Eks liibris? Täna on meie ees teate Faust ja stuudios on Jaan Undusk. Ühest oma 1826. aasta reisist kõneldes mainib Göte kirjanduslik kodu toimetaja Johan Peter Eckerma muuseas seda et kohanud kord tõllas kedagi noort rikkast kuramaalast, kes lugenud Göte Fausti. Eckermann jätkab. See käib noorte edumeelsete inimeste juures hea tooni juurde, et nad Fausti reisile kaasa võtavad. Raamat kisub neid ligi, sest teda kui tervikut nad ei mõista, aga sisaldab ameti nii selge joonega maalit, üksikstseene, et nad teda mõistvalt usuvad. Aastal 1826 sai tegu olla ainult Fausti esimese loetavuselt lihtsama osaga teise osa, ilmudes seda viimast ühestama fantastiliste kujundi rägastikega. Esialgu lihtsalt ignoreeriti. Aga üsna pea ei pidanudki enam Fausti esimest osa reisile kaasa võtma sest Göte kui moraalselt süüdimatu luuletaja maine käis umbes kuni Saksa-Prantsuse sõja lõpuni 1871. Järjekindlalt alla põhisüüdlaseks. Selles tagasiminekus saigi Göte poeetiline peateos Faust Raamat taltsutamatu, st uudishimust ja kustumatut teadmisjanust millest ei tulenenud mitte ühtki positiivset perspektiivi. Raamat loomingulisest rahuldamatusest, millele tuuakse ohvriks kõik inimlikud tabud süüta lapsed ja usaldavad, neitsid, abitud, vanainimesedki rahuldamatu Sappoloogiale ei saanud rajada heakodanliku maitset ja rahvusriigi kasu ajal saksa kultuuris Faust lihtsalt ei toiminud. Ent olgem tagasi algusse mitte Eesti alalt pärinev isik, vaid kuramaalane Läti päriselanik kes ajendas Eckermanni Fausti populaarsuse kohta järeldusi tegema. Võib-olla oli see juba tollal sümboolne, sest läti kultuuripiiris on Goethe Faust mänginud väljapaistvat rolli tunduvalt varem kui eestlaste maal. Ma pean silmas kurbmängu lätikeelset tõlget, millest sai üks moodsa läti kirjakultuuri alussambaid. Eestlastel ilmselt nii tähtsat ilukirjanduse tõlget kui lätlaste Faust üldse ei olegi. Lätlaste kirjanduslik suurkuju Janis Rainis ilmutas Fausti tõlke juba 1897. aastal samal aastal toodise lavale. Rainis tõlke erakordsus ei tulene mitte ainult tema varasest aastaarvust vaid samuti töö kvaliteedist. Tõlge on täiel määral loetav ja poeetiliselt inspireeri tänase lugeja jaoks 100 aastat hiljem. Tegu ei olnud mitte ainult kultuuri üldisemas mõttes, vaid ka keele kultuurisündmusega. Rainis lõi uusi sõnu, elustas juba unarusse jäetud, avastas ja uuendas sõnatuletusmalle. Rainise tõlke. Erakordsus saab veel selgemaks, kui vaatame, mis toimus samal ajal Eestis. Ka siinmail tõlgiti neil aastail Fausti. 1895 ilmus arvatavasti esimene väike anonüümne katkend ajalehes Sakala. 1897 avaldas Villem Vaher brošüüri mõningate Fausti fragmentide tõlkega. Need vähenõudlikud katsed jäävad aga eestikeelse trükitud paberi nagu öelnuks Gustav suits mitte kirjanduse ajalukku. Alles 1920 ilmus Fausti esimene osa eesti keeles Anton Jürgenstein tõlkes, kuid seegi kohati üsna lõbustav tekst oli pigem töövõit kui linnuke luuleloo vallas pakkudes üht võimatute labasuste kollektsiooni, nagu kirjutas parane Villem Alttoa. See tohutu edumaa, mille lätlased sajaaastasest Göte tõlkimisel saavutasid paistab oma mõju avaldavad tänaseni. Eelmisel aastal pühitseti kogu maailmas Göte 200 viiekümnendat sünniaastapäeva. Lätlased avaldasid sel puhul uuesti mitte üksnes Rainise vana ümber luulenduse vaid tõid turule ka verivärske Fausti tõlke valdis pisseni eksi sulest. Lisaks neile ilmus Göte romaan Hingesugulased, mida eesti keeli veel lugeda ei saagi. Eestlased piirdusid tõlkega klassiku autobiograafia, luule ja tõde mõnest peatükist ajakirjas akadeemia. Ja ometi rääkigem Eesti raamatu aastal uhkusega eestikeelsest Faustist. Pean Göte tragöödia täis tõlke ilmumist üheks kõigi aegade suurimaks eestikeelseks tõlkesündmuseks. Selle sündmuse eelduseks sai asjaolu, et Fausti kallal nägid aga ja otsekui teineteist üle trumbata püüdes vaeva kaks meest maailma, geograafiliselt ja poliitiliselt antipootsetes paikades. Üks Ameerika Ühendriikides, teine nõukogude liidus. Üks läänepoolkera juhtiva suurriigi kagutipus Florida poolsaarel ja teine idapoolkera juhtiva suurvõimu loodenurgas Eesti poolsaarel. August Sang Eestis Saima Fausti esimese osa trüki 1946, Ants Oras Floridas järgnes aastal 1955. Teise osa tõlkimisel lõi juba oras sanga, avaldades selle 1962, sang viibis kuni aastani 1967. Nii sang kui ka oras olid seotud Eesti 1930.-te aastate võimsaima kirjandusliku sõpruskonna Harbujatega. Mõlemad voolitud ekse 40.-ks aastaks jõudnud parimasse loome Pole vähimatki kahtlust, et kui Eesti vabariik oleks teise maailmasõja üle elanud ja kirjanduslik normaalareng jätkunud, siis poleks meil täna laual kahte ühtviisi säravat eestikeelset Fausti. Võib-olla et meil poleks ühtki kaks, ühe ja sama ringkonnameest ei oleks puht spordi pärast hakanud tõlkima üht ja sedasama, nii mahukat ja nii pikaajalist pühendumust nõudvat teost. Jah, võib-olla, et meil poleks tõepoolest ühtki Fausti täis tõlget sest sang oleks samas vaimus jätkanud Talle olulisima asja algupärase luule kirjutamist. Oras oleks küünitanud ikka eemale kodusest saksa keelekeskkonnast vaatlusama tõlke elutöö on ette midagi inglispärasemat jätkanud, näiteks Shakespeari esindamist või tõlkinud Miltoni kaotatud paradiisi. Nüüd aga läks teisiti. Sanga tabas vaimselt terroriseerinud Kodumaal luule ahistus vabalt luuletada Saidavaid vaba luulet tõlkides. Oras elas küll pagulase ehk vabavangina, ent heideti nüüd lõplikult inglisekeelsesse keskkonda maailma teisel serval kus Göte ja saksa keel said sidemed aastaiks kodumaaga ja mis veel tähtsam, nagu juba öeldud, Faust poeem millestki teemanlikust, mis sunnib küll looma, aga ei lase maitsta loomistöö vilju. Tõepoolest, mis võis Eesti humanitaarintelligendile päras 1000 900 neljakümnendat aastat olla lähedasem kui maailmakirjanduse kõige esinduslikum teos loova vaimu kestvast loomingulisest rahuldamatusest Faust. Kui lätlaste Fausti tõlge oli kiiduväärt varajane, siis eestlaste oma oli ülima täpsusega ajastatud kunide struktiivsuseni loomingu näljane doktor Faust tuli külma sõja aegsele Ida-Euroopa vaimueliidile nii kodus kui ka võõrsil väga lähedale. Olen ise kogeda võinud, kui paljusid lummas 900 seitsmekümnendail kaheksakümnendail aastail ka keskkooli lõpuklassides sanga Fausti tõlge. Oras Ta ei teadnud nimelt, kelle ta ja kas üldse kellelegi peale lähemate sõprade kirjutab. Koolides teda ei loetud, ei loeta vist praegugi. Sanga kümnete tuhandete asemel võis tema arvestada heal juhul Dade valitutega üle maailma. Ent tõlked on mõlemad meistriteosed. Kahe suure tõlkija elutööd. Hoolega tehtus on süüdiga liigestest lahti aeg, mis mõlemad mehed Saustiliku higi rahuldamatuse külge kinnistus. Sang lihtsustab mõnevõrra Göte mõtet ja kujundit, kuid teeb seda nii osavalt, et saavutab eriti Fausti esimeses osas algupärandit vääriva poeetilise laengu. Orase tõlkijanne lahvatab aga just teises osas, kus võib nautida seda, kui täpselt ja vaimukalt kantakse üle originaali ornamentaalne kirevus kirjutades seejuures väga head eestikeelset luulet, mis varasel teatavasti alati ei pruugigi õnnestuda. Mõlema väljaande põhipuudujääk on saata kommentaari nappus. Faust on teos, mis välja kasvanud varase uusaja maagilise Al keemilisest ja mitoloogilisest vaimust mida enamasti tuntakse vaid eksootiliste vihjete tasemel. Me ei pruugi ega jõuagi võistelda sakslastega, kes on Fausti kommenteerimise muutnud omamoodi akadeemiliseks spordiks. Viies asja sinnamaani, et kommentaar alla tuhandet lehekülge ei mõju täna enam soliidselt. Kui meie saaksime. Kui ma 10 korda väiksema mahuga oleks suur samm tehtud. Faustan kummaline tükk, ta kütte ise ei saanud temaga elus kuidagi hakkama. Alustas juba siis, kui oli paarikümneaastane, ent hävitas hiljem käsikirja. Proovis sellega 40 aastaselt uuesti vägisi valmis saada, aga andis ta ikka trükkivaid poolikuna. Veel 18 aastat hiljem juba pensioni eelikuna ilmub täiendatud Faust märkusega esimene osa niisiis pool ikka veel puudu. Kirjutab veel üle 20 aasta kuni elu lõpuni Fausti teist osa mis kasvab esimesest suuremaks, kui ta hakkab tulemust häbenema ja laseb teksti 82 aastaselt kinnibitseerida. Et seda ta eluajal avaldada ei saadaks, ei köeta, ei valmistanud ette surmajärgset üllatust sõpradele, nagu pidulikel puhkudel tavaks öelda. Lihtsalt tekst oli ministril ja tegelikult salanõunikul üle pea kasvanud. See Göte, kes kirjutus ei allunud sellele Götele, kes käis riigiametis. See viimane pidi enne surema Kirjuta oma geniaalsus hoolimatuses esile astus. Stuudios oli Jaan Undusk. Raamatuaasta lehekülgi.