Auli, kas kuulajad oli meil juttu 14. juulil prantsuse vabariigi rahvuspühast pidustustest, mis toimuvad Pariisis, ja täna ma räägiksin Pariis, Prantsusmaa pealinn, alapealkirjaga Patune linn, Pariis, aga patusena näib ta rohkem võõrastele. Pariislane ise on küllaltki töökas ja korrektne. Ma alustaksin JÜRI Latmanni kirjaga mille ta kirjutas 30. märtsil 1929. aastal Münchenis, Fainassankinnale ja mis on publitsist eritud. Lotmani kirjade kogumikus ilmus Loomingu raamatukogus. Muide Lotman, Neevalinna koolipoiss õppis esimese keelena prantsuse keelt. Ja kui ta pärast teise maailmasõja lõppu enne tee mobiliseerumist oma üksusega oli Potsdamis, siis ta ütles, et suhtles põhiliselt prantsuse sektori kultuurieluga sektor jäiga Potsestamile õige külje all. Aga nüüd Lotmani sõnad. Nii ma siis käisingi Pariisis ära olin seal kõigest kaheksa päeva, neist neljal toimusid loengud, loengud läksid hästi, seda ka, mida tavaliselt seostatakse Pariisiga, Loovrversai ja muud ma peaaegu ei näinudki. Praegu valmistutakse prantsuse revolutsiooni 200.-ks aasta päevaks ja kõik on suletud. Seest käisin jalaisu täis, ei kasutanud põhimõtteliselt päimet, Krood ega poisse. Peaaegu et kõige sügavama mulje jätsid mulle Pariisi raamatukauplused. Jumaluke küll, kui palju neid on ja milliseid 18. sajandi raamat töid seal leidub, kui ma oleksin siin elanud, no ütleme nii 30 aastat tagasi oma viis aastat oleks minus tõepoolest saanud õpetatud inimene ja too poolharitlane, kes teab ühte teist ühest ja teisest siin võib leida mistahes raamatu mis tahes teemal kuivaid sobrata arvuga vaadates antikvariaatides ja Sarbonni raamatukauplus, kogu maailmafilosoofia kõige uuemad väljaanded. Kuid kallid, ma laostusin, lõin läbi kõik oma frangid ja oleksin äärepealt ka püksid jalast maha müünud. Nii et kuidas keegi suhtub Pariisi? Lotman oli vaimustuses Pariisi raamatukauplustest. Aga ma alustaksin Pariisi ajaloo põhijoon, Pehka. Keltidel oli barriside hõim, kalurid ja köitid, kes olid asutanud mõningatel andmetel viiendal sajandil enne Kristust teiste Landmetel, teisel sajandil seeni jõele, seedee, Saarele. Küla. Ülesaare viis puusildade abil põline põhja-lõunasuunaline kaubatee. Saart kaitsesid jõgi ja seitse lähikonnas olevat küngast pinnas küllaltki viljakas. Aga kohas Tysoin. Roomlased vallutasid seedee saare ja Nende Pariiside hõimuasula esimesel sajandil enne Kristust lammutasid vanade kallide pühamu ja ehitasid asemele Jupiteri templi. Umbes samale kohale, kus praegu kõrgub jumalaema kirik ja panid nimeks asulale loteetsija. Barricioorm ja tseesar mainis seda oma tuntud ülevaates deebeeello kalliko. See oli Rooma garnisonilinn. Aga ühtaegu oli tegemist Pariisi esmamainimisega kirjalik, kes allikates veel ehitasid roomlased sinna amfiteatri ja termid. Kuumad saunad. Kui algas Rooma riigi allakäik ja barbarite rünnakud, püüdis teleneljasaja 51. aastal vallutada Pariisi kindlust kuid tänu kaitse pühakule. Ränne veel ei läinud see tal korda. Küll vallutas linna frankide juht ristiusu vastu võtnud Klodovekesimine ja 508. aastal tõi ta siia oma riigikeskuse pealinna ning hakati luteetsee asemel nimetama seda Pariisiks. Šarlemann Karl soor viis oma riigi pealinna ahenesse. Aga Pariisi areng jätkus, aitas kaasa kaubandus mööda jõgesid toimuv. Neid kaupmehi nimetati naut Dideks ja Pariisi värvid olid sinine ja punane. Vappi kirjaga kõigut tähendab vee peal, kuid ei vaju, kuid ei uputa. 12. sajandil algasid saarele peakiriku notar daami ehitamine, aga see kestis oma 200 aastat. Oluline on veel aastatuhat 215. Millijõulise paavsti hinnad sensios, kolmanda korraldusel ühendati Pariisi kõrgkoolid. Ülikooliks oli esimene nelja fakulteediga ülikool, hiljem eeskujuks teistele Lääne-Eu Euroopa ülikoolidele. Ajapikku linn ümbritsevaid kaitsemüüriga ja need laienesid linna territoorium, kuni praeguste suurte Volvarriteni ehitati kirikuid, kuningad, täia, kardinalide paleesid. Lõi 14. viis oma residentsi linnast välja Pariisist edelasse. Versaisse, kuhu ta siirdus koos õukonnaga. Käskis lammutada Pariisi keskaegsed müürid ja linna hakkasid ümbritsema. Suured Volvarrid lõi 14. ajal. See oli siis seitsmeteistkümnenda sajandi teine pool ja 18. algus hinnata takse Pariisi elanike poolele miljonile. Linn sai öise valgustuse, tänavavalgustuse purskkaevud. Hakkate rajama mitmeid parke. Iga Vormoonide soost valitseja püüdis lisada Pariisile vastavalt oma maitsele ja suvale uusi esindushooneid välja, kuid lõi 15.-lt tuleb con, kardee väljak üks meeleväljak ja sõjakool. Hakati ehitama panteoni matusepaigana suurmeestele. Tänavatele pandi esimest korda nimesildid ja järgmise lõi Kuueteistkümnenda ajal. Puhkes suur revolutsioon, millest meil oli jutt. Napolion esimene tahtis Pariis muuta kogu Euroopa pealinnaks aga enne, kui ta jõudis neid plaane ellu viia ta kukutati ja suured ümberkorraldused toimusid 19. sajandi keskel Napoleon kolmanda valitsemise ajal. Pariisi prefekt House mann alustas uute elamurajoonide rajamisega Läänes jõukuritele, kuna seal oli puhtam õhk. Läänetuuled domineerisid ja idas vaesematele töölistele, samuti Pariisi põhjaosas. Hoffmanni käsul kesklinna vanad kitsad tänavad, lammutati, aeti sirgeks, asemele tulid laiatabelid. Nüüd jääb Volvarrid rohkem valguspuhtust. Paremaid sanitaarolusid. Kuigi tänapäeva mõistes jätsid need paljuski soovida. Aga siis 1800 viiekümnendatel aastatel Pariisi keskosa omandas oma praeguse ilme, aga siin oli ka oma militaarne matiiv laiadele Polvar elavenüüdele oli raske püstitada barrikaade aga pariislased olid küllaltki ylestõusu Haldid kuulata. Nüüd Ewomantaan laulab Pariisist. Järgmise lõigu pealkiri oleks maapealne ja maa-alune Paris. Triumfikaarest seda hakati Napolion esimese käsul ehitama tähe välja. Kuule. Praegu kannab seeeff ALDE kooli väljaku neeme Vana-Rooma triumfi kaarte eeskujul et põlistada Napoleoni armee kuulsusrikkaid lahinguid ja, või aga enne, kui monument valmis oli. Napolion vähendavad võimu ja alles lõi Philipi ajal. 1836. aastal omandas triumfikaar oma praeguse koju. 50 meetrit kõrge ja 45 meetrit laitahukas. Selle vaate rõdult üleval avaneb kaunis vaade Pariisile puiesteedele. Muide, Tartu toomkiriku vaateplatvormide kõrgus on poole madalam 25 meetrit. 15. detsembril 1840. aastal toodi Napoleoni põrm Püha Helena saarel ja seisis mõnda aega Kerst triumfikaare all, siis ta viidi invaliidide kuppel kirikusse kus on punasest karjala kivist hiigelsarkofaagi. See on voogeeseede rohelise graniidiga soklil. 14. juulil 1919. aastal defileerisid triumfikaarest mööda esimese maailmasõja võitjad prantsuse väed. Ja 11. novembril 1920 relvarahust oli siis täpselt kaks aastat möödunud maeti siia värd lahinguväljal hukkunud tundmatu prantsuse sõduri põrm. Kolm aastat hiljem süüdati siin igavene tuli. Kõik Prantsusmaal riigivisiidil viibivad kuningad ja presidendid, riigipead teevad rituaalse pärjapaneku tundmatu sõduri hauale. Ja igal õhtul kella kuuest poole seitsmeni toimub siin mälestustseremoonia. Teine Pariisi tunnuse ehites tuur efel. Eiffeli torn. Ehitati prantsuse inseneri kestav Alexandra FL-i projekti järgi aastatel 1887 kuni 89 Pariisi maailmanäituse põhjamise ekspanaadina prantsuse insenerimõte tähisena. Torni kõrgus 300 meetrit koosneb 15-st 1000-st metallkonstruktsioonist. Kuni 1931. aastani oli maailma kõige kõrgem rajatis, siis valmis New Yorg'is empairstajaid, pelding Eiffeli torni kolmanda korruse vaata Ta rõdul näeb 90 kilomeetri kaugusele. Muide, praegu on tornile lisatud televisiooni antenn, mast, need torn on 320 meetrit kõrge. Osa prantsuses teete nõudis niipea, kui maailmanäitus on lõpp pannud, tuleb torn lammutada. Milleks selline rauast luukere Pariisis silueti inetuks tegemas. Nüüd aga ollakse Eiffeli torni üle õigusega uhked. Pariisi all on katakombid, diaKlooaagid, tõelised laborandid. Pariisi all on metroo. 1898. aastal langetati otsus ehitada Pariisi metroo ja kaks aastat hiljem anti käiku esimene 10 kilomeetri pikkune liin, mille ehitamist finantseeris kab Belgia kapital. Praegu on Pariisi all üle 500 kilomeetri metrooliine, terve võrgustik jaamasid üle 300, kusjuures, kes linnas on jaamade vahemaad õige lühike, kes tavaliselt pool kilomeetrit. Aga on ka äärelennukeskusega ühendavaid kiirliine õige väheste peatustega mis viivad pariisi alt läbi, seal võid ümber istuda ja jõuad vastas olevasse relin. Metroojaamad Pariisis on lihtsad ökonoomsed, seinad reklaamidega kaetud, mitte sellised propagandistlikud, maa-alused marmorpaleed, nagu me oleme näinud Moskvas Peterburis ja mujal, isegi Nõukogude liidus. Praegustel vagunite lamp, Neumaatilised rattad, mistõttu türa metroo kohta on üllatavalt väike. Aga ammu enne metrood tekkisid pariisi alla katakombid. Juba Rooma ajal hakati linna Altkäikudest võtma ehitusmaterjale, lubjakivi, savi, kipsi, kruusa, liiva. Ja nii kujunes hiiglaslik lamp, rent, mille pikkus olevat 160 kilomeetrit. Ainult et kaugeltki mitte kõik käigud ei ole turistidele-uudistajatele avatud. 1792. aastal oli Pariisi all veel 18 kivimurdu kipsi ja liivakarjääri, nii et linn kujunes nende kohal. Kui ilmnes, et Pariisi vanad kalmistud olid täis maetud ja jäid kasvavale linnale jalgu siis hakati kalmistuid likvideerima sel teel. Et alates 1785.-st aastast pärast kaevati sealt luustikud välja ja veeti sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid katakombidesse. Peagi järgnesid neile revolutsioonilise terrarry värskete ohvrite laibad. Kuni 1813. aastani võeti veel Pariisi alt ehitusmaterjali, siis keelati, aga labürint jäi, olles peidupaigaks kriminaalselle elemendile, aga üles tõustutele teise maailmasõja ajal prantsuse vabadusvõitlejatele makkidele. Siin anti augustis 1944 korraldus üldiseks saksa okupantide vastaseks ülestõusuks. Ta kambrid on seotud paljude legendidega, aga tõestisündinud lugudega šokiturismiobjekt, nii nagu Pariisi Klooaagidki kivist võlvitud reoveekanaleid tänavate all võid seal ekselda ja tunda vänged Klooaakide lõhnas, samal ajal aga voogab Pariisi Polwarrytelame nüüdel tänavatel rahvahulk rahvasumm milles laulab nüüd Edit pea. 19. sajandi teises pooles sai Pariis väga populaarseks Vene tsaaririigi rikkurite suurvürstide aadlirahameeste hulgas. See oli nende arvates Euroopa patune paabel koht, kus on võimalik elu nautida ja varandusi läbi lüüa. Ja tõepoolest, Pariis oma arvukate Bordellidega kallite kurti saanidega ja Nelbet tantsudega, nagu tol ajal arvati. Taaniga varjedeegaabeetsi vahuga pakkus selleks suurepäraseid võimalusi. Siia tuliga poliitpagulasi küllaltki arvukalt. Eestlasigi. Esimene oli Andres teenida. Mees, kelle eluaastad on 1855 kuni 1921. Sotsialistliku kirjanduse levitamise eest oli ta kolm aastat vangis. Siis andis Kaukaasias tunde. Genfi kaudu, jõudis Pariisi, kus oli raamatukoguhoidja ja õpetas huvilistele geeni. Aitas 1905. aasta revolutsiooni järel Pariisi saabunud eesti pagulasi ja 1919. aastal Eesti diplomaate. Ja teine tuntud eesti tegelane Pariisis Ado Grenzsteini Oleviku toimetaja. Läinud põhjalikult, telli Jaan Tõnissoniga, kolis ta ära Prantsusmaale, elas Pariisis ja Lõuna-Prantsusmaal aastatel 1901 kuni 1906 päist. Ka tema aitas Eestist olnud, aga ei olnud kaugeltki nii lahtise käega kui Andres Teida. 20. sajandi alguses. Eesti noored haritlased, kes tahtsid saksapärasele kultuurile vastandada prantsusepärast tsivilisatsiooni tulid sageli Pariisist. Friedebert Tuglase noorusmälestustest. Olen ju mitmel korral pajatanud ühte tuletan meelde. Tuglas ütles. Kui ma olin Pariisis, võtsin ikka osa siinsest muusikaelust. See oli küll kallis, aga pagulasele teatud määral siiski võimalik. Külastasin igal pühapäeval toimuvaid kolonnis sümfooniakontserte satele teediaatris kolossaalne saal, 6000 istekohta. Meie boheemlaslik muidugi kõige kõrgemal kuuendal rõdul frangis piletiga, mille saamiseks tuli enne seista tundide kaupa tänaval käeli vihmasia Rahes ja siis veel tunni oodata kontserdi algust. Ülemistel rõdudel. Publik oli noor, vaene, elurõõmus ja leidlik. Pariisi kunsti noorus. Et aega mööda saata, tegi kavadest volditud pabertuvisid ja pillutas neid alla saali rikkuritele kael. Lõpuks asub kohale paarisajaliikmeline orkester, solistid ja suur koorgi. Orkestri juht tõstab kepi ja kontsert algab. Selle viie talve jooksul, mil ma pidevalt neid kontserte jälgisin, sain õige laia ülevaate klassikalisest, aga kõige moodsamas muusikast. Kui teiste rahvaste kunstisaavutused läksid pareeslastele vahekorda, siis muusikas jagasid nad täit tunnustust autori päritolule vaatamata. Ikka jälle tuldi tagasi Beethoveni juurde. Tõsi, Wagner ei neile kuidagi kaugeks. TPS-i puhul peeti sõna otseses mõttes lahinguid. Vahel läbis saali nagu orkaan, pöörane vaimustus ja selle vastuv vilistamine. Vihane ulgumine, plaseerunud Parter vaikis halvakspanevalt, aga autor, dirigent ning orkester kuulasid rohkem ülemiste rõdude arvamus. Neile oli see määrav. Kui vabariigi president klient viibis mõnel pidulikumal kontserdil, siis plaksutas ta mõnevõrra rohkem kui parter ja mõnevõrra vähem kui ülemised rõdud ikka täpselt parlamentaarse riigipeakohasest. Ülemine rõdu oli paraadis niimoodi pariislased seda kutsusid ja sealne publik. Meie olime paradiisi lapse. Me olime esteetiline indikaator, mis ennustas tulevasi trende, maitse kujunemist. Ja muidugi Pariis kunstielu Merca 19. sajandi teisest poolest peale Tartu kunstnik, poeet planeeri koobermann saabus 1909. aasta sügisel Münchenist Pariisi taskud muidugi tühjad kus linnas kolm-neli päeva sihitult ringi ööbis. Raudteejaamade ootesaalides käis postkontoris küsimas, ega talle pole kodunt raha saada tud. Ja kord kõnetas teda kohalik politseinik päris, mis rahvusest ta on. Ta teadis juhuslikult röövides teel elavad keegi eestlane, kellel on rumal komme teiste majaelanike meelepahaks siis öösel viiulit mängida. Huber Mann kõndis oma seitse kilomeetrit, et jõuda röövides anud teele. Jõudiski kohale, ei teadnud ta selle eestlase nimega korterit. Seisis õuel. Ja varsti kostuski ühest aknast viiulimängu. Ober mannil tulnud pisarad silma, ometi üks pidepunkt selles suures ja võõras linnas. Ringis Robertasse. Üks mälumängu küsimus, kes on see kunstnik? Selleks, et hoida riideid, oli tal komme maalida alasti. Kombeda säilitas kõrge eani, muide ta suri 98. eluaastal. 1964. aastal äratas ta palju poleemikat, kuna ta oli maalinud Pariis see ooperiteatrile uue laemaali, millel heliloojad tantsisid koos oma ooperite kangelastega. Kahel korral on ta lühemat aega elanud Eestis, Narvas ja Narva-Jõesuus. Tegemist on viitebski joodiga moodsa kunsti suurkuju marks aga liiga eluaastat 1000 887985. Tema onupoeg oli narmaskunst maaler, tänapäeval me ütleksime disainer. Selle onupojapoeg, Jossif kaal oli vahepeal meil hästi tuntud muusikuna Marchraga all olevat elanud ja töötanud Narvas 1908. aastal. Ja ka esimese maailmasõja ajal. Kunstnikud kogunesid põhiliselt mesitarusse lal reži. See oli mon Maartril maailmanäituse vaadikujuline veinipaviljon maha monteeritud ja v tud linna serva seal üles seatud Ateljeedena otsekui tordilõigud esiküljel suured avarad aknad. Alumisel korrusel Melk klaasist kaldaknad, nii et meenutas see mesitaru kasvuhoonet. Igal juhul kunstnikele nii vajalikku valgust piisavalt. Siin on üle 100. elanud ja maalinud Pariisid olnud kuulsuse Marchagal üks nende hulgast. Kitsaid tube hüüti haudadeks. Ei olnud seal esialgu mingit, et ka elekter puudus. Küll oli aga palju loovust, otsingut ja vaesust. Eriti palju oli seal hispaanlasi, ungarlased, itaallasi, venelasi ja ka eestlasi. Eduard Wiiralt elas 1920 viiendas aastal saadud stipendiumiga Pariisis. Käigi pikemaks ajaks silla tulles Eestisse alles 1939. aastal. Enne teist maailmasõda. 44. aastal põgenenud Rootsi läks järgmisel aastal Rootsi kaudu jälle Pariisi, kus ta ka suri üheksandal jaanuaril 1954. aastal ja maeti pärlažee kalmistule. Nii et ta on elanud Pariisis. 22 aastat. Pühendus graafikale, korraldas oma graafikanäitusi aga Pariisi kunstielus graafika ei olnud tol ajal teab mis hinnatud. Kuni 1933. aastani oli ta tuntud Mapsitaja Jaboheeemmlasena. Tema põrgu olla valminud just õlle japsindi mõjude all. Aga tervis surus peale maksakahjustuse. Pärast jättis ta joomise ja elas koos eesti kunstnike jana kes moodustasid omaette kinnise koloonia. Veeralt külastas Põhja-Aafrikat ja sealt pärinevad tema mitmed suurepärased graafilised lehed. Wiiralti näituse puhul Eestis 36. aastal kirjutas Ott Kangilaski. Me eestlased pole ju ammugi enam endised tuhkatriinud ja sina oled meie seast üks neid, kes on Eesti Euroopasse viinud töötlevad muulastest kriitikutsa tootvat ainult Dio veele. Tahan mina kui täisvärd, eestlane sind juhtida õigele teele. Miks oma vaimu ja võimsus prantslastele rendid, miks puuduvad teostes eestipärased, ornamendid? Me põhjamaa loodus ja valged ööd põrmugi kahjuks ei paelu. Sa vahid Pariisi kerjuseid ja kahtlaste naiste kaela. Pila muidugi, tule ja hakkasin tegema. Odavat kunst. Pariis on seotud ka Eesti spordiga. Eesti jalgpalli rahvusmeeskond oma ainsa mängu olümpiamängudel pidas Pariisis 1924. aastal. Ja 10 aastat hiljem Ernst Joll kirjutas sellest Olympia lehes. Ühel päikese küllasel mai hommikul 1924. aastal puistas liinist ülebaaseli Pariisi saabunud kiir rang idajaama perroonile 18 magama. Ta nägudega meest Eesti jalgpalli rahvusmeeskonna. Neid sõidutati Omni pusel Olympic peakülla, kus elu tundus lausa paradiis, lik. Maailma lõbutsentrum, suur Pariis lebas lausa külje all, ent meie spordimehi Ta ei seganud. Kui me läksime linna, siis ikka kõik koos. Mitte sellepärast, et nii oleks kästud, vaid äraeksimise hirmus. Nii jäigi meil 99 protsenti Pariisis nägemata. Mehed mängisid olümpiakülas pallija kaarte, sõid, jõid ja magasid. Pariis koos kõigi oma võludega näis neile olevat teisel pool maakera. Pariisi keskusesse jäi olümpia külastama 10 kilomeetrit ja sinna sõites tuli hoidas saari jaama lähedusse. Sealt väljusid rongid. Üks neist Reiska otse olümpia küll. Üks meie jalgpallimees, Kaarmann uitas terve päeva omapäi Pariisi südames käis Eiffeli tornis ära. Tagasiteel Eestisse jutustas ta rongis meeskonnakaaslastele nähtust. Et need omakorda teaksid kodustele pajatada Pariisist, kus ikkagi sai veedetud kaks nädalat. Enne matši ameeriklastega valitses meie meeskonnas raudne distsipliin igal õhtul rollid, kas kõik mehed on kodus, olid kell ja veel kontrolliti, et lõuna või õhtulauas reipaks kee, kes salaja veini keegee rõivanud. Harens kane ja meie ungarlastest treener andis viimase lihvi ja siis viis punane auto pos meid pääshingis staadionile, kus parajasti Šveitsis suges Leedut saavutades võidu üheksa. Null. Jänkid olid kõik pikad mehed lumivalges stressis onu Sämi vapiga rinnal, meie lühikesed jääsakat sinisärkides. Ameeriklased olid loosi tõttu dressi valikul eesõiguse saanud ja meie pidime oma valged dressid jätma olümpiakülla. Meid filmiti ja fotot päike ja siis läks umbes 20000 pealtvaataja ees lahti jalgpallietendus. Enamik publikut oli häälestatud Eestis sõbralikult. Esimesel poolajal leid jänkid meile ühe palli võrku, seda karistuslöögist. Teisel poolajal saime meie õiguse pendliks. Meda asus lööma Kaljat. Mu kõrval meesets. Elmann lausus ma ei või vaadata, ta vist läheb mööda ja lõigi üle väravaliti. Kuid ta oli löönud hetk enne kohtuniku vilet ja löök tuli kordamisele. Nüüd lõi Kaljat vastuliti alumist Väärt, pall põrkas sealt väravajoonele ja hetk hiljem juba oli väljakul, oli siis üks üks või ei olnud. Arvamused läksid lahkto, aga ametlikult meie kaotasime null, üks. Kohe pärast matši lõppu hakkas Teebama sooja vihma. Tasime Omni pusesse meeleolu halb. Kui veeresime läbi staadioni värava, kuuldus Vaholgast hüüdeid Bravo essani. Keegi alustas isamaalist laulu, laulsime kõik kaasa, ei tundnud enam väsimust ega rusutud olekut ja sõites läbi elava liiklusega Pariisi, laulsime kogu tee bussis. Õhtul oli meeskonnapidu kõik varem kokku hoitud, Rein läks need käiku. Olime kogu õhtu ühes olümpiaküla tühjas söögisaalis. Laulsime, mängiti klaverit. Hiljem käisime vaatamas, teisi matše, pildistasime. Mängisime iirlastega. Üheksandal juunil sõitsime ära olümpiakülast jälle Punase bossiga, mis viis meid Pariisi põhjajaama. Ja kell 10 õhtul sõidutas rong meid juba ida poole Eestimaa poole. Niipalju siis Pariisis peetud jalgpallimatšist Ameerika Ühendriikidega mille kahjuks eestlased, nagu neil kombeks on, kaotasid kuulmiseni. Siis on hea tuju.