Tere algab saade, laskelood. Minu nimi on kadridiisel. Täna uurime, kuidas tehakse telesaadet. Seepärast on mul plaan minna Estonia kontserdisaali, kus kohe-kohe on algamas õhtuse laulukarusselli kontsertsalvestuse proo. Tulge kaasa. Tere hommikust, mina olen me kõik oleme juba näinud, eks ole, väga tore. Everest tooma nimekirja teha kohaloleku kontroll. Kõik on õnnelikult kohale jõudnud. Kui me kohaloleku kontrolli oleme ära teinud, siis me räägime ära, milline tänane päev välja näeb, mis järjekorras asju teeme, mis kell, kus olema peab? Kuidas see kõik välja näeb, siis me harjutame selle kõik läbi. Või kuidas lavale tulla, kuidas laulda, kuidas tulla saali, kuidas anda intervjuud Mehlis küsib isegi enam-vähem neid küsimusi, mida ta pärast küsib, et saad isegi mõtelda veel, mis siis edasi saab. Ja siis, siis me teeme proovi ära, siis on väike paus, kõik teised tšikid peavad jube täpselt ajaliselt, millal see kõik on. Nad loevad selle ette ja siruta televiisor, kontsert, keegi praegu ei tunne, et jumal, ma ei tea midagi. Ma ei tea, mis saab. Kõik saab kohe varsti selgeks. Õudselt mõnus on olla, ja kell viis on juba väga hästi, kõik. Arvan, et jõudnud ülesanne, me saame kõik kaameratega läbi vaadata. Tehke enam-vähem kõikuma, proovi täpselt nii, nagu te plaanite neid teha. Et kui te teate, et tulete luua ka nagu siin on tubli näidet, siis võtab luua kaasa, mina tean siis, et luud on kah, saame luuda, näidata. Ja mina ei oska muud öelda. Kui mingi mure on, kohe tuleb Anneli siia lava juurde, siis on, näitan teile. Anneli Anneli lahendab kõik mured. Alates sellest, kui sukasilmad jooksevad, koolilõpetajad sellega, et tahaks kuskile häält lahti laulda. Kõike seda saab. Olen otsinud andele üles Eveliga, kontrollida nimekirja ära, kes kohale. Kui kohaloleku kontroll tehtud, sai prooviga edasi minna. Režissöör Elo Selirand ja ETV lastesaadete toimetuse juht Margus Saar mängivad nüüd näitlikult kõigile osalejatele ette, mida kontserdi ajal tegema peab. Mina kummardsema audina läheb, istub saali. Nii algas proov. Mina aga leidsin ringi sobivate inimeste seast Eve Viilupi, kes on lastele telesaateid teinud juba palju aastaid. Aga ma olen eesti televisioonis olnud laste laulusaated, lastelaulus, saated on, et on olnud ju Entel-Denteli aegadest peale, et 1968.-st aastast on see väide kehtiv, et lastelaul on Eesti televisiooni lahutamatu osa. Aga sellisesse uude vormi läks ta siis 1990.-le aastal, kui me alustasime tööd lasteekraani, muusikastuudio ka. Ja siis tekkis meil selline mõte, et me ei käi ise kohtadel neid lapsi nagu otsimas väidet delegeerime need ülesanded kõikidele nendele toredatele ja, ja entusiastlikke inimestele Eestis, kes lastega tegelevad ja nii sündisid need piirkondlikud lauluvõistlused, et et see asi läks nagu, nagu teistpidi, kuni kui ta seni oli toimunud, et enne seda eestitelevisioon otsis ise kõik üles, valis ise, nüüdse valik toimub nagu kohtadele me meieni öelda vormistame selle lihtsalt telesaateks. Laulukarussell siis sellisel kujul on olnud nagu 18 aastat. Aga enne seda olid tõesti mitmete saated, joo, milliseid teie veel näinud olete? No mina hakkasin töötama koos Ave Kumpase ka ja meie esimesed muusikasaated olid ka väga ammu 1979. aastal ja kõige esimene lauluvõistlus mina olen teinud, oli lauluvankri lauluvõistlus, et seal kui võistlesid pigem nagu uued laulud, et hästi palju kõik need viisi jubinad ja need olid sellised, kus võistlesid uued laulud, aga ega uus laulge ei saa võistelda, kui tal ei ole head esindajat. Aga sinna vahele siis need laulu jõudsid, mida tegid Lilian Põldre ja Tiiu Vahi ja siis mina tegin veel laulumajja saateid ja ma vist neid pealkirju ei suudagi ja öelda, et et tegelikult noh, et see, see kõige pikem ja kõige suurem ja kõige sellisem välja kujunenud on kahtlemata laulukarusselli, ma usun, et ta kestab veel väga, väga palju aastaid, sest et teda meeldib inimestel kohtadel korraldada nagu mil ta lastele meeldib ta vanematele Nende lapsed selles projektis osaleksid ja miks ta ei peaks siis televisioonile meeldime, kui see töö tehakse kõik nii suurepäraselt ära, et noh, et et me oleme sellises järelnoppija rollis hetkel kuidas nende aastate jooksul saate tegemine muutunud on. Saate tegemine ikka muutub, et tegelikult noh, nüüd me oleme nagu sellises tänavu sellises vanas heas laulu karussellis selles mõttes tagasi, et meil on nagu vanuserühmad, et siin see kaks aastat tagasi projekt, et kui alustas nagu uus meeskond sellega tööd, et siis siis me katsetasime sellist stuudiokontserti, mis oli nagu piirkonnapõhine, aga siis pidid nagu omavahel võistlema kolme kuni 15 aastased lauljad ja siis läks noh, paljude pea sees see kõik nagu segamini, et noh, tegelikult me ei taha seda võistlemist väga nimeta ega rõhutada, aga noh, ta on lauluvõistlus, et noh, et eks see võistlemine ka natukene meeldib, kuigi mõõta ju laulvat last on väga keeruline, et kes neid nii palju parem on kui, kui teine, et et selles mõttes minu meelest see, kus me praegu oleme laulukarusselli jaoks kõige õnnelikum vorm. Et me oleme laval, mitte telestuudios. Me oleme erinevates Eesti kontserdisaalides, et me oleme nagu publikule ja sellele, kes ise ka selles saates osaleda tahab nagu lähemale läinud. Aga mis on nagu kõige kõige olulisem on see, et et lapse jaoks lava on tuttav koht, seda on siin täna proovis juba väga hästi näha, et keegi ei pabista, kellelgi ei ole mingit muret sinna lavale tulemisega olemisega ega lavalt ära minemisega, eks telestuudios, kus need kaamerad on väga lähedal ja kogu see saginud noh, lapse ümber hirmus lähedal, et, et siis nagu noh, on see natukene nagu uus olukord tema jaoks ja teine asi on see, et see lava nagu annab selle selle eriti, kui publik on saalis selle tunde ju lapsele. Et noh, nüüd siin ja praegu ma nagu laulangi, vaat telesaates on kogu aeg see momente. Mossad, ainult mul läks natuke pahasti, teeme uuesti, vot siis, kui see uuesti teha, siis ei oskagi küsimusele, vastad, miks ei saa. Mis siis nüüd on, noh, eks, et see on hästi-hästi, tore, et sellise lahenduse peale nagu jõudsime, see oli minu mõtetes juba palju-palju aastaid tagasi, selline festivali mõte. Aga hetkel siis jah, et Margus Saar võttis nagu nööbist kinni ja rääkis Eesti kontserdiga läbi ja ega ilma selle koostööta me ei saaks seda teha, sest et kus müüakse, läksime, nii uhkeid olen üürida ja kõike seda teha. On veel see, et me oleme sellise klassikalise muusika sellesse saatesse toonud, et et need omad, meie, paljud laulukarusselli saates klassiku klassikalise muusika interpreetide kasvanud lapsed, siis esinevad selles projektis samamoodi ja et et noh, muidugi on olnud tore see, et ükskõik kuhu poole sa nagu vaatad, siis näitlejate või pillimeeste või lauljate poole peale noh, ikka väga vähe on neid, kes ei ole. Et see on hästi kihvt. Pärast saadet jookseb alati televiisori ekraanil suur hulk tiitreid, kus on väga palju nimesid. Aga mis on see teie nimetus, mis enne teie nime on kestnud? Noh, minul on seal telesaate lõpus peaks olema tiitrites koordinaator, toimetaja et see vist on täitsa õige, sest kogu selle Eesti eelvõistluse korraldaja olen mina, et, et kui meil juhend on kinnitatud, siis suhtlen mina nende Eesti Eesti korraldajatega ja garanteerin selle kogu see saatematerjal on nagu õigel ajal ja kõik need muusikad, kõik vajalikud dokumendid, asjad, mis selle rügemendiga koos käivad, on õigel ajal õigetes arvutikataloogides ja sealt edasi, siis me alustame nagu, nagu seda saadetesse jaotust ja asja, et noh, et et suuresti noh, ütleme sinnamaani, kuni kuni algab see telepildi tootmine, telesaate tegemine, see on siis nagu minul olnud, et noh, ja loomulikult sealt edasi ka, et siis need teksti toimetamised, stsenaariumide lugemised ja need asjad on nagu ikka tegelikult see on ju see, mida ma terve elu olen ka teinud, et, et siia vahepeal lihtsalt lisandus ka ütleme, selle võttepäeva läbiviimine ja külaliste vastuvõtmine ja kõikide seletuste jagamine tagantjärele tundub, et püha jumal, et kuidas see üldse niimoodi oli nagu võimalik, et et kõike pidid nagu, nagu suutma teha, et õudselt õudselt tore on, kui ka iga seal on oma inimene ja noh, meil on omavahel see asi, kõik oli selge, et meil nagu midagi siin nagu et keegi ei tee mingeid selliseid horror liigutusi enam nendele võte päevadele. Nüüd on mul siin ingel, Marlen Mikkes. On juba staažikas laval esineja ja tänavusel laulukarussellil, siis astub ka üles. Kuidas ingel Marlen, sa oled kõvasti laval esinenud. Kas nüüd, kui telekaamerad töötavad, kas sinu jaoks on midagi teisiti teha, kas sa tajud seda, et, et tehakse telesaadet, mitte ei ole tavapärane kontsert? Ena kindlasti ta ei selles mõttes, et kui sa ikkagi esined, siis sa esined vaat et inimestele, aga no teatud inimestele, aga need, kes saalis on, aga praegu läheb küll terve Eesti mind ja seal see on, kindlasti ajab pabine sisse, aga jällegi väga lahe tunne. Nii et sa mõtled selle peale, kui sa lähed lavale, siis sa mõtled sellele läbi kaamerasilma, sind vaatavad veel sajad tuhanded, võib-olla. Ja selles mõttes praegu ei ole kaasa niimoodi, et ei ole otse, aga aga siiski. Ma mõtlen kõvasti, see pikaalad värisema. Aga mida sa, pelgad, oskad sa kuidagi kirjeldada raha või et miks, miks see hirmsam on kõige rohkem seda, et midagi läheb valesti või? Ma ei, ma isegi ei oska öelda, aga ikkagi tuleb pabin, tegelikult tuleb iga kord pavimisesse, sellest ei ole nagu midagi, aga kui lavale lähed, siis enam nii suurt paberit isegi ela, aitäh sulle. Homme samal ajal piilume iirise nimelisse ülekandebussi ja küsime lastesaadete toimetuse juhilt Margus Saarelt, kes veel ühte saadet ette valmistavad. Kuule siis jälle teletegu puuris toimetaja Kadri kiisel.