Tänane luulekava pakub teile August Sanga luulet. Valik ja esitus Heino raudsikult, muusikaline kujundus Silja Vahuril. Peal taevas on kui akvarell all orus Toometav ilmitsevad. Kolmveerand üheksale hetke. Madaatan inglisillalt linna, mind ootab auditoorium. Ent kuidagi ei tahaks minna. Nii. Sinine on taevakuu. Hol peas on kolossaalsed lokid ja üldse kogu inimkond jalas aukudega sokid. Ma olen hästi noor ja blond. Kõik on nagu laulus ladus ma ootusrikkalt seisan seal. Siis tõusis pill ja päike kadus. Aeg tuli maa ja merre, deal. Mu ellu elu sisse astus ja käskis mind. Nüüd valik tee. Oh, õnnis mees, kel valmis vastus. Mullaga polnud valmisse. Puud vinges tuules värisesid. Ma seisin keset Haungesid. Mu ümber relva kärisesid mu ümber, sõbrad langesid. Kui kaua viibisin ses melus? Näen imestades olen elus, mis veel? Kõik on ju hea, on selginud, taevad on möödas sõja killavoor ja nähtud valimise vaevad. Kuid ma ei ole enam noor Möödun kõigi maade luudest. Ja viibin jälle Toomemäel. Käin ümbritsetud põlispuudest. Uus põlv on minu kahel käel kui tibuparv, kes murdnud koored, harg, rõõmsad silmad püsti, peas kõik hirmus kenad, hirmus noored. Mu oma laps on nende seas. Käin nende keskel veidi norus, sest taevas on kui akvarell. Ja toome tõelmitsevad orus. Kolmveerand üheksa lööb kell. Kord õhtu eel Queeni soojaks muutus, et kambris kauem püsida, neis pat ja lõunatuul nii heldelt põski puutus ja kõigist aknast hoovas muusikat, et oleks tahtnud muudkui minna minna. Kuid kuhu minna? Keegi ei tea kärsitult, kõik uitsid mööda linna ja tundsid, et on ütlemata hea. Kui aias puugudel õie vahutuses lõõritus ei lõpe taeva all ja süda rinnas peksleb rahutuses jäiskab üht, kes niivõrd lähedal, et pole üldse tarvis mingeid sõnu. Miks sõnad veel, kui veri on nii kuu vaid elada ja elus tunda mõnu vol kõige mõtteolemise tuum? Õnn mulle, sulle kogu inimsoole. Sall tunnil mulle vastu tuli teel üks sõjasant ja vaatas minu poole, kui küsides. Kas on sul meeles veel? Aus värss ei hooli, vormisärast, ei paku meelelahutust. Nii ka ilma sellepärast et süda on täis rahutust. Kui saaks küll kirjutada nõnda, et kõiki erutaks mu read et mõtlema paneks mõnda toimetaja murraks pead. Kas lähed nõnda või ei lähe? Pole enne öeldud veel, mis aga siis, kui saame tähe ja jälle käiga Nossa teel. Liigteratoon, risk, Altaine võib tulla pahandus, riid ja mul on kodus lapsed, naine. Siin pole garantiid. On muidugi halbu salme ja veitsa trükkima ei pea. Kuid otsekohe võidupalme ei saa ka see, mis uus ja hea. Uus ilmub kobades ja arksi ja vaidlust tõstab alati. Nii oli juba enne Marxi. Ja on ka meie päevil. Meil kõigega on kursis olla, vaja on põnevat nii palju taeva all. Mul on üks tuttav linnukasvataja veel hiljuti ma külas käisin, tal. Mees demonstreeris oma papagoisid ja seletas. Šarmantne linnusort. Nad kõik kordavad, kui koolipoisid neid treenida, on minu armsaim sport veel kahjuks nad ei räägi pika jutuga. Leksikon ei ole kuigi suur, kuid usu mind, nad arenevad ruttu, sest imeasju teha võib dress suur. Ja linnud täites peremehe tahet. Häält tõstsid agar kiretult. Ohja. Ma kuidagi ei suutnud teha vahet, kas hõikasid nad kurat või hurra. Neid kuulates mind tuttav tunne rõhus mind kurdistasse, veider linnukeel. Ma läksin sealt, et olla värskes õhus ja mõtlesin, kui olin koduteel. Ma kõigest heast võin tunda siirast mõnu. Talentidele au ja poolehoid. Kuid on see kunst, kui kordad kuuldud sõnu. Ei. Minule ei meeldi papagoid. Tõdundi tuuris kõne, aga jutt, kui olla aus, kus külmavärinad peale. Siiski müriises aplaus. Nii ka väljas pakasega töömees käsi kokku taob. See on juba vana tarkus, külmatunne kohe kaob. Kuigi jutt ei paku mõnu Seda rohkem plaksuta. Nõnda pärast külmi sõnu, sooja saatsa maksuta. Mustlased, kel teatavasti ühistan boheemlaslik tega, on kagunste edendanud. Eriti on tunnustatud nende panus kokakunstis. Nende kuulus kirvesupp. Seksed odavalt ja hõlpsalt saada maitsvat toitvat suppi. Tuleb ette pandud kirvest keemiseni kuumutada isandades pata üksnes värvi maitse lõhna tarbeks, igasugu tühjade ja liha, kapsaid, kruubi, tangukoort või piima võid või rasva, seda, mis just ette juhtub. Sest et nagu öeldud, on need siiski ainult kõrvalained. Kuna oluline on ju nagu veenvalt nimi näitab. Kaalukas konkreetne kirves. Aga elus näeme ikka ka tühine on tähtis sõge loom, kel tuleks mõte keeta kirvest hoopis ilma nende kõrvalaineteta. Kuidas tagatuld ei puhuks, kuidas tagaleent ei segaks. Katlasse jääb ikka ainult puhas proosaline vesi mille pinnalt, nagu peeglist vahib vastukeetja enda õilis kohkunud kirvenägu. Teel hobune läks valges vahus. Tee ääres mõttetarga rahus, kõikteadja heesepikutas. Ta vankrisõitu analüüsis kolleegi nõuga abistas. Ja õilsa nördimuse küüsis auväärset hallpead vabistas. Oh sina võhik tohopi imekäsku koormat, veab siis edasi, kui vaatan sind, on lihtsalt imed üldse liigud edasi. Škoda Radio tahtvat näivad, et nurjuks kõik su vaev ja hool. Pool ringi sõidusuunas käivad kuid vastassuunas, teine pool. Kui soovid, et sul oleks edu, pead rattad kinni siduma siis lapse mängol koorma vedu sabistab rõõmsalt liduma. Täisõiglast viha vastas hobumees. Ära tõsta paanikat. Jää parem vakka, vaene tobu. Siin tundma peab mehhaanikat. Kuid eesel kõikjal deklareeris. Me näeme sellest juhtumist, et kreetikas mõnes leeris veel pole õiget suhtumist. Oli kaustu nii palju, et kadus nende vahele ametimees. Üks kodanik välja ladus kuma dokumente, ta ees olid andnud neid paljud instantsid. Paks pakk oli pabereid, tal kõik vägevaid pitsereid kandsid ja allkirjad olid neil all. Seal sünnitunnistus oli ja koolitunnistus ka ja tervise kohta polikliiniku tunnistus ka. Ja tunnistus, konsorgyldja tunnistus, part, tordilge tunnistus Klautordilt, kostrahhilt Kedasahhilt ja spets pomspektilt ka. Ja rõugetunnistus oli ja jalgrattatunnistus ka. Neid ametnik uuris ja puuris. Ja lausus aeg-ajalt jajaa Meil koormus on suur, igas lõigus instruktoril nektari kuid eriti kuultan õigus just kaadrite sektoril sest teostab mainitud sektor tööd. Suurt pretsedenditu. Uuris tunnistusi inspektor, nagu ülalpool nenditud. Ta maganud oli nii väheda, väsimus oli siin. Et äkitselt tuli tal pähe üks totakas Kalambu üks labane, äärmiselt rumal ja tarbetu küsimus. Ta naeratas veidralt ja lausus. Aga. Miilits miilits halvat seal kurva näoga nurga peal. Kas on igav vajutasida? Tahad laulda, tantsida, aga jalga? Säärikus ametil on väärikus. Äkki hulluks peavad sind miilitsasse, veavad siit? Poleriga. Oota veel, vahetus on varsti teel. Jätad linna, lähed siit sinna, kus on mets, seniit, sinilill ja pajupill. Lõoke heliredelil rõõmsalt kukerpallita lõõritab ja Trallitab. Üheskoos seal hullake. Sina ja su kullake. Aga kurb ja kole sull on kui kulda, pole sul üksi ilma kullata. Sa ei saa ju hullata? Maal Saurab soojast sajust, kuid juba naerab päeva silm. Nii rõõmsa pestud lapse näoga on kogu issanda maa. Teeveerel käega lehvitades on kure, saab pais marakratt ja rongist, viipab talle rändur, kel juustes juba hõbedat. Poiss oleks lõbus läbi nina. Kes aga on see hall ja pikk seal vagunis? Kas tõesti mina? Kohe ei, see pole võimalik. Ma mäletan ju väga hästi, ma alles olin poisiklutt, mul taskust ripendas ragulka ja kutsuti mind lihtsalt, kutt. See poiss käis ringi, juuksed sassis ja näitas oludele keelt ja rikkus korda kooli klassis. Kord oli talle vastuveelt. Oh häda küll. Hull, kahjuks ikka veel praegugi soliidses eas soliidsuse ka lood on pahad. Kui koolipoiss, käin meeste seas. Täis kõige nägemise, nälga ja nälg on kõige parem kokk. Käin ringi roosa narri näoga kui roheline, kollanokk. Ma muudkui sõidan jaamast jaama. Ja iga jaam on kipjatakk. Tuul lõunas sulady gaase. Jah, varsti kevad on täies väes. Kuid mõned käivad tehas Lätti, Lätti, sall ümber, kaelakäpp, kindad käes. Neil hirm on. Jälle võib tulla tali ja maha murda neid tõve vahk. Gripp köha-nohu see pole nali. Nii kahju saada võib kallis nahk. Nad on nii targad ja tähtsad mehed, kui kaoksid neid, keegi ei asenda. Neid taga leinaksid ajalehed ja orvuks jääks õnnetu Isamaa. Kuid mina olen veel noor ja rumal. Mis minul on nendega ühine. Jäin hõlmad lahti, kui hea mul Hiiumaal. Ja minul on riisika tühil. Ma nohu kätte ei karda surra. Kui aga ehk juhtukski, sedasi see löök veel isamaad ei murra. Ta õitseb ja haljendab edasi. Eile öösel kondimees seisis minu sängi ees, ütles. Mina härdalt paluma. Lapsed on veel pisikesed, kust nad saavad kooliraha. Ja ka naisel oleks paha. Ta ei taha siia maha jääda ilma minuta. Vastas surm. Küll aste pärast kannavad katalised hoolt, kõik on neile riigi poolt. Ärgu koolist ehku kilpi saavad korraliku stipi. Küllalt on ka küljeluul sinust muret olnud, juba talle veidi hõlpu luba. Mina jälle vastu nii. Sära ilmakärast siiski mind veel ära vii. Tegemata tööde pärast kangesti hale meel. Mul ei ole suuri plaane, ma ei mõtlegi romaane. Tahtmine on teha veel mõnda lapseliku laulu, päikest, värsikillukest, lihtsakoelise vanamoelist üsna tibatillukest. Tema mulle. Ära paina pahandust on sinust aina. Millega sa vilets loodad, kostitada kodumaad, saiu? Ainult praaki, toodad, kajasta harustansulaad, siin teid, trükiajalehed ära tööki. Teised mehed, kõik on sinust siledamad, viiksima teavileedavad vaevalt meile vastu saad. Kuidas võib siis edasi? Mina mingu, aga teised? Teised jäävad edasi. Aga mind ei ole enam. Kõlab kurgede kuluk luua, ka mind ei ole enam minu tööd, teeb keegi muu, mind ei ole laua taga, puudub. Ja kui Kadriorus trammiteele sõidab tilinaga istuvad kõik teised peal. Aga ainult mind ei ole, ainult mind ei ole seal. Ütle, kuhu vana kole kavatsed sa viia mind? Kuskil parimat ei ole? Jäta, jäta siiami. Siin on minu armas põrgu, siin on minu paradiis kole pai, ära tõrgu. Mis sulle maksab siis? Veelgi mõned aastad kingi. Las veel veidi vaatan ringi loobuja laias loomaaias. Olen nõnda maias. August Sanga mälestades Uno Laht Sügis käes on laante kuldne lummus. Härmad juustes. Elulõngad, happemad. Kõigist minejatest, keda olen tundnud Sina läksid endast vapramalt. Luule ninanipsust surmal pole taipu. Ajapikendusest keeldus, lõikas jäägitult. Targad vaikimised, neelas viimne vaikus. Needki jutud, salga kombel räägitud. Tõlkeid koidu hakul enam say toksi lakas värsi tänamatunud riimi drill. Enam sõnadisnikutes asteid sai otsi kuni prillinurgas mingi tärkav sinili. Kunst ei ole poos, moekas menust Pälklev, Heiga salanõunik, nühkiv Salaust. Kunst on kunstikaitstes kogu elu vältel suuta mitte teha ühtki alatust. Sünge sügis tuleb raevukas ja pime. Nõtke lehe kulla sõtkub määrituks. Jääb su küünal võitma, rõske sudu vines. Hai tema inimlikku väärikust.