Aulikud kuulajad täna tuleb meil juttu ülikoolist, aga põhilisest üliõpilastest nende organisatsioonides ja elust Tartus pluss 19. sajandi alguses. Esimesel poolel kosus Tartu suur kool, suurenes belglaste arv. 1802. aasta lõpul oli registreeritud ainult 47 Belast kaks aastat hiljem 150 5811. aastal 259 21. aastal 309. Ja siis tuli küllaltki kiire tõus 1831. aastal ligi 600 592 tudengit. Ja asi läks edasi kuni 700 tudengipiiri ületamiseni 1853. aastal. Aga see tähendas elanikkonna pidevat suurenemist kogu Tartu lennale. Ülikooli avamisel oli siin elanud umbes 4000 teenimest. 1825. aastal 8500 tähendab kas kahekordseks. Ja 1850. aastal üle 12000. Nii et tolle aja kohta päris korralik väikelinn Tartu üliõpilasi. Nad ise jagasid ennast nagu kahte suurde liiki boršid, jastudendid. Burgerid olid need, kes tulid ülikooli oma haridust täiendama, meeldivas noorte meeste seltskonnas viibima kelle selja taga oli jõukas kodumõis ja keda ei huvitanud leiva teenistusliku ametisaamine. Tudenditsevastu tahtsid ülikooli lõpetada võimalikult kiiresti, et pääseda amet desse, tasuda ülikooli aja jooksul tehtud võlad rajada perekond. Nemad hoidsid rõõmsast üliõpilaselust põhijoontes kõrvale. Oli veel kroonus stipendiaatide grupp. Tähendab, riik vajas eriti sõjaväele meedikuid, arste, kohtuasutustele, ametnike haldusesse ja vajaska gümnaasiumites vastava ettevalmistusega õpetajaid. Selleks loodi ülikooli juures pedagoogiline instituut, õige lühikese õppeajaga ainult kaks aastat. Sellegi lõpetanutest, paljud hälbesid läksid teistele aladele. Õpetaja palk ei olnud tol ajal jest ametisse meelitav. Kroonus Lipendiaatidele maksti aastas sajandi esimesel veerandil 400 tsaarirubla. Nii et päevas ta pidi läbi tulema umbes rublaga. Toidule võis kulutada oma 50 kopikat ja sellega tuldi ka läbi, välja arvatud kojusõidud mis olid küllaltki kulukad enne raudteede ilmumist. Kroonus stipendiaatide hulgas oli eriti palju meedikuid arste. Neid oli üle neljakümnevärvatud Saksamaa väikeriikidest aga tingimusega, et pärast ülikooli lõpetamist nad teenivad vähemalt kuus aastat tsaarivalitsuse poolt määratud kohtades. Kui aga Napoleoni sõjad võtsid hoogu ja prantslased tungisid siis Venemaale, võeti neid poole pealt ja saadete armee juurde, kus oli suur puudus. Arstidest ülikooli tasapisi suureneb, üliõpilaspere vajas oma sisemist organisatsiooni. Sellist organisatsiooni, mis esindaks akadeemilist noorust ülikooli juhtkonna eest, aitaks sisustada nende vaba aega ja vältida ebasoovitavaid eksesse. Teiste sõnadega kaklusi purjuspäi. Aga neid esines küllaltki tihti, sest pursside enesehinnang oli kõrge ja nad ei tahtnud kuigi meeleldi alluda kohalikule politseile ja linna juhtkonnale. Nende soov oli olla nagu riik riigis, nõustudes, et kuulavad ainult korrektori, ülikooli nõukogu ja ülikooli politseinikke. Tellide korraldusi. Üliõpilaskonna organiseerimiseks prooviti 19. sajandi esimesel veerandil mitmeid vorme. Alguses kõik kee tudengeid koondavad üliõpilaskogu saksa keeles allede maine, purschaft kuni tudengite hulk. Kui oli veel väike, siis oli selline ühendus küllaltki teovõimeline ja perspektiivne. Aga juba hakkasid noored koonduma oma kodu kubermangude kodulinnade järele. Neid nimetati Landman schaftideks. Nii et Landman schaftid, hiljem kujunevad neist välja korporatsioonid. Kolmas moodus oli loome üliõpilaste ühendused erialade järgi võtame aluseks teaduskondliku printsiibi. Igal sellisel moodusele olid oma plussid ja miinused. On teada, et juba 18. sajandi lõpupoole olid tekkinud Saksamaa ülikoolides õppivate maalaste ja liivimaalaste ühendused nii et neil oli mingi traditsioon ja eeskuju olemas. Kuid Tartu Ülikooli Keiserliku Ülikooli põhikiri ei lubanud Tartus asutada mingeid pillas organisatsioone. Ometi hakati tasapisi koonduma ja seda ülikooli juhtkonna vaikival nõusolekul mõistet tee, et küllaltki amorfsed üliõpilaste hulka on parem suunata, kui nad ise oma valitud juhtide abil on kaasatud. 1806. aastal koostasid Tartu tudengid Saksamaa Belaskondade eeskujul oma sisekorra käitumiseeskirjad, mida nimetati prantsusekeelse sõnaga komaan. Komaanduse tähendab, kuidas, kuidas üliõpilane peab käituma. Ainult et salakaebuse too sai see ülikoolile juhtkonnale teatavaks. Komaan konfiskeeriti ja hävitati. Aga tudengite organisatsioonide poollegaalne tegevus jätkus. Ometi hoiduvad kuramaalased, ei tahtnud sulada ühte ülejäänud Tartu üliõpilaskonna Aga. Ja lõid oma paikkondliku ühenduse nimega kur roonia ja selle alguspäevaks hakati lugema kaheksandat septembrit 1808 mida pidasid omavahel Göttingeni Ülikoolis kluste ja duellide pärast välja visatud korra maa Buršid. Üldse kuramaalased paistsid silma Reilise kaklushimu poolest. Vastukaaluks korooniale moodustasid kahe balti kubermangu ülejäänud kubermangu tudengid ühendusel Livonia. Aga see killunes õige pea veel kolmeks Livonia, Estonia ja n ja viimane oli nõndanimetatud vana Soomest Viiburi kandist Karjalas Tartusse õppima tulnud Soome ja Rootsi noorukite ühendus. Igal ühendusel olid omad värvid, need olid kubermangu lipult üle võetud. Aga selline paikkondlik organiseerimis. Põhimõte, mis ei olnud veel korporatsioon, ei leidnud laialdast poolehoidu. Arvate, et see killustabele määra õli õpilaskonda, siis prooviti teaduskonniti. Iga teaduskond valis omas seeniori seenior kutsus kokku koosolekuid, hoolitses ühiskassa eest, korraldas rongkäike ja väljasõite, samuti reguleerisid seeniorid ülikooli ja tudengid vahekordi. Peljates võimude vahelesegamist. Pärast pühaliidud kemist keelas rektor 1816. aastal teaduskondliku üliõpilaskorralduse. Järgmisel aastal pida sassi ametis tot koraator. Leeven otstarbekaks taastada üldine üliõpilaskogu kui akadeemilise nooruse positiivse mõjutamise vahend. Kuid siis saabusid paremat sõnu vaid Saksamaa ülikoolidest, kus üliõpilased sekkusid aktiivselt suurde poliitikasse. Bratesteerides püha liidu tagurluse vastu. Tus alles kujunev pursson, schaft saadeti jälle laiali ja selle põhikiri põletati. Selline oli siis olukord 1816.-ks seitsmeteistkümnendaks aastaks Tartus. 1820.-te aastate esimesel poolel seega populaarse Stari Evers valitsemisajal sai Tartu üliõpilaskond endale korporatsioonide organiseerimisvormi. Korporatsiooni nimetus on tulnud Napoleoni sõdadeaegsest terminoloogiast Corp pos ladina keeles prantsuse keeles hääldati koor. Nii tähistati tee Napoleoni armees kahest-kolmest diviisist koosnevat väeüksust. Mõõk. Peeker olid ka varasema korporatsioonielu peamised instrumendid kahevõitlused ja joomingud olnud põhiline kõneaine ja Paukimis riistad. Paukima tähendas vehklema. Põhiline inventar vehklemisoskus ja joomajõud olid Saksa ülikoolides kõrgelt hinnatud omadused. Need pidavat tõstma tudengi enesetunnet, tehes paari aastaga ülikooli tulnud memmepojast. Täismehe. 1820.-te aastate alguses kujunes start toss välja neli põhikorperatsiooni neist kõige varasem koroonia. Sellest oli juttu. Värvid roheline, sinine ja valge. Septembris 1821 Estonia põhjaeesti Eestimaa kubermangu ja Tallinna tudengitest karmid kubermangu värvid, roheline, oletne ja valge. Muide, neid värve kannavad praeguseni Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilased. Oma vormimütsil need on, kuna kes Eestimaa kubermangu trikoloori värvid. Aasta hiljem septembris 1820 Livonia Liivimaalt tulnud tudengit, põhiliselt Tartu gümnaasiumi lõpus pätanud värvid Liivimaa kubermangus, roheline, punane ja valge. Ja riialased, leidsid, et nemad ei sobi nagu liiv on lastega ikkagi ühte. Ja jaanuaris 1823 asutasid oma ternitas riigencise Riia vennaskonna nimelise korporatsiooni värvid. Sinine, valge ja punane. Korporatsioonide tuumiku moodustasid juba noorusest peale koos kasvanud ja sama gümnaasiumi Õiga toomkooli lõpetanud noorukid kes ülikooli tulles olid ju hästi tuttavad, võib öelda, tundsid läbi ja lõhki 11. Värvi mütsid ja paelad võeti kasutusele 1824.-st aastast. Üle rinna tõmmatud kitsad vindid pidid sümboliseerima mõõgarihmu ja neid kanti paremalt õlalt vasakule. Ses mõõk rippus vasakul puusal. Parema käega oli teda heas siis tupest välja tõmmata. Neli vanemad korporatsiooni lõid oma esinduskogu, mida nimetati šarrigeerutan, konvent. See valis. Keda uutest korporatsioonides üldse vastuvad. Ta nii ei võetud vastu 1828. aastal Tartus õppivate poolakate korporatsiooni poloonia kuna see oli oma rahvusmeelse opositsiooni võimude suhtes poliitiliselt kahtlustatav ja algul keeldutiga venelaste korporatsiooni roteenia vastuvõtmist. Hiljem siiski. Aga olgu mainitud roteenia tegevuskord lõi lõkkele leegina, samas jälle kustus. Nikolai esimene valitses 1825. aasta lõpust ja oli võimul ja 30 aastat. Ja kogu selle perioodi vältel. Tal oli ühinguteks koonduv üliõpilaskond võimudele pinnaks silmas. Tõsi, Dorpati ehk universiteet ei kujuta tänud just poliitilist ohtu, nii nagu see oli Vilniuse või Varssavi ülikoolis või ka vene riigi teistes ülikoolides. Aga ta hoidis eraldi ja siingi näidati tsaarirezhiimi karmi kätt. Ametlikult olid kõik üliõpilasorganisatsioonid keelatud, nii et korporatsioonid vahepeal hävitavad oma kirjaliku asjaajamised jälgi järele, jääks 1000-ga 834. aasta üliõpilasreeglid, need olid uued. Nägid, et kõigil tudengitel tuleb aulas allkirja andes, tõotavad, nad ei kuulu mitte mingitesse salaühingutesse. Muide, sama eeskiri nõudis, et seni pealinnas Peterburis resideerunud barringkondade kuraatoritel tuleb asuda elada ülikooli linnadesse et kiiremini reageerida võimalikule väärtegudele. Pea kehaga, märgata tee nii ülikooli juhtkonnas kui ka haridusministeeriumis, et pillas organisatsioonide täielik puudumine toob kaasa rohkem halba kui head. Sagenevad joomingu kaklused, avalikud korrarikkumised ning kerge käeliselt välja kutsetuellidele. Mõnigi duell lõpeb ühe osalise surmaga ja süüdlane läks kriminaalkohtu all. Seepärast asus Tartu olusid ja üliõpilaskond amete võimudest hoopis paremini tundev ülikooli juhtkond eesotsas rektoritega seisukohale, et laseme poolametlikult korporatsioonidele edasi tegutseda. Nii lubati neil muusikaseltside kirjandusringide kodukoha koondiste abil koos käi. Rektor võis lubada üliõpilaste teaduslikke ühinguid, aga neis ei tohtinud olla üle 50 liikme ja need pidid hoiduma mis tahes tegelemises. Poliitikaga muide oli reglementeeritud ka seltskondlikud kokkusaamised. Kuni üheksa osalisega peo korraldamiseks ei olnud vaja nõutada eelnevalt luba rektoraadil Pedellidelt. 10 ja enama puhul tuli aga asjast Meldida ja tead Ta ta usaldusmehe ka vendi nimi, kes siis vastutas korra eest, aga ka vendiks võis olla vähemalt neli semestrit. Ülikoolis õppinud ja seni karistama Ta tudeng. Paraku leidus selliseid vähe, sest kolme esimese semestri vältel oli üks korralik Buržika millegagi vahele jäänud ja karistada saanud. Kui oli suurem pidu, siis pidi iga 10 osavõtja kohta tulema üks ka vent. Korpide vaheliste tülide klaarimiseks. Tollide reguleerimiseks töötati 1841. aastal välja allegemai narkomaan üldine üliõpilasseadus. Sedapidi tunnistamaga korpides mitte kuuluvat nõndanimetatud metsikut tudengid loodi aukohus, et lahendada üliõpilaste vahelisi tülisid ilma rapiire ristavad Ta ja tulemusega oli kahevõitlust arm hakkas 1800 neljakümnendatel aastatel märgatavalt vähendama jess tulevased teoloogid. Kirikuõpetajad astusid eetilistel kaalutlustel välja duellis sunduse vastu ja 1847. aastal kaotatigi duelli sundus. See tähendas, kui üks osapooltest deklareeris aukohtule, et kahe või võitlus on tema südametunnistusele vastuvõetamatu. Ta säilitas taga ilma verd valamataja relva kasutamata oma aunimetatud otsus kujunes pöördeliseks. Kuigi igas korporatsioonis leidus riiukukke, kes leidsid, et vana kord au haavamist verega maha pesta oli kaugelt õigem. Vaba aega jäi tudengile, kuidas kellelgi neile, kel oli oluline stuudiumi kiire lõpetamine ametisse saamine, sest õppevõlad hingasid kuklasse. Pilt neil aga, keda õpikutest huvitas hoopis enam rõõmus ja vaba borši elu ja kelgu kor seda ka lubas, oli peaaegu kogu aeg vaba. Alati leidus tudengeid, kes uudistasid Emajõe voolu vaadates. Nõiad tõusid kivisillale, võistusid mujal jõe kaldal, kus ainult oli sobiv kuivem koht. Mõned tudengid dresseerisid kodus koeri, eelkõige arvukusega, silmapaistvaid poodleid. Neid õpetati Sitsime kahel käpal kõndima, redelit mööda üles ronima ja üle p või üle pika piibuvarre kalpsama. Üldse üliõpilase koer oli õige vähesega harjunud elusolend saatis oma peremehe peahoonesse loengutele, ehk nagu tol ajal öeldi kolleegiumidele mõni särk, kes siis koju tagasi. Teised istusid isandat oodates. Alumise korruse akende all näkitsesid kerg Pepe ja näitasid üksteisele hambaid. Ilmus tudengist peremees lõpuks jälle nähtavale, oli penil rõõmu, kui palju. Üheks mooduseks vaba aega veeta oli ülikoolilinna seltsielust osavõtmine ja siin tegutseski mitu musset. Musse saksa keeles tähendab jõudeaega vaba aega aga ülekantud tähenduses ka ajaviiteselts. Nii tegutses siin Vanamusse, mis hiljem muutus ressursiks, koondas peamiselt aadlike kaupmeestega Mousse ja lihtsamate kodanike bürger musse. Ning 1814. aastal rajati ülikooli kollet Divi liikmeid ühendav hakkadeemiaš musse. Daame mussede liikmeteks ei võetud. Samal ajal, kui abikaasad veetsid mõnusaid õhtuid jäi naistele võimalus kokku saada kodustes kohvi puutööringides ja siin oli põhitegevus päevakajaline kohalik laat. Põrgermus täieõiguslikeks liikmeteks ei võetud ka vähese varaga poissmehi, muidugi saksa soost. Paremal juhul said nad tantsuliik mäenimetuse. Neile oli luba käia tantsuõhtutel ja muudel üritustel, aga mitte enamat. Esialgu oli Musede vahekord üliõpilastega igati kommelfo. Paljud õppejõud ja teenistujad olid põrgermusse liikmed ja üliõpilased teretulnud külalised põrgermusse pallidel, kus daame oli alati rohkem kui kavalere. Aga seen tekkisid hõõrumised tudengite ja sellide vahel. Need läksid suuremateks kaklustele. Eks see üle ja asi läks nii kaugele, et üliõpilaskeelati hoopiski viibimine põrgermusse pidudel ja pallidel. Tikkused sinna ikka. Kuigi ustele olid lisaks tavalistele piletikontrollidele või uksehoidjatele pandud ka ülikooli Pedellid. Akadeemiasse musse pidi põhikirja järgi pakkuma õppejõududele, üliõpilastele, aga ka linnakodanikele sisukat ja viisakat vaba aja veetmist. Tal oli luba korraldada loenguid teaduse, kirjanduse ja kunsti vallas. Seal võisid lugeda ajalehti, ajakirju ja mängida mänge, välja arvatud hasartmängud. Akadeemiš mussas korraldati kontserte ja palle. 1839. aastal ostis Ülikool riiginõunik von Bocki maja peahoone kõrval mida praegused põlvkonnad tunnevad marksu majaga ja seal tegutses Akadeemiaš musse mõningate vaheaegadega kuni venestamisaja alguseni. Purss huvid tasid eriti pallid ja nooremad daamid, kes sinna olid ilmunud. Sajandi algupoolel algasid ballid piduliku Paloneesiga. Tantsijate rea eesotsas sammusid prominendid, nende kannul ülejäänud seltskond, aeglane liikumine ja lähedus therile andis võimaluse juttu ajada, komplimente öelda kohtumistes kokku leppida. Hiljem tulid keerukamad tantsutuurid ja selline võimalus kadus. Tantsisite veel šoti rahvatantsudes kujundatud Angleesija eksasseesi. Tudengitele tundusid need igavatena, sest daamist tuli seista oma kolme, nelja sammu kauguses ja vestlusest kena partneriga ei tulnud midagi välja. Palli lõppu jäi tõeline maiuspala paljude tuuride üllatustaja naljadega. Kotiljon hoogne tants võis kest oma pool tundi või isegi kauem. Moodsamad tantsud, nagu ma Surka veeni valsk Raco veakia polka kuuluvad juba 19. aastasaja teise poole repertuaari. Ülikooli mõjul kujunes Tartust 1800 kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel väike aga omapärane vene kul. Tuuri kolle ülikoolis oli vene keele ja kirjanduse professoriks luuletaja ning literaat Aleksander voi äikov. Tema kodus tegutses salong, mida külastasid nii kohalikud vene intelligendid kui ka Peterburis siia sõitnud lite raadid. Korduvalt viibis Tartus kuude kaupa kuulus poeet Vassili Žukovski, muide ta valitega kohaliku ülikooli audoktoriks. Meile pakub aga huvi venelastest üliõpilaspoeetide rühmi. Dos, mille kõige tuntum ja andekam liige oli Nikolai ja söökov eluaastad 1803 kuni 1847. Sage külaline Tartu salongides avaldas oma luuletusi Peterburi ajakirjades niga almanahhi ides oli kirjavahetuses Mihhailov, Skojas maapaos viibiva Bush genega ja söökovi värsid olid eeskujuks teistelegi tar üliõpilaspoeetidele näiteks hilisemale kirjanikule Sallo kuubile, kelle laul serenaad algab sõnadega tere käes ja mantel üle õla oli omal ajal üldtuntud, nii laial Venemaal kui ka balti kubermangude. Aga nüüd Sõhkavist päritud Volga äärest. Vanemad saatsid ta õppima Peterburi teedeinseneride instituuti. Aga teda ei huvitanud tehniline eriala. Laisavõitu laialivalguv, aga väga andekas nooruk. Ja tuli Tartusse filosoofiateaduskonda ja söökovi ülikoolikaaslane. Tatarrinav meenutab teda tugeva kehaehitusega, punapõskne ja naeruhimuline nooruk väga helde, lausa lapselikult usaldava loomuga. Igal aastal saadeti talle kodunt 6000 assignaa rubla, elamiseks oli tohutu summa tolleaegsele tudengile täiteks kroonus, stipendiaat pidi toime tulema 400 rublaga. Ja jõukas üliõpilane kulutas aastas 1000 maksimum poolteist 1000. Et aga raha lausa pudenes ja Sõrkovi näppude vahelt sest leidus osavaid kaaslasi, kes elatusid tema heldusest. Ja kui nende metseenil sularaha ei olnud, siis aint teed tema nimel Tartu söögi ja joogipoodidest meelsasti. Buffee tähendab antivõlga ja Sõrka meile saabunud rahalaev kulus koheselt varasemalt võlgade tasumiseks ja mõne kuu pärast oli jälle taotleda krediit tee, mida talle ka võimaldati. Meenutatakse 1825.-st aastast peale ei toimunud ükski venestudentide pidu ilma aia sõukovita. Tõsi, sageli ta tõrkus kaasa tulemast ja klaase kummutamas väga lasi enda alati pehmeks rääkida ja peo lõpul oli prodel juba tegu tema joomahimu pidurdamisega. Alguses seltskonnas napisõnaline daamide juuresolekul koguni kohmetu, aga kuis tus hoogu hakkas deklameerima oma värsse. Neid õpiti pähe viisistati, lauldi kooris. Kevad õhtuti üüriti sõudepaadid ja emale jõel kõlasid kord kurblikut, kord temperamentsed vene ja mustlasmeloodiad. Tartlased kõndinud piki kallast kaasa, et sellisest improviseeritud jõe kontserdist osa saada. Ja Sõrkav tõlkis vene keelde saksa tudengite populaarse joomalaulu krambamboli. Aga kogu 19.-ks sajandiks jäi vene üliõpilaste lemmiklaulu, milleta ei möödunud ükski koosistumine ja sõkovi laul mille algus kõlas. Instra nõstranedal jooks, kes valgi maatus, rooke radi, Valnavat, Rodeeaa radi, Valnasti, Vessioon, Saberalis mõis, sõda, Peeter Toropi tõlkes. Kaugest, väga kaugest kaarest Volga emakese säärest kokku siia tulime, sest tööd ja prii just ihkame. Ja Sõrkov ei teinud ühtegi eksamit kogu oma stuudiumi vältel. Pidas ikka plaani, õpin hoolsamini, teen hiilgava eksami, aga see jäi tegemata. 1008. 129. aasta suvel jättis ta maha Terti professorite ja igavuse lugupeetud linna, nagu ta ise poeetiliselt väljendas ja sõitis posthobustel kodumaale. See teekond viis läbi Võrru ja Pihkva kuni võruni saatsid teda tõldades paarkümmend paremat Praha. Võrus olla pidutsetud ja pommeldatud pimeduse saabumiseni kuni poeet, et Liivimaapinnalt lõplikult lahkus. Järelpõlvedele jäid aga tema Tartu perioodi värsid mõni näide nendest. Ka tudeng veinis. Lugu peab, mis soojendab laulikute hinge. On sõbraat proovitud ja head Bree lõbusus ning mõtte Benge koos kukega. Tal algab päev toa vaikuses, ta uurib, kant. Ent möödub aeg on õhtu käes, vein kutsub jätma, Foli anti. Ja iga päev siin päikse all viib teda lennul võlumaale, kes köik täitvale igav tal kuid kel on igav, kes pokaale, kus valgusrõõm ta paikkond, seal ta vabadus on käskijanna. Ta piiska, hüva vein eal maa Elmaskeptrit ei anna. On armsad, meile hoogsad peod. Me armastame vein rõõme ja maised hoole. Tüütud teod ei suuda rikkuda Kuda, me Soome on armsad, meile hoogsad peod. Me armastame veinirõõme. Ja vaat nüüd tulevad need mässulised read, mis tegid paha. Ta ütleb Pariidis sõda, Ruskid, säär, mõi, Atworcalov, Niepristaniem. Kui ilmuks siia Vene tsaar rei joomalauas, tõuseks keegi ka siis meil kestaks pillerkaar kui looja süütaks leegi. Kui ilmuks siia Vene tsaar ei joomalauas, tõuseks keegi, et tõotus, sõbrad, elaks meis, pokaalid, tõstkem tühjaks, joogem. Rõõm, murre pooleks südames kõik priiusele ohvriks toogem. Et sõbrad elaks meis, pokaalid, tõstkem tühjaks, joogem. Ja vein ja vabadus ja rõõm. Me jumalust, eks ikka jäävad, on nende päralt iga sõõm kõik, et teod kõiki õude päevad ja vein ja vabadus ja rõõm Mei jumalusteks itta jäävad. Kalju Kanguri tõlge. 1803. aasta augustis anti välja reeglid keiserliku Tartu ülikooli üliõpilastele kinnitatud keisri enese poolt ja need kehtisid 31 aastat. Tuginesid põhimõttele tudengid alluvad täielikult ainult suurkoori jurisdiktsioonile. Toon neist ära kõige olulisemad. Iga üliõpilane peab hiljemalt kell 11 kodus oleme. Mõõka tohib kanda vaid riigiülikooli poolt lubatud ametlikel pidustustel. Üliõpilastel tuleb hoiduda hasartmängudest raha peale. Keelatud on kiire sõit või ratsut domine, samuti põleva Peebuga kõndimine Tartu tänavatel. Keelatud on tõrvikrongkäigud, tulevärgi põletamine ja maskis ringi liikumine. Keelatud on tänavatel lärmamine, laulmine ja mõõga ihumine vastu kive. See tähendas teatavasti väljakutset duellile. Keelatud on jumalateenistuste, erapidude ja käsitööliste rongkäikude segamine. Keelatud on eraisikute au haavamine, pilkesalmide kinnitamine, majaseintele ja akende sisse viskamine. Eriti rangelt on keelatud üliõpilase ühinguteks koondumine Saksamaa eeskujul ja igasugused duellid. Ära on toodud akadeemilised karistused, mis tõusvas gradatsiooni sond, järgmised rektori noomitus ülikooli kohta, noomitus, kartser ülikooli nõukogu noomitus, stipendiumi vähendamine, nime asetamine, Mustale, tahtmine, stipendiumi äravõtmine ja lõpuks eks mat, Recoleerimine, mis võis toimuda kolmes rangusastmes. Tavaline, see andis õiguse hiljem jälle ülikooli Himmat reguleerida siis ilma õiguseta jälle tartus Himmat Recoleerida ja lõpuks relegatsioon siis võimaluse astuda ükskõik millisesse tsaaririigiülikooli. Sellega kaasnes süüdlase üleandmine. Kriminaalkohtule. 19. sajandi kahel esimesel kümnendil tundsid tudengid end väikeses Tartus õige vabane. Üliõpilased pidasid end ülejäänud Lenlasteks, pea jäägu kõrgemaks olevateks ja seda peegeldas ka laialt levinud ütlus Erst härraga. Kõige üle on issand jumal, siis tuleb Vene keiser ja siis Tartu tudeng. Kartseri sisseseadmisega oli päris kiire, kuna peahoone valmis alles 1809. aasta suvel. Korraldajaid tee kaks ajutist kartserit vabahärra von Bocki maja alumisel korrusel. Tingimused olid seal õige lahedaid, nii et karistatuid külastasid sõbrad ja isegi kergete elukommetega noorikud. Peahoone pööningule seati sisse viiskartserit. Kartserikaristus võis kesta ühest-kahest päevast kolme nädalani. Karistused sajandi lõpupoole olid sellised tasumata võlg üks, kaks päeva. Rikkumine teatris, siis võis tudeng juba teatris käia. Tartus tegutsesid teatreid üks kuni kaheksa päeva. Öörahu rikkumine, kaks päevaraamatukokku tagastamata raamatu eest kaks päeva suitsetamise eest ülikoolihoones kaks päeva akna sisselöömine, kolm päeva. Omavoliline lahkumine, part Dust kolm kuni kuus päeva ja nii edasi. Kakluse eest võisid saada kuni kolm nädalat. Ratsutamine Toomemäel viis päeva. Kaupmehe petmine kolm nädalat ja duellist mingil moel osavõtmine kolm nädalat. Vaese patuse juhatas kartserisse kartseri sulane. Voodiriided tõi kohale ja magamisaseme seadis valmis passi ja naine. Tema ülesanne oli ka kartseri koristamine. Kord päevas võis arestant omal kulul käia mõnes linna söögikohas restoran, kaasa arvatud, et saada sooja lõunat, aga hommiku ja õhtusöök pidid olema kartseril endal kaasas. Raamatud võetega kaasa soovi kohaselt ja mõni naiivser tudeng õpiski siin eemal maiste pattude ahvatlusest ja lähessal taevastele jõududele, nii nagu nad hiljem deklareerisid. Talvel oli kartseris jahe aga mitte liigsuvises päikeselõõmas, aga lämmatavalt kuum. Üliõpilasfolkloori kohaselt olla toimetatud kartserisse veini järgmiselt. Öövaikuses kõlas halb vaikne meile. Selle peale võitis arvestanud välja pika aja tugeva nööri tinast lood laskuses otsas ja viskas selle aknakest alla. Kõla suus vele tõmbasid nööri üles ja oh imet. Keegi hea hing oli nööri otsas sidunud veinipudeli. Ainult vaevalt et see tõele vastab. Hiljuti katusekarniisi mõõtmeid ja konstruktsiooni kontrollinud töömehed väidavad, et nii sel viisil küll ühtegi pudelit kartserisse tõmmata ei saa. Kui igavus hakkas piinama, siis tegid tudengid graffitit kartseri seintele. Viimased säilinud pildid või tekstid on dateeritud aastaga 1900 tähendab hiljem enam kartserit üliõpilaste kinnipidamiseks ei kasutatud ja üks neist graafiteid kõlab vahendasas andiisanud Webster stuudioorsus Edgar Fish. Kaks nädalat istus selle laua taga stuudioosus Edgar Fish. Korporantide arvates ei olnud kartserisse sattumine mingi häbiasi. See, kes polnud korraga kee peahoone pööningul oma patte ja patukeseilonastanud, ei olnud ka tõeline purss. Ülikooli viimasel peahoone põlengul muutusid tuhaks kolm aula kohal olnud kartserit. Kaks õuepoolsed on õnneks alles üks neist restaureeritud ja huvilistele avatud. Pöörduge Ülikooli kunstimuuseumi poole ja giid viib teid vaatama kartserit, nii nagu ta oli 19. sajandi lõpul kuulmiseni.