Tänases luulesaates kuulete aafrika luulet Heino Raudsiku valikus ja esituses. Saate muusikaline kujundaja on Silja Vahuri. Ma olen öökarvamees. Olen leht oma unelmat tuules. Ma olen kevadpungadest puu. Olen kastemis ümise, Plaulu pau, Paabi õõnes. Ma olen mees, keda kahetsetakse tagamees, kes viisakust mikski ei pea. Mees, keda naerdakse, tagamees, kes tõkkeid, mikski ei pea. Olen leht oma unelmate tuules. Ma olen mees, kellest öeldakse. Ah see seal, olen tabamatu mees, hiil, mis tuleb ja läheb. Ma olen leht oma unelmate tuules. Kapten Keulas, otsimas tuulte ja pilvede tagant maa tohutuid silmi. Purjeta pahat, mis ookeanil laule. Gleb. Ma olen lehvinud oma unelmate tuules. Ma olen see, kellel on unelmaid nagu taevas, tähti unelmaid, mis suvisevad valjemalt kui mesilased sülemisse, unelmaid, mis on naerukamat kui laste naer. Unelmaid, mis on kajavamad kui kajad metsas. Ma olen lehm oma unelmate tuules. Kuulun võitjate põlvkonda, kes püüab avastada uusi ideid kogu maailmas. Ma ei peatega väsi ja ei kohku. Ega karjuva enam. Sest vaikus on hääle kähedaks muutunud. Mulle anti võime armastada. Avastada. Mu õlgadele pandi meelekindlus. Ja lisaks sain julguse takistusi võita. Kuid olen vaevalt inimene. Mul on kaelarihm kaelas. Kaelarihm viisakas-Euroopast. Ma ei taha lipsu. Mul on get nimmetel get Rälvis Euroopast, ma ei taha vööd. Mul on kastrul peas kastrul tõbisest Euroopast, ma ei taha kiivrit, mul on surm, randmel, surm, Sonywastev roopast, maid taha. Kell. Ma ei taha kivisid, ma ei taha sõnatuid, kivisid haudadel türmide liikuvaid kivisid. Ma ei taha võtmete, kõlinat võtmete, kõlinat, valvuri käes, valvureid vanglate ustel, vanglaid, kalmistu serval maid, Kaarlate kisa rõõmsate linnade üle, üleni hüüdu vaikses öös. Ma ei taha pisaraid laste silmis sõõre emade silme all. Päid, mida käed peavad toetama murest murtud päid, hirmus krampunud nägusid, kaltsudes naist, räbalais, meest ma ei taha, et lapsed sirutaksid peo. Ma ei taha, et tulevik tuleks kerjama. Mul on kaelarihm kaelas. Kaelarihm viisakas Euroopast. Õhtumaa tsivilisatsioon. Kirevad plekitükid ja mõned vaiad ongi mu maja. Räbalad täiendavat kodust miljööd. Piludest piilub päike on mu äratuskell. 12 tundi töötab, ori. Lõhub kive, veab kive, lõhub kive, peab kive. Päikeses ja vihmas. Lõhub kive, veab kive, lõhub kive, veab kive, lõhub kive, veab kive, lõhub kive, kive lõhub kive, veab kive, lõhub kive, peabki veel õhu, peab õpp, veab nüüd, kus sa vajutanud oled, mu näkku oma tsivilisatsiooni pitseri. Küsin mina sinult, Euroopa, küsin mina sinult, Euroo, ah küsin mina sinult. Tahtsin sulle kirjutada Kirhjana armsam kirja, mis räägiks ihast sind näha. Hirmust kaotada armastust armastusest, mida ma tunnen. Piiritust valust, mis käib mu kannul. Igatsusest, millele kuulun ma üleni. Tahtsin sulle kirjutada keelasi armsa kirja, täis salaõrnusi, kirja täis mälestusi sinust. Sinust sinu huultest, punastest otsekui tarkuula sinu juustest, mustadest otsekui tila sinu silmadest, magusatest, otsekui Maconge sinu rindadest kõvadest, otsekui ma paake sinu leopardi kõnnakust. Ja sinu hellitustes millest paremaid polema lehitud. Tahtsin sulle kirjutada kirja armsam et sa tuletaksid meelde meie kunagisi päevi meie öid, mis kadusid rohtu. Et sa tuletaksid meelde shambude varjumis, kattis meid valgust, mida Palmidelt lõputult langes. Et sa tuletaksid meelde meie kirgede hullust. Tahtsin sulle kirjutada kirja armsam kirja, mille viiks sulle mööduv tuul kirja, mida kasuudia kohvipõõsad, jäänid ja maod, oko, tillid ja sägad mõistaksid samuti. Sest et kui tuul selle kaotaks teele võiksid siis loomad ja taimed, need meie valu ja vaeva osalised. Kõla kõlalt, kaev, kaebel, sosin sosinalt viia sulle kätte puhtaina ja põlevaina lõkendavat sõna. Minu kirja kurblikud sõnad, mida ma tahtsin sulle kirjutada armsamaks. Tahtsin sulle kirjutada ja. Kuid oh minu armsam. Ma ei taipa ega taipa miks on see nii. Miks on see nii? Miks on see nagu minu kallis et lugeda ei oska, sina? Ja mina õnnetust ei oska kirjutada. Lootma oled sa mind õpetanud? Ootame kannatlikult, nagu sa ise ränkadel tundidel Aga minus on elusele müstilise lootuse tapnud. Mina ei looda, mina olen ise see, kellelt loodetakse. Lootus oleme meie, sinu pojad, keda teele saata, disusk, mis toidab elu. Meie laanekülade alasti jõmpsikad, koolitamata laagrattikesime kalts palliga mängime keskpäeva rannikul. Meie, kes me kohviistandusse värvatuina elu põletame meie rumal neegrirahvas, kes me valget peame austama ja rikast kartma. Meie oleme su pojad, neegrikvartalist, kuhu ei tule elektrivalgus rahvas, keda päike minestamiseni põletab surmatantsurütmide hoolde jäetud rahvas, sinu pojad. Ja meil on nälg ja meil on jalu ja meil on häbi sind nimetada emaks. Hirm on meil kõndida läbi tänavate ja meil on hirm inimeste ees. Meie oleme elu. Otsimise. Aasta härrased algas hästi, seifidesse veeres 10 miljardit franki. Ja kes seda ikka teada saab, kui palju neegreid langes leos? Kas mõnikümmend rohkem või vähem see asja ei muuda. Neid jääb üle küllalt tuhandeid-tuhandeid, et eile ehitada ja välja tuua vaske ja kulda ja uraani sügavast maapõuest. Meie maa sülest tuhandeid, et eile tehaseid ja linnuluua, et teed tehtaks pikemaks, jäätnõudesse, rohkem kallist kaudsukit, nõrguks. Nälgajas töötut kodunt välja, Leo aguli urgastes. Te meelitasite neid tulema, linn. Te ütlesite, sina töötad, mina maksan sulle ja pealegi saab sust veel linnamees. Kuid häda aina kasvas, kork puudus, töötasu ja elatusvahendid alati. Nälga võis silmaga näha, kui hõikasite poi. Me tulime joostes, kui kiskusid meid juustest. Meneelatasime ainult kui lõite meid peaga vastu seina. Olime vait. Te pidasite meid vargaks kuigi teadsite, et nälgime, vaadates, kuidas rikkused lakkamatult kogunevad ühtedesse ja samadesse kätesse. Aastad aastate otsa pidime ootama-ootama-ootama ennast tagasi hoides. Ei ühtki muud sõna, kuuleme nii sageli kui kannatlikkus. See härrased on teie silmakirjalikkuse kroon, millega te ehitama karklike kaalutlusi. Te ütlete kannatust ja puhastate püsse, kannatust ja mittepoliitikat eelkõige, ei mingit poliitikat. Te õpetate meid. Me õpime iga päev teie masinaid, teie majapidamisi, teie palgaraamatuid, teie palgaraamatut, teie kuulite ja vanglad on meie ainukeseks koolideks. Mida armsam laps, seda valusam vits. Ja kui sageli te meile olete korranud, korr saanud korranud, et meiegi pole muud kui suured lapsed. Kui te meid ka uuesti džunglisse tõrjuksite tuld ei suudade ometi summutada sedasama tuld, neid samu leeke, nende kuumust, vanade tamm, tammide, uusi võitlushüüdeid, sõltumatus, vabadus. Meie keeles kõlavad nad omamoodi. Aga mõte on meil sama, mis kõikjal ja neid mõistetakse ka teie maal. Mitte küll nii, nagu mõistab teie kõrgem seltskond, mitte ka nii, nagu mõistavad teie pangad, nemad olla ammugi reetnud nende sõnade tõelise tähenduse. Need sõnad lõhnavad millegi enama kui paberi järele ja nendega ei tohi mängida. Ei sõltumatusega, ei vabadusega. Aga teie mängisite Te mängisite kõigega ja nüüd olete hirmul. Te mängite tiitlitega paberiga tinaga, kullaga aitab sellest mängust. Inimene, teie maalt väntas meil filmi pakendee, ütles ta, kaduge siit ka, meie ütleme, pakenbee aitab mängust. Meie lihased kuhjasid teile varandusi. Teinetlesite meid spordipidude defileedel Euroopa staadionitel, kus me esikohtadele tulime, näidates, et võime olla võitjad Euroopas, kus meie orkestrite hääled ja meie tantsude hoog äratas teieni salajasi ihasid. Märkasin pinevat vaikust nägudel mehed frakkidestaamitualettides. Kui teie linnade lavadel, meie naised alasti rinnu, tantsisid meie koduma tantse ja teie aplausi Saplodeeris. Meie raev. Nüüd aga token, tee, kaduge siit. Edaspidi töötavad meie lihased ainult meile enestele ja teie kuningas võib pidada oma imepäraseid kõnesid. Imepärane, et valged ja mustad olla täiesti võrdsed oma õiguste poolest. Kuid palga poolest miski ei aita. Nüüd on mängul lõpp. Token, tee. Kaduge siit. Kuivata pisarad, Aafrika. Su lapsed tulevad tagasi su juurde läbi äikese ja tühjade retkede raju. Mööda lainete naeru ja meretuulelaginat mööda koidikute kulda ja eha bula üle rühedate mägede tippude üle Rohtlate, mis valgusest tulvil. Nad tulevad tagasi su juurde läbi äikese ja tühjade retkede raju. Kuivata pisarad Aafrika. Nüüd oleme joonud kõikidest allikatest, õnnetuse ja kuulsuse allikatest. Saime joonuks ja meie meeled said valla sinu särava kauniduse jaoks sinu laante hõnguse jaoks, sinu võluvete jaoks, kas sinu kirka taeva jaoks, sinu päikese hellituste jaoks sinu imelise haljuse jaoks kaste pärliehtes? Kuivata pisarad, Aafrika. Su lapsed tulevad tagasi su juurde pihkudes, lelud südames armastus. Nad tulevad ja panevad sulle ülle oma unistuste ja lootuste rüü. Päike teeradade kivik, libus, tuul, laanepuude kõikumises, jõed soojamaapinna laiades soontes. Need on annid. Mida toob sulle su poeg oma salaunedes lapsepõlve kaugetest aegadest saadik? Mälus, mis elustub üha läbi kestva ja käskiva elutahte. Need on maisi õil meist vanik, mille su poeg su jalge ette paneb. Sinu mälestus Päeval. Sinu päeval ema. Nagu nendel päevadel, kui minu Koerused sind vihastanud polnud tulen ma tänagi panema peatsu sülle. Ja uinuma nende paatide hällituses, mida kaugele kallavad su pilgu järvelained unedes, mida su käed loovad meile. Siin ma nüüd olen, ema, teeradade kivid, mida su väsinud jalgade paljad tallad on tallanud puud, mis sind sinu kätega on katnud ja sinu mähkinud uskumatu puhkuse varjujõed, mis on jooksnud pikki su keha ja pesnud su käsi otsekui kingitus maale kus sina sündisid. Siin ma nüüd olen ema. Täiskuu täis mehkaminaator oma lemmiklaule. Meie trummide tahad, on kaua sumbunud? Täiskuu. Tule ja lase meil sirutada liikmeid ning minema ja meist laiskus ja vanaduslase armu null ühineda. Lase nautida elu. Täiskuu, täiskuu. Meiskame näha su nägu. Nagu pühvel kes jalust möirgab jalule mu süda, sind, mu arm. Sind, kelle nime kordab mu laul ühtejärge. Kuule mu kaebust, mu armuhüüdu. Sina oled see pühapall kelle ma valisin kõigi kodukülas jõguvate puude hulgast. Ja Poola naine, sina valitseb kõiki täiskuupidusid ja kui sa pole tailsid iga subpuusa üür on meeletu, nagu voolebo ei abono ja sulatkest mustast ihust hoovab eluiha ja kirge. Armastan supilkumis kõrvetab kui leegitsev ürgmets ja põletab külmaks tuhaks mu tahte ja igatsuse. Kas tuled täna öösel kohtuma sepao Paabi Alla? Oi neegritüdruk. Su huuled on pehmed nagu kookospähkli sassi. Sa oled see püha palm kelle ma valisin kõigi tähiste puude seast. Naine, kelles on vale puu, äia poolorit. Habras ja nõtke banaanivõrse toetumul ajale ja tee mulle selgeks oma randme jõnksuga salakeel. Suva voolav otsatute pilvitute veidrust, äkkvalanud nõnda keerlegi minema ja heida oma pea vastu mu jahedat nägu õhtsu lainetavat kooskõlas pööraste trummide lainetega lõksuta pead aia priiti, huuled vilistabiiskajutlike kontrapunkte pillide mängule, lisaks jäsemeid purskuvad irvitavate metallsete vähenete hullutsi. Covid ja lauluviis on tulikalana vajunud keerlevate seelikute pöörisesse. Iron trombooni kuldne sära ja su kõri on hõbedase kõlaga ja metsikult jäikade tantsivate silmade hõõrumine on meeletult meelitav. Tähtkuju on lämmatav, tuisk liival, valguse papp, valt hüplevad laigud. Lennundav tuiskli, valguse tapvalt hüplevad laigud, ehita tähinguju, lämmatav tuisk, liim. Mõistatuste pinnas ja mu mõistuse vili oletan sama naeratuse, alasti, rõõmus oma rindade kingitusest ja oma salavõimetest. Saaled, tants pulmaööde kuldsetest, legendidest, uutest aegadest ja sajandite rütmidest, nõuete nõidusest, mis on maailma uus algus? Ta on, sa oled kõiksuse mõte ja muinasaja hääl, sa oled surnud, mis plahvatab, ime vihkudeks unustuse randa.