Ilmselt olen ma küllaltki õnnelik inimene, sest ma olen alati teadnud, et, Mind huvitab muusika ja olen tahtnud alati muusikuks saada. Tõsi küll, lapsena ei oska tahta või loota või arvata mil moel see peaks väljenduma. Esialgu huvitab ilmselt, et lapsi rohkem laulmine. Alles hiljem. Võib-olla tekib huvi instrumentide vastu. Ja eks on väga tähtis ka see kuidas ja ja kuhu ka vanemad suunavad. Lapse soovid ja, ja potentsiaali. Mäletan kunagi küsiti, et kelleks sa tahad saada? Aastuseks mõtlesin, et et kas lauljaks või tuletõrjujaks. Kummaline. See tuletõrjuja. Või tuleb duble tule problemaatika, noh on ka omamoodi minu elus olnud. Kas just määrav, aga aga oluline ja oluline võib-olla selles mõttes, et noh, tuli võib-olla kui liikuvuse, loovuse, vaimsuse sümbol. Nii et sellised pane varasemad mälestused aga. Jah, eks oluline tõesti on ka vanemate roll ja ja minu isa mängis armastusega klaverit mängida, kuigi tal ei olnud sellekohast haridust. Aga meie kodus kõlas pidevalt muusika. Meil käisid mitmed-mitmed, tud muusikud, väga tihti oli Meie kodus Uno Naissoo mitmeid džässmuusikuid oli seal Lembit Saarsalu ja nii edasi ja nii edasi, nii et see nimistu on hästi-hästi pikk. Ühesõnaga, isa teid nagu klaverit mängima ei sundinud, ei eriti keegi, sündinud midagi, aga aga kuidagi noh, kuidagi see oli loomulik ja ja klaver oli kodus ja, ja muidugi olid kodus ka makid ja grammofon, nii et kõlas muusika, mida tol tol ajal oli muidugi väga raske hankida ja ja inimesed käisid plaadi, vennad kaenlas. Mööda linna ringi paljudest huvitavatest uutest plaatidest oli olemas ainult üks eksemplar kogu Eesti peale. Selline miljöö muidugi avaldas ka muljet. Ja ja mõjus. Ja noh Päris alguses isa pisut ka õpetas klaverit mängima ja no eks lapsed ikka toimivad kuidagi vanemate vanematest lähtuvalt. Kui ma kuna ma nägin isa mängimas, siis mis huvitas ka mind? Ja, ja tegelikult noh, esimeseks tõsiseks klaveriõpetajaks oli mul Mart Lille kes oli ka isa ja hea tuttav ja mäletan, et esimene klaveritund oli kusagil. Tolleaegses Suvorovi puiestee, konservatooriumi või majas. Ja ma olin umbes viieaastane ja, ja mis mind üllatab klaveri juures kõige rohkem oli see, et seal oli kolm pedaali, needki tonni. Hakatuseks ma läksin klaveri alla kõigepealt. Ja siis kostus sealt ülevalt poolt vali meeste naer. Isa ja, ja Mart Lille naersid kõva häälega, et ja Vartlile ütles, et ta ei ole sellist sellist tegelast veel näinud, kes, kes klaveri all hoopis pedaalidega lähemalt tutvust tahab teha. Ja noh, ilmselt mingi huvi ka tehnika vastu on olnud kuidagi isa poolt pärit, sest isa tegelikult oli väga taliga hariduselt tehnikainimene ja kuigi ta esindaja ütleme elu teisel poolel, pühendus rohkem muusikale, aga, aga, aga elu esimesel poolel oli ta saanud tehnilise hariduse ja ta oli väga tuntud, et mees, kes, kes esid, ehitas minu mäletamist mööda Eesti esimesi võimendusi, näiteks kitarri, võimendus ja mingeid laulu võimendusid. Nii et nii et ka see tehnika pool oli kodus küllaltki tugevalt esindatud. Aga mis puutub nüüd sellesse, et, et, et see nüüd otseselt oleks mind elektroonilise muusika juurde suunanud, ma arvan. Sest sest elektroonika on tegelikult olnud alati minu jaoks vahend üks paljudest vahenditest, erinevalt enamusest elektronmuusikutest kes ainult elektroonikaga tegelesid. Noh, mina ei ole kunagi noh, tõsi küll, jah, mul on mingeid üksikuid teoseid küll, mis on tehtud ainult elektrooniliselt, aga aga põhimõtteliselt ma tähendab, mind on huvitanud segakoodi. Erinevalt paljudest teistest tegijatest, kes on mingil etapil ainult elektroonikaga töötanud või siis teistest, kes on ainult naturaalpillidega töötanud ja ma mäletan neid aegu, kui kui, kui käis ikka väga, väga äge sõda, kas üks või teine ja ja teinekord mind väga hämmastas ikka sellised noh, tarkade suhteliselt vähemalt minule tundus, et nad on targad inimesed, kes kes äkki väga ootamatult ütlesid kusagil ajakirjanduses välja selle, et et elektrooniline heli on näiteks palju või süntesaator võimaldab palju mitmeplaanilisemaid helisid kui näiteks viiul või noh, minu arvates on jabur mõte täiesti elektroonikal on omad plussid ja ja viiulil on kindlasti omad plussid ja jäävadki omadeks plussideks. Ükskõik kui kaugele see elektroonikaga areneb. Millal tulid esimesed elektroonilised pillimängud teie ellu? Süntesaatorid vist jõudsid Eestisse suhteliselt hilja. Muidugi, päris esimene novell, elektriline või elektrooniline pill, tegelikult jõudis minuni küll hoopis vara, ma ei ole sellest eriti rääkinud intervjuudes, sest pole nagunii otse küsitud seda. Ja ma mäletan, et see oli 64. aasta esimene september, millal sain mina elus esimest korda sõrme ret akordi orelile peale? Läksin esimesse klassi ja esimesel koolipäeval. Vot oli selline võimalus. Tol ajal nimetati seda veel kino oreliks, millegipärast aga aga elektrilisel orelile sõrme peal, aga no nüüd, kui tõsisemalt siis siis 74. aasta alguses üks oli e-pilliehitamise saanud nagu poole peale Härmo farmi nimeline härrasmees, kes siis? Miks ma ütlen, et poole peale see pill ei valminud tegelikult mitte kunagi? Ei ole siiamaani isegi valmis, ta jõudis juba ennem laiali laguneda, sest sest pilliehitus käis pidevalt seda pilli sai kasutatud siis. Ansambliga mess ja ja töö käigus pidevalt pidevalt seda sai täiendatud kuju muudetud täiesti põhimõtteliselt ümber disainitud ja nii edasi, aga. Aga jah, et ma veel kord toonitan, et mitte, küsimus ei ole selles, et et mind nüüd hirmsasti oleks elektron kroonika kui selline huvitanud, vaid elektroonika oli lihtsalt üks vahenditest, mis sellel eluetapil oli minu arvates väga möödapääsmatult aktuaalne leid. Georg Otsa nimelises muusikakoolis ma õppisin muusikateooriat ja mingil ajal meil oli nagu noh, kuidas öelda, kooliprogrammis ka kompositsioon. Ja seda ma õppisin Anti Marguste juures. Ma arvan, et Anti Marguste on väga huvitav inimene ja ka väga huvitav helilooja. Aga noh, mitmedki vaated sellele, kuidas muusikat teha, veel lahknesid üsna dramaatiliselt, eriti selles osas, et tema nõudis kõige noh, väga täpset lobistamist, mis, mis minu tolleaegse tolleaegsete tegemistega mitte kokku ei läinud. Ja, ja noh, muidugi ka ta noh, tema huvid ja tema teadmised olid hoopis teisest vallast kui, kui see muusika, mida, mis mind tol ajal põhiliselt huvitas, niiet ütleme, sellist kunst, rokiart-rock'i või proge-rocki, mida sai omal ajal peeriumis alustatud. Noh, sellest ei olnud tol ajal siiski kellelegi nagu siin mingit suuremat teadmist. Leosemnek on ilmselt minu muusikaõpetaja number üks Ja sügav kummardus temale, sest sest temalt, et ma olen jah, ärgu küll teised õpetajad solvugu, aga aga temalt ma olen ilmselt saanud kõige rohkem väga huvi, tead mõtlemist üldse muusikas ja, ja muidugi veel üks asi, Mil mis suhtes ma olen temale väga tänulik, et ta pani ikka hirmsa tambi koolist peale, selle tõttu ta ütelda teda koolis. Teised õpilased eriti ei sallinud, et vaat et tuleb ja nõuab ja muidu kes olis sihuke kerge, kerge ulaelu, aga, aga vot tema tema tundidest nagu ühest tunnist puudusid, nii jäid lootusetult maha ja siis kasvõi haigena roomasid kohale, et et seda mitte ei juhtuks. Ja tõesti tunnid olid äärmiselt intensiivsed ja ja ma pean noh, teatud teatud uhkusega nentima seda, et, et ma juba kusagil mis ma olin 15, kui ma muusikakooli läksin, et ma juba siis nagu sain aru, et see on väga hea ja nii peabki olema. No ma arvan, et, et tegelikult inimene on üsna üsna arvuti sarnane või, või robot tik tähendab inimestes praktiliselt kõikides inimestes toimib mingisugune samalaadne skeemi. Noh, ma mõtlen seda, et, et laps kasvab puberteediikka jaa, ja juba kasvõi looduslikud rütmid eksale tingivad mingisuguse samalaadsuse ja, ja täpselt samamoodi noortel inimestel kindlasti on mingisugused omad omad, suured eeskujud. Ja ja noh, otse loomulikult oli, oli ikka minul sellised eeskujud ja huvid. Tol ajal võib-olla tõesti kõige rohkem mõjustas siiski siiski koguse kunst rokimaailm, art-rock'i või progerokimaailm, king Creamson, Emerson, Lake ja Palmer, fookus jess muidugi Tseenesis ja nii edasi ja nii edasi. Ja ma olen tänini seda meelt, et tegelikult kusagil seitse 60.-te lõpus 70.-te alguses kandsid kandsidki just need grupid tegelikult noh, nihukesed sügavamat vaimsust. Ütleme ka niimoodi rahva hulkadesse selles mõttes, et, Et noh, avangard, istlik, muusika või akadeemiline muusika, no vabandust, väga seda kuulasid saalis kõik kaks inimest helilooja ja, ja, ja võib-olla tema ema või teinekord oli ämm ja, ja jäi ka, ehk saalis. Selles mõttes ma nagu tunnetasin, et et midagi on väga korrast ära. Sest sest kui isegi kolleegid kolleegide teoseid ei viitsi ega taha kuulata, siis, siis ma arvan, on midagi väga viltu. Sest üldiselt akadeemilise muusika Noh, üle on vaieldud ja on olnud tohutuid skandaale, aga, aga alati on olnud publikut, eks ole, kes seda skandaali teelt. Vaat siis läheb asi ulus, kui enam pole skandaalitajat publiku, kui see enam mitte kedagi ei puuduta. Igal asjal on oma aeg ja koht. Ja. Tõsi, ta on, et et ma ei ole nagu noh, vähemalt selles suhtes eriti edev inimene, et ma, ma ei ole kunagi väga tahtnud esineda või väga lavale trüginud. Ma tean mitmeid inimesi, mitmeid muusikuid, kes seda hirmsasti tahavad, möödapääsmatult peab lavale saama, mind ei ole see kunagi eriti huvitanud ja. Ja noh, muidugi eks on, on mingid Aga aga noh, ma arvan, et, et minu olulisem looming algas ikka kaugelt pärast messiperioodi ja tulid mitmed filmid ja niisugused huvitavad igasugused huvitavad tööd ja projektid. Mul on Saksamaal välja tulnud kolm autoriplaati. Nii et noh, ma arvan, teisest küljest ka seda, et, et on väga vale hirmus palju kogu aeg kirjutada ja teha ja, ja kogu aeg nii-öelda esiplaanis olla sellepärast et maailm on täis muusikat ja, ja miks peaks no lihtsalt niisama seda juurde tegema. Et kui, kui tundub, et ma oskan teha, et siis mitte oskuste pärast ei ole vaja muusikat teha, vaid ainult sellepärast, et sul on, mida öelda Ma arvan, et et inimene peaks kõigepealt tähendab, peaks olema see, mida öelda mitte, mitte see, et seal on muusikalised oskused ja hakkad tegema kõigepealt koguma seda, mida öelda, eks ole. Ja kui mida öelda, siis seda tuleb öelda nii lihtsalt kui võimalik. Nii lihtsate vahenditega. Ja, ja väga tihti ma olen nagu kuulnud ja näinud, et, et on väga vähe öelda, aga, aga asi aetakse kole segaseks, kirjutatakse pikslit foonia, tegelikult võiks sellesama idee ära öelda väga lihtsalt ja noh, mingi lühikese lauluga näiteks. Aga kuna oskusi, siis aetakse see lihtne idee kole keeruliseks, eks ole, kole suureks ulatuslikuks kõik, terve orkester saab tööd ja, ja, ja nii edasi, aga nüüd tekib siin üks, üks probleem, tähendab et kui kui teha väga lihtsaid teoseid ehk taandada kõik ebaoluline ära, siis, siis see peab olema esitatud väga-väga täpselt. Sest siis kavad mängima erilist rolli just esitus, see laad ja esituse meelestatus ja eriti tähtis, no näiteks minu muusika puhul on, on ka see ikkagi, kuidas, kuidas mingit nooti noh, mingit tooni mingit heli kujundada, kuidas seda väljendada ikkagi, mis, millise varjundiga seal. Ja loomulikult ma arvan, et, et ideaalis oleks kõiki asju esitada hoopis naturaalsete pillid. No võib-olla mitte päris kõik osad aga, aga ütleme domineerivalt naturaalpillidega, aga paraku see selle noh, kahel põhjusel mõeldamatu. Esiteks on see, et et juhul kui mõni teos, kus ma kasutan noh, meil tuntud Pille siis, siis ma ei saa mängijatelt nõuda seda, et nad peaksid minu teosega tegema näiteks 10 korda rohkem tööd kui mõne kui muude teost. Ja no ma olen kasutanud ka orkestrit ja üksikuid soliste ka meie tipptegijad, nad tulevad kohale, vaatad noodi üle natukene harjutad ja mängijad selle linti. Ja lähenemine on see, et kui ta on intoneeritud kenasti rütmiliselt on paigas, siis on kõik hästi minu puhul sellest sealt alles töö algab ja sealt tuleb edasi, see on alles üks kümnendik, kui kõik on tehniliselt perfektne, seal olles üks kümnendik tööd vaata üheksa kümnendikku, nüüd tuleb, tuleb see sisuline töö. Ja, ja ma ei ole nii rikas, et ma saaksin endale palgata inimesi, kellele mõtlen, et sorry, nüüd tehke 10 korda rohkem te süüde süvenega, eks ole. See on, see on üks aspekt, teine aspekt on see, et et ma kasutan väga tihti erinevad Te ajastute erinevate kontinentidepill. No ma ei saa kutsuda näiteks kohale, ma ei tea kümmet tiibetlast pasunatega Tallinnasse, et nad teeksid mul kusagil mõnes loos mõne törtsu. Looming on üldse väga raskesti tegelikult defineeritav, kust ta tuleb, mismoodi ta realiseerub kuidas kunagi ja ma ei arva seda, et tee peab olema kõik väga täpselt detailideni kirja pandud, kusjuures on ka selliseid teoseid, kus ma olen pannud detailideni kirja ja on ka selliseid teoseid, kus ma olen pannud detailideni kirja ja, ja tänu sellele, et oleme detailideni kirja sellest täielikult loobunud ja läinud mingit diametraalselt vastandlikku teed ja leidnud läbi selle lahenduse. Primaarne on see kõigepealt, et oleks, mida öelda. Ja nüüd teiseks tuleb väga-väga põhjalikult läbi see nagu läbi tunnetada või läbi elada. See mõte või idee, millest see lugu peab hakkama koosnema. Ja kui see selgroog on endale väga-väga selgeks tehtud, siis selle selgroo ümber on juba võimalik improviseerida ja vaadata, Ta tähendab kuidas, kuidas talle nüüd kuju anda, sest üldiselt looming on tavaliselt või noh vähemalt minule on ta küllaltki Keeruliselt tõlgitav konkreetsesse helide keelde või tähendab noh, ütleme niisugune loominguline impulss, ta on, ta on küllaltki abstraktne eks ole, ja nüüd nüüd on vaja hakata seda abstraktset kuidagi kuidagi konkreetsesse vormi valama, väga tihti ta puiklev õudselt vastu ja ta ei ta sinna konkreetsesse vormi minna ja igavest maadlemist. Ka. On näiteks on ka mitmeid teoseid mul olnud, mille, mis ennast ei anna nagu ennast kätt. Eri teostes, kasutades samu tämbrit, see helikeskkond on, on väga kattuv ja isegi kui noodid on erinevad, siis võib jääda mulje et, et on tegu nagu sama muusikaga. Jah, see probleem on täiesti olemas. Aga. Jah, mingil mingil perioodil tõesti on see probleem olnud aktuaalne, nüüd viimasel ajal on, on see vähemalt minu jaoks nagu päevakorrast maas. Pärast olen saanud siin ka uusi vahendeid ja ja teisi võimalusi. Jah, üldreeglina ongi niimoodi, et kui ma mingi varasematel aegadel oli, oli põhiliselt nii, et kui ma mingi pilli sain, siis ma pidin mitu nädalat jampsi maja tegema oma kõik kõik seal praktiliselt ümber. Aga nojah, praegu on juba nii tohutut soundipangad siidi Romnidel. Aga noh, tõsi küll. Eks eks ma paljusid asju teen ikkagi ikkagi täiesti täiesti noh, nii-öelda iseseisvalt või no praegu on võimalik ju ise. Tämbrid ja värve ja koostada, nii et. Nii et noh, saab ka selliseid selliseid saunda koostatud, mida on siis ainult ainult üks magnet. Minu jaoks ei ole olnud kunagi kõige tähtsam muusika ja kunst. Kõige tähtsam on, on ikkagi. Inimese tasandil areng ja avardumine ja miks see niimoodi on, põhjus on, on siin ka selge ja lihtne. Kõigepealt noh, igasugune looming on ka teatud mõttes püha toiming ja juhul, kui sa võtad endale selle julguse, et sa asud midagi loome tegema, siis sa pead olema ju avar ja mõistev olend. Kui on vähekenegi kujutlusvõimet, Me võime ennast maakerast eemale kujutada ja ja vaadata ja näha seda sinise väikse väikse objektina kosmoses. Ja, ja kui mõelda seda, et seal inimesed arvavad, et on väga võõrad kultuurid omavahel, tundub kuidagi jabur, nagu kui meie oma maad eemalt vaadelda ja see on, küsimus on ikkagi inimeste mõtlemises siin mõttelaadis ja ma arvan, et see on nüüd oluliselt siiski muutumas. Ja minu arvates näiteks on, on väga rumal kinnisidee arvata, et meie, meie ei saa kunagi mõista ida näiteks või no me ei saa iseennast ka mõista, eks ole, kui me nüüd nii-öelda absoluudi tasandile läheb, me ei saa mitte midagi mõist, eks ole, aga teatud tasandil loomulikult me saame ida kultuuri näiteks mõte. Ja ma arvan, et, et idakultuuris on väga Väga palju selliseid asju, mis, millega ei ole näiteks Euroopa kultuur tegelenud ja mingeid väga olulisi tahke inimesi. Teadvuse arengus ja ja üldse inim inimese. Vaimsetes püüdlustes on nii mitmeski mõttes ida siiski noh, pidas on lihtsalt niivõrd tohutult pikemad kultuuritraditsioonid Euroopaga. Suur on olnud ju, Euroopa kultuur on palju, palju noorem, ütleme, leid, see ei tähenda, et ma Euroopa kultuuri ei, ei austaks ja muidugi ma ise olen ka eurooplane ja aga, aga ma näen seda, et, et on meil palju mujalt ka õppida. Ja on väga rumal. Sellepärast jalgratast mitte mitte võtta, et seal mujal leiutada. Noh, ma arvan, et, et, Et on vaja inimest toetada ja Noh, kui võimalik, siis siis kasvu abstraktse noh, eks siis muusika läbi inimeste meeli Teadvust suunata, suunata tarkuse ja headuse otsinguil. Selle otsingule, et inimene avarduks Ja muidugi inimese avardumine, nii kummaline kui see ka on. Tegelikult ei ole mitte inimese enda personaalne asi, inimene peab ennast avardama ja peab sellepärast et kuigi ma tean, et sõna paljudele väga ei meeldi aga inimene peab ennast selle pärast avardama, et rumal inimene kahjustab täis. Aga mitte kellelegi, minu arvates ei ole õigust teisi kahjustada. Inspiratsioon on ja väga keeruline küsimus. See on. See on ja see kusagilt tuleb. Aga seda ma olen küll märganud, et, et kui oled teinud mingi tõsisema loo saanud hakkama plaadiga, siis on vaja ennast nagu taas taaslaadida. No ma ei tea, miks ta võib pidulikult energeetiliseks laadimiseks nimetada või vaimseks laadimiseks. Ja, ja eks kuskilt, et kuskilt sealt tuleb. Aga noh, kui konkreetsemaks minna, siis, siis mulle väga väga meeldib looduses käia. Matkamas ka ja väga tihti isegi, isegi täna oli mõte minna natukene, ma eelmisel aastal tegin alles eelmisel aastal tegin ära autoload ja, ja mul on üks hästi hästi vana vana auto mis õnneks siiski mingil määral sõidab ja, ja tema neid viimaseid sõiduomadusi ma ka pidevalt pidevalt kasutan ja käin, käin, ei saa tihti siin siin, Tallinna läheduses lähedal mere ääres jalutamas, metsades jalutamas. Nii et ma selles mõttes noh, elan võib-olla võib-olla priiskavaltki. Et Ma ei istu ja ei tee tööd kogu aeg ja ma arvan, et ei peagi tegema. Sest minu arvates praegusel ajal praeguse aja üks needusi ongi see, et, et inimesed teevad liiga, paljude inimesed kipuvad ennast ära tapma. Sellega, et lihtsalt noh, kes arvuti taga hommikust hommikuni ainult internetis või, või muidu arvuti taga, eks ole. Inimene unustab ära muud tasandid, ma ei räägi jälle seda, et arvuti taga ei peaks istuma, kindlasti peab ka seal istun. Aga küsimus on jälle tasakaalus ja balansis. Ma arvan, et me liiga liiga vähe. Noh, eraldume oleme omapäi. Käime looduses, seda seda juhtub liiga harv. Ma olen käinud Indias, Singapuris, Malaisias, Hiinas, Mongoolias, kaugematest maadest ja Noh, see on kindlasti väga oluline inspiratsiooniallikas olnud, aga mitte ainult kindlasti on ta ka minu maailmapilti avardanud ja rikastanud. Aga kas te mõtlete ka, kui te muusikat late, palju selle kuulaja peale, kes teie muusikat kuulama hakkab, ei, pole see teie jaoks üldse oluline. Muide, mõtlen küll ja ma arvan, et palju rohkem kui, kui, kui paljud teised. Sellepärast ma nii vähe kirjutanud. Sellepärast et ma austan just oma kuulajat selles mõttes, et ma teen muusikat ainult siis, kui ma muul muidu ei saa. Aga ma tean, et väga-väga paljud ju teenivad sellega raha, eks ole, nad on õppinud kirjutama ja muudkui kirjutavad, ei mõtle üldse seda, kas neil on midagi öelda või ei ole nad lihtsalt kirjutanud mehaaniliselt, sest nad oskavad muusikat kirjutada. Mina ei kirjuta muusikat sellepärast, et, et ma oskaksin seda, kirjutas vaid ma, ma teen seda ainult siis, kui ma tõesti leian, et vaat nüüd ei saa teistmoodi, et nüüd tuleb see asi ära teha. Kas teil muusikat luues ei ole mõnikord ka sellist tunnet, et see tuleb kuskilt täitsa kuskilt väljastpoolt, et see ei olegi päris teie ise või et no see on nagu midagi antud, et te peate seda tegema. Aga otse loomulikult otse loomulikult, muidugi. Noh, see on. See arusaamine ilmselt kui inimene piisavalt analüüsitakse, tuleb Aja jooksul ja ja, ja loomulikult. Me ei saa ju teha midagi sellist, mida ei ole olemas, sellepärast et et kõik, mida me teeme, on, on ju võimalik, eks ole. Järelikult see võimalus on kogu aeg õhus, küsimus on nüüd ainult selles, kes selle kinni püüab või kes on selleks antenniks. Eks ole, nii et niiet nii et kõik, kõik, kõik on olemas kogu aeg, ainult hea küsimus, küsimus on sellest tõesti, kuidas seda kätte saada ühest küljest ja kuidas nüüd kas siis muusikavormi või maalikunstivormi arhitektuuri ära lahendada, tähendab teada konkreetseks. Kui on, mida öelda, eks ole, siis siis küsimus on ainult selles, millises vormis seda seda teha või vormis need laiemas mõttes, et kuidas kõlama hakkab. Eks ole, ja kas on laul, kas seal mõni pikem teos. Nii et noh, ma ei tea, tühja-tähja on niikuinii küll ja küll maailmas, et no ma ei arva, et ma oleks mingi väga eriline tegelinski, kes, kes nüüd tuleb ja ütleb kõigile koota kus neid, aga noh, eks ma, eks ma püüa niipalju kui kui on minu võimuses ja seda, seda olen tõesti püüdnud nagu jälgida ja järgida. Ja samal ajal on väga-väga kummaline, et et kuku raadio saates traadi top 25 paremat pala on mitmelgi korral hääletatud minu lugudest number üheks näiteks Dell hukkunud alpinisti hotellist lugu pall, noh, mida mina, ausalt öeldes häbenen, sest sest nas sest seal väheseid neid lugusid, mida ma võin julgelt nimetada haltuuraks tähendab haltuurat ma ei ole kunagi tahtnud teha, aga alpinisti muusika tegemise ajal lihtsalt mul ei olnud aega. Kahjuks isegi lepingut ei lepingu vorm ei leitud, et minuga üldse mingit lepingut filmi peale sõlmida. Ja ma pidin tegema noh, kuskil mingi paari tunni jooksul pidin, ma olin sunnitud tegema mingi loo ja ma tegin selle loo ära ja nüüd kummaline, et seda, seda noh, on mõnedki pidanud Eesti muusikanumber üheks looks mitte minul loomingus, vaid, vaid üldse, et et noh, mida ma sellega nii-öelda tahan, et et ilmselt oleks, oleks ka võimalik ju väga palju lihtsamat teed minna lihtsamat selles mõttes, et teha tehanisexi mõnusaid lugusid ja, ja ja võib-olla inimesed suuremat seltskonnad laulaks võib-olla kuskil mõnel õlle, õllesummeri lehmadel joogi maha. Aga, aga et selles mõttes ma olen Nagu aus olnud, et ma olen ikkagi püüdnud teha seda, mida, Vähemalt mingil määral suudan ehk siis luua võimalikult lihtsas vormis võimalikult sügava sõnumiga. Ka film on tegelikult minu arvates väga huvitav nähtus mitte ainult filmi mõttes, vaid üldse filosoofilises mõttes. Filmis lenduvad eri kunstiliigid ja ja, ja film minu meelest on ka selle kandi pealt kummaline küll, et sellest ma ei ole küll kuulnud, et kusagil oleks räägitud või kirjutatud. Aga, aga noh, helilooja üldreeglina kirjutab muusikat üksi. Filmis peab helilooja oma egost mis on väga kasvatuslikus mõttes väga hea, enesekasvatusliku mõttes peab oma egost loobuma ja andma ruumi teistele. No kunstiliikidele, mis, mis filmis ühendavad seal stsenaariumile ei tohi kinni, mängid nii-öelda kinni mängida või täis mängida näitlejad, eks ole. Ja nii edasi, nii et nii et film on filmis on mitu väga-väga olulist ja, ja tähtsad külge. Noh, peale selle on see ka minu põhiline elatusallikas. Kui nüüd rääkida sellest, et millest on teie lähema tulevikuplaanid või mida põnevat teie tulevik toob? Muide, praegu on väga kummaline aeg üldse et ühest küljest on minu poole pöördunud mitmed Kunstrokiva atroki või proge-rocki, ükskõik kuidas keegi tahab nimetada seda stiili. Poolehoidjad ja, ja üks ja teine on, on neid plaate saatnud Jaapanisse, Ameerikasse, kus on tulnud väga positiivseid vastukajasid ja, ja on tekkinud mingi grupp inimesi, kes kangest tahaks, et et asuks taas taas. Sellist rokkmuusikat tegema, teisest küljest on praegu käimas väga huvitav minu jaoks väga huvitav projekt linna muusikutega. Nimelt noh, kui kõik kõik hästi läheb, siis peaks. Lõpuks jõudma Saksamaale ja plaadi peale see see muusikaline materjal, mis meil praegu on teoksil ja ettevalmistusel seal nüüd jälle hoopis teisest maailmast üks, sest siin on tegu kristlik rahvalauludega. Aga noh, töö on minu jaoks täiesti põnev ja, ja esialgu start on paljulubav ja tõotav, loodame, et et see ka nii jätkub. Ja noh, lõpuks kolmandana. Aga no võib-olla kõige tähtsamana siiski põhilooming. Mul on tunne, et kas siin võib-olla tulevad mingisugused muudatused, ka olulised muudatused. Mitmeid pakkumisi on, on tulnud naturaalpillide mängijate poolt ja eks siis elu näitab. Mis ja kuidas, noh, loomulikult jätkub ka filmide ja ja veel uued tahuna või suhteliselt uued Auna, kindlasti jätkub ka ka minu tegevus kooliõpetajana olen Soomes, Tamperes, Helsingis ja Turus juba aastaid käinud õpetamas filmi ja filmimuusikat. Ja, ja nüüd ka meil Eestis olen õpetanud. Pedagoogilises ülikoolis ja teen seda ka, praegu on ka pakkumine. Muusikaakadeemiast helistas mõned päevad tagasi hea sõber Lepo Sumera ja ja ütles, et neil oleks huvi et ma juhendaks ka seal noori komponiste.