Valik Lydia Koidula luulet. Algselt astuks sinu ette, Eesti rahvas, isamaa, laulik usaldab su kätte, lauluannet pakkuda. Mis on videviku hüüdnud õhtu eesti linnuke, eesti kõrv on kuulnud, pannud eesti käsi ülesse, ööbik, mine leiad sõpru Emajõe linnuke ja mis südames tund? Mingu jälle mingus, Zidane. Miks sa nutad, lillekene nupud, sul täis pisaraid? Kas sa rasket hingevalu Hellake ka tunde said? On sul Eesti pind ka rääkinud? Muistne öö, sul teada anud ennemuistsetest rõõmupõlvest kadunud õnnest paja. Tõsta pead, õilkene. Koit on saanud isandaks oma terad hiilgavalt, saadab need nutu kuivataks kui tal õudne valgust puistab üle õitsva Eestimaa. Kuis tähenedel tänu õis sisenemas. Kui sa ruttu tõused, kuumalt rinnus, tuksuma kui su nime suhu võtan. Püha Eesti isamaa. Head olen näinud ja paha. Mõnda jõudsin kaota. Mõnda elus jätta maha. Sind ei iial unusta. Sinu rinnal olen hinganud, kui ma vaevalt astusin sinu õhku, olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasid minu pisaraid näinud, minu muret kuulnud sa eestima muud tööd, mu laulu, sul neid tulin rääkima. Oh ei jõua iial öeldama kuist täidet, sydame. Sinu põue tahan heita Magord viimse uneile. Ema kombel kinni katta lapsetuks vaata rindise. Eesti muld ja Eesti süda. Lumi tuiskab. Mina laulan, laulan kurba laulukest. Lumi, keerled tuulehoogudest, minu süda valudest. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest. Lumi kogub aia äärde, valu minus südane. Lumi tuiskab. Mina laulan, laulan kurba laulukest, laulan kuni haues kaetud. Olen jäästja lumedest. Öösse ära kadus vanker mürinal. Õhturahu sisse tähistaeva all. Ära kadus ühes minu rahuga. Süda tahtis. Ühes sõiduga oleks mees läinud ühes temaga sadadest sõitnud, sõitnud 1000 k sõitnud kaugele ära kuhugile siit unustanud Käära laulinud vada viinud oleks hõisanud, laulinud. Korraks ometi tulnud pealegi siis kurbust tagasi. Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda. Kui enam ei jõua üks. Jõueczkiga soovide siniranda. Täht süttib ehk taevasse üle tee. Lill tärkab su hauapinnas. Kord tuksub sulahvarinast ja liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab. Suur rahva kodasi ehitab. Ja põlvest põlveni ihkaja. Katkenud Anto andesse antakse priijutustusest väike prints. Siis aga juhtus, et pärast pikka käimist läbi liiva mööda kaljusid ja lund avastas väike prints üheti. Ja kõik teed viivad inimeste juurde. Tere, ütles ta. See oli roosiaed. Tere, ütlesid roosid. Väike prints silmitses neid, kõik nad sarnanesid tema lillega. Kes te olete, küsis tähemastunust. Oleme roosid, vastasid roosid. Hüüatas väike prints, ta tundis end väga õnnetuna. Tema lill oli jutustanud, et ta on ainuke omataoline maailmas. Siin aga oli neid ühesainsas aias 5000 ja kõik üksteise sarnased. Küll ta kurvastaks, kui ta seda näeks, mõtles ta, ta teeks nagu hakkaks tal hirmus köha. Ja mina peaksin tegema näo, nagu hoolitseksin ma tema eest, sest muidu sureks ta tõepoolest selleks, et ka mind alanud teda. Ja siis mõtles ta veel. Arvasin, et olen rikas. Sest et mul on ainulaadne linn. Aga mul on ainult tavaline roos. See ja minu kolm tulemäge, mis mulle ainult põlvini ulatuvad ja millest üks on võib-olla igaveseks kustunud. Kõik see ei tee minust veel kuigi suurt printsi. Ja ta heitis rohule ning nuttis. Ja siis ilmuski Rebane. Tere, ütles Rebane. Tere vastas väike prints viisakalt ja pöördus ümber, kuid ei näinud mitte kui midagi, ma olen siin, ütles hääl õunapuu all. Kes sa oledki siis väike prints, selles kaisus? Mina olen Rebane, ütles Rebane. Tule minuga mängima, kuigi ma tegi väike prints ettepaneku. Ma olen nii väga õnnetu. Ma ei saa sinuga mängida, vastas Rebane. Maiele taltsutatud. A palun vabandust, lauses väike prints. Kuid pärast hetkelist mõtlemist. Ta lisas. Mis taltsutama tähendab? Sa polegi siitkandist, sõnas Rebane. Mis sa siit otsid? Otsin inimesi, vastas väike prints, mitte taltsutama, tähendab inimestel on püssid, ütles Rebane ja nad peavad jahti, see on väga tülikas, nad kasvatavad ka kanu. See on ainus, mille poolest nad huvitavad on. Kas sa otsid kanu? Ei, otsin sõpru. Mis taltsutama, tähendab? See asi on liiga unustuse hõlma vajunud, kostis rebane, see tähendab suhteid, looma, suhteid, looma, aga muidugi, ütles Rebane. Praegu pole sa mulle muudkui üks pisike poiss, täpselt samasugune nagu 100000 teist pisikest poissi, mul pole sind tarvis. Ning kas sinul pole mind tarvis, mina olen sinu jaoks rebane nagu 100000 teist rebast. Aga kui semud taltsuta, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas. Nüüd ma hakkan aru saama, ütles väike prints. On üks lill, Tarmo vist taltsutanud. Võimalik, ütles Rebane. Maa peal võib igasuguseid asju näha. Oh see polegi maa peal, ütles väike prints. Rebane paistis olevat väga põnevil, kas see on teisel planeedil ja kas sellel planeedil ka jahimehi on? Ei ole. Vaat see on alles huvitav, aga kanu ei ole. Miski ei ole täiuslik, ohkas Rebane. Kuid samas pöördustava mõtte juurde tagasi. Minu elu on üksluine. Ma pean jahti kanadele, inimesed peavad jahti, mull, kõik kanad sugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks nagu veidike igavavõitu. Aga kui semud taltsutakse, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla minema. Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata, näed seal viljapõldu, mina leiba ise. Viljas pole mulle mingit kasu, sellest on väga kahju. Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks Siinai tore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat, viljas. Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi. Palun taltsuta mind, ütles ta siis. Kangesti tahaksin, vastas väike prints, aga ma ei saa. Mul ei ole aega, mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma. Ma õppida, tuntakse ainult neid asju lastas Rebane, mida taltsutatakse. Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna pole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui sa tahad endale sõpra, siis taltsuta mind. Mis tuleb selleks teha? Küsis väike prints. Tuleb olla väga kannatlik. Kõigepealt istud minust veidi eemale, vat nii rohu peale. Mina vaatlen sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päevaga võid sa istuda natukene lähemale. Järgmisel päeval tuli väike prints uuesti. Oleks parem, kui sa oleksid tulnud samal ajal, ütles Rebane. Kui tuleksin näiteks pärastlõunal kell neli siis hakkan ma ennast kella kolmest saadik juba õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma ennast ikka õnnelikumana kella nelja ajal muutuma juba rahutuks ja murelikuks. Nii ma avastangi, mis õnn väärt. Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kellaajal oma südant valmistada, on vaja kinni pidada traditsioonid, sest mis see traditsioon ongi siis väike prints? Kas see on liiga unustuse hõlma vajunud? Traditsioon on see, mis teeb, et üks päev teisest erineks. Et üks päev oleks teistmoodi kui kõik teised. Minu jahimeestel näiteks on oma traditsioon, neljapäeviti tantsivad nad küla tüdrukutega. Nii saabki neljapäevast üks imeline päev. Ma võin jalutada kuni viinamarjaistanduse, nii, aga kui jahimehed tantsiksid ükskõik millal, siis oleksid kõik päevad üksteise sarnased ja mul polekski pühi. Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles Rebane. Ah küll ma nüüd nutta. See on su oma süü, sõnas väike prints. Ma ei soovinud sulle halba, kuid sa ise tahtsid. Sõdaltsutaksin aga muidugi, sõnas Rebane. Kuid sa hakkad nutma. Kindlasti. Siis pole sul sellest mingit kasu. Kasu on selles, kostis Rebane. Et armastan neid viljavärvi. Ja ta lisas. Mine ja vaata veel kord neid roose. Siis näed, et sinu oma on ainuke maailmas. Pärast tuleb minuga hüvasti jätma, ema, kingin sulle ühe saladuse. Väike prints läks uuesti Rooseva, tema. Tegi pole üldse minu roosi moodi, ütlesite neile. Teie pole veel mitte midagi. Keegi pole teid taltsutanud ja teiegi pole kedagi taltsutama. Te olete nagu oli minu rebane, ta oli nagu 100000 teist rebast. Minaga tegin Temastamas sõbra ja nüüd on ta ainuke maailmas. Roosidele oli väga paha olla. Te olete ilusad, ütlesite neile v aga te olete tühjad? Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik. Sest et mina teda kastsin, mina panin talle klaaskukli peale, mina andsin talle tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid. Mina kuulasin tema kaebeid või uhkeldamist või mõnikord ka tema vaikimist, sest et ta on minu linn. Ja väike prints läks tagasi rebase juurde. Kõvasti, ütles ta. Hüvasti, vastas Rebane. Siin on minu saladus. See on väga lihtne. Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu kordes väike prints meeles pidada. Aeg, mis saama roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks. Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin kordades väike prints meeles pidada. Inimesed on unustanud selle tee. Sina ka ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige ees, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi. Vastute mõru, seest kordades väike prints, et meeles pidada. Olen jõgi, Mavoolan. Olen punane jõgi kelle pea lebab mägedes. Olen pööranud oma näo mere poole. Minu lähe on grafroa külas, millega naudomand kooma rajas. Ei asunud tänama, teele. Voolan tasa seda teed pidi. Oleni jõgi. Ma voolen, oleni jõgi, Mavoolen olen punane jõgi, kes voolab läbi musta mulla üle liiva, lähen yle kaljude, lähen ei asunud tänama, teele olen loogilnud, jälle voogelnud. Miski ei saa mind peatada. Olen jõgi, mahullen. Olen jõgi, mav voolan, tollhaaval voolen. Me teame, et aasta pikkune teekond algab ainsast sammust oleni jõgi, mad voolanud tollhaaval voolanud. Hommikul poole. Keskpäev, vajan, olen tee. Kui aerutajad anuvad mind peatuma, et neid läbi lasta. Kui metssead tapavad otse minu suunas hoovalma naerdes edasi. Oleni jõgi. Mavolan ujutan, ületamid. Tammide ehitamine tuleb odomile Jaapomaaridele kasuks. Teil oleks parem koju minna ja puhata, ainult krabid ja jõekarbid väärivad haletsust. Marlon ei asunud sellesse sängi täna IGA PÄEV voolen mad kaljude vahel kannab minema kõik, mis ette satub. Orus madala anti loobi uurima minema. Tulvaveed on kinni püüdnud vaeslapse, kes ujus märjalt. Palgin, olen juhi mav voolan. Ma vool. Need, kes pöörduvad farmidest koju Tulevad suplema kalastajad lasevad oma võrgud vette. Keegi heatahtlik peatub, et vastu võtta tänu. Kiitus teab oma omaniku, seetõttu järgneb see mulle ja läheb must mööda. Kuna olin jõgi voolanud, olin jõgi. Vool on ja kuidas veel voolanud leopardi joogikoht kuulub mulle krokodilli pesapaik, küll muljet tuntud Peeteli haudumisplats peidetud sängi lähedale. Mäedan sisalikud mune, jõgi vabal ajal olen jõgi, manaalan eemale kullatolmu kalliskive, kannan lakun hõbedat nagu laavat karjamaad. Tunnen väärismetallisooni ehkima kaevandusi. Iga. Rikkusi tungib otse minusse. Lähen ma ikkagi merre otsima oma aariat. Põimik Mats Traadi Meti Gabriela Mistrali loomingust. Kahekümnes sajand. Sünge mees, helde mees, imelik mees, mis sa annad oma lastele? Kas tule, leiva ja unistuste veini? Või õudse igaviku? Teie tungis poisikesed, magajad. Teie tuba, Teie linn, teie kosmos, teie maailm põle laiem ema näos, kes on kummardunud üle hälli. Te magate punase päikese ja mustade pilvede all. Kahekümnendas sajandis. Raske on magada 20.-st sajandist. Raske on magada hävingu varjus. Praegusel ajal on küllalt suur kunst olla isa särkad kus oma kodus ikka veel oled võõrdunud ärkamas oma kodus. 13 aastat vangla tardumust annab tunda. Kes jagapsu aset. Ei, see pole üksindus. Naine. Sinu naine magab rahulikult rahulikult, nagu ingel. Kell on kaheksa. Tähendab, kuni hommikuni pole midagi karta. Politsei hoidub nüüd arreteerimist. Õhtusele jalutuskäigule mööda tänavat. Kergelt kergelt kannab sõdainima pühitsetud kanda, mitte. Sina oled tähelepanelik, jõuke. Õhk on külm. On nagu külmetaksid laste käed. Bio tehtiviisi peaks võtma seda jahedust pihku ja soojendama. Hämardub täiesti puhas taeva kum. Selle keskel on helekarjuse täht nagu klaasitäis vett. Sel aastal on vananaistesuvi mooruspuud juba kolletavad, viigipuud on veel rohelised. Tänava diisikuse haiged. Need, kes enam vooditest tõusta ei jaksanud, vaatavad välja aknaklaaside tagant pesunaise hürje, töötu poeg, õlgadel murekoorem, lähed kohvikusse, õhtusi, päevauudiseid annab edasi raami Bei raadio. Kauges Aasias ühe maa kollase kuunäolised inimesed võitlevad valge draakoniga. Ja sinna on saadetud neli tuha sinu maa Mehmeti tapma oma vendi. Värised, üleni vihaski, häbist, käsist ja jalust on seotud su nukrus. Ja tunne, justnagu oleks naist lükatud nii, et ta kukub tänavakividele ja last juba enam ei tule. Või oleksid jällegi arreteeritud ja näeksid politseipunktis jälle, kuidas talupoegi sander meid sunnitakse peksma oma vendi talupoeg. Juba tulebki öö teie juurde aegunud tagasi pöörduda. Politseiauto pöördus otsetee tänavale. Ega ometi meile? Kell on üks öösel. Mei, kustuta tuld. Minu kõrval lamab minu naine. Tunnen, kuidas liigutab meie laps. Lakkamatult liigute lehed on puudel. Kalad vees. Inimlaps, ema isas. Roosast villasest lõngast. Kudus lapsele jakki, teema pikkust jääkil vaevalt üks vaks. Varrukaid pole ollagi. Minu laps, kui sa tütar oled, tähen, et oleksid nii nagu ema suust kukkunud. Kui oled poeg, ole minu kasvu. Kui olete tütel, olgu sul oma ema silma. Ühelegi poeg, olgu su vaade, sinine, sinine. Minu laps. Ükskõik, oled sa poeg või tütar? Ma ei taha, et minu laps tapetaks kahekümneselt rindel, kui ta on poeg. Õieti päriseks südaööl varjendis mu tütar. Minu laps, sõltumata sellest, kui vanaks sa elad. Ma ei taha, et minu laps satuks vanglasse sellepärast et ta on rahu, õigluse ja ilu poolt. Ent oled sa poeg või tütar. Kui peaks Venemaa suur valgus üle vette siis pead sa võitlema võitlema kuni. Praegusel ajal on küllalt suur kunst olla isa. Põimik Kersti Merilaasi Juhan Saare, Elvi Synervachi, Mart Raua luulest. See oli tõsine tee. Asjata seda ei astutud muidu ei mindud tühjalt, ei tuldud. See oli kirikutee ja vallamaja, tee ja kauba ja kalmistu tee. Suur kivi, tee nii seda hüüti. Aga tee ääres õitsesid valged hõbe Uudemis animoonid. Me olime tulnud seda teed mööda, ema ja mina madaluke. Ja põlvitasime nüüd kõrges kõmisevas kirikus. Hallidel jahedatel pisarest niisutatud paekiviplaatidel. Meie isa, kes sa oled taevas. Ema näperdas närtsu, mille sisse oli sõlmitud raha, kroonilised ja kahe kroonilised ja ta huuled sosistasid rehkendades. Silgud ja suhkur, silgud ja suhkur, pearätik, pastlad, pearetiKi pastlad, igavesest ajast igavesti. Aamen. Sool Kiryydee pik päikesest palavaks köetud kodutee keskendunult kõrvale vaatamata üksluiselt jalga jala ette tõstes astus ema sirge kahe kandami vahel. Selgub, et läigatas soolvett ja korv, milles oli suhkrukott, pearetike, pasta, nahk nagises tasakesi. Aga tee ääres õitsesid valged, pika varrelised, Ani moonid. Ja kui ma neid korjates vahel punaste varju ära kadusin, hõikas mind ema ja pahandas, sest ta kartis, et jään maha ja võin ära eksida. Ei jäänud ma maha, ei eksinud ära. Vaid tulin ikka ja jälle välja. Sulle pikale ja talavele kivi teele. Pihud täis valgeid hõbeude meis ane moone. Sest ta armastas liiga tugevasti maad, et minna taeva. Sealjuures oli ta vaga mees, pidasid lugu söögipalvest ja käis armulaual Kristuse verd mekkimas. Aeg-ajalt võttis niisamagi mure pärast. Ma olen kindel, et minu isa läks põrgu kui pärast surma üldse kuhugi peab minema. Sest põrgu asuks sama maapõues, mille kamaral ta kündis külvas, lõikas taeval, pole sellega midagi tegemist. Sealjuures kartis ta jumalat. Valis temaga vesteldes sõnu ja vaidles vastavaid pommis peaga. Aeg-ajalt sõimas niisamagi harjus ära. Ma olen täiesti kindel, et minu isa ei läinud taeva sest ta oli ise maa. Ta sõrmed, juuksed ja kortsutki silmade ümber olid mullalõhnalised. Ta elutu kehagi kisendas maa järele. Kui mida kirstu panime. Taevas need kui iseennast, et ta mõtles paradiisi, pilvedele ja põrgumaapõue. Vanajumal oleks muidugi rõõmuga minu isa soonilist kätt surunud pannute päevaks peolauda istuma ja ööseks pilvevaiba alla inglitega vallatlema. Aeg-ajalt ütlevad sellest Peetrus kera. Kuid minu isa ei leinud taeva. Ta valis maalähedasema manala. Ja temast suri. Suvel õitsesid kirsid kaks korda ja rukis andis 20 seeme. Armastasin mitmesuguseid inimesi. Armastasin lihtsaid, kellega libutasid kirkat ja kirvest, kes tundsid maa taimi ja leivas sündi. Ja seda, kui palju higise nõuad. Sääraseid, kes olid palju lugenud ja paljud teadsid kuningate, surmaja, tulemägede, sünniaastaid, hapete keemilist koostist ja kõiki arenguseadusi. Ainult ühtesid ei armastanud ma neid, kes natukese kokku kogunud, kartsid sellelegi kaotavat, vaatasid, kustutage lisa saada. Minu jaoks olid need nagu umbset pudelid kust midagi pole võtta. Kuhu midagi pole lisada. Armastasin ka neid, kes palju ei teadnud ega kuigi palju osanud. Kuid uskusid inimesesse ja helistasid teda igal kombel. Neis armastasin ma iseennast. Vaid tulin ikka ja jälle välja suurele pikale ja palavale kivi teele. Peod täis valgeid Hõbe udemis Animal. Minu maa ja mu rahva õnn. Minu maa ja mu rahva mured, suuremad on minu enese elamisrõõmust võidusast. Nii nagu meri on suurem üksiku laine vahusest, viirust põldude ääretus, suutäiest leivas tuliste metsade kohi, üksiku lehe libinest. Ja nagu ma ise on suurem sellest piskust, mida ma silmaga näen. Ja kogu rahvas nendes, keda ma kättpidi tere. Kõik jalad kord väsivad ära. Mullaseid radasid tallates. Aga rahvas ei sure maad maha matta, ei saa.