Mikker käär. Tänasel Vikerkääru saatel on üpris pikk sissejuhatus ja hakatuseks võiks meelde tuletada üht väga levinud ütlust. Keelatud vili on magus. Nimelt altar ja Jaak Ojakäär on nõuks võtnud pakkuda selles saates teile muusikat, mis teisel põhjusel on ühes või teises riigis ühe või teise valitsuse ajal olnud kas suisa keelatud pehmelt öeldes põlu all või vähemasti mitte soovitatud raadios mängimiseks. Kas see keelatud vili nüüd alati muusikaliselt nii magus oligi? Ei tea, sest et mõni pala kui mitte enamus on ära keelatud ikka poliitilistel põhjustel, kas siis seoses esitajate või autoritega. Meloodia ja harmoonia nüansid jäävad sel puhul üldiselt tahaplaanile sest kui ikka mõni nimi või muusikastiil on niinimetatud mustas nimekirjas, siis pole lihtsalt midagi parata. Valter Ojakääru on kaasas terve plaaditäis muusikat, mida ei tohtinud mängida Hitleri-aegsel Saksamaal. Aga teame ju väga hästi ka seda Nõukogude Liidu ajal. Ega ikka ei läinud raadio stuudiosse, Rolling Stonesi plaat kaenlas ja kohe eetrisse isegi siin tehtud muusika pidi läbima mitmed tõkked, enne kui ta näiteks Eesti raadio fonoteeki jõudis. Et neid aegu meenutada, oleme täna palunud küll aga ühe hea kolleegi, kauaaegse Eesti raadio helirežissööri Vello meieri kes peaks päris hästi mäletama, kui koos käis fondi komisjon, kes otsustas, mis läheb läbi ja mis mitte. Ega nüüd see komisjon ikka päris loll ka polnud, sellepärast muusikalises mõttes ta ikka jagas ära, kui mingit täielikku pahna taheti sisse suruda. Aga tolerantsuse piir oli vastavalt ajale ikka press, kitsukene ja võib-olla nii mõnigi lugu sai vast teenimatult halva kohtlemise osaliseks, kui nüüd tagantjärele mõelda ja uuesti seda kuulata juba uues taustsüsteemis. Või mida arvab Vello Meier, kõigepealt tulemust ei räägi. Ta sai istutud seal fondi komisjonides küll aastaid. Sina olid pakkuja, teised olid vastu. Ja no meie nisugune mure ülesanne oli ikkagi komme, lindistasime et saaksid need lood fonoteegis ja eks me siis seal kohapeal tegime siis vastavat tööd seal. Kõige suurem häda muidugi jutumärkides oli nende tudengitega nagu peole usin oli, ja siis siis oli veel rentaablus sealt Tartust jäävad alati, kui nemad tulid lindistama, siis oli, oli muidugi karta, et sealt nüüd midagi tuleb, eks tuli ka. No seal oli ikka küsimusi huvita tehnilisest teost tekst laulutekstides eks. Ma mäletan, et tol ajal oli üks kord niisugune tekst. Pioneerid läksid vanarauda koguma ja olekski selle plaani ilusasti täis saanud, aga siis sattus sinna Raualkuks mürsk ja, ja kõik see vanaraud lendas vasta taevast ja, ja muidugi fondi komisjonis ütlesite, et nad ilmselt Pilavad kogu seda kampaaniat aga ei saa jälle tagasi lükata, kuna vanarahval oli niivõrd tähtis ülesanne riiklikult tähtis. See lugu läkski siiski ikkagi läbi. Aga nüüd ma arvan, et mitte, ma ei arva, ma olen päris kindel, et tuleme nende eesti keelatud artistide laulude juurde tagasi veel tänase saate lõpupooles, aga Valter, sina oled ju teinud terve uurimustöö nüüd selle saksa plaadi kohta, kus oli siis kolmekümnendatel aastatel oli midagi valesti härra Adolf Hitleri jaoks jaak kolme Kööbelsi jaoks, mõistagi ka ja kolmekümnendatel ja eri Jewel sõja ajal ja see plaat on antud praegu välja just selle sihiga, muide selle plaadi on on välja andnud üks. Ta nimetab ennast saksa kõige vanemaks diskoriks, tema nimi on interdiffer ja ta oli 25. aastal sündinud ja niisugust kuue-seitsmeteistaastased noorukid tulid omavahel kokku ja kuulasid neid inglise ameerika tantsu ja džässiplaat, aitäh. Ja neil oli nii tehtud, et neil oli laua alla pandud niukene sala koht, kus need kõige paremad plaadid olid ära peidetud. Kui gestaapo tuleb sisse, siis ainult selle plaadi saab ära võtta, mis parajasti grammofoni peale on. Ja siis nad tantsisid omavahel ja ühesõnaga olid kõik suured svingifännid. Jaa, muidugi vilistasid kogu selle Hitleri propaganda peale ja, ja noh, olid nii-ütelda niuksed. Nagu noored ikka ei meeldinud see värk. Ja see poiss läkski 42. aastal läks kinni, pandi koonduslaagrisse küll mitte Auschwitzi, vaid oli üks teine niuke nõrgem aga sinna ta jättis oma tervise ja elab siiamaani praegu ja annab neid välja neid vanu plaate ja kommenteerib neid vanu plaate, mis on noh, omal ajal sellest soovitavast muusikast koostatud. Ja esimene plaat, ah muide, nad tegid, olid nii kavalad poisid veel, sina, Vello, tead kus sündis esimene stereo. Nevad panid kaks graafoni sünkroonis käima ja ise kirjutab, et alguses esimesed 10 või 20 pööret olid koledad, aga siis ristisid hiljem kiirustega. Ja siis oli teine grammofon oli teises toanurgas ja siis tantsis seal vahel ja siis oli stereo pseudostereo pseudostereo. No vot ja siin üks lugu siin plaadi peal on koosnid selle kirjaga, mis vastab selle muusikakontrolli amet välja andis, nendele need põhjendused olid väga niuksed. Väheütlevad paar lauset ja need põhjendused kogu aeg kordusid ja mõnikord ei põhjendatud üldse. Aga selle pala kohta on nii palju teada, et see oli sel ajal selle noorsooniisugune kultus kui see laul. Ja see on noh, võib-olla paljudele kuulajatele tuntud laul Slim kaelard ja slämmi Stewart on selle kahe peale teinud, omal ajal oli niisugune huumoriduo neljandad, laulsid flööt, fut floutši ja kordub kogu aeg. Niisugune. No täiesti mõttetu sõnaühend, flovi toi Floydoy sakslased, noored laulsid Trai toitš Trai taitš ja naersin sellega välja, seda saksa riigitruudust. Ja. Ma ei tea, kuidas see nüüd nähtavasti see levis nii juba noorte hulgas, et, et need gestaapo koputajaid said ka sellest teada. See pala sai siis endale templi peale, et see on mandunud muusika. No meil oli ka mandunud lääne muusika kogu aeg ja mandunud lääne džäss oli ja nii, et see terminid enam-vähem kukkusid kokku neil natsidel ja kommunistidele. Eks need riigikorrad konkursid ka päris palju kokku ei olnud ja, ja, ja tänu sellele, kuna see oli nätkonella orkestri esitatud. Kõigepealt keelati ärasi niger kapelle. Tegelikult seal ei olnud ühtegi neegrit, need olid kõik kuus tükki olid valged terve orkester keelati Saksamaal ära kõik nende plaadid ja anti siis juurde. Niisugune seletus, et see on moonutatud, prääksub laulmisstiil ja liialdatud hot Issomenteering ja vastuolus saksa rahva pühamate tunnetega. Kuulakem siis seda Muide, mitte ainult niisugused lood, kaunis, süütu lookeane ei olnud keelatud, vaid näiteks üks käskkiri anti välja Kööbelsi ministeeriumist, kus keelati ära Horst Vesseli laulu, selle partei hümni esitamise ja Deutschland, Deutschland über alles esitamise. Niisugustes lokaalides ja, ja ebasobivas ümbruses. Ja seda sellepärast, et jällegi noored tegid niisugust trikki, et panid selle Hortfesseli tihane huuh panid Foxi rütmis käima ja tantsis selle saatel ja muidugi see oli kohutav solvamine. Aga sina, Vello, mäletad, sa tulid 60. aastal, siis oli juba Eesti raadio estraadiorkestris saksofoni taastatud, mis vahepeal olid välja löödud. Aga no ega sinu ajal ka neid piiranguid vähem olnud. Ja ma tean, et olid, olid niuksed, professionaalsed kaebajad kohe, kes midagi teadsid, siis käisid kaebamas küll siia raadiomajja helistati, kell toodi, kirjasid siia sellesse valvelauda ja, ja kui see aidanud, siis mindi parteimajja kaebama ja ma mäletan, 60.-te aastate lõpus oli üks laul, on kusagil, mis laulis. See Jõesaar laulis, aga see oli filmis doktorsivaaga ja keegi sai seda teada ja nii kaua, kaebas ja käis ja õiendas, kui see lugu lihtsalt võeti maha, ei mängitud teda. Jah, aga muide, kas nende kaebajate puhul võis olla ka mingisugune selline isiklik vihavaen või reetsema kellelegi? Ja mis nad olid, aga ma tean, et need kaebajad olid toimetajad, olid püsti hädas nendega. Ei, ma ei usu, et seal mingit isiklikku olisest. Ma arvan, et see oli seesama mees, kes kaebas minu peale et ühes minu saates olevat ülistatud Adolf Hitleri juhitud Heil Heile ja kohe kuuleme seda laulu. Tegelikult on ju tegu paroodiaga kohut paroodia, aga inimene kaebas mitte siia meile nähtavasti ta siin käisime kuskil torkima, siin öeldi, et jää rahule ja siis ta kaebas Moskvasse ja Moskvast tuli Allan kullaste oli sel ajal Mehilase raadio boss ja sealt 100. kohe kiri alla toimetustesse, et, et andke aru, kui see oli ja mul tuli see tekst maha kirjutada ja juurde panna, siis see muusika ja seletada see oli mitte Hitleri ülistamine, vaid Hitleri väljanaermine. Ja nähtavasti siis selle peale jäädi rahule, aga no kuulame natuke seda lugu ja vaatame, kas. Kas On arusaadav, et paroodia. No ma arvan, et pilt peaks igale normaalsele inimesele selge olema, aga ei olnud noh, nähtavasti ei olnud, tuli tükk aega seletada ennem et ja muidugi siin juba mitmel Toyotal käed värisesid. Et kas sured minna pagari tänavale ja ülekuulamisel ja nii edasi. Mina hakkasin üldse mõtlema praegu veidi laiemas perspektiivis, et tegelikult igasugune tsensuur ei toimiks kivist nii hästi, ilma pealekaebajate. Neid peab alati olema ja kahjuks on selliseid inimesi ja sul, Vello oli veel üks näide pealekaebamist. Helistas raadiosse ütles, et teil lauldakse kogu aeg, Tel Aviv, Tel Aviv, seal aga tegelikult aldis havi. Ja inimene nõrga kuulmisega aga leidis kohe põhjuse ära. Paha, ta oli kindlasti mõni antisemitismi, sest teatavasti võib olla, no tegelikult oli tihtipeale ühesainsas, sõnas oli kinni, mäletan, kui ma tegin sellele kuulsus setule filmile laulu sõber, tegin muusikat, seal oli üks laul kus Heldur Karmo tegi veel teksti, kus olid sees niisugused sõnad. Et ma ei mäleta täpselt neid sõnu, aga seal läks umbes niimoodi riimi, et, et mu kas seal oli mu kodumaa või kodu, paikkond, tillukene seal järv kui peegli killukene ja sealt tekkis suur lärm, et kuidas saab öelda, et kodumaa või kodupaik kond tillukene, sellepärast et suur nõukogude liit ei olnud ju sugugi mitte tilluke. No ja aga seal oli mõeldud Eestit ja niiet. Ja, ja siis siin, kui see jaht käis selle viinavõtmise siis viinavõtmise peale, siis oli üks lastelaul oli, lõppes niimoodi, et limonaad kange ja oh jumal, selle pärast tuli ka kohe pahandus mikspärast kange olema. Järsku mõtled viina selle all või midagi? No selle alkoholivastase selle perioodi ajal oli mul läks parajasti Estonias käisid proovid selle operetiga maski ära tungrus ja seal oli üks joogilaul ja see käis hiigla vahvalt kõik tujukust seal laval ringi ja viina võtmine käis ja koor laulis ja selle kohta öeldi, et see tuleb, tuleb välja visata, tehke mingisugune, mitte joogi laulvaid, tehke tantsulaul. Tehke teks ringi, et me mitte ei joovaid, Netantsime. No ja ma ei tea, lõpuks ikka läks see siis ma ei tea, kas see tuju läks enne üle või. Aga niisugust asja jah, nähtavasti oli siis ikka iga päev. Kui nüüd veel kuulata neid saksa keelatud lugusid siit plaadi pealt, siis mõned on ju täiesti süütu, kes need asjad siin on? Üks balan. Harry Roy orkester mängib, pealkiri on Swing forsseil Swing müüsi müügiks. Aga Saksamaal oli tol ajal kaks sõna, mida üldse ei tohtinud valjult öelda, üks oli džäss ja teine oli sving. Kuigi kõik tantsuorkestrid püüdsid mängida swing stiilis, aga nad ei tohtinud seda kuskil välja öelda, et veel kuni 39. aastani enam-vähem oli see asi kuidagi nagu lubatud, aga pärast 30 üheksandat aastat kuni sõja lõpuni oli, oli absoluutselt kõik keelatud. Tervezi nihuke sving värk, sest siis see oli vaenlase muusika. Ja siin seda mängib üks inglise orkestri Harri Roy. Orkester ja see plaadi koostaja kommenteerib seda veel hiigla kahjurõõmsalt, et näed, et lugu keelati ära sel põhjusel, et see olevat väga instrumentatsioon ja sving ka pealkirjas. Ja tegelikult need mehed ei taibanud seda üldse, et Harry Roy oli juut ja selle loo oleks ära saanud keelata sellel põhjusel. Sest kõigi kõigi, kusjuures nende juutidega oli niisugune lugu, et tükk aega ring, pöörlin käis ja keegi ei tulnud seal. Targad ei tulnud selle peale, et see oli Iisrael Palin õige nimega, kes Ameerikas võitis endale teise nime ja ja, ja niukseid juhuseid oli, oli teisigi veel, kus tükk aega näiteks Rudolf Rimmel, alles siis tõmmati maha, kui saadi teada, et ta on juut. Enne seda käis Indiaani armuhüüdja serenaad, seal saksa raadios mängiti ja nüüd on, kuulame seda sving forsseerida. Mõtlen sellele, mõtlesin, selle tõeliniga oli see valged jõulud, kuidas seda muudeti? Kirja 100 korjama. Meil oli, muudeti, püüti kuidagi ja Venemaal ilmus plaat Leningradis, poisid andsid plaadi välja ja pealkiri oli krüsanteeme White Christmas ja kuna jõulud ei tohtinud olla ja kusjuures Saksamaal muidugi jõulud Käisi teha nii et saksa TV-s või Saksa TV-s käisid ka jõulud Saksa TV-s, ei kaotanud keegi jõule ära, sest see oleks olnud niisugune hoop saksa rahvale, et seda lihtsalt ei saanud teha. Aga see oli siis see paha lugu, Swing Course'il ja me siin Vello ka vahepeal arutasime, et meil oli täpselt samamoodi see värk ühestainsast sõnast võiks kinni võtta ja sul on meeles, et terve pirni tõmmati meil selle ühe laulu pärast vaeva. Ja vahepeal ei tohtinud üldse midagi mängida tema lugusid. Igaks juhuks mine tea, mis seal on, jälle. Jah, äkki on kuskil vaikselt jõulud sees või? Ja siis Ameerika patrull oli. Ja Glen Milleri lugu, Ameerika patrull. See ilmus Venemaal nats patrull. Ja meil oli, meil oli öine patrull ja oligi ja siis oli ju pärast sõda kohe kõige esimest aastat 45 ja siis me mängisime, siis oli suur liitlase pluss olema olemas ja mängisime kõik neid. Ma sain Ameerikast noote, mängisime kõiki neid kõige uuemaid, neid ameerika lugusid ja ja Glen Milleri Hinda, muud käis kogu aeg, aga siis tuli korraga. Hakkas külm sõda. See on 49 NSV Liit, aatompommi sai, siis oli kohe sõprus läbi korrapealt. Ja, ja siis oli. Siis oli muidu huvitav asi see, et nad tahtsid ikka neid vanu lugusid ka mängida, aga peab, ja autorite ütleme siis pandi kohe külmalt. Heas tujus autor. Kõlar kõlar ütles küll, et mis te jamate, et mis asi autor, mina? Vot nüüd tuletasid mulle meelde, vaata, kui muusikud käisid siin mängimas, siis nendel oli taskuraamatus, terve ports oli heliloojad, kirjutas kirjas, eks ole, ja pandi see helilooja pealkirjaks, eks ole, või helilooja sinna peale, mis oli soodne, aga kas ta Kuubakas või midagi ja head ja Toivo kärki oli, isegi Soomest saab protestijad, pooled lood pole minu omad, mis te, mis te seal mängite, eks ole, tähtis oli, et see lugu läks sisse ka seda helilooja, kes on siin keegi kontrollida. Ja nüüd me peame selle asja ära klaarima ja me võtame saatega, luusid siin digitaalümber ja me korrastame ka selle andmebaasi, sest praegu ei saa ju enam mängida. Lõpuks, seal on reetne helilooja meelde, keda kasutati, mingi müstiline praabets. Sellepärast et see oli šehhi nimi. Võis olla sedasi ookeanid bändi, ega nad ei teadnud, et see paha venelane Ameerika valge maja oli nii vihane, lõhkus sellega hirmus, et neid on petetud. Aga muide üldse keeled omasid ju ka väga suurt tähtsust, sellepärast et näiteks prantsuse ja itaalia keel olid ikkagi tunduvalt rohkem lubatud kui inglise keel. Ja noh, muidugi, eks ta sellepärast, et nii Prantsusmaal kui Itaalias olid väga tugevad kommunistlikud parteid ja nad olid sellised veidi vasakpoolsed riigid. Ja mispärast just näiteks Venemaal tekkis kohutav itaalia muusikahullustus ja buum kaheksakümnendatel aastatel. Eks ikka sellepärast, et seda võis mängida igal pool, ma mäletan, kui me käisime juurisoulskiga, olime seal kuskil, olin piiski keskuses restorani, kõlaritest tuli Topagud tunnivate itaalia muusikat, kogu aeg marini. Aga inglise keelega oli kohe teine asi. Nii et vaenlane on ikka vaenlane ja muide, Saksamaal oli täpselt sama, oli ärakeelamiseks, olid ametlikud põhjused. Üks oli raudselt juut, teine põhjus oli see, kes oli emigreerunud, ta ei pruukinud juut olla, aga oli Saksamaalt ära läinud, oli kodumaa. Täpselt sama põhjus meil oli paradiisist ära läinud, kui sa hakkad lugema, kes meilt ära läks, Me jõuame sinna veel. Tõmmati Eesti raadiosaadetest maha, Saksamaal samuti, kes on ära läinud, seda ei ole enam olemas. Siis kolmas põhjus oli see vaenlase autorid, no näiteks, kui on sõja ajal, oli juba, see aitab sellest, kui on interpreet või helilooja on Ameerika või Inglise oma, siis vahepeal huvitav on see, et siis kui oli suur sõprus pärast Molotov-Ribbentropi pakti, see kestis lühikest aega, 39 kuni 40 õieti 41. aasta sõjani. Siis läks Saksamaal moodi, nähtavasti Kööbelsi tellitud igasuguste Katjuša Katjušat ei olnud, Venemaal oli Katjuša aga igast Nataša diavene nimedega ja siis et igast vene tantsud ja läks kohe nihuke, väike silmategemine. Ühesõnaga, me oleme ikka suured sõbrad. Ja muidugi see nii kui sõda algas, oli see kohe kadunud pauh. Aga ma tahaks nüüd ühte niisugust lugu mängida jälle sellesama plaadi pealt, mida koostas neid see esimene saksa esimene diskor. Seal on üks. Seal oleks Tommy Dorsey pala mis pärast sõda kohe, nii kui seal tekkisid Inglise-Ameerika tsoonid juba läänes ja prantsuse ja siis oli meie kuulasime siin kogu aeg seda. American forssis network, Efenn, mis tuli ööseks. Aga seal oli, Briti tsoonis oli britis Forsis network, mis andis hommiku vara saateid ja siis meenutab seda, et saksa noorsugu tõusis siis kõik üles Tommy torsi loo saatel ja nautis seda, et nüüd võis seda avalikult mängida, mida nad omalajal kinniste uste taga vaikselt pidid kuulama. Meie siin puudutasime mööda minnes seda saatuslikku 40 kaheksandat ja 40 üheksandat aastat ja tõepoolest siis oli, käis üleliiduline niisugune noh, suur niisugune kampaania, kus hakati puhastama seda kõigepealt sai ju Murad eeli selle oma ooperi suur sõprus, sellepärast sai sellest see asi lahti päästeti siis mindi ka kergemuusika kallale ja ja näiteks Riia helilooja Oskar Stroc kelle poega sina Jaagist kohtasid ka mina tema poega ei ole kohanud, aga ma selle oskad soki endaga olen telefonitsi palju rääkinud ja ja tema looming keelati kõik ära, kuna jälle keegi kade mees oli välja selgitanud, et peale Dunaevski oli vist Stroc kõige suuremate autori rahadega, sest tal oli kohutavalt palju neid populaarseid Tangosid ja üle terve Venemaa igas restoranis mängiti ja lauldi neid ja ta sai, teenis liiga palju, teenis liiga palju ja ja siis tuli välja jah, et see on mandunud tango üldiselt tangotants ei sobi. Et selle asemel soovitati Kadrillija Badeesmanni tantsida ja kõiki muid neid niinimetatud ballitantse. Ja siis. Ma mäletan seda, kui. Me mängisime Rütnikutega seal Sakala töötava rahvakultuurihoones, jumal tänatud, seal oli korralik juhtkond, need ükski meid ei pigistanud nii oma algatusel ainult siis, kui ülevalt kuskilt käratati, siis nagu öeldi, poisitama natuke tagasi ja aga siis ükskord mäletan, saadeti meile üks kontroll, kes pidi meie repertuaari läbi kuulama. Ja need olid kaks. Kuidas ma nüüd ütlen, daami sel ajal ei olnud naisseltsimeest, tulid kuskilt parteikomiteest ja ja mängige nüüd ette ja no ma võin kiiresti selle koosseisu ette lugeda. Erich Kõlar, Vallo Järvi, Aarne Oit, Uno Naissoo, Gennadi Bodelski ja nende sõnade kõneleja. Mõtlesime nüüd, et noh, ega neid siin lugusid, mis me mängisime tantsuks, et ega neid ikka ei tohi neile nagu väga näidates mängisime paar valssi ja siis ma mäletan, et pudelski oli kirjutanud, pangu siis mängisime Bodelski pango ja selle kohta öeldi, et tango võib-olla ei ole, parem on ikka valss või ja siis meil oli see, tegime siku polkat, mingisugune, panime rahva üksteise järel niimodi hüppama, umbes niuke. Jennga eelkäija tants oli ja siis mängisime seda ja nemad jäidki kas siis uskuma või tegid niukse näo, et usuvad, et see ongi see, mida me nüüd tantsupidudel mängib, aga no nii jubedaid asju nagu näiteks Moskvas oli, ma ei tea Eestis ühtegi. Noh, et oleks. No vot üks üks niisugune näide. Moskvas üleliidulise raadio džässorkestrit juhatas Aleksandr Varlamov, kuulsa vene romansside tori Varlame otsene järeltulija. Ja no eks Moskvas oli nii džässifänne täpselt niisama palju kui, kui, kui igas seisis kui Saksamaal ja meil ja sest kus sa selle sassi eest ikka nurka poed, see vallutas kogu maailma. Ja olid ajad, kus džäss oli lubatud ja sõja ajal isegi soosid ja, ja mängiti kõik need milleri, päiksepaistelise oru serenaad käis kinodes ja Matti Päts rääkis, et ta oli seal, asume siis näinud seda vist ma ei tea, 12 korda seda filmi. No see oli sel ajal. Aga siis korraga pandi nüüd jälle keelt peale ja siis on üks niisugune kohutav lugu on seoses selle Varlamoviga, orkester tegi kuskil proovi, eks ole, ja Varlamofon puldi taga juhatab, äkki läheb saal pimedaks. Ja siis, kui läheb valgeks, dirigent enam ei ole. Dirigent oli juba Ljube Ankal kiiresti nii kiiresti ja nii et. Ja, ja ta on pärast seda mina veel tundsin ka seda vanahärrat, väga soliidne mees oli väga sümpaatne mees, niisugune vaikne ja niisugune tõeline niuke džässihuviline ja tegi rõõmuga seda, mis ta tegi seal Moskvas ja olevat isegi niisugused numbrid, teema temaga tehtud, et pandud sinna kuskile kappi, mille seinad lähevad kogu aeg koomale, eks ole, ja sul tekib õhupuudus ja ja, ja niisugune hirm ja selleks, et saada tema käest unistuste, ta on spioon ja vot siin on üks väike palakene selle Varlamovi ühest kõige kuulsamast laulust, mida omal ajal Nõukogude liidus kõik teadsid ja mida ta oma orkestriga mängis ja ja kus ta ise laulab. Ja see on väga tore, seal teksti, ma kuulasin just. Tuleb öö ja saabuski. Niisiis, nagu kuulsime, anots Bliss ka lähedal. No meil nii hull ei olnud, aga aga ega keegi teist ei ole kuulnud, et meil keegi oleks sassi pärast kohe päris vanglasse pandud, no näiteks nagu Roosner pandi, pandi seal Venemaal kinni, aga muidugi jah, nagu, nagu öeldud, need äraminejad need jätsid ikka, jah, Eesti raadio fonoteeki väga kurvad augud ja vist üks esimesi niisugusi noh, silmapaistvaid minejaid oli, oli Raivo Tammik koos oma abikaasa Kristiga kes olid just eelmisel aastal käinud seal Kristi emal Lääne-Saksamaal külas ja, ja Raivo ütles, et oi, see see riik ja seekord mulle üldse ei meeldi. Mul oli hea meel, kui ma sealt ära sain. Ja siis järgmine aasta võttis, jäi igaveseks. See oli jah, kuskil 70.-te alguses siis neid minejaid veel nii palju ei olnud. Aga mida sina sellest ajast mäletad? No tähendab, Raivoga meil oli juba väga suur koostöö, ma väga paljud oma lugusid lindistasin siin ja ühes on palju soola ära söödud ja noh, tema on niisugune väga hea Soomasterdama, kui tema kuskil kontserdil midagi tegi või juhatas, siis kõik läks kaasa ja ma mäletan, meil Viljandi kultuurikool oli seal laulis terve saali seal ja väga hea niisugune. Ja ta oli üldse no võib öelda kahe sõnaga niuke tore poissaare poiss ja temaga ma tegin autorikontsert Saaremaal ja Tartus ja kus iganes ja ja ta mängis väga hästi klaverit ja orienteerub väga kiiresti ja pani kõik kohe paika ja selles mõttes temaga oli väga muretu teha. Ja nii minul oli see ausalt natuke üllatusteta ja, ja ta siin võttis, pani juba meili estraadi neid laulude võistlusi kinni juba ja tema ilusad laulud olid ja ma vaatasin noh, et pole häda midagi, et kõik läheb kenasti jagama. Ja muusikat ja restorani ja ei noh, temasugune mees minu arvates oleks igal pool läbi löönud. Jah. Seda küll, jah. No meenutame siis nüüd Raivo Tammiku muusikat palaga, mis on salvestatud aastal 1973 ja mis oli ka keelatud ja salvestaja helirežissöör, kes muu kui Vello Meier. Ja on siis esitajaks Jaak Joalaga, kaasa lööb ka Kristi Tammik ja ansambel autori Raivo Tammiku juhatusele. Päikese. Oma emale. Et lähed sinna? Ja sa mees langes. Laevaga. Raivo Tammiku muusikat Eesti Raadio fonoteegist ei saanud päris pikka aega kätte. Sellepärast et need lindid olid peidetud. Ma ei tea, kas Vello Meier, sina mäletad täpselt, kuhu nad peidetud olid, aga päris ära neid ikka ei visanud. Ei, ei. Need olid alles ikka kõik, ainult ei tohtinud mängida. Minu arust ja te kartoteegi välja need kaardid ja see oli varandus Johansoni arvel. Ja no kõige hullem, Neeme Järvi ka ju siis ei olnud muud teha, kui ei öeldud dirigendina, tähendab, kui mängiti sümfoonilise dirigendi ei öeldud, selline imelugu ei saanud esitama dirigenti, ta ei tohtinud Pärdiga Pärti mängitud. Popmuusika koha pealt üks kõige varasemaid minejaid oli muidugi ka Toivo Kurmet kelle kohta vist Jaak Joala on kunagi öelnud, et ta oli tol hetkel meie parim pophelilooja ja nii ta ütles ja küll tal väike tõetera ka oli, sest nii nagu tema kirjutas tol ajal natuke uutmoodi ja ega siis need vanamehed enam nii ei kirjutanud. Mina vist kordagi üldse ei ole kohtunud, Toivo kurnata, aga. Aga ma arvan, meie tänane külaline, Vello Meier, sina töötasid ju nende poistega tol ajal kogu aeg koos, sina tead vist teda väga hästi. Ja tean ja ma tean, et isa oli tal väga hea klaverihäälestaja ja ta käis, pani poistel kõik pillid häälde seal kitarrid, nii et. Ja isa muidugi häälestas ka meie raadiomaja klaverit siin ja ja tal oli mitu bändi siin ja neid lindistasime ja lahe värk oli. Ja isa oli selles mõttes ka tore. Et noh, ta oli vana tisler, töötas klaverivabrikus ja nagu kõigil diislitel mõni sõrm oli puudu ikka nende masinate jäänud ja aga siis, kui ta oli klaveri, ta käis meil kodus skaalat ealistama, seda oli üldse kõige parem klaverihäälestaja, kes oli tulla tema ääristatud pillid seisid alati kaua hääles. Ja pärast, kui ta oli pilli häälde saanud, siis ta improviseerimis üks, 10 minutit, veerand tundi seal, päris huvitav oli kuulata niisugust vaba klaveriimprovisatsiooni, niiet kohe selge, kust pojale see muusikaanne tuli? Nuppujaga praegu muidugi on veidi probleeme, sest et temal vist ärivaist ei olnud nii hea kui Raivo tammikul või mõnel teisel et kuidagi nagu kuskil kohas liiga palju raha võetud või liiga palju välja käidud. Nojah, ma ei tea, nüüd mina ei julge siia nüüd oma arvamust ütelda, aga eks neid rahade kõrvale kanti peale temagi veel. Aga noh, tema on üks neid jälle õnnetuid, kes peab istuma sellepärast et noh, ma ei tea. No ma arvan, et me tõesti kommenteeri seda asja rohkem, kuna kõik pole kindlasti lõpuni selgunud veel. Aga tema muusikat võib ikka kuulata ja vist üks tolle aja kõige populaarsemaid lugusid, siis pean silmas seda. 60.-te 70.-te vahetust oli koos ansambliga virmalised tehtud lugu, mille nimeks naer. Pran ta. Einasto. Sega palun. Õigem ja kasva paariline. Neid, kes nagu Vello Meier väga tabavalt meie tänane külaline ütles, oli kunagise paradiisi jalgelt maha raputanud ja tänu sellele jõudis ka kohe Eesti Raadio fonoteegis keelatud nimede kirja ja kelle lindid tõsteti siis kuskile väga kapisügavusse. Neid on nii palju, et ega neid kõiki ei jõua mängida. Aga kui vähemalt neid nimesid meenutada, siis Marju Kuut oli kindlasti üks väga skandaalne lahkumine. 70.-te lõpus oli see vist minu teada olek, Melnik oli lahku ja, ja Rannap käis ära veel enne õiget aega, kui piirid kinni olid veel ikka Stein feld käis ära ennast jah, Steinkaste infelt. Tema vist päris juba siis, kui oli võimalik minna noste ilmselt on üldse selline, teda vist ei lastudki Thbilisis salaja mina, nii kurb ja, ja käis ka Urb ka muidugi jah. Aga seda intelt muide väga tore, aga veidi konfliktne isiksus, nii et temaga oli ka muidugi probleeme vahel kui ta ütles, võib-olla liiga kõvasti kõva häälega välja neid asju, mida ei tohtinud öelda ja, ja oi, no kes siis nüüd veel meelde pole tulnud. Randpere ja randpere ja Miller, kas nad läksid koos Valdo Randpere ja Leila Müller? Vaat Milleriga on nüüd küll niisugune seik mul meeles. Ta oli viljaveski lauluvõistlus ja seal oli see seenekorjamise laul ja, ja seal siis Kalela laulis ja ta ütles ainult ühe fraasi roheline kärbseseen. Ja see tuli pika puuga nüüd võitjaks laul, eks ole, ja ja järgmine aasta pidi teda siis mängitama seal lõpukontserdil, aga vahepeal olid nad juba jalga lasknud ja nüüd tuli terve see laul selle ühe fraasi pärast ümber teha. Igavene jama, aja terve see seltskond kokku, seal oli palju lauljad seal Reet linnad ja kes need kõik seal laulsid ja ja selle ühe ainsa fraasi pärast ei juletud lasta seda vana vana vana lugu, noh, keegi oleks võinud ju enda peale võtta, mina ütleja. Jumal hoidku, kas tõesti, sööge, oli nii roheline kärbseseen kaassõna, muidu ta laulis seal noh, koorides, eks, aga seal olid repliigid, eks ole, kes mina sõidan seal Volgaga ja kuidas see oli, tema ütles seal vahepeal lapsehäälega roheline kärbseseen ja jaa, jaa. Kõik lõppe ei juletud lasta, seda enam selle kohta võid küll ütelda. Käiama aga muide, mida lõpetuseks öelda väga meeldib, on see, et paljud on siiski ka tagasi tulnud. Edasi enamik kindlasti ja võtame tammikut kõik, aga tema on vist ainukene, kes ei ole tulnud. Aga kas nüüd sellepärast, et seal ei suutnud nii palju läbi lüüa või ikka sellepärast rohkem, et nüüd, kui siin on piirid vabad, miks siis mitte ka Eestis elada ja siin töötada? Teha muidugi ja siis nemad peavad otsustama seda. Mis siis muud kui suur tänu tänase vikerkäru külalisele, Vello Maierile, las siis nüüd kõlada üks laul, Valdo Randpere sulest, tekst, Doris Kareva ja pealkirjaks las olla nii. Jäetasides. Kuulad viiseva loo käi tõesti kõiks plurratuna. Koormaid ka ta polnudki vaid ma, mis nüüd laaditu? Reali. Said elu täies ja Milgutaringi jäid oma luude Nii ta märkasid. Ker vaes püsida ei taha. Kuid. Nii. Nagu. Nüüd mänguna tundub kõiks. Ja need läinud vanker üsna väiksest peale, too. Aparaatidel rituaale ja meenutab, kui ilus oli lapse. Kaarmaid tabalunudki nüüdki tühisem, kuna tunduv kõikse Kuid nutab järele. Koimla.