriku torni. Majad on põdurad, mustad ja vigased otsekui näriks nende hinge lammaste kärntõbi, mis liha peagi põrmuks madaldab. Kellatorni kunagine uhke sihvakas on kadunud. Nüüd seisab ta varemeis, alasti ja armetu nagu kangelane suures hädas. Tuul haarab vahel tornist kivimis lendab nagu needus mõne maja katusele. Sadu katusekive on nii purunenud ja uusi ei pane enam keegi asemele. Kellatorni tipus igatseb tühis kurepesa varakevadist punast päikest mis tähendab kaugele maale lennanud linde. Nende kummaliste lindude taastulekut, kes tunnevad kalendrit niisama hästi kui korralik koolilaps. Tühi kurepesa on oma salapärased juured kivisse ajanud. Tühjal kurepesal on tugevad juured. Vaevalt tosin tosinat kuival raagu kuidagiviisi kokku pandud. Aga mägedes pole tuult teda lõhkuma ega pilvedes noolt, et teda maha paiskama. Võib-olla lehvitab kõrgel kurepesa kohal justkui pistrik oma tiibu jumala kaitsev vari. Öösel süttivad majade akendes teravad kiired süttivad akendes, mille logisevad luugid on alati pisut praokil. Ei tea, kas unelm maile hirmule või lootusele nagu igatsev süda nagu üksildane süda, mis lohutust ei leia. Kui silmi Kissitada, hakkavad valguskiired vedelema nagu kõhnad paharetid pimedusele otsas. Samas aga torkavad tigedalt helkivate bussideradena, millel on omaenda kiirgus nagu kassisilmadel nagu hobusesilmadel nagu hundisilmadel, kust kiirgab vihkamise värvi põse, rikk ja vihkamise nägu ja tema mõttekäik, mis sööb närve meie peas kasvab seal isevärki Haraliseks puuks, mille tihe võra täidab viimasedki ajusopid. Nõlvakult alla laskub vinge tuule iiling, mis hiilib nälginud peninanovskides majade vahel ja põgeneb sisulgudes preestrisalu õlipuude all. Tuhk ja salli vana hõbeda muistsete hõbemüntide endise aja mälestuste haigust, värvi õlipuude alla. Preestri oliivipuude juurest ulatub jõeni põletamata tellistest Tarandik mis peab ööpimeduse musta hundi eest kaitsma. Este vaan Moragooni lambaid. Esteban Moragoon hüüdnimega tinto on noormees, kes hakkab varsti naist võtma. Kiviaiaharjale kaotud ähvardav kibuvitsakroon kuivas torkivast kitsemuraka rägast pudelikildudest sõjakatest okastraadipundar test, mis jätab külma, julma ning halastamatu mulje. Dento valvab oma vara nii hästi kui iganes, suudab. Pikatellid kõrtsilon, madal lagi. Pikatel on suurt kasvu. Pikateli kõrts on raske ja sünge. Pikatelam kuivet, lõbus. Pikateli kõrts on must ja lärmakas. Pikatel on valgetverd albiino, kuis jutumees sellegipoolest. Pikatel on viiekümneaastane pikatelongi sööja pikateli, naine sõimab teda pekatel laiskvorst vikatel närukael pikatel on suitsumees suur joodik ja kaardimängija. Pikatel on seelikukütt. Pikatel on Aafrikas, kapral. Monte arroiti all sai ta kuuli jalga. Pikatel jäi Lombakaks pikatele, nägu on üleni rõugearmiline. Pikatel köhib. Ongi kogu lugu pikatelist. Kas närib hinge, mis kurdiks oled jäänud või? Süda on sul nagu ussitanud õun? Kas neelasid keele alla või tikatel istus leti taga. Ehk jääd nüüd Vaidze kurega? Ei jää ega mõtlegi jääda. Segu rehaan, pikateli, naine, segu, rehaan, väike ümarpaks ja suure tagumikuga Ausi õela keelega. Plikanali segu rehaar, roosa ja rõõmus. Segu rehagadus kööki, sõnagi lausumata. Tinto ja pikatel ei saa üldse läbi. Tinto pruut oli pikatele juures teenijaks. Nagu rahvas räägib, tulnud pikatel vahetevahel kööki öelnud pruudile mida tühja rabad, tüdruk ega rohkem palka ikka ei saa. Lasse kurega teeb muuks temast niikuinii enam asja ei ole. Nagu rahvas räägib, kõndinud tinto mõrsja ühel ilusal päeval pikateli majast nuttes minema. Segu rehaali talle kaikaga nii virutanud, et tüdrukul selgroo korraksetanud segu reha, nagu rahvas räägib, öelnud teistele. Sisadeni vastik elajas. Aelisid pikateliga talvise tegid oma seatemposid. Teised küsisid pikateli naiselt. Kas Ta ise nägid pealt tädi segu, reha ja pikateri naine vastas. Ei näinud, aga kui näen, löön maha, otsekohe, löön maha. Sealt peale ei saa tinto ja pikatel enam üldse läbi. Pikatelli kõrtsiaampalkide küljes ripuvad vorstid ja liimipaberid. Juulis ja augustis kiusavaltsumisevate kärbeste jaoks. Clinton, ülbe vend ja kibe käsi, kes kihvtilt tantsib pasa tooblett. Tinto käibsoniga. Tinto oskab võrguga forelli püüda. Tint oskab põrsaid lõigates vilistada. Pinto oskab küülikutele paelu panna. Tinto, sülita plirtsti hammaste vahelt. Tinto võimed on päritud, tema isa lõi kord kaikaga hundi maha. Kuhu seda läigasid, küsisid sõbrad. Otse hingepoisid. Muidu ma teile seda lugu hoiutustaks. Korda vedanud, tinto isa kahe veerandik vaadi veini peale kihla, et läheb poodi ja sööb iga asja ühe perra eest. Söönudki siis perra eest seepi. Perra Est suhkrut, perra eest soola, perra eest naelu, perra eest pipart, perra eest tisleriliimi, kolm tulemasina kiviploki jao, kirjapaberit, perra eest indigovärvi terrayst, Becki perra eest pressitud viigimarju perra eest petrooleumi perra eest liivapaberit ja veel ühe perra mille poemees kassast võttis. Kaotaja maksis kuus reali. Pärast seda läks tint oise apteeki ja võttis perra eest söögisoodat peale. Kutsumindeušeebjox tinto istus nurka. Kuule, Usseebi. Mis sa tahad? Anna klaas valget. Kas sul peale võtta ka midagi on? Vorsti, kui sulle käib pikateldi leti tagant klaasi valgete veini tükikese torskowin, kaasolla pakkuda. Tinto istus seljaga vastu seina, need pingi kaks jalga olid õhus. Tint otsis välgumihkli, süütas kustunud sigari ja heitnud pea kuklasse, laskis peaaegu mõnuledes suure suitsupilve õhku saada. Mul lõige üks kärbsepaber. Täna käib mul isuga. Mis sul hakkas? Mis pikatele kõrtsis pihta hakkas, seda ei tea täpselt keegi. Ja kui mõni teabki, ei taha ta sellest rääkida. Kui kaks kordnikopikateli kõrtsi jõudsid, oli pikatel leti alla pikali ja haavast temal näos valgusverd. Kaks Korniku tõstsid pikatel üles. Mees oli näost valge kui püülijahu. Pikatel oli kui segane näohaavast nõrgus, verd venivat ja tumepunast nagu halb unenägu. Üks luisel tasasel häälel, kordades pikatel oma kättemaksu loitsu. Kus sul kõige valusam on, sinna torkan. Kus sul kõige valusam on? Korravalvurid läksid Dento juurde, kes ootas oma nurgas, ilma, et oleks toimuvat jälginud. Mida sa sööd? Ei midagi. Kärbsepaberit, see pole politsei asi, mida mina söön. Apelsin on talvine vili. Apelsinikarva päikesel tuleb veel hea hulk tunde kuulata. Pikate Lila Linnat, kus sul kõige valusam on? Sinna torkan, kus sul kõige valusam on? Segu rehva tohterdas pikateli haava aniisiga immutatud saiaga. Seejärel hoidis ta mehe nina äädikapudelit, et see meile mõistusele tuleks. Kus sul kõige valusam on? Sinna torkan, kus sul kõige valusam on? Kuule, mis sa ütlesid? Pikatele silmad olid kinni. Ta ei kuulanudki segu rehvat. Kus sul kõige valusam on? Sinna torkan, kus sul kõige valusam on? Politseijaoskonnas ütles tintogapralile, et ta polevat tahtnudki muudkui kärbsepaberit süüa. Vannun oma ema nime juures, härra kapral, et kui mul oleks kohe oleks antud kärbsepaberit, oleksin sama teed välja läinud. Kapral oli pahas tujus, kaks kordnikkolita voodist üles ajanud. Enne kordnike teist koputust oli kapral parajasti unes näinud, et kapten ütleb talle. Teate, brigadir, tegemist on äärmiselt tõsise asjaga. Nii tõsise ka, et seda võib anda ainult väga ustavale mehele. Mitte kuidagi ei saanud kapral selgust sellesse kärbsepaberiloosse. Hästi, vaatame siis seda asja lähemalt. Öelge, miks te äkki tahtsite kärbsepaberit süüa? Tint Tootsis, head veenvat põhjendust. Jah, vaadake, härra kapral. Noh, lihtsalt tuju. Rahvas, toosama rahvas, kes oli pärinud segu rehvalt, mis oli juhtunud ta mehe ja tinto mõrsja vahel, kogunes nüüd summas põletamata tellistest Tarandiku juurde, mis preestrisalu servast ulatub jõeni. Tund tagasi oli pikatel murdvargaosavusega hüpanud üle okkaliste kitse, Murakate klaasikildude ja ähvardava okastraadiga tõkestatud kiviaia dekateleks käessärast terasest buss nagu eilsest aknast paistev terav valguskiiraknast, mille logisevad Neid on alati pisut praokil. Ei tea, kas kättemaksule, hirmule või lootusetusele. Pikateli huuled kordasid aina üht ja sama võigast joru, mis oli kihutanud teda ülettinto põletamata tellistest karjaaia. Kus sul kõige valusam on, sinna torkan, kus sul kõige valusam on. Pikatel lähenes lammastele kes olid soojad ja paljulubavad, lõhnavad ja naiselikud. Ta süda hüppas rinnus nagu tookord, kui oli end koostinkto pruudiga talli sulgenud. Pekatel kõndis lammaste hulgas ringi nagu armukade kukk. Nagu isand karuse mürgist meeletu sultan oma alasti orjatari väe segi paisatud lahingurivi keskel. Pikatel tõusis klimp kurku. Kus sul kõige valusam on? Sinna torkan, kus sul kõige valusam on? Ratas talle tähelepanelikult otsa, nagu ta oma naine kunagi kauges nooruses rünnakut into mõrsja koeri ta tallis sõnnikusele põrandale pikali lükati. Pikatelile hakkasid meelekohad kumisema. Voonake seisis vaguralt hirmunult nagu armunud ja kuulekas mõrsja. Dekatelil läks silme ees uduseks. Kautheke tundis ta Belku. Kõik käis ainsa hetkega ikatel, tõmbas korraks käe tagasi ja torkas siis noa uute kõhtu. Rahvas toosama rahvas, kes ütles, et pikatele tinto mõrsja vahel oli olnud midagi enamat kui sõnad jälgis kõike liikumatult, vaiksena tara tagant, mis ulatub preestrisalu servast jõeni. Kaks Korniku keelasid rahvakogunemise. Alaline hiline igale sündmuspaigale. Küsis. Mis siin lahti on? Ei midagi, vastati talle. Kui apelsinikarva päike jõudis maailma kaugelt radadelt ringiga jälle siiapoole mägesid kõndis pikatel juba sealpool Kaledast ränikivist küngast jättes selja taha põdurad, vigased majad, kõndis neid radu mööda, mis viivad maailma astus nagu kuutõbine ning kordas poolis hääli oma patukahetsuslaulu. Kus sul kõige valusam on? Sinna torkan, kus sul kõige valusam on? Apelsinikarva päike heitis kogu loole oma valgust ega omistanud sellele suuremat tähtsust. Ja selles pole vähimatki kahtlust. Apelsin on talvine vili.