Tere kuulama saadet aastaring, võtame kokku lõppeva aasta, milline see oli meie tippmuusikute pilgu läbi. Sõna saavad meie, dirigendid, interpreedid ja produtsendid, kelle looming Meie kõigi muusikalisi elamusi. Intervjuu killud on kokku korjanud klassikaraadiotoimetajad, Kersti Inno, Tiina kuningas, Liina Fjuk, Margit Peil ja saatele tegid kaastööd Hedvig Lätt ja immo Mihkelson. Saatejuht Tiia Teder. Helioperaatorid on Katrin maadike, Helle Paas. Aastaring vältab ligikaudu kolm tundi ja tähelepanu saadet kordame esimese jaanuari õhtul kell 21 kuni öösel kella üheni. Head kuulamist teile. Ja kõigepealt on rõõm teile ette mängida. Tervitused kaugelt ja telefonil on Neeme Järvi. Detroidis. Minu loomingulises elus on rõõmustavad selle pärast palju olnud ja ma ei teagi midagi välja tuua, polnud iga iga kontsert rõõmustav sündmus kus ma juhatan. Ja muidugi tegu, põhitegevus kaheorkestriga ikkagi sind droidi, haruldane orkester siin ja, ja siis muidugi Göteborgi orkester, kus on teine haruldane orkester ja muidugi palju külalisesinemisi on nendega Göteborgi ka, näiteks olime lutserni festivalil, hiljuti mängisime kaks kontserti ja järgmine kuu tuleme siia Ameerikasse esinema ja need on. Ja muidugi need on, need on need rõõmustavat sündmused. Nii puhtisiklikus plaanis. Eile anti mulle näiteks Michigani ülikooli audoktori nimetus. See on mul viies auto autori nimega Neptun Witcher Michigani Ülikooli suurim ülikonna Ameerikas, 50000 õpilasega oli siis pidulik tseremoonia kus oli ka ei puudunud ka. Itaalia peaminister ja praegu Euroopa ühenduse esimees Brody. Tema sai samuti neist kolmest tööks. Kirjanik nii et ja siis muidugi oli üldine tseremoonia ja tema Oli see sell isiklikus plaanis asi mis puutub Eestisse, siis muusiku, Eesti, Eesti Muusikaakadeemia avamine see oli mulle suursündmuseks. Kui eesti muusik eesti muusikule alati on Eesti muusikat ja muusika pärast üle üle elanud ja nende probleemidega tegelenud, millega eesti muusik tegeleb alati ja et Eesti Muusikaakadeemia on nüüd avatud ja keset Tallinna linna, see on tõesti üks ajalooline suursündmus küll Tallinna konservatooriumis kunagi käinud ja aga aga Eesti lasteaia eesti muusikute õppimine on mulle väga tähtis, et Eesti muusika saaks ikkagi seal maailma muusika osaks ja, ja, ja Eesti muusikat on välja paistnud mitmel alal. Eks loodame, et see uus õppimine ja uued tingimused loovad veel paremad tingimused selleks, et Eesti muusikat välja viia maailma ja ja sellega ka eesti nime. Neeme Järvi, ma õnnitlen teid selle uue muudoktori tiitli puhul ja ja ma soovin teile head vana aasta lõppu ja palju energiat uuel aastal. Eesti raadio. Milleeniumi sellel sellel aastal sellel sajandil praegu veel viimast korda juba kui räägime siis järgmisel sajandil kõigile Eesti rahvale ka minu poolt kõige paremad tervitused ja, ja, ja mul on hea meel, et te olete klassikalisest raadiost või et klassikaline raadio tegutseb Eestis ja et see tegutseks alati Eestis, see on üks kõige ilusam näide, kui, kui, kui ühel riigil ja linnal või ühel suurlinna ma võtan siin Ameerikas eksisteerib niisugune klassikaline raadiusest üldiselt siis kunsti head kunsti saab ainult selle kaudu propageerida. Ja et eestlased alati hoiaks seda kõrgel, seda klassikalise raadiost ta, kuidas öelda niisugust staatust. Nii et vaat soovinud klassikalises raadiole kõige paremat ja, ja head tulevikku. Te kuulate saadet aastaring ja ka Eri Klas osaleb meie saates telefoniliini vahendusel. Ta viibib Iisraelis. No ma peaks ütlema, et see aasta oli täis suurt ja väikest muusikat. Ja palju head sai kuuldud, palju head Saiga juhatatud. Ma ei tea, kui hästi siis nüüd välja kukkusega. Mina seisin väga kitsas mitme orkestri ees, selle aasta jooksul oli palju selliseid teoseid, mida ma varem juhatanud ei ole. Ei olnud, aga mis, mis mulle palju rõõmu valmis, ma mõtlen sel ajal ütleme, Prokofjevi, Ivan julma või tursakistavat materjalid, palju selliseid teoseid, mis, mis mind ammu huvitavad ja kaasatõmbavad nagu maaler, teine sümfoonia. Paar kuud pärast ema surma sünnitas minu tütar ilma tütre, kellele pandi nimeks Anna Klas, nii et ühesõnaga kuidagi elu riski väga toredasse siiski jätkus. No ma väga loodan, et ühesõnaga see tegevus, millega ma Eestis kõige rohkem olen seotud, mis mulle kõige südamelähedasem on? See on eesti kultuuri toetamine ja selle tegevuse propageerimine. See on küll nii-öelda ühiskondlik ülesanne, kuid võtab minult nagu suure osa ajast ja mul on hea meel, et ka need ettevõtmised on siis päris hästi õnnestunud, sest et tänavu aasta me toetame Eesti kultuuri enam kui kolme miljoni krooni ulatuses. Loodan väga, et hakkavad ka sellest aru saama, jõukamad inimesed, et ühesõnaga ei saa kah mitte ainult mis enese alla kõike vaid tuleb mõelda ka sellele, mis on Eestis ehk kõige tugevam ja mis on vastu pidanud kõigele. See on, see on, küsimus on, küsimus on siiski Eesti tulevik, see on kultuur. Ja kui nii paljud välismaa firmad ja ette ettevõtted on andnud, meeles pidanud meid, siis peaks mõtlema ka ise, et et millegagi aidata ja ma mõtlesin, et tulevikus peaks jõudma sinnamaale, et need nii kui see on, ütleme, Soomes või Rootsis, et iga inimese iseenesest lugupidav inimene, kellel on kellel on soovi ja tahtmist, omab omanimelise fondisesse fond jääb ka pärast seda alles. Näitena tooksin selle, et ütleme ka tänavu aasta me jagasime välja ütleme, Keila pangapreemiaid, kuigi seda panka enam ei ole, mis näitab seda, et ühesõnaga on seegi mingisugune kultuurilugu, et kõik kaob, kuid kui see ükskord annetatud raha korjab vait, protsent jääb igavesti kandma nii ettevõtja või selle inimese või, või asutuse nime. Ja nii see vähemalt toimib kõikides teistes riikides ja see, see tõstatab ka selle inimese autoriteeti ja tunnet, et ta on aidanud eesti kultuuri edasi. Härra, Eri Klas, ma tänan teid väga ja head vana aasta lõppu. Sedasama soovivad mina nii teile kui klassikaraadiokuulajatele. Tõnu Kaljuste, mille poolest oli lõppev aasta eriline aasta 1999. Minu tegemised said väga kaunid. Kaunid auhinnad. Ma mõtlen neil muusikavälises maailmas on võib-olla interpõledile hea teada, et sind kuulatakse, su plaadistusi hinnatakse võib-olla seal kanni autasu, mis nüüd on jaanuaris kätteandmisel, see oli võib-olla kõige suurem tähelepanu su tegevusele on olnud? Jaa, Hošnitke patukahetsuse kaanon oli siis see teos, mis seal heliplaadil Rootsi raadio koori ettekandes kõlab. See siis on see autasude maailmast ja sinna juurde tulime Pedele Elleri auhind, mille üleandmine oli Saksamaal kuu aega tagasi, siis sai nagu kuulata niisuguseid kiidulaule ja nagu oleks oma matusel olnud inimesed rääkisid väga hästi ja ja oli oli tõesti niisugune tunne, need on oma matusel ära olnud, nii räägitakse inimestest vält, kui on tõesti inimene lahkunud siit ilmast. Nii et selles mõttes oli see aasta eriline, sai see niisugust hästi palju kiidulaulu Jaanilisusest autasude maailmas oldud loomulikult autasude maailm, niisugune petlik maailm, et tajule paaniliselt oma tasemega minu tasemega seotud. Et võib küll tekkida hästi palju auhindu, ega tase on ikka niisugune, nagu ta on, eks ole, ega tasu sellega automaatsete tõuseb, kui sa saad neid auhindu ja ordenid rinda, palja nina, ratsasuurkuju või väike kuju ja kõik need niisugused ütlemised on siiski asja olemusest eemal, aga meeldivad südamed. Mõnikord öeldakse hästi IGA olla. Aga see aasta Meie Eesti filharmoonia kammerkoor elus minu jaoks on see oluline kuskile äratundmine, et et mõned Tunnen, et kammerkoori juures on peale minu ka veel üks dirigent Mikk Üleoja. Et ma saan rahulikult. Olla kodunt ära kodus alla ükstaspuha, mis pidi, ma tean seda, et kammerkoor töötab intensiivselt edasi, tehakse korralikku tööd ja seda tunnet seal sain ka kogeda, et ei ole asendamatuid sellel aastal ja see on üks niisugune hea tunne, sest tihtipeale igasugustes väikestes koosolekutes ja meie väikeses ministeeriumis iga räägitav Kaljuste läheb ära siis siis nagu koore ja midagi ei ole, ei, on küll, töötab samamoodi ilusti edasi ja on olemas inimesed, kes seda saadet teevad, et ei pruugi minu nimega automaatselt Stagoori tegevustega siduda, nii et see võib-olla oli selle hooaja niisugune. Kõige meeldivam äratundmine on, on see kollektiivse kasvanud ja sealt seest on tulnud inimesi, kes valdavad seda repertuaari. Ja ja ta väga oma muusikavälise meeskonnaga. Ma mõtlen mänedžer mendiga, saanud endale meeldivat tööruumid ja meil on uus direktor. Kadri Lepik. See saade aasta ringi ja see on muusikute kokkuvõtte lõppevast aastast saadet jätkab Lepo Sumera. Eks sellele möödunud aastal on pidanud heitma pilku tagasi noh, nii mõnigi inimene, nii mõnelgi põhjusel ja mina olen seda pidanud tegema seoses hiljuti liiduga ja seoses sellega, et need on ju aasta lõpul ka igasugused niisugused preemia jagamise ajad möödunud aasta loomingu kohta ja seetõttu ma näen seda loomingut, mida Eesti elu ja ta on kirjutanud, vaadanud mitu korda läbi niisuguse rõõmsa kui ka kriitilise pilguga ja ja täiesti paar asja juhivad lausa iseendale tähelepanu. Üks sellest on. On rõõmustav nähtus noorte muusikute noorte heliloojate aktiivsusest. Ma mõtlen tõesti see aeg, kui kui meil oli ette tuua ainult paar loominguliselt aktiivset noorteni inimeste, ütleme siis kas Margo Kõlar või ütleme, Mari Vihmand või siis Tõnu Kõrvits ja nende kõrvale on asunud see põlvkond, kes on just äsja-äsja Muusikaakadeemia lõpetanud, võib praegu alles lõpetamas. Ma mõtlen Karikosk ja Timo Steiner ja Mirjam Tally. Ühesõnaga nimed, kes annavad, on andnud ennast juba õpingute päevil tunda ja kuulda. Rõõmustavalt kombel teevad seda ka veel pärast lõpetamist, vot see lõpetamine on raske punkt, selles mõttes, et kui, kui sa õpinguperioodil oled sunnitud kirjutama, tähendab isegi siis, kui, kui võib-olla ei ole inspiratsioon kõige kõige parem või kui ele mõtte kõige teravam sa oled sunnitud tegema tööd juba õppe eesmärgil ja aega on vähe, praegu on ju nelja aastane stuudium siis ütleme, see töö tegemise kontsentratsioon on palju suurem kui pärast õpinguperioodi lõppemist, kui järsku selgub, et et, et mõningal puhul võib jääda niisugune mis me kohutav tunne, et sind polegi enam kellelegi vaja. Ja seda rõõmustavam on, et need niisugune noorte põlvkond on peale kasvamas kes tundub mulle vajalikud eesti muusikale ja, ja kellele on ka vaja ennast väljendada. Ma ootaksin nende poolt võib-olla natukene rohkem veel sotsiaalset aktiivsust, see on võib-olla nii rumal jutt, nüüd kui muusikast räägime, aga põhimõtteliselt need muusikaorganisatsioonid, kes meil on ja hakkame siin heliloojate liidus peale, läheme üle Interpreetide Liidu, kas või näiteks ütleme mingite kultuurikomisjonile nii välja, olgu see siis kultuurkapital või Kultuuriministeeriumi mingit nõukogud, siis jääb ikka puudu inimestest või teisiti öeldes ikka korduvad ühed need samad nimed, kes võtavad sellest elust osa, mille nimi on siis niisugune sotsiaalne muusikaline elu. Ja ma loodan, et see noorte põlvkond on, on natukene üle saanud sellest tüdimust poliitikast või tüdimust selle asja kohta, mida nimetatakse niisugune muusikapoliitika, et nad võtavad sellest elust rohkem osa, siis, siis tegelikult toimub päris huvitavaid asju siis võib-olla saab meie, Eesti muusika päevade festival natukene uuema ja, ja teravama ilme ja ja suureneb ka muusikaliste stiilide mitmekesisus ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi. Nii et ühelt poolt on tore, et noored, et on näha noori, kes on aktiivsed ja kelle muusika on väga meeldiv ja ja mitmepalgeline. Ja, ja samas teine asi, mida ma ei ole rääkinud praegu veel on, on tore see, et et meil on vähemalt üks inimene, Erkki-Sven Tüür, kes on väga laialt rahvusvahelist tunnustust leidnud ja see on erakordselt oluline, meile mainiti ainult ühte heliloojad seal Arvo Pärti, täiesti. Lähte tunnustust vääriv helilooja. Absoluutselt, selge, aga et Eestit ei tunta mitte ainult Pärdi järgi, meid tuntakse ja tormis ja tuntakse ka tüüri ja teiste kirjade järgi, see on õudsalt oluline, sest sest noh, muidu võib sellest eesti muusikast jääda tõesti natukene ühepalgeline mulje või niisugune väga ühesti stiilne arusaam, et Eesti ongi niisugune Pärdi maailmas, kõik on ülevdonis, pisikesed pärlid. Minu arust on need kaks niisugust olulist asja, mis on möödunud aasta jooksul juhtunud. Kui nüüd vaadata Sumera loomingule üldse tagasi pikemas perspektiivis, võib-olla kui ainult üks aasta, siis, siis siin on, on ilmselt näha kaks suundumust, millest üks on seotud nõnda öelda traditsiooniliste vahenditega. Traditsioonilise muusikaga asemel tähendab siis ikkagi pillidega, mis on meil juba sadu aastaid olnud instrumentaalmuusikaga vähem vokaalmuusikaga ja teine pool on see, mis on seotud elektroonikaga. See aasta on tulnud siis etendus, mille nimi on Südameasjad. Minu jaoks oli, oli vahva koos töötada professionaalsete videotegijatega ja ja see etendus ei ole tõesti mitte ainult puhtmuusikaline, seal see on ikkagi niisugune muusikalis videoline ja, ja, ja live electronics nimetame seda nüüd eesti keeles, kuidas nimetame ühesõnaga ühesõnaga, selline etendus, kus kus kohal peal toimuv on võrdselt tähtis sellega, mis on ette valmistatud, kus elektrooniliselt kõlavused ei ole ei ole surutud justkui nagu ütleksime konservipurki või et ei ole lihtsalt tegemist plaadi mängimisega või lindimängimisega, milleks ju tegelikult elektronmuusika, kontserdid tihtipeale suubuvad või kitsenduvad selles stiilis kaugemale ma antud juhul võib-olla ei, ei oskaks või ei tahaks minna. Teine asi, millest üldse avalikkus ei tea veel ja ei saagi võib-olla nii palju niipea teada, me lõpetasime just nüüd aasta lõppedes Mai Murdmaaga ühe video balleti. Sellisena spontaanne spontaanne loominguline akt, ütleme niimoodi, kui, kui Mai Murdmaa helistab mulle ja ütleb, et kuule, ma tahaksin suur midagi koos teha, ma ütlen, et just praegu ma lõpetasin ühe pisikese niisuguse improvisatoorse lõigu ühele pillile ja, ja, ja, ja häältele ja mõtlesin, et see on niisugune lavaline asi, et just tahtsin sulle helistada, praegu teeks midagi koos ja me saime kokku, kui ja nii uskumatu kui see ka on. Sündiski üks, üks 40 minutine ballett, mis on praegu monteerimise käigus ja millest nagu rohkem saagi rääkida, kui, kui nii palju, et kui ta valmis on, eks siis saab seda näha. Saadet jätkab Andres Mustonen. Ma vist olen seda ka eelmistel aastatel öelnud, et mitte midagi erilist ei ole olnud sellest, et kõik alles peab alles hakkama tulema. Tähendab, ma tajun seda, et mingisuguseid väga suured muutused saavad olema. Vaimses mõttes meie maamunal kultuurisfääris hinnangutes arusaamades. Sellepärast et teatud mõttes on nüüd kogu see sajand, kus me nüüd oleme elanud, on nüüd on nüüd maksimaalselt püütud hävitada kõike kõike vaimset ja, ja kõike seda, mis on aastatuhandeid olnud väga suures väärtuses. Ma arvan, et see aeg hakkab nüüd otsa saama ja, ja neid nende ilminguid võib nimetada huvitavateks sündmusteks ja ja, ja hinnata ja minu meelest üks nendeks ilminguteks on see, mis ka meie meie maalides võib-olla on hakanud kohati kõlama on kultuuride mitmekesisus, see tähendab seda, et me ei ole enam selles staadiumis, et oleme võimelised aru saama ainult sellest, mida meil koolis on muusikaajaloos või, või mida meil on meedia sisse söötnud, vaid et me otsime inimesed, meie hing otsib ise igalt poolt seda, mida ta vajab ja paratamatult hakkab seega kostma, ma mõtlen siin eelkõige seda, et muusika kui sellise ampluaa on tõeliselt laienenud, aga mitte informatiivsus mõttes vaid et kõlada uus muusika võib kõlada vanamuusika või väga vanamuusika kõlada, võib kõlada india muusika, võib kõlada budistlik muusika, võib kõlada Mingisugused muud ütleme segud kultuuride ristumise, kultuuride segud, et taoline tardunud tardunud halvas mõttes akadeemiline maailm on minetamas oma nihukest Kuidas öelda tsement, teeritud positsiooni, tsement hakkab lagunema, see tema koostis ei ole nii tugev, et seda on võimalik lõputult kinni hoida. Ja, ja ma väga olen ta pannud tähele. Elav loov kunstnik. On oluline ja on olnud ka meie saalides oluline tegija ja ma loodan, et tulevikus saab üha rohkem sõna need kunstnikud, kellel on põhjust lavale minna ja kes kellel on mida öelda, mitte et ta on lihtsalt midagi õppinud 15 20 aastat ja nüüd, et et nüüd sellega raha teenida ükskõik mis tingimustel. Aitäh ja head vana aasta lõppu kõigile kuulajatele. Samuti soovin kõige paremat ja, ja tahan öelda seda, et, et uue aasta vahetamisega kohe ei maksa midagi muutusi, ootak tuleb tasapisi targu. Eesti Muusikaakadeemia rektor Peep Lassmann, mis on teie arvates Eesti muusikaelu tippsündmuseks möödunud aastal? Ma arvan, et ühte muusikaelu on möödunud aastal olnud väga huvitav ja väga rikas ja niisuguseid erilisi sündmusi on kindlasti palju olnud. Nii meie heliloojad kui interpreedid on, on rõõmustanud kuulajaid publikut kindlasti üpris tihti sel aastal. Aga mulle tundub, et vähemalt nende muusikute jaoks, kes on seotud muusikaakadeemiaga noorte muusikute jaoks ja nende jaoks, kes õpetavad siin akadeemias aga mitte ainult nende jaoks, on siiski üks väga oluline sündmus olnud tõesti see uue hoone valmimine lõppude lõpuks, vahetult enne uue nimetatakse nii, ütleme siis sajandi algust. Mida selle hoone valmimine annab eesti muusikale? Elulisi kõigepealt on võimalik õppida ja õpetada esmakordselt normaalsetest loomulikes tingimustes, nii nagu on väga paljudes kohtades siiamaani töötades juba aastakümneid. See on ju tegelikult esimene maja Eestis üldse, mis on ehitatud sotsiaalselt muusikaõpetuseks ja võib-olla ka üldse spetsiaalselt muusika tegemiseks. Eelkõige ja ainult funktsionaalselt on see maja täiesti õnnestunud nii akustiliselt kui ka akustilise isolatsiooni mõttes, kui ka movi lahenduste suhtes rahuldab meie vajadusi, välja arvatud see, et puudub suurem kontsertsaal ja selle saali rajama. Seda tuleb hakata tegelema. Talle omistati ka sel aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, nii et see aasta on teile olnud isiklikult ka väga-väga edukas. Ja esinemisi on selle aasta on olnud küll suhteliselt palju, kuigi ma pean ütlema, et et kõik aastad on olnud sellised ja ma arvan, et näiteks 98. aastal oli, oli mul kontsade aasta palju tihedama juhtus nii 97, ma ei mäleta, kas, kui võrrelda praegu need ütleme, kontserdit tihedus, nende arvukus on jah, 98. aastal suurem. Aga ju siis ei ole tihedus määravaks, miks mõningad tähele pannakse. Eesti riikliku sümfooniaorkestri peadirigent Arvo Volmer, milline oli möödunud 1999. aasta teile ja Eesti riiklikule sümfooniaorkestrile? Minule oli see tavaline tööaasta, ma ei saa öelda, et see oleks olnud millegi poolest väga tugevasti, erineb muudest aastatest, aga, aga ta oli üks väga hea aasta ja ma arvan, see eesti muusikale võib öelda, et see oli üks niisugune aasta, mis võib-olla ei jää, meile meeldib mingisuguste eriliste sündmuste poolest, aga aga samal ajal on jätnud küllaltki tugeva jälje sümfooniaorkestri meelde jäävamatest tegevustest mainida juulikuise kontserte esiNürnbergi orelifestivalile. Ja just võib-olla erilisti selle tõttu, et Bayrisse suund funk oli kohal nendel kontsertitel need salvestati ja neid on ka hiljem. Ette mängitud siis oma tegemistest tahaks ehk esile tõsta. Osalemisel, laulupeol ma pole kunagi ei oleks uskunud, et ma laulupeol osa võtan, aga, aga see laulupidu minu meelest erines nii, nagu ta peabki sajandi lõpus ja uue aja künnisel erinema olingutavad traditsioonilistest laulupidudest selle poolest, et siin oli tõsisem klassiline muusika taas mitte ette mitmete kümnete aastate tagant esindatud ja ja vähemasti selle laulupeoga otsiti suundi. Et milline võiks olla laulupeokoht, milline võiks olla laulupeost sisud tulevikus, nii et need otsingud ta nüüd valla, et selge on see, et need jätkuvad ja vastuseid võib-olla kõikidele küsimustele ei saadud, aga mingisuguseid siiski. Oma aja orkestri ühistest tegemistest tahaksin tuua välja meie mõni aasta tagasi alustatud projekti Tubini kõikide sümfooniate salvestamise, millest siis esimene vaat. Jõudis esimene CD-plaat jõudis müügile nüüd sügisel, nii et ta on meil käes ja järgmine peaks tulema kevadel, nii et projekt täie hoo sisse ja mul on selle üle väga hea meel. Ja veel üldisest Eesti muusika seisukohast on minu meelest märkimisväärselt hea aasta olnud meie heliloojatel. Kangesti hea meel on, et Raimo sai 50 aastat vanaks, Raimo Kangro ja tähistas seda uue ooperiga. Eestis ei ole hulk aega olnud niisuguseid suuremaid oopereid Maarja kevadistest kammerooperit, mida on tehtud, aga suuremat ooperit mis oleks kirjutatud siinsele teatri jaoks ja siinsamas ka esmaette kantud. Erkki-Sven kirjutanud viiulikontserti, mis on minu meelest väga tugev teos ja veel mõned väga head lood, millest väga mulle meeldib laithaust ja mõningaid ma ei olegi veel kuulnud, mis ta on sinna jõudnud teha. Repololija aasta teistel. Ma loodan ka. Nii, et minu meelest viljakas Milline on teie kõige suurem uusaastasoov? Ja kuldkalake kellelt saaks soovida veel kolm soovi. Vardo Rumessen, Öelge, palun, milline on teie arvates lõppenud aasta olulisem ja tähtsaim muusikasündmus? Esikohale üldse möödunud aastal mina ükski ühtegi mingisugust niisugust otsest muusikat minust vaid palju laiemas plaanis on kahtlemata kogu Eesti ajaloo üheks väljapaistvamaks kultuurisündmuseks uue muusikaakadeemia hoone valmimine. Ja ma julgeksin seda võrrelda vast ainult Estonia teatri- ja kontserdimaja valmimisega 1913, millel oli väga oluline rahvuskultuuriline tähendus mitte ainult oma aja jaoks, vaid ja järeltulevate põlvede jaoks. Ja kindlasti on seda ka uus muusikaakadeemia hoone mis kahtlemata alles oma vilju hakkab kandma kunagi kaugemas tulevikus. Ja kindlasti tuleks siinkohal toonitada, et ega see ei sündinud mitte kergelt ja ma lausa olen imetlenud kogu aeg rektor Peep Lassmanni ponnistusi selle hoone valmimisel, arvestades kõike neid tegureid, mis seda mõjutasid ja kõike seda vastuseisu, mis olid sellele põhimõttelises plaanis juba. Nii et, et jah, minu lugupidamine kuulub küll praegu akadeemia juhtkonnale, et nad selle suutsid läbi viia. Muusikute jaoks on see kahtlemata väga suurepärane hoone ja, ja see on suurepärane saavutus, on kindlasti püsiväärtus Eesti muusika ajaloos. Nüüd, kui tulla muusikaelamuste juurde kontserti saalis siis ma ei saa nimetamata jätta esikohal kindlasti seda mälestusväärset kontserti, mis oli Järvi juhatusel Tallinnas ja orkester käis vist sellel aastal kevadel kuskil, kus nad mängisid Richard Straussi alpisümfooniat. Ja see oli tõepoolest üks väga suur ja võimas muusikaelamus mis tõi meile esile ikka ikka selle maailma muusikakultuuri ühe keerulisema ja suurejoonelisema sümfoonilise helipannoo selles täies värvikuses ja, ja tema mitme plaanilisuses. Ja see, millega see teostatud, oli see muusikaline tõlgendus, see oli väga suurepärane ja jääb kindlasti pikemaks ajaks meelde. Samas ma tahaks kindlasti väga toonitada ja rõõmustada nende pürgimuste üle, mida on teinud meie ERSO eelkõige tema peadirigent Arvo Volmer, Eduard Tubina sümfooniat plaadistamisel. See on kahtlemata väga tänuväärt üritus rahvuskultuurilises plaanis. Praeguseks esimene plaat on ilmunud ja selles olukorras, kus, kui jah ega ei Volmerile ka ega orkestrile ei olnud mitte kerge seda ideed teostada ja kahjuks mitmed nendest sümfooniatest, mida nad plaadistanud praegu neid ei olegi olnud nendel ka võimalik isegi kontsertsaalis esitada, mis minu meelest lausa kurioosne fakt siiski siis seda enam tuleb hinnata seda kunstilist tulemust. Näiteks esimene plaat, mille peal on Tubina teine sümfoonia legendaarne sümfoonia mis on väga suurepäraselt esitatud, väga suurepärase kõla kvaliteediga. Keelpillid kõlavad lausa fantastiliselt, kui ei teaks, et oleks ERSO võiks pidada selleks ükskõik millist teist Euroopa väljapaistvad orkestrit. Nii et ma soojalt soovitan seda kõigile raadiokuulajatele, kui teil on võimalus seda plaati osta. Ja veel üks sündmus, millest ma kuidagi ei saa mööda minna, mis minu südant väga liigutas, sellel aastal oli Tobiase Joonase oratooriumi Tallinna Segane Arvo Volmeri poolt. Volmer ei olnud ju seda varem juhatanud ja selles olukorras, kus saksa dirigent Leo kreemer ootamatult Ta ütles ära kontserdist ja Volmer väga lühikese ettevalmistusperioodil selle teostas, ma usun, et see oli Arvo Volmeri jaoks lausa eneseületamine ja tema muusikutegevuse kahtlemata üks tippmillise energia ja hooga ta seda tegi. See oli imestusväärne ja see kindlasti jääb kauaks meelde. Ja uude aastasse oleks ju tore minna ühe väärtmuusikateosega, mis oleks. No ma pakuksin võib-olla kuulata midagi niisugust väga säravat ja pidulikku, nagu see tänane päev on meil kõigil uue sajandi Näitusel ja mul on siin salvestatud Eesti Raadios Rahmaninovi üks prelüüd, hukkus 23, number kaks. Esimene suur. Ma usun, et see võiks kõlada äkki tänases päevas. Kalle Randalu, öelge palun, milline oli teie jaoks lõppenud 1999. aasta. No minu jaoks see oli mitmekesine, kirev ja töörohke aastama, sirvisin oma kalendrit just praegu ja vaatasin, et kontsert oli, nagu mul viimastel aastatel ikka on olnud, nii 60 ringis. Huvitavamaid reise võiks siin nimetada võib-olla Trio Claroonega pikemat reisi Itaaliasse ja villamuusika reisi Hispaanias. Aga ka on midagi minu jaoks erilist oli selles aastas ja, ja selle ma seostaksin. Eestimaaga ja eestimaise ka. Minu jaoks oli elamus mängida Eesti Muusikaakadeemia uues majas väga heal Stein, meil see oli. Bruno Luki le pühendatud päeval toimus kontsert. Ja teine minu jaoks niisugune eriline kontsert oli selle aasta lõpus, nüüd, 29. detsembril sihval pühajärve põhikoolis. Nimelt Otepää talvemuusikapäevadel, need toimuvad nüüd kolmandat korda. Seal ja mind seob natukene pikem ajalugu sihvaga ja Pühajärve ümbrusega üldse. Me oleme väga palju suvepuhkused seal veetnud oma heade sõprade-tuttavate juures ja ma olen Sihva koolimajas klaverit harjutanud väga paljudel suvekuudel. Kui ma aastaid tagasi juba õppisin seal näiteks Brahmsi, Peedul klaverikontserti, ma mäletan, ma hakkasin seda mängima, siis esimesed esimesed noodid õppisin ma seal vanas koolimajas veel vanal pianiino. Nüüd on koolimaja uus ja saal on õhus ja, ja meie kontsert, 29. detsembril mängisin koos oma poja Kristjaniga Mozarti kontserti kahele klaverile. Ja Tartu Vanemuise sümfoonikutega. Mihkel Kütsoni juhatas, on minu jaoks oli see midagi erilist, missuguses vanas tuttavas armsas kohas olla esineda ja sellepärast me olime ka kohe nõus. Festivali korraldaja Kadri Leivategija ettepanekuga, et kas me siis ei tahaks kasinad. Milliste soovidega te lähete uude aastasse? Ikka sellesama lootusrikka muusika tegemise ja, ja muusika rõõmuga ja loodan et see tuleb niisugune sisukas aasta, nagu see viimanegi oli, et ma avastan enda jaoks ikka jälle palju uut ja huvitavat. Rahvusooper Estonia peadirigent ja kunstiline juht Paul Mägi. Mille poolest oli lõppe vasta teie teatrile eriline? No ooperimaja Sellel 99. aastal töötas täie pingega ja ma võin küll kinnitada, et see aasta oli meile väga edukas noh, eelkõige loomulikud meie esietendused, need, mis on, mis on meie igapäevatöö. Nimetaksin ooperit, näkineid, mis on haruldane just selle poolest, et ta on ilmselt mängukavas ainult meie ooperis. Ta on väga huvitavalt lavastatud. Meil on väga toredad osatäitjad ja Mul on väga hea meel, et Dmitri Vertmann Moskva lavastaja, sai aega meile tulla, seda tööd tegema ning tõi toreda toreda mõttemaailma kaasa ja. Võiksin veel nimetada. Samuti pisut. Sellist eksperimenteeriv amat. Joont see on siis meie Eesti muusikalavastused. Eduard Tubina kratt ja, ja Raimo Kangro süda. Nii et me oleme üsna palju pööranud tähelepanu just eesti muusikale sellel hooajal ja sellel aastal ja noh, nimetatakse meel, et meil on ju kavas nukitsamees üsna palju Eesti muusikat on, on meil kavas samuti. Eino Tambergi ooperis Syranode pärasena, mis? Sai salvestatud plaadile Läti sai tehtud videovõte, samuti oli siis euroraadio. Kõigis euroraadiomaades, oli, oli otseülekandes. Samuti salvestasime Verdi ooperi Nabucco, mis nüüd järgmisel aastal aasta alguses peaks ka plaadina juba välja tulema. Vast see ongi selle aasta. See oli selline erilisem hetked. Me oleme teinud palju jäädvustusi salvestusi, sest väga pikka aega rahvusooperi solistid, koor ja orkester täiesti tähelepanuta. Just salvestuse osas. Meil on väga edukad etendused igal õhtul meie majas kuid need haihtuvad nii, nagu haihtub, haihtub kõik see jääb siin siin ilmas. Aga nüüd oleme küll tahtnud. Ja teinud plaane, et me igal hooajal siiski midagi ka salvestaksime. Samuti nimetaksin väga edukaid kontsert sümfooniakontserte ja meie sümfooniaorkestri ja, ja samuti ka koori osalusel. Need on siis listi suurteos kristus kevadel ja samuti tee nüüd festivali raames nüüd festivali avakontserdil peateoseks siis Lutšanobeeerryo sümfoonia nagu Swing, Singers'iga, kuid ka kuid ka Eesti muusika jällegi see on siis Erkki-Sven Tüüri viiulikontsert, mis sai Eesti esiettekande ja samuti maailma esiettekanne siis Helena Tulve sula. Ja, ja seda tahaksime jätkata, meil on, meil on väga hea koostöö Eesti kontserdiga ja ja loodame, et see jätkub. Ja noh, meil ei ole see hooaeg veel lõppenud. Just mängisime jõulukontserti nüüd 31., siis on suure sellise muusikaürituse sünnisõnad. Lõpetuseks Orphy karmina Urana, mis siis nagu lõpetaks, lõpetaks selle muusika-aasta ja, ja sellele järgneb meie traditsiooniline ball, nii et meie töötame kuni viimase viimase hetkeni sellel aastal. See tore aasta lõppeks kenasti ja väga õnnelikku ja edukat uut uue aastatuhande algust Estonia teatrile ja teile. Ma tahaksin tänada ka klassikaraadiot selle eest, et meie tegemised on alati olnud klassikaraadios valgustatud, kõike head teile järgmiseks aastaks. Helena Tulve, kuidas see aasta läks, see aasta olin sinine, väga töine ja ja minu jaoks võib-olla üks raskemaid aastaid, mis, mis mul on olnud just just selle töö poole pealt. Üle poole aasta tegelesin oma kestri looga esimese orkestri looga ja see täitis kogu minu suve ja. Pool kevadet ja pool sügist pärast. Ja enne, nii et kõik muu jooksis minust nagu üsna niimoodi suure kaarega mööda ei olnud võimalik eriti muudele asjadele mõelda ja ja see pumpas üsna energiast tühjaks, kuidas välja tuli see esimene orkestri sula. Tunded on nagu väga vastakad selles mõttes, et need endale tundus, et oleks võinud ikka veel palju paremini teha ja oleks võinud rohkem aega olla ja küll siis oleks ikka niimoodi paremini teostanud võib-olla oma oma ideed või, või. Või noh, rohkem läbi töötanud seda materjali. Aga samas on nüüd niimoodi kuulamisel tundus, et selline põhiline, põhiline läks nagu üsna paika või see, mis amma nagu taotlesin see kulgemine sellisel kujul, nagu ma mõtlesin, see nagu oli seal üsna kuuldav. Seal oli sula aasta, nagu vanasti öeldi, ajaloos ühe aasta kohtad sula. Nojah, võib nii öelda, eks üks suur sulamine oli. Kas peale sula komponeerimist on sul nüüd ka mingisugused järgmised teosed pooleli või mõttes juba vormi võtmas? Jah, on küll, tegelikult juba võiks mõni neist isegi juba peaaegu et valmis olla, aga kuidagi energia kogumine võtab aega. Aga plaanin muidu praegu jah, ühte sellist teost väiksemat teost klaverile, viiulile ja, ja metsosopran-ile ja noh, ütleme ta veel päris konkreetset vormi ei ole võtnud, aga ma olen leidnud teksti ja ja natukene selle kallal tööd teinud. Sa käisid sel aastal palju kontsertidel, mida sa enda kõrvalt veel tähele panid? No kontserditel sai käidud küll, nüüd teeks kõik see parem kraam, jäi ikka sinna nüüd festivali poole. Peaesineja saar, jahu kontsert oli muidugi võib-olla selle asja nael, aga nüüd ansambli kontsert ja ja prantsuse ansambli Cuzcirchi kontsert, mis, mis noh, olid ikka väga-väga-väga huvipakkuvad ja ja väga kõrgel tasemel ja teised teiselt poolt võib-olla selline teist laanemuusikaelamus või on just, ei ole just üles kontserdi poole pealt, vaid kuna ma suve niimoodi väga koduselt veetsin, siis väga kinnises kinnises õhkkonnas siis seda olemist nagu laiendas ruumi aitasin ämber tekitada. Erkki-Sven Tüüri uus plaat, mis mulle väga-väga-väga mõjus. Enne kuuldud teos oli Helena Tulve sulakatkend sellest teosest Paul Mägi dirigeeritud ja praegu kõlas Erkki-Sven Tüüri katkend teosest laithous ja Erkki-Sven Tüür jätkab saadet aastaring. Kõigepealt kui nii isiklikust aspektist ja, ja oma tegemistest lähtudes, siis on neli esiettekannet õnnestunud esiettekannet, mis mind rõõmustavad. Nürnbergi orelifestivalil suvel spektrom kolmanda esiettekanne Andres Uibo esituses siis Ingolstaadis juulikuus audi tsentri poolt tellitud soololöökpilliloo esiettekanne ja seda mängis Petersad loodes on üks üks Euroopa parimatest löökpillimängijatest. Ja siis kahtlemata viiulikontserdi esiettekanne frankfurdi raadio sümfooniaorkestriga Isabella koileniga Wolfi dirigeerimisel septembris Aalto ooperis Frankfurdis. Niisugune väga võimas emotsionaalne kogemus ja sellest mitte ei jäänud maha mu kõige värskema orkestri töö eksoduse esiettekanne Birminghamis Birminghami sümfooniaorkestriga ja Paavo Järvi ka. See oli oktoobris Berlingi templihoovis ja sama samaväärne nauding oli mõlemal õhtul kuulata Ta esmaklassilises ettekandes maalase kuuendat sümfooniat, mis on üks minu sellistest lemmik sümfoonilistestki kantidest. Siis on mul hea meel. Oli võimalus tutvustada põhjalikumalt Kaija saarel loomingut väga heas ettekandes ütlen sinna antiorkestrit. Ja eks ja hall see läks, selleks võib olla meelest siuksest. Isikliku konto pealt on veel kindel niisugune aktiva poolepealse uue CD flaks ilmumine issimi märgi all. Siis peal kolmas sümfoonia ja tšellokontsert ja, ja keelpilliorkestrile laithous. Esitajateks Viini Raadio Sümfooniaorkester ja dirigent Dennis Russel, Davis tšellol, David keeringlas, nii, nüüd on kõik andmed üles loetud. Pagari, et kõik muud on ka olnud kaunis palju ja ja, ja, ja õige mitmeid, väga häid kontserte, millest mul on nagu hakata üksikut kahte-kolme sedasi esile tooma eriliste eelistustena isegi isegi päris nagu keeruline. Heade kolleegide õnnestumistest on hea meel. Kahjud. Nüüd festivalil läks meil aia taha ERSO kontsert, kuhu oli planeeritud Lepo Sumera tšellokontserdi Eesti esiettekanne, ma olen seda linti kuulanud, see on väga tugev. Hea teos oli Den haagis esiettekandel. Helena Tulve st on hea meel. Tema sulast. Läheme ka nüüd festivali avakontserdil, kuulasime ja väljaspool muusikalist maailma. Mul on hea meel, et ma aeg-ajalt ikkagi satun piiri taha mõnda mõistlikumasse raamatupoodi, kust on võimalik osta niisuguseid kõige paremas mõttes intellektuaalseid arutlusi mida kahjuks meie kohalikel raamatulettidel väga napib. Ongi vist kõik. Üks aastaring on ka Vanemuise kontserdimajal täiskontserdimaja direktriss Laine Jänes, kuidas on läinud, tänan küsimast, meil on läinud üllatavalt hästi ja ja tõesti, kui rääkida aasta ringis, et siis võib-olla ma ei suudakski mõelda seda aasta ringi, mis hakkab jaanuarist lõpeb jaanuariga, vaid pigem on see meie aastaring alanud eelmise aasta novembris ja lõppenud selle aasta novembris ja nüüd me jätkuvalt oleme juba oma uues aastas kaks kuud olnud. Nii et, et et noh, natukene on see meie aasta nihkes võrreldes selle astroloogilise aastaga, mida siis meenutada sellest aastast. Kuna olen nagu olnud ise rohkem sellise köögi poole peal, siis võib-olla väga ülevaatlikult iga kontserdi kohta ei olegi muljet saanud. Kuid minu jaoks suurimaks elamuseks sellel aastal ollimas vahelisele muusikapäevale pühendatud kontsert, mis toimus meie majas 30. septembril ja kus solistiks oli inglanna Evelin Glenni löökpillide solist ja virtuoos. Ja miks just tema olen mõtisklenud selle peale, et kuidasmoodi küll loodus on teinud sellise oma selektsiooni, et midagi on ta inimesele andnud ja midagi on ta temalt ära võtnud ja missugune õnn on see, kui inimene ikkagi endas leiab seda, mida talle loodus on kinkinud vaatamata sellele, et ta on temalt ära võtnud mingi väga vajaliku tundemeele näiteks kuulmismeele, evelin Glenni puhul, aga ta on nii palju andnud talle musikaalsust sisemist põlemist energiat. Et ma ei olegi nagu näinud ühtegi teist muusikut, sellist, kes oleks niivõrd üleni muusikas sees. Ma usun, see on elamus. Mitte ainult selles mõttes, et Vanemuise kontserdimaja plaanis või selline elamus kontserdimaja hooajas vaid see on üks selline minu suuremaid muusikalisi elamusi üleüldse minu eluaja jooksul või, või nii palju, kui mina olen muusikaga kokku puutunud. Noh, selles mõttes ma olen muidugi muutunud, et et ma olen ju elukutselt muusik, pinud seda palju aastaid, nii et ma arvan, et see on üks tippude tipp, aga kui läheme sinu tööde ja tegemiste juurde millele sa pöörasid sellel aastal kõige rohkem rõhku, see on hea küsimus. Siin on tulnud tegeleda nii paljude asjadega, no ma usun, et kõige tähtsam meie jaoks on olnud läbi selle aasta töö kliendiga. Kui me räägime töö poole pealt, siis ehk kontserdi külastajaga, kuidas teha kontserdikülastajale meie maja võimalikult mugavaks, hubaseks külalislahkeks, kuidas teha kontserdikülastajale võimalikult kättesaadavaks meie informatsioon? Ja kuidas meie kontserdikülastaja, kes on meie klient, kes on meie püsiklient, tunneks siin majas ennast eriti hästi, sest kui tema külastab meie maja palju kordi, siis elab meie maja hästi ja et see klient tunneks ennast alati oodatuna, et tal oleksid lisaboonused, soodustused, see tähendab siis loomulikult soodushinnad. Ja see tähendab ka seda, et talle informatsioon koju kätte jõuab, tuleb see siis elektroonilise posti või tavaposti teel, see on see kuidasmoodi Clinton selle valinud ja võib-olla meie selle aasta suurem uudis ongi, et me oleme nüüd kätte saanud kliendikaardid. Me oleme levitanud seda informatsiooni siin viimase kuu aja jooksul. Ja kõik, kes on huvilised, võivad meie maja klientideks saada saada kliendikaardi ja lugeda sealt pealt kõiki soodustusi, mis siis temale kuuluvad. Ja alates jaanuarist on nii-öelda see soodustuste soodustused juba paigas. Nii et kõik kontsertid, mida kliendid ostavad, siis alates jaanuarist, omades kliendikaarti, on soodustusega Vanemuise kontserdimaja, võime öelda on väga lastesõbralik kontserdimaja ja on küll. Lastele on meil loomulikult kõige odavamad hinnad, kui me räägime hindadest ja me oleme järjekordselt planeerinud ka koolivaheaja üritusi kontserdimajas. Eelmisel aastal oli väga populaarsed nukuteatrid ja lasteetendused, nii et ka sellel aastal jaanuaris. Koolivahelõpus on meile tulemas jälle Tallinna riiklik nukuteater ja Tallinna lasteteater Trumm ja selline tore muusikaline kollektiiv nagu Eesti televisiooni laste laulustuudio Aarne Saluveer juhatusel. Nii et ma usun, et nii suurtel kui väikestel koolilastel kas tegemist ka sellel koolivaheajal mida võtaksid kaasa sellest aastast ja mida jätaksid siia aastasse, kui nüüd mõelda töö poole pealt, siis ma võtaksin kaasa selle harukordse meeskonnatöö. Mis on meie majas meie kolleegide vahel. Selline tõsine kollektiiv, hea kollektiiv, tema kõige paremas mõttes, kus keegi ei pane neid piire, et minu töö on punktist A punkti B. Ja just selline koostegemine ja kuskilt maalt ka selline entusiasm mida ma maha jätaksin, ma jätaksin võib-olla maha sellise liigse enese surgitsemise võib-olla kui isiklikult võtta. Ma mõtlen, et tasub rõõmustada iga päeva üle, mis on meile antud kõige selle üle, mis, missuguseid elamusi. Me saame rõõmustada igast kohtumisest igast mingist nurja, nurjunud asjast võtta, õpetust, teha sellest endale üks õppetund, aga mitte taga nutta mingisugust ebaõnnestunud olukorda. Nii et ma usun, et kõige parem on see, et näha kõiges midagi, kas õpetlikku, head ja ja palju armastust. Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe, millised on teie arvates Eesti muusika suursündmused lõppenud aastal? Kõigepealt küsimus on ääretult äkiline, ääretult keeruline, sest Eesti kontserdimasinavärk toodab kontsert kogu aeg ja igasuguseid põnevaid projekte ma arvan, kuskil 300 ringis aastas. Et nüüd äkiliselt midagi välja tuua on üsna keeruline. Samal ajal mis olid siis olulised sündmused festivalide näol, siis muidugi barokkfestival, millel on oma nägu, oma publik ja mis läheb kasvavas tõusujoones kogu aeg siis muidugi orelifestival teatavasti teist aastat juba Eesti Kontserdi all. Andres Uibo on produtsendina heategija, kes on elanud üle ka eraviisilise festivali tegemise ja, ja tunneb väga hästi mängureegleid. Siis muidugi nüüd festival, mis on üle kahe aasta ja sel aastal jällegi pisut erinäolisem kui tavaliselt. Ja noh, ma ei ütle, et meie nagu selle milleeniumihullusega ei ole nagu kaasa läinud. Nii et meie voldikutelt ja aastalõpufestivalilt ei leia kuskil numbreid 2000. Aga kindlasti me kasutame selles mõttes me oleks lollid, kui me kasutaks võimalust, kus publik on tänaval ja meie korjaks teda ülesse, nii et me teeme aasta lõpufestivali, mille kunstiliseks juhiks Tõnu Kaljuste. Ja selles mõttes oli see samm väga õigustatud, sest kontsert on kolm korda päevas ja tänaseks on enamus kastmisest ka välja müüdud, nii et see oli õigustatud samm. Ja muidugi no mida tuleks rõhutada, on siis eksport eelkõige sellel aastal me oleme välja sattunud eesti muusikat, kas Eesti muusikuid tohutult palju ja jaanuaris jällegi uus turg me Helsingis ja, ja geenowas suur turnee oli sümfooniaorkestriga meisterlikkuse fond orkestriga Hispaanias siis mida veel, Joonase lähetamine, Saksamaa väga eduka kontserdid ja Hiiob väga püüab samuti kriitikutelt väga head vastukaja leidnud ja nii edasi. Ja juba on see kõla raha televisioonis, kohaliku orkestri, kohaliku koori ettekandes ja nii edasi, nii et see teos, suur romantiline teos, iga väike rahvas ei saa uhkeldada nagu sellest asjadega. Iseenesest aasta kuigi räägitakse väga raskest aastast, minu meelest tööd on meeldiv teha ja eriti kui ta on sul meele järgi. Nii et väärtusi on minu meelest loodud, et sellel aastal piisavalt palju. Kas on midagi, mis möödunud aastast teid nagu isiklikult liigutas hinge läks või mis, mis meelde jäi? Minu hobiks on näiteks teatavasti kellamuusika ja ma arvan, et selles vallas Oli üks kordaminek, millest ma olen ammu unistanud, oli siis kellade kooli asutamine ja tänaseks ta töötab väga kenasti, kus 80 väikest jõmpsikat õpib muusikat, nii et et võib-olla see oleks jah, üks kõige tähtsamaid sündmuseid ja see võttis ka pisara silma kui lahtisest tunnis sinna alles nädal aega tagasi. Mina kuulsin neid mängimast, nii et noh. Ma arvan, et ma arvan, et see, sest see ülejäänud tegemist ei ole nüüd Eesti kontserdis nagu rutiinse tööga, et kui sa töötad nagu loominguliste inimestega, siis tuleb ka sellesse loominguliselt suhtuda, nii et sarnaseid probleeme ei ole kõik probleemina üha uued, uued ja nad kasvavad üle pea ja need siin on nagu raske emotsioonidesse üldse langeda. Et kui kuidas seda viisakalt öelda, et kui ümberringi tegutsetakse selles asutuses, ütleme emotsioonide tasandil, siis juhil peab olema väga palju realiteeditunnet, et seda fantaasiarikkust pisut maa peale tõmmata. Ma arvan, et see oli nagu diplomaatilisel, selles. Eesti Kontsert on Eesti muusikaeluhiiglane ja omamoodi keskus, mis kujundab meie muusik aastatega oluliselt praegu, rääkis Aivar Mäe ja saadet jätkavad Eesti kontserdiprodutsendid. Praegu helistab ansambel Arsis, Peeter Vähi kellade sümfooniat ja produtsent ja helilooja Peeter Vähi jätkab saadet aastaring vastusega küsimusele, millised olid lõppeva aasta suurimad elamused ja tähtsamad muusikasündmus, et tema jaoks. Ma pean siin kohe eristama mitmeid asju, ma ei saa nii üheselt sellele küsimusele vastata. Et kõigepealt ma pean seda kohe ütlema, et, et see ei ole seotud näiteks Eestis käinud mõnede väga heade interpreetide ka, kuigi kuigi ka nende hulgast võiks kedagi esile tõsta. Kahjuks mitte siiski näiteks kõige suuremaid, kõige kuulsamaid artiste või lauljaid, kes meil on aasta jooksul teinud, aga näiteks Grigori Sokolov pianist käis jahmast, mahtus selle aastanumbri sisse. Ta käis jaanuaris 99, see jättis mulle täiesti vapustava mulje. Ma olin kuulnud, et ta on hea mängija, aga et et nii hea, võib üks pianist olla, et niimoodi võib klaverit mängida seminud lihtsalt vapustas ja ma arvan, et see ongi tegelikult niisugusest elavast muusikast minu aasta kõige suurem elamus. Samas ma pean ütlema, et ka seda ma võin muusikaelamuseks nimetada näiteks Himaalajas käies, budistlikus kloostris, kuuldes Tiibeti munkade laulu, see on omamoodi, see ei ole muidugi ainult niisugune muusikaelamus, see on selline, võiks öelda eksootiline muusikalis religioosne elamus, pigem, aga siiski ka muusika valdkonda kuuluv selle tõttu ma ikkagi tahaksin selle siin ära märkida. Ja kuna ma juhtumisi olen ka helilooja, siis alati niisugune kolmas. Niisugune elamus on alati sellest, et kas mõnda minut minu teostanud kuskil paremini või, või halvemini mängitud ja noh, minu jaoks muidugi on elamuseks see, et selle aastanumbri sees tuli ilmus ka aasta alguses, minu plaat. Ülim vaikus ja noh, seda ma pean lihtsalt enda jaoks tähtsaks, minul. Kahjuks on see seotud. Võib-olla siiski heliplaatidega? Ma ei tea, seda ei saa küll muusikas sündmuseks ehk ehk nimetada. Kuna siiski kontserdil käia, noh, laias maailmas on küllaltki harva võimalik, noh. Et ja noh, hästi palju võiks neist neist esile tõsta, aga ikkagi kõige paremad elamused on seotud blaplaatidega. Ja kuna plaate käib läbi ikkagi aasta jooksul mitte kümneid, vaid ma isegi usun, et sadu uusi heliplaate Sheila Chandra uus plaat, see on minu jaoks üks niisugune noh, tipp tippsündmus, kuigi see ei kuulu klassikalise muusika valdkonda. Aga kui rääkida klassikalisest muusikast, siis võib-olla Mozarti Don Giovanni kuulmine Pariisi ooperis mida mul siis juunikuus õnnestus, õnnestus külastada. Tippsolistide ka kelle hulgas oli ka Van Damme, kes on Eestis ka meil laulnud kunagi. Katkenud Peeter Vähi teosest ülim vaikus. Te kuulate saadet aastaring, see on Eesti muusikute kokkuvõte muusika aastast ja järgmisena räägib Andres Uibo orelikunstnik ja produtsent. Elamusena ma arvan, et tooks ikkagi välja nagu öelda oma lapse seoses Tallinna orelifestivali, seekord 13. õnnestumise ja minu enda arvates väga hea teema. See oli. Liturgiline muusika mida, mis võrdlemisi hästi minu arust ja ka minu kolleegide arust välja tuli. Ja, ja tõepoolest gregooriuse laulu ja erinevate orelistiilide ja aegade muusika sobis imehästi kokku, millest algul ka minu kolleegid kahtlesid, noh, näiteks kui tuua Werneri Acopy maks, Reekeri missa ja gregooriuse laulu, siis algul oli küll, et ei tea, kas ikkagi sobib kokku. Lõpuks üllatas meid kõiki, et kui hästi need kaks omavahel kokku sobivad ja ja terve festival oli hästi tore ja ma arvan, et neist 13-st siiamaale minu jaoks kõige meeldejäävam sündmusena ma tooksin kindlasti välja Mustjala muusikafestivalil. Tõepoolest üks tõeline uus leid ja võib-olla isegi mingis mõttes Kaarel Eesti noh, ütleme väljaspool Tallinna toimuva kultuurielu sees. Et nii palju rahvast sinna kokku tuleb ja ühes väikeses külas seal on nii palju huvitavaid esinemisvõimalusi, et ta lihtsalt hämmastav noh kui rääkida võib-olla mingist väga meeldejäävast ja siis kahtlemata see Siis Sostakovitsid ja Erkki-Sven Tüüri ja ja hämmastav on see, et kui Tallinnas sageli tuleb noh, kvartetile võib-olla 50 70 inimest kontserdile siis seal olid kuue, tule 200 ja ma arvan, et sellel festivalil on suurt tulevik. Ja võib-olla, et veel nii hämmastav kui oli Urmas Sisaski kontsert mändide alla rannal, kus ta mängis oma oma tsüklit jäärast Adeni ja kuhu siis nagu hotelli või kämpingu omanik arvas, tulevat kuni 40 inimest, silla alla kogunes 400 inimest. Nii et see miljöö töö oli kõikide muusikute jaoks vapustav ja ja kõik soovivad tulla sinna ikka jälle ja jälle ja ma arvan, et sellest kujuneb kunagi niimoodi omamoodi omamoodi koht, kus muusikud saavad puhata ja samal ajal ka väga meeldivaid kontsert anda. Hetk muusikalist meenutest oli 13.-lt rahvusvaheliselt orelifestivalilt Andres Uibo. Kontserdilt jätkub saade aasta ringi ja räägib Lauri Aav. Eesti kontserdi produtsent. No üldse nagu muusikaaastast. Meie puhul on suhteliselt keeruline rääkida selles mõttes, et, et meie jaoks algab muusika aasta septembris ja ja lõpet septembris me nimetame seda hooajaks jal. Ja me püüame igast hooajast nii palju kui see võimalik kujundada mingit kompaktset tervikut niimoodi, et siis kalendriaasta tegelikult lõhustav poes või jagab kaheks kaks erinevat hooaega. Poolteise poole sellest eelmisest ja esimese poole tänavusest meie ajaarvamise järgi. Aga neid muusikaelamusi on tegelikult iga iga aasta jooksul on hästi palju ja kui nüüd viimasest aastast rääkida muide, minule pakub tegelikult muusikasse väga kole siiski selline suurepärane orkestraalne kõla ja, ja mainiksin ära siin toimunud jättegoria, Birminghami sümfooniaorkestri kontserdid ja ja sama hästi nagu võib-olla rohkem, mitte ainult niivõrd just orkestri, kuigi orkestri, aga eelkõige nagu asukoha ja kohtade suhtes oli, oli väga huvitav elamus, minu jaoks oli novembrikuus oli juhuslikult otsin olevat Tamperes Tampere talu, tegelikult on iseenesest juba kontserdisaal, kus on täiesti minu arust ideaalsed tingimused sümfooniaorkestri kuulamiseks. Ja, ja juba seetõttu orkestri kontserdid mõjuvad sellega eriliselt seal nad mängisid väga huvitava vene helilooja disjäetnikovi teoseid. Noh, Eestis toimuvatest kontsertidest Eesti kontserdiprodutsendid on nagu selles mõttes nagu raskes olukorras, et olgugi, et eesti muusikud pakuvad aasta jooksul väga palju muusikaelamusi, kuna me oleme nendega sellistes otsestest tööalastes suhetes, siis on alati väga keeruline või raske mõnda nendest esile tõsta kasvõi Edasiste töösuhete suhtes, sest et tegelikult kõik kontserdid, mida me teeme, on meile, ütleme nii tööalaselt kui ka muusikaliselt väga palju pakuvad. Siiski mainiksin ära see suvi toimunud festivali seal Ida-Virumaal juba teist aastat järjest, selle nimi oli seitsme linna muusika ja selle raames toimuv. Üks nendest kontsertidest oli minu arust täiesti lummav, justkui selle asukoha suhtes. Villu Veski ja Did kallustel Põhjala saarte hääled, eks nende kava, mida mujalgi mängivad toimus Narva-Jõesuus vabas õhus ühe vana lossivaremete juures ja see oli, see oli nagu koht seal pikk-pikk, kolleeg, mitusada meetrit enesemerekohin ja, ja see oli noh, täiesti nagu ideaalne, kui tahad, selles mõttes, et ütled sellest kohast ja muusikast moodustus selline tuldud, sinna lummas tervik, see oli, see oli väga tore. Ja, ja nagu rõõmustada, siiski nagu nüüd nendele kahele hooajale ehk siis ühele kalendriaastale tagasi vaadates üles tegelikult oma peas praegu üles lugeda neid kümneid ja kümneid kontserte, mis on muusikaliselt väga palju pakkunud, lihtsalt tal on rõõm sellist tööd teha. Ma ei oskaks nagu üles lugeda mingeid muusikasündmusi lõppenud, et aasta jooksul, mis saaksid nagu Eesti muusikaelus oleksid nagu sellisest suunanäitaja suuna näitavad või, või mingeid sihte paika panevad järgmisteks aastateks suisa lausa oli väga oluline tegelikult jälle järjekordne muidugi Joonase lähetamise ja Hiiobi kontatu Saksamaal, mille tulemusena. On sellele ka järge oodata. Plaan ka milleeniumi tuuri, mis tegelikult meil praegu veel toimuma hakkab, aga siis julgeks nagu lugeda sel aastal selleks ettevalmistatud sündmuseks. Eesti muusikute rajada käimine on suhteliselt aktiivselt toiminud sellest suvest alates värso Elsa Hispaanias käinud ja nii edasi, nii edasi, et tundub, et et pikapeale see see suured raskused, mis olid selle niinimetatud ekspert tegemisel, et need hakkavad nagu kuidagi nagu murdumine muutub normaalseks olukord, kus eesti mustrid annavad kontserte nii Eestis kui kui rajadaga isiklikes kordaminekutest mullal siiski no suhteliselt ikkagi hästi, jäin rahule Paldiskis toimunud kahe muusikali kontserdiga vestelnud, mis oli siis augusti lõpus eriti eriti teine kontsert ja ja kui muusikaelamustest rääkida, siis võib muusikaelamuseks kujuneda. Nii nagu helikvaliteet näiteks see on ja kui me nüüd räägime sellest kontserdist, siis nii perfektselt helirežissöörid tööd nagu selle teise kontserdi Eestis selliste kogukondade puhul paremini ma olen kuulnud, et see oli ka selline teatud määral isiklik kordamine, kuigi kuigi helirežissöör oli tellitud Inglismaalt, aga, aga aga see eri Jutaksega mainida Niisugused on Põhjala saarte hääled, musitseerima solitiit kallustaja Villu Veski. Saadet aasta ringi jätkab nüüd Madis Kolk. Jah, kui mõtlen seal nüüd kohe möödas oleval aastal on. Olen saanud või on õnnestunud? Palju huvitavaid asju kuulda või näha. Nii Eestis kui väljaspool. Näiteks. Nägin kuulsin Amsterdami ooperis, millest meilgi on kirjutatud Lui andrismi abitel krinoi esiettekandele tulnud ooperit laidingdu Vermeer, kirjutades vermeerile, mis Ooperi Tuleviku arengule mõeldes kahtlemata on üks teenäitajad, kui sujuvalt ja loomulikult ja samas rikkalikult saab kasutada videot mitmeid meediaid koos, kaasa arvatud tonnide kaupa vett tarbi Niagara kosk voolas seal vahepeal alla ja kokkuvõttes see oli peaaegu intiimne kammerlik vaatemäng suurest lavast ja, ja innukalt kaasade käivatest massidest hoolimata. Aga kui ma mõtlen mingi absoluutse muut mõõdupuuga mõõtes, siis on, jääb minu jaoks ilmselt üheks paljude aastate üleelamuseks. Helsingis Juhla pikutel kuuldud ja ka jällegi nähtud Puleesi repon tema vist küll peateos Puleesi endaga dirigendipuldis ansambli intercon, temporaalne, suure koosseisuga ja fantastiliste solistidega. Osa täitev suurvorm, kus kuus solisti on instrumentaalsolistid, on paigutatud orkestrist kaugele kõrgele ruumis laiali ning koodi veel harali. Ruumi eri paikades on live-elektroonika valjuhääldi tornid kus ilmselt Puleesi käe all välja töötatud unikaalne tark ja masin vara reageerib uskumatult peenelt ja põnevalt sellele, mida muusikud teevad. Tuline kahju on mul tegelikult, et on mode ajad, ümberringi olid nii kiired, et oleks tahtnud ka sellest kirjutada või seda jagada. Sest et see, mis seal oli, eestikirjutajaid, teisi veel, aga, aga üsna napp oli see, mis siin lehtedesse jõudis. Mõtlesin peal kirjagi või tähendab, tuli tuli pähe selle juurde kosmiline Concerto krosso, sellepärast et omamoodi seal oli nagu üks kui räägitakse ajaloo lõpust ja ka muusikaajaloo arengu teatud lõpujärku jõudnud jõudmisest või kriipsu allatõmbamisest, siis see nüüd on küll üks suur punane kriips läbi paljude asjade, mis on, mis on muusika, kostis läbi sajanditeliik liikunud, et see võiks olla üks täiuslik kokku võtta. Nii selles, mida partituuri kirja panna. Teose enda struktuur ning tehnilised võimalused ettekandmiseks ja samal ajal kogu see rikkus on Crystalse selgusega kuuldaja tajuda. Omamoodi jumalik Olümposele oleku tunne on minu meelest, kui olla Piisava, ütleme positiivse eelsuhtumise ning tähelepanuga püüda tabada seda teost Puleesi Refon. Kui mõtlen ja mis. Siin toimuvast ja asjadest, millega ise olin seotud, mida tähtsamaks pean aastal 99? On ju igasuguseid asju, jällegi oli päris toreda lõikusega aasta. Nüüdifestival toimus võib-olla kus. Sellest reast esiettekannetest, mis olid, mulle eriti meeldis või tundub mulle, et on pikemaajalisem tähendus. Helena Tulve orkestriteosel sula ja Lepo Sumera etendusel Südameasjad. Avastati taasavastati meetri ooperi Kindlameelne Argeenia sai alguse Baltimaad, Balti ja Põhjamaade noorte muusikute vahetusprojekt. Nordic tarends käisid siin jõlepalju orkester, Neeme Järvi kadeemingani orkester ning oli ka mitu sündmust, mis pakkusid kammermuusikat. Ma arvan, kõige paremas kehastuses, nagu praegu seda võib-olla üldse võtta on. Chili kri on kvartett, muusikantiipa, külm ja Vladimir gümnaasi soolokontsert. Et tegelikult ühe aasta jooksul on väga palju juhtunud ja toimunud. Helikild ühelt kontserdilt, mille korraldaja Madis Kolk see oli Estonia kontserdisaalis, kus esines bängasvatannia, esitati Breyaniino muusikat lennujaamadele. Jätkame saadet aasta ringi ja muusikaaastat vaatleb tagasi nüüd Rein Rannap. No kõige suuremad ettevõtmised on olnud kindlasti need kaks kontsertreisi. Jaanuaris-veebruaris oli draama 23 kontserdiga ja juulis katedraali klaver ehk üldpealkirjaga, klaver tuleb külla, teine 25 kontserdiga üle kogu Eesti ja neid ma ise korraldasin. Talveks oli siis loomulikult paigalt radareid kaasa vedada, ma esinesin koolimajades skulptuuri majades niisugustes kohtades, kus juba Stahlil eksisteerivad ja ma püüdsin ka uusi kohti avastada, kus mitmetes kohtades polnud ka kunagi teadaolevalt varem klaverikontsertidega klassikakontserte tehtud. Ja suvel siis kandes klaverit, MIDI elektroonilise süsteemiga varustatud klaverit kaasas, ma olin muidugi vaba valima esinemiskohti, kus iganes ja mingi viis, kuus nendest oli siis huvitavat ühes looduskohtades ja ülejäänud kirikutes ka küllalt väikestes kohtades. Ja siis päris aasta lõpus ma tegin veel ühe erineva kava nimega puhastamine, mida ma esitasin kolm korda. Muidugi lisaks sellele oli veel esinemisi ja küllap meeldejääva Kadriorgu luigetiigil, augustis esinemine, samuti jestude improviseerimiskonkurss Pärnus ja mis seal Eesti muusika päevadel. Mul oli niisugune huvitav ideed, autogrammid, küsisin 12-lt Eesti heliloojalt, et nad pühenduksid mulle niisuguse lühikese autoportree iseendast ja siis ma neid järjest mängisime, palusin kuulajatel ära arvata, kes mingi loom kirjutanud. Ma ei oskagi öelda, et mul oleks niukene üks püüdlus, ma ikkagi püüan nagu võimalikult mitmekesiselt ja erinevalt muusikale läheneda ja ja inimestele tutvustada võimalikult erinevat muusikat. See suvised ettevõtmised on tavaliselt Niukest kergema populaarsemat sorti nagu crossover laadis, et osa on päris improvisatsiooniline, oma muusikaosa on küll klassika, aga töödeldud improviseeritud osanglassika küll täpselt nii nagu helile on kirjutatud, aga sina lõigatud elektroonika, kõik sellised asjad, aga need talvised tegevused on Row pigem Akadeemilisemad selles mõttes, et mängin puhtalt klassikat, nii nagu see on kirjutatud mõtestava draamakava ja järgmisel aastal tulevat hinge tuli hingetule kava, mis koosnevad ikkagi heliloojate kirjutatud materjalist, muidugi maa, selles mõttes küll, et ma otsin huvitavaid kava, valikuid ja järjestusi ja tõi on mingisuguse programmilise idee ja ka pealkirja tuletada igale kavale. Ja kuidas ma mängin, on kaugeltki mitte traditsiooniline akadeemiline, vaid ma ikkagi toon selle klassikalise muusika tänasesse päeva ja läbi iseenda ja kaasaegsetele inimestele. Mängin ka ja veel heliloojal on veel erinevaid taotlusi küll ja küll veel eelmisest aastast järele mõelda, siis ju ka see Eurovisiooni lauluvõistluse katse mahub sellesse aasta alguses ja, ja kindlasti veel mingeid esinemisi, mis kõik meelde ei tule hoobilt. Muidugi, kui see väga aktiivselt tegutseda, siis kõigile kontserditel, kuhu tahaks, ei ole võimalik minna, nii ka just suvel jäi mitmed niuksed tähtüritused nägemata, kuna mul endal oli kontsert mingis teises Eestimaa otsas, sel ajal. Aga mis on kõige eredamad kontserdimuljed? Selle aasta lõikes on Evening lennim löökpillisolist esinemine muusikapäeval ERSO ees, Jakovskynaasim klaverikontsert sügisel, ainukene külalist pianist terve selle aasta jooksul kahjuks ja kindlasti suvel pärimusmuusika festival Viljandis, mida ma praktiliselt tervena jälgisin, ma leidsin küll ainult kaks meeldivat asja sealt üksoli Mordva lauluansambel ja teine oli Rootsi etnorokkansambel, kelle nime ma kahjuks olen ära unustanud, aga kelle stiimul õnnestus nende enda keskaagil ostapäraste kontsertid samal ajal novembris toimunud nüüd mis eelmine aasta tagasi oli ju lao vaimustav, seekord nagu ei pakkunud isiklikult mulle ühtegi elamust selles mõttes, et ta oli kahjuks ääretult akadeemiline üleni välja arvatud siis üks kontsert seal Ühispangahoones, mis ei olnud akadeemiline. Aga see jälle teistpidi ei kukkunud professionaalselt, et veel välja naerdud selle viimane number üks madalmaa helilooja elektroonika ja videoteos, see oli nagu kõige meeldivam number kogunedilt. No tore on see, et import suureneb ja paraneb, et meil on võimalik suurepäraseid maailmanimesid kodus kuulata, kas on ka kahe otsaga asi? Selle arvelt on loomulikult Eesti enda interBrettidelt järjest väheneb võimalus tegutseda nii Eestis kui ka täielikult puudub võimalus tegutseda Eestist väljaspool, nii nagu me interpreetide liidus sageli seda asja arutama, et see import ja eksport on ikkagi väga tasakaalust ära ja muusikas ja võrrelda teiste kõikide kunstivaldkondadega siis igal pool mujal on see hoopis teistpidi seal ikkagi nagu näiteks Eesti kujutavad kunstnike riik ja kunstielu korraldavad organisatsioonid aitavad ja toetavad ja saadavad kuhugi, aga Eestis praegu tundub, et on kahjuks niisugune periood ja kus kus kõik on kulg, mis, mis piiri tagant viitsib üle astuda ja samal ajal eesti interpreedid on siis nagu talveunes. Minu enda kontsertreisid on teoks tänu saanud sellele, et ma ise võtan telefonitoru pihku ja ja korraldane, lepin kokku need asjad, aga see ei ole asjade loomulik käik ja, ja see energia, mis ma panen korraldamistöö, sisseaeg ja see tuleb ja muu arvelt tuleb muusikaga tegelemise arvelt ja see ei ole õige ja loomulik. Ja. Ma kahetsen tegelikult seda, et ma olen sunnitud nii palju ennast raiskama ja killustama ja ma loodan edaspidigi. Ikkagi, et tekivad mingid jõud, et noh, kui riiklik kontserdiorganisatsioon Eesti kontserdi näol on pühendanud ennast importi lähet tekivad Eestis eraalgatuslikult sellised kontserdid, Teid korraldavad tuumikud, kes siis aitavad Eesti interpreet, et nad ise peadesti lunima ja mangu maja veel aastaid tagantjärele maa veel tegeleb nende korraldamisprobleemide paikapanemisega reisidele?