Laulikud kuulajad. Nüüd tuleb õige mitu ajalootundi, mis on pühendatud Tartu ülikooli läheneval juubelile ülikooli 375. aastal päevale, mida tähistatakse oktoobrikuu alguses. Ülikooliga seoses on meil õige palju teemasid mida eestlane peaks teadma mis on ka noorsoole huvi pakuvad. Nii et augustikuutemaatika on põhiliselt seotud Tartu ülikooliga. Üliõpilaskonna Aga jõuame rahvusülikoolini. Täna tuleks juttu Tartu üliõpilaskonnast 19. sajandi teisel poolel. See oli aeg, mida nimetati Tartu Burchile reegi kort Reegi hiilgeajaks. Ma tuletan natuke ja meelde. Milline oli ülikooli olukord 1800 kuuekümnendatel kaheksakümnendatel aastatel. Tartu kultuurielu peamiseks keskuseks ja tooniandjaks oli on ülikool. Ja 1881. aasta Isamaa kalender kirjutas selle kohta eestlastele õige lüüriliselt. Peale oma elu on Tartu iseäranis selle poolest tähtias. Tema kõige õpetuse ja vaimuharimise pesapaik on tark. Dos voolab teaduse allikas, mis vaimule kosutust ja karastust annab. 1880. aastal tegutses Tsaari-Venemaal kaheksa ülikooli kus õppis ühtekokku pisut üle 8000 tudengi. Tartu Ülikool kuulus tsaaririigi suuremate hulka. Peate arvu poolest jäi ta maha üksnes Moskva ja Peterburi ülikoolides aga oli kindlalt ees Harr ka või Kaasani, Kiievi, Odessa ja Varssavi omadest. 1880. aastal õppis Tartus 2105 tudengi, et Moskvas 1890 Peterburis 1677 ärkavis 640 ja Tessaali õige väike 350 tudengiga. Meil ta sellest, et Tartu ülikool ei kasutanud yldis põhi kerja vaid talle oli 1865. anud tood välja spetsiaalne põhikiri, mis võimaldas siinsele üliõpilaskonna le õige laialdase autonoomia. Aga selle oma, et põhikirja eest tuli maksta kallist hinda. Tõrjunud tagasi 1863. aasta põhikirja mis nägi õppetööd ja asjaajamist vene keeles, aga tõi kaasa arvu kamad, koosseisud ja rohkema eelarve pidi Tartu suur kool järgmised 25 aastat läbi ajama õige piiratud materiaalsete vahenditega. Nii kulutas riik 1875. aastal ühe üli pilase koolitamisele Tartus 250 rubla Kaasanis 800 rubla, seega üle kolme korra rohkem. Vastavalt madalamad olid õppejõudude palgad ja see raskendas välismaal kompetentsete õppejõudude dotsentide professorite kutsumis Dorpatis või Dierpti, nagu teda tol ajal nimetati. Ülikoolis õppinud 1105 tudengit jagunesid teaduskonniti järgmiselt. Usuteaduskonnas õppis 139 õigusteaduskonnas kaks 12 arstiteaduskonnas 435 aga lisada tuleb veel 90 farmad sõiti. Need neid oli 525, kokku ajaloo-keeleteaduskonnas 151 ja füüsika-matemaatikateaduskonnas 78 täisõiguslikku Belast. Neile lisandus veel erandina 17 vabakuulaja. Tolleaegne statistika ei pööranud tähelepanu üliõpilaste sotsiaalsele ja rahvuslikule päritolule. Küll aga märgiti üles belglase kodu kubermang seisus ja usutunnistus. Päritolukoha järgi jagunesid tudengeid järgmiselt. Liivimaalt 459. Eestimaal tähendab Eestimaa kubermangus Põhja-Eestis 124 kuramaalt 207 teistest tsaaririigi kobarmängudest 295 ja välismaalt 20 tudengit. Seisuste järgi aadlike 384 vaimulikke poegi 136 aukodanike ja kaupmeeste poegi 237. Lihtkodanike linna kodanike ja segaseisus lasi vene keeles rasnotšints. 196 ja ainult 76 üliõpilast olid talupojaseisusest. See oli aeg, mil hakati Venemaale üle minema üldisele sõjaväekohustusele. 1874.-st aastast kehtestati kord, et iga terve nooruk peab läbi tegema väeteenistuse, mis lihtsõdurile kestis oma viis kuni seitse aastat. Aga hariduse saanutele oli tunduvalt lühem. Seejuures ei võetud sõjaväeteenistusse Belasi, kui neid ei heidetud ülikoolist välja. Sõduriks võtmine oli üks karistustest ja ei võetud ka ülikooli lõpetanud tänna õid sest sõjavägi vajas niigi spetsialiste, meedikuid, arste. Need olid palgalised, kohad samuti arvukalt vajas veterinaar. Arvestage sõjaväes, ratsaväeosa oli suurvoorid, liikusid kõik hobustel vajas farmad, said teatud määral raamatupidamist, valdavaid, kame, reaalteadusi õppinuid, nii et ülikooli astumine tähendas pääsemist tüütust pikas sõjaväeteenistusest. Muide, sõjaväkke ei kutsutud kooliõpetajaid, need, kes olid õpetajate seminari lõpetanud oli vaja ju kaadrit rahvakoolidele ja kui need noored mehed oleks võetud mitmeks aastaks sõjaväest. Tsaariharidussüsteem oleks siis saaginud oksa, millel ta ise istus. Pärast 1870 neljandat aastat hakkas Venemaa ülikoolides tudengite arv kiiresti kasvama ja see käis ka Tartu kohta. Siia tuli pillasi kuber mängudest, kus olid saksa talupoegade jõukate talupoegade asualad Volga-äärsetest, ukraina kubermangudest ja vanad põlised korporatsioonid. Koroonia Livonia, Estonia ja Fraternitas rei Enn Sis pelgasid, et nende liikmete arv kasvab liiga suureks. Oli mingi optimaalne arv, 40 50 tegevliiget tartus, kümmekond vabast sellest piisas täiesti. Ruumid olid ju ahtakesed küll toetada, kuidas seda väikest kogust suur vilistlaste vägi, kellel oli raha võimust käes ja seepärast baltisaksa korporatsioonid, kes varem olid õige teravalt olnud uute korpide asutamise vastu muutusid nüüd leebemaks ja Tartusse loodi just teistest kobarmängudest peale Baltikum Pärmangude tulnud saksa tudengites neoBaltija. Lätlastele anti võimalus letonia nimelise korpi loomiseks, eestlaste Veroonia tõrjuti tagasi. Aga see jätkas seltsina tegevust. Eesti üliõpilaste selts saksa tudengitele. Need, kes lõpetasid sel perioodil vaadeldaval perioodil ülikooli tundus hiljem ülikooliaeg mingi akadeemilise muinasmaana. Mida igatsed järele ja mille kohta käis tuntud Tudengilaul, oh, vana borši toredus. Nii et vaadeldav aeg oli Tartu baltisaksa korporatsioonide tegevuse kõrgperiood. Seni oli käidud koos üürikorterites, aga 1800 kaheksakümnendatel aastatel oli kogutud juba nii palju jõukust, et last ehitada. Oma korporatsiooni majad. Korparandid püüdsid väliste eraldusmärkidega, mille kandmine oli lubatud, aga samuti tee laia demonstratiivselt käitumisega toonitada oma eriseisundit nii ülikoolis kui ülikoolilinnas. Nende arvates vääris üksnes korporatsiooni liige purss. Tõelise üliõpilase nimed. Korpides voolasid õlu ja vein ja nende pruukimisega seotud kombestik seati korporantliku kasvatuse nõrgakiviks. Kõige innukamalt kasvatati musta pigimütsi kandvaid liikmekandidaate rebaseid. Neile tuletati meelde, et korporatsiooni vastuvõtmisega seotud värvide saamine olevat nende elus kõige tähtsam sündmus. Tähtsam isegi kui Himmat rikuleerimine aulas rebaseaasta oli korraldatud nii tulevasele korporandile, ei jää Läks aega ega tahtmist süstemaatiliselt õppida. Teaduslikus tööst kõnelemata. Iga nädal kulus neil kas kolm õhtut ja ööd joomapidudele. Hommikune peatäie välja magamine võttis omajagu aega. Pärastlõuna tuli sooritada visiite kaasvõitlejatele, et ühises lauas 11 paremini tundma õppida. Juhtus rebane või ka korporant eeskirjade vastu eksima, siis ootas ta karistus. Pidude ajal karistati tavaliselt õlle ja viina segu, milles oli sageli veel toetatud sigari tuhka või tubakapuru või pandud sinepit või mõnda muud ebameeldivat ainet sisse joota. Misega. Raskema süüteo puhul pandi korporant lühemaks või pikemaks ajaks boikoti alla. Tuhar koos öeldi Ruketi. Või veel raskemal heideti hoopiski välja korpist. Aga see võrdus juba akadeemilise karjääri lõpuga. Korporantide jälgisid väga tähelepanelikult, et keegi nende au ei riivaks. Aga tavainimesele olid korporandi au mõiste õige kummaline. Väline aupidi olema puutumatu ja tõsisem solvamine tuli verega duellil maha pesta. Sisemine autunne oli seevastu õige defarmeerunud võime öelda, paljudel puudus hoopis. Nii peeti raskeks see teoks korporatsioonile, valetamist, aga valetamine ülikoolile ja vanematele, et saada raha kodunt, oli vaimukas tudenginali, millega kaaslast vees hoobel. Omavahelisi auküsimusi anti üliõpilaste aukohtu otsustada, aga õige sageli mindi rapiiri duellidele. Seepärast oli ka rapiiri käsitsemise oskusel korporant erialases ettevalmistuses jutumärkides muidugi keskne koht. Korporatsioonide elu hästi tundev anonüümne tor kirjutas 1882. aastal kriitiliselt et mõttetu ajaraiskamine, tervise kahjustamine, mõõdud, joomisega ja suhtlemine kergete elukommetega naistega. Olla viinud selleni, et Baltima õied märtsevad ja neid ähvardab nii vaimne kui füüsiline degenereerumine. Ikka rohkem laskub ülikoolis pooleli jäänud stuudiumiga mehi, kes edasises elus vaevalt et midagit suudavad korda saata. Tavaliselt suutis baltisaksa korporant pärast paar aastat kestnud kuldse nooruse elu ennast kokku võtta, sooritada nõutavad eksamid ja lõpetada suur kool. Mõisnike poegadel oli komme sõita lõpueksamiteks õppima Tartust ära kodumõisa selle üksindusse eemale ülikoolilinna Afadutlustest. Kellel sellist võimalust olnud, see kinnitas oma tudengikambri uksele teate, et ta ei võta kedagi vastu. Ja jäi lootma oma iseloomu tugevusele ja sellele, et vähemalt lõpp Po eksamiteks õppimise ajal joomakaaslased rahule jätavad. Väheste elukogemustega noormehed ei osanud sageli olla rahaga ühe öömajal. Semestri algul elati laia ja muretud elu, semestri lõpul aga peamiselt võlgadest. Kulu korporantide elu tõttu oli ülikooli lõpetamisel paljud sellistest võlgades mis tunduvalt kammitseksid iseseisva elu alustamist. Nii mõnegi Tudengi põhitegevuseks. Pärast lõpetamist kujunes vanade võlgade tasumine, milleks tuli kuskilt leida uusi võlausaldajaid. Aumehe maine säilitamiseks olid nad teinekord sunnitud pöörduma liigkasuvõtja poole, kes nõudis suuremat. Kuni kuus protsenti, väiksematel 10 protsenti, D intresse, aga mitte aastas, vaid kuus, nii et aastaprotsent ületas sageli 100 protsendi piiri. Seejuures võlatäht kirjutati välja tagasimakstavale summale, mistõttu kohus ei saanud võlgniku kaitseks midagi ette võtta. Üldiselt arvati, et kui tudengil on stuudio lõpus nii 600 700 tsaarirubla võlgu vekslit peale siis on ta küllaltki mõistlikult elanud. Korporatsioonid koondasid umbes kolmandiku Tartu üliõpilastest ja neil läks korda veenda tsaarivõime, et siinsete üliõpilaskond olevatki kõige otstarbekam juhtida üliõpilasorganisatsioonide kaudu, kes seisavad väljaspool poliitikat. Truud jess tänu korpidele olla Tartu tudengi tsaaririigis ainsad, kes ei kippu ei mässama ega riiki kukutama ei ole nakatav, tatud nihilistlikest ideedest. Sarism oli veendunud, et korporatsioonid poliitikas on õige Taagurlikud. Las nad võitlevad balti erikorraga tud pääsete privileegide säilitamise eest. Küll aga hakkas pärast Saksa-Prantsuse sõda ja Saksamaa keiser riigi loomist seal rismi häirima. Korporant Teide selges empaatia saksa keisririigi suhtes. Ni ilmusid korporantide repertuaari arvukate jooma laulude kõrvale ka sellised natsionalistlikud saksameelsed laulud nagu vaht Ammarain ja Deutschland, Deutschland über all olles. Üliõpilaskonna korporatiivse korralduse kaitsjad kinnitasid, et Tartu üliõpilasriik olevat üles ehitatud aristokraatlikus vabariigi põhimõtet. Vabariik sellepärast, et seda juhivad mitte määratud väit variantide endi poolt valitud isikud. Aristokraatlik aga sellepärast, et vaesematel ja alamates seisustes noorukitel ei ole piisavalt vahendeid Corp elust osavõtuks ei ole neil isiklikke sidemeid. Nii et paratamatult peavad nad jääma organiseerimatut ehk metsikute üliõpilaste hulk. Korpide eelis nähti veel selles, et nad võimaldavad ühiskonnale kahjutul kombel välja elada noorukite tormi tungi tormanud Zhang perioodi et pärast õpingute lõpetamist juba igati korraliku ja rahunenud kodanikuna ellu astuda. Pealegi andis korporatsioon seltskondliku käitumise oskuse Jaavas rohkete tutvuste kaudu tee karjäärile vähemalt balti kubermangude s. Nii et kui jõudis õppe algus jõudis sügise kõlas korporantide suust olid nad, kus siis laiali. Järgmine laul. Ja. See. Kui. Ka neile meetme joovad. Brennas. Ja siis. Kuulen veega ja vesi õunapuu. Kuule ood Baby sünnikuule. Jaa? Jaa. Jaa. Korporatsioonide peod kommersid toimusid kaks-kolm-neli korda aastas, korpi aastapäeval tähistati seda mardipäeval. Aga kõige populaarsem ühine kommers või rahvaste kammers peeti ööl vastu esimest maid toomkiriku varemete ees orus. Praegu paiknevad seal tennise väljakud. Juba varakult tassisid teenijad sinna rohtunud väljale pikki laudu ja pinke ja nende kõrvale toodi pajuvitstest punutud korvides õllepudeleid. Hämaruse saabudes hakkasid peoplatsile tulema korporatsioonid. Kõige ees sammus lipur Pill lipukat rikkalooriga ja seda turvasid kaks assistenti paljastatud rapiirid käes. Kolm korda lippu tõstes ja langetades saluteeriti teiste korporatsioonide värvidele. Reegel oli selline, esimesena saabus toome orgu asutamise ajalt kõige noorem korporatsioon ja viimasena kõige eakam, kõige vanem selleks oli korooni. Olid kõik osalised, kohad süüdati eelmise talve jooksul tühjaks joodud õllekorvides suured lõkked. Igal kord Pille eraldi, aga platsi keskel lõõmas suur ühislõke. Seejuures lauldi kaudeeaa must ning teisi tudengilaule ja julgustate rebaseid huilates läbi tule kargama. Enamik borš aga istus laudade taga, lase õllel hea maitsta ja ühislauludel kõlada. Üleval mäe rünnakul uudistasid tudengeid Tartu Börievlid koos oma kombekate teismelise eas tütardega ja veelgi kombekamate prouadega sest vaatepilt oli tõepoolest erakordne. Tihedas suitsus väiklesid tudengite siluetti, kõlasid lustakad, hõisked, naerobafakud, laulu, katkendid õllekannude ja vokaalide kokkulöömise kõla keskee lähenedasi, joobe, mõnedes segunesid korporantide omavahel. Algas vastastikune aasimine, narrimine ja tülitsemine egi. Hiljem. Maikuu esimene pool oligi Tartus pühendatud volbri pahanduste klaarimisele. Aga ärgem unustagem ühte asjaolu. Tsaaririigis kehtis erinevalt Saksamaalt ja Lääne-Euroopast vana kalender mis jäi looduse arengus 19. sajandil 12 päeva maha. Seega vastas tolleaegne esimene mai meie kalendri järgi 13.-le maile, tähendab ilmad olid juba kevadisemaks ja vabas looduses pidutsemiseks kohasemad. Üksikute pedega märssi peeti Tartust väljas, linna piirides oli nende korraldamine keelatud. Eelistatumad väljasõidukohad olid Raadi vahi p. Tralitaalu Tähtvere Kvissentali mõllatsi kukulin ja Kambja Tark. Kahe hobusevoorimeestele oli kom märssile sõit tudengitega suur tuluallikas, sest korporandita linlastele kasutades tänapäevast kõnepruuki võimalikult atraktiivselt promoda näidata kui uljad ja jõukad mehed. Me oleme kavalt ka eesotsas ratsutas kolm sametkuubedes borši. Neile järgnes ratsanik, käes korporatsiooni lipp auvalve kahel pool. Siis tuli pikk Rida, lahtisi Landoosid ja kinniseid tõldu, mõnel kuus, mõnel isegi kaheksa hobust ees. Rekord olevat Tartus olnud 12 hobust. Suuri, kollase kerega lahtiseid sõidukeid nimetati kanaarilindudeks ja neid vedas tavaliselt neli kuni kaheksa traavlit. Nende medalid kaunistatud korpi värvides lintide ja tuttidega. Lahtises sõidukis istujad laulsid ja hõiskasid ning pildusid tühjaks joodud õllepudeleid ülemeelikud paremale ja vasakule. Tänavaservades uudistavatel tartlastel tuli olla ettevaatlik, et mitte pihta saada. Oli ka selline komme. Mõnest vank kris küünitati kaugele välja veinipudelid. Need oli mõeldud rebastele, kes varitsesid ratsud seljas, kõrval tänavates või põõsast aga seal ilmusid nad oota tamatult. Lando kõrvale haarasid veinipudeli ja üldise hõiskamise saatel kadusid osavad poisid. Mõni vilistlases mõisahärra oli lasknud kommertsi paiga lähedusse püstitada. Bee värvidega dekoreeritud auväravad jõudsid esimesed väravateni kui kõlas väikestes signaal suurtükkides saluut, mis võis panna hobused perrutama. Nii et kutsaritel oli tegemist, et mitte kraavi sõita. Hoopis tagasihoidlikumad olid siseruumides peetavad talvised kammersid, neil puudus tõeline vaba hoogia minek. Pealegi need kestsid ainult ühe õhtu ja öö. Vahepeal püüti küll kord tukastada, et hommikuseks kassiahastuse tõrjumiseks end pisutki vormi viia. Aga teist päeva enam ei jõutud. Ärge nüüd arvake, et kommertspeeti ainult Tartus ja selle lähikonnas. Tallinnas elavad vilistlased ja ka siin suvevaheaega veetvad korporatsioon Estonia liikmed. Neile oli traditsioon. Com märss korraldada diskress. Ottofon Greenevalt meenutab nii. Estonial oli traditsiooniline pidu Tiskre kammers. Ehkki see toimus suvevaheajal, üritasid kõik, kellel vähegi võimalik, sellest osa võtta. Eelmise päeva päike, kes loojangul saadi kokku Kadriorus salongis. See oli selline vabaõhurestoran, kus vanad ja noored kummutasid vabas õhus ja verandal lõbusalt peekrit ning laulsid vanu borši laule. Järgmisel päeval kella kahe paiku kokku kogunetakse Harjuväravamäele. Jaani kiriku vastas. Bar kive viivate treppide ees seisavad pikas reas meie ekipaažid. Mitte ilma raskusteta jaotub arvukas akadeemiline seltskond sõidukite vahel ja lõpuks hakkab pikk kolonn liikuma. Ees nagu ikka, kolm ratsanikku korpi lipuga. Nende kannul vanker vankri äärel, igasühes kam, noori tudengeid või väärikaid vanahärrasid. Paljud hobused on kaunistatud värviliste sulgede lintide ja lipukestega. Oli ka üks täiesti uskumatud roika, mida vedasid üleni roheline, violetne ja valge hobune. Roheline, violetne ja valge olid Eestimaa kubermangu ja korporatsioon Estonia värvid. Sellele järgneb elegantne ühe hobusekaarik kus istub meie vilistlane Roman von Andropov. Ta juhib oma sõidukit uhkes üksinduses. Seljas on tal roheline koob selle all violetne vest ning jalas valged püksid peas väga vana värvitekkel laia põhja ja hiiglasuure seerumiga. Tallinna linn osaleb elavalt meie peost siin ja seal ripuvad akendel ja rõdudel Estonia värvides lipud ja tänavanurkadel seisavad rätikuid lehvitades ja saksakeelseid tervitusi hõigates. Meie naised ja neiud, kes pealegi viskavad meile lillegi, päev on palav ja linna välja jõudes tõuseb tee kohale paks tolmupilv. Me oleme jäänused, juba võetakse esimesed lonksud, siis auväravad muusika, hobused aeglustavad hoogu, oleme kohal. Eile avab oma väravad väikega märssiooner, kus meid ootab kerge eine. Süüa tuleb kahes vahetuses, kõik on siin tagasihoidlikke kitsakesele pinnale kokku surutud. Aga ilm on suurepärane ja tuju samuti maitsvat suupistet söödud. Ronime järsule pangale, kust avaneb imeliselt kaunis vaade üle merelahe õhtupäikesest kullatud Tallinna tornidele. Mantlid ja pleedid laotatakse maha ja seatakse end ringist oma. Vaeste rebaste elu ei ole kerge, sest nad peavad pidevalt jooksujalu õlut ja pooli juurde tooma. Peagi näeb asi välja otsekui tulekahjul, sest arvuka seltskonna tohutu janu kustutamiseks tuleb moodustada käit ja mööda seda ketti toimetatakse joogid sihtkohta. Me oleme väga musikaalsed ja öeldakse, et kui kolmes toonust koos on, siis moodustavad nad juba kvarteti kaneed. Kõlab ilus Tudengilaul. Kõikide kommertsist osavõtjate soust. Sooni. No. Ta. Kui. Et ma ma v ja. O? O? Talvel oli üks peamisi lõbustusi pallidel käimine ja mitte ainult Tartus. Korporant kutsuti sageli ka mõnes väikelinnas toimuvatele pallidele sest ühel tõelisel tantsupeol peab olema vähemalt paar tart. Too borši, kes on valmis Uljastekstempudeks. Neist tempudest räägiti, arutati hiljem balti provintside pallidel, toonitas doktor Pärtram. Oma kirjutises olid üliõpilased otsekui sool supis või pipraterakapsas, mis mõõdukas koguses andsid pallilasele tõelise maitse. Talvel korraldasid Corp variandid väljasõit ülikoolilinna läheduses asuvatesse kõrtsidesse. Kõige lähedasem oli Maarjamõisa taga Riia maantee äärde jäänud valge hobuse võõrastemaja, mida tudengid Cannoovumiks nimetasid. Lihtne lokk ka loodava sisustusega. Alati valmis akadeemilisi seltskondi kostitama. Siin tehti esimesed napsid ja võeti korralik suupiste. Selle kraami lauale kandmine oli kaasa võetud. Rebaste ülesanne. Edasi viis teekond Rapka poole. Üks vähe olevat kõlanud voorimeestele hõigatud käsklus nii aller vennachi Oola tuulesammul joola poole. Noorena oli kõrtsmiku tütar Viola olnud tõeline peibutusaga aastad kulusid. Jõula võlud närtsesid. Temast jäi ainult mälestus kunagistest noorusaegadest. Siis juhiti saanid Emajõejääle ja algas kihutav energia Veižentali suunas. Enne kivisilda tuli pöörata kaldale, sest kiire voolu tõttu silla all võis olla õhuke ja sõit ohtlik. Aga puu sellas peale lendasid roikad jälle piki siledat jõe jääd ja vähem kui poole tonniga oldi kohal. Kvissentali kõrtsis oli peibutuseks Auguste juba aastates, aga meeldiva häälega lauljanna. Tükk aega tuli paluda, enne, kui ta oma registreid lahti tõmbas. Enne tuli teda turgutada soojendatud õllega. Et rikkalik ja mitmekülgne repertuaar paremini kõlaks. Borši hindasid eriti seda. Auguste oskas viimase 10 15 aasta rebaseteatrite kõikide etenduste kõiki pleesid. Kui seltskond oli lõpuks heldelt pakutud hinge ja ihutoidus täis, sõideti tagasi mööda Emajõge ülikoolilinn, kas siis konvendikorteris pidu lõpetama või toimetati väsinud kaasvõitlejad nende korteritesse magama. Komitaat tähendas korporandi pidulikku ärasaatmist emajõelinnast päras stuudiumi lõppu. Termin on võetud ladina keelest, kus komitaatus märkis saatjate osavõtul toimuvat teele läkitamist. Sümboolne reisikott üle õla toekas reisikepp käes lähemad sõbrad ringis ember. Nii kõnniti läbi Tartu, too kesklinna, millega oli seotud nii palju ühiseid mälestusi. Lahkuja ees, kanti korpi lipu tema kõrval ja kannul sammus kogu korpibere. Peahoone ees laevulde alma maatorile viivat akadeemia viivad professor Torres Aga pööningul, paiknevatele kartseritele, Peeerreaat ka tõugu. Jumala ajatu lauluga minnakse tagasi korpi korterisse ja algab lahkumispidu. Vanad kaasvõitlejad on kurvad, rebased ei taipa sündmuse kurbust ja neile anud tahaks siis nain man Krafti nime kandvat spetsiaalnapsi. Joogi nimetus üheksa mehe jõud olevat tulnud sellest, et hiljem läks vaja jooja vaoshoidmiseks kinnipidamiseks üheksat torsket meest. Tegemist oli punase pipraga aunadel hoitud piiritusega. Selle suutäis lõi rebasel hinge kinni ja tegi silmad märjaks. Ja siis jõutakse, somb Vaisson ras valge hobuse kõrts, seeni. Siin viib reisidel senise ulja borši ja duubli kaasvõitleja halli igavas vilistlasellu. Selles elus kehtivad hoopis teised reeglid kui vabas ja elurõõmsas boršipõlves. Aga side korpiga säilebee kestab surmani. Vilistlasena kuulub edase organisatsiooni, võtab osa selle tähtpäevade tähistamisest, toetab Corp laineliselt ja annab noorematele kaasvõitlejatele Puff või ehk laenu. Ja kui vaja, aitab neid tulusa ametikoha saamisest. Nii et Altborš härlist käit kõlab nende meeste kõrvus. Eriti tundeliselt. Aga kõlavad ka teised. Ja arma orva saada on aga. Kui sa Oled Stos ja.