Reola neljas põline vana noor, onju, ja nüüd teie eesti lugu Ühel hilissuvisel või varasügisesel päeval ehk samasugusel nagu täna 800 aastat tagasi olid muistsed eestlased teel jumala jõe poole Lätimaal. Aga võib-olla oli Ümera lahing juba ka peetud, see pole päris täpselt teada. Üht-teist uut on aga Tartu Ülikooli arheoloog Ain Mäesalu välja selgitanud selle kohta, kus Ümera lahing võis täpsemalt toimuda. Selle, kuidas lahing tegelikult algas. Ümera lahingu algus on muidugi äärmiselt huvitav ja tavaliselt on seda meil valgustatud, nii et eestlased olid varitsuses väga heas kohas ja siis sobival momendil ootamatu ründasid siis kogu seda ristisõdijate ja liivlaste lätlaste vägiväge. Kui me aga võtame nüüd Henriku Liivimaa kroonika kätte, siis siit, et küll see otsene otsene rünnak välja ei tule. Kui me vaatame sõna-sõnalt seda teksti. Ja nad liikusid edasi Ümera juurde, teadmata, et eestlaste vägi oli peidus metsades Ümera ääres ja äkki nägitab kogu väge endale vastu tulema. Siis tõstis sõjateenistuse vend Arnold lippu koondugem ühtekokku, ütleb vennad, sakslased ja vaadakem, kas me suudame võidelda ja ärgem põgenege nende eest ega tõmmake nüüd oma rahvale süüd. Siit on näha, et tegelikult eestlased astusid metsast välja ja nemad relvastatud võitlus tõenäoliselt ei alustanud. Nüüd Arnold tõstab lipu ja peab pateetilise kõne. Kui oleks lahingolukorras olnud, siis peaks ju mitte keegi seda kuulnud? Ei ole sugugi välistatud näiteks, et eestlased astusid välja. Kõige suuremad jõud olid just siis sakslaste ümber ja nad järsku esitasid koguni Allandmis nõudmise. Ja nüüd siis sakslased olid ärevuses, teadnud mida teha, ja vend Arnold siis otsustas, et ei alla ei anna. Võitleme ikkagi. Ja Läheme nüüd kroonikateksti juurde tagasi ja võtame järgmise lausete. Ma siin kohe tahaksin teile öelda, et siin esialgsel pilgul võib-olla ei saa täpselt aru, aga selles tekstis on naad on sakslased ja need on eestlased. Ja naad läksid nendele kallale ja tapsid mõned neist ja võitlesid nendega. Ja langes Bertult, Kaupo poeg, samuti ka tema väimees, mane julge, vapper mees ja mitmed sõjateenistuse vendadest ja piiskopisulased, Vihmann ja Halder said raskesti haavata sellest lõigust kui sellest lausest me võime välja lugeda, et relvastatud võitlust alustasid tegelikult sakslased. Tõenäoliselt nad üritasid siis sellest piiramisrõngast nagu läbi tungida. Nii et mulle tundub, et me siiski edaspidi ei tohiks rääkida sellest eestlaste salakavalast selja taga ründamisest. Nüüd täpsemalt sellest lahingupaigast, seni on ajaloolased kõik väitnud, et lahing toimus lõuna pool Ümera jõge ehk siis enne jõe ületamist. Kusjuures ega see kroonika tekstist kusagilt välja ei tule. Ja ükski ajaloolane, kes sellest on kirjutanud, ei oleks seda põhjendanud, miks toimus seal lõuna pool jõge. Nüüd hakkame natukene mõtlema ja vaatama siis see jõgi oli omal ajal Ümera oli üsnagi veerohke. Ja, ja tegelikult kui lahing vastavat Ta just jõest lõuna pool, siis see tähendab, et ebaõnnestumise korral ei ole taganemisteed või vähemalt taganemine on väga tõsiselt raskendatud. Vaadates nüüd teisi eestlaste lahinguid, kus eestlastel on olnud võimalus lahingupaika valida, siis me näeme alati, et tegelikult on nad valinud lahingupaiga siis sellise koha peale, kus on ka head ja soodsat võimalust põgenemiseks. No olgu see kasvõi nendes lahingutes, mis toimusid siin Jüriöö ülestõusu järel, kus valiti siis lahingupaigaks territoorium kusagil soo lähedal, et soo peale on hästi hea põgeneda, kus ei saa siis rüütlit raskete õppustega järgi ja nii edasi. Ja nüüd lahingupaiga juures, vot siin tuleb, tuleb tõsta esile ühte noort Läti ajaloolased, kints skuutantsid keskkonnas päevas välja ühed vanad andmed, tegelikult need pärinevad siis juba 1909. aastal Voldemar Palodisem raamatust, seal on ära toodud kolme ristiga kivipildid. Kiltscutants arvas, et tegemist on siis kividega, mis võivad olla püstitatud tähtsamate ristisõdijate langemiskohale. Kusjuures kaks kivi paitavad siis jõest lõuna pool jumala talu lähistel ja üks kivi paiknes siis jõest põhja pool Tseeli taluv piirkonnas. Nüüd peaksingi lisama, et tegelikult oli Ümera jõe ääres koguni kaks lahingut, kus eestlased on põhiosalised olnud. See teine lahing toimus aastal 1223 ja siis eestlased tegid suure rüüsteretke Läti aladel ja nad tulid tagasi just sealt, Ümera jõe ületuskohalt, muuseas Hendrik mainib, et, et sel ajal oli juba seal sild ka olemas. Nad tulid Rubene poolt. Just viimase öö olid nad olnud seal Läti Hendriku elukohas. Ja osa vahest oli jõudnud juba üle Ümera silla, kui järsku ootamatult ründasid neid lõuna poolt siis sakslaste vägi koos siis abijõududega ja nii, et see lahing toimus vahetult siis silla läheduses ja just sealkandis on olemas kaks kivi. Muuseas selle lahingu eestlased kaotanud tahtsid ja, ja tõenäoliselt võis neid ohvreid seal päris palju olla. Seal lähedal on isegi üks kalmistu Kindscutans onu kogunud ka rahvapärimust ja seal isegi rahvas märgib, et see on eestlaste matmispaik. Aga täpsemalt kahjuks keegi midagi ei tea. Ja nüüd üks kivi on siis põhja pool jõge seal Tseeli talu lähistel tema õunaaias kohe kumbagi, õigemini ühtegi kolmest kivist ei ole tänapäeval enam alles, eks 19. sajandi lõpus talumehed, kes need maad siis päriseks said, need tõenäoliselt ei tahtnud, et mingid risti Kivitada maadel on. Ja nende saatusest ei ole täpsemalt midagi teada. Muuseas on ju meil selle kohta andmestikku, et keskajal on tõepoolest siis pandud mälestuskive mälestusriste nendesse kohtadesse, kus mingi tähtsam tegelane on surma saanud. Praegu näiteks Tallinnas Saloloogiline kivi üleval see 1560, siis Liivi sõja ajal on siis mustpead, võitlesid seal venelastega Pärnu maantee viadukti ümbruskonnas ja üks kivi, mis on Marta tänaval saab praegu veel alles kui oli seal isegi vist neli kivi, aga kahjuks on ülejäänud kolm ei ole oma algsel kohal olemas, nii et analoogiaid on kusjuures Saksamaal on teada juba vähemalt 13. sajandil senisest traditsioonist, et kivi taolisi mälestuskivist on pandud just langemiskohale. Ja põhimõtteliselt ei ole võimatu, et just seal Tseeli talu lähistel olnud kivisis tähistaks seda 1210. aasta lahingupaika. Nad on päris korralikud, raiutud kivid olnud muidugi osale dialoolasel varem arvanud, et tegemist on võib-olla tavaliste piirikividega, mida on ka siis keskpüstitatud piiridele. Aga mulle tundub, et tavaliselt piirikivid, nii palju vähemalt kui mina olen näinud, on, on siiski tunduvalt lihtsamad ja ja mitte võrreldavad nende kividega. Aga jah, muidugi protsendiliselt öelda ei saa, et igal juhul see tähistab siis seda lahingupaika siis selle Tseeli taluv lähistel, seal on üks selline soine alad ja sealt tulevat leitud ka üks mõõk. Selle talurahvas on kunagi leitud. Muidugi mõõga kohta midagi kindlat ei tea, me ei saa nüüd öelda, et see mõõk oleks igal juhul siis selle lahinguajast pärit, kuna seda ei ole, ei ole võimalik tema tüüpi määrata, ei ole võimalik teda pateerida. Nüüd see paik siis taktikaliselt on muidugi ääretult hea. Sellepärast et kui nüüd sealt see vastasvägi hakkas põgenema, esmajoones hakkasid põgenema need lätlaste liivlased, siis nad tormasid otse lahingupaigalt lõunasse, sest neil oli nagu meeles nagu et jõgi peab kohe sealsamas olema. Aga nad sattusid sohu. Ja noh, see soine ala selle taga tuleb veel veidi kõrgem mägi ja alles seejärel algab siis Ümera jõe org. Nii et nad pidid ületama siis nagu isegi mitu takistust ja niiet see koht on nagu küllaltki hästi valitud, kui see on muidugi õige koht ja võib-olla oli see ka põhjuseks, miks siis eestlastel õnnestus kokku võtta sadama, ongi mida on küllaltki palju ja miks teil õnnestusse lahika üleüldse võita. Igastahes nad olid ääretult olulise ja hea valiku teinud siis lahingupaigaks ja ja see lahing õnnestus neil täielikult, erinevalt sellest hilisemast Ümera lahingust jaamat Irisa Ümera lahing, see läks õnnetult. Siin oli, võib muidugi põhjuseks ka see, et eestlastel ei olnud vähemalt sel ajal sealt korralikku luulet. Kusjuures, kui me nüüd selle esimese lahingu juurde läheme, vot Henriku kroonika tekstis seal kogu aeg süüdistab liitlasi ja annab umbes mõista, et nagu nagu liivlased nagu meelega, siis, siis üritasid seda väge siis tagant kiirustada. Jaa jaa, noh, ei ole välistatud tõepoolest seal liivlaste käsi või vähemalt mingite mingite liivi meeste käsi oli mängus, sellepärast et sel momendil ei olnud kõik liivlased sugugi veel alistunud ja kuna paljudel liitlastel olid varasemast ajast eestlastega väga head suhted ja, ja tehti koostööd, siis võib arvata, et eestlaste luure töötas hästi võib-olla tänu siis teatud abilistele liivlaste hulgas, et nad teadsid need õigel ajal sealt põllulinnu sealt lahkuda ja et nad teadsid, kus ja kuidas neile järgnevad siis nii sakslaste kui Nende abiliste lähed ja ja siis seal õige lahingupaiga peale. 1210. aasta võit oli tähtis eestlaste jaoks, kas see peaks meile ka praegu tähtis olema? See oli üks võita ja kuna see muistse vabadusvõitluse ajal oli selline esimene võit, et siis ristisõdijate väe üle siis ta tol ajal oli kindlasti ääretult oluline ja tähtis. Ja Hendriku tekstistki. Me võime lugeda, et teade võidust saadeti kõigisse maakondadesse ja tagajärjel siis sõlmiti omavahel liitu ja ja lubati olla nagu üks süda ja üks hing sisse ristisõdijate vastu. Nii et see võit muidugi aitas tugevdada maakondade vahelist liitu aitas ühistegevusele kaasa. Kui me vaatame nüüd hilisemat aega, siis tegelikult on sellel Ümera lahingul olnud küllaltki oluline tähtsus ka hilisemal ajal. Ja muidugi jah, paika võiks järsku tähistada, sest praegu ta on küll nii et seda on päris keeruline üles leida. Aga kas nüüd nüüd riikliku tähtpäevana tähistada, seda võiks rahvas ise otsutada. Ega siin midagi nagu nagu ette öelda, kui vaatame seda muistset vabadusvõitlust, sest minu arvates muidugi oli teisi ja suuremaid võite, mida eestlased saavutasid, aga, aga, aga neid ei teata. Võib olla ka lihtsalt sel põhjusel, et Mait Metsanurka kirjutanud suurepärase ajalooromaani Ümera jõel. Ja nüüd on aeg stuudiost välja astuda ja istuda bussi looduse omnibussi, et sõita Lätti oma silmaga vaatama ja Ümera lahingu kaheksasajandat aastapäeva tähistama. Peatus on Otepää, mis oli 13. sajandil Lõuna-Eesti üks olulisemaid keskusi ja on oluline ka Ümera lahingu seisukohast. Loodusparemini kaitstud lennusega. Ütleva suhkedele kõrgut tollel lõunapoolsel osal aega oleme 30 meetrit. Ja selline looduslik vanus, kaheosaline töö on nagu pealinnud on siin, kus me praegu oleme ja kui me sealt üle tulime, selline madalam osa seal on algselt andnud, siis asula ja hiljem eeslinnud kes tahab esimest korda, on siin kasutatud seda sellise kindlustatud paigale juba juba kusagil Kristuse sünnipaiku siis on siin mõned leiud, viiendast kuuendast sajandist aga kusagil seitsmes kaheksas sajand, vaat siis on püsiasustusega linnus. Ja ta püsib kuni siis muistse vabadusvõitluse välja ja ta eriti just alates siis üheteistkümnendas kaheteistkümnendas sajandis, ta on sind Kagu-Eesti kõige tähtsamaid linnuseid üldse. Ja ta on selline keskne linnus. 16 Vene vürst, vahvarde slaavlased siia sõja käin metsiaalselt Otepää vastu suuna Kaheteistkümnenda päevi teisel poolel 1991 või kaks on jälle venelaste sõjakäik siia ja see näitab, tähendab, et ta on selline selline suur tähtis kesklinnas olnud. Ja kui ta nüüd Vabadusvõitluse sündmusi vaatame ka siis on esimene linnus, mis satub selliste rünnakute alla, ongi Otepää linnud. Tõsi, Hendrik põhjendab seda sellega, et Ugalas Ugandi mehed on röövinud saksa kaupmeest küllaltki suures ulatuses. Kaheksanda parkanugaatasid, lase võib-olla ligi 100 kilo, võib-olla hõbedat, hirmus hirmuäratav kogus ja tõukaks ta vara tagasi. No me muidugi ei tea, mis siin täpselt on olnud. Võimalik, et siin jah, mingid röövlid, sakslaste kauba kaubavoori varandused pihta pannud, kui need on olnud teel Riiast Pihkvasse. Aga kas nüüd Otepää mehed olid selles süüdi? Võib olla viited Otepää vanemad, need olid siis vastutavad selle kaubatee julgeoleku üle. Seetõttu muidugi siis nõuti siin arv ja siin ka ristisõdijate esindajad käivad, peetakse mitmeid läbirääkimisi ja, ja nii edasi. Ja siis esimese linnusõda 1208 rünnatakse Otepääl ja seepeale Otepää mehed ilmselt, aga teised Ugalas Sakalased teevad vastu sõjakäiku ja nii see kordub juba esimestel aastatel mitu korda. Nii et tegelikult ma bussis rääkisin seda vahetult Ümerale eelnes siis perpoldi Võnnu Bert fold, organiseeritud sõjakäik Otepää rannas oli viies juba Ugandas tehtud sõjaks. Ja sel korral muidugi päris korralik mägi tuleb, nad tulevad nii et Bert oma meestega liigub siis Otepää linnuse väravate juurde tõenäoliselt samaaegne tee tuli kusagilt sealtpoolt kulged mööda jalamil ja see peasissekäik oli seal päris põhjaotsas, seal peetakse läbirääkimisi samal ajal teine osa vägesid ronib teiselt poolt üles, tähendab siitpoolt üles. Odavad linnus ära. Tähendab ma siin juba nimetatud salakavalalt siin mingisugune nipp oli, täpselt muidugi ei tea, mis seal taga on. Igastahes ta ootamatult võetakse ära, ilmselt mehi on linnuses ka vähe ja see on nagu selliseks peamiseks ajendiks. Miks võetakse nüüd ette selline suur võimas sõjakäik, mis selle just Võnnu linnuse vastu ja põrkumisi vastu? Ja edasi läheb teekond Läti poole ja läbi Valmiera jõuame Võnnusse, kus eestlased piirasid linnust mitu päeva. Sõidame mööda vabadussõja mälestusmärgist ja rühime üles mäkke. Nii nüüd me olemegi selle linnuse real, mida eestlased piires see on siin lossipargis ja Tal on oma nimetus, tan riiekstu kaldnii, et põhimõtteliselt seda eesti keelde tõlkida Pähklimägi. Nii et, et see on vana võndlaste linnus, nagu Hendrik seda nimetab. Iseenesest need varasemad kaevamised, mis siin kaheksandate aastate alguses toimusid, need olid suhteliselt väiksed keset ja nende põhjal, igastahes väidetavalt on see linnus eksisteerinud siin juba juba siis 11. sajandil 11. sajandil on siin olnud siis ikka lätlaste või noh, kui täpsem olla siis Latgalita linnuks, eks ole. Ja selle linnuse asukate kohta on jälle rikul üks huvitav lugu. Nimelt ei nimeta Siinse linnuse asukaid miteletlasteks vaid tema nimetab neid võndlasteks. Ja ta räägib sellest, et võndlased elasid kuraamal venta jõe ääres. Aga siis kuralased ajasid nad sealt ära. Siis nad läksid Riia lähedale, sealt aeti kalad ära ja siis nad tulid siia võllu nimelisse kohta ja rajasid siia oma linnuse. Ja ma selle üle muidugi hästi palju arutletud kes need võlglased siis olid, kas nad olid tõepoolest siis mingid elanikud kuramaalt, mis keelt nad rääkisid, olid nad siis balti hõim, Kuramaal oli väga palju ka läänemeresoomlasi olid nad liivlased või kurelased, kuidas neid nimetada, see on ka muidugi vaieldav küsimus. Siis on isegi välja pakutud, vend on see nimetus, eks ole, Võnnulased vendan, et see väga sarnaneb Veneedidega, on isegi üks Poola arheoloog pakkunud hüpoteesi et võisid olla mingid lääneslaavlased, kes siia tulid ja võimu enda kätte võtsid. Eks jah, sellist liikumist tol ajal 12. 13. sajandil muidugi oli. Ja see jah, see võlglaste küsimus, et kes need olid, kes siia tulid, kes siin koos Kalitega lätlastega elama hakkasid ja siin olid kindlustanud, see, see ongi natukene lahtine küsimus. Aga nüüd, selge on see, et, et siin omal ajal linnus oli lakse kaheksandat aastat, kaevamiste materjal näitab, et selline tüüpiline siis põhja-läti linnus siin etnilist pärit Nende üksikleidude põhjal on muidugi väga raske öelda. Aga selge on ka see, et siin oli siis üks tähtis linnus. 13. saate alguses ja üsna varakult, kuna sattus, sattus see siin ka siis sakslaste valdusesse. Sest Latgalit või lätlased need alistasid suhteliselt rahumeelselt, nii et noh, mõningatel andmetel isegi väidet teatakse, et juba kusagil päris 13. sajandi alguses pärast mõõgavendade ordu rajamist oli neil kokkulepped orduga ja nad elasid võlglased elasid koos orduvendadega siin siis kirjalike allikate põhjal on teada, et nüüd juba 1209 hakas mõõgavendade ordu siia samasse kõrvale rajama siis uut linnust. See oli siin vähe vahetus läheduses. Ma ei julge nüüd täpselt öelda, kas nüüd sealpool pigem jah, kusagil sealpool, kus põhilinnus on, nii et üle selle oru. Tahaksin rõhutada, et, et see piiramine oli, oli selline väga korralik linnuse piiramine. Mitte kusagil mujal ei ole nagu juttu siis kohalike rahvaste piiramisel sellist initsiatiivi. Kusagil ei ole juttu, et oleksid näiteks lätlased käinud oma pead Eestimaal mõnda linnust piiramas, oleks ehitanud piiramist torni või oleks liivlased käinud siin ka Eestimaal oma päid linnust piiramise piiramistorni ehitanud, eks ole. Nii et see näitab, et tähendab, see sõjaline tase oli muidugi eestlastel tol ajal ikkagi ikkagi küllaltki hea tunti, teati, kuidas ta piiramistorni ehitada. Hendrik natukene naerab nende üle, ütleb, et nad vedasid metsast kohale ka puid koos juurde ja ega ma ise arvan, et tõepoolest, et seal võis olla, tähendab tordi juures kasutada siis toestusena puid. Tõenäoliselt oli see tormimurd. Ja nad ei hakanud teid lihtsalt lahti raiuma, vaid veeti kohale, oli mugav kohale viia ja seda toestusena sa ei kasuta tervet piiramist, tarri. Tähendab siis, juurtega puudest ehitada muidugi ei anna, nii et siin oli ikka need peatud põhitoe palgid olid ikkagi raiutud, aga siis toestusena jah, võis kasutada igasugust puitu. Nii et, et siin ei tasu midagi. Kas panna lihtsalt kasutabki ratsionaalselt ära, et milleks siis mingit jämedat raiuda, kui selle saab niisama kohale vedada, aga noh, eks ole. Mis on siis võib-olla jah, mõningate juurtega koos siis tuul, tuul pikali ajanud. Nii et linnuse territoorium, nagu näete, siin muidugi eriti suur ei ole. Ja siin muidugi jah, võib kahtlustada tekkida ka, et kui ma eelnevalt väitsid, et järsku 1000 eestlast olisi piiramas, et see on nii väike, et siin saab väiksema meestega hakkama. Aga tegelikult, kui me hakkame mõtlema, siis linnuse piiramine tähendas seda, et need piirajad, veed, venda, põhilaagri põhiasukoht oli kusagil vähemalt 100 meetrit eemal, kui mitte rohkem. Ja linnus oli nagu igas küljes tiivad ümber piiratud, sest arvestama pidi sellega, et linnuses on ammukütid, vibukütid, eks ole, ja nemad ohustavad kogu aeg ka piirajaid. Seetõttu see piirajate põhivägi hoidis kogu aeg eemale ja siis kilpide varjus üritati siis läheneda linnusele, meid haa, hobusid võib-olla tassida siia, kuhjata neid üles, see põlema süüdata, et linnuse kaitserajatised läheksid põlema. Sel ajal ilmselt põhiosa kaitserajatistest oli puidust mida nad siis põlema üritasid panna, kuigi ei saa nüüd jah välistada. Ma pean ütlema, et minu jaoks on üllatus, sest sinna ette on laotud ka üks kivimüür. Võimalik, et see kivimüür, mis sinna laotud, et see on nagu kaevamistel avastatud ja see on nagu, nagu rekonstrueeritud siin kõrval on ka näha nagu mingit müüri kaevandist. Võimalik, et siia nakatud mingeid täiendavaid kiviehitusi rajama ka juba siis nende orduvendade poolt isegi mõnevõrra varem. Kui siis 1209 hakati kuhugi siia kõrvale seda päris mõõgavendade ordulinnust rajama. Aga need muidugi on tõenäoliselt olnud paralleelsed mõlemad kogu aeg kasutuselt. Sellepärast et siin selle Võnnu piiramise juures on järgmine, selline suurem aktsioon, mis siin teostatakse, on 1218 ja siis on suur venelaste vägi siin. Siin on siis Pihkva vürst Jaroslav Valdemar poeg, kes siin, kes Võnnu piirab. Ja kohal on ka Novgorodi kuningas, noh nagu Hendrik ütlema, ja need, vaat see kirjeldus on hästi huvitav, kuidas siin piiratakse. Ja ka sõjateenistuse vendade vibukütid tulid oma linnusest alla, läksid sisse võndlaste juurde ja tapsid oma hambudega palju venelasi ja haavasid õige paljusid, nii et palju raskesti haavatud suursugused kanti kahe hobused vahel oma kanderaamidel poolsurnud minema. Tähendab see sõjateenistuse vendade linnus oli ka siin olemas kusagil kõrval ja sealt tuli osa mehi siia, tähendab, see põhipiiramine käis ilmselt selle ümber, venelased piirasid just seda, nii et nemad tulid siin appi. Aga nüüd edasi. Võnnu sõjateenistuse meister aga koos oma vendadega oli eelmisel päeval lahkunud sakslaste kogunemisele. Vahepeal piiras kogu venelaste sõjavägi Nende linnuse sisse, tähendab piiratiga mõõgavendade ordu uus linnus sisse. Seetõttu tulid nad öösel ettevaatlikult vaenlaste keskeltläbi minnes oma linnusesse tagasi. Tähendab, need libu, vennad, kes siin olid, läksid oma Lillusse tagasi, tähendab vaenlaste keskel ei tea, see on hästi-hästi huvitav. Ja öösel siis salaja hiilisid ja jõudsid ilusti pärale hommikusaabumisel Novgorodi kuningas, nähes, et paljusid ta suursugust teist on vigastatud ja teised tapetud ning taibata, et ta võndlaste linnust ennast ei suuda vallutada. Ehkki see on väikseim linnus, mis Liivimaal on, rääkis rahuvalmilt sõjateenistuse vendadega, need ei hoolinud sellest rahust ja tõrjusid hambudega enda juurest tagasi. Nii et tegelikult ei, ei õnnestunud ka venelastel seda linnust vallutada. Nii et siin jah, paistab, et siin on paralleelselt eksisteerib tõenäoliselt kui see vaikselt hiilimine käis ühest linnusest teisele, siis mulle küll tundub, et ta päris siin lähedal ei olnud siin kõrval küll aga, aga võib-olla mingi sadakond meem kõige vanem osa, et see on kusagil sealpool serval servas tundub nii. Ja kui kaua see muidugi kasutusel alise võlglaste linnu, selle kohta meil kahjuks jälle informatsiooni ei ole. Tõenäoliselt muidugi see võib-olla siis kahekümnendatel aastatel langeb siis kasuta sealt ära siis, kui, siis, kui juba see Võnnu orduvendade linnus siis päriselt valmis saab. Aga noh, seda teda orduvendade linnust, seda muidugi jah, siis ehitatakse aastakümneid ja aastasadu, nii et ta on üks tähtsamaid ordulinnuseid ja siis 15. sajandi lõpul ju ordumeister tuleb ka siiani, et ta on selles mõttes ta jah, nüüd Läti jala vaieldamatult kõige tähtsam selline ordu linnust see linnus tähendab, seda ehitatakse veel hästi aktiivselt ka 16. sajandil Volter von Klettenberg, kõige kuulsam siis Liivi ordumeister tema oma valitsemisajal juba siin, aga et täna on ju meil põhieesmärk ikkagi Ümera lahingupaigad üle vaadata, sest sest neid kohti iseseisvalt nii naljalt üles ei leia. Kuulsast Volter von Plettenbergist jõuame sel aastal veel palju rääkida. Meie liigume aga nüüd edasi ikka jumala jõe poole kaart, millel näpuga järge ajada ja muud vajaliku lisamaterjali leiate kodulehelt. Skeem silme ees on siis vannu, tee on seal omal ajal tundi mööda seda teed siis vannust ja sisuka sõitsime üle Ümera jõe, juba siit on vähem kui sadakond meetrit Sõmera jõeni. Ja noh, esialgu ei, ajaloolased on välja pakkunud just kusagil siinkandis võis lahing olla ka 210, aga nagu ma teile seletasin, siinkandis oli küll lahing. Tõenäoliselt oli siin kadis see Ümera lahing, mis toimus 1223 ja nüüd, kui ma loen teile ette sõnad kaabe 210. Ümera lahingut, sest see oli paljudel bussis olemas, eks ole, aga kuidas toimus 1223 ja nad liikusid või hopi käest edasi Ümera äärde. Ja juhtus, et kui üks osa sõjaväge oli juba läinud üle Ümera silla, tulid äkki külje pealt teist teed mööda kristlased ja tungisid eestlast lastele sõjaväe keskele rünnates. Ja eestlased astusid teile väga vapralt vastu, kuid lei kohutas see, kes kord kohutas, vilistasid nii, et nad põgenesid Taaveti eest ja sakslased astusid nendega võitlusse ja eestlased pöörasid selja põgenedes kristlaste ees ja nad ajasid meid taga tuulutades ja pöörates mööda teed, kust nad tulid. Siit neist õige palju. Ühed ajasid teisi tagasillani ja tappes teisi, sellel teel võitlesid nendega silla juures, kus langes odast haavatuna sõjateenistuse vend Diodeerib vapper ja magab ees ja muud minnes üle silla, tungisid neile kallale. Kuid need jätnud maha kogu oma saagi ja hobused ja tapnud mõned vangid põgenesid jalgsi metsadesse. Tapeti neist 600 ja enam. Ja Ühed hukkusid metsades, teised uppusid koivasse, teised pöördusid. Minge tagasi oma maale, et koju sõna viia. Ja tegelikult see tee, mis tuleb Rooberest, tuleb, tuli kusagilt sealt umbes selle tehasehoonete kohal ja kusagil siin nad said kokku, nii et tegelikult see 1223 lahing toimus täiesti kindlalt kohe selle koha peal, sest sild ei ole ka siin kauges lahing jätkus silla juures. Et see suurem tapatalgu lohkus Hendriku järgi 600 eestlast lausa surma said. See toimus siin nüüd, kui siit võsast läbi minna, seal sinna ei hakka praegu minema, seal on üks küngas. Kusjuures täpselt ei teagi, milline küngas, aga mida siis kohalikud väidavad, et seal olevat üks selline küngas, mida, mida on vanarahvas siin pidanud eestlaste kalmudeks? Siin kuna kohta täpselt ei ole teada, seal on natukene segamini seda maastikku, siis muidugi ei tea, kas sellel tõepõhi all on arvata, et ega oma langenuid. Kas meil oli siin võimalus matta, seda me ei tea ja kas üleüldse lahingus langelutele rajati? Neid kalmistuid on ka võimalus, nii nagu näiteks Kaupoga tehti madisepäeva lahingu järel, ta põletati ära tuhvli koju kaasa. Ja siin ütleme, kui see põhilahing läbi oli, siis hiljem võidi ju täpselt sama teada ja meie kahjuks seda ei tea. Selline jutt, et seal olid eestlaste kalm võib-olla, aga ei pruugi olla kahjuks muidugi jah, tänapäeval on seda väga raske juba leida. Käisin seda ka vaatamas, aga kuna need kohalikud ka täpselt teadnud, vanavanemad kunagi rääkisid seda ja, ja see on muidugi väga ebaselge. Me oleme jah, praegusele lahingutandril sellel teises Ümera lahingus 1223, mis täiesti kindlalt ja vagude kroonik, kas te aru saite, see toimus just kusagil siinkandis, see toimus tegelikult suuremal alal kuni siis praktiliselt jõeni välja ja, ja jätkus mingil määral ka teisel pool jõge kõvega, nii Liivimaa riimkroonika andmed appi võtta. Võime vaikselt, nüüd võib-olla läheb isegi jalasilla jõe juurde tagasi ja vaatame. Omaaegne ülekäigukoht on ilmselt täpselt sama koha peal kogu aeg olnud. Nad on pannud selle ilusa uhke sildi sinna, juht näitab selle talu nime, eks ole, juba see näitab, et on teadlikud sellest kohast. Tõsi, siin vahel võib ka patriotismi hoopis midagi muud teha. Vabal ajal 1960, kui Sulev Vahtre siin käis, seal tavaartiklis, värgid ka tegelikult seal Tseeli talu juures kuube pärast läheme ja kus on tõenäoliselt võis toimuda 1210. aasta lahing. Vaat 1960. 61. aastal oli seal suur plekktahvel kirjaga, kus teatati, et vaat seal toimus suur lahing 1223 siis eestlaste, lätlaste ja sakslaste vahel, kus eestlased said suure kaotuse osaliseks. Aga kes sellise tahvli oli pandud sinna 1960. aastal, seda ei tea keegi. Ma kahtlustan, et tõenäoliselt oli seal talume sisevannud, tema tahtis, lätlaste võidukas lahing oli tema maa peal. Ja muuseas on huvitav, et siis Sulev Vahtre tähendab tema siis selles artiklis kirjutab, et et tegelikult peaks siia lõuna poole jõge siin, kus toimus eestlastele võidukas lahing. Siia läks ta tahvli üles panema. Aga näete, siin hakkab juba tegelikult see Ümera org peale oleme kogu aeg vaikselt allapoole, siin on muidugi jah pindala, eks ole, veidi tõstetud, eks ole, aga, aga ta on, tervikuna on see org päris uhke siin olnud. Ja lai ja jõgi on ka kindlasti laiem olnud. Ma vist juba seletasin korrad, et vähemalt ühe kaardi pealt ma vaatasin paari kilomeetri kaugusel, et et seal on see Ümera jõgi nagu üles paisutatud vähemalt kaardi peal, mille pärast on, paistab, et on seal mingisugune veski või, või, või mis põhjus ma ei tea, seetõttu, ja praegu on jah, see see suhteliselt madal ja veevaene, nii et. Kas ta nüüd täpselt selle koha peal või natukene siin kõrval oli see ülekäik. Tõenäoliselt on siin midagi olnud, siin on jõe põhjas ka kive, aga on ka muidugi mingeid andmeid, et siin on tegelikult hilisemal ajal olnud Village vesiveski, nii et need kivid võivad olla siin selle vesiveskiga seotud. Et omal ajal oli kindlasti tunduvalt laiem. Ja see oli nagu ikkagi tõeline jõgi, mitte praegu võib siin iga veejala läbi läbi tormata, et ei ole nagu mingit häda, aga, aga omal ajal oli see jõgi ikkagi suureks takistuseks, nii et et see lahing 1223 käis ju ka nii, et olid sakslased, olid seal lõuna pool jõge, eestlased olid siin ja vähemalt see lahingu lõppetapp oli niimoodi, et heideti siin, odasid jalast vibudega ja lasti andudega ja madin kuni siis järgi ilmselt kusagilt kaugemalt, siis kohalikud lätlased teadsid, kus saab ka ilusti üle jõe ja siis tulid tuldi siis vägedega ja siis löödi nüüd selja tagant, nii et see võiski olla põhjus, miks, miks tegelikult meid, eestlasi nii palju langes, nii et nad nad ei osanud seda aimata, et neile ka selja tagant võidakse kallale tormata. Järsku ikkagi me sõidame bussidega siin paarsada meetrit edasi, käime selle teise lahingupaiga juures ära või, või kuidas te arvate ära jala või jala, ma võin ka jala minna. Mingisugune märk on ka sealpool selline sügavam kraavi jälg. Ja Kindscutans ütles, et see on ka vana tee jälgi, vot see on vana õige see Ümera lahinguaegne tee jälg. Aga kui me kasvõi siitpoolt vaatame tegelikult kuhjatud peale ja mina olen täiesti veendunud seal hilisemal ajal tehtud kraam just kuna siit on välja visatud nagu muld. Selle valli taga on selline sügav lohk. Aga see on tegelikult jah, tõenäoliselt hoopis siis hilisemal ajal tehtud maanteekraav, nii et see vana teejälg küll ei ole. Vana tee võis peatee ikkagi, võis täpselt sama koha peal olla, kus me praegu kõnni või ta ei ole kindlasti nii lai. Ja Taali liivane, seal on muidugi jah täidetud ja siin all võib-olla, kui see lahti kaevata, võib-olla siin all on see tee lohujälg olemas. Ja siit hakkab vaikselt kohe juba peale see koiva ja koiva on siit mõnikümmend meetrit ainult ja ka koivaorg on veel võimsam. Vana tee läheb päris ilusasti mööda seda koiva selle oru perve. Et ainult mõned meetrid. Ja see on siis ilmselt siin aastasadu on niimodi deebeesid kulgenud siis põllust kuni kuni siis Valmierani või, või Beveryyvini välja. Ja siin on kallas väga järsk vahe. Et noh, põhimõtteliselt on ka võimalus, et siin vastast rünnata aga siis vastane hüppab alla, eks ole, ja põgeneb sul eest ära. Sa pead talle järgi hüppama. Aga kuna 210. aasta lahingukirjeldused siis oli just, et nad nad üritavad Koiva äärde tagasi tulla, siis mulle tundub, et ja see peab olema siiski sellest teest piisavalt eemal. Jah, koiva poole, nii et ta peab olema teisele poole, nii et see rada, mis mis mõne aja pärast sinna vasakule keerama, et vot see võiks olla siis see paik, kus nad juba omal ajal ära keerasid. Koiva, see on suurem jõgi ja Ümera on selline väike lisajõgi mis suubub siinsamas lähedal ka koivasse. Nii et varsti läheb üks rada läheb vasakule, siis, või siis me keerame vasakule. Veel natukese aja pärast, siin peab tähelepanelikult jälgima. Aga kindlasti seda mööda kõndisid muinaseestlased ja mitte ainult üks kardlejad nii kusagil vasakule hoidma, aga mis sealt? Või ai, siitsamast ja siin on selline rada, mis ma skeemi peale ka joonistasin teile. Vaat, ma ei julge nüüd öelda, et kas see rada on nüüd ehtne muinasaegne nädalat. Tahan raske arvata, kuigi ta on kindlasti vana tee. Aga ei ole välistatud jah, et järsku ulatuti muinasaega välja ja ja just siis need eestlased keerasid ära. Ja teiselt poolt jõge leiame taplemiseks sobiva platsi, kus eestlased 800 aastat tagasi muistses vabadusvõitluses võidu said. Sest seda 210 lahing ikkagi minu arust kusagil toimus siin alati on ikkagi ka niimoodi pardioloogias mõni selline juhuslik, haruldane leid väga palju selgitada, aga aga siin seni meil veel ei ole seda, nii et see oli midagi kindlalt tõestada ei saa. Mõõk tuli veel sealsamas all, näete, madalam koht linna pool jah jätma osa pages, kohe teadis, eks ole. See ei olnud ju eriti kaugel, kaugele tulnud sellest Ümera jõest, eks ole. Ja mõni võib-olla Ümera on siinsamas niuke madal, eks ole. Et paneb kohe minema, eks ole, tegelikult sattus ohud ja selle taga on. Ja alles siis tuleb üle mäe ronida ja vaat siis alles algab see Ümera, Ümera jõeorg, realeni. Sest praegugi nägite, ta oli küllaltki sihuke võsane metslane, eks ole, ja omal ajal oli kindlasti ma usun, et siin oli ka, noh, see on nüüd seoses talude põldudega, nii, edasi on tehtud põllumaaks, aga, aga siin võis vets korralikum olla. Põhjas on seal ikka praegusesse põhja, suundun seal jah, hinnad poole minema. Jah, nii et ta tõenäoliselt vaat kui selle suure tee pealt ära keerasime, te nägite. Alguses oli selline lohk, et ta oli, see tee oli nagu päris sügaval sees ja, ja kuna seal väikese kallaku peal, siis selline vana tee tähendab kui seda inimesed käisid ja seal oli liivane sinna Kamari tekkinud. Niipea, kui jälle vihmavesi tuleb, uhub jälle liivaga ära, nii et tekib selline selline jah, selline lohusablale tee põhieks ole, nii et põhimõtteliselt ei ole välistatud, et see teejälg, mis suurema tee pealt siia keerab. Vanal aga noh, mingi mingisuguseid tõendeid ei ole, aga nüüd, mis selle lahingupaiga puhul muidugi see esimene punkt oli, oli see, vaat just siit sellest õunaaiast kusagilt õunaaia kõrvalt on, siin paiknes üks kivi, mille peal on ristid mile kahe külje peal on ristid. Et kui see tõesti on, siis kusagil võib-olla 13 14 sajand siis paigutatud siia mälestuseks kasvõi näiteks sellele Rudolf vile Maal raamatu sai. Et siis võiks olla olla nagu kindel tõend. Aga muidugi jah, me ei tea täpselt, mille jaoks need kivid siin olid tähendasid. Ja seepärast see ei ole selline kindel argument, mille põhjal võib öelda, et jah, sajaprotsendiliselt lahing toimus igal juhul siin. Aga nüüd need muud asjad, need maastikuelemendid, Ma juba bussis rääkisid, et koivast pidid olema piisavalt kaugel, et sakslased, kes tahtsid siit lahinguväljalt pääseda, et nad siis üritasid läbi murda koiva suunas. Selles suhtes jälle koht sobib nüüd ka selles suhtes koht sobib maastikuliselt. Kui nüüd sa vastase ära ehmatada, Ta üritab põgeneda, siis on tal põgeneda siit suhteliselt raske, sest näete, see soine ala, see moonide org on just siinsamas kõrval siis mägi ja siis on see see Ümera alles, niiet kusjuures, kui sa tuled läbi metsa, ega sa ei pruugi panna Ühele täpselt, eks ole, sa tuled üle jõe ja siis natukene mäkke üles ja oled juba mitu päeva marssinud paganama eestlasi taga ajanud ja ega sa ei pruugi täpselt orienteeruda, et vot nüüd väed lähed siit allapoole, siin ürgjärsku ongi samasse jõgi, eks ole, põgenema hakatud, satud sohu. Ja tõenäoliselt võis just see koht või teine taluvõi või siis veel natukene kaugemal olla just see koht, kus siis eestlased järsku sealt metsast välja astusid ja ja siis lahing nii-öelda aset leidis. Noh muidugi lahing kindlasti jätkus põgelejate tagaajamine, kui ka siis sinna jõe poole murdmine siia ilmselt ta mitte väga kitsal alal, vaid sees võiks ka suuremal alal olla. Aga kui suurel alal jah, muidugi, seda on ju tänapäeval väga-väga raske kindlaks teha. Nii, ma loodan, et teile sisetunne ütleb ka, et vot see on õige koht, toibus 1210. Ümera lahingus. Lätist Koiva lisajõe suudme lähedalt Ümera lahingust tagasi tulnud Ugalased ja Sakalased levitasid jutu võidukast lahingust üle kogu Eesti. Kutsusid kõiki üles ühiselt vallutajale vastu astuma. Lahing võideti tänu üksmeelele ja selle poolest oli see lahing tähtis küll. Ain Mäesalu ja Piret Kriivan Ireis. Ümera lahinguplatsile koos looduse omnibussiga on lõppenud.