Meie lauale on täna Aleksandr Solse niitseni üks päevi vändinissovitši elus ja stuudios on vapo Vaher. Alexandra Nixoni jutustusest üks päevivandi nist switchi elus kujunes oma ajastu poliitiline proovikivi, mis seadis Nikita Hruštšovi sula ja dekoratiivse liberalismi juba tõsise küsimuse ette. Kui kaugele ikkagi võib nõukogude võim oma järeleandmistest minna ja nagu näitasid võitlus Soshinitsioni teose avaldamise ümber ja selle avaldamise tagajärjed rohkem vabamaks enam ohje lasta ei tohtinud. Muidu vajuks sotsialismikaardimaja lausa upakile. Veidi paisutatult võib koguni väita, et šašinitsoni Ivandeni suitseb Lõpetas Hruštšovi sula ajal. Meenutagem veidi selle jutustuse jad autori lugu, Aleksandr, see oli 1945. aasta alguseks teinud läbi eduka sõjatee. Ta omas kapteni aukraadi ja mitmeid lahingu ordeneid. Kui äkki veebruarist arreteeriti. Ilmnes, et mees oli erakirjavahetuses sõbraga kõnelenud lubamatu Leninist Stalinist järgnesid karmid laagriaastad. Oma kaheksa aastat istus ta kellast kellani ära. Siis tuli Stalini surm ja võimu haaranud Hruštšovi näilise vabadus, aja teatraalne optimismipuhang, mis sigitasid Šaženitsemisse lootuse, et ta võib oma koonduslaagris kogunenud sotsiaalse ängi kirjanduslikult välja elada. Viie päevaga pani ta kirja loo nimega päev Ivandenist, suits elus. Töö sai sugestiivse ning äärmiselt asjatundlik, sest oli ju, kirjuta ise niisuguseid Ivandeni suits, Žuhhovi alandavaid laagripäevi omal nahal tunda. Tuhandeid jutustuse avaldamisvõimalusi otsides jõudis ta peagi tolleaegse suhteliselt vabameelse ajakirjani Novõi Mir mida toimetasid tuntud ja tunnustatud poeet Aleksandr tortovski. See mees oli oma hiljuti avaldatud poeemis kaugused kauguste taga ka ühes peatükis ise stalinismi vastu üles astunud tehes seda küll täpselt võimude poolt lubatu piires. Tardovski oli siiras inimene, siiralt oli ta pikki aastaid. Jumaldan Stalinit. Siiralt oli ta valanud pisaraid juhi Sarga kõrval. Siiralt oli ta jahmunud Stalini avalikustatud kuritöödest siiralt armustarušovi labasesse südamlikus ja pidas teda targaks riigijuhiks siiralt soovist Vardovski avaldada, kasusenidsoni Ivandenissovitši uskudes aidata nõnda kaasa nõukoguliku humanismi võidulepääsule. Tõsi, Bartowski hoiataženitsejaid otsemaid, et ta ei ole kindel, kas suudab sedavõrd kirgast laagri kajastust oma ajakirjas avaldada. Ent teeb selleks kõik ja palus soolsenitsionil olla mitte kärsitu. Surfenitsin, nii tegi aga õnnelikuks juba ainuüksi tõsiasi, et ta töö üldse vastu võeti. Jumaluke, ma olin rõõmus, et mu käsikiri otseseid KGB-le ei antud, on ta hiljem oma mälestusteraamatus kinnitanud. Ometi muutuženitsin peagi närviliseks, sest ta märkas, et Vardovski käes hakkas asi liialt venima. Tardrovski oli küllalt tark teadmaks, et seesugust käsikirja pole mõtet lihtsameelselt ise ajakirja planeerida. Sest valvet sensorid Klavalitis saadaksid selle pikemalt mõtlemata, kuhu vaja oli tarvis viisat kõrgemalt poolt otse kremlist ja otse Rushovilt. Sestap alamad mehed poleks härdust, vastutust enda hingele. Aga Nikita ennast tülitamast Vardovski viivitada. Ta püüdis leida enne poolehoidjad autoriteetsete kirjanike hulgast kandes käsikirja lugeda küll sõbrale Mašakile žeedinile, küll Kornetšukovskile. Asjaga said tuttavatega Heerenpurk, paustovski Victor Nekrassovis ja teised Tarkovski peljanud Nikita-le käsikirja näidata. Teda piinas hoopis üks sisemine kompleks. Nimelt ei armastanud ta sugugi, kui talle ülevalt poolt ära öeldi. Ta oli alati sisimas sügavalt puudutatud, kui ta parteikõrt juhtkonnalt miskit palus, kas või kellelegi kirjanikule korterit ja temale ülemnõukogu saadikule NLKP Keskkomitee liikmekandidaadile äkki alandavalt ära öeldi. Vahepeal oli jutustus hakanud juba käsikirjaliselt levima ja see oli ohtlik, sest töö võis saada külge põrandaaluse töö maine. Seda võis jälitama hakata KGB, anda asjale ühemõttelise hinnangu ning see kerel olnuks loo avaldamine juba võimalik. Ta lausk oma kaaskondlaste ka üritas käsikirja enne Nikita kõrge palged viimist leevendada, kutsuti kohale kasusenizzonyampart. Dowski parem käsi. Demientias hakkas mesi suviselt autorit veenma, et Suhhovi kõnelus allioossaga jumala asjus tuleks jutustusest kõrvaldada ja Panther alaste kohta tuleks võtta teoses ikkagi printsipiaalne poliitiline seisukohti ja see kinofilmid, soomuslaev Potjomkini mõnitamine ikka ei sobi, sest Potjomkini sotsialistliku kunsti lipulaev ja nii edasi Tarkovski seisis kõrval ja vaikis. Empsuženitsen keeldus järsult parandustest tal juba enne käsikirja esitamist teinud, selles mahendavaid välja jätta. Enam ei tahtnud ta sammugi taganeda. Lõpuks 20. oktoobril 1962 vuti Žužofftwardovski oma kabinetis vastu. Todovski läks kokkusaamisel ebakindlalt, sest aeg ei olnud enam sedavõrd soodus, kui olnuks vahetult stalinismi vähemalt 22. kongressi hoovuses. Nüüd oli nõukogude riik tõusnud sotsiaalse joobumused puhkosmose rünnakut, põllumajanduslikud kampaaniad, näiline humanism. Rushow püsis oma edu, Apo keel. Miks pidanuks ta avaldama nõukogude inimese teadvus, Tuineerivaid kirjandus tõid. Teisalt oli õhus Kuuba kriis, oli vaja hoida rahva ideoloogilist ühtsust. Ent pikaleveninud jutuajamine tõi ometi positiivse tulemi. Nikita andisi vande, mis hoidžile rohelise tule. Ja ehkki Tarkovski oli viivitavad 11 kuud, läks nüüd kõik õige kähku. Asi ilmus Novõi Miri novembrinumbris, seejärel Roman, kas jätta siis eraldi raamat? Tõsi küll, viimane oli haletsusväärse väljanägemisega tuh, kaaskollane peldikupaber. Niitsin ise naljatas, see on kulaagi kirjastuse väljalase. Kärmelt jõudis töö Eestis. 63. aasta kevadel oli Loomingu Raamatukogu teose juba välja andnud üheks tõlkeks Lennart Meri. Kahju, et eesti kirjanikud soodsat poliitilist konjunktuuri rutanud ära kasutama. Ainsana vist tabas asja ära Raimond Kaugveri, kes oma põlualuse romaani võõra mõõga teenistuses kärmelt 40-ks küünlaks ümber tegi tuues sisse temalegi tavalaagritemaatika vetema või Kuusbergi veidi hilisemat näkitsemised isikukultuse kallal olid juba üsna ohutud mängimised. Aeg saigi täis, sest kui 1964. aastal taheti ühele päevale Ivandenissohhelus Lenini preemiat anda, ei läinud see enam läbi. Poliitiline kurss riigis oli otsustavalt pöördunud. Šozenitsen sai viimase asja legaalselt kodumaalt, keda 66. aastal sealt algas tema tissidendi aed väädis Nobeli preemia ja riigist väljasaatmisega fosfiniitsi. Need on sageli võetud kui üht markantsemalt isiksust dissidentlikkust liikumises. Aga nüüd oleme juba nii targad, et võimega toonaseid dissidente diferentseerida. Kõik nad olid ju totalitarismi vastased. Ent üsna erinevate maailma nägemisega ei saa enam kõrvu seada näiteks Nilsonit, Sahharoviga, Sahharov, koli, avar liberaal, Folzenid sõnaga, nagu nüüdseks selgunud suurvenelane, kes kasuvinismil juba astub ei tähenda muidugi tema läbilöögi TÖÖ üks päevi vandinissovitši elus olulisust oma ajas. Ja nüüdki. Nii rääkis vappa Vaher.