Aulikut kuulajatena tuleb juttu sellest, miks, sest Tartus sai seitsmeteistkümnendal sajandil ülikoolilinn. Aga ma ei vaata Ta lähemalt ülikooli rajamist siia. See teema jääks sügisesse, mil möödub 375 aastat. Annaksin üldise fooni kõrghariduse olukorrast Läänemere äärsetes riikides ja Venemaa kaasa arvatud. Kuivõrd ta murdis endale Neeva suudmes tee Läänemerel. Keskaeg oli jõudmas või jõudnud lõpule. Kas me loeme selle lõpu tähiseks Konstantinoopoli langemist türklastega 1453. aastal Kolumbuse teekonda üle Atlandi Mesa Ameerikas 1492. aastal või usuuuenduse reformatsiooni jõulist algust Saksamaal 1500 seitsmeteistkümnendal aastal. Igal juhul 15. ja 16. sajandil oli Euroopa kultuurielus toimunud olulisi muudatusi tosi. Eelkõige oli ilmunud humanism, mis tõi kaasa uuendusi ka ülikooliõpetuses ja tolleaegses teaduses. Seades jumala asemel lähtekohaks inimese, astusid Homanisteid välja usulise maailma vaatajaskonnast ikka vastu. Ning tõstsid esiplaanile haritud inimese, kes on võimeline ja on võõrdunud võõrast kiriklikust aske teismist. Jälgib inimmõttesaavutusi armastab kunsti ja teadust humanismi mõjul seate, mõnedes ülikoolides näiteks Viinis ja tüübingenis sisse poeesia ja kõnekunsti ehk elakvensi. Lektori, kohad ja humanismi peamisteks keskusteks kujunesid Saksamaal err, Forde ja libeliseks ülikool kus 1519. aastal teostati vastav ülikoolireform. Senine kunstide fakulteetseptem. Kas liberales muudeti filosoofiateaduskonna haks? Seal tõsteti au sisse mitte vulgaar, vaid klassikaline ladina keel. Õppeplaani võeti retoorika, poeesia ja ajalugu. Järgmisel aastal viisid humanisti läbi ülikoolireformi Rostokis siis greif valdis, Haidel pärgis ja tüübingenis. Paljud saksa ülikoolid püüdsid värvata oma Ta jõuks humanismi kroonimata kuningad Rotterdami Rasmust. See mees aga keeldus järjekindlaks ülikooli professorist hakkamaks. Saksa humanismi peamiseks keskuseks sai aga 1502. aastal rajatud Wittenbergi ülikool. See oli keskus, kust hakkas levima ka 16. sajandi suur ühiskondlik poliitiline aga ühtaegu ka usuline liikumine reformatsioon. Tekke Heta astus luterlik reformatsioon välja keskaegses kollast, ikka vastu, seda eelkõige teoloogias. Tegelikult ei olnud reformatsiooni algastad kaugeltki soodsad humanismi ideede levikuks ega ülikoolihariduse arenguks, väidab seda perioodi uurinud professor Helmut Piirimäe. Lutter oli ju eelkõige usuteadlane ja temale jäi humanism sisemiselt võõraks. Noor lutt Dar koguni ründas ilmalikku haridust, väites, et see kisub inimese hinge eemale jumala juurest. Luterlikule maailma talle ja elukäsitlusele jäi seega humanism võõraks. Võõras oli ka loodusteaduslik mõtlemisviis ning reformatsiooni liider ise jäi keskaegsesse imede ja deemonite maailm. Ta olla öelnud maailma algusest peale ei ole kurat midagi tõhusamat välja mõelnud meeste hingederikkumiseks, kui seda on ülikoolid. Ülikoolide tegevuses koos reformatsiooniga saabus tagasilöök. 1500 kahekümnendatel aastatel kahanes kõigis Saksa ülikoolides üliõpilaste arv. Reformatsioon koondas ju ühiskonna peamise tähelepanu usuküsimustele. Tõsi, selle katte all arutati kas sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi probleeme. Aga teadlastel, ülikoolides tuli langetada valik, kas nad lähevad kaasa roomakatoliku kiriku õpetusega või võtavad omaks protestantliku suuna. Varasem keskaegne ülikool oli avatud kõigi maade teadlastele ja üliõpilastele. Neil oli võimalus liikuda vabalt ühest ülikoolis täis ühest linnast teise. Nii et keskaegses teadusest ja ülikooliharidusest kõnelda kui internatsionaalsesse nähtusest. Aga reformatsioon tõmbas selge piirjoone, katoliiklik ja protestantlik ja ülikoolide ja teadlaste vahele. Pärast reformatsiooni võitu Liivimaal ei saanud siinsed noorukid enam sõita Prima Pariisi või mõnda itaalia ülikooli kus püsis katoliiklik suunitlus. Nüüd hakati Läänemere piirkonnas rajama uusi protestantlik ülikoole kusjuures peeti silmas muudatusi, mida üldse suur koolidesse oli toonud humanism. Nii avati 1527. aastal Marburgi ülikool ja see alustas tegevust kohaliku maahärra kaitse all sest ta ei saanud enam seni tavalist paavsti privileegi. Erilist rõhku pöörati filosoofiateaduskonnas, kus oli kogunenud 10 professoreid. Need pidasid loenguid heebrea ja kreeka klassikutest ladina toorikas, dialektikas, poeesia, diagrammatikast aineteks olid veel ajalugu, astronoomia ja loodusteadusteoloogia professoreid oli ametis ainult kaks. Uute ülikoolide üheks tõukejõuks sai sel perioodil protestant dismi levitamine võitluses katoliiklus kluse vastu. Nii rajati lisaksime Harburgile veel 1544. aastal Königsbergi Ülikool. Natuke aega hiljem Jena ülikool ja pärast mõnekümne aastast pausi veel enne tart Ülikooli Hels teegisseni rinternjaš Strasbourgi ülikoolid. Luterlik dogmaatika aga hakkas neis Gambitsama teaduse arengut ja kujunes välja uus protestantlik sko lastika, mis püüdis kontrollida ühiskonna kogu vaimuellu. Samasse perioodi langeb ka kõrghariduse algus Rootsi kuningriigis. Rootsi tõusis poliitilise jõuna Euroopa riikide tähelepanu välja Kuueteistkümnendal sajandil, eelkõige Liivi sõja perioodil. Seni oli Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikide arvates Põhja-Euroopa lõppenud Taaniga arvestage tol ajal kuulus Taanile skas Skandinaavia poolsaare lõunapoolsem osa küllaltki viljakas koone piirkond. Aga edasi põhja poole tulid juba õige hõredalt asustatud põllumaad, siis kõnnumaad, metsad ja mäed. 16. sajandi alguses võis elada rootsi aladel. Täpsemad andmed puuduvad para pool miljonit kuni 800000 elanikku. Neile lisandus teise pool põhjalahte Rootsile kuuluval alal veel 350000 kuni 400000 soomlast. Nii et Rootsi kuningriigi elanike arv võis olla nii miljon 200000, noh umbes niisama palju nagu praegu elab Eestis. Rootsi esilekerkimisel aitas otsustavalt kaasa raua ja vasemaagi olemasolu põhjapoolsetes mägedes. Siin õpiti tootma heakvaliteedilist Tally, seda tänu Hollandi inseneridele Hollandi kaupmeeste abil. Nad olid agarad vahendajad. Viies rootsimetalleuroop padurgudele. Pärast seda, kui 16. sajandi lõpul vahepeal koloniaalseks suurriigiks kujunenud Hispaania läks üle vaskrahale tõusis nõudmine euroop pas vase järele järsult ja koos sellega ka vase hind. Aga see pani aluse Rootsi riigi suhtelisele jõukusele, aitas kaasa oma relvatootmise arengule ja võimaldas seitsmeteistkümnendal sajandil Rootsil muud toda igati arvestatavaks Põhjala suurriigiks. Aga see on seotud kuningas Gustav Adolfi tegevusega, kes teatavasti on ka Tartu ülikooli asutaja, mõni sõna kuningas Gustav Adolfist, kusjuures ma kasutan eemalt Blumps. Väldi tart Ülikooli õppejõu aastatel 1940 44 hiljem Saksamaa kaudu evakueerus Rootsi ja töötas seal arhiivides. Tema raamatut Gustav teine Adolf Lõvi põhjamaalt ilmunud Tartus 1936. aastal Eesti Kirjanduse seltsielulugude sarjas. Ta kirjutab järgmist. Söderman landi hertsogi Karli teine naine, Holsteini printsess, sakslanna Christina sünnitas üheksandal detsembril 1594. aastal Stockholmi kuningalossis poja kellele pandi nimeks Gustav Adolf. Nii et ema poolt oli ta sakslane ja tema emakeel oli saksa keel. Vaatamata segastel aegadele hoolitses kuningaks saanud Karl üheksas varakult selle eest, et ta poeg saaks hea kasvatuse ja sobiva hariduse. Gustav Adolfi hilisema kaastöölise ning sõbra riigikantsler. Kas uxanšarnas sõnade järgi kasvatati noort printsi, ta isa kodus väga kokkuhoidlikult ja lihtsalt valjuse ja karmusega, mehisusele, töökusele ja voorusele, nii nagu sõda toonitas protestantlik usk. Karl võttis sageli terve perekonna pikkadele reisidele kaasa. Gustav Adolf oli vaevalt nelja aastane, kui ta oli isaga koos Kalmari piiramise aga vaevalt kuue aastasega 1600.. Aasta suvel sõitis ta koos vanematega üle Läänemere ja jäi siia enam kui aastaks Tallinna elama. Elas koos emaga peamiselt toom peal lossis ja siin 1601. aastal sündis talle noorem vend Carl Philip. Hilissügisel 1600 siirdus hertsog Karl koos perekonnaga Soome meri oli juba osalt jääs. Ülesõit oli väga raske ja vaevaline, nii et kuninglikku perekonda olla ähvardanud koguni laevahukk. Noor Gustav Adolf aasta on elanud Tallinnas juba väikese poisina, näinud vahetult sõda ja tutvunud kujuneva Rootsi suurriigi mitmesuguste osade ja rahvustega. Kõik see jäid distänas sügavaid muljeid ja soodustas andeka elavaloomulise lapse kiiret arengut. Mälestustes toonitatakse noore printsi erakordset andekust ja teda kui harmooniliselt arenenud last. Kuid katoliiklaste mälestustes leidub teateid, mis kujutavad Gustav Adolfi kuidagi toore ja metsiku poisina. Kardeti, et temast kasvab niisamasugune julm valitseja, nagu seda oli tema vägivaldne isa. Tõsi on, see, kirjutab Blumfelt, Gustav Adolf ei olnud ju mingi paipoiss. Ühes andekusega oli ta pärinud ka tugeva annuse Vaasa taltsutamatus loomusest ja kuumast verest millest üle sai ta alles kasvatuse kaudu. Puhuti murdus ka täiskasvanud kuninga juures läbi aasade kuum veri. Ja selles tema kujunemises kuulub tähtis osa tema õpetajale. Magister Juhan Deerusele, kes aadeldamisel sai nimeks Schüte. 1602.-st aastast juhti Schüte Gustav Adolf hariduse omandamisel. Schüte oli selleaegse Rootsi üks kõige õpetatumaid mehi hariduse omandanud kuulsamates ülikoolides Lääne-Euroopas. Hiljem oli ta Gustav Adolfi parimaid kaastöölisi, eriti suuri teeneid diplomaatilises teenistuses ja riigi haridusolude korraldamises. 1604. aastal, kui ta oli pandud ametlikult troonipärija kasvatajaks, kirjutas seda programmi, kuidas riigivalitsejad kasvatada. Renessansiaegsete eeskujude kohaselt rõhutaschweid eriti keelteoskust ja kõneosavust. Grammatika ja retoorika valdamis agaga matemaatilisi aineid. Neist pidi olema ka suurriigi majanduselu korraldamisel ja sõjategevuses. Ja lõpuks pidid troonipärija õpingut kolmineeruma poliitikas valitsemiskunstis. Selle termini alla oli kui võetud ajalugu, õigusteadus ja riigi teadus. Noore printsi keelteoskust imetlesid juba ta kaasaegsed ja selleks oli ka põhjust, sest pidašüte juures kõneles Gustav Adolf peale rootsi keele veel täiesti vabalt ka saksa keelt, ladina, prantsuse Hollandajaid, Itaalia keelt. Peale nende valge pasta mingil määral veel siis spaania inglise ja šoti keelt ja sai vähemal määral aru poola ja vene keelest. Riigi õigusteaduslikes õpinguis oli ta omandanud sütel tugeva kuningavõimuteooria. Eriti huvitatud oli noor Gustav Adolf sõjandusest. Elementaarteadmised omandas ta sellelgi alal sütel, kes äratas noorukis varakult südava huvi. Euroop pas tol ajal kõige edukamaks peetud Madalmaade sõjakunsti vastu. Karl üheksanda õukonnas liikus hulgi võõraid Me sugusest rahvusest kutselisi sõjamehi mistõttu tulevasel väejuhil oli juba nooruses küllalt võimalusi tutvuda tegelik kudesõdurite kaudu eri rahvuste ja riikide sõjapidamisviisidega kõneluses, nende õnnerüütlite ja juhus, otsijatega areneski, Gustav Adolfi palju imeks pandud keelte oskus. Juba poisina oli ta endale eeskujuks võtnud Madalmaade sõja teoreetikuni praktiku Oranje printsi mooritzi ja selle taktika saigi talle praktikaks. Relvade tehnilis täiendamine ja viimistlemine oli üks tema huviala. Niimoodi oli ta kaheksa aastase poisina juba löönud kaasa turniiri mängudest endast vanema poistega. Ratsutamine, vehklemine ja teised kehalised mängud ning jaht meeldisid elava loomulisele noorele Gustav Adolf Lille väga. Nii et kasvatajatel tuli siin pidureid peale panna. Aga märgitakse, ta oli oma nooruses innukas jahimees ja osav kütt, et aga 10.-st eluaastast saatis ta ei saa riiginõukogu koosolekutel, välissaadikute vastuvõttudel ja Riigipäeva istungitel. 15 aastaselt oli ta nimetatud Västmanlandi hertsog, yks süvenes selle maakonnahaldusesse ja täitis, missuguseid halduri funktsioone tema ülesandeks oli vastu võtta ja ära kuulata Talurahva kaebusi ja võimaluse piires neid ka lahendada. On teada, et 1609. aastal pidas ta Stockholmis riigipäevas oma esimese kõne ja saatis haigestunud isa asemel seisused koju. 1610. aastal toimus Rootsi riigipäevatöö peamiselt Gustav Adolfi juhtimisel. Nii et nooruses oli ta saanud mitmekülgse ja väga hea hariduse. Seda tänu eelkõige Johan Schütele, kellest tuleb pärast järgmist muusikapala juttu. Eestikeelsed teatmeteosed mainivad nelja Schütet Rootsi aadlisuguvõsa liiget kõigepealt Juhanghrüte sündinud 1577. aastal ja elas 68 aastaseks siis tema poeg Jaakob Schüte sündinud 1612. aastal ja elanud natuke üle 40 aasta. Teine noorem poeg Bengt Schüte. Ja lõpuks veel vabahärra. See oli Bengt Schüte ei olnud otseselt Johan Schüte perekonnaga seotud. Kõik need neli Schüted on seotud Eesti ajalooga, on seotud Tartuga ja vähemal määral ka Tartu ülikooliga, seda viimaste Schütede osa, sest. Nüüd Johan Schüttes nii palju, ta oli kaupmehe ka linnapea poeg ja nagu eelnevalt mainitud, oli saanud väga hea hariduse. Saadetud kohaliku ladina kooli. Temast pidi saama esialgsete plaanide kohaselt kas kooliõpetaja või vaimulik Bess Stockholmi vaimulikus seminaris, mis oma tasemelt vastas akadeemilisele gümnaasiumile. 1592. aastal jätkas ta õpinguid Saksamaa ülikoolides Oderi-äärses Frankfurdis, Wittenbergi Smarburgis aga külastas ka teisi ülikoolilinn Saksamaal, Madalmaades ja Inglismaal suhtles paljude teadlastega. Tema eesmärk oli jõuda mitmekülgse teadlase tasemele. Nii ta tegeles filosoofiaga. Magistrieksamiteks valmistudes õppis matemaatikat, füüsikat ja eetikat. Ja pärast magistrikraadi saamist jätkas õpinguid juurasse. Süvenedes. Aastatel 1000 600601 võttis ta ette pika reisi mööda Saksamaad, Prantsusmaad, Inglismaad ja Šotimaad. Jälle külastas meid Ülikooli kohtus paljude professoritega, jaga kroonitud peadega ja pärast tagasipöördumist Rootsi. 1602. aastal määrategi ta söderman landi hertsogi poja, tulevase kroonprintsi Gustav Adolfi kasvatajaks ja õpetajaks. 1604. aastal tõsteti aadliseisusesse ja tal oli õigus võtta endale uus nimi Schüte. Varem ta nimi oli olnud rätseks Crew tarre. Uppsala Ülikool esimene Rootsi ülikoolides oli rajatud 1477. aastal. Aga umbes nii 40 aasta pärast hääbus Ajavahemikus 1515 kuni 20. Rootsi riik tol ajal ei pööranud vajalikku huvi kõrgharidusele. Ei olnud ka vastava kaadri järgi nagu vajadust. 1593. aastal taastati Uppsala ülikool, aga ta majanduslik olukord jäi viletsaks, nii et professoritel ei olnud võimalik korralikult maksta, palka ei suudetud läbi viia Ülikooli jagamist teaduskondade eks seetõttu õppisid paljud rootslased välismaal, eelkõige Saksamaa ülikoolides. Uppsala Ülikooli asus parandama Gustav teine Adolf. 1622. aastal määras kuningas selle kantsleriks Juhanšüte. Tegi see järele ülikoolile suure anne tuse maavalduse ja sealt laekuvate maksude jaoks. Ja 26. aastal kinnitas ülikooli uue põhiseaduse konstitutsiooni mis andis Uppsala ülikoolile laialdase autonoomia. Ja kuningaplaan nägi ette rajada klassikalisi gümnaasiume, alguses ja muud. Ta hiljem osa nendest ülikoolideks. Esimene oli Liivimaaülikool, mille asukohaks sest tänu sütele valiti tart. Kaheksa aastat hiljem ülikool Soomes Turus 1640. aastal. Ja siis taanilt vallud tatud lõunas, skandinaavia ühes keskuses lündis 1668. aastal. Veel tuleb mainida, et 1638. 39. aastal alustas uuesti õppetööd Kreutzwaldi ülikool ja nendega just Tartu ülikooli rajamisel sai kasutada oma laialdasi teadmisi ja kogemusi ülikooli kantslerina. Johan Schüte. Pikale veninud Liivi sõja lõpul oli Tartu ja üldse Liivimaa sattunud Poola aadlivabariigivõimu alla. 1583. aastal saabusid Tartusse jesuiidid, kes rajasid siia esimesed kohaliku tähenduste, ületavad koolid alguses gümnaasiumi ja 1585. aastal tõlkide seminari. See sõittide kooli tegevus oli üks osa Liivima rikatoliseerimise ulatuslikust plaanist. Nendes koolides võimaldati haridus saada ka kohalike rahvaste hulgast päritud poistel, et neid hiljem kasutada katoliikliku usu taas levitamise huvides. Aga 1625. aastal hõivasid tart tor Rootsi väed. Ja tänu kesksele asendile kujunes start tõst Rootsi võimu peamisi tugipunkte Baltikumis. Kuni 1642. aastani oli Tartul Liivimaa kindralkuberneri residents ja siin asusest kindralkuberner füte algatusel kõrgem kohtuasutus tus Tartu õuekohus. Muide, selle mälestuseks püstitatakse sügiseks toomele praeguse riigikohtuhoonete pitsat. See on siis tunnustus telekui ülikooli, aga kui ka kõrgema kohtu õuekohtu rajajale tart. Tol ajal käis kolmekümneaastane sõda. Ja Rootsis oldi loomulikult protestantide poolel. 1600 kahekümnendatel aastatel asutati Rootsi emamaal kolm akadeemilist gümnaasiumi. 1630. aastal sellised koolid Turus ja Tartus ja aasta hiljem Tallinnas. Kuningas Gustav teine Adolf tundis suurt huvihariduse levitamise vastu. Tartu Ülikooli loomisele etendas, kes silmapaistvat osa Gustav Adolfi kasvataja, Uppsala Ülikooli endine kantsler ja need Liivimaa kindralkuberneriks määratud Johan Schüte. Tema üks esimesi samme siin Liivimaal oli asutada Tartusse akadeemiline gümnaasium, mis õppetöökorralduselt meenutas pigem ülikooli kui keskooli. Õpetajaid nimetati professoriteks õppetöö, toimus loengute jäätis buutidega ning kool ise jagunes teaduskondade, eks ainult et tal ei olnud õigust anda akadeemilisi kraade. 31. aastal palus süte kuningat muuta gümnaasium ülikooliks. Gustav teine Adolf nõustus selle ettepanekuga. Ja 20. aprillil 1632. aastal alustati villast emm mat Ricoleerimist. 30. juunil. Tas kuningas alla tar Ülikooli asutamise üürikule. Nii et ülikool avati sama aasta 15. oktoobril piduliku rongkäigu ja jumalateenistusega. Ainult et Gustav teine Adolf langes Lütseni lahingus. See oli novembris 1632. Ja tema auks hakati nüüd ülikooli nimetama akadeemia Gustav eanax. Seal oli Tartus kaks tegutsemisperioodi. 1632 kuni 56 immatrikuleeriti tee kokku 1016 üliõpilast, enamuses Rootsist ja Baltimaadelt. Peamiselt linnakodanike pastorite, aga ka Rootsi jõukamate talupoegade lapsi. Aadlikke oli alla 10 protsendi Belaskonnast kohale, kaadel eelistas saata oma pojad õppima Saksamaa ülikoolides, rootsiaadel aga eelistas üpsala ülikooli. 1656. aastal puhkes Vene-Rootsi sõda ja ülikool evakueeriti, tart Turust Tallinnasse osa villase ja professoreid läksin edasi, kes torru ülikooli, kes Epsalasse. Tallinn ei andnud ülikoolile piisavat hingamisruumi ja siin tegutsenud 1665. aastani. Tallinna gümnaasiumi juures lõpetas Tartu Ülikoolis jätk oma olemasolu. Kerkis uuesti küsimus, kus avada Liivimaaülikool. Kuningas Karl 11. andis 1688. aastal korralduse endiselt Tartus ja see ülikool on tuntud nimetuse all. Academia Gustavo-Carolina alustas tööd 1690. aasta augustis. Nüüd oli tüli villased juba enamikus sakslased, professorid aga rootslased. Taas avatud ülikool ei paelunud enam nii palju huvi nagu esimene akadeemia Gustav eana. 20 aasta jooksul immatrikuleeriti vaid 586 noort meest ja olukorra parandamiseks otsustati ülikool 1699. aastal kuningas Karl 12 korraldusel viia üle Pärnusse. Pärnus tuli lahendada arvukalt majanduslikke probleeme. Ei jätkunud tareid. Lisaks kõigele algas Põhjasõda, mis tühjendas riigikassat sedavõrd, et ei piisanud ülikooli ülalpidamiseks. Paljud üliõpilased ja ka osa õppejõude lahkus koguni Pärnust. Pärast Poltaava lahingut pakiti akadeemia, kus lava, Karaleena arhiiv ja raamatukogukastidesse ning saadet tee üle mere Rootsi. 1709. 10. aasta talvel ülikool veel eksisteeris, kuid ilmselt õppetööd enam ei toimunud. Nii et 1710. aasta augustis kapituleerus Pärnu Vene vägedele. Ja tsaar Peeter esimene teatas, et ta kavatseb säilitada Liivimaal seni tegutsenud ülikooli ja saata siia õppima ka vene rahvusest noormehi. Aga ülikooli juurde tuleb luua kas slaavi keelte professuur kui puudusid sõjast ja katkust laastatud Pärnus võimalused ülikooli töö jätkamiseks. 18. sajandi vältel tehti mitmeid katseid Liivimaaülikooli taastamiseks. 1725. aastal taotlesid Tartu linn ja Liivimaa maanõunike kolleegium ülikooli taasavamist. Tulemused ainult viis aastat hiljem tõstatasid sama küsimuse Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonna ad jälle tulemusetult. 1754. aastal pöördus keskvalitsuse poole Ülikooli asjus Pärnu linn. 10 aastat kestis kirja vahet, kus tulemust ei olnud. Katariina teine plaanitses küll uute ülikoolide asuda tamist, aga mitte Liivimaale, vaid pensasse, Cheronyygaveisse ja Pihkvasse. Viimane pidavat siis ka rahuldama balti kubermangude vajadusi. Liivimaa maapäev taotles aga visalt Ülikooli taasavamist start tus. Nii jäi küsimus Liivimaaülikooli avamisest ja selle asukohast lahtiseks. Uppudes tsaari bürokraatias. Ja lõpuks mõni sõna kõrgkoolidest tsaaririigis. Esimene tsaaririigiülikool asutati Moskvas 1687. aastal riigi ja kirikuametnike ettevalmistamiseks ja see kandis kõlavat nime slaavi kreeka ladinaakadeemia. Põhiõppeaine oli alguses kreeka keel, hiljem ladina keel. Õpetus sisaldas nii tolleaegsetele, gümnaasiumidele kui ka kõrgkoolidele omaseid jooni. Tuntud on see cool tänu asjaolule, et Mihhail Lomonossov omandas siin, kes haridusse. Hiljem 1814. aastal reorganiseeriti see ümber moskva vaimulikuks Akadeemiaks ja viidi linnast välja Troits Sergi kloostrisse. See näinud õigeusu vaimulikele erialast kõrgharidust. Jaanuaris 1724. saastal avaldati Peeter Esimese UKs asutada uude pealinna Peterburi Teaduste Akadeemia. Selle UK, see elluviimiseks kulus ligemale kaks aastat. Ja akadeemia avati alles pärast Peeter Esimese surma. 27. detsembril 1725. aastal. Surnud valitseja idee kohaselt Pedja akadeemia täitma kahte ülesannet ühelt poolt teadusliku uurimise instituudina, teiselt poolt õppeasutusena Peterburi Teaduste Akadeemia juurde asud tati, gümnaasium ja universiteet, rajati füüsikakabinet, astronoomia, observatoorium, anatoomikum, raamatukogu ja oma Trükikoda. Akadeemia, kas välja andma oma töid? Ainult et akadeemikud olid peaaegu eranditult välismaalt kutsutud teadlased, esimene venelasest akadeemik oli Mihhail Lomonossov. Akadeemia juures tegutsenud ülikool, mida Peterburi ajaloolased lugesid, loevad praeguseni esimeseks vene ülikooliks. Ja mida Moskva kultuuriloolased sama visalt eit vaatavad ikkagi Moskva oma olla. Esimene hääbus paarikümne aasta pärast. Õppejõud ei oleks veel leidnud välismaalaste hulgast venelasi üliõpilasi, kellel oleks vajalik ettevalmistus, aga nappis. Nii oli Peterburi kuni 1819. aastani pealinn ilma ülikooli. Tõsi, siin tegutses õige mitu praktilise suunitlusega kõrgkooli, näiteks aadlikeshlasta korpus asutatud 1731. aastal. Algul millid taarse, hiljem peamiselt tsiviilhaldusliku institutsioonina veel suurtükiväeinsenerikorpus, ohvitserid ettevalmistamiseks. 1764 avati aadlineiu teles mol insti toot. Tegutses mäe Instituut kaevandusinseneridele ja 1783 pedagoogiline peakool. Vaat selle alusel loodigi. 1819 Peterburi ülikool, kusjuures arstiteaduskonda ei olnud meditsiini, õpetati meediku kirurgilisest instituudis. Moskva ülikool rajati 1755. aastal kolmeteaduskonnaga. See oli siis filosoofiateaduskond, õigusteaduskond, arstiteaduskond, usuteaduskonda vene ülikoolide juures ei olnud. Ka siin olid õppejõud peamiselt välismaalased. Aga ilmnes sama lähemis Peterburis sky. Vene aadel ei hoolinud suuremat teaduslikus stuudiumistegatseeveeleri aladest. Sõjakoolid pakkusid hoopis kiiremat karjäär ja huvitavamat elu. Pealegi välismaalastest professorite loengud olid võõrkeeles ja need tulid tõlkida nii, et professori kateedri kõrval seisis tõlk, kes pani saksa või prantsuse või ladinakeelset juttu too ümber vene keelde. Võib ju ise arvata, kuidas mõjus õpetuse tempole ja tasemele. Katariina teine kõneles küll ülikoolide rajamisest, tegudeni aga ei jõutud. Vastav dekreet anti välja 1786. aastal juba mainitud Tšernygavi permi ja Pihkva ülikoolide rajamise ettevalmistustöödeks. Aga järgmisel aastal puhkenud Vene-Türgi sõda tõmbas vahendid ära ja ka tähelepanu endale. Omapärane detail. Katariina teise favoriit vürst Grigori Potjomkini planeeris Ukraina stepialadele, mis hiljuti alles oli. Ühendab tsaaririigiga uus linna ja Nepre äärde Jekaterina Slaavi linna. Meile tuntud ka nimega propetrovsk otsustas asutada õigeusu Ülikooli koos konservatooriumi ega tähendab seen antakse õpetust kreeka õigeusku noorukitele, Venemaalt, Ukrainast, Serbiast ja Kree kast. Osa hooneid, ka professorite elumaju oli juba valmis. Aga Potjomkini suri varem, kui sellest ülikoolist asja sai. Niipalju siis ülikoolidest Tsaari-Venemaal sellest foonist, kus toimus Tartu Ülikooli taasavamine, millest meil edaspidi tuleb jutt kuulmiseni.