Hilja tundis endamisi väga hästi, et tema olemine Rando suvilas ei võinud enam muutuda selleks, mis alles eile oli. Kui ta ka edasi jääks, ei oleks siiski enam endist elu ei üheski suhtes. Mida rutlemini ära ja üksindusse pääseks, seda parem. Hommikuse sööginõude pesemise ajal ta pääses. Siis võis töö kõrval vajuda sesse omaette Toyota, mis, mis nagu mähkis kogu olemuse iseendasse, nii et ta midagi ei teadnud ega tundnud ainult oli. Kusagilt kõrvalt katsus keegi sosistada, et sinuga vaeseke on läinud samuti, nagu oled kuulnud seal argisemas elus mitme muuga läinud igapidi just see samagi. On juhtunud teistega. Ja siis on mees oma teed kadunud. Nagu kaob, seegi. Ei taha sind enam näha, võib-olla kardab. Tagajärjed, jumal hoidku, millised need on. Tütarlapse senine olemus oli kangestunud ja jahmunud, kui ta seisis niimoodi vastu pesulauda toetudes ja kuulas lusikate klõbinat mis kerisekeris lahti sähvis teadvusse, neid paljusid uusi küsimusi. Armas, armas, kus sa oled. Tule mulle appi, et ma ei langeks siis kontsa. Aga armas oli ju nendele inimestele ütelnud, et lähed täna ära. Juba paari tunni eest oli ta kuhugi minekul, kuhu sellest ei olnud Siljal midagi teada. Tal ei olnud meelde tulnud sellist asja küsida. Kuidas ta oli võinud jätta Siljale oma minekust, rääkimata siis seal sammaldunud kaljuvoodis. Jubade paistiski tulevad juba tuli Rando poole ja astus väravast õue. Muidugi ei võinud tulla köögiuksest vaidleks suurest uksest. Silmapilguga nägis hilja aknast tema kaunist nägu. Ta näis kahvatum kui harilikult. Tal oli reisimüts peas ja teine ülikond seljas. Ta ilme oli vähem rõõmus, kuid niisama puhas kui ennegi. Pererahvas võttis teda vastu suures toas. Silja võis vahetuppa kuulda kõnelust ilma erilise kuulatamisetegi. Õhtul oli tulnud kiri just siis, kui ta tüdrukutega tantsis, et ema oli raskesti haigeks jäänud. Tal tuli minna. Laev läks tunni aja pärast. Noh, kas mõtled veel siia tagasi tulla? Küsis professor. Saab näha, kuidas kõik läheb. Siis jättis ta toas olijatega lõplikult jumalaga. Ja siis oleks talle nagu veel midagi meelde tulnud. Ja Siljale pean ma ka head aega ütlema, kuulduste siis ütlevad ja tuli köögipool. Ta jõudis näha niisket lõkendavat pilku ja tuttavat armast kuju, kes libises köögiuksest välja ja ruttas keldrisse. Mees kiirustas tuppa tagasi, öeldes, et tüdrukut ei olnud näha. Mure annaks tervised edasi. Laura näol oli õige salapärane naeratus. Ta vaatas õige lähedalt kõnelejast mööda ega vastanud sõnagi. Ja pärast seda polnud temast midagi lähemalt kuulda, enne kui järgmisel suvel. Millal paljudest teistest kuuldi sedasama ja hullematki. Selle põhjal, mida Laura preili oli vastu hommikupoolset tööd oma aknast näinud, arvastat jutt tema haigusest oli välja mõeldud ja neist tahtis ainult lahkuda. Kui ta siis kaua aega hiljem kuulised. Armas ema oli tõesti surnud nädalat, kolm päeva pärast noormehe lahkumist häbenes oma kahtlustusi, kuigi ta ei olnud seda kellelegi öelnud. Siliaga, tema, kes jäi kõike seda läinud eelistama, hinges ja kehas kandma. Tema päästis oma õnne tolle põgusa pagemisega keldrisse. Too jumalaga jätule tulnud lahkuv härrasmees oli kauge vari sellest armsast poisist, kellega ta õhtuhämaruses juuda käppade õitsides oli jalutanud. Ja lõpuks päikese koidupunas samblasängis maganud. Kui Silja kuulist toas tema häält ärkas, temast tahe põgeneda. Tema hing õhutas lõkkele ja suurendas kõike. See nagu surus kätte võidetud aardeid enda vastu. Ja põgenes iga ligineja eest. Kogu suvila, mis seni oli talle olnud nagu kauge kodu neis kõige peeglike mais asjus isegi rohkem. See oli nüüd nagu mõni tavaline jämedakoeline talu kus peremees vandus perenaine haugatuse ja külapoisid tüdrukuid magatasid. See oli hullemgi veel. Sest oli kord olnud nii hea. Silja tundis, et tal nüüd õige varsti tuleb siit lahkuda. Iga silmapilk tegi olemist aina halvemaks ja halvemaks sest iga hetk küttis ja avardas tema hinge uut elu. Seda ei saanud maha suruda, sest siis oleks ta oma surve tõttu kõik välja karjunud. Silja tundis, et ta ei saanud valitseda isegi oma silmi. Kui härrased läksid minejat laevale saatma, heitis Laurale preili pilgu kööki ja nägi seal Siljet teenijatüdrukut. Silja ei osanud preilile otse silma vaatamata jätta. See lühike pilk ühelt poolt palus alandlikult tuge ja abi. Teiselt poolt Rodzis. Lauralt kostis tahtmatult hüüatus. Ja tema pilk omakorda neis ühelt poolt imetlevad peaaegu kadedad, hämmastust avaldavad. Teiselt poolt aga sügavat vastumeelsust tundvat. Need kaks noorte üpris õrna naishinge sõlmisid seal isekeskis lõpliku ja kustumatu tutvuse. Õnneks juhtus Sophia tulema just sel ajal, kui Silja oli üksi majas. Sophia tuli niisama rahulikuna hea tahtlikuna, nagu ikka. Hakkas koduselt Silja narritama selle pärast, mida temagi oli tantsuööl tähele pannud, uuris arusaajalt tütarlapse silmade ilmet ja toimetas nagu ennegi. Kuid kuuldes, et noorhärra oli parajasti laevale minemas. Üllatuste väga ega narritanud enam. Sophie poolehoid kuulus igal juhul Siljal. Sile võitles peaaegu nutuga, kui ta palus Sophiat sel õhtul end asendada. Tal tulevat asja pärast tingimata naaberkülla minna. Olevat asja õmbleja juurde ja muudki. Sophia ruttas liigagi kähku nõustuma. Mine aga, armas laps ei ole. Kas homseni külmasin ära, toimetan? Nagu mitu korda varemgi olen teinud, mine aga. Ma siis lähen kohe enne, kui nad laevavastast tagasi tulevad. Sophia silmitses tütarlast üha kauemini. Silmitses nagu mingit eset, mida ta hästi tunneb oma noorpõlve elamuste kordumist. Temas ärkasid peaaegu emainstinktid selle kaitsetu lapse vastu. Kuigi ta ei osanud halvasti mõtelda ka sellest, kes seal lautril oli, ära sõitmas. Ta ei saanud mõelda, et niisugune poiss jätaks nii ilusa tüdruku saatuse hooleks. Ja kui nii ähvardab juhtuda siis tema Sophia räägib tõsiselt Mattiga professoriga. Küll see asjad joonde ajab. Kõige halvem oli vahest siiski Lauraga, kuigi tal tolle noormehega mingit vahekorda ei olnudki. Nüüd oli see selge. Silja läks. Kui saatjad tagasi jõudsid hämmeldasid nad esiti. Ja siis oli neil nagu piinlik. Vana Matit professorite ennast. Ei saanud keegi petta vähemalt niisugustes asjades ta urises midagi väsinud näo pähe, millega oleks nagu hoiatanud, et talle ei hakataks midagi seletama kuna neil polnud eeldusi tema valgustamiseks, nagu ta harilikult kõigile ühtviisi ütles. Tagobis ülakorrusele ja sammude rütmist oli kuulda et teda ei tohi ärritada. Oli tiine lõikuskuupäev. Kuid selle kõige kuldsemaid haripunkt ei pannud Rando suvilas vist keegi tähele. Üks randu asjastest elanikest oli ometi kes nägi seda ilusat lõikuskuupäeva haripunktist kuni õhtuni. Sest see oli tema ainus kaaslane pärast seda, kui ta oli lahkunud neilt suve tuttavalt radadelt. Silja hulkus Päikese kuumuses sihitult ringi pühkides ainult kuhugi ülespoole, kust järve selg paistaks kõige kaugemale. Tuttavate hoonete tagant küla servast kerkis mägimaad, kattis madal kollakas vägihein loomade jälgi ristlas sinna-tänna võis niisama hõlpsasti põigata ka teelt kõrvale maali lage, tasane õhkkerge hingata. Seal ta nägi, kuidas laev suundus lõuna poole ja Rando härrased tulid saatmast tagasi. Laura, preili, tuttav, punane päevavari kumas, nagu oleks ta tee äärest suure lille murdnud ja seda nõnda hõljutanud. Ta käis tükk maad teiste ees. Ja seal läks laev igapäevane asi sel kellaajal. Nüüd aga kummaliselt pidulik. Silja pööras pilgu kõrvale, jälgis tähelepanelikult silmade ja kõrvadega ümbrust nagu midagi ette valmistades. Ja heitis siis nurme lagendiku äärde selili kallutades pea tagasi, nii et päike paistaks altpoolt otse näkku. Ümbritsev rahu sööstis otsekui kohinal tema teadvusse. Siin kõrgel kidura kasvuga põõsastikku vahel ei olnud ainsatki asja, millega paos olev inimene oleks võinud tähelepanu pöörata. Olid ainult lepalehed pealt tumedad Althallid. Muidu oma otstarbest, ebateadlikud ja leppadki ei pääsenud kunagi õitsemisikka. Need murti kohe, kui nad hakkasid meest pikemaks võrsuma, lehisteks või sõnnikulavatäiteks. Ja lepad ei õitsenud kunagi. Nad ajasid ainult juurevõrseid. Kusagil siin mäel käis küll lehmi ja vasikaid, uitamas võib olla ka mõni lammas. Aga nüüd ei kylatanud ükski Kell. Lääneküljel oli rida allikaid, seal kasvas nõtkeid kaski, seal jõudis lebki väevõimuga tüve kasvatada. Nii et selle okstel kevaditi rippusid Urvad, mis olid nagu vanadest kuldkettidest tükkhaaval lahti kistud. Siis Tuprus neist seemnetolmu ja talvel nägi puudel piklike seemne käbikesi. Seal magasid nüüd lehmad kui olid söönud lopsakat rohtu ja joonud allikast maitsvat vett. Magasid ja kogusid uda raisse lõhnavad piimamajakeste lastele, juua naistele Kirnuda. Seal majakestes kus 11 leidnud tugevad inimpaaride elasid ja paljunesid. Päike paistis üksinda lamava naise näkku nii kuumalt, et ta lõpuks uimasena küljeli keeras. Kõndis aga samal ajal külmavärinaid ja kiskus end vaistlikult mingisse süleluse taolisse asendisse. Ta pigistas ikka tugevamini oma rindu. Tema keha sirutas välja taindus sootuks tagaspidi. Ja ta oigas kuuldavalt. Tuleb õhtu. Kuhu ta läheb ja kellega ta läheb? Ta ei võinud ju üksi jääda pärast möödunud ööd. Kuhu, kuhu ta läheb ka? Ei tunne ju kedagi. Ja kui ta tunneks paljusid ei võiks ta ometi kellegagi minna, siin? Ei muud, kui ainult sellega, kes ära läks. Igaüks oleks kohkunud, kes piki seda karjarada oleks juhtunud mööda minema, teda nägema. Aga ei tulnud kedagi, isegi mitte lehma ega lammast. Naine, võitluse võitlusena võitlemist. Kuni kaeblemine puhkes selgeks ning taltsutamatuks nutuks mis kestis viivu aega. Siis andis NUT järele. Päev kaldus juba silmnähtavalt õhtusse, tütarlaps tõusis poolne Akele istuma ja tema näos põskede, punastes laikude, see mustade silmade suurenenud terades oli taas rahunenud. Otse ekstaatiline eilne. Kõik oli möödas. Ja ta tundis, kuidas uus elujärk oli alanud. Ta pidi nüüd ainult arukalt kaitsma uut olukorda, milleni ta oli jõudnud. Et see uutest puudutustest rusudeks ei variseks. Kõiki, ja igatahes püsima. See õhtu ähvardas tulla, neeletamine pingelisem, kui eilne õhtu oli olnudki. Kui ta viimaks tõusis minema, hakkas sinnapoole, kuhu päikegi oli veerenud tundis ta ägedat vabinate kerget peapööritust. Ta läks ümber mäe külje ja jõudis viimaks läänepoolsesse otsa, kus olid allikad. Ta kummardus ja jõi pihuga raudkülma vett mis meeldivalt paitas tema kuivanud suud. Kuid tekitas samal ajal endisest ägedamaid külmavärinaid. Nüüd tundis ta, et vajab varsti voodit. Mis temast nüüd saab? Randosse või tagasi minna? Ei mingil tingimusel. Parem heidab siiasamma puu alla maha. Aga suurenev piin? Sundis teda siiski edasi tuigerdama kuni ta nägi alamal kulmala katuseid esimest korda siitpoolt. Seal oli vähemalt Line'i kodus. Silja laskus alla värava juurde, kus kolmala loomad ootasid juba õhtule pääsu Lioneli õuele. Nägi tema imelikku tulemist. Vaatas ja vaatas, kui Silja ilma tavaliste saabumissõnadeta rühkis, temast mööda tuppa. Tüdrukul oli raske midagi ette võtta. See oli kole veider, kuidas Siljaselt mäelt alla tuli. Kui laps ikka kõike küsise pinnis, ütles Silja väsinalt. Lase mind alla. Ja heitis pikali vabale voodile, mille äärel ta eile õhtul tantsuvaheajal oli ka istunud. Sinna ta heitis nüüd juba tugevasti värisedes ja katsus kobamisi vaipa peale tõmmata. Silmad olid kinni. Vahetevahel kostis käte ja vaibaga varjatud suust alulistoigamist. Lainigi mõistis nüüd, et oli asjatu Rando seljalt rohkem pärida. Ta jättis hilja sinnapaika ja ruttas Randos ema juurde. Kamraadi õuest läbi minnes jõudis ta ometi perenaisele selle ime Loe edasi rääkida. Ja kui Sophia siis Randost koju kiirustas, oli naabriperenaine juba kolmala toas ja võttis sosinal seletama, mis tähelepanekuid ta Siljast vahepeal oli teinud. Ei, laske olla niisama laskema, hoian seda. Ütles hilja jaamas silmad vahtides Sophiat. Kamraati perenaistelainet. Ei Ma ei ole peassegi. Aga mul on kole palav. Ja külm. Niimoodi teda kuhugi viiagi. Las ma olen siin. Palun, jumala nimel. Küll teiegi saate, mida palute, Sophia, kallis, ma ei või sinna minna. On tal ehk mõni südamevaev? Peaks ehk ta oma õpetaja, kui ta nüüd sureb, siis on see meie igavene hukatus. Professorgi vehkis juba teed mööda tulla ja vuhises joonelt tuppa. Kus tüdrukus hunnik, et nii põhjalikult end ära tantsis. Las ma katsun teda vähe. Tohoh. On aga sellel leil tõusnud, on ta midagi rääkinud? Natuke ja segast. Perenaine ütleb, et kui peaks pastori tooma teda vaatama. Nõnda jah, ja kui kutsuks köstri kah kohe korraga, seal pole ju muud tööd, kui surnuid oodata ja maksaks platsi raha ja pärja raha ja kellarahaga ära. Mis paukus professor karmimalt, kui ta õieti tahtis? Tõsisena ja aga, kuid kindlate liigutustega nõutas professor kompressid ja hakkas isendeid Siljale ümber panema. Tüdruk võttis usalduslikult vanamehel kaela ümbert kinni. Kui see vähe ägisedes seadistama palja ülakehamähiste peale. Varsti oli kõik korras, nõelad kinni ja vaip peal. Tüdruk neis rahunevad, hajuvad pool on. Võõruses, ütles ta kummatigi. Ja tea Sophia, et sa ei lase vanamoore sinna latrama. Rahu on talle kõige tähtsam rohi. Hoia puhast vett ja rõõska piima käepärast, kui ta ärgates juua tahab. Ja kompress võib-olla seni, kuni arst tuleb, tehku siis, mis ise tahab. Juba professor läkski mööda teed sammudes jälle seekordne rütm. Tema käigu ja käte asendi järgi võis taiplik inimene ära näha, missuguses meeleolus ta millalgi oma teed käis. Nüüd oli vasakesi kuue taskus, parim vesti vahel ja pea rahulikult püsti. Tuju oli ilmselt paremat sorti. Ta tundis vaikset mõnu, nagu oleks vana veri soojenenud veel ilma piinata. Sest ta oli saanud asjalikult inimese ellu sekkuda, teda aidata noort head, ilusat, kaitsetud inimest. Raske tal on, aga küll ta vastu peab. Ma läkitasin käega käsu ajudesse pea vastu. Nii mõttes vanamees minnes ja vaikselt Maatades oma hea usu üle. Silja mõte kujutas, liikus võõrastel radadel. See nagu purjetas ära üle avara jaheda mere ja selle värvideks olid sinine ja kuldne. Kaugemalt kumas lähtesadam Pille, õhtune viljalõikus ja tantsima tulek. Kõik see kuulus veel ühte. Varsti lamasta jällegi hommiku jaheduses. Keegi rõhus nõnda, et paremal rinnas valusalt pistis ära nii kõvasti armas Need sõnatavas Sophia kõrvu, kui ta katsest Siliat õrnalt arstil läbivaatuseks äratada. Arst seisis tõsisena ja ootas Sophia häbenes Silja eest. Neid sõnu. Kuid see võõras härra ei paistnud seda tähele panevat. Ta tegi ainult, mis tarvis ja Silja voorus istudes. Kõige parem oli, kui professor jälle mõne aja pärast tuli, hakkas kompresse vahetama. Siin tuba tuletas ikka enam meelde vana kodutuba seal Mikola mail. Ja professor oli nagu isa. Varsti hakkab kuu paistma ja kuuldub pakase paukumist. Aga väljas on ju suvi. Toa ees on kaskedega neeme nina on ilus mahepühapäeva. Üks noor võõras poiss, sõuab järvel. Professor märkasid, tütarlaps peaaegu pigistas teda kaelast, kui ta seekord teda mähisel asetas. Nüüd läkitas ta salajase vastupidamiskäsu tütarlapse närvidele ja alateadvusele ja juba siis, kui tüdruku pea lebas tema vasakul kämblal ja parem tundis, kuidas süda rinnakorvis peksis. Silja seisukord võttis juba järgmisel päeval kindla kuju. Hommikupoolikut olite täiesti ärkvel, leidis, et tuba on kulmala peretuba ja katsus süüa, juua, mis talle anti. Kuid õhtud ja ööd saatis ta mööda neil kulla ja sinise mail. Saared olid kullast veepind, sinine kui kõige ilusam siid. Samuti taevas. Seal sammus ta edasi, jõudis kuhugi, kus teda väga austati tema omale. Laeva meeskond jäi nagu varju nende olevuste kõrval, kes siin teda austasid. Ta otsis nende kuningat ja ta juhatati kohale. Ta kummardas. Ta tegi sügava Niksu ning vaatas sinna, kuhu teda juhatati. Nägi ainult sinise ja kullasegu. See otsekui põles. Ta katsus kingi ära võtta, kuid siis näitas keegi tema kõrvalda jalgadele ja ta märkas, et oligi juba paljajalu. Ja ta jalad olid täiesti terved ja valged. Kuigi ta oli arvanud, et parema jala labalan, väike mügarik ja oli seetõttu esiti häbenenud. Aga kui ta nüüd nägi oma jalgade ilu, siis võttis ta südame rindu ja ütles kuningale, kes ei olnud muud kui põlevsinine ja kuld. Ma olen niisugune, milliseks sina mind oled loonud. Olen ma toores oks, heinapuus. Kas maitsen? Ja kas mu sõber kuulub mulle? Ta hoiab kinni sellest oksast, mis olen mina. Ja suudle võit. Mis on minus. Tema hingeõhk annab mulle jõudu, tema hing jääb mina aie korvi. Sophia katsub seljale anda arsti määratud rohtu. Silja tuleb täiesti teadvusele. Unes olin rändkooli lõpetamisel või oli keeris? Keegi vist pidas jutlust. Sophie näkku ilmub hoopis eriline tõsidus. Säärased jutud. Need ei ole lahutavad tundemärgid. Ühel õhtul poolikul Silja vaatleb oma läbipaistvaid käsi ja Talle tuleb meeldida enda nimi. Ja et keegi on nimetanud teda ilusaks. Ühel õhtupoolikul, pärast hästi mõjuvat rohtu, on tal rahulikum hetk tema kolminegi teritud ja ta kuuleb Sophiet väljas rääkivat, kui too seal koduseid talitusi teeb. Kõik tundub olevat eksitus. Mingi valesti tabamine? Tuba näitab oma seina ja asja. Need on Sofia isa tehtud. Silja on seda kuulnud ka professori ema nende seinte vahel sündinud. Kas ka minul on kunagi tuba? Aga mul on ju mees. Ma olen tema naine. Sest ma olen olnud temaga nõu anda. Aga kus on mu mees? Ei ei, see ei ole tema, kes läks? Tema tantsis läbi öö minuga ja armastas mind kogu oma armastusega. Aga mina tedagi. Aga ta oli suur ja tuge. See, kes läks, oli kõhna, kahvatu, Too igatsuse laine läbib tütarlapse kogu olemuse. Ta ei tea isegi, mida ta igatseb. Ta tunneb endas midagi, mis nii piinavalt nõutab teoks tegemist. Kunagi sellele teele on mindud. On kole, et ei saa enam tagasi võtta seda minekut. Kui ta nüüd siin oleks siis pigistaks teda nii enda vastu, et mitte midagi, isegi mõtet ei jääks enam nende vahele. Siis ei oleks tusk aega. Valu oleks ainult paljas olemine. Kõik oleks täidetud. Sel õhtul läks Sophia Rando suvilasse ja ütles oma noole, et ta enam hästi ei julge selle tütarlapsehoidmist enda vastutusele jätta. Toon jälle nõnda vaevelnud. Kaua ta vastu ei pea? Oota nüüd, ütles professor. Millal ta haigeks jäi? Siis ja siis ja, ja sellest on nädal möödas. Katsun sulle abilise leida. Mina nüüd ja anna talle, mis kästud.