Algavas saates tuleb juttu ühe eesti mehe ebatavalisest teekonnast Prantsusmaale ja tema mahasalatud aastatest. Eino ala Bert võeti Saksa väkke viimase mobilisatsiooniga Puurmani vallast Tartumaalt. Osa poissi viidi Klaagale, sealt Tartust, aga mina mõtlesin, et seal, et ma olin palju kopsupõletik olnud ja siis mind saadeti Tallinnasse politsei tagavarapataljoni õppima väljaõppele rinnaks lähele tulema ja meid hoiti seal niikaua, kui päev enne punaarmee saabumist tähendab, siis õhtul pandi autodele hakkas sõit Pärnu poole. Ja siis meil auto pealt nägime, kui juba venelane pani uuesti Stalini jõulupuud üles, hakkas sadamat pommitama ja neid laevu, mis seal oli siis sel ajal jõudsime just vahetult Pärnu enne seda Pärnule suure silla õhkulaskmist. Ja, ja siis kuna edasi enam ei saanud, siis keerasime Virtsu poole. Ja siis sealt juba Saaremaale ja. Kas Saaremaa elas siis veel nagu vanajumala selja taga, kuigi punaarmee oli juba mandril või oli seal ka mingit sõjaärevust? Väga rahulikud, rehepeks täis ja, ja kõik oli nii, rahuajal üldse ei reageerinud sellele, mis ma mandril toimus ja küll oli ilus sügisesel ajal ja õunapuid õun oli palju ja siis pähklid oli palju ja siis edasi läks juba, kui transportlaev tuli, siis pidi Roomassaare ja reidil ootas suur laev ja kaks pisikest nii-öelda kahuripaati saatjateks, siis hakkaski ärasõit ja seal oli palju oli tsiviilelanikke, kes ka tahtis minema minna ja väga suure nutu ja noh, niisugused kurbuse meelega sai seal minek alustatud sellest, et kõik nägid ära, et üksik, ainuke laev. Et kas see jõuab kohale või jõua. Meie õnneks hakkas just see suur sügistorm ja see mind päästis ja siis viidi meid edasi tantsigi nivoole, siis ta oli niimoodi ikka panna ikke eestlasi orjama, tähendab, viidi meid siis veel suhkrupeeti koristama, eks nädalaks ajaks ja siis edasi alles jõuammeri viidi meid õppelaagrisse. Jaanuari lõpul viidi meid siis happeline rindele. Ja esimene lahingupäev oli väga huvitav kohe raudteejaamast rünnakule ja ja siis niivõrd väsinud, et pealegi selle, kui me selle oma rünnak ülesande täitsime, külasse jõudsime, ma jään magama. Ja järsku ärkan, öösel, kuulan tänaval vene jutt siis hakkasin taipama, ma Vistan meie poisid minema läinud külast. No ja mis siis teha, siis hiilisin siis sinna, kus hommikul hakkas rünnak peale ja suure hädaga jõudsin siis sinna oma meeste juure väljaminek oli üle lageda välja ja ma võisin langeda nii oma meeste sihikule kui ka venelaste sihikule, kuna noh, tulekahjukuma ja raketid ja kõik see asi, mis sel ajal käisid. Ja siis jõudsin sedasama metsa, kus ma hakkasime ründama ja seal nägin ka seda, major Maidlad ja isegi sellel räägiti, et vot kus mees kord teised sõdivad, tema magab, tead. Ja rääkisin, tule temal, et kuda ma jõudsin tagasi ja siis tema ütles niimoodi, et poiss, et sa oled õnnesärgis sündinud nädal aega olime nii-öelda positsiooni sõjalises asi, siis seal ligidal oli üks vana sakslaste toidumoonaladu. Käisime öösiti sealt, siis teeme isegi prantsuse konjakit sealt alt keldrites teed ja siis oli see positsioonisõda, oli päris kena. Peale selle tulid veel seed lau külas pääle tuli lahing, pärast tuli tugev lahing. Tähendab ootamatult järsku tülitasime seal külas neid punaarmeelased ja need olid meie rünnakust niivõrd lehmi täis, viskas püsside puhvaikades saksaga plagama, tead. No ja siis me nägime, noh, paljud me olime juba neljandal aastal kuulnud sellest suurest punaarmee kiitmisest, siis nägime, mis mehed nad on. Ja siis tuli see nii-öelda kottijäämine, see oli ka omaette üks väga raske tegu, sellepärast et mina, see väeosa jäi just nii-öelda sinna suruma orgu. Ja venelane pani siis Katjuša-tega igast küljest. Ja siis kui öösel siis nad enam ei lasknud ja siis tulirebane ja viis meid sealt välja ja moodustati uuesti väeosad ja siis läksime uuesti rindele. Formeerit uuesti, kõik samad mehed jälle uuesti tagasi ka sinna kotti, nii palju ka jäänud. See lahinguaeg juba või mis, me olime pääle kotist välja minekut kuni sõja lõpuni suuri lahinguid ei toimunud ja seegi, me olime nii-öelda päris kaunis lagedal väljal, vana külavaremetel ja see küla, kus varemed, kus meie jagu või rühm oli, oli, nimetati veel Rottem ülex, tähendab, seal oli Punane Veski ja, ja see oli nagu venelastel nagu peopesal, aga huvitavat hälvet ikka vedas kääniga maid, öeldes, et õnnesärk. Ja siis paar päeva enne sõja lõppu jätsime kaevikud ja põrutsem majas üle selle tatra mägede juba siis lääne poole Tšehhoslovakkias jõudsime just Praha külje alla, tähendab seal ja mina sain sealt nii-öelda sellest rahakatlast läbi selle tõttu, et mul oli kaks niisugust vanemat meest, kellega me jäime lahkusel terves diviisis seal tatra mägedes ja need üles, et sõda on läbi ja viskamine tallid kaltsud, villast ja jalavestluses ei, peaaegu masinate abil jõudsime ikke üle tatramägedega, siseneme jalameesteks, ma pean siin lõppes otsa ja kõik viskasid, et saime seal omal, mis meil natuke soomust kaasas oli, veel andis, andsime need ära ja siis omale kõik kolm meest on enam-vähem riided selga ja tšehhide käest nats nii-öelda suudeedi sakslased rohkem. Jaa, segunesime nende suurte põgenike kolonnidega, mis läxizzileesiast sealt igalt poolt läksid läbi Tšehhoslovakkia, mis Vene tankid tulid, vastaja tsehhid tervitasid neid lippudega ja lilli loobiti ja karjud, tead igast tšehhi keeles. No muidugi kindlasti tere tulemast kõikumist tervitused ja ja see oli väga võimas tšehhide vastuvõtt, sest nad tegid punaarmeelastele. Me vaatasin seda ilusti rahulikult pealt. Nemad muidugi sõitsid ühel pool ja kolonnil läksid teisel pool läände ja keegi kedagi puutunud just tänu nende tsiviilriietele, Me pääsesime sellest palju, palju löödi maha või siis läbi tsehhi, kui läksime juba läbi selle nii-öelda Praha katla juurest läbi. Me nägime ka, kui peksti saksa neid sõdureid, kes saksa vormis olid noaga. Meil teised mehed enam ei läinud. Nii, aga meie ei näinud, kas seal oli eestlasega hulgas, tähendab ja rohkem neile püüdsid ikka neid päris hallivatimehi. SS vormeli. Ega teil ei olnud hirmu, et tõid välja, antakse? Niisugust asja ei tulnud, seepärast me olime kõik segamini, keegi ei teadnud kedagi, kes on kes kõikjal tsiviilriides ja muudkui läksid. Kell oli siis lapsevankrid kell 11, aga enamuses olid kõik, mis seljas. Kaua see teekond kestis derbitide sööma ikkagi midagi. Alustas nii palju oli alguses natuke seljakotist sakslaste raudselt portsu olete kuulnud, noh ja siis, kui jõudsime juba Tšehhoslovakkiast läbi Saksamaale, siis käisime lihtsalt kerjamas küladest omale kas või tükikest leiba ja enam-vähem räägitakse sakslanna, küllaltki kitsi rahvas, aga ei, nad ei olnud. Ja siis ühte külasse läksime ja noh, rääkisime seal omavahel eesti keelt ja küsisime vigases keeles, seal saksa keeles ütleme, oma leiba juua ja ja tuli väljasse, talu perenaine oli baltisakslane ja toitis meid väga hästi, isegi kuna siis olid suvistepühad, andis meile isegi tuvipraadi ja palused, tähendab, kuna temal mees nii-öelda abi ei ole, kõik olid kes rand langenud, kes põgenenud. Et aitaksime teda siis natuke ja siis me seal teid aitasime ka sakslased küllatavad alati kartulit käsitsi alguses põldu viis hektarit. See oli nende nii-öelda tava, naasis, aitasime. No ja siis tuli uus perena rääkisete piiride jaotamist, tulevad need tsooni, teatatakse tähendab omavahel ära neljaks tsooniks, et et see ala, kus me olime c pidi minema vene alla. No ja siis me jälle uuesti kotid selga ja jälle lääne poole ja niikaua läksime, läksime, kui Reini jõeäärsele prantsleva vahele siis oli vangilaagris sõit ka, kuigi olite erariides, jah, no aga dokumendid, näite dokumente, dokument ei ole kohe pintsak maha seljast, kurat. Asi Salias tähendab käsi üles ja olingi ja vahel rohkem enam alla ei saa. Kirjeldage vangivõtmise momenti täpsemalt, nemad käitusid meiega viisakalt, olgugi et me olime nii-öelda nendele nii-öelda vaenlased kunagi olnud, aga kuna sõnasõda läbi noaga nendele lihtsalt käske, kellel dokumente ja veel leiti niisugused märgid, tähendab, need lihtsalt Verevi värgid ja need lihtsalt vio tähendab vangilaagrites. Ja siis laager oli kiirelt moodustatud ühel lagedal väljal telkides. Lagedal väljal oli see laager. Ja meid valvasid Marokolased. Ja siis üks päev öösel, tähendab, üks terve suur punt sakslasi tahtis sealt laagrist välja murda. Ja vot siis läks mölluks lahti, need marokolasega hakkasid laagrisse sisse, tulistama öösiti valvureid, eks ole, ja siis oli, tekkis nii-öelda isegi surnutena laagrisse, noh, me olime täiesti kaitsetud Lindpriid ja viis meid mahalaskmise ja keegi vastutanud mehed said pihta ja, ja siis terve laager kaevus. Kõik kaevasid ehk siis maa sisse ja see kuradi olgugi et kitsavõitu oli isegi noh, selles ütleme telgis. Muld pandi sissepoole küllaltki kiirelt kaevusime ja maapind oli seal küllaltki pehme ka. Ja Nemad jätsid tulistamisega ära. Kuidas te kujutasite ette oma tulevikku? Ikka plaan, et saaks võimalikult kaugemale sellest idast ja ja teiseks, meie ei osanud ette kujutada, meie mõtlesime tiksatega, need meid vangi ei võta. Sõnasõda läbi seda me arvasime kindlasti, et nüüd ütleme noh kui meil oleks peale sõja lõppu jäänud vangi, ütleme, kas ka väljaspool Tšehhoslovakkialt venelaste kätte, nad oleks meid kindlasti toimetanud sinna, kus nad kõiki toimetusi. Aga ma ei uskunud, et need prantslased ja ja need meid Mangi võtavad veel vähem, et nad meid välja annavad. Nii no siis tõesti laagris seal jah, muidugi traataia taga ikka. Ja tugevdraatajad, vangitorni või need valver, tornid ja kõik nagu ikka, veab. Aga seal meid palju ei hoitud. Kuna nad kartsid ikka tse laagri viste pea õieti tugevalt väljamurdmist või ma ei tea, millest. Siis nad viisid edasi meid taas purgi lähedal endises magi, not marginaali ja endisesse maa-alustesse kasarmutes sinna pandi meid siis ongi, seal oli, tähendab selleks ajaks oli see platvorm sealt ülevalt, noh, mis oli seal, ütleme, käik, see oli pealt ära võetud, noh, sõda läbi. Aga siis külgede peale olid suured kambrid. Ja siis seal me olime sees, aga siis see nii-öelda peakäik, see oli juba noh, see pommitamise oht ohuks mõeldud plaadid olid juba ära korjatud. Olite te maa peal või maa all? Maalike maal ikka on jah, et kui palju seda maad peal oli, vähemalt oli tehtud ikkagi noh, pommikindlaks. Aga siis peakäik, mis oli kindlasti ka omal ajal varjatult, see oli siis lahti ja siis säält enam kubu käinud ei olnud kuhugi. See oli, päeval lasti meid seal käikusid ringi hulkuda, aga siis ööseks peksti kõik ruumidesse. Ja küllaltki suured kaha moodulid, seal see oli juba vahetus läheduses transpordile. No ja siis ühel päeval järskude käsutati kõik need sena suure laagri vahekäiku, kes olid pärit nii-öelda nõukogudemaalt. Ja järsku vaatame vanad sõbrad ees, noh nii-öelda jutumärkides NKVD ohvitserid, tead need siis räägivad, et noh, me tulime siia teile nagu vennad üks natuke tõlkes isegi neist eesti venest muidugi venekeelseks. Ja et vot meie tulime teid mütsita ravima kõiki haavad saavad ära minna vabatahtlikult, kodumaa on teile andestanud, mingit tagakiusamist kartma Ta ei ole, kõik saavad otse kodu. Niisugune jutt oli neil nuia ja kuna sellest prantslased andsid meile väga vähe süüa 200 grammi maisileiba päevas ja mingisugune lahja Ameerika konservisupp oli, see oli hommikul ja seal õhtul ja no diad, noorte meeste kõht ei voi kurat, see vist Saksa sõjaseal isegi noorte portsena, mis aitas ära hoida seda suurt nälga noortel noaga, seal oli ta päris. No ja jääks koduigatsus ja ütleme naiivsus ja need tegid oma töö ja ja andsidki paljude oma panid nimed kirja. Siis hakkaski nii-öelda sõit sealt. Siis, et ohvitserid viisid meid metsi linna, seal oli suur kogumislaager, kui sai ešelon näiteks täis, siis hakkas sealt juba siia ida poole sõitma. No ja toit oli seal juba viis korda paremini prantsuse vangilaagris, tähendab, seeditiivsega sisse läks igaüks asi siia. Ja Jong sai tähendab eželoni täis rahvast kokku, siis hakkaski ära sõitja ja väga rõõmsad olid kõik ja seal olid kõik rongis segamini. No muidugi naistel ja ütleme, lastel olid eraldi vagunid ja meestel olid muidugi eravaga vagunid, aga seal meeste vagunis olid kõik segamini, tähendab need, kes olid punaarmees olnud sõjavangid, tsiviilisikud, kes sakslane oli tööle läinud, viinud omale mehes meistrimeeskodanikud, eks ole. Ja isegi mõni võib-olla naiivne plas sulane juhtiscasenud hulka ja kõik olid nii rõõmsad ameerika kontserti kujudega, toideti. Ja pill oli ka ja siis kui kuskil saksa Lääne-Saksamaal näiteks, kui kuskil jaamas pikem peatus oli, siis läks kohe Komarovka tantsides lahti, tähendab, ja siis kohalikele elanikele meeldis väga vaadata niisugust vene rahvatants, sõnad ennast seda üldse näinud. Ja see oli neile nii-öelda suureks elamuseks nende tantsijatele endile kaanu, kus kurivaim varsti saame kodu ja no nemad ja võiks arvata, et nii hästi, nüüd toidetakse seal rongis ja, ja kõik niisugune väga tore, et nüüd siis kunagi midagi hullemaks läheb. Kui, kui võrra vabad või kui võrra valve all? Mingisugust talveti olnud niikaua kui Lääne-Saksamaal sõitsime. Ja vot siis vahepeal jätsin veel unustamata siin ütlemata, kui me viidi meid sellest vangilaagrist, tähendab, viidi kus me olime väljal, eks ole, viidi senna Strasbourgi lähedale, siis sõitsime autodel ja noh, enamus vangidel oli saksa vorm seljas, eks ole, ja küladest, kus läbi sõitsime, sakslased loopisid autodele leiba-saia ja õunu ja mis neil juhtus olema pärast. Nii et rahvas oli väga kaastundlik ja omadele ja. Lugu oli. Ja tähendab, see sõit oli väga kena selles Lääne-Saksamaa osas sõitsime jõudsime Eisenachi, see oli nii-öelda piirilinn, kuhu tähendab suundusid raudtee, sõrmelinn ja sõlm oli seal ja seal oli siis suured plakatid üleval. Tere tulemast kodumaale. Muusika mängis igal pool toodiumile vagunitesse Punase Risti neid abi pakkimani Punase Risti toidupakk, eks ole, need olid peaaegu maiuspakid. Noh, sa taevas kõnet, mõtlesin, et tulime sealt viletsast läänest, et nüüd oleme jälle uuesti paradiisis, aga mis edasi sai siis? Kõik mõelda, aga no alguses jah, kõik paistis nii väga noh. Saigi mõeldud. Ta ongi vist teinekord juba Venemaal teha. Kõik nii, väga tore oli. Mitu eesti poissi koos oli teid? Meid oli umbes 25 ja umbes Üle 100 oli lätlasi ja leedulasi vähem. Leedukaid ülesse Saksa sõjaväes aga. Kas mõni mees otsustas jääda aga Prantsusmaale mõni? Ahhaa, siis oli veel niisugune lugu, et vanemad mehed, noh vot olekski nad alati vanemate sõna kuulama ka seal vanemate meeste sõna. Aga noh, eks koduigatsus oli ka seal süüdi. Nälgia nemad, poisid, te lähete nüüd küll siit meilt ära, aga kodumaale ei jõua, vaid jõuate Siberi, et need kuradi kommunistid, et need pole kunagi õigust rääkinud, ega nad nüüdki räägi, see oli nende meeste sõnad, ausõna. Tee peal paistis kõik veel enam-vähem lootusrikas. No meil ei tulnud konvaid isegi Ida-Saksamaal, kui me reisisime siis esimene suurem peatus oli Wittenbergis Wittenbergi sviidi meid endisesse luht vahve õppelaagrisse, sinna seal suurlaager. Ja seal ka ei olnud, meil mingisugust on vaid ainult linnapeale võis minna ainult ikkagi loaga, kuna noh, ikkagi linna peal oligi okupatsioonitsooni vaja. Aga siis edasi Wittenbergi hakkas juba see õige Ida-Saksamaa peale selleaegne välja, venelaste käes ja väljadel lehvisid juba sulgede pilved, tähendab, venelased olid oma trofeed, otsingud kõik puruks kiskunud, kõik need noh, sakslaste need magamiskotid ja siis madratsid ja tekid ja otsisid sealt muidugi ikka neist. Võib-olla leidsid ka. Ja jaamahooned olid kõik puru pekstud pikali nohik rüüstamist ja kõik oli palju rohkem näha, läänes on asi täiesti ei osanud ette kujutada. Ja siis seda vene ja laste Ta rüüstamist ja prahti ja reo ja kõike seda korjasivad oli korravandus noorest saksa naised. Ja veel huvitav on see, et kuna Lääne-Saksamaal puitleibadega, eks ole, siis Ida-Saksamaal need naisisikud palusid meilt leiba, kuna nad nägid, et me oleme mingisugune represseeritute või nende noh, kodumaale viivate inimeste rong ja siis nemad mõtlesid, et meil on kindlasti seda kraami rohkem. Kui palju oli neid eesti mehi, kes Prantsusmaale jäid? Selles laagris, kus meie olime maha jääd, veel rohkem. Need rumalamad oli vähem ja ära tulijad olid just noored. Nendele mõjus see kõige rohkem laiali nii-öelda segi just hirmus väikene toit, vähene toit, mida Prantsusmaa vangilaagris ant. See võttis meestel. Lõlgutis silmale võttis küll jah. Te jõudsite oma jutuga vist jah, Ida-Saksamaal, juba Nõukogude okupatsioonitsoon. No edasi sõit läks juba Poolamaale jõudsime Ida-Saksamaalt läbi, eks ole, siis Noemmin tänava raudteejaamades oli veel näha, kui ta nüüd Vene sõdurid nii-öelda demobiliseeris läksid kodumaale ja kuna sõjast oli juba mitu kuud mööda ja siis no küll, nemad olid ülekoormatud, vaesed mehed sellest suurest trofeed kogumist neil oli, kõigil olid suured kohvrid ja seljakotid ja kõik olid nende, noh kes ikka sealt puhkselleks ikka läks, ikka päris Janoosiga. Meie ütleme üldse temal viseerus. See vaatepilt äratas tähelepanu nii-öelda rongiaknast, kes midagi oskas, Hähkeda, kel mingi võimalus, oli see niimoodi ots. Aga varsti nad rüüstasid, tähendab, no kuna oli ju teada, et kaks päeva pääle mingi linna vallutamist võisid teha, mis tahtsid, noh, sime siis trofeede üle võtnud, eks ole. Kas see oli sõja ajal teile ka juba teada, et neil niisugune Ja ja Saksamaal olid kõik plakatid üleval, kõik meile tehti selgeks. Ja siis eriti raskelt olid ära märgitud need linnad, kus rüüstamine oli eriti tugevalt läbi viidud, kõiki meile, seda, eks see oli nii-öelda vastupropagandas, et Melikke, võib-olla sõdiks rohkem. Aegse propaganda oli üldse niisugune mängimas, tähendab, kas usun-usun samas Nonii ja siis jõudsime Poolasse, Poolas oli vahe, oli väga märgatav, näiteks Saksamaa ja Poola vahel Saksamaal olid ikka külades, olid kivikatused ja tsink, katustaside külad olid tip-top korras, aga Poolas olite õlgkatused ja külaelu paistis olema küllaltki mahajäänu sakslaste omast. Ka Poolast oli meil juba konvoi vagunitesse, iga vagunile tuli Conway ja siis me ütlesime selle konvoile, et no et ega poolakad meil ära ei varastad, mis te nüüd siia tulite siis? Nemad ütlesid, vastakad poolakad, seda kõike usk. Sel ajal juba ei olnud neil õiget läbisaamist. Ja siis, aga vabalt lasti meil siiski käia ringi nats, kui rongijaama seisma, siis võisime minna ja käia, kuhu tahtsime, ainult pidime, uurime järgi, mis aja järgi umbes on ka veel uuesti liikuma, siis võisime siis käisime Poola Turu väiksemates linnades, vaatasime Poola turuga üle ja need olid väga nii-öelda ärirahvas, seal oli niisugust kraami, mida meie ei näinud siin olla. Brežnevi päevil oma maal siin Eestis sõidulapp oli Presley Dovskis. Ja meid uuesti jälle laagri, seal hakkas siis põhjalik ülekuulamine. Ja siis üks hommikul hõigati nimed välja ja läksime seal laagriplatsile. Sõdurid ja auto ja rongi peale ja rongis oli juba siis kõva valve ja loomavagunid. Ja ainult natuke põhku ja vagunis ja. Ja punkri ahi keskel, väike punkri paar labidatäit oli siis seal kivisütt ka. Ja väike vennike ka tähendab midagi üleliigset. Ja siis oli kõigil selge, et Prantsusmaale maha jäänud meestel oli õigus. Ei olnud loosungid, tere tulemast. Need olid teise lahis piirilinnas loosungid tere tulemast kodumaale. Aga mujal enam ei olnud. Mida rohkem ida poole, seda asi oli juba teine. No mida ütlesid siis need vaesed mehed, kes olid läbi teinud Saksa sõjavangilaagri, need need venelased, punaarmeelased? Teate sel ajal keeleoskus oli küllaltki armetu, jah, aga siis seal olid see need punaarmees olnud, nüüd sakslastele sõjavangiks olnud, need olid ja need ütlesid, need ei oskanud muudki kiitev mees, sain rohkem mari teadvat. Jäta tehnikad Meriganske tehnikele. Kiitsid seda eestlastel Läänes nägitakse. Ja mis meil teha oli? Kui läksime kõik, läksime, kõik Saksa sõjaväes olnud ja punaarmees olnud käigi, läksid ühte ühes suunas. Mingit vahet ei tehtud. Ja sõit lõppes Voloogiatav võrguta. Vahelisel raudteel üksindur jaam, seal pelgus kasvas metsa edasi hakkas juba polaarja siis sinna metsa tööle. Kas sel pikal teel teie isiku vastu huvi ei tuntud, kes te olete, mis teie nimed on, kus te olete teeninud, ega ülekuulamisi ei olnud või registreerima? Eino rongis oli niimoodi, et rongis olime kõik nagu noh, nagu loomavagunis ikka ollakse, tähendab seal mingeid nimega mitte midagi laagrisse olid seal juba nimekirja järgi sinna vagunisse pandud ja seal olid siis kõik segi. Sellist rahvust ülekuulamistel Alt Presley Dovskis öösel löödi maast lahti, nagu seekord ikka käib, siis hakati pärima, miks ikka Saksamaale ja sealsamas laagris oli üks paraku, kus olid need NKVD poisid ja need suur. Ja et miks sa ikke läksid Saksa sõjaväkke, miks sa metsa ei läinud? Tõlk oli ka niuke viletsavõitu, seega oli saksakeelne, kuna ma ei osanud saksa keelt, oskaksin ikka enam-vähem, aga no vene keelt väga armetult siis kuidagi selle saksa keelega sa ikka ära pursitud need asjad. Ja et miks ikka Saksamaale, jah, miks mitte metsa ei läinud ja Saksa sõjaväkke läksid, no miks sa veel ennast lassi Saksamaale tuua ja ja noh, et täiline fašism. Kas ülekuulamise ajal koostati protokoll? Ja kõik kirjutate ülesse mis Mareks nõuti mis temast aru saavat. Nõuti allkirja, kuigi jutt oli venekeelne. Nojaa, gonoomilist selles küsis, saad aru? Ei saa, kirjuta alla ja kõik. Meie me mõtlesime, et me kirjutame ikke alla, kuidas see asi tegelikult Tallinna, me olime nende küüsis ja me arvasime, et kui me räägime õigust, siis me võime ka sellele alla kirjutada. Sellest ülekuulamisest võiks juba hakata midagi taipama. Sellest oli kohe näha, et siin asi läheb purjega kurjaks ja ju me siis sinna Siberi otsustele alla kirjutas Siberi saatmis otsesel, eks ole. Ja no ja siis oligi see siis oligi niipalju kui laagrisse nimekiri oli, aga rohkem nimekirja uuesti koostati alles siis, kui olime põhjas. Nii palju võib öelda, nüüd räägitakse sellest vargustest ja nii-öelda meestest ja vihkamisest, aga nii kaua kui mina olin sinna Siberi sõitval rongis ja olin Siberis seal metsades orjalaagris mingid rahvuse vahet vargustega, sellist asja arusaamatusi olnud. Huvitav, kas oli laagri selline oli rahvas selline või millest see oli tingitud, aga kõik olid kaaskannatajad, kõik, oli ta siis punaarmeelane või kes tahes, oli ta Usbek või lätlane. Mingit vahet ei olnud. Ja huvitav, kuda inimesed tulid kiirelt arusaamisele. Noh, saate isegi aru, nemad ei olnud milleski süüdi. Et tema või pidi olema punaarmees ja mina näiteks saksa armee. Ja see oli väga huvitav, ma olen lugenud igasugust memuaare ja kuulanud jutte ja kus paljud on kukkunud need nende kriminaali meestega kokku ja ühte laagrisse, aga meil oli tants, sõjavangid. Ja siis võib-olla see oli jälle üks nii-öelda õnne, särgi tunnusmärk, vaidle ütle et juhtisid nii, sest mehed, näts, oleks seal keegi hommikul õhtul öösel sult midagi ära võtnud, jalaga kaltsud, näiteks saapad, millega Sombikul Ahmed. Vot niisuguseid asju. Üldsegi. No enne kui rongilt maha siis põhjas olime juba seal, hakkasime vangilaagri minema orjade laagri nii-öelda siis tuli käia umbes üks, 15 kilomeetrit jala, enne kui jõudsime sena keskmetsased sellesse laagrisse. No ja siis nägime esimest korda elus niisugune õige põhjamaa öö enne Polari ele lumevalgus ja siis virmaliste valgus, tead, no ütleme nagu siin ikka tugev aeg. Usk, tugev valgus on seal. Siis viidi vangilaagri väravas tehti veel põhjalik läbiotsimine, kõik võeti ära, mis nendele meeldis. Siis ta ei sauna ja igaühele anti sealpool pange vett ka ja oligi saunaskäik ja järgmine päev läks juba sõit metsanuia, mitte sõita, aga ütleme jala pidin minema, aga siis kellel leitigi need jalavarjud, riided olid väga armetud, siis nende neid kohendati ka natuke ikka nii et inimene võis ikka nendega riietega ja jalanõudega tööd teha. Ja töö kestis 10 tundi. Lisaks veel siis tulebki minek metsast ja toiduks ainult hommikul 400 grammi leiba, kapsasuppi. Ja siis ütleme, pool liitrit ei olnud umbes üks seda hirsikõrt. Ja õhtu oli sama mäe. Ja ka töö oli niimoodi, et laupäeval ja pühapäeval mingeid armu ei antud. Ja noh, suvel siis pandi laagri hobustele heina tegemagi seinani, oskas mustikaid, oli seal mustikaid, oli seal kohutavalt, see päästis ka palju. Kas teadsite, kuhu te jõudnud olite kohanimi, mis laager see on või ei? Ainult jaama sildist nägime ära sindur ja rohkem ei teadnud seda kaugele, võrgutas tasemele, voolatas seda me teame, et puhtas sõitsime läbi, keegi öelnud kogudele. Absoluutselt, see oli nii-öelda täiline saladus, kuhugi räägitud ja siis niikaua kui saime sinna laagrisse, siis seal öeldi, et nüüd siin ei ole vähem seda kõrt. See oli ainuke põhjus, miks nad meile rääkisid, miks nad meid sinna viisid? Millegiga ei põhjendatud. Ja ometi me olime kõik need. Kes tähendab eestlased, lätlased, leedukad olid kõik need, kes olid vabatahtlikult endid nimed kirja pannud. Ütleme ma sain aru, Saksa sõjaväes olnud punaarmeelased või ütleme sellised noh, et nemad olid nagu kodumaa reeturid, nagu neid loeti, eks ole, et neid viidi sinna, aga meie tahtsime vabatahtlik kodune tulla. Vaat siis oleks Felvinud vanemate meeste sõna kuulama nende juttu kuulama. Ja siis novembris või detsembri alul järsku käib üle laagripoisid, kes on Baltikumist korjaku oma asjad kokku ja hakkab jälle uuesti Jaama mineksanal jaamale umbes 10 kilomeetrit lai jalakäija hakkab jaama minek ja et nüüd saate kodumaale assa taevas seda hirmsat rõõmu siis. Ja no siis juba, kui sõitsime tagasi, siis jälgisime seda ümbrusse, seda elu seal, mis seal kahel pool raudteed oli ja siis seal olid ainult mahajäetud vangilaagrid ja no oli ka tegevaid vangilaagrid. Ja siis kus me mõnes raudteejaamas siis püüdsime uurida, kes sellele rohkem vene keelt oskab, et noh, et mis need mahajäetud vangilaagreid nii palju on siis seal üks ütles, et need on nende laagrit, kes on seda raudtee ehitanud. Et see raudtee vangide kehitalt Ja et neid on sinna ka palju hukkunud soli kuradi julge mees, kes seda julges rääkida sel ajal? Nii-öelda seal kohal aegs, need kohalikud elanikud olid ka kõik sena sunniviisi viidud, nii et mõni sai meile vähemalt välja ütelda misse, mõtle dealist niikuinii me ära sõidame jälle. Ja no siis toodi Narva. Jõudsime Narva Narvale, Purro tants, vene kirik oli keskpaiku Narva terveks jäänud. Ja Narva tööbati. Ja siis ühel hommikul paar päevasel määral Soldud, tuleb auto teat, et 25 meest nimekirja algusest, kes siia on, ütleme Narva toodi 25 eesnimekirja algusest autodele ja sõit läheb Venemaa poole tagasi. Ja no kuna minu perekonnanimi on öldena alfa, peedi alguses, eks ole, siis olingi mina esimeste hulgas, nabin auto peale minema viidi siis Venemaale tagasi. Et ehituspataljoni sinna katlajaama juure kaasama, parkidesse laagrisse, umbes nagu olime seal põhjas. Ja huvitaval kombel sinna uuesti metsatööle ja ja samasse kohta, kus olid Eesti korpuse mehed ka metsa lõiganud, siis kui nad seal Veliki Luki alt tulid, äratundja vaatasid, kuna nad Eestimaal uuesti saad tulla. Aga meie vaatasime, et see lobi on samasugune peaaegu kui põhjas ja vaikale pandi ainult need punased pagunid peale ühe teise poisiga vaatasime, et aitab naljast õhtu, siis põrutasime uuesti rongi peale ja kotipoiss oli igavene pesu jälle segunesid koti poistega nagu omal ajal seal seal Slovakkias nende eraldiste eraisikutega ja tulingi ära Eestisse tagasi ja. Teel dokumente ei küsitud ega kontrollis. Vot asjalugu niimoodi, et tapal, kus oli see ümber istumas ja teine poiss oli Pärnust pärit, põrutas rongiga edasi. Mina pidin tapal ümber istuma, eks ole. Ja siis räägiti ka, et kontroll käib siis nagu rong peatus tapanema hüppasin kohe rongi pealt maha. Hulkusin siis Tapa vahel ringi ringi kui sant jää, noh, mul oli umbes teada, kuna rong läheb Tartu poole ja siis juba rongirattad hakkas liikuma, siis hüppasin rongi peale, tapal kontrolliti, ega rongipallikontroll, sest kedagi, see oli puupüsti täis kotipoisid, kes seal kontrollis? Need olid Scotti poisid, kes käisid Eestis toitu. Toomas kes kerjamaskis ostmas ja neid oli, oi see kotipoiste parv aitas ka nii-öelda varjata, tähendab muidu võib-olla mul oli sel ajal Vene sinel seljas. Võib-olla oleks tõesti tapal noh, nii-öelda tähelepanu äratanud, aga siis jõudsin kodu Jõgevale ja sealt viskas siis 18 kilomeetrit, hea meelega viskasin siis oma koduUrmas Puurmani lähistel enam kui viis kilovatt Burmest on see isaisakodu. Ja siis no mul minust ei olnud kaks pool aastat mingeid teateid olnud. Korrused olid pikali kukkuma, mind nägid ja. Noh, ma läksin siis peale selle pühad peetud, et mina enam Venemaale ei lähe. Siis hakkas uus mure, mis nüüd saab? Dokument ei ole. Aga siis ma olin kuulnud, et Tartus on reporteerimis osakond ja siis läksin sinna ja rääkisin ära, et vot näed, mina olen ikkagi lõppude lõpuks faktiliselt reporteerunud ja miks nüüd siis ma siis olen mingi süüalune Nemad andsidki mulle paberi, kuna nemad, et ma olingi Repateerunud, eks ole, ja no siis tuli maldaja, sain sinitoesse ja pärast passiga. Kui lihtne või keeruline seda paberit saada oli? Hein on ema, ma rääkisin nende loo ära, aga siis noh, natuke tuli kostitada. Kuidas käis poolsiga? Kästyle sinna paberi järele. Mul ennem ennem üks mees oli juba saanud selle pühadeaja jooksul Puurmani vallamehega vokk seal juba selle tee läbi teinud. No tema oli tulnud nii-öelda puhtalt kohe põhjust ära. Mina tulin läbi elu, keerdkäikude, kõik paberid käivad nii-öelda juuremaksuga. Loovad no ja siis. Aga Puurmani valla meest selle ime ei meeldinud, et nisukene sell tuli kodu, kes noh, oli nii palju sõdinud. Ja siis kui tuli esimene sundvärbamine siia põlevkivirajooni, see, kes ka nii-öelda sõjakomissariaadi korraldusel, kuna tööbattis pidi olema neli aastat, aga siis toodi siia nii-öelda sõjaväelt operatiivteenistuse korras, toodi siis siia sõjakomissariaadi kaudu ja viieks aastaks nii-öelda uuesti Siberi juba siis eestimaa siberi ja niimoodi sain siis nemad minust vallast lahti kas need olid siis uued võimu, et seal Need, Puurmani mehed, vene nimeline oli isegi miilits, kõik olid migrandid, seal selleaegsed võimumehed, kuidas siis selles kaevandusrajoonis jalad maha saite? Hai. Ma olin juba veidi aega töötanud. Neil on üheksandal aastal juhtus niisugune lugu, et hakkasime ükskord maale alla minema ja järsku tulevad kaks NKVD meest, Jare mütlevad minu paarimehele arreteeritud. Ja. Nojaa, mul ka hirm nahas, et kuna siis minu järjekord järsku tuled ja ma ütlesin kiirelt maa alla, ei hakanudki minema rääkiv kerjama, et nüüd keegi mulle kappi tuleks, osakonna juhataja. Abi annaks ja siis läksin, teen paarimehe tööga ära ja rabasin nii kõvasti, ei pannud tähelegi ja ja põrutasin puurmasinaga endisesse lahingusse. Ja siis oli tööõnnetus, katsed vasaku silma nägemise ja tänu professor Schotterile, kes vähemalt suutis silma pähe jätta, et ei olnud vaja eemaldada. Ja siis nii-öelda muutusingi eluks ajaks invaliidiks, kuna sel ajal oli nii hirmsalt töölisi vaja. Ometigi need arstlikud eeskirjad keelasid ühe silmaga maal töötamise, aga mind toodi välja 10 aastat hiljem, kui hakati gaasi mehhaniseerima siis toodi alles maalt välja, tähendab, kasutati mind veel ära, nii kaua, kui ma vaja olid, siis hakkas alles mõjuma, et mul oli üks silm peas, aga muidu enne kui vaja oli tööd teha, siis võisin teha küll. Mispeale. Kirja teie elu jutustusele võiks panna. Ei tea. Vabatahtlikult Prantsusmaalt Siberisse. Priiküüdi ka Prantsusmaale ja tagasi. Ja mis kell ja kui ütleme mõtelda tagantjärgi kõiki neid raskusi ja no ütleme, noortel inimestel on üldse need raskused, mis tunduvad praegu sõjalistele, no ütleme, noh ületamatult on noortel noore inimese organismile eriti maapoisile. Inimese organism peab vastu, kui ta ennem ka mingit treeningut saad, olgu ta siis nälg või raske töö või ükstapuha ja ja ega seda kahetsust ka enam ei ole nii palju, olgugi et need raskused olid koledad nii-öelda, kui ei oleks kusagil käinud, oleks kuskil olnud mingisuguse nannipunn seal külas eluaeg olnud. Siis ei oleks ka midagi mäletavad ja oma nii-öelda mineviku seiklusi ma ei saanud oma lastele rääkinud mitte midagi. Kuna sel ajal, kui nemad käisid koolis, siis need eesti korp, see mehed, sõjaveteranid Eesti korpuse poolelt, ütleme need olid siis suured kangelased ja nende laste vanemad ja käisid seal rääkimas oma jutte. No kui ma oleks rääkinud oma lastele, et sinu isa on hoopis millegist muust materjalist. No ja siis ma parem pidasin mitte rääkida sellest oma lastele ka niimoodi ja täpselt jah, minu minevikus, nemad lugesid, lugesid Vooremaast siis saad teada.